1-21-8711/68

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. mail 2023 Tartus Kriminaalasja number 1-21-8711 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)
2. märtsi
3. a määrus J.I. suhtes kohaldatud ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi asendamises statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga Sundravile allutatud isik J.I. , isikukood xxxxxx; elukoht XXX Kaebuse esitaja ja kaebuse liik sundravile allutatud isiku kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuevi määruskaebus Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tartu Maakohtu
5. märtsi
6. a määrus, millega asendati J.I. le kohaldatud ambulatoorne psühhiaatriline sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga.
7. Teha uus määrus, millega lõpetada J.I. le Harju Maakohtu 22.02.
8. a määrusega kriminaalasjas nr 1-21-8711 kohaldatud psühhiaatriline sundravi.
9. Rahuldada J.I. kaitsja määruskaebus. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
10. Harju Maakohus lõpetas 22.02.
11. a määrusega KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel J.I. suhtes kriminaalmenetluse õigusvastase teo toimpanemises KarS § 121 lg 1 järgi seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega ning kohaldas talle ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi kuni tema tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni. Kohtumäärus jõustus 30.05.
13. SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juht esitas Tartu Maakohtule 25.11.2022 esildise, milles teeb ettepaneku asendada J.I. suhtes kohaldatud ambulatoorne psühhiaatriline sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Maakohtu määruse sisu
14. Tartu Maakohus asendas 06.03.
15. a määrusega J.I. le Harju Maakohtu 22.02.
16. a määrusega kohaldatud ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. 3.
17. Isiku ohtlikkuse hindamisel arvestas maakohus esmalt J.I. poolt toimepandud õigusvastase teoga – J.I. tungis 10.06.2021 kallale kannatanule, lüües viimast ühe korra rusikaga pea piirkonda. Harju Maakohus on 22.02.
18. a määruses jaatanud J.I. ühiskonnaohtlikkust tema psüühilise seisundi tõttu ja seda hoolimata asjaolust, et isikut on ravitud tahtest olenematu ravi vormis psühhiaatriahaiglas 30.07.2021 – 30.08.
19. J.I. st lähtuv oht on püsinud ka kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimise ajal (19.10.2021), kuna ta avaldas oma luulmõtteid ka eksperdile. Samuti tuleneb eelnimetatud määrusest, et J.I. peaks psüühilisest seisundist tuleneva ohtlikkuse maandamiseks regulaarselt tarvitama ravimeid ja alluma psühhoterapeutilisele ravile. 3.
20. Maakohtu hinnangul ei ole J.I. käitumine sundravi vältel olnud siiski selline, mille pinnalt oleks võimalik jaatada ohtlikkuse äralangemist või selle olulist vähenemist. SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku 12.12.
21. a arvamuses viidatakse asjaolule, et meditsiinilise dokumentatsiooni kohaselt on J.I. l juba aastaid psüühikahäire. Õigusvastase teo toimepanemise hetkel põdes J.I. kroonilise kuluga vaimuhaigust luululise (paranoidse) häire kujul ning see psüühikahäire oli põhjuslikus seoses tema poolt sooritatud õigusvastase teoga. Raviasutuse esildise ja arvamuse kohaselt ei pea J.I. kinni ambulatoorse sundraviga seotud nõuetest. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele telefoni teel nii J.I. le (kui ka tema pojale), ei ole J.I. ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi visiidile Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikusse ilmunud, mistõttu ei ole ambulatoorse sundravi meeskond temaga kohtunud. Isiku ohtlikkus endale või ühiskonnale võib kasvada ravimite mittetarvitamisest tingitud haiguse ägenemise foonil. Eeltoodud arvamus on kooskõlas sundravile allutatud isiku J.I. kohtuistungil antud ütlustega, mille kohaselt ta ei pea enda suhtes psühhiaatrilist ravi vajalikuks, ta ei ole psühhiaatrilisi ravimeid manustanud ning ei ole ambulatoorsele psühhiaatrilisele sundravile ilmunud. Seega leidis maakohus, et J.I. on oma psüühilise seisundi tõttu jätkuvalt ohtlik ühiskonnale, s.o teistele inimestele. 3.
22. Ravivajaduse osas leidis maakohus, et J.I. tervislikust seisundist lähtuvate riskide ja võimaliku ohtlikkuse kontrolli all hoidmiseks esineb jätkuvalt psühhiaatrilise sundravi vajadus ja tema psüühikahäiret on võimalik psühhiaatrilise raviga mõjutada. Eelmärgitu on tõendamist leidnud Harju Maakohtu 22.02.
23. a kohtumäärusega, milles kohus on eksperdi seisukohale toetudes selgitanud, et J.I. l esinev psüühikahäire allub küll raskesti ravile, kuid seda on võimalik leevendada medikamentoosse ja psühhoterapeutilise raviga. Seisukohta, et J.I. vajab jätkuvalt psühhiaatrilist ravi sundravi vormis toetab ka SA Viljandi psühhiaatriakliiniku 25.11.
24. a esildis ja 12.12.
25. a arvamus, milles märgitakse, et J.I. l ei ole pärast
26. a suvel toimunud tahtest olenematut ravi haiguskriitikat tekkinud, isik ei ole ravimeid tarvitanud ning eeltoodust tulenevalt võib isiku ohtlikkus kasvada haiguse ägenemise foonil. 3.
27. SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliiniku esildisest ja psühhiaatrite koostatud arvamusest nähtub, et sundravile allutatud isikul J.I. l on diagnoositud ravimist vajav psüühikahäire, tal 2 puudub haiguskriitika ja ta ei pea kinni ambulatoorsele raviga seotud nõuetest, ei ilmu ravile ja ei tarvita psühhoosivastaseid ravimeid, mis toob haiguse ägenemise tõttu kaasa riskide suurenemise ohtlikuks käitumiseks nii enda kui ka ühiskonna suhtes. Sellega on tõendatud, et J.I. vajab ravi eesmärkide saavutamiseks ning ohtlikkuse vähendamiseks ambulatoorse psühhiaatrilise sundaravi asendamist statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Maakohus märkis, et raviasutuse esildise ja arvamusega haakuvad sundravile allutatud isiku J.I. ütlused, mis veenvalt kinnitavad, et ambulatoorsest psühhiaatrilisest sundravist kõrvalehoidmine ja ravirežiimist mittekinnipidamine tuleneb sellest, et ta ei pea psühhiaatrilist ravi enesele vajalikuks. J.I. käitumine kinnitab, et ta ei ole koostööaldis ning on igasugusest ravist keeldunud. Seega on tõenäoline, et samamoodi juhtub ka edaspidi. Maakohus leidis, et J.I. psüühikahäirest tulenevate riskide maandamiseks, ravisoostumuse kindlustamiseks ning isiku ravirežiimile allutamiseks on vajalik J.I. viibimine kontrollitud tingimustes, kus on tagatud tema turvalisus ööpäevaringselt, loodud tingimused medikamentoosse ravi manustamiseks ja järelevalveks selle üle. Seetõttu on põhjendatav sundravi muutmine. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
28. Tartu Maakohtu 06.03.
29. a määruse peale esitas määruskaebuse J.I. kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev, kes palub tühistada eelnimetatud määrus ja jätta ambulatoorne psühhiaatriline sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga asendamata. Alternatiivselt palub kaitsja psühhiaatriline sundravi lõpetada. 5.
30. Esmalt märkis kaitsja, et J.I. suhtes koostatud ekspertiisiaktist on näha, et tema on juba läbinud psühhiaatrilise ravi, mille tulemusel tema tervislik olukord paranes. Vaidlust ei ole selles, et J.I. ei järginud ambulatoorse ravi nõudeid. Samas tuleb tuvastada, kas ambulatoorne ravi on üldse vajalik. Kohus ei ole kontrollinud, kas J.I. tervislik seisund on taastunud või ohtlikkus ära langenud (ambulatoorne ravi kehtib seni). J.I. leiab, et tema tervislik ja vaimne seisund ei ole ohus, ta saab ise hakkama, sh käib tööl. Ta ei vaja enam psühhiaatrilist ravi. Puuduvad viited, et isik oleks ohtlik endale või kolmandatele isikutele. Kohtu ohuprognoos ei ole selge ega jälgitav, samuti on viidatud asjaoludele, mis ei pruugi praegu enam olla aktuaalsed. Kohus oleks pidanud veenduma, et J.I. vajab statsionaarset sundravi.
31. Tartu Ringkonnakohtu 11.04.
32. a määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti kuni 25.04.
33. Menetlusosalised määratud tähtajaks täiendavad taotlusi ega seisukohti ei esitanud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
34. Ringkonnakohus, tutvunud toimikus olevate materjalidega, sh kohtuistungiprotokolli, maakohtu määruse ja määruskaebusega, on seisukohal, et maakohtu määrus J.I. le kohaldatud ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi asendamises statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga tuleb tühistada ning J.I. suhtes tuleb psühhiaatriline sundravi lõpetada.
35. Psühhiaatrilist sundravi saab kohaldada üksnes selle aluste jätkuval olemasolul. Kui isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada (Riigikohtu üldkogu määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-62-16, punkt 39; vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 1-10-8154/359, punkt 16). Ringkonnakohus jagab kaitsja seisukohta, et praegu ei ole võimalik jaatada J.I. suhtes ohtlikkuse olemasolu ei endale ega ka ühiskonnale. Seetõttu on maakohus eksinud, kui 3 leidis, et J.I. on jätkuvalt ohtlik teistele isikutele, millest tulenevalt asendas ambulatoorse ravi statsionaarsega. Sellega kohaldas maakohus valesti materiaalõigust.
36. Ohtlikkuse mõistet seoses psühhiaatrilise sundraviga selgitas Riigikohus kriminaalasja nr 31-1-105-16 p-des 23 ja
37. Ohtlikkus KarS § 86 lg 1 tähenduses võib erinevalt tsiviilkorras kinnisesse asutusse paigutamise alustest väljenduda ka sellistes tegudes, mis on suunatud erinevate karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede vastu, mitte üksnes elu või tervise vastu. Ohtlikkust tuleb igal üksikjuhul hinnata ja tuvastada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vms). Ohtlikkuse hindamisel on tegu prognoosotsusega, mille kujundamisel tuleb muuhulgas arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu (nt kuidas väljenduvad või võivad tulevikus väljenduda diagnoosiga kaasnevad ohutegurid). Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis kriminaalasja nr 1-17-8089 punktis 14, et KarS § 86 lg 1 alusel võib psühhiaatrilist sundravi määrata üksnes isikule, kes on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik. Teisisõnu saab sundravi kohaldamise alusena arvestada üksnes ohtlikkust, mis on tingitud sellest konkreetsest psüühikahäirest, mis on kriminaalmenetluses tuvastatud (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.02.
38. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15513, punkt 39.6). See tähendab ühtlasi, et isiku ohtlikkust ei saa (valdavas osas) sisustada tegudega, mis ei ole tingitud tema raskest psüühikahäirest.
39. Maakohus on rajanud ohtlikkuse prognoosi J.I. poolt 10.06.2021 toimepandud õigusvastasele teole, Harju Maakohtu 22.02.
40. a määruses tuvastatule ning SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku poolt esitatud esildises ja arvamuses märgitule. Lisaks toetab maakohtu hinnangul eelmärgitud dokumentides esitatud seisukohti J.I. kohtuistungil avaldatu.
41. Harju Maakohtu 22.02.
42. a määrusest on näha, et J.I. le kohaldati psühhiaatrilist sundravi seetõttu, et tema pani toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo. Nimelt lõi J.I. 10.06.2021 kannatanule ühe korra vastu pead, mille järel tundis kannatanu füüsilist valu. Kuigi tegemist oli teoga, mis ohustas teist inimest, ei saa seda pidada väga raskeks. Ühe korra rusikas käega vastu pead löömine tekitas kannatanule vaid valu (mitte vigastusi), täites sellega kehalise väärkohtlemise koosseisu kergema alternatiivi. Asja materjalides puudub teave selle kohta, et J.I. oleks varasemalt kasutanud vägivalda. Seega oli tegemist ühekordse vägivallaaktiga, mille tagajärjed ei olnud rasked.
43. Õigusvastase teo toimepanemisest on möödunud ligi kaks aastat. Kohtule esitatud materjalides, samuti kohtuistungi protokollis, ei ole viiteid sellele, et J.I. oleks jätkanud vägivalla kasutamist pärast 10.06.2021 toimunud intsidenti. Seega on ta suutnud üsna pika aja jooksul käituda õiguskuulekalt. Puuduvad viited sellelegi, et temal esinev psüühikahäire – kroonilise kuluga vaimuhaigus luululise (paranoilise) häire kujul – on mõjutanud tema igapäevast elu (nt varasemalt oli paranoiline ja helistas pidevalt Häirekeskusele). Maakohtu kohtuistungi protokollist on näha, et J.I. saab iseseisvalt oma elu korraldamisega hakkama, ta käib tööl. Kuigi tema luulumõtted esinesid sotsiaalmajas elavate elanike suhtes, (viimased jälitasid ja jälgisid teda), on ta jätkanud seal elamist ning ühtegi uut konflikti (õigusvastast tegu) tuvastatud ei ole. Seetõttu võib J.I. käitumist pärast õigusvastase teo toimepanemist ja pärast Harju Maakohtu 22.02.
44. a määrust pidada tavapäraseks ja ennast ning teisi isikuid mitteohustavaks.
45. SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku arvamus (tl 12) on koostatud kirjalike materjalide põhjal. Arvamuse koostajad ei ole J.I. ga kohtunud ning on teinud järeldused Harju Maakohtu 22.02.
46. a määruse ja J.I. suhtes läbiviidud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi (akt nr 7.1-3/608) põhjal, arvestades lisaks seda, et patsient ei pea käesoleval ajal kinni 4 ambulatoorse ravi nõuetest. Seega on psühhiaater andnud hinnangu tulenevalt J.I. l diagnoositud psüühikahäirest ning sellest, kas ja kuidas mõjutab ravi mittejärgimine J.I. tervislikku seisundit, sh andnud arvamuse, et isiku ohtlikkus endale või ühiskonnale võib kasvada ravimite mittetarvitamisest tingitud haiguse ägenemise foonil. Kohtule KrMS § 402¹ lg 2 kohaselt esildist esitades on psühhiaatriakliinik tervishoiuteenuse osutajana aluseks märkinud mitte isiku ohtlikkuse kasvamise vaid põhjuse, et ta ei pea kinni raviga seotud nõuetest ning isiku allutamine statsionaarsele ravile on vajalik ravi eesmärkide saavutamiseks. Ringkonnakohus ei kahtle, et J.I. tervislikku seisundit võib parandada ravile allumine ja ravimite võtmine olukorras, kus tal puudub haiguskriitika (kohtuistungil ei saanud ta aru, miks ta viibis vahemikus 30.
47. – 30.08.2021 tahtest olenematul ravil ning oma vaimset tervist peab ta heaks). Samas ei ole haiguskriitika puudumine aluseks sundravi kohaldamisele. Vastasel juhul tuleks kõiki psüühikahäiretega inimesi, kes ei saa aru ravivajadusest ja/või temal esinevast haigusest, allutada statsionaarsele sundravile.
48. Ringkonnakohus möönab, et kuigi J.I. viibis 31.
49. – 30.08.2021 tahtest olenematul ravil, avaldas ta luululisi mõtteid 19.10.2021 ekspertiisi läbiviimisel. Samuti ei ole ta võtnud pärast ravilt vabanemist ravimeid, seda kinnitas ta ka 21.02.2023 kohtuistungil. Arusaadavalt tekitab see küsimusi, kas isik, kellel on kroonilise kuluga haigus, saab olla mitteohtlik, kui ta ravimeid ei võta. Samas on J.I. l see haigus olnud pikka aega (ekspertarvamuse kohaselt juba paljude aastate jooksul enne ekspertiisi teostamist). Kuivõrd 10.06.2021 aset leidnud kerge vägivallajuhtum on jäänud ainukeseks, saab sellest järeldada, et vaatamata ravimite mittevõtmisele ei ole J.I. ohtlikkus suurenenud, tema käitumine ei ole teda ennast ega teisi isikuid ohustanud. Seetõttu ei ole alust prognoosida tema käitumise ohtlikkuse olulist tõusu ka edaspidi.
50. Psühhiaatrilist sundravi kohaldatakse kuni isiku tervenemiseni või isiku ohtlikkuse äralangemiseni (KarS § 86 lg 3). Kuivõrd olemasolevate andmete alusel on J.I. ohtlikkus praeguseks ära langenud, puudub alus tema suhtes psühhiaatrilist sundravi kohaldada, seda nii ambulatoorses kui statsionaarses vormis. Puuduvad viited, et J.I. ohustaks käesoleval ajal või edaspidi ennast või teisi inimesi. Sealjuures ei ole temalt oodata ka raskeid õigusvastaseid tegusid, arvestades 10.06.2021 toimepandud ainukest tegu. Kuivõrd isiku ohtlikkuse äralangemise korral ei ole võimalik sundravi kohaldamist jätkata, tuleb see lõpetada.
51. Lähtuvalt eeltoodust ning tulenevalt KrMS §-st 390, § 337 lg 1 p-st 4 ja § 338 p-st 2 leiab ringkonnakohus, et Tartu Maakohtu
52. märtsi
53. a määrus tuleb tühistada ja J.I. suhtes tuleb psühhiaatriline sundravi lõpetada. Kaitsja määruskaebus rahuldatakse. (allkirjastatud digitaalselt) Ingeri Tamm Erkki Hirsnik 5 Aarne Sarjas