← Eesti

1-16-7853/12

Obsah (6)§ 238§ 326§ 189§ 175§ 180§ 337

1-16-7853 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 4. november 2016, Tallinn Kohtuasja number 1-16-7853 Kohtukoosseis Meelika Aava, Urmas Reinola, Sten Lind Apelleeritud

§ 238

lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Viru Maakohtu

  1. märtsi
  2. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuu 22 päeva võrra ja mõistis liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud 22 päeva vangistust alates
  3. septembrist
  5. D.M tunnistati süüdi selles, et ta 04.08.2016 õhtusel ajal, viibides Tallinnas aadressil XXX asuvas korteris, olles alkoholijoobes, haaras oma elukaaslasel MK-l juustest ja lõi peaga vastu seina. Seejärel võttis koridoris olnud puupingi ja lõi sellega kannatanut kaks korda vastu pead, peale mida haaras kannatanul juustest ja lohistas mööda koridori, viskas diivanile, võttis padja, pani kannatanu näole ja hakkas suruma jõuga padjaga MK näole, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustusi - näo piirkonnas hematoomid ja pea piirkonnas muhud. Samuti tema, 11.09.2016 õhtusel ajal, viibides Tallinnas XXX asuvas korteris, olles alkoholijoobes, haaras oma elukaaslasel MK-l juustest ja lõi teda kaks korda peaga vastu seina, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – lauba piirkonnas muhu. Samuti tema, 13.09.2016 kella 02.00 paiku, Tallinnas XXX asuvas korteris, olles raskes alkoholijoobes, lõi oma elukaaslast MK kaks korda rusikaga vastu nägu, parema ja vasaku kõrva piirkonda, samuti lõi kannatanut kolm korda rusikaga keha piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi. Seega pani D.M oma tahtlike tegudega toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt ehk KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes vaidlustab kohtuotsust üksnes mõistetud karistuse osas. Kaitsja peab oluliseks rõhutada, et prokurör ja kaitsja taotlesid mõista D.M-ile märksa lühema vangistuse, kui mõistis maakohus. Kaitsja leiab, et D.M-i mõjutamiseks piisaks talle sanktsiooni alammäära lähedase karistuse mõistmisest. Kohtuotsusest ei nähtu, miks kohus kohtumenetluse poolte seisukohatadega ei nõustunud. Mõistetud karistus ei vasta süü suurusele. D.M-i poolt kasutatud vägivald ei olnud kuigi intensiivne ega kestev. Ta ei põhjustanud kannatanule olulisi vigastusi, vaid ainult muhud ja hematoomid. Kannatanu on ise oma käitumisega provotseerinud D.M sellisel viisil käituma. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Esmalt märgib kohtukolleegium, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
  8. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu

§ 326lg 3 alusel kujutab endast erandit.

Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea 2

(4)vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on
  1. mai
  2. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 121 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis D.M-ile karistuseks vangistuse 2 aastaks, s.o alla sanktsiooni keskmist määra. Karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-s
  3. Prokuröri ja kaitsja arvamust see loetelu ei sisalda. Prokurör ja kaitsja esitavad küll kohtuvaidluses arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  4. juuni
  5. a otsuses nr 3-1-1-70-01 ja
  6. veebruari
  7. a otsuses nr 3-1-1-91-07 märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 5-6 on maakohus väga põhjalikult põhjendanud süüdistatavale karistuse mõistmist, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid motiive korrata. Maakohus on põhjendanud, miks ta prokuröri ja kaitsja ettepanekuga, mõista süüdistatavale sanktsiooni alammäära lähedane karistus, ei nõustu. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et süüdistatava süü ei ole märkimisväärselt suur ning et kannatanu on ise provotseerinud süüdistatava enda suhtes vägivalda tarvitama. Maakohtu otsuses on need kaitseväited veenvalt ja ammendavalt ümber lükatud. Seega on kaitsja apellatsioon karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatu ja kohtukolleegium jätab selle läbi vaatamata.
  8. Kohtukolleegium rahuldas

§ 189

lg 5 alusel määratud kaitsjale vandeadvokaat Leelo Viilile tasu väljamaksmise pabertaotluse pealdisena ja määras talle välja maksta 72 eurot.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 180lg 11 sätestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. 3

(4)KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse D.M-i suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 6. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et D.M-ile mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on kaitsja apellatsioon ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes

§ 326lg-st 3 läbi vaatamata. 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.