← Eesti

1-22-7790/26

Obsah (4)§ 41§ 115§ 16814§ 5

1-22-7790 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. mai 2023, Tallinn Kohtuasja number 1-22-7790 Kohtukoosseis eesistuja Elina Elkind, liikmed Janik

) § 5 lg-st 1, § 10 lg 2 p-st 2, § 31 lg 1 p-st 1, § 92 lg 1 p-st 2, § 41 lg-st 1, § 115 lg-st 1 ja KrMS § 38 lg 1 p-st 2 ja § 381 lg-st 2.

§ 41

lg 1 kohaselt isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Kuna kohus tunnistab M.-L. Tiidu süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi, on tegemist isikuga (süüdimõistetuga), kes vastutab maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. OÜ X kui maksukohustuslane vastutab samuti tekitatud maksukahju ees, kuid käesolevas kriminaalasjas ei ole talle süüdistust esitatud, mistõttu kriminaalasja raames ei saagi OÜ X vastu avalik-õiguslikku nõuet esitada. OÜ X suhtes on tehtud kolm jõustunud maksuotsust sama perioodi kohta, mis on toodud M.-L. Tiidu süüdistuses. Need maksuotsused aga ei välista M.-L. Tiidu vastutust tema käitumisest tingitud kahju eest. Maksunõude lahendamine 3

(11)menetlusesemeks olevas kriminaalasjas on ka M.-L. Tiidu enda huvides. See välistab hilisema topelt(haldus)menetluse pärast süüdimõistvat kohtuotsust, mis tooks isikule kaasa lisakulusid. 8.

§ 115

lg 1 kohaselt kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. § 117 lg 1 kohaselt on intressi määr 0,06 protsenti päevas. Vabariigi Valitsuse 12. märtsil 2020 väljakuulutatud eriolukorra tõttu ei arvestatud intressi perioodil 1. märts 2020 – 17. mai 2020. Perioodil 18. mai 2020 – 31. detsember 2021 arvestatakse intressi 0,03% päevas (

§ 16814ja 16816).

Seega tuleb M.-L. Tiidult mõista Maksu-ja Tolliameti kasuks välja KMS § 38 lg 1 ja § 27 lg 1 kohaselt tähtpäevaks tasumata maksusummadelt intress (

§ § 115 lg 1 ja 117 lg 1, § 16814 ja 16816) kuni maksunõuete kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui intressi arvestamise aluseks olev maksunõude suurus. Apellatsioon

  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist M.-L. Tiidu vastu esitatud avalik-õiguslik nõudeavalduse rahuldamise ja temalt 43 866,14 euro väljamõistmise osas ning avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamata või alternatiivselt läbi vaatamata jätmist ning menetluskulude jätmist riigi kanda. Apellant on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
  2. Avalik-õigusliku nõudeavalduse puhul seisneb keskne küsimus selles, et kas Maksu- ja Tolliametil on õigus esitada konkreetses asjas nõue süüdistatava vastu. Selles kriminaalasjas esitas M.-L. Tiidu OÜ X nimel äriühingu kohta valeandmeid Maksu- ja Tolliametile. Sellega suurendas ta OÜ X käibemaksu tagastusnõuet. Ebaõigetele andmetele tuginedes tegigi Maksu- ja Tolliamet väljamakseid OÜ-le X. Maksu- ja Tolliameti väljamakstud raha jõudis lõppastmes Z OÜ kontole. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Maksu- ja Tolliametil tekkis tagastusnõue (maksunõue) OÜ X vastu ning seda nõuet on Maksu- ja Tolliamet asunud ka realiseerima. OÜ-l X on alusetu rikastumise nõue OÜ Z vastu. Viimasel on omakorda nõue M.-L. Tiidu kui juhatuse liikme vastu. Sellise nõuete jada järgi on Maksu- ja Tolliamet pigem kaudselt, mitte vahetult kahju saanud. Harju Maakohus enda otsuses sellel küsimusel peatunud ei ole.
  3. KrMS § 37 sätestab täiendavalt, et riik või muu avaliku võimu kandja on kannatanu üksnes siis, kui tal on õigushüve kahjustamise tõttu tekkinud varaline nõue, mida on võimalik maksma panna kriminaalmenetluses. Seega tuleb otsustada, kas seadus näeb ette selle nõude maksmapaneku kriminaalmenetluses.

§ 41

lg 1 on ainuke säte, mis lubab Maksu- ja Tolliametil pöörata nõue isiku vastu, kes ei ole maksukohustuslane. Viidatud säte on ka ainuke, mis kuulub

-i 3. jakku, mis näeb ette kolmanda isiku vastutuse võõra maksukohustuse eest.

§ 41

lg 1 sätestab, et Maksu- ja Tolliametil on õigus esitada nõue isiku vastu, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemises. Viidatud sätte puhul on aga oluline see, et sätte kohaldamise eeldus on see, et isiku menetlusseisund ei ole enam süüdistatav, vaid ta on süüdimõistetu. See tähendab, et

§ 41lg 1 kohaldamise vältimatu eeldus on süüküsimuse lõpliku lahenduse olemasolu. 4

(11)Seda asjaolu kinnitab ka Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11, kus on selgitatud, et viidatud säte ei ole tsiviilhagi esitamise materiaalõiguslik alus, vaid annab Maksu- ja Tolliametile võimaluse hilisemas maksumenetluses isiku suhtes maksuotsuseid teha. Maakohus viitas kriminaalmenetluse seadustiku muutmise eelnõule, kus seadusandja on kirja pannud enda nägemuse avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamise süsteemist. Siinkohal on aga kohtu argumentatsioon pigem taandunud küsimuse peale, et kas seadus näeb üldse ette võimalust esitada avalik-õiguslikku nõudeavaldust. Kaitsja pole kunagi soovinud väita, et Maksu- ja Tolliametil puuduks üldse õigus avalik-õiguslikke nõudeavaldusi esitada. Pigem on küsimus selles, et kas konkreetses menetluses on olemas nõudeavalduse alus. Selles osas ei lükka kohtu poolt refereeritud seletuskiri ümber kaitsja väidet, et

§ 41lg 1 ei ole praegusel juhul sobiv nõude alus.

Ka muutunud kriminaalmenetluse seadustik ei väära Riigikohtu poolt väljendatud seisukohti

§ 41lg 1 osas.

Viimast juba seetõttu, et muudatused ei puudutanud sugugi

§ 41

. Seega nähtub, et ka seadusandja tahe on püsinud muutumatuna selles osas, et mittemaksukohustuslasest isiku vastu saab maksunõude esitada alles pärast seda, kui ta on jõustunud kohtuotsusega süüdi mõistetud. Karistusõiguse kontekstis tuleb eelkõige lähtuda normi grammatilisest tõlgendusest (Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-102-13, p 9). Olgugi, et maksukorralduse seadus ei ole oma olemuselt karistusõiguslik norm, siis kaitsja hinnangul oleks süüdistatava suhtes äärmiselt ebaõiglane see, kui kohus hoolimata ühemõttelisest grammatilisest sisust, laiendaks normi reguleerimisala selliselt, et selle alusel võidakse süüdistatava vastu esitada nõudeid kriminaalmenetluses. Seda veel vastupidiselt Riigikohtu selgesõnalisele seisukohale, mis kinnitab vastupidist.
  3. Harju Maakohus toob enda otsuses välja sellegi, et KrMS § 381 lg 2 näeb ette, et avaliku võimu kandja võib esitada nõudeavalduse juhul kui sellise kohustuse tekkimise aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetleva kuriteo tehioludega. Samas tuleb silmas pidada, et ka viidatud sätte puhul kehtib reegel, et nõudeavalduse võib esitada haldusorgan, kes oleks õigustatud sama rahalise kohustuse kindlaks määrama haldusmenetluses. Kriminaalmenetluse toimumise ajal, kui isiku süü küsimus pole lõplikult lahendatud, ei ole Maksu- ja Tolliametil õigust esitada sama nõuet haldusmenetluses. Näiteks juhul kui kriminaalmenetlust mittemaksukohustuslase suhtes üldse ei alustataks (või lõpetataks nt otstarbekuse kaalutlusel), siis puuduks Maksu- ja Tolliametil igasugune võimalus haldusmenetluses enda nõuet maksma panna. Mõistagi ei eita kaitsja seda, et süüdimõistmisele järgnevalt on Maksu- ja Tolliametil võimalik isiku vastu nõue esitada ka haldusmenetluses. Küll aga ei saa KrMS § 381 lg 2 lugeda selliselt, et avalik-õigusliku nõudeavalduse raames võib esitada ka selliseid nõudeavaldusi, mis puhtteoreetiliselt võivad tulevikus olla kindlaks määratavad haldusmenetluses. Selline seisukoht irduks täielikult tsiviilhagide ja avalik-õigusliku nõudeavalduse üldisest põhimõttest, mis eeldavad, et nõuete eesmärk on süüteoga rikutud hüveolukorra taastamine. Teoreetiliste tulevikunõuete maksmapanek kriminaalmenetluses oleks ennetava, mitte taastava iseloomuga. Liiatigi rikuks selline lähenemine ka süütuse presumptsiooni põhimõtet kui isiku suhtes menetletakse nõuet, mille esitamine eeldab seda, et süüteo toimepanemise fakt on juba kindlaks tehtud. Prokuratuuri vastus apellatsioonile 5

(11)
  1. Prokuratuur taotleb jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus muutmata, põhjendades seda järgmiselt.
  4. Eesti Vabariik sai maksukahju otseselt ja Eesti Vabariik on käesolevas kriminaalasjas kannatanu. KrMS § 37 lg 1 esimese lause järgi on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Sama lõike kolmas lause võimaldab riigil olla kannatanu, kui tal on õigushüve kahjustamise tõttu tekkinud varaline nõue. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust kvalifikatsiooni osas. M.-L. Tiidule heidetakse ette KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. KarS § 3891 kaitstavaks õigushüveks on maksude korrapärane laekumine ning maksumenetluse tulemuste õiguspärasus, laiemalt maksundus tervikuna, mille taga omakorda on riigieelarve tulude korrapärane laekumine ehk riigi fiskaalhuvid. Vaidlust ei ole ka selles, et süüdistatava poolt valeandmeid sisaldavate käibemaksudeklaratsioonide ja parandusdeklaratsioonide esitamise tulemusena tagastas Maksu- ja Tolliamet OÜ X ettemaksukontole alusetult 43 866,14 eurot, millise summa ulatuses on tekitatud kahju Eesti Vabariigile. M.-L. Tiidu on talle esitatud avalik-õiguslikku nõuet ja selle suurust kohtumenetluses tunnistanud. Apellatsiooni kohaselt on

§ 41

ainuke säte, mis lubab MTA-l pöörata nõue isiku vastu, kes ei ole maksukohustuslane ja apellatsiooni kohaselt saab

§ 41

kohaldada üksnes olukorras, kus isik on juba jõustunult süüdi mõistetud.

§ 41

lg 1 järgi isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Olukorras, kus Harju Maakohus on nõustunud süüdistusega ja isiku süüdi mõistnud ning süüdimõistmist ei ole ka apelleeritud, ei ole alust arvata, et süüdimõistev otsus ei jõustuks. Kaitsja seisukoht, mille kohaselt saaks nõuet M.-L. Tiidu vastu

§ 41

lg 1 alusel kohaldada alles peale otsuse jõustumist tooks kaasa uue menetluse, mis tähendaks muu hulgas ka rohkem menetluskulusid süüdistatavale. Kuivõrd kohtuotsuse jõustumisel on M.-L. Tiidu süüdi mõistetud, siis ei teki kohtuotsuse jõustumisel ka kaitsja poolt viidatud vastuolu

§ 41lg 1 sõnastusega.

  1. Harju Maakohtu otsuses viidatud ja ka käesolevas vastuses välja toodud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on selgelt väljendatud seadusandja tahet võimaldada panna maksma kriminaalmenetluse raames avalik-õiguslikud rahalised nõuded, mille tekkimise aluseks olevad asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo asjaoludega. Seletuskirjas on samuti viidatud sellele, milliseid probleeme võib tekitada paralleelne menetlus. Kaitsja poolt viidatud Riigikohtu
  2. augustil 2011 tehtud lahendi nr 3-1-1-57-11 p-s 17.1 on leitud, et riik ei saa olemuselt maksunõuet esitada hagimenetluses. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seadustuste muutmise seadus, millega laiendatakse kannatanute õigusi kriminaalmenetluses 80 SE, jõustus
  3. jaanuaril
  4. Sellega võimaldati riigil kannatanuna kriminaalmenetluses lisaks tsiviilhagile ka avalik-õiguslike nõudeavalduste esitamine. Riigikohtu eelviidatud lahendis ei ole väidetud, et riik ei saa maksunõuet esitada avalik-õigusliku nõudeavaldusega. Seega ei ole avalik õigusliku nõudeavalduse läbivaatamine ja rahuldamine käesolevas kriminaalasjas Riigikohtu lahendiga vastuolus. Eeltoodust tulenevalt on praeguses asjas Eesti Vabariik läbi Maksu- ja Tolliameti kannatanu, kuivõrd Eesti Vabariik sai M.-L. Tiidu poolt toime pandud KarS § 3891 lg-le 1 vastava teo 6

(11)toimepanemise tulemusel vahetult maksukahju ning riigil on õigus esitada M.-L. Tiidu vastu avalik-õiguslik nõudeavaldus. Kannatanu Maksu- ja Tolliameti vastus apellatsioonile
  1. Maksu- ja Tolliamet jääb avalik-õigusliku nõudeavalduse juurde ja palub jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus muutmata, põhjendades seda järgmiselt.
  4. Maksukohustuste tasumise eest vastutava isiku vastu nõude esitamise alus tuleneb

§ 41lg-st 1, millele on avalik-õiguslikus nõudeavalduses viidatud.

Seejuures ei piira säte isikute ringi, kes äriühingu maksukohustuste eest võivad vastutada.

§ 41

lg 1 kohaselt isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Seega kõik maksukuriteos süüdi mõistetud füüsilised isikud võivad vastutada maksukohustuste tasumise eest, olenemata sellest, kas nad olid äriühingus juhatuse liikmed, raamatupidajad või tegelikud juhid.

§ 41

lg 1 näeb ette selge aluse Maksu- ja Tolliameti kui riigi nõude menetlemiseks ja kindlaksmääramiseks kriminaalmenetluse raames, kus kohus kõigepealt hindab ja otsustab isiku süü küsimust ja kui kohtuotsusega kriminaalasjas mõistetakse isik süüdi, siis rahuldab kohus ka Maksu- ja Tolliameti kui kannatanu nõuet, mis tuleneb avalik-õiguslikust nõudeavaldusest ning kattub kuriteo tehioludega. Isiku süüdimõistmine ja solidaarne vastutus tema poolt karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest on lõplikult tuvastatud ja on täitmisele suunatavad pärast kohtulahendi lõplikku jõustumist. Seega ei teki erimeelsusi seoses

§ 41lg 1 grammatilise tõlgendamisega.

Eeltoodust tulenevalt ei välista ega piira Maksu- ja Tolliameti hinnangul sätte sõnastus kuidagi Maksu- ja Tolliameti nõude arutamist ja tuvastamist sama menetluse raames ning pärast süü hindamist avalikõigusliku nõudeavalduse rahuldamist.

  1. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Riik või muu avaliku võimu kandja on kannatanu üksnes siis, kui tal on õigushüve kahjustamise tõttu tekkinud varaline nõue, mida on võimalik maksma panna kriminaalmenetluses. Kannatanul on võimalik esitada tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus ja praegusel juhul on tegemist just viimasega.
  2. septembril 2022 esitatud avalik-õiguslikus nõudeavalduses taotles Maksu- ja Tolliamet kui kannatanu määrata kindlaks ja välja mõista M.-L. Tiidult maksukohustus kogusummas 43 866,14 eurot, millele lisandub intress kuni nõude kohase täitmiseni. Kannatanu on seisukohal, et on avalik-õiguslikus nõudeavalduses piisava põhjalikkusega kajastanud selle esitamise aluseks ja selle põhjendatust kinnitavaid õigusnorme.
  3. Kaitsja viidatud Riigikohtu praktika jääb ajavahemikku, mil kriminaalmenetluse seadustikus ei olnud ette nähtud võimalust esitada avalik-õiguslik nõudeavaldus, mistõttu märgitud kohtulahendid ei ole asjakohased ega kohaldatavad. Seletuskirjas kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega laiendatakse kannatanute õigusi kriminaalmenetluses, juurde 7

(11)selgitatakse seadusesse avalik-õigusliku nõude esitamise võimaluse eesmärke ja see lükkab ümber kaitsja seisukohad. Menetlus ringkonnakohtus
  1. Tallinna Ringkonnakohus võttis
  2. aprilli
  3. a määrusega kaitsja apellatsiooni kirjalikku menetlusse ning andis kohtumenetluse pooltele võimaluse esitada kirjalikke seisukohti
  4. aprillini
  5. Apellatsioonimenetluses täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu seisukoht
  6. Apellatsioonist ilmneb, et kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu
  7. jaanuari
  8. a kohtuotsust vaid avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise osas. Seejuures ei vaidle kaitsja iseenesest vastu kohtuotsusega tuvastatud maksuvõla summale, mis on kindlaks tehtud ka isiku süüditunnistamisel, vaid leiab, et Maksu- ja Tolliamet ei saanud käesolevas kriminaalasjas esitada avalik-õiguslikku nõudeavaldust M.-L. Tiidu vastu. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ka sellist süüdistatava olukorda raskendavat materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis tingiks KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsiooni piiridest väljumist. Eeltoodust tulenevalt käsitleb ringkonnakohus oma otsuses vaid Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti kaudu M.-L. Tiidu vastu esitatud avalikõigusliku nõudeavalduse kriminaalmenetluses lahendamise õiguslikku põhjendatust.
  9. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsusega ja kaitsja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning alust selle tühistamiseks ei ole. KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt ei korda ringkonnakohus oma otsuses esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolusid ja vastab kaitsja apellatsiooni esitatud väidetele.
  10. Esmalt käsitleb kohus küsimust sellest, kas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) on praeguses kriminaalasjas käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 tähenduses. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on riik või muu avaliku võimu kandja kannatanu üksnes siis, kui tal on õigushüve kahjustamise tõttu tekkinud varaline nõue, mida on võimalik maksma panna kriminaalmenetluses. Vastavad varalised nõuded, mida on võimalik maksma panna kriminaalmenetluses, on omakorda nimetatud KrMS §-s 381, mille teise lõike kohaselt võib avaliku võimu kandja lisaks tsiviilhagile esitada kannatanuna ka avalik-õigusliku nõudeavalduse süüdistatavalt nõutava avalik-õigusliku rahalise kohustuse kindlaksmääramiseks, kui sellise kohustuse tekkimise aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui kannatanu (haldusorgan) oleks õigustatud sama rahalise kohustuse kindlaks määrama haldusmenetluses.
  11. Alustuseks leiab kaitsja apellatsioonis, et Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) sai kahju vaid kaudselt, mitte vahetult, selgitades, et Maksu- ja Tolliametil on nõue OÜ X vastu, OÜ-l X omakorda Z OÜ vastu ja viimasel juhatuse liikme M.-L. Tiidu vastu. Ringkonnakohus nendib, et kaitsja käsitluse loogika ei ole selles osas lõpuni jälgitav. KrMS § 37 näeb ette, et kannatanul peab õigushüve kahjustamise tagajärjel olema tekkinud varaline nõue. Maakohus tuvastas isiku süüditunnistamisel ja seda ei ole ka vaidlustatud, et M.-L. Tiidu tegevuse tulemusena suurendati OÜ X käibemaksu tagastusnõuet alusetult 51 611,73 euro võrra, millest Maksu- ja Tolliamet tagastas äriühingule reaalselt 8
(11)43 866,14 eurot. Sõltumata sellest, millised on õigussuhted OÜ X, Z OÜ ja M.-L. Tiidu vahel ja kelle kätte raha lõpuks jõudis, nähtub eeltoodust, et Eesti Vabariigil (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tekkis alusetult tehtud väljamakse osas varaline nõue 43 866,14 eurot ulatuses. Järgnevalt peab lahendama küsimust, kas riigi nõue saab olla suunatud lisaks OÜ-le X, kes ei ole praeguses asjas menetlusosaline, ka süüdistatav M.-L. Tiidu vastu.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses asjas sisulist vaidlust selle üle, et täidetud on KrMS § 381 lg 2 esimene eeldus ehk kohustuse tekkimise alus kattub olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. Nagu juba märgitud eespool, M.-L. Tiidu tunnistati KarS § 3891 lg 1 järgi süüdi selles, et ta esitas kavatsetult OÜ X käibemaksudeklaratsioonides viimase äritegevusega mitteseotud arvete andmeid, suurendades sellega alusetult enammakstud käibemaksu tagastusnõuet summas 51 611,73 eurot. Samuti tuvastas maakohus, et Maksu- ja Tolliamet maksis OÜ X tagastusnõude katteks reaalselt välja 43 866,14 eurot, mida nõutaksegi M.-L. Tiidult avalik-õiguslikus nõudeavalduses.
  2. Järgnevalt tuleb tuvastada KrMS § 381 lg 2 teine eeldus ehk kas Maksu- ja Tolliamet oleks haldusorganina pädev sama rahalist kohustust kindlaks määrama haldusmenetluses. Maksukorralduse seaduse (

) § 41 lg 1, millele kannatanu muu hulgas tugines ja mille alusel maakohus avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldas, näeb ette, et isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Süüdistatav tunnistati süüdi KarS § 3891 lg 1 järgi ja kuriteo asjaoludest tulenevalt tekkis maksuvõlg M.-L. Tiidu teo tagajärjel. 27. Kaitsja leiab, et

§ 41

lg 1 ei võimalda esitada süüdistatava vastu nõuet seetõttu, et sätte kohaselt vastutab kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega vaid isik, kes on „süüdi mõistetud“ karistusseadustikus sätestatud maksualase kuriteo toimepanemise eest. Sellest järeldab kaitsja, et maksuvõla nõudmiseks

§ 41lg 1 alusel peab olema jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Kolleegiumi hinnangul on kaitsja väide ainetu. Tõepoolest, haldusmenetluses ei saanuks Maksu- ja Tolliamet kui maksumenetluses pädev haldusorgan teha vastavat haldusakti ehk määrata kindlaks

§ 41

lg-s 1 nimetatud avalik-õiguslikku rahalist kohustust (maksuvõlga) enne kui isiku suhtes oleks jõustunud süüdimõistev kohtuotsus maksukuriteos. See ei väära aga tõsiasja, et põhimõtteliselt on Maksu- ja Tolliametil kui riiklike maksude maksuhalduril (

§ 5

lg 1 ja § 10)

§ 41lg 1 alusel vastava rahalise kohustuse kindlaksmääramise pädevus.

28. Kriminaalmenetluse eelis ja üks avalik-õigusliku nõudeavalduse instituudi loomise põhjustest ongi see, et isiku süü ja maksuvastutuse küsimused saab lahendada üheaegselt ja ühes menetluses. KrMS § 310 lg 1 kohaselt kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta avalik-õigusliku nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. KrMS § 310 lg 2 kohaselt kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, siis avalik-õiguslik nõudeavaldus jäetakse läbi vaatamata. Seega ka juhul kui kriminaalmenetluses määratakse avalik-õigusliku nõudeavalduse alusel maksukohustuslasest süüdistatava maksuvõlg, peab eelnevalt tuvastama, et isik on vastava teo ehk maksukuriteo toime pannud.

§ 41

lg 1 alusel esitatud nõude puhul peab kohus samuti esmalt lahendama küsimuse, kas süüdistatav on toime pannud talle etteheidetava maksukuriteo ja kui vastus sellele 9

(11)küsimusele on jaatav, siis teda selles teos süüdi mõistma. Vastava otsustuse tegemise järel saab kohus sama otsusega lahendada ka küsimust sellest, kas rahuldada või mitte avalikõiguslik nõudeavaldus. Seejuures ei ole KrMS § 310 regulatsioonist tulenevalt võimalik, et otsustus avalik-õigusliku nõudeavalduse osas jõustub enne kui süüdimõistev kohtuotsus, mistõttu

§ 41lg 1 eeldused on kohtuotsuse jõustumisel igal juhul täidetud.

On tähelepanuväärne, et nagu prokurör õigesti märgib, praegusel juhul kaitsja isegi ei vaidlustanud apellatsioonis maakohtu otsust M.-L. Tiidu süüdimõistvas osas.

  1. Asjakohased ei ole selles kontekstis ka apellatsioonis sisalduvad viited Riigikohtu praktikale, konkreetselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. augusti
  3. a otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-57-11 p-s 17.1 esitatud seisukohad. Riigikohtu lahendis analüüsitakse senist kohtupraktikat ja selgitatakse, et riik ei saa maksunõuet esitada hagimenetluses, vaid ainult haldusmenetluses ehk maksumenetluses. Eeltoodust tulenevalt ka

§ 41

lg 1 ega § 168, mis näevad ette maksualases kuriteos süüdi tunnistatud isiku (solidaar)vastutuse kuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest, ei saa olla kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis esitatava nõude materiaalõiguslikuks aluseks – tegemist ei ole eraõigusliku kahju hüvitamise alusega. Seetõttu maksukuriteo toimepanija vastu on võimalik esitada nõue

§ 41

lg 1 või § 168 alusel üksnes maksumenetluses vastutusotsuse tegemisega, mitte hagi esitamisega tsiviil- või kriminaalasjas. Lisaks selgitas Riigikohus, et tsiviilhagis on siiski võimalik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest (VÕS §-st 1043 ja § 1045 lg 1 p-st 7). Seega puudutab Riigikohtu otsus hoopis seda, et

§ 41

lg 1 kirjeldatu puhul ei ole tegemist eraõigusliku nõude alusega, mis võimaldaks esitada süüdistatava vastu tsiviilhagi. Riigikohtu otsuse tegemise ajal (enne KrMS § 381 lg 2 jõustumist

  1. jaanuaril 2017) oligi kannatanul, sh juhul kui tegemist oli riigiga, võimalik esitada varaline nõue kriminaalmenetluses vaid tsiviilhagis.
  2. Alates
  3. jaanuarist 2017 on aga õiguslik olukord oluliselt muutunud – nimelt jõustus KrMS § 381 lg 2, mis võimaldab riigil kui avaliku võimu kandjal esitada kannatanuna lisaks tsiviilhagile ka avalik-õigusliku nõudeavalduse, mille aluseks on nimelt avalik-õiguslik rahaline kohustus, mida eelnevalt saanuks nõuda vaid haldusmenetluses. Maakohus viitab asjakohaselt ka vastava seadusemuudatuse eelnõu seletuskirjale (80SE), mille kohaselt ongi sätte mõte võimaldada avaliku võimu kandjal hoiduda paralleelsest haldus(kohtu)menetlusest, mis koormaks nii avaliku võimu kandjat kui ka menetlusosalisi, samuti tekitaks ohu, et eri menetlustes jõutakse vastukäivate järeldusteni. Üldreeglina ja väljaspool kriminaalmenetlust tuleks sellised nõuded esitada haldusaktiga, mille peale oleks isikul võimalik esitada kaebus halduskohtule. Riigikohus on aga mitmel juhul märkinud, et menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhjendusel võib teatud juhtudel õigusvaidluse lahendada teist liiki menetluses kui see, mille seadus selleks otseselt ette näeb. Seletuskirjas tuuaksegi näiteks maksumenetlust ja ravikindlustuse seaduse § 62 lg-st 3 tulenevat nõuet (alusetult väljamakstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasinõue). Praeguses asjas esitaski riik Maksuja Tolliameti kaudu süüdistatava vastu avalik-õigusliku nõudeavalduse, mitte tsiviilhagi, mistõttu Riigikohtu lahendis esitatud seisukohad ei ole asjassepuutuvad. 10

(11)
  1. Eeltoodust tulenevalt ei rikkunud maakohus praegusel juhul materiaal- ega menetlusõigust, kui ta vaatas läbi ja rahuldas Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) esitatud avalik-õiguslikku nõudeavaldust M.-L. Tiidu vastu, milles nõuti süüdistatavalt Maksu- ja Tolliameti kasuks välja 43 866,14 euro väljamõistmist, mille lisandub tähtpäevaks tasumata maksusummadelt intress kuni maksunõuete kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui intressi arvestamise aluseks olev maksunõude suurus.
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata.
  3. Koos apellatsiooniga esitas kaitsja ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal nõupidamisele kliendiga 18 minutit ja apellatsiooni koostamisele 180 minutit, mille eest soovib ta riigi õigusabi tasu 199,20 eurot, sealhulgas käibemaks 33,20 eurot. Ringkonnakohus peab kaitsja tasutaotlust põhjendatuks ja rahuldab selle. Lähtuvalt KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 185 lg 2 esimesest lausest tuleb nimetatud riigi õigusabi tasu kui apellatsioonimenetluse kulu M.-L. Tiidult riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.