← Eesti

2-19-20069/64

Obsah (12)§ 272§ 367§ 657§ 651§ 654§ 392§ 652§ 163§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Gea Lepik, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 10.02.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-2006

§ 272

mõttes, kuid võimaldavad jälgida nõude kujunemist ja hõlbustavad intressiarvestuse kontrollimist. Koostatud tabelitest on arusaadav intressi arvutuskäik, see on üheselt selge ja mõistetav ning kooskõlas pooltevaheliste lepingutega ja kontoväljavõtetega. Kohus kontrollis viidatud arvutusi ja ei tuvastanud eksimusi, mis annaksid alust kahelda hageja nõude suuruses või annaksid aluse seda mitte välja mõista. Laekumised ja laenu tagastamised on esile toodud kuupäevade täpsusega. Tabelist nähtub üheselt, et 31.12.2012 seisuga oli SM-i kohustus hageja ees 260 078,83 eurot ja koosnes intressist perioodil 2007–2012 kokku 99 514,14 eurot ja põhivõlast 2 512 291,52 krooni ehk 160 564,69 eurot. 3.

  1. Kostja juhatuse liige UM allkirjastas 2019 sügisel kohustuse täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppe. Kohustuse täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppes kinnitasid pooled, et SM-i kohustus (mille SM võttis üle 26.06.2013) hageja ees on 200 000 eurot. Kohustuse täitmise tähtaeg on 30.09.
  2. Äriregistri andmete kohaselt oli UM kostja juhatuse liige 06.05.–18.11.
  3. Dokumendi kostja nimel allkirjastanud UM möönis tunnistajana, et suure tõenäosusega on see tema allkiri. UM avaldas, et tema allkirja on suhteliselt keerukas järgi teha, ning kinnitas, et tema allkirja moodi on see küll. Seega ei vaidlustanud UM oma allkirja eelpoolviidatud dokumendil ja dokumendil olevat allkirja tuleb pidada ehtsaks. Kuigi UM ei kinnitanud absoluutse kindlusega, et viidatud dokumendil on tema allkiri, on see seletatav sellega, et käesolevas ajaks on allkirjastamisest möödunud mitu aastat ning UM ei mäletanud sedagi, et ta oli kunagi kostja juhatuse liige. UM ei väitnud, et see ei saa olla tema allkiri. Tähtsust ei ole asjaolul, et UM avaldas, et dokumendi sisu tõele vastavus on talle teadmata, tema oli lihtsalt sõbra eest kostja juhatuses, allkirjastas dokumente ilma neisse süvenemata ning asjaolusid tundmata. Äriseadustik ei tunne mõistet „variisik“ või „tankist“. Kui UM on rikkunud 6

(20)oma hoolsus- või lojaalsuskohutust kostja ees, võib ta vastutada osaühingu ees, kuid see ei tähenda, et tehingud kolmandate isikutega ei kehti. Kui juhatuse liige annab kostja nimel kinnitusi või teeb mingeid tehinguid, on neil nii õiguslik tähendus kui ka tagajärg. 3.
  1. 31.12.2012 lepingust tulenev nõue oli kokkuleppe allkirjastamise ajaks aegunud. 31.12.2012 lepingus leppisid pooled kokku, et kohustuse täitmise tähtaeg on 30.06.
  2. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Seega pidi hageja nõue võlgniku vastu aeguma 30.06.
  3. Samas ei välista see hagi rahuldamist. 26.06.2013 lepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud ülevõetud kohustuste uues täitmise tähtajas. Seega tuleb lähtuda sellest, et kostja võttis kohustused täitmiseks eelnevat kokkulepitud, sh 31.12.2012 lepingus märgitud tingimustel. TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. 26.06.2013 lepingu sõlmimise ajal ei olnud 31.12.2012 lepingust tulenev kohustus veel sissenõutavaks muutunud, seega ei olnud alanud ka aegumistähtaeg, mis oleks saanud nõude tunnustamisega katkeda. 26.06.2013 lepingu poolteks olid müüjana SM, ostjaks kostja ja kohustatud isikuks hageja ees SM. Selliselt müügilepingus märgitud nõude märkimist ei saa käsitada nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 2 mõttes, kuivõrd nõuet peab tunnustama võlgnik võlausaldaja ees. Nõude tunnustamiseks peab võlgnik oma käitumisega teadmise võlast võlausaldajale selgelt esile tooma, s.o sellekohane tahte väljendus peab olema esitatud võlausaldajale. Hageja antud tehingu osapooleks ei olnud. Õiguskirjanduses on märgitud, et „Piisav ei ole avalduse tegemine, mis ei ole mõeldud võlausaldajale, nt kriminaalmenetluses või maksumenetluses esitatu, samuti majandusaasta aruandes märgitu“ (TsÜS kommenteeritud väljaanne, Juura 2010 § 158, p 3.1). Ajavahemikus 01.07.2013–30.06.2016 ei pikendatud 31.12.2012 lepingust tulenevat kohustuse täitmise tähtaega, samuti ei tunnustanud võlgnik nõuet võlausaldaja ees mingi teo või avaldusega. Ei esine ka muud nõude aegumise katkemist või peatumist kinnitavat asjaolu. Seega aegus hageja nõue kostja vastu 30.06.
  4. Riigikohtu praktika kohaselt saab aegunud nõude tunnustamist lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (RKTKo nr 3-2-1-146-13 p 24 ja 3-2-1-129-16 p 48). Vaidluse pooled sõlmisid kehtivalt kohustuse täitmise tähtaja pikendamise kokkulepe, millega kinnitasid, et kostja võlgnikult 26.06.2013 ülevõetud kohustus hageja ees on 200 000 eurot ja leppisid kokku kohustuse täitmise tähtajaks 30.09.
  5. Viidatud kinnituse sõnastusest saab järeldada, et võlgnik teadis nõudest ja sai loobumise tagajärjest aru. 3.
  6. Hageja nõue viivisemääraga 0,1% päevas ei ole põhjendatud. Kostja kohustus tasuda 200 000 eurot tekkis 26.06.2013 müügilepinguga. Müügilepingus ei ole müügilepingu pooled kokku leppinud mingit sanktsiooni ega viivisemäära ostuhinnaga viivitamise eest. Kostja ei ole laenusaaja õigusjärglane ning seega ei ole talle üle läinud kohustus tasuda laenusummalt kokkulepitud määras viivist. Ka kohustuse täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppest ei nähtu, et 7
(20)pooled oleksid kokku leppinud täiendavas viivisemääras. Seega saaks hageja käesoleval juhul nõuda viivist vaid seaduses sätestatud suuruses. VÕS § 113 lg 6 järgi viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. 31.12.2012 lepingus fikseerisid laenuandja ja laenusaaja võlgnevuse suuruse hageja ees ja märkisid, et võlgnevus laenuandjale seisuga 31.12.2012 on 257 804 eurot (põhivõlg 158 117 eurot, intress 99 487 eurot). Kohustuse täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppe näol ei ole tegemist kompromissilepinguga VÕS § 578 lg 1 mõttes. Viidatud kokkuleppest ei nähtu mingeid vastastikusi järeleandmisi ega läbirääkimisi, nõuet ei ole ümberkujundatud või muudetud, muudetakse vaid kohustuse täitmise tähtaega ja võlgnik tunnistab iseenesest oma kohustuse olemasolu. Seega kohaldub VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeld viivise väljamõistmiseks.

§ 367võimaldab nõuda hagis ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist.

Kohus jätab viivise nõude intressilt rahuldamata ja mõistab välja viivise seadusjärgses määras summalt 158 117 eurot alates 0110.2019 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud jäid 75% ulatuses kostja ning 25% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus

  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsusele, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldavas ja menetluskulude jaotust ning väljamõistmist puudutavas osas. 4.
  2. Maakohus leidis ebaõigesti, et pooltel puudus vaidlus teatud asjaolude üle. Maakohus jättis tähelepanuta kostja järgmised vastuväited, mille osas kostja jääb maakohtus esitatud seisukohtade juurde: - 02.01.2007 lepingu alusel ei antud võlgnikule laenu ja laenu andmist peab tõendama hageja; - 31.12.2012 lepingut ei ole kehtivalt sõlmitud, sest see allkirjastati tagantjärele; puudus 02.01.2007 lepingust tulenev võlgnevus, mida sai laenuks vormistada; - pooled ei sõlminud 2019 kohustuse täitmise tähtaja pikendamise kokkulepet, milles kostja kinnitas võlgnikult 26.03.2013 ülevõetud kohustust 200 000 euro ulatuses ja kohustus selle tasuma 30.09.
  3. 4.
  4. Maakohus jõudis tõendeid ebaõigesti hinnates ja kostja vastuväiteid arvesse võtmata valele järeldusele, et 02.01.2007 laenulepingu alusel anti võlgnikule laenu. Seda järgmistel põhjustel: - laenu andmist ei saa tõendada pangakonto väljavõtetest nähtuvate selgitustega „laen“, sest sellise märkega ülekannet ei ole tehtud 02.01.2007 laenulepingu alusel; ülekanded ei oma seost kõnealuse laenulepinguga; hageja väitel oli tal samal perioodil võlgnikuga sõlmitud veel kolm laenulepingut; - maakohus jättis vastamata kostja väitele, et on eluliselt ebausutav laenu väljamaksmine alles 8 kuud pärast lepingu sõlmimist (esimene väljamakse tehti 31.08.2007); - ei ole usutav, et lühikese ja lihtsa sisuga laenulepinguga anti laenu tegelikkuses rohkem kui lepingus ette nähtud (2 474 000 krooni vs 2 582 000 krooni). 4.
  5. Maakohus tuvastas ebaõigesti võlgniku laenude raamatupidamise koondloendi alusel laenu andmise, jättes arvestamata kostja vastuväited nimetatud dokumendile: - dokument on käsitatav hageja seletusena, kuna sellest ei ole võimalik aru saada, kelle poolt ja mille kohta see on koostatud; - tabeli päises on viide, et kuni 13.12.2010 on summad Eesti kroonides ja hiljem eurodes, aga tabel lõpeb 28.09.2009 seisuga, järelikult pole tegemist tervikliku dokumendiga; 8

(20)- kuigi väidetavad laenusummad on tabelis pidevalt lisandunud, puudub tabeli parempoolses veerus saldo kuni 27.03.2008, edasi kajastab tabel saldot; nimetatu näitab, et tabelit on töödeldud kohtule esitamiseks. 4.
  1. Maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldades ja tõendeid vääralt hinnates jõudnud valele järeldusele, et 31.12.2012 laenulepinguga pikendati kehtivalt 02.01.2007 laenulepingut. Kostja jääb maakohtus esitatud järgmiste seisukohtade juurde: - 31.12.2012 leping ei ole võlatunnistus; lisaks pealkirjale viitab selle sisu (punktid 3-7) laenulepingule, kuna lepitakse kokku laenu andmine ja tingimused, sh tagastamise tähtaeg, viivis, intress ja tagatis; - ÄS § 307 lg 3 p 4 kohaldamisel ei oma tähendust, mis liiki kohustusega tegemist oli, sest sellega võeti aktsiaseltsile kohustusi; VM tegi sisuliselt tehingu iseendaga, tal puudus 31.12.2012 lepingu sõlmimisel õigus võlgniku esindamiseks ja nõukogu nõusolek tehingu tegemiseks; - võlgniku aktsionärid ega nõukogu ei ole otseselt ega kaudselt tehingut heaks kiitnud võlgniku
  2. a majandusaasta aruande kinnitamisega, sest selle on allkirjastanud ainult VM. 4.
  3. Maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldades ja tõendeid vääralt hinnates jõudnud valele järeldusele, et 26.06.2013 müügilepingu esemeks olnud 02.01.2007 laenulepingust tuleneva 200 000 euro suuruse võlakohustuse näol on tegemist võlgniku võlatunnistusega. Kostja jääb maakohtus esitatud järgmiste seisukohtade juurde: - müügilepingus võeti üle 31.12.2012 leping, mis on tühine; - müügilepingu kokkulepe 200 000 euro suuruse kohustuse ülevõtmise kohta ei ole võlatunnistus, sest selle poolteks ei ole võlgnik ja võlausaldaja, 26.06.2012 tehingus ei olnud võlausaldajana hagejat; - puudub võlausaldaja nõusolek võla ülevõtmiseks; võlausaldaja esindaja ühe poole esindajana tehingu sõlmimisel figureerimine ei oma võlausaldaja nõusoleku andmisel tähendust, sest nõusolek peab olema antud võlausaldaja nimel (RKTKo 2-18-4090 p 14); - isegi eeldusel, et tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega, puudus väidetud võlg. 4.
  4. Maakohus on materiaalõigust (VÕS § 182 lg 2) vääralt kohaldades ja tõendeid vääralt hinnates jõudnud valele järeldusele, et 31.12.2012 lepingust tulenev kohustus ei saanud kehtivalt üle minna Haabersti Arendusele. Kostja jääb maakohtus esitatud järgmiste seisukohtade juurde: - üleantava vara (ettevõtte) koosseisus anti üle kõik lepingus viidatud kinnistutega seotud lepingud, õigused ja kohustused ja viidati näitlikule mitteammendavale loetelule (sõnastus lepingus „muu hulgas“); - 31.12.2012 laenulepingust tuleneva kehtiva kohustuse korral pidi see olema otseselt seotud kinnistuga nr 2367301, kuna 26.06.2013 müügilepingu p 3.3.5 kohaselt tasus kostja võlgnikule just selle kinnistu eest ostuhinna osa vastava kohustuse ülevõtmisega. 4.
  5. Maakohus on tõendeid vääralt hinnates jõudnud valele järeldusele, et 31.12.2012 või 26.06.2013 seisuga oli võlgnikul hageja ees 02.01.2007 või 31.12.2012 lepingu alusel võlgnevus: - maakohus on tuvastanud võlgnevuse üksnes 31.12.2012 seisuga (260 078,83 eurot), kuid pole tuvastanud võlgnevust 26.06.2012 seisuga 200 000 euro ulatuses; kohus pole selles osas esitanud selget ja jälgitavat arvutuskäiku ega viidanud tõenditele; - kostjal puudus seisuga 31.12.2012 võlgnevus hageja ees (vt eelnevad seisukohad); - maakohus leidis ebaõigesti, et vandeaudiitori arvutuste alusel on võimalik jälgida nõude kujunemist, kuna: 9
(20)
  1. a)arvutustest ei tulene ega ole võimalik aru saada, et see käsitaks ainult hageja poolt 02.01.2007 lepingu alusel antud laenu;
  2. b)selles toodud laenu jäägi ja intressi arvestus ei kattu hageja teise tõendi, s.o võlgniku laenude raamatupidamise koondloendi väljavõtte ja selles toodud arvestuse sisuga;
  3. c)arvestuses toodud laenujääk (260 078 eurot) erineb laenulepingus toodud laenujäägist (158 117 eurot);
  4. d)arvestuses on kapitaliseeritud intressikohustust, millist kokkulepet ei ole maakohus enne 31.12.2012 lepingut tuvastanud;
  5. e)vandeaudiitori arvestusest nähtub, et võla jääk on 29.07.2013 seisuga 22 795 eurot, mitte hagis väidetu;
  6. f)kuna vandeaudiitori arvestuses on intressikohustus jooksvalt kapitaliseeritud summas, mis ületab nimetatud summat, järeldub sellest, et hagejal ei ole hagis nimetatud nõudeid;
  7. g)pangakonto väljavõtetelt nähtub, et võlgnik tegi selgitusega „leping“ või „laenu tagastus“ hagejale makseid 2008 – 2013 kokku 410 601,21 eurot, kuid maakohus on teinud põhjendamatu järelduse, et arvestatud on ka intressi; otsusest ei ole võimalik aru saada, millises osas on nimetatud summa näol tegemist intressi või põhivõla maksetega, mistõttu maakohtu järeldus võlgniku laulepingute järgsete võlgade suuruse kohta ei ole kontrollitav; maakohus on üldsõnaliselt nõustunud hageja väidete ja arvestustega, kuigi need on vastuolulised;
  8. h)kostja lähtus menetluses eeldusest, et kõik eeltoodud selgitusega võlgniku maksed olid tehtud laenu tagastamiseks ja hageja pidi tõendama vastupidist;
  9. i)hageja esitatud 4 laenulepingu alusel andis hageja võlgnikule laenu 4 879 000 krooni ehk 311 824,93 eurot; võlgnik on tasunud hagejale 409 965,56 eurot, seega 98 140,63 eurot rohkem ja laen on tagastatud tervikuna;
  10. j)kostja toob üksikuid näiteid hageja arvestuse ebaõigsusest, võttes aluseks hageja 17.01.2022 menetlusdokumendi lisas 10 vandeaudiitori tehtud arvestused: - 13%-lise laenu jääk on olnud maksimaalselt 1 309 572,56 krooni, kuigi lepingu järgi pidanuks laenusumma olema kõigest 1 045 000 krooni; - 18%-lise laenu jääk on hageja esitatud arvestuse kohaselt maksimaalselt 1 015 929,83 krooni, kuigi lepingu kohaselt pidanuks olema 770 000 krooni; - 24%-lise laenu jääk on hageja esitatud arvestuse kohaselt maksimaalselt 1 137 558,63 krooni, kuigi lepingu kohaselt pidanuks see olema 590 000 krooni; - hageja tõenditest nähtub, et 24%-lise intressiga laenu tagastamise tulemusena on lõpuks (24.01.2012) jääk negatiivne (laenu on tagastatud rohkem kui oleks pidanud; samuti on 13%-lise laenu jääk negatiivne. Kõigi eelnimetatud kostja väidete arvestamisel ei saanuks maakohus jõuda järeldusele, et 31.12.2012 või 26.06.2013 seisuga oleks võlgnikul olnud võlga hageja ees või vähemalt hagis nimetatud suuruses. 4.8. Maakohus on tõendeid vääralt hinnates, Viktor Särgava ütlused hindamata jättes ja tõendamiskoormuse jaotust sätestavaid norme eirates jõudnud valele järeldusele, et pooled sõlmisid 2019 kostja kohustuse kinnitamise ja selle kuni 30.09.2019 täitmise pikendamise kokkuleppe: - UM ei kinnitanud kategoorilise kindlusega lepingu allkirjastamist ja kohtu järeldus, et ei ole välistatud UM poolt kokkuleppe allkirjastamine, ei võimalda teha järeldust kokkuleppe sõlmimise kohta; - UM avaldas, et ta ei ole veendunud, et see on tema allkiri; 10
(20)- UM ütluste kohaselt ei mäletanud ta kostja kohustuste kohta teiste isikute ees; tema käes ei olnud äriühingu dokumente; ta oli kostja juhatuse liikmeks sõbra palvel, kellelt oli juhatuse liikmeks oleku õigus ära võetud, ja ta ei süvenenud asjadesse; - V. Särgava ei kinnitanud hageja väiteid selle kohta, et hageja seaduslik esindaja VM pöördus
  1. aasta suvel tema poole sooviga saada audiitori jaoks vaidlusalust võlga kinnitav dokument ning
  2. aasta sügisel vormistati V. Särgava korraldamisel vaidlusalune kokkulepe; Eelnevast teeb kostja järelduse, et UM sellise juhatuse liikmena ei annaks hagis viidatud kinnituskirja ega sõlmiks taolisi kohustusi võtvat kokkulepet, ehk puudub alus eeldada, et ta oleks oma lojaalsuskohustust rikkunud. Samuti leiab kostja, et V. Särgava ütlused koos UM ütlustega ei võimalda tuvastada vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimist ajavahemikul 06.05.2019–30.09.2019 (s.o UM juhatuse liikmeks saamisest kuni kokkuleppes märgitud tähtpäevani). 4.
  3. Maakohus jättis vastamata kostja väidetele, et sellise kokkuleppe sõlmimine olnuks sisuliselt arusaamatu, ebamõistlik ja eluliselt ebausutav: - 31.12.2012 lepingu täitmise tähtpäev oli 30.06.2013 ja sellest tulenev kohustus aegus 30.06.2016; - kõik nimetatud lepingust tulenevad kohustused läksid 23.07.2013 mitterahalise sissemakse lepinguga üle Haabersti Arendusele; - kostja endine juhatuse liige AK (juhatuse liige kuni 05.05.2019) kinnitas, et kostjal ei olnud temale teadaolevalt kohustusi hageja ees; - kokkuleppe sõlmimine selleks, et kinnitada aegunud kohustust ja määrata selle täitmise tähtpäevaks kuupäev mõne päeva pärast (2019 sügisel ning täitmise kuupäevaks on kokkuleppes 30.09.2019) on ebamõistlik ja eluliselt ebausutav. 4.
  4. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata hagi aegumise. Maakohus tuvastas, et 31.12.2012 lepingust tulenev nõue aegus 30.06.
  5. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et
  6. aasta kokkuleppe sõlmimisega pikendasid pooled kohustuse täitmise tähtaega ja kostja ei saa tugineda aegumisele. Kuna kostja hinnangul ei ole vaidlusalust kokkulepet sõlmitud, siis isegi kui algselt oleks kostjal olnud 31.12.2012 ja 26.06.2013 müügilepingu alusel kohustus hageja ees, aegus see 30.06.2016 ja kostja taotlusel tuleb kohaldada aegumist. Vastus apellatsioonkaebusele
  7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppejärelduse muutmiseks, kuid

§ 657lg 1 p 2¹ järgi tuleb osaliselt muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651

lg 1 järgi üksnes osas, milles hagi rahuldati, jaotati ja mõisteti välja menetluskulud. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis põhivõlalt 200 000 eurot 0,1% tasumata summalt päevas. Maakohus on kostjalt mõistnud välja viivise põhivõlalt 158 117 eurot alates 01.10.2019 seadusjärgses määras. 7. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses järgmiste asjaolude üle, mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - 02.01.2007 sõlmisid hageja ja SM laenulepingu, mida pikendasid 02.01.2012 kuni 02.01.2013; 11

(20)- hageja ja SM-i vahel oli erinevatel perioodidel erinevaid laenulepinguid, mille alusel oli hageja andnud SM-ile laenu kokku 4 879 000 krooni (311 824,93 eurot); - SM on teinud hagejale makseid selgitusega „leping“ või „laenu tagastus“ perioodil 2008–2013 kokku 410 601,21 eurot; - 31.12.2012 lepingu allkirjastas nii hageja kui ka SM-i nimel VM, kes oli hageja kasusaaja ja mõlema äriühingu juhatuse liige. Ringkonnakohus analüüsib esmalt, kas SM-il tekkisid 02.01.2007 lepingu alusel hageja ees kohustused (I), seejärel 31.12.2012 lepingu kehtivust ja selle tagajärgi (II), kas kostja andis 26.06.2013 lepinguga hageja ees olevad kohustused üle Haabersti Arendusele (III), hindab kostja võlgnevuse suurust 26.06.2013 seisuga (IV), analüüsib, kas pooltele tulenevad 2019. aasta lepingust kohustused (V) ja teeb menetluslikud otsused (VI). I 8. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega (maakohtu otsuse p-d 23 ja 24) selle kohta, et 02.01.2007 lepingu alusel andis hageja SM-le laenu 2 474 000 Eesti krooni, ja neid ei korda (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 8.

  1. Maakohus tuvastas, et perioodil 01.01.–31.12.2007 kandis hageja SM-le laenuna üle 2 582 000 Eesti krooni ja
  2. aastal ei sõlminud hageja ja SM teisi lepinguid, mille alusel oleks hageja võinud neid makseid teha. Nimetatut ei ole kostja ümber lükanud. Hageja SM-iga sõlmitud ülejäänud laenulepingud ja nende pikendamise kokkulepped on sõlmitud hiljem, st ajavahemikul 20.01.2008–31.12.2009 (II kd, tl 74–82). 8.
  3. Maakohus on vastanud kostja vastuväitele, et laenu väljamaksmine võis toimuda 8 kuud pärast laenulepingu sõlmimist. Nimetatu tuleneb maakohtu tuvastatust, et laenu väljamaksmine võis poolte kokkuleppe kohaselt toimuda ühe aasta jooksul 02.01.2007 lepingu sõlmimisest. 8.
  4. Maakohus on vastanud kostja vastuväitele, et ülekandeid tehti suuremas ulatuses (2 582 000 krooni) kui laenuleping ette nägi (2 474 000 krooni). Maakohus leidis õigesti, et ülekannete suuremas ulatuses tegemine ei oma vaidluse lahendamisel tähendust, kuna tuvastas, et nimetatud summade vahe (108 000 krooni) tagastas SM hagejale 07.
  5. ja 11.12.
  6. 8.
  7. Hageja tõendas 02.01.2007 lepingu alusel laenu väljamaksmist enda pangakonto väljavõttega (II kd, tl 31) ja leidis, et nende maksete saamine nähtub ka SM-i laenude raamatupidamise koondloendist (II kd, tl 32). Koondloendi tabel on esitatud väljavõttena perioodi 31.08.2007–28.09.2009 kohta, mistõttu ei mõjuta selle usaldusväärsust pealdises sisalduv kirje, et kuni 31.12.2010 on summad arvestatud Eesti kroonides ja hiljem eurodes. Isegi kui mitte lugeda koondloendit usaldusväärseks tõendiks sellel puuduvate rekvisiitide tõttu (puuduvad pealkiri, koostaja, saldo puudumine kuni 27.03.2008), on hageja oma tõendamiskoormise täitnud ja tõendanud laenu väljamaksmise enda pangakonto väljavõtetega. II
  8. Põhjendatud on kostja seisukoht, et 31.12.2012 lepingus sisalduvad nii deklaratiivse võlatunnistuse kui ka laenulepingu elemendid. Samas ei ole maakohtu poolne 31.12.2012 lepingu deklaratiivseks võlatunnistuseks pidamine toonud kaasa lõpptulemusena ebaõiget otsust. 12

(20)9.
  1. 31.12.2012 hageja ja SM-i vahelise lepingu (I kd, tl 7) tekstist nähtuvad järgmised asjaolud: - p 1 kohaselt leppisid pooled kokku, et nad lõpetavad varasema 02.01.2007 lepingu; - p 2 kohaselt määratlesid pooled laenu põhiosa ja intressi suuruse (vastavalt 158 117 ja 99 487, kokku 257 604 eurot); - p 3 kohaselt lepiti uueks laenusummaks kokku 257 804 eurot, ehk 200 eurot suurem summa kui 02.01.2007 laenu põhivõla ja intressi jääk kokku; - uuelt laenusummalt hakati arvestama intressi. Nimetatust saab järeldada, et pooled lõpetasid varasema laenulepingu, arvestasid uue laenu sisse ka 02.01.2007 lepingu alusel tasumata intressid ja leppisid kokku intressi ning viivise arvestamises varasema laenulepingu alusel sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt. Nimetatu võib viidata poolte soovile välistada vaidlused 02.01.2007 lepingu alusel tasutud summade suuruse või sissenõutavuse üle (VÕS § 578 lg 1 mõttes) ja sellisel juhul ei kohaldata VÕS § 113 lg-s 6 sätestatut (vt RKTKo 3-2-1-175-14 p 17). Samas ei oma see kokkuvõttes asja lahendamisel tähendust (vt allpool). 9.
  2. Iseenesest on põhjendatud kostja seisukoht, et sellise tehingu sõlmimiseks oli vajalik kostja nõukogu nõusolek. 9.2.
  3. ÄS § 306 lg 2 teise lause järgi võib juhatus teha tehinguid, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, ainult nõukogu nõusolekul. Samasugune nõukogu nõusoleku nõue on sätestatud ÄS § 317 lg 1 p-s
  4. ÄS § 317 lg 4 kohaselt ei kehti aga sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud piirangud kolmandate isikute (antud juhul hageja) suhtes. Seetõttu ei ole hageja ja SMi tehing viimase nõukogu nõusoleku puudumisel tühine isegi siis, kui see väljus igapäevase majandustegevuse raamest. 9.2.
  5. ÄS § 307 lg 3 esimeses lauses sätestatu kohaselt on aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud nõukogu. SM-i nõukogu nõusolek oli vajalik siiski põhjusel, et VM allkirjastas 31.12.2012 hageja ja SM-i vahelise lepingu, olles samaaegselt hageja tegelik kasusaaja ja mõlema äriühingu juhatuse liige. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et osanike nõusolek tehingu tegemiseks on samamoodi vajalik ka juhul, kui tehingu teiseks pooleks on juhatuse liikme kontrolli all olev äriühing (vt RKTKo 3-2-1-26-17 p 10). Sama põhimõte on kohaldatav ka aktsiaseltsi puhul. Kuna praegusel juhul oli SM-i näol tegemist aktsiaseltsiga, oleks vajalik olnud nõukogu nõusolek. Kui sellist nõusolekut ei ole, on tehing ÄS § 307 lg 3 esimeses lauses sätestatu kohaselt tühine. 9.2.
  6. Nõukogu nõusolek tehingu tegemisele võib olla eelnev või antud tagantjärele (heakskiit TsÜS § 111 mõttes). TsÜS § 113 järgi kehtivad heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Eelnevast tulenevalt võib ka nõukogu nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks olla antud nii enne tehingu tegemist kui ka pärast ehk heakskiiduna (vt RKTKo nr 3-2-1-81-15 p-d 15 ja 17). Erandina ei ole nõukogu nõusolekut juhatuse liikmega tehingu tegemiseks vaja vaid juhul, kui tehing tehakse aktsiaseltsi igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel (ÄS 307 lg 3 teine lause). Hageja on selgitanud, et nõukogu heakskiit väljendub selles, et kinnitati SM-i
  7. a majandusaasta aruanne (I kd, tl 13 pöördel – tl 25 pöördel), kuid nimetatud tõendil puuduvad nõukogu liikmete allkirjad. 9.2.
  8. Hageja on selgitanud, et SM tegutses hagejaga 31.12.2012 lepingut sõlmides oma igapäevase majandustegevuse raames (hageja 18.12.2019 menetlusdokument p 1.9), kuna 13
(20)finantseeris oma tegevuse
  1. aastal peaaegu täielikult omanikulaenude arvelt, hageja poolt antud laen oli laenukohustuste hulgas marginaalse suurusega ja laenule kohaldati sama intressimäära nagu kõigile muudele SM-i analoogsetele laenudele. Nimetatud asjaolud ei oma ÄS § 307 lg 3 esimese ja teise lause kohaldamisel tähendust. Normi kohaselt on aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud nõukogu; see ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse aktsiaseltsi igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest väljuvate tehingute näidisloetelu on sätestatud ÄS § 317 lg 1 p-des 1–
  2. Eeltoodud normis toodud loetelust saab järeldada, et SM-i poolt laenu võtmise igapäevaseks majandustegevuseks lugemine võis sõltuda tema majanduslikust seisundist, valitud tegevusalast ja kinnitatud aastaeelarvest. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et 31.12.2012 laenulepinguga varasema 02.01.2007 lepingu refinantseerimine jäi SM-i igapäevase majandustegevuse raamidesse. 9.
  3. Kokkuvõttes asub kolleegium seisukohale, et 31.12.2012 hageja ja SM-i vaheline leping ei ole sõlmitud kehtivalt.
  4. 31.12.2012 tehingu tühisuse tagajärjeks on 02.01.2007 lepingu edasi kehtimine. Selle lepingu täitmise tähtaega pikendati 02.01.2012 maakohtu tuvastatu kohaselt kuni 02.01.
  5. Seega muutus 02.01.2007 lepingust tulenev hageja nõue SM-i vastu sissenõutavaks 03.01.2013 ja aegus 03.01.2016 (TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi). Nõue ei olnud aegunud 26.03.2013 SM-i ja kostja vahelise müügilepingu sõlmimise ajaks. 10.
  6. Maakohus ei ole leidnud, et 26.06.2013 müügilepingus kokkulepitu kujutab endast deklaratiivset võlatunnistust. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt (p 31) pidas maakohus 31.12.2012 lepingut SM-i deklaratiivseks võlatunnistuseks. Nimetatu tuleneb põhjenduste osast, milles maakohus analüüsib 02.01.2007 lepingu alusel hageja poolt SM-ile laenuraha ülekandmist ja selle tagasi maksmata jätmist ja sedastab, et „[v]õlgnik on deklaratiivses võlatunnistuses 121231 kinnitanud oma kohustust hageja ees summas 200 000 eurot. Ka 26.06.2013 notariaalses müügilepingus p 3.3.5 sisaldub kinnitus võlgnevuse olemasolu kohta summas 200 000 eurot.“ 10.
  7. Maakohus on põhjendatult leidnud, et 26.06.2013 müügilepingu p-s 3.3.5 võttis kostja üle tegelikult 02.01.2007 lepingust tuleneva SM-i kohustuse. 10.2.
  8. Põhjendatud on kostja väited, et 26.06.2013 lepingus viidati hageja nõudele 200 000 eurot ja 31.12.2012 laenulepingu nr-le
  9. Kuna kostja väidab, et 31.12.2012 hageja ja SM-i vahel sõlmitud leping on tühine, on loogiline eeldada, et kostja tutvus enne 26.06.2013 lepingu sõlmimist 31.12.2012 lepinguga ja oli teadlik tühisuse alustest. Kostja pidi teadma ka seda, et 31.12.2012 lepingus märgitud kohustused tulenevad selles viidatud varasemast 02.01.2007 lepingust. Isegi kui kostja 31.12.2012 lepinguga ei tutvunud, on SM-i kohustus, mille kostja 26.06.2013 lepinguga üle võttis, asja materjalide põhjal identifitseeritav kui
  10. aastast pärinev 200 000 euro suurune laenukohustus. Kas sellises suuruses võlakohustus SM-il hageja ees 26.06.2013 seisuga eksisteeris, hindab ringkonnakohus allpool. 10.2.
  11. Põhjendatud on kostja seisukoht, et 26.06.2013 leping algse võlgniku ja uue võlgniku vahelise kokkuleppena eeldas käsutuse toimumiseks võlausaldaja (antud juhul hageja) nõusolekut (VÕS § 175 lg 2 mõttes). Õige on ka see, et võlausaldaja saab selle heakskiidu anda ka tagantjärele ja muuta selle kehtivaks alates hetkest, mil ta heakskiidu annab (mitte tagantjärele). 26.06.2013 lepingu p-st 3.8 (I kd, tl 10) nähtuvalt pidi SM sellise nõusoleku hankima võlausaldajalt (hagejalt) kuu aja jooksul lepingu sõlmimisest. Hageja ei ole esile toonud, et oleks 14
(20)andud nõusoleku ühe kuu jooksul võla ülekandmiseks. Samas on tagantjärele nõusoleku andmisena vaadeldav 2019 sügise kokkulepe (I kd, tl 12 pöördel). Nimetatud lepingus kinnitavad hageja ja kostja, et kostja võttis enda ja SM-i vahel 26.06.2013 sõlmitud lepinguga üle SM-i kohustuse hageja ees 200 000 euro ulatuses; kostjal ei olnud võimalik seda hageja ees olevat kohustust praeguseni täita; pooled soovivad jätkuvalt kohustuse täitmist; on seni pikendanud kohustuse täitmise tähtaega ja soovivad kohustuse täitmise tähtajaks fikseerida 30.09.2019 kuupäevaga. III
  1. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, et 26.06.2013 müügilepinguga ei andnud kostja üle Haabersti Arendusele ettevõtet ja selle koosseisus ka 31.12.2012 laenulepingust tulenevat nõuet. Kostja on esitanud selle käsitluse alternatiivsena juhuks, kui 31.12.2012 laenuleping on kehtiv. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et 31.12.2012 laenuleping ei ole kehtiv. Põhimõtteliselt saab kostja seisukohti hinnata selle valguses, kas kostja ja Haabersti Arenduse vahelise 23.07.2013 lepinguga anti üle SM-i 02.01.2007 lepingust tulenev ja 26.06.2013 lepinguga kostja poolt SM-ilt ülevõetud kohustus. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 11.
  2. Kuigi lepingus kasutatakse lepingute loetelu ees sõna „muu hulgas“, tuvastas maakohus asjakohaselt, et lepinguga anti üle üks kinnistu, üks kinnistu mõtteline osa ja kaks arhitektuuribüroodega sõlmitud lepingut. Lisaks tuvastas maakohus sissemakse hindamise akti alusel, et laenulepingust tulenevat nõuet ei võetud arvesse sissemakse tegemisel. Seega isegi, kui tegemist oleks olnud ettevõtte üleminekuga, ei hõlmanud see ettevõte kohustust, mille kostja oli 26.06.2013 lepinguga SM-ilt üle võtnud. 11.
  3. Lisaks leidis maakohus põhjendatult, et tegemist ei olnud ettevõtte üleminekuga, kuna üleantud vara ei moodustanud ettevõtet; kinnisasja ostuhinna tasumise kohustus ei ole seotud kinnisasja majandamisega ega teeni kinnisasjade majandamist. Kolleegium täiendab maakohtu põhjendusi selles osas. Hageja tõi esile, et kostja ei tegutsenud üldse ega lepingus märgitud kinnistute kaudu, st kostja asutati, omandas kinnistud ja andis need kohe Haabersti Arendusele. Kostja
  4. aasta majandusaasta aruande kohaselt (I kd, tl 42 pöördel – 47) on kostja põhitegevuseks kinnisvara arendus ja müük, ettevõttes pole töötajaid ja juhatusele ei ole tasu makstud. Kostja
  5. a majandusaasta aruande kohaselt (I kd, tl 35 pöördel – 40) on kostja põhitegevuseks kinnisvara arendus ja müük, kohtuvaidluse tõttu on tema tegevus peatunud, ettevõttes pole töötajaid ja juhatusele ei ole tasu makstud. Portaali Teatmik.ee väljavõttest (I kd, tl 40 pöördel – 42) nähtub, et kostja registreeriti esmakordselt 22.05.2013, kostjal on puudunud 2015 ja 2016 töötajad. Nimetatud tõenditest koos SM-i ja kostja vahel sõlmitud kinnistu müügilepinguga saab teha järelduse, et kostja asutati 22.05.2013, omandas kinnistud 26.06.2013 ja võõrandas need Haabersti Arendusele 23.07.2013, kuid kostja ei ole vähemalt vaidlusalusel perioodil tegutsenud iseseisva majandusüksusena. 11.
  6. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et kui tegemist oli kohustuse ülevõtmisega Haabersti Arenduse poolt, puudus selleks hageja nõusolek (VÕS § 175 lg 1 ja 2 mõttes) ja kohustus ei läinud seetõttu Haabersti Arendusele üle. IV
  7. Maakohus tuvastas, et 26.06.2013 lepingu p-s 3.3.5 sisaldub kinnitus võlgnevuse 200 000 eurot olemasolu kohta (otsuse p 31). Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus hindas 15
(20)võlajääki 31.12.2012 seisuga (otsuse p 35), kuid pidanuks hindama võlgnevuse suurust ka 26.06.2013 seisuga. 12.
  1. Kuigi hageja ja SM-i vaheline 31.12.2012 leping on tühine, võimaldab see ühe dokumentaalse tõendina hinnata SM-i võlgnevuse suurust 31.12.2012 seisuga, milleks oli 158 117 + 99 487 = 257 604 eurot. Hageja on tunnistanud (15.10.2021 menetlusdokumendi p-s 2.10), et ilmselt kajastati arvutusvea tõttu SM-i kohustust väiksemana tegelikust võlgnevusest 260 078,83 eurot (intress perioodil 2007–2012 99 514,14 eurot ja püsiv põhivõlg alates
  2. aasta lõpust 160 564,69 eurot). 12.
  3. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et vandeaudiitori arvestused võla suuruse kohta ei ole tõendiks. Tegemist on asja tundva isikuga, kes ei ole pooleks. Samas on kostjal võimalik tuua esile vead audiitori arvestuses ja esitada tõendile oma vastuväited. Maakohus on osaliselt kostja vastuväidetele vastamata jätnud, kuid ringkonnakohus saab selle menetlusliku minetuse kõrvaldada. 12.2.
  4. Hageja esitatud pangakonto väljavõttega (II kd, tl 31) on tõendatud, et ajavahemikul 91.01.2007–31.12.2007 tegi hageja SM-ile 13 makset, mille maksekorraldusse on märgitud laen. Nagu ringkonnakohus eelnevalt leidis, saab olla tegemist 02.01.2007 laenulepingu alusel tehtud väljamaksetega, sest muid laenusuhteid sellel ajavahemikul hageja ja SM-i vahel polnud. Nende maksete tegemise ajast ja suurusest on lähtunud ka vandeaudiitor oma arvestustes (II kd, tl 33-34). SM-i raamatupidamise koondloendi (II kd, tl 32) kui tõendi usaldusväärsuse kohta on ringkonnakohus seisukoha võtnud eespool ja jääb selle juurde. 12.2.
  5. Kostja on märkinud, et vandeaudiitor on märkinud SM-i tagasimaksed intressi tagastuseks ja koondloendis on need märgitud laenu tagastuseks. Hageja pangakonto väljavõte ja koondloendi mittekattuvused saavadki olla tingitud sellest, et SM võis arvestada võlgnevust hagejast erinevalt. Seadusest tulenevalt tulnuks tasutud maksed arvestada esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud võlgnevuse ehk intressi katteks (VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi). Millise metoodika alusel SM oma arvestused on teinud, ei ole teada. Seega ei lükka koondloend ümber vandeaudiitori hageja andmete alusel tehtud järeldusi ega muuda pangakonto väljavõtet või audiitori arvestusmetoodika põhjal saadud tulemust ebausaldusväärseks. 12.2.
  6. Hageja on selgitanud 15.10.2021 menetlusdokumendi p-des 2.9 ja 2.10, et Alandia ja SMi vahelise 02.01.2007 laenulepingu makseid kajastavas audiitori arvestuses kajastuv laenujääk 260 078 eurot moodustub intressist ajavahemikul 2007–2012 kokku 99 514,14 eurot ja põhivõlast 160 564,69 eurot, kuid ilmselt arvutusvea tõttu märgiti laenulepingusse väiksem summa 257 804 eurot. Nagu ringkonnakohus eelnevalt leidis, on ka 31.12.2012 lepingus arvutusviga ja lepingukohase põhisumma ja intressi liitmisel on kostja võlgnevus veel 200 euro võtta väiksem (257 604 eurot). Nimetatu ei kahjusta kostja huve. 12.2.
  7. Vastuseks ringkonnakohtu poolsetele küsimustele hageja arvestuse ning SM-i ja hageja intressi kapitaliseerimise kokkulepete kohta selgitas hageja täiendavalt audiitori arvamuses toodud arvestuskäiku ja laenu tagasimaksmisega seonduvat. Samuti esitas hageja SM-i ja Alandia vahelised 31.12.2007, 31.12.2008 ja 31.12.2009 intressi kapitaliseerimise kokkulepped. Hageja viitas maakohtu menetlusnormide rikkumisele (

§ 392

lg 1 p 1, 3 ja 4) ja leidis, et sellest tulenevalt esineb alus tõendite vastuvõtmiseks ringkonnakohtus (

§ 652lg 3 p 2). 16

(20)Audiitori arvamusest nähtub, et 26.06.2013 on SM-i võlakohustus vähenenud kahe maksega, millest üks on 158 117 euro suurune ja teine 41 883 euro suurune. Hageja on selgitanud, et tegemist on mitte maksega Alandiale, vaid SM-i ja kostja vahelise 26.06.2013 lepingu punktis 3.3.5 näidatud põhivõla ja intressi maksega (hageja 25.01.2022 menetlusdokumendi p 2.7). Hageja pangakonto väljavõttega perioodist 01.01.2013–26.06.2013 loeb ringkonnakohus tõendatuks, et sel ajavahemikul eelnimetatud makseid hageja pangakontole SM-ilt ei laekunud. 26.06.2013 lepingu p-st 3.3.5 nähtuvalt võttis kostja üle SM-i laenulepingust 121231 tuleneva kohustuse hageja ees kokku 200 000 eurot, millest põhinõue oli 158 117 eurot ja intress 41 883 eurot. Nende tõendite kogumis hindamisel saab teha järelduse, et seisuga 26.06.2013 oli kostja võlgnevus hageja ees 200 000 eurot. Apellatsioonkaebuses esile toodud asjaolu, milline oli võlgnevuse seis vandeaudiitori arvestuse kohaselt 29.07.2013 seisuga, asja lahendamisel tähendust ei oma, kuna vandeaudiitori arvamus käsitab võlgnevuse tasumist SM-i poolt, mitte kostja poolt. Arvamuses on arvestatud kostja ülevõetud kohustusega ja seda ei ole kajastatud enam SM-i kohustusena. 12.2.5. Intressi kapitaliseerimise all peab kostja apellatsioonkaebuses silmas intressi arvestamist põhikohustuse hulka ja sellelt edasi intressi arvestamist. Audiitori arvestusest nähtub, et intress ei ole 2007. aastal arvestatud põhikohustuse hulka, sest võlgnevus on selle kohaselt püsinud alates 2007. aasta algusest lõpuni 2 512 291 krooni ehk 160 564 euro juures. Nagu hageja on õigesti viidanud, kajastab seda tulp „laenu saldo peale suurendamist“ kuupäevaga 11.12.2007 ja sama tulemuse annab tulp „Süda Maja kohustus kokku“, kui lahutada 2012 seisust intress. Samas on 01.01.2008 seisuga võetud aluseks eelneva aasta põhikohustus koos intressiga 2 526 745,80 krooni ja nii ka järgnevate aastate osas. 12.2.6.

§ 652

lg-test 3 ja 4 lähtuvalt saab apellatsioonimenetluses esitada uusi tõendeid vaid erandlikel asjaoludel.

§ 652

lg 3 p 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. 12.2.

  1. Kostja vaidles tõendite vastuvõtmisele vastu põhjusel, et ta esitas maakohtus 05.11.2021 menetlusdokumendi p-des 8 ja 9 selgesõnaliselt vastuväite, et intresside kapitaliseerimiseks polnud alust ning hageja ei ole tõendanud sellise aluse olemasolu. Sama vastuväidet kordas kostja 30.03.2022 kohtuistungil. 12.2.
  2. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja väited vastavad tõele. Kostja on juhtinud tähelepanu, et audiitori arvamuses on intressikohustust kapitaliseeritud kuni 31.12.2012 lepingu sõlmimiseni, kuid hageja ei ole tõendanud, et selline kokkulepe poolte vahel oli (II kd, tl 36 ja pöördel ja tl 110). Seega hageja pidi kostja väidetest aru saama, et tal on vaja nimetatud asjaolu tõendada. Sellises olukorras ei ole maakohtule võimalik ette heita, et ta oleks veelkord pidanud hagejale selgitama tõendi esitamise vajadust. Hageja hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmiseks puudub alus ja nende vastuvõtmisest tuleb

§ 652lg-te 3 ja 4 alusel keelduda.

Tõendid tuleb pabertoimikust eemaldada. 12.2.

  1. Samas on hageja esitanud apellatsioonimenetluses võlaarvestuse ilma intressikohustuse kapitaliseerimiseta (25.01.2022 menetlusdokumendi p 2.16) ja selgitanud ilma selleta võla kujunemist. Nimetatud arvestuse kohaselt oli SM-i põhivõlg hageja ees
  2. aasta lõpus 160 564,69 eurot. See põhivõlg on alates
  3. aastast intressi arvestamise aluseks.
  4. a lõpus 17

(20)muutus põhivõlalt sissenõutavaks intress 923,80 eurot, sest ülejäänud intressi oli SM ära maksnud. 2008–2012 kogunes igal aastal intressi 10% põhivõlalt 160 564,69 eurot, kokku (5 × 16 056,47) 80 282,35 eurot.
  1. aasta intress oleks muutunud sissenõutavaks aasta lõpus. Enne SM-i ja kostja 26.06.2013 lepingu sõlmimist maksis SM hagejale audiitori arvamusest nähtuvalt 14 872,41 eurot (01.01.2013 kuupäeval). Sellest arvestati audiitori arvamuse kohaselt 12 612,04 eurot varasema intressi katteks ja 2260,37 eurot põhivõla katteks. Seega oli SM-i kohustus hageja ees 26.06.2013 seisuga 160 564,69 + 923,80 + 80 282,35 – 14 872,41 = 226 898,43 eurot, millest 158 304,32 moodustas põhivõlg (160 564.69 – 2260,37) ja 68 594,11 eurot intress (923,80 + 80 282,35 – 12 612,04).
  2. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et hageja ei ole tõendanud, et SM-i aastatel 2008–2013 tehtud maksetest 410 601,21 eurot selgitusega „leping“ või „laenu tagastus“ ei ole tehtud vaidlusaluse laenusuhte raames. 13.
  3. Vandeaudiitori arvestustega nelja hageja ja SM-i vahelise laenulepingu kohta (II kd, tl 3334, 83-92) koosmõjus SM-i hagejale tehtud makseid kajastavate konto väljavõtetega perioodil 01.01.2008–28.06.2013 (II kd, tl 62-73) on tõendatud erinevate laenude tagasimaksmine SM-i poolt hagejale. Kostja on näidanud ära, et erinevate laenulepingute alusel sai SM hagejalt 311 824,93 eurot, tagasi on makstud 409 965,56 eurot. Nimetatud arvestus ei näita aga, kas ja kui mitu korda laenu tähtaega pikendati, milline oli laenudelt arvestatud intress, kuidas seda kustutati ja kuidas on kostja arvestanud tasutud summade hulka muude õigussuhete alusel tasutud makseid. Hageja on esile toonud, et lisaks laenulepingutele oli hageja ja SM-i vahel ka muid õigussuhteid. Seetõttu ei saa kostja arvestuse alusel kontrollida, kas hageja tegi vigu tehtud maksete arvestamisel. 13.
  4. Kostja apellatsioonkaebuse p-s 45.10 toodud kolm üksikut näidet teiste laenulepingute väidetavatest arvestusvigadest ei võimalda seetõttu süsteemselt kõigi nelja laenulepingu ja muude kohustuste täitmist hinnata hagejast erinevalt ega väita, et hageja arvestustes on vigu. Erinevalt hagejast ei ole kostja toonud omapoolset kontrollitavat ja teiste tõenditega haakuvat arvestust. V
  5. 2019 sügise kokkuleppe osas järeldas maakohus lõpptulemusena õigesti, et selle sõlmimise ajaks oli hageja nõue aegunud. 14.
  6. Kokkuleppe sõnastus viitab sellele, et kostja tunnistas oma võlga hageja ees (VÕS § 30 mõttes) ja pooled leppisid kokku kohustuse täitmise tähtaja pikendamises. Maakohus leidis põhjendatult, et võlatunnistuse andmisega loobus kostja aegumise vastuväitest, sest tulenevalt kokkuleppe sõnastusest (viidati 26.06.2013 lepingule) pidid võlgnikule olema teada nõude tekkimise aeg ja asjaolud, seega selle võimalik aegumine. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et nõue aegus 03.01.
  7. 14.
  8. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega, et hageja ja kostja sõlmisid 2019 kohustuse täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppe, millega pikendasid kohustuse täitmise tähtaega kuni 30.09.2019, järgib neid ja ei korda (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 14.2.

  1. Tunnistaja UM ütlustest saab järeldada, et ta allkirjastas
  2. aasta lepingu. Nimetatu tuleneb tunnistaja vastusest küsimusele, kas ta mäletab konkreetse dokumendi allkirjastamist. 18

(20)Tunnistaja vastas: „Allkirja järgi küll, jah. Ei mäleta konkreetse dokumendi allkirjastamist. Minu allkirja moodi on see küll. Suhteliselt keeruline on järgi seda teha, ma arvan.“ Kuigi kohus on tunnistaja poolt kokkuleppe allkirjastamise tuvastamisel kasutanud formuleeringut „ei ole välistatud UM poolt lepingu allkirjastamine“, on ilmne, et kohus tuvastas UM poolt 2019 kokkuleppe allkirjastamise ja kohtu hinnang tunnistaja ütlustele on põhjendatud. 14.2.
  1. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et tunnistaja ei mäletanud enda poolt juhitud äriühinguga seotud asjaolusid. Tunnistaja põhjendas seda asjaoluga, et ta aitas kostja juhatusse kuulumisega sõpra, kellelt võeti ära äriühingute esindamise õigus. Samas äriühingu asjadesse tunnistaja ei süvenenud. Nimetatust saab teha järelduse, et tunnistaja sõber ei saanud kostjat seadusliku esindajana esindada ja esindustoimingute tegemiseks kasutati tunnistajat. See ei võimalda aga teha järeldust, et 2019 kokkulepet seetõttu ei sõlmitud, isegi kui tunnistaja kostjat kui äriühingut tegelikult ei juhtinud, ja seda tegid teised isikud. Sellest ei saa teha kostja soovitud järeldust, et selline juhatuse liige ei allkirjastaks dokumente, millega võetakse äriühingule ulatuslikke kohustusi. Hageja ei pidanud tõendama, et tunnistaja allkirjastas kokkuleppe oma sõbra (tegeliku juhi) palvel või juhiste järgi. Sellel ei oleks asja lahendamisel tähendust, kuna vaidluse all ei olnud see, kas UM täitis kostja juhatuse liikmena oma hoolsuskohustust. 14.2.
  2. Tunnistaja UM ütlusi ei lükka ümber ka tunnistaja V. Särgava ütlused selle kohta, et tema ei mäleta
  3. aasta tehingu sõlmimise asjaolusid. Kui tunnistajalt küsitakse (II kd, tl 48), kas VM palus tunnistajalt, et ta abistaks
  4. aastal mingite dokumentide allkirjastamisel seoses kostjaga, vastab tunnistaja: „Ma ei saa välistada, aga konkreetselt ma ei mäleta.“ Tunnistaja selgitab seda asjaoluga, et ametialaselt pöördub tema poole pidevalt väga palju inimesi. Samas ei oma asjaolu, kas V. Särgava valmistas ette
  5. aasta dokumendi, määravat tähendust asja lahendamisel. 14.2.
  6. Arvestades, et kostja võttis 26.06.2013 müügilepinguga üle MS-i kohustuse tasuda MS-i 200 000-eurone võlgnevus hageja ees, ei ole kokkuleppe sõlmimine ebamõistlik ega eluliselt ebausutav. Kuigi tegemist oli aegunud nõudega, viitab kokkuleppe sõnastus sellele, et kostja tunnistas oma võlga hageja ees (VÕS § 30 mõttes) ja pooled leppisid kokku kohustuse täitmise tähtaja pikendamises. Seega loobus kostja 2019 võlatunnistuse andmisega aegumise vastuväitest, sest tulenevalt kokkuleppe sõnastusest (viidati 26.06.2013 lepingule) pidid võlgnikule olema teada nõude tekkimise aeg ja asjaolud, mh selle võimalik aegumine. Kostja kohustus ei olnud tuvastatud asjaoludel Haabersti Arendusele üle läinud. Kostja juhatuse liikme AK kinnitus, et kostjal ei olnud võlgu hageja ees, on ümber lükatud asjas esitatud teiste tõenditega. 14.2.
  7. Ka asjaolu, et leping sõlmiti 2019 ja selles määrati aegunud kohustuse täitmise kuupäevaks 30.09.2019, ei ole ebamõistlik ega eluliselt ebausutav. Kuna nõue oli aegunud, võis poolte tahe olla suunatud kostja võla tunnistamisele ja aegumisvastuväitest loobumisele. Maakohus leidis seetõttu põhjendatult, et kostja ei saa tugineda aegumise vastuväitele. VI
  8. Kokkuvõttes puudub alus kostja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
  9. Menetluskulud jättis maakohus põhjendatult hagi rahuldavas osas kostja kanda (

§ 163lg 1 alusel). 19

(20)17. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ringkonnakohtu menetluskulud apellandi kanda (

§ 171lg 1).

Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

18.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 20

(20)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.