Obsah (6)

§ 41§ 55§ 69§ 8§ 72§ 24

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-21-1213 Otsuse kuupäev 27. mai 2022 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Aleksandr Afanasjevi ja Evgeny Mironchenko kaebus

) § 41 lg 2 koostoimes § 8 lg 2 ja § 69 lg 4, justiitsministeeriumi 15.03.2020.a korraldusele ja Vabariigi Valitsuse 12.03.2020.a korraldusele eriolukorra väljakuulutamise kohta. Vastustaja põhjendas jalutuskäikude keelamist kokkuvõttes järgmiselt: - Vabariigi Valitsus kehtestas 12.03.2020.a korraldusega nr 76 eriolukorra ning selle raames 1 13.03.2020 külastuskeelu kinnipidamisasutustes; - vanglateenistus peab riiklikus eriolukorras võtma kasutusele võimalikult tõhusad meetmed, mis aitavad kaitsta vanglas viibivate isikute tervist ja elu; - vangla soovib liikumispiirangutega tõkestada viiruse levikut vangide seas; - teadaolevalt levib COVID 19 inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt lähedasel kontaktil nakkuskahtlase inimesega, kellel on nakkusele iseloomuslikud sümptomid, eelkõige köha. Info viiruse leviku kohta on ajas muutuv. Viirus võib olla nakkav ka peiteajal. Seetõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida ka nakatunud pindade kaudu; - jalutusaladel ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust, sh vangi ja ametniku vahel, välistada kokkupuudet ametnikega või vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega; - vajadus kaitsta isikute elu ja tervist kaalub üles tavaolukorras kohalduvad subjektiivsed õigused, näiteks jalutuskäik, mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada viiruse levikut. Selliste õiguste piiramine epideemia tõkestamiseks on möödapääsmatu; - erinevalt väljaspool vanglat viibivatest isikutest ei ole vangil võimalik võtta kasutusele nakkust vältivaid meetmeid; - vanglas viibib väga palju haiguse või vanuse tõttu riskirühma kuuluvaid kinnipeetavaid, kelle puhul viirusesse nakatumine võib osutuda eluohtlikuks; - üksnes riskigruppi kuuluvate vangide eraldamine ei võimaldaks saavutada sama mõjusat tulemust, kuivõrd vältima peab kontakte kõigi võimalike viiruskandjatega, kellel võivad sümptomid puududa, ning pindadega, millega võimalik nakatunu on kokku puutunud. Käskkirjas oli märgitud, et see kehtib kuni vajaduse äralangemiseni. Vangla hindab käskkirjaga kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant.

1. Vastustaja jättis 31.03.2020.a käskkirjaga nr 1-1/57 (tl 71-72) vaidlustatud käskkirjas kohaldatud piirangud kehtima. Seonduvalt jalutuskäikudega märkis vangla, et desinfitseerimisvahendite kättesaadavus on piiratud või ebastabiilne ning vanglal ei pruugi olla võimalik tagada, et kogu vangla, sh jalutusalad, oleksid osaliste piirangute korral igal ajal täielikult desinfitseeritud. Muuhulgas tuleks täielik desinfitseerimine teha iga jalutuskäigu järel, millega kaasneb ebaproportsionaalselt suur ressursikulu. Vastustaja pikendas jalutuskäikude keeldu ka 14.04.2020.a käskkirjaga nr 1-1/64 (tl 74-76). Vastustaja põhjendas, et viiruse levik on kasvutrendis ja tavaelus kehtivad üha ulatuslikumad piirangud. Vangide jalutusboksi viimine tõstaks nende nakatumise riski oluliselt ja suurendaks kontakte ametnikega. Korraga ei saa jalutusele viia mitut vangi, see tekitaks probleeme töökorralduses.
2. Vastustaja lõpetas 27.04.2020.a käskkirjaga nr 1-1/65 (tl 78-80) jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29.04.2020, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele (käskkirja punkt 2). Vastustaja põhjendas, et koroonaviiruse levik Eestis hakkab vähenema. Vanglas on kohaldatud piirangud osutunud tõhusateks, kuna üksi vang ei ole nakatunud ja üksikud teenistujate nakkusjuhtumid ei ole edasi levinud. Saab alustada piirangute järkjärgulise leevendamisega.
3. Kaebajad Aleksandr Afanasjev ja Evgeny Mironchenko esitasid 08.03.2021 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 13). Kumbki kaebaja taotles alandava ja ebainimliku kohtlemisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 1500 eurot. Taotlusel puuduvad põhjendused, viidatud on muude isikute 29.01.2021 esitatud taotluse (tl 6-11) põhjendustele. Viidatud dokumendi põhjal tekitas vangla kaebajatele kahju sellega, et 16.03-28.04.2020 puudus kaebajatel võimalus jalutada värskes õhus üks tund päevas. 2
4. Vastustaja jättis kaebajate kahju hüvitamise taotlused rahuldamata, Aleksandr Afanasjevi taotluse 07.05.2021.a otsusega nr 1-13/138-1 (tl 19-21) ja Evgeny Mironchenko taotluse 07.05.2021.a otsusega nr 1-13/139-1 (tl 23-25). Vastustaja leidis, et jalutamise keeld oli õiguspärane, kaebajatel ei ole tekkinud kahju ja nad on jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid.
5. Kaebajad esitasid 04.06.2021 Tartu Halduskohtule ühise kaebuse. Kumbki kaebaja palus mõista tema kasuks välja alandava ja ebainimliku kohtlemisega põhjustatud mittevaralise kahju 1500 eurot. Kahju tekitati kaebajatele sellega, et neil puudus 16.03-28.04.2020 ehk kokku 44 päeval võimalus viibida värskes õhus. Kaebajate õiguste piiramiseks ei olnud õiguslikku alust. Vastustaja viitas õigusliku alusena

§ 41lõikele 2 koostoimes § 8 lõikega 2 ja § 69 lõikega 4.

Kuid

§ 55

lg 2 sätestatud vabas õhus viibimise võimalus tuleb tagada nii

§ 69

lg 2 p 1 kui ka

§ 8lg 2 sätestatud meetmetele allutatud kinnipeetavatele.

Vastustaja rakendatud viiruse leviku tõkestamise meetmed ei olnud proportsionaalsed ega möödapääsmatud, sest õigust elule ja tervisele oleks olnud võimalik tagada teiste, vähem põhiõigusi riivavate meetmetega. Seaduses tuleneva kohustuse täitmata jätmist ei saa õigustada personali puudumisega. Kaebajatel ei olnud teada, kui kaua nad peavad sellistes tingimustes viibima. Rahvusvaheliste organisatsioonide (WHO, CPT, SPT) juhised pidasid eriolukorra ajal vajalikuks kinnipeetavate igapäevast õues viibimist. Õiguskantsler pidas jalutamise piirangut lubamatuks kohtlemiseks. Piirangu õiguspärasuse hindamisel ei saa arvesse võtta teadmisi, mis on saadud pärast vaidlusaluste otsuste tegemist. Vastustaja pakutud leevendavad meetmed raadio kuulamine, ajalehtede lugemine ja šokolaadi söömine ei asenda värskes õhus viibimist. Kaebajatele ei saa ette heita käskkirjade vaidlustamata jätmist, kui kaebajad on õigusteadmisteta isikud ning nende kontaktid ja võimalused olid äärmiselt piiratud. 7. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Vastustajal oli õigus kehtestada jalutamise keeld

§ 41

lg 2 alusel, kuna see norm on mõeldud kinnipidamiskohas ette tulla võivate julgeolekualaste ohusituatsioonide puhuks, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste piiramist. Julgeolek tähendab kaitstust igasuguste ohtude vastu, k.a oht inimese elule ja tervisele. Jalutuskäikude korraldamine oleks suurendanud viiruse leviku ohtu ja olnud töökorralduslikult keerukas. Avalik huvi vältida inimeste massilist haigestumist oli ülekaalukas. Lisaks ei ole kaebajatel saabunud kahjulikku tagajärge (ei ole toimunud väärikuse alandamist) ja kaebajad jätsid kasutamata esmased õiguskaitsevahendid. Kohtu seisukoht

1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas süüliselt väärikuse alandamise korral. Eeltoodud normidest tulenevad käesolevas kohtuasjas esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) kaebajate subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) 3 põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus: 6) avaliku võimu kandja süü. Täidetud peavad olema kõik need eeldused. Kui vähemalt üks eeldus on täitmata, siis ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik.
2. Vanglas koroonaviiruse leviku tõkestamise eesmärgil kehtestatud igapäevaste jalutuskäikude keelu õiguspärasust on juba hinnatud mitmetes kohtuasjades ning sellekohaseid lahendeid on ka jõustunud. Kohtud on korduvalt piirangu õigusliku alusena tunnustanud

§ 41lg 2.

Eelkõige viidatakse Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021.a otsusele asjas 3-20-1367 (jõustus 16.12.2021). Selle otsuse punktides 19 ja 20 leidis kohus, et

§ 55

lg 2 sätestatud igapäevase jalutuskäigu õiguse piiramise aluseid ei ole samas normis ette nähtud, kuid see ei tähenda, et kinnipeetava õigus jalutuskäigule oleks absoluutne. Seda õigust saab piirata

§ 41lg 2 alusel vangla julgeoleku tagamiseks.

Kuna

§ 72

lg 3 viitab vangla julgeolekut ja korda ohustava sündmuse lahendamise reguleerimisel ka kinnipeetavate elu ja tervise kaitsele, siis hõlmab vangla julgeolek mõistena ka kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse tagamise. Kohtud on piirangut pidanud proportsionaalseks. Esineb ka alternatiivseid võimalusi tunnustavaid seisukohti - Tallinna Halduskohus jättis 11.03.2022.a otsuses asjas 3-21-1464 (jõustus 12.04.2022) üles võimaluse möönda, et jalutuskäikude peatamise piirang oli õigusvastane, kuid leidis, et kahju ei ole kaebuse esitajale siiski tekkinud. Kohtu hinnangul on praeguseks valdavaks saanud kohtupraktika vaieldav. Kohus kahtleb 16.03-28.04.2020 kaebajate suhtes kehtinud igapäevase jalutamise keelu õiguspärasuses. Kohtul tekkisid eeskätt järgmised küsimused: -

§ 41

lg 2 sätestab, et seaduses sätestatud piirangu puudumisel võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Seega normist tuleneb üksnes vangla (asutuse), aga mitte inimeste (s.h ametnike või kinnipeetavate) julgeoleku kaalumise võimalus; - on kaheldav, kas vangla julgeoleku kaalutlusi saab tõlgendada nii laialt, et see hõlmab ka abinõude kehtestamist nakkushaiguse leviku piiramiseks inimeste tervise kaitse eesmärgil.

§ 24

lg 11 eristab neid kaht mõistet - lühiajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alustena on eraldi välja toodud vangla julgeoleku või korra ohustamine (p 2) ning kokkusaaja või kinnipeetava tervise ja heaolu ohustamine (p 4); -

§ 41

lg 2 sisaldab ka nõuet, et selle alusel kohaldatavad piirangud peavad vastama inimväärikuse põhimõttele ning juurdepääsu vabale õhule peetakse üheks olulisemaks vangistuses inimväärikuse austamise elemendiks; - tähelepanuta on jäänud eriseadus - nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (NETS); - NETS ajavahemikul 15.03.2019 - 06.05.2020 kehtinud redaktsiooni § 17 lg 3 p 1 ja 2 alusel oli justiitsministeeriumi (mitte vangla) ülesanne korraldada kinnipidamisasutuses võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ja kinnipeetavatega vahetult kokku puutuvatele isikutele ning võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused kinnipeetavatele; - tekib küsimus, kas ja millistes piirides oli vanglal pädevus iseseisvalt analüüsida teadusartikleid ja teha otsuseid eriteadmisi nõudvas valdkonnas, kus NETS erinevate sätetega (näiteks § 18, § 22, § 28) on pädevus antud Terviseametile; - kohus kahtleb, kas epidemioloogilist olukorda, eeskätt nakatunute arvu arvestades oli jalutuskäikude täielik keelamine proportsionaalne (vajalik ja mõõdukas) abinõu. Eeltoodud küsimuste põhjalikum käsitlemine käesoleva kohtuasja raames ei ole vajalik ega põhjendatud. Kevadel 2020 esinenud faktiline ja õiguslik olukord enam ei kordu. Praegused teadmised ja kogemused seoses koroonaviirusega ei ole toonastega isegi võrreldavad. Ka õigusakte on oluliselt muudetud. See tähendab, et 2020. aasta kevadel kehtestatud piirangute õiguspärasuse analüüs ei aita kuidagi kaasa sarnaste olukordade lahendamisele hilisemaid piiranguid käsitlevates kohtuasjades või tulevikus. Samal ajal ei ole piirangu õiguspärasusele 4 hinnangu andmine vajalik käesoleva kohtuasja lahendamiseks. Täitmata on muud kahju hüvitamise eeldused, mis välistavad kaebuse rahuldamise olenemata sellest, kas jalutuskäikude keeld oli õiguspärane või mitte. 10. Üheks oluliseks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on kahju tekkimine kaebajatel. See eeldus ei ole praeguses asjas täidetud. Kaebajate väitel tekitas vastustaja neile RVastS § 9 lg 1 tähenduses kahju väärikuse alandamisega.

§ 41

lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kohtupraktikas, s.h Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on välja kujunenud seisukoht, et kõik piirangud või ebamugavused ei kujuta endast väärikuse alandamist RVastS § 9 lg 1 (Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3) tähenduses. Selleks, et tegemist oleks väärikuse alandamisega, peab isiku väärkohtlemine olema teatud minimaalse tõsidus- või raskusastmega. Minimaalse raskusastme hindamine on suhteline ning sõltub kohtuasja kõikidest asjaoludest, näiteks kohtlemise kestus ning selle füüsilised ja vaimsed tagajärjed. Ka kehavigastuse või tugeva füüsilise või vaimset kannatuse puudumisel võib tegemist olla väärikuse alandamisega, kui isiku kohtlemine alandab või alavääristab isikut, väljendades lugupidamatust tema inimväärikuse suhtes või seda vähendades, või tekitab hirmutunnet, hingepiinu või alaväärsustunnet, mis võib murda isiku moraalse ja füüsilise vastupanu. Riik peab tagama, et isikut peetakse kinni inimväärikust austavates tingimustes, et meetme rakendamise viis ega meetod ei põhjustaks talle kannatusi ega raskusi, mis ületaks kinnipidamisega kaasnevat vältimatut kannatust, ja et vangistuse praktilisi nõudeid arvestades oleks tema tervislik seisund ja heaolu piisavalt tagatud (vt näiteks 29.01.2019.a otsus kohtuasjas Nikitin jt vs Eesti, kaebused nr 23226/16 ja veel 6, punkt 154-157). Väljakujunenud kohtupraktika põhjal ei ole mittevaralise kahju tekkimist võimalik kindlaks teha. Mittevaraline kahju hõlmab isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi ning neid ei saa objektiivselt mõõta või väljendada. Seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14, p 12.2).

1. Praeguses asjas on kaebus üldsõnaline ja kaebajate põhjendused on samad. Kaebajad on esitanud ühtsed õiguslikud seisukohad, miks igapäevaste jalutuskäikude võimaluse puudumine oli õigusvastane. Kaebajad ei ole kohtueelses menetluses ega kaebuses välja toonud nende olukorda iseloomustavaid asjaolusid või jalutamise võimaluse puudumise mõju isiklikult neile. Vastupidi, kaebajad märgivad kaebuse punktides 28 ja 31, et nende nõuete aluseks on identsed asjaolud ja nad ei ole teadlikult välja toonud subjektiivseid asjaolusid, mis võiksid tingida kahjuhüvitise erineva summa iga kaebaja kohta. Kohtu hinnangul ei saa väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist taotleda abstraktselt, üksnes haldusakti õigusvastasusele tuginedes. Kaebajatel oleks tulnud muuta kohtu jaoks usutavaks, et neil tekkisid sellise intensiivsusega hingelised üleelamised, mis on käsitletavad väärikuse alandamisena (füüsilistele tagajärgedele kaebajad tuginenud ei ole) ning et need üleelamised olid põhjustatud üksnes või valdavalt jalutuskäikude puudumisest, mitte olukorrast üldiselt (vt otsuse punkti 13). Kaebajad seda teinud ei ole.
2. Täitmata on ka eeldus, et kaebajad kasutasid kohaseid õiguskaitsevahendeid. Kaebajad 5 möönavad kaebuse punktis 25, et nad ei ole jalutamise piirangu kehtestamise ajal või kehtivusajal õiguskaitsevahendeid kasutanud. Kohtupraktika põhjal oli kinnipeetaval reaalne võimalus saavutada jalutamise õigus esialgse õiguskaitse korras (kohtuasjad 3-20-528, 3-20627). Kohtu hinnangul on usutav, et kui kaebajad oleksid tajunud jalutamise võimaluse puudumist mitte vääramatust jõust tingitud ajutise paratamatusena, vaid oma väärikuse alandamisena vangla poolt, siis ei oleks nad jäänud passiivseks.
3. Isegi kui kõik kahju hüvitamise eeldused oleksid täidetud, ei oleks praeguse kohtuasja asjaoludel põhjendatud kaebajatele rahalise hüvitise väljamõistmine. RVastS § 13 lg 1 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Praeguste teadmiste ja kogemuste pinnalt on juba raske mõttes taastada
4. aasta kevadel valitsenud olukorda. Selle ilmestamiseks piisab, kui märkida, et riigis kehtestati eriolukord ning ka tavaelus ulatuslikud piirangud olukorras, kus ajavahemikul 26.02.2020 (esimene nakatunu Eestis) kuni 28.04.2020 oli Eestis nakatunute koguarv 1662, keskmine nakatumiste arv päevas 26 ja maksimaalne nakatumiste arv ühe päeva kohta 93 (andmete allikas on opendata.digilugu.ee). Sedavõrd hirmuäratavatena nähtusid tol ajal viirus SARS-CoV-2 ja selle põhjustatud haigus COVID-19 ning arengud (sh surmajuhtumite arvud) Euroopas ja mujal maailmas. Samas teaduspõhised andmed viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta olid äärmiselt napid ja vastuolulised. Teadmatus ja ebakindlus ohu suuruse ja kestuse osas oli valitsev kogu ühiskonnas, enamus inimesi talusid piiranguid, mis veidi varem oleksid tundunud mõeldamatud ning edasisi arenguid ei olnud kellelgi võimalik prognoosida. Kohtu hinnangul oleks eeltoodut arvestades kaebajatele rahalise hüvitise maksmine ebaõiglane.
5. Kokkuvõttes jätab kohus kaebajate kaebuse rahuldamata põhjusel, et kaebajatel ei ole tekkinud (rahas hüvitamisele kuuluvat) kahju ning kahju oleks olnud võimalik vältida kohaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Teiste kahju hüvitamise eelduste täidetus sel juhul enam tähtsust ei oma. Menetluskulud, selgitused
6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebajate kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
7. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajatel on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 6