Obsah (11)

§ 115§ 101§ 88§ 155§ 113§ 646§ 114§ 650§ 230§ 29§ 82

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märts 2023, Tallinn Kohtuasja n

) § 646 lg 5 alusel. Praegusel juhul ei vastanud rajakatte näitajad kvaliteeditingimustele, kostja mõistliku aja jooksul parandustöid ei teinud, mistõttu tuli hagejal lasta parandustööd teha kolmandal isikul. Ka on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist

§ 115lg 1 alusel.

Lisaks on hagejal õigus kostjalt nõuda

§ 101lg 1 p 6 alusel viivist.

Lepingu p 9.2 järgi on viivisemääraks 15% aastas. Juhul, kui kohus leiab, et lepingus kokkulepitud viivisemäär ei kohaldu, nõuab hageja kostjalt seadusjärgses määras viivist. Hagejale menetluse ajal välja makstud pangagarantii summas 34 234,68 eurot tuleb

§ 88lg 8 alusel lugeda tasutuks viivise katteks.

Kostja vastuväited 2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole kohustusi rikkunud, kuivõrd kostja ei ole keeldunud rajakatte puuduste kõrvaldamisest. Kostja pakkus välja tegevuskava puuduste kõrvaldamiseks, kuid hageja määratud tähtaeg proovitöö teostamiseks oli ebamõistlikult lühike. Ka takistas hageja ise kostja ja tema alltöövõtja poolt läbiviidavat proovitöö teostamist. Hageja tegevuse tõttu jõudis OÜ KULDVILLAK-SPORT teostada rajakatte ühekordse impregneerimise, kuid IAAF-i nõuetele vastava tulemuse saavutamiseks tuleb rajakatet impregneerida vähemalt kaks korda. Ka peab impregneerimiskordade vahele jääma piisav kuivamisaeg. Hageja ei ole tõendanud, et rajakattes olid sedavõrd ulatuslikud puudused, et need tingisid rajakatte vahetamise vajaduse. Rajakatte terves ulatuses vahetamist ei ole nõudnud ka Pärnu linn kui peatellija. Kostja hinnangul ei kasutatud staadionit heaperemehelikult ja kooskõlas rajakatte kasutamise juhendiga. Ka rikuti rajakatet sellega, et sinna ehitati tribüünid ning seda vigastati jõusaalimasinate transportimisel staadioni ruumidesse. Kostja on tõendanud, et rajakatte parandamine tootjatehase poolt pakutud lahendusega, s.o katkiste kohtade asendamise ja ülejäänud osas rajakatte lisaimpregneerimisega, oleks olnud võimalik puudused rajakattes kõrvaldada. Alles siis, kui parandamine oleks ebaõnnestunud, tekkinuks kostjal kohustus rajakate asendada. Seega puudus hagejal õigus lepingu p 10.2 alusel 3 nõuda rajakatte asendamist ja selle asendamise kulude hüvitamist. Samal põhjusel ei tulene ka lepingu p-st 9.12 hagejale nõudeõigust rajakatte asendamiseks. Hageja nõude eeldused ei ole täidetud ka

§ 115lg 1 alusel kahju hüvitamiseks.

Olukorras, kus hagejal puudub alus nõuda kostjalt töö parandamisel või uue töö tegemisel tekkivate kulude hüvitamist, ei ole hagejal õigust nõuda lepingu p-s 9.12 sätestatud juhtimistasu. Seega ei olnud hagejal mingit vajadust väidetavate kulutuste kandmiseks, sest kostja oli valmis staadionikatte parandamise tööd ise ja omal kulul teostama. Isegi, kui hageja nõue oleks põhjendatud, siis saab hageja nõude ulatus piirduda ainult mõistlike kulutuste hüvitamisega. OÜ KULDVILLAK-SPORT hinnapakkumisest nähtuvalt on uue rajakatte paigaldamise maksumuseks 137 000 eurot, koos käibemaksuga 164 400 eurot. Ka tuleb jätta hageja põhinõue 34 234,68 euro ulatuses rahuldamata, kuivõrd hagejale on garantiikirja alusel välja makstud 34 234,68 eurot. Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Kostja esitas
2. märtsil 2020 (täpsustus
3. novembril 2021) Harju Maakohtule hageja vastu vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista kahjuhüvitis 34 530,95 eurot ning sellelt seadusjärgses määras viivis, alternatiivselt viivis määraga 15% aastas, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Vastuhagi ja selle täpsustuse kohaselt on hageja rikkunud poolte vahel
4. juunil 2015 sõlmitud töövõtulepingut, kuivõrd hageja on nõudnud garantiisumma väljamaksmist olukorras, kus kostja ei ole garantiikohustusi rikkunud. Väljamakse tegemist taotles hageja ligi aasta pärast asja menetlemise algust. Kostjal on õigus hagejalt

§ 101lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 alusel nõuda kahju hüvitamist.

Hageja tegevuse tulemusena on kostjale tekkinud kahju, kuna pank on hageja taotluse alusel kostja arvelduskonto garantiisumma ulatuses debiteerinud. Hageja vastu esitatud kahju hüvitamise nõue koosneb garantiisummast 34 234,68 eurot ning selle realiseerimisega kostjale tekkinud lisakulutustest 296,27 eurot (väljamakse tasu 150 eurot, intress 99,85 eurot ja viivis 46,42 eurot). Hageja vastuväited 4. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Garantii alusel tekkinud suhe, mis tuleneb pangagarantiist hageja, garandi ja kostja vahel, on iseseisev ja sõltumatu võlasuhe, mis ei ole seotud töövõtulepingust ega poolte vahel sõlmitud töövõtugarantiist tuleneva suhtega. Seega ei saa samastada garantii alusel tekkinud võlasuhet hageja ja kostja vahel töövõtulepingust tekkinud võlasuhtega, mida kostja on ekslikult teinud. Garantiikiri on tagatavast kohustustest sõltumatu (

§ 155lg 2).

Seega saaks kostja esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid, mitte aga töövõtulepingust või töövõtugarantiist tulenevaid vastuväiteid. Kostja väited garantii kuritarvitamise kohta ei ole tema väite põhistamiseks sobivad, sest toovad kaasa töövõtulepingulise suhte asjaolude hindamise ja tuvastamise vajaduse. Isegi, kui eeldada, et töövõtulepingule tuginemine oleks praegusel juhul võimalik, on kostja ise töövõtulepingulisi kohustusi rikkunud. Hageja ei ole lepingut rikkunud ning kostjale ei ole kahju tekkinud. Kuivõrd hageja toodud põhjendustel ei saa kostja esitatud kahju hüvitamise nõuet rahuldada, tuleb jätta rahuldamata ka kostja viivisenõue. Maakohtu otsus ja põhjendused 5. Harju Maakohus rahuldas 17. novembri 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hageja hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja garantiilepingu alusel 223 413,01 eurot ning sellelt viivise

§ 113lg 1 teises lauses 4 sätestatud määras alates 17.

novembrist 2022 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, jättes need rahaliselt kindlaksmääramata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb vaidlus lahendada garantiilepingu alusel vastavalt lepingu p-dele 10.1 ja 10.2, kuivõrd puudused töös ilmnesid garantii kestuse ajal. Ebaõiged on kostja väited selle kohta, et viimane oli valmis puudused kõrvaldama. Kostja küll lubas algselt puudused kõrvaldada, kuid hiljem (

1. juulil 2017) teatas hagejale, et tema alltöövõtja on vastanud, et töid ei teostata enne, kui raha on makstud. Lisaks on kostja asunud oma
2. detsembri
3. a vastuses seisukohale, et rada ei ole kasutatud ega hooldatud regulatsioonide kohaselt. Hageja on
4. augusti
5. a avalduses esitanud kostjale nõude rajakatte garantii korras täies mahus asendamiseks ning märkinud, et hiljemalt
6. augustiks 2018 peab kostja andma nõusoleku ja sõlmima garantiitööde kokkulepe. Hageja on kostjat hoiatanud, et kui selleks kuupäevaks ei ole kostja nõusolekut andnud ning kokkulepet sõlminud, siis tellib hageja sama töö kolmandalt ettevõttelt ning nõuab kahju hüvitamist kostjalt. Tegemist on selge avaldusega, millisele kostja on konkreetselt vastanud, et ta keeldub selle täitmisest. Seega andis hageja kostjale tähtaja ning kostja avaldused, mis on tehtud pärast viidatud tähtaega, ei oma asjas tähtust. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et rajakattel esinesid olulised puudused, mistõttu ei ole veenvad kostja väited selle kohta, et rajakatte puudusi oli võimalik kõrvaldada lokaalse parandamise ja lisaimmutuse teel. Rajakatte tootjatehase Interchemol S.A. esindaja on
7. juuni
8. a arvamuses sedastanud, et mõnedes kohtades on pind kahjustatud ning samuti ei ole kate asfaldi küljes. Tehas tegi ka kaheksa tüki põhjal katsed, mille tulemused näitasid, et mehaanilised parameetrid peaksid olema paremad, et olla kooskõlas IAAF-i soovitustega. Centre for Sports Technology Ltd poolt läbiviidud katse tulemuste kohaselt tundusid proovid nõrgad ja need oleksid võinud kergesti puruneda. Asjas esitatud tõenditega on tõendatud puudused ka rajakatte tõmbetugevuse, sammulöögi summutuse, ebatasasuse ja paksuse osas. Samuti on tõendatud rajakatte ebapiisav kinnitumine asfaldile ning et rajakatte vertikaalse deformatsiooni näitaja ületas kuues kohas lubatut. Analüüsitud on proovikeha pikenemist purunemisel ja see ei ulatunud kohati 40%-ni. Hageja on tõendanud, et sõlmis Osaühinguga SPOLEMAN
9. novembril 2018 töövõtulepingu nr AL-48-100/2018, mille alusel viimane paigaldas Pärnu Rannastaadionile uue kahekihilise pritsitava rajakatte. Tööde maksumuseks lepiti kokku 279 186 eurot. Tõendatud on, et hageja on Osaühingule SPOLEMAN tasunud sõlmitud töövõtulepingu alusel esitatud arvete alusel kokku 240 085 eurot (käibemaksuta). Lisaks on hageja tõendanud, et vana rajakatte demontaaž ja utiliseerimine on teostatud Ladomar OÜ poolt, maksumusega 17 874 eurot (käibemaksuta). Uue rajakatte tööde teostamiseks on hageja rentinud soojaku koos inventari ja käimlaga ning kandnud sellega seoses kulusid 98,40 eurot, rentinud betoonfreesi maksumusega 438,46 eurot ja betoonpõranda freesi maksumusega 416 eurot. Samuti on hageja ostnud liiva maksumusega 105,83 eurot ning lasknud parandada ja freesida asfaldi ebatasasused maksumusega 11 560 eurot. Kuivõrd hageja on tõendanud, et kostja keeldus staadioni rajakatte asendamisest ning nõustus üksnes lokaalse parandamisega, siis on hageja nõue kostjalt kantud kulutuste sissenõudmiseks põhjendatud. Maakohtu hinnangul on hageja tehtud kulutused mõistlikud ja vajalikud ning ainuüksi asjaolu, et kostja sellise summa suurusega ei nõustu, ei ole aluseks nende vähendamiseks või nõude rahuldamata jätmiseks. Maakohus ei pidanud põhjendatuks lepingu p 9.12 alusel esitatud juhtimistasu nõuet 12 882,38 eurot. Maakohtu hinnangul ei saa erinevate sätete alusel erinevaid sanktsioone rakendada korraga ja automaatselt. Praegusel juhul on pooltel tekkinud vaidlus puuduste kõrvaldamise üle, kuna kostja ei ole nõustunud kogu rajakatte väljavahetamisega. 5 Maakohus pidas põhjendatuks hageja nõuet kostja vastu summas 257 647,69 eurot, millest tuleb maha arvata garantii alusel hagejale tasutud 34 234,68 eurot. Maakohus ei pidanud põhjendatuks hageja viivisenõuet lepingujärgse viivisemääraga. Maakohus leidis, et lepingu ps 9.2 on lepingu alusel tasumisele kuuluvate summadena mõeldud p-s 3.1 sätestatud lepingu hinda. Maakohus rahuldas hageja viivise nõude seadusjärgse viivisemääraga ning märkis, et viivist tuleb kohaldada selle sissenõutavaks muutumisest, s.o alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuhagi ei pidanud maakohus põhjendatuks, kuivõrd kostja ei ole kohtu ette toonud, millist lepingulist kohustust on hageja rikkunud. Hageja on esitanud garantiinõude vastavalt garantiikirjas sätestatule, kuna kostja poolt teostatud töös esinesid puudused, mida kostja kõrvaldanud ei ole. Hageja apellatsioonkaebus
10. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et lepingu p-s 9.12 sätestatud juhtimistasu ei ole võimalik rakendada koos kahju hüvitamise nõudega. Maakohus ei ole selgitanud, millisest õigusnormist tuleneb kohtu järeldus, et kahjutasu ning sellelt arvestatavat kokkulepitud juhtimistasu ei saa nõuda üheaegselt. Maakohtu selline seisukoht on üllatuslik, sest kohus ei ole pooltega arutanud, et kaalub juhtimistasu nõude rahuldamata jätmist põhjusel, et kohtu hinnangul konkureerib juhtimistasu nõue kahju hüvitamisega selliselt, et need välistavad teineteist. Hageja on seisukohal, et lepingu p-s 9.12 on pooled kokku leppinud juhuks, kui kostja tekitab hagejale kahju, lisaks otsesele kahjuhüvitisele (kolmandate isikute arvetele) sanktsioonis, mis seisneb hagejale sisuliselt puuduste kõrvaldamise projektijuhtimise eest tasu 5% ulatuses maksmises. Ebaõige on maakohtu järeldus, et tegemist on preventiivse sanktsiooniga, mille eesmärk on tagada, et töös avastatud puudused kõrvaldaks eelkõige töövõtja. Maakohtu järeldus viib olukorrani, kus kokkulepitud juhtimistasu sissenõudmine ei olekski võimalik. Selline tõlgendus muudab sätte sisutuks. Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et viivis muutub sissenõutavaks alles kohtuotsuse tegemisest. Hageja esitas hagi
11. jaanuaril 2019 ja suurendas nõuet
12. mail
13. Kohtuotsuse tegi maakohus alles
14. novembril
15. Ka on hageja jätkuvalt seisukohal, et praegusel juhul kohaldub lepingu p-s 9.2 sätestatud viivisemäär 15% aastas. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et menetluse ajal realiseeritud garantii summas 34 234,68 tuleb maha arvestada põhinõudest. Viidatud seisukoht ei ole kooskõlas

§ 88lg-ga 8.

AS SEB Pank maksis garantii hagejale

1. veebruaril 2020, milliseks ajaks oli kostjal tekkinud juba viivisevõlgnevus summas 41 642,77 eurot. Vastustaja seisukoht
2. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ning vastuhagi jäeti rahuldamata, samuti menetluskulusid puudutavas osas ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata, rahuldada vastuhagi ja jätta menetluskulud hageja kanda. 6 Maakohus on ebaõigesti leidnud, et rajakatte terviklik asendamine oli vajalik. Maakohus on õigesti tuvastanud, et rajakatte tootja tehase Interchemol S.A. esindaja on
4. juunil 2018 esitanud arvamuse rajakatte osas ning et hageja esitas kostjale nõude kohustuse täitmiseks kooskõlas tootjatehase antud soovitusega. Samas on maakohus jätnud arvestamata, et viidatud arvamuses leidis tootja, et rajakatte katkiste kohtade asendamise ja ülejäänud osas rajakatte impregneerimisega on võimalik puudused rajakattes kõrvaldada. Tootjatehas ei teinud ühtegi viidet sellele, et rajakatte terviklik väljavahetamine oleks vajalik. Seejuures on maakohus jätnud arvestamata asjatundja KK arvamuse, mille kohaselt konkreetse ehitusnormi puudumisel tuleb juhinduda tootja juhistest. Kostja ei ole keeldunud rajakatte terviklikust asendamisest. Kostja selgitas hagejaga
5. a suvel peetud kirjavahetuses, et ta soovib rajakatte parandada. Pooltevahelisest lepingust ei tulene hagejale õigust nõuda rajakatte asendamist olukorras, kus rajakatte parandamine ei ole ebaõnnestunud. Hagejal puudub õigus nõuda rajakatte asendamist ka

§ 646lg 5 alusel.

Hageja saanuks nõuda uue töö tegemist siis, kui rajakatte parandamine oleks ebaõnnestunud. Ka ei või tellija parandamise asemel nõuda uue töö tegemist olukorras, kus töö parandamine on võimalik ja töövõtja on valmis parandamise läbi viima, kusjuures parandamise kulud on oluliselt madalamad uue töö tegemise kuludes. Maakohus on eelviidatu jätnud hindamata ning asunud põhjendamatult seisukohale, et kuivõrd kostja on keeldunud rajakatte asendamisest, on hageja kahjunõue põhjendatud. Ka on kostja jätkuvalt seisukohal, et rajakatte parandamine impregneerimise teel oleks olnud võimalik ja oleks olnud tulemuslik. Töövõtja garantiikohustus on kõrvaldada ilmsiks tulnud vead ja puudused ning kostja on esile toonud ja tõendanud, et staadionikatte parandamine on võimalik ja kostja kinnitas, et ta kõrvaldab puudused. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja on rikkunud hageja antud tähtaega. Kostja on selgitanud, et hageja 9. augusti 2018. a kirjas esitatud tähtajad olid ebamõistlikud. Kostja vastas hageja pöördumisele viivitamata, milles osundas, et proovitöö teostamise vahendid on tehasest tellitud ja proovitöö teostatakse. Hageja asus aga üllatuslikult proovitöö teostamist takistama. Kostja ei ole sattunud viivitusse, kuivõrd

§ 114

lg 1 kolmas lause sätestab, et kui võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku täiendava tähtajani. Maakohus ei ole eelnevat arvesse võtnud. Kostja hinnangul hindas maakohus rajakatte asendamise maksumust kinnitavaid tõendeid ebaõigesti. Maakohtul tulnuks arvestada OÜ KULDVILLAK-SPORT hinnapakkumist, mille kohaselt on rajakatte asendamise maksumus 137 000 eurot (käibemaksuta). Hageja avaldas alles menetluse kestel, et rajakate on täies ulatuses asendatud. Seega ei olnudki kostjal võimalik esitada ühtegi varasemat hinnapakkumist. Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata vastuhagi. Maakohus on otsuses üllatuslikult märkinud, et kostja ei ole kohtu ette toonud, mis kohustust on hageja rikkunud. Kostja on selgitanud, et hagejal puudus garantiisumma sissenõudmiseks lepinguline alus, kuivõrd kostja ei ole rikkunud garantiiga tagatud kohustust. Ka on maakohus ebaõigesti jätnud menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt, mistõttu tulnuks menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jagada vastavalt hagi rahuldamise ulatusele või jätta menetluskulud poolte endi kanda. Vastustaja seisukoht 9. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebustele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. 7 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata 12 882,38 euro väljamõistmise osas, mõistis välja viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.

novembrist 2022 ja jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja 12 882,38 eurot, põhinõudelt 242 576,25 eurot viivise 15% aastas alates

1. veebruarist 2019 ja põhinõudelt 27 953,82 eurot viivise 15% aastas alates
2. maist 2019 kuni
3. veebruarini 2020 ja sealt edasi põhinõudelt 236 295,39 eurot viivise 15% aastas kuni põhinõude täitmiseni. Hagiga seotud menetluskuludest jätta 13% hageja kanda ja 87% kostja kanda ning vastuhagiga seotud menetluskulud jätta kostja kanda. Lisaks sellele tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada hagi tagamise abinõude jõusse jätmisega. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ühtlasi jaotab kolleegium menetluskulud ringkonnakohtus.
4. Mõlemad pooled on esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ning maakohtu otsus on terves ulatuses vaidlustatud. Kolleegium märgib selguse huvides, et kuigi maakohus märkis otsuse resolutsioonis, et hagi rahuldatakse, siis otsuse põhjenduste kohaselt oli tegemist hagi osalise rahuldamisega. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, siis kaasneb sellega ka nimetatud rikkumise kõrvaldamine.
5. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli nii töövõtulepingust kui ka töövõtugarantiist tulenev võlasuhe. Töövõtulepingu esemeks oli Pärnu Rannastaadioni staadioni rekonstrueerimine. Töövõtulepingu p-s 5.1.3 lepiti kokku, millistele tingimustele peab töö vastama. Kostja võttis
6. juunil 2015 sõlmitud töövõtulepingu p-s 10 töö suhtes garantiikohustuse (töövõtugarantii). Seega oli kostja töövõtjana andnud hagejale töö lepingutingimustele mittevastavuse puhuks täiendavad töövõtugarantiis tulenevad õigused (

§ 650lg 1).

1. Pooled ei vaidle selle üle, et esines garantiijuhtum, s.o töövõtulepingu esemel ilmnesid garantiiperioodi jooksul puudused. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas rajakatte asendamine oli vajalik ning kas hageja kantud kulud peab hüvitama kostja. Seega on pooled erimeelt selles, kas kostja on töövõtugarantiist tulenevat kohustust rikkunud ja põhjendamatult keeldunud rajakatte asendamisest. Maakohus leidis, et hageja nõue kostjalt rajakatte asendamiseks tehtud kulutuste väljamõistmiseks on põhjendatud. Kolleegium nõustub nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendustega (vt maakohtu otsuse p-d 16–30) ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda.
2. Maakohus rahuldas hageja nõude kostjalt 223 413,01 euro väljamõistmiseks garantiilepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena (lepingu p 10 ja

§ 115lg 1).

Garantiilepingust tuleneva nõude puhul on tegemist lepingujärgse täitmise nõudega.

§ 650

lg 1 esimese lause järgi töövõtja poolt töö suhtes garantiikohustuse (töövõtugarantii) võtmisel eeldatakse, et garantii katab kõiki selle kehtivuse ajal ilmnenud töö lepingutingimustele mittevastavusi. Garantii sisuks on garantiiandja kohustus kõrvaldada omal kulul garantii kestuse ajal ilmsiks tulnud puudused ning sellega antakse tellijale täiendavad õigused töö lepingutingimustele mittevastavuse korral. Seega tekkib garantiilepingu alusel võlasuhe, mille sisuks on kohustus tagada kokkulepitud omadustega ja puudusteta töö. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust (vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34). Üldjuhul annab garantii tellijale võimaluse nõuda töö parandamist või uue töö tegemist, sõltumata

§-s 646 sätestatud piirangutest. Garantii alusel võib garantii andja seega kohustuda tööd parandama või uue töö tegema ka siis, kui töövõtja seda vastavalt

§‑le 646 tegema ei peaks. 8

1. Maakohus leidis õigesti, et kostja rikkus garantiilepingust tulenevat kohustust. Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohtu sellekohase järelduse kujunemine ei ole arusaadav ega jälgitav. Kostja viitab tõenditele, mis tema hinnangul on maakohtu poolt ebaõigesti hinnatud või jäetud tähelepanuta. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning tõendeid kogumis hinnates ei anna kostja väited alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. 15.
2. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et lepingu p 10.2 järgi (tööde garantii) peeti „vigade ja puuduste kõrvaldamise“ puhul silmas seda, et töö parandatakse või kui parandamine pole võimalik, siis peab kostja tegema uue töö. Vastupidine tõlgendus läheks vastuollu garantii sisuga – kohustus tagada töö vastavus garantiitingimustele. Kui lähtuda kostja poolt lepingu ple 10.2 antud tõlgendusest, siis olukorras, kus töö parandamine pole võimalik, ei saaks hageja kostjalt nõuda kokkulepitud omadustega ja puudusteta tööd. 15.
3. Nõustuda ei saa kostja sisukohaga, et antud vaidluses puudub kohaldamisele kuuluv kvaliteedinõue. Asjaolu, et Eestis pole kehtestatud nõudeid polüuretaanist rajakatte tartaan parandamise kohta, tõendab kostja hinnangul Interchemol S.A. ja KK arvamused. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Maakohus on nõuetekohaselt poolte väiteid ja tõendeid hinnanud ning jõudnud põhjendatud järelduseni, et rajakatte puudusi ei olnud võimalik kõrvaldada lokaalse parandamise ja lisaimmutuse teel. Praeguses asjas on pooled lepingu p-s 5.1.1 kokku leppinud lepingu esemele kohalduvates kvaliteedinõuetes, mh millistele tingimustele peab töö vastama. Täpsemalt on nõuded lahti kirjutatud lepingu p-s 5.1.
4. Seega pidi kostja tagama, et ka parandatud töö vastab lepingus ja selle lisas sätestatud kvaliteedinõuetele. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja tõenditest sellist järeldust teha ei saa (maakohtu otsuse p-d 42–54). 15.
5. Pooled ei vaidle selle üle, et tööl ei olnud kokkulepitud omadusi. Hageja on esile toonud ja tõendanud, et rajakate lagunes, puudused olid tõmbetugevuses, pikenemises purunemisel (venivuses), sammulöögi summutuses, vertikaalses deformatsioonis, aluspinna tasasuses, rajakatte paksuses ja selle kinnitumises asfaldile. Maakohus on eeltoodud puudused nõuetekohaselt tuvastanud ning kolleegium nõustub maakohtuga, et neid ei olnud võimalik kõrvaldada lokaalse parandamise ega lisaimmutuse teel. Puudused ei tulenenud rajakatte kasutus- ja hooldusnõuete rikkumisest või selle ebaõigest ekspluateerimisest. Kostja väiteid ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu järeldust tõmbetugevuse puuduse kõrvaldamise osas. Kolleegium nõustub maakohtuga, et nii tõmbetugevust kui ka teisi tuvastatud puudusi ei olnud võimalik kõrvaldada lokaalse parandamise ega lisaimmutuse teel. Kuna hageja peab tõendama garantiiperioodi jooksul ilmnenud puuduse olemasolu, siis ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas rajakate vastas paigalduse järgselt IAAF nõuetele. Puuduse ilmnemine garantiiperioodi jooksul on garantiijuhtumiks sõltumata sellest, kas puudus või selle tekkimise põhjus olid asjal juba üleandmise hetkel või tekkisid hiljem. 15.
6. Vaidlustatud otsus on põhjendatud osas, milles maakohus leidis, et kostja keeldus staadioni rajakatte asendamisest. Kostja tõi apellatsioonkaebuses esile tema poolt esitatud tõendid, mis tema arvates tõendavad, et ta ei ole keeldunud oma kohustuse täitmisest. Kolleegium märgib, et TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi hindab kohus tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et arutelu paranduste üle vältas mitu aastat (vt maakohtu otsuse p 36). Esmalt andis hageja kostjale võimaluse puudused parandada, kuid kostja ei suutnud meetodi sobilikkust ja võimalikkust tõendada (vt maakohtu otsuse p 27). Maakohus on hinnanud pooltevahelist perioodil 2016 – 2018 toimunud suhtlust ning kostja 9 väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Hageja hakkas nõudeid esitama pärast
7. a hooaega. Hageja andis kostjale
8. augustil 2018 tähtaja näidisimmutustöö esitamiseks hiljemalt
9. augustiks 2018 (I kd, tl 143–148). Kostja seda võimalust ei kasutanud. 15.
10. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja välja pakutud meetod rajakatte parandamiseks ei oleks taganud töö nõuetele vastavust (vt maakohtu otsuse p 27). Hageja nõue, et kostja tõendab parandamismeetodi sobilikkust, oli põhjendatud, sest rajakate pidi vastama lepingu ps 5.1.3 sätestatud nõuetele (vt ka projekti seletuskirja, mille kohaselt „rajakattel peab olema Rahvusvahelise Kergejõustiku-liidu IAAF-i sertifikaat“; III kd, tl 62 pöördel). Sertifikaat on väljastatud Eltan N rajakattematerjalile ning seda täpselt sertifitseerimiseks esitatud kujul. Immutamine oleks muutnud rajakatte sertifitseerimata uueks tooteks (III kd, tl 119, tõlge tl 120; tunnistaja MP ütlused). Samuti näitasid
11. a suvel väljavahetatud rajaosa parandustööd, et rajakatte ühtlaseid omadusi väljavahetatud tsoonide vahel pole võimalik tagada (vt
12. aprilli
13. a rajakonditsiooni raport; II kd, tl-d 169–179 , tõlge tl-d 180–190). Asjaolu, et lisaimpregneerimise töid on teostatud August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi staadionil, ei tõenda, et vaidlusalusel staadionil oleks impregneerimisega saavutatud IAAF nõuetele vastavus. Kostjal oli piisavalt aega proovitöö tegemiseks ning hageja teda selle läbiviimises ei takistanud (I kd, tl-d 143–148). Hageja esile toodud asjaoludest nähtuvalt palus hageja kostjalt korduvalt selgitusi ja andmeid immutamise kohta, kuidas seda teostatakse ja mis on selle meetodi tagajärg.
14. augustil 2018, kui kostja väidetavalt soovis teha proovitööd, olid hageja poolt antud tähtajad möödunud. Maakohus on seda asjaolu hinnanud otsuse p-des 38–
15. Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et hageja
16. augustil 2018 antud tähtajad olid ebamõistlikud. Hageja on tõendanud, et näidiste saamine oli nelja tööpäevaga võimalik (III kd, tl-d 63–67). 15.
17. Nõustuda ei saa kostjaga, et maakohus oleks pidanud vaidluse lahendamisel arvestama asjaoluga, et hageja, utiliseerides rajakatte, kasutas oma menetlusõigusi pahauskselt. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendit hävitanud ega käitunud pahauskselt, et see annaks aluse üldisest tõendamiskoormisest kõrvale kaldumiseks. Kostjale oli teada, et hageja kavatseb menetluse kestel rajakatte asendada (hageja märkis hagiavalduses, et kavatseb rajakatte asendada ja vana utiliseerida). Tegemist oli hageja lepingulise kohustuse täitmisega Pärnu linna kui tellija ees. 15.
18. Samuti võimaldas hageja kostjale parandamistöö vastavust tõendada. Kostja pidi esitama hiljemalt
19. juuliks 2018 omapoolse seisukoha või ettepanekud rajakatte garantiitööde osas (I kd, tl 127). Kui kostja leidis, et lisaimpregneerimisega on rajakatte parandamine võimalik, oleks ta saanud avaldada soovi rajakatte säilitamiseks. Samas märgib ringkonnakohus, et asjas on tuvastamist leidnud, et ka lisaimpregneerimine ei oleks olnud tulemuslik. Kostjale oli teada, et immutamise tagajärjena tekkiv tootearendus Eltan N rajakattest ei oma sertifikaati (I kd, tl 125; III kd, tl 151). IAAF poolt sertifitseeritud rajakattematerjalide loend ei sisalda ehitustoodet, mis oleks saavutatud kattematerjali Eltan N paigaldusjärgse lisaimpregneerimise teel. Sports Labs Ltd. on selgitanud, et toode muutub, kui lisatakse täiendav kiht, komponent, mida ei ole kirjeldatud toote spetsifikatsioonis ja ilma milleta on toodet IAAF laboritootena testitud (III kd, tl 119, tõlge tl 120). Samuti on kostja esitanud kohtule tõendi, millega on tõendatud, et immutamine ei oma rajakattele üldse mingit efekti ega vii puuduste kõrvaldamiseni (II kd, tl-d 135 ja pöördel, tõlge tl-d 136 ja pöördel).
20. Vaidlustatud otsus on põhjendatud ka osas, milles maakohus leidis, et rajakatte asendamise kulu 257 647,69 on tõendatud (vt maakohtu otsuse p-d 31–34). Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et maakohus on maksumust kinnitavaid tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Maakohus on kulutuste suuruse määramisel tõendite hindamist nõuetekohaselt ja piisavalt põhjendanud. 10 Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks jätnud kostja esitatud hinnapakkumise selle usaldusväärsuse puudumise tõttu arvestamata (vt maakohtu otsuse p 57). Maakohus on tõendeid kogumis hinnanud ning leidnud, et hageja võttis hinnapakkumisi kolmelt äriühingult ning leping sõlmiti turutingimustel. OÜ KULDVILLAK-SPORT hinnapakkumine esitati kohtumenetluse kestel ja pärast seda, kui hageja oli sõlminud lepingu teise äriühinguga. Kostjale oli teada, et pärast
21. augustil 2018 antud tähtaja möödumist rajakate asendatakse. Lisaks sellele teavitas hageja kostjat ka
22. augustil 2018, et hageja pöördub kolmanda isiku poole, kellele teeb ülesandeks puudused kõrvaldada (I kd, tl-d 159–160). Leping Osaühinguga SPOLEMAN sõlmiti
23. novembril
24. Rajakatte asendamine hageja poolt ei saanud kostjale tulla üllatusena.
25. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Vastuhagis nõudis kostja hagejalt garantiisumma sissenõudmisest tekitatud kahju 34 530,95 euro hüvitamist ja sellelt arvestatud viivist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et garantiisumma sissenõudmise eeldused olid täidetud. Maakohus ei tuvastanud, ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esineks garantii maksmapanekut välistavaid asjaolusid (

§ 155lg-d 3 ja 4).

Lisaks sellele on praeguses asjas tuvastatud, et garantiiga tagatud kohustus on ka tegelikult olemas.

1. Järgnevalt lahendab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse ulatuses, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.
2. Lisaks töövõtugarantiist tulenevale nõudele nõudis hageja kostjalt lepingu p 9.12 kolmanda lause alusel kantud kulutustest 5% juhtimistasu, s.o 12 882,38 eurot. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata, leides, et seda sanktsiooni ei saa rakendada automaatselt ja koos teiste sanktsioonidega (vt maakohtu otsuse p-d 61–62). Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu ja leiab, et hageja nõue tuleb rahuldada. 19.
3. Lepingu p-ga 9.12 on kostja võtnud kohustuse, et kui ta rikub töövõtulepingust tulenevat töö parandamise kohustust, siis võib hageja lasta töö parandada, kuid kostja peab tasuma tehtud kulutuste summast hagejale 5%. Sisuliselt võib sellist kokkulepet käsitada ka leppetrahvi kokkuleppena – lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et vaidlusalusest lepingust ega ka seadusest ei tulene piirangut, miks ei saa hageja kostja vastu sellist nõuet maksma panna. Tuvastatud asjaoludel saaks hageja kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu maksma panna ka lepingu p 9.12 alusel, sest selle kohaldamise eeldused. Hageja nõudis õigustatult rajakatte asendamist, kuid kostja seda ei teinud, mistõttu oli hagejal õigus

§ 646

lg 5 järgi töö lasta parandada ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. 19.2. Töövõtulepingu puhul tuleb lisaks arvestada ka sellele, et uue töö tegemisega ei tohi põhjustada töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades mh asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Praegusel juhul tuvastas maakohus, millega ringkonnakohus nõustub, et töö parandamine oli võimalik üksnes uue rajakatte paigaldamise teel. 19.3.

§ 101

lg 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Vaidlusalusest lepingust ei nähtu, et pooled oleksid õiguskaitsevahendite üheaegselt kasutamist piiranud. Lisaks ei takista töövõtugarantii olemasolu tellijat kasutamast töövõtulepingust enesest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (

§ 650

lg 1 teise lause viide

§ 230

lg-le 5).

§ 101lg 3 kohaldamise eeldusi ringkonnakohus ei tuvasta.

Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja nõude kostjalt 12 882,38 euro väljamõistmiseks. 11

1. Maakohus võttis hageja nõude rahuldamisel arvesse, et hageja on maksma pannud pangagarantiist tuleneva õiguse ning talle on
2. veebruaril 2020 välja makstud 34 234,68 eurot. Maakohus arvestas selle väljamakstud summa maha põhinõudest. Pooled vaidlevad selle üle, kas summa tuleb maha arvestada põhi- või viivisenõudest. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et garantii alusel hagejale tasutud 34 234,68 eurot tuleb arvestada põhikohustuse katteks (vt maakohtu otsuse p 65). Kuna aga maakohus ei ole oma seisukohta nõuetekohaselt põhjendanud, tuleb maakohtu otsust selles osas täiendada. 20.
3. Hageja on teinud vastastikuste nõuete osas menetluse kestel tasaarvestuse
4. veebruari
5. a menetlusdokumendi palvepunktis 5 (V kd, tl 185 pöördel). Hageja tugineb

§ 88

lg-tele 8 ja 9, leides, et kuna lepinguga ei ole teisiti kokku lepitud, siis tuleb garantiisumma alusel lugeda täitmine esmalt toimunuks viivise katteks. Kolleegium hagejaga ei nõustu. 20.

1. Hageja esitas
2. novembril 2019 pangale nõudekirja garantiisumma väljamaksmiseks (III kd, tl 165). Nõudekirjas on avaldatud, et kostja on rikkunud lepingust tulenevat garantiikohustust. Kostja on lepingu p-de 11.1, 11.2 ja 11.3 koosmõjus leidnud, et pangagarantii tagas vaid põhikohustust. Kolleegiumi hinnangul on kostja selline seisukoht praegusel juhul põhjendatud ja nii mõistis seda ka hageja. Tõlgendades lepingut koos lepingu teiste sätetega on kolleegiumi hinnangul võimalik kindlaks teha lepingupoolte ühine tegelik tahe, arvestades selle väljaselgitamisel

§ 29lg-st 1 ning lg 5 p-dest 1–3 tulenevaga.

Hageja ise teatas pangale esitatud nõudekirjas, et garantiikohustuse rikkumise tagajärjel on talle tekkinud kahju 270 053,07 eurot tööde mittenõuetekohasest teostamisest, soovides realiseerida garantii täies ulatuses. Ka

1. jaanuari
2. a hagi tagamise avalduse p-s 4.3 avaldas hageja, et arvestab „garantiikirja summa oma põhinõude tagatissummast maha“. Alles kohtumenetluses,
3. veebruari
4. a menetlusdokumendis, muutis hageja oma seisukohta ning tasaarvestas garantiisumma viivisenõudega. Kolleegiumi arvates ei ole tuvastatud asjaoludel tegemist

§ 88

lg 9 olukorraga, sest hageja on ise määranud, et täitmine toimub esmalt põhikohustuse katteks. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Seega on maakohus õigesti arvestanud 257 647,69 euro suurusest nõudest maha 34 234,68 eurot. 21. Lisaks vaidlustab hageja maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus leidis, et viivist tuleb arvestada alates kohtuotsuse tegemise ajast ning viivisemääraks on

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määr.

Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus on viivisenõude osalisel rahuldamisel rikkunud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme ning on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsust ja teeb uue otsuse, millega mõistab põhinõudelt 242 576,25 eurot viivise määraga 15% aastas välja alates

1. veebruarist 2019 ja põhinõudelt 27 953,82 eurot viivise määraga 15% aastas välja alates
2. maist 2019 kuni
3. veebruarini 2020 ning sealt edasi põhinõudelt 236 295,39 eurot (= 270 530,07 – 34 234,68) viivis määraga 15% aastas kuni põhinõude täitmiseni. 21.
4. Viivisenõude õiguslikuks aluseks on

§ 101lg 1 p 6 ja § 113 lg 1. Viivist võib nõuda kuni kohustuse täitmiseni (Ts

MS § 367). Vaidluse korral tõlgendatakse lepingut

§-s 29 sätestatud tõlgendusreeglite kaudu. Tõlgendades lepingut koos lepingu teiste sätetega on kolleegiumi hinnangul võimalik kindlaks teha lepingupoolte ühine tegelik tahe, arvestades selle väljaselgitamisel

§ 29lg-st 1 ning lg 5 p-dest 1– 3 tulenevaga.

Lepingu p 9.2, mis sätestab viivisemääraks 15% aastas, kohaldub mõlemale lepingu poolele ega täpsusta ka rahalisi kohustusi, mille maksmise viivitamisel on poolel õigus sellise määraga viivise tasumist nõuda. Seega kohaldub see määr kõigile lepingu alusel, sh garantiilepingu kohustuse täitmisest tulenev nõue, tasumisele kuuluvatele summadele. 21.

1. Hageja ei nõudnud viivise väljamõistmist alates kohtuotsuse tegemise päevast. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja nõue muutus sissenõutavaks kohtuotsuse tegemisest, s.o
2. november
3. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka 12 võlasuhte olemusest, peab võlgnik

§ 82

lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib

§ 82

lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15). Hageja nõuab viivist ajast, kui hagiavalduse ja nõude suurendamise avalduse kostja poolt kättesaamisest on möödunud 7 päeva. Nimetatu läheb kooskõlla

§ 82lg-tega 3 ja 7. 21.3. Ts

MS § 367 teisest lausest tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest (vt ka Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18420/26, p 14). Säte lähtub põhimõttest, et otsuse tegemise ajani jooksev viivis on otsuse tegemise ajaks muutunud sissenõutavaks ja alates otsuse tegemisest jooksma hakkav viivis ei ole veel sissenõutav. Põhinõudeks TsMS § 367 mõttes on nõue, mille kohus põhinõudena rahuldab, mitte nõue, mille rahuldamist hageja taotles. Arvestades, et põhinõude katteks on
3. veebruaril 2020 tasutud 34 234,68 eurot, on kohtuotsuse tegemise seisuga viivis 150 401,42 eurot (= 38 366,32 + 3260,95 + 108 774,15). Alates
4. märtsist 2023 tuleb kostjal maksta hagejale põhinõudelt 236 295,39 eurot viivist 15% aastas kuni põhinõude täitmiseni.
5. TsMS § 445 lg 2 kohaselt jätab kohus hagi rahuldamisel hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Maakohus on hagi taganud
6. jaanuari
7. a määrusega, millega seati kostjale kuuluvatele kinnisasjadele kohtulikud hüpoteegid ja arestiti rahaline nõue. Harju Maakohtu
8. jaanuari
9. a määrusega asendati
10. novembri
11. a määrusega hagi tagamise abinõuna rakendatud arvelduskontode ja hoiusekontode arest kohtuliku hüpoteegi seadmisega kostja kinnisasjale. Kuna hagi kuulub suuremas ulatuses rahuldamisele, jäävad hagi tagamise abinõud kehtima. Menetluskulude jaotus
12. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
13. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-st 1, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi jäi rahuldamata garantiisumma väljamõistmise osas. Kuna hageja nõue jääb rahuldamata 13% ulatuses, jäävad maa- ja ringkonnakohtus hagiga seotud kuludest 13% hageja kanda ja 87% kostja kanda. Vastuhagiga seotud menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.
14. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 13