Obsah (20)

§ 423§ 229§ 200§ 328§ 331§ 3§ 172§ 663§ 657§ 654§ 659§ 466§ 442§ 238§ 667§ 465§ 475§ 477§ 634§ 662

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Margo Klaar, Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 15.05.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-8532 Kohtuasi X avaldus v

) § 477 lõike 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

§ 423

lõike 1 punktist 2 tuleneb, et kui avaldaja võtab avalduse tagasi, jätab kohus selle läbi vaatamata määrusega. Kohtu menetlusse jääb isa nõue lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks, samuti ema nõue vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks.

1. Esmalt käsitleb kohus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise nõuet. Perekonnaseaduse (PKS) § 116 lõike 2 kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. PKS § 124 lõike 1 kohaselt isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. PKS § 137 lõike 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.
2. Kohus leiab, et isa 14.11.2022 menetlusdokumendis toodud viide sellele, et täidetud ei ole eeldused temalt vanema õiguste äravõtmiseks, ei ole kohane. Kohus ei menetle isalt vanema õiguste äravõtmise nõuet (PKS
3. jagu, vanema hooldusõiguse piiramine, §-d 134–136), vaid vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise nõuet (PKS
4. jagu, hooldusõiguse muudatused, §-d 137–142). Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ei eelda PKS § 134 lõikes 1 tuvastatud asjaolude esinemist, esinema peavad PKS § 137 lõike 1 kohased eeldused. Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-159-15, punkt 30). Lapse parimates huvides on reeglina, kui tal on vanemate lahuselu korral kaks hooldusõiguslikku vanemat ka pärast vanemate abielu või kooselu purunemist. 8 2-22-8532 Kohtupraktika kohaselt on ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud eeskätt kahel juhul. Siis, kui vanemate vahel on vaidlus lapse hooldusõigust puudutavas küsimuses ning kokkulepet ei ole võimalik saavutada. Ühise hooldusõiguse lõpetamine võib olla põhjendatud siis, kui üks vanem ei osale hooldusõiguse teostamisel ning otstarbekas on viia õiguslik olukord kooskõlla tegeliku olukorraga.
5. Kohtu hinnangul eksisteerib praegusel juhul vajadus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks tulenevalt sellest, et vanemate vahel on vaidlus hooldusõigust puudutavates küsimustes, koostöö ei ole olnud piisav, isa seisukohad vajalike otsustuste suhtes on muutuvad; kokkulepeteni on küll võimalik jõuda, kuid isa on varasemalt taganenud juba antud nõusolekutest, ohustades sellega lapse huve. Isa leiab, et kuna praeguseks on vanemate vahelised lahkhelid lapse viibimiskoha määramise ja hariduse osas lahendatud, tuleks ka ema avaldus jätta rahuldamata. Kohus ei nõustu sellega, et praeguseks hetkeks on õiguskaitsevajadus ära langenud. Lapse elukoha muutus ja kooli valik oli võimalik vaid kohtupoolse sekkumisega. Asjaolu, et isa on tagantjärele ema poolt tehtud valikud heaks kiitnud (või nendega vähemalt leppinud), ei muuda seda, et lapse elukoha muutuseks isa nõusolek puudus, kuigi isa oli kinnitanud varasemalt nõusoleku andmist.
6. Põhiline vaidlus on olnud lapse viibimiskoha (sh elukoha) osas. Emal tekkisid karjäärivõimalused väljaspool Eestit. Ema hinnangul oli mõistlik, kui seni koos emaga elanud laps jätkab temaga koos elamist ja seda välisriigis, kus on tagatud lapsele praegusega võrreldes vähemalt sama head elutingimused, samuti arenguvõimalused rahvusvahelises koolis. Isa andis selleks esialgu nõusoleku, kuid hiljem leidis, et ei ole välismaale kolimise plaanist kuulnud. Kohtu hinnangul ei ole isa vastuväited põhjendatud. Isa 27.04.2022 kirjas (I kd tl 39) sisaldub selge viide ema ja lapse välismaale kolimise kohta, samuti nähtub vastuväidete puudumine sellisele kavatsusele. Isa ei ole toonud välja, et kõne all oleks olnud mõnda teise riiki kolimine, seega puudub alus kahelda, et jutt oli nimelt AÜE-st. Kirja sisust nähtub, et isa oli igati nõus ema ja lapse kolimisega välismaale. Mh nähtub kirjast isa teadlikkus ema ja „Fedka“ ära kolimise kohta, kolimiseks ettevalmistuste tegemise kohta, isa kinnitus valmidusest hoolitseda vanema venna eest. Seega on isa avalduses toodud väited, kuidas ta olevat alles hiljuti (avaldus esitati 07.06.2022) ja lapse käest saanud teada kolimise plaanidest, selgelt valed. Kuna 07.06.2022 avaldusest nähtub kolimiseks nõusoleku mitteandmine, siis nähtub kohtule sellest ka asjaolu, et isa võttis tagasi oma varasema nõusoleku lapse välismaale elama asumiseks.
7. Samuti nähtub kohtule, et vanemate vahel on vaidlus reisimise osas. Ema tõi välja, et isa ei andnud nõusolekut lapse reisimiseks suvel 2022 Suurbritanniasse. Isa väidete kohaselt ei ole ta reisimiseks takistusi teinud. Samas nähtub Tallinna linna 12.07.2022 seisukohast (I kd tl 99), et 20.06.2022 vestlusel isa kinnitas, et ei anna nõusolekut reisimiseks, kuna tema hinnangul soovib ema koos lapsega reisida Inglismaalt edasi AÜE-sse elama.
8. Eeltoodu pinnalt tuleb jõuda järeldusele, et isegi kui hetkel konkreetsed vaidlused puuduvad, on need varasemalt esinenud ja on ilmselt põhjust eeldada selliste vaidluste tekkimist ka tulevikus, kui peaks olema vajalik lapse elukohta taaskord muuta või lapsega reisida. Kuna vanemate vahel on olnud vaidlus last puudutavas olulises küsimuses, nõusolek on isa poolt tagasi võetud ning taoline olukord on vastuolus lapse huvidega, eksisteerib seega ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadus vähemalt viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas.
9. Kohtu hinnangul nähtub esitatud tõenditest ka vanemate vaidlus lapse hariduse küsimuses. Praeguseks ei ole ilmselt enam lahendamata vaidlust lapse kooli osas. Samas ei saa välistada vajadust kooli vahetuseks. Põhjendatud ei ole, kui haridust puudutavad otsused teeb vanem, kes 9 2-22-8532 on lapse haridusega vähe tegelenud, kes ei ole kursis kohalike võimaluste ja lapse konkreetsete vajadustega ning kes võib siduda nõusoleku andmise temale sobivate majanduslike tingimustega. Isa varasem käitumine viitab ohule, et lapse hariduse omandamine võib saada omavahelistele kokkulepetele jõudmise võimatusest või varasemalt antud nõusoleku tagasivõtmisest tulenevalt takistatuks. Seega on põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ka hariduse küsimustes.
10. PKS § 137 lõike 2 kohaselt ei rahuldata avaldust, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Kohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad PKS § 137 lõikes 2 sätestatud ühise hooldusõiguse lõpetamist välistavad asjaolud. Kohus on 10-aasta vanuse lapse ära kuulanud ning laps ei ole leidnud, et teda puudutavad otsused peaksid vanemad tegema tingimata koos.
11. Eeltoodust tulenevalt peab kohus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist põhjendatuks viibimiskoha (sh elukoha) küsimuses, samuti lapse hariduse osas. Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral tuleb teha otsustus, kummale vanemale jääb antud küsimuses ainuhooldusõigus. Kohus lähtub taotluse lahendamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades ka kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist tema eest hoolitsemisele ning tema tulevasi elamistingimusi (PKS § 137 lõiked 2, 3). Kuna praegusel juhul ei ole isa hooldusõiguse endale andmist taotlenud, saab kohus kas rahuldada ema avalduse osaliselt või täielikult või jätta rahuldamata, mitte aga anda hooldusõigust mingis osas isale.
12. Vaidlus puudub, et seni on lapse eest hoolitsenud oluliselt suuremal määral ema. Isa on lapse elus osalenud, kuid vähesel määral. Seetõttu võib leida, et lapsel on emaga kui last põhiliselt kasvatava vanemaga oluliselt suurem hingeline seotus kui isaga. Ka lapse enda sõnul hoolib ta mõlemast vanemast, kuid emaga on tal soojad ja usalduslikud suhted. Kohtu hinnangul saab lugeda tõendatuks, et ema juures on lapsel paremad elutingimused. Emale kuulub kõigi vajalike mugavustega korter (I kd tl 165), samas on isa kohta teada, et varasemalt elas ta tööruumides ning praegu on esitatud kohtule ilmsete võltsimistunnustega üürileping (I kd tl 109, 118). Ebaselgus isa elutingimuste osas tekitab kohtul kahtlust ka tema majandusliku suutlikkuse osas, samas kui ema majanduslik valmisolek ei saa olla kahtluse all, tulenevalt temale kuuluvast kinnisvarast, äriühingutest ning asjaolust, et seni on last pidanud üleval valdavalt ema.
13. Kohtu hinnangul on oluline erinevus kummagi vanema vaimses suutlikkuses last kasvatada. Kohus ei saa jõuda järeldusele, et isa vaimne valmidus täisväärtusliku ühiskonnaliikme üleskasvatamiseks koos vajalike moraalsete väärtuste toetamisega on kuigi suur (sellest alljärgnevalt). Taolisi kahtlusi ei esine ema korral.
14. Kohus saab teha otsuse, lähtudes asjas esitatud tõenditest. Lisaks asjas esitatud dokumentaalsetele tõenditele on praegusel juhul kohtu järelduste tegemisel suur kaal ka menetlusosaliste seletustel.

§ 229

lõike 2 teises lauses on sätestatud, et hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi, mh menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all. Kuna menetlusosaliste seletused on mõningal määral üksteisega vastuolus, tuleb kohtul jõuda järeldusele, kelle väidetel on suurem usaldusväärsus. Kohtu hinnangul ei saa isa väiteid pidada usaldusväärseteks, kuna tema väited on vastuolus nii omavahel kui esitatud tõenditega. Ema ütluste osas ei ole kohus sellist vastuolu tuvastanud ja nende usaldusväärsus on sellest tulenevalt ka suurem. 10 2-22-8532

1. Nii ema kui lapse esindaja on leidnud, et isa on kasutanud manipuleerimisvõtteid. Kohtul tuleb väitega nõustuda ning tõdeda, et selliseid võtteid on võimalik täheldada ka kohtumenetluse käigus. Isa põhjendas esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlust sellega, et eksisteeris vahetu oht, et menetluse ajal võib lapse ema panna toime lapseröövi. Tegelikkuses nähtub esitatud dokumentidest, et isal puudus igasugune alus kahtlustada ema lapseröövi kavandamises. Tegemist oli plaanidega, millest isa oli teadlik ning mille kohta varasemalt ka nõusoleku andnud (seda hiljem küll tagasi võttes). Selline käitumine, s.o püüe luua kohtu ees emast kuvandit kui lapse huvidega vastuolus tegutsevast vanemast, on isale iseloomulik ning nähtub ka teistest asjaoludest.
2. Isa on viidanud, et ema on ähvardanud isa poolt avalduse tagasi mittevõtmise korral rikkuda isa elu, sh algatada tema suhtes kriminaalmenetluse emale valu tekitamise tõttu, taotleda lapse hooldusõigust endale, anda kohtusse hagi ühisvara jagamiseks ning teha kõik endast oleneva, et isalt võetaks ära Eesti elamisluba. Kohtu hinnangul tuleb ka taolist väidet käsitada manipulatsioonikatsena. Ähvardamine on negatiivse tähendusega sõna ning tähendab (nt Vikipeedia andmetel) tegevust, mille eesmärk on sundida teisi nõustuma enda soovidega, kasutades selleks hirmu tekitamist. Ükski viidatud tegevustest ei ole isa ohustav või kahjustav. Ühise hooldusõiguse lõpetamise võimalus on ette nähtud seaduses (seda on taotlenud ka isa ise). Ühisvara jagamise hagi esitamine on vaidluse korral õigustatud. Kriminaalmenetlus saab isikut kahjustada vaid siis, kui ta on midagi kriminaalset korda saatnud ning elamisloa äravõtmist või tühistamist ei otsusta lapse ema.
3. Isa esitas kohtule tegelikele asjaoludele mittevastava tõendi (üürilepingu). Isa ei ole vaatamata kohtu päringule ja hilisemale meeldetuletusele esitanud selgitust tõendi kohta. Seega ei ole kohtul muud võimalust, kui jõuda järeldusele, et isa on püüdnud võltsitud tõendiga kohut eksitada, saavutamaks talle sobivat lahendit.
4. Samuti ei vasta tõele isa väide, mille kohaselt ei olevat ta olnud vastu lapse Suurbritanniasse reisimisele. Tallinna linn on 12.07.2022 seisukohas välja toonud, et 20.06.2022 vestluses kinnitas isa, et ei anna oma nõusolekut lapse reisimiseks Inglismaale ajavahemikus 16.07.2022 kuni 06.08.
5. Sellised asjaolud kogumis vähendavad oluliselt ka muude isa väidete usaldusväärsust. 43.

§ 200

lõike 1 kohaselt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ning sama paragrahvi lõike 2 järgi ei luba kohus menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Kohus leiab, et isa on rikkunud menetlusosalisele

§ 328

lõikest 1 tulenevat kohustust esitada asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta üksnes tõeseid avaldusi ega ole kasutanud oma menetlusõigusi heauskselt. Nõustuda tuleb esindajaga, et avaldaja on kohut avalduses eksitanud, avaldades pooltõdesid temale kasulikul viisil, jättes avaldamata tema ja lapse ema varasemad kokkulepped ning valetades tema ja lapse ema vahelise kommunikatsiooni puudumise kohta. Esitatud tõendite pinnalt ei vasta tõele väide, et avaldaja ei saa võtta lapse emaga ühendust - avaldaja on ka ise esitanud vanemate vahelise kirjavahetuse nii sõnumite kui e-posti teel. Kui isa oleks kõik asjaolud välja toonud tõeselt, ei ole kohus esialgse õiguskaitse abinõusid kohaldanud.

1. Kohtu eksitusse viimise näiteks on isa poolt tuginemine sellele, et kuna varasemas, 16.03.2022 kirjas, viitas ema võimalikule koolivahetusele Eestis, ei olnud isa teadlik 11 2-22-8532 võimalikust välismaale kolimisest. Kohus on juba leidnud, et 27.04.2022 kirjas toodu välistab kolimisplaanidest mitteteadmise ning taolised väited on seega valeväited.
2. Samuti on suuresti tõele mittevastav isa viide sellele, et kohtuistungil ei andnud ta mitte nõusolekut lapse elukoha vahetuseks, vaid istungil üksnes arutati, millist teavet ema peab veel andma, et isa saaks anda nõusoleku. Kohtu hinnangul pidid kõik menetlusosalised saama isa avaldustest aru just selliselt, et isa poolt on nõusolek elukoha vahetuseks olemas, tema avalduse sisulise läbivaatamise vajadus puudub ning ta soovib vaid täpsemat teavet lapse elukoha ja kooli kohta, kokkulepe on puhtalt hilisema vormistamise küsimus.
3. Eeltoodu viitab kogumis kohtu hinnangul nii sellele, et isa väiteid ei saa pidada usaldusväärseteks kui sellele, et tema vaimne valmidus lapse kasvatamiseks ei ole samaväärne lapse emaga. Lapsed omandavad oma tõekspidamised suures osas vanematelt. Vanema negatiivse käitumismustri omandamist ei saa pidada lapse huvidega kooskõlas olevaks.
4. Kaaludes PKS § 137 lõikes 3 toodud eeldusi kogumis, tuleb jõuda järeldusele, et need on täidetud ema korral ning vähemal määral isa korral. Hooldusõiguse emale andmine tähendab praegusel juhul ka lapse jaoks stabiilse elukorralduse säilitamist. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-159-15 (punktis 28) selgitanud, et eelduslikult on lapse huvides säilitada stabiilne elukeskkond ja olemasolevad suhted. Arvestada tuleb ka lapse seotust kummagi vanemaga. Välisriiki elama asumisel tuleb arvestada, kas lapse ja välisriiki elama asuva vanema omavaheline side võib olla sedavõrd tugev, et kaalub lapse heaolu arvestades üles keskkonnavahetusest ja teisest vanemast eemalolekust tekkivad kahjulikud mõjud. Praegusel juhul on pigem kindel, et isa ja poja suhe ei saa lapse hooldusõiguse emale andmisel kahjustada. Laps saab sidevahendite vahendusel ja ka üksteist külastades isaga jätkuvalt edasi suhelda. Ema ja lapse side on kohtu hinnangul piisavalt tugev, et kaaluda üles keskkonnavahetusest ja teisest vanemast eemalolekust tekkivad kahjulikud mõjud.
5. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ema avaldus tuleb rahuldada, lõpetada vanemate ühine hooldusõigus osaliselt ning anda emale üle ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha (sh elukoha) ja hariduse osas. Selles ulatuses on emal lapse esindusõigus.
6. Isa esitas 07.06.2022 lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise nõude, mis lähtub eeldusest, et lapse elukohaks on Eesti Vabariik. Praegusel juhul puudub vaidlus asjaolus, et lähiaastatel on lapse elukohaks AÜE. Kohus määras 13.10.2022 isale tähtaja 21.10.2022 avalduse täpsustamiseks suhtluskorra nõude osas mõlemaks olukorraks, s.o nii juhul, kui lapse elukohaks jääb Eesti kui juhuks, kui lapse elukohaks jääb AÜE. Isa oma nõuet tähtaegselt ei täpsustanud ega taotlenud tähtaja pikendamist. Kohus selgitas 08.11.2022 määruses, et vaatab avaldused läbi lähtudes juba (selleks hetkeks) esitatud nõuetest, s.o suhtlemiskorra avaldust läbi vaadates saab kohus lähtuda 07.06.2022 esitatust. Isa 14.11.2022 nõude täpsustus on seega esitatud tähtaega ületades. 50.

§-s 66 on sätestatud, et kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista või ei pikenda enda määratud tähtaega või ei menetle menetlusosalise esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet

§ 331lõikes 1 sätestatud juhul.

See kehtib sõltumata sellest, kas menetlusosalist sellise tagajärje eest enne hoiatati.

§ 331

lõike 1 kohaselt kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või

§-des 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb 12 2-22-8532 kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

1. Kohtu hinnangul põhjustaks hilinemisega täpsustatud suhtlemiskorra nõude menetlemine menetluse lahendamise viibimist, kuna 14.11.2022 taotletud suhtluskord sisaldab tingimusi, mille läbi arutamiseks oleks vajalik anda menetlusosalistele täiendava seisukoha esitamiseks tähtaeg või korraldada täiendav istung. Menetlusosaline ei ole põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks pikendada tähtaega ka omal algatusel ega menetle isa nõuet 14.11.2022 täpsustatud kujul.
2. Isa 07.06.2022 avalduses taotletud suhtluskord eeldab, et lapse elukohaks on jätkuvalt Eesti. Vaidlus puudub, et lapse elukohaks on lähiajal AÜE. Seega ei ole suhtluskord täidetav ning kohus ei saa seda kindlaks määrata. Taoline suhtluskord ei oleks ka Eestis mitte elava lapse huvides. Isa on viidanud menetluses sellele, et kui lapse elukoht tõesti muutub, võiks kohus määrata kindlaks kohtu hinnangul sobivaks peetava suhtluskorra. Kohus leiab, et seda ei saa pidada suhtluskorra tähtaegseks täpsustamiseks, kuna lapse huvidega kooskõlas oleva suhtluskorra väljatoomine on ikkagi vanema enda kohustus.
3. Lisaks sellele, et 07.06.2022 avalduses taotletud suhtluskorra täitmine ei saa olla ajutiselt välisriigis elava lapse huvides, ei ole põhjendatud rahuldada suhtluskorra kindlaksmääramise nõuet ka põhjusel, et praegusel juhul puudub selleks sisuline vajadus. Isa ei ole toonud välja asjaolusid, mis annaks aluse arvata, et tema ja lapse suhtlemine on takistatud. Seetõttu ei saa kohus jõuda järeldusele, et praegusel juhul on üldse täidetud PKS § 143 lõike 21 kohased eeldused, s.o et eksisteerib vaidlus vanemate vahel. Ka isa ise on 14.11.2022 seisukohas viidanud sellele, et suhtluskorra kindlaksmääramine võiks olla vajalik juhuks, kui tulevikus taoline vaidlus tekib. Kohtu hinnangul ei saa lahend põhineda hüpoteetilistel tulevikus tekkivatel erimeelsustel. Praegusel juhul puudub vaidlus, et isa ise ei ole enne kohtumenetlust pöördunud lapse teise vanema poole suhtluskorra kokku leppimise ettepanekuga ega teinud märkimisväärseid pingutusi ka kohtumenetluse kestel konkreetse suhtluskorra kokkuleppimiseks.
4. Samuti puudub vaidlus, et isa on saanud lapsega suhelda nii palju, kui ise vajalikuks peab ja tal endal võimalik on, samuti, et lapsel ei ole teise vanema poolt mingilgi määral takistatud isaga suhtlemine. Kohtu hinnangul on antud juhul kõnekas, et kui ema viibis kolm nädalat Dubais ja laps jäi selleks ajaks Eestisse koos vanaemaga, leidis isa lapsega kohtumiseks aega vaid kaks korda kolme nädala jooksul, kui nad käisid koos jalutamas ja väljasõidul Riias; muudes küsimustes isa abi ei pakkunud. Eeltoodu viitab kohtu hinnangul selgelt sellele, et isa enda huvi lapsega suhtlemiseks ei ole nii suur, kui avalduses märgitud, või siis puuduvad tal temast endast lähtuvad võimalused varasemast suuremal määral suhtlemiseks. Kohus ei ole tuvastanud, et isal oleks mingilgi moel olnud takistatud lapsega suhtlemine või et isa või lapse õigused oleksid ohustatud konkreetsemalt kokku leppimata suhtluskorra läbi. Kohtu hinnangul puudub igasugune alus arvata, et tekivad mingisugused teisest vanemast tulenevad suhtlemise takistused tulevikus. 55.

§ 3

lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks või kui isik pöördub kohtusse teise isiku või avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Praegusel juhul ei nähtu kohtule isa ega lapse õiguskaitsevajadust, seega on avaldus esitatud põhjendamatult ning tuleb jätta rahuldamata ka põhjusel, et ei esine PKS § 143 lõikes 21 toodud asjaolusid. 13 2-22-8532 56.

§ 172

lõike 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, mh kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Isa on palunud jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ema ja lapse esindaja on leidnud, et menetluskulud tuleb jätta isa kanda. 57. Käesolev lahend on tehtud lapse huvides ning menetluskulude lapse kanda jätmine ei oleks õiglane. Kohus leiab, et isa kohtusse pöördumine ei olnud põhjendatud, ta ei ole toonud välja asjaolusid, mis annaks aluse arvata, et tema ja lapse õiguste kaitse ei olnud ilma kohtumenetluseta võimalik. Samas saab lugeda põhjendatuks ema poolt kohtusse pöördumise, kuna selle tingis isa poolt lapse huvidega vastuolus olev käitumine ühise hooldusõiguse teostamisel. Võimalikud erimeelsused teise vanemaga oleks isal olnud võimalik lahendada omavaheliste läbirääkimistega. Seetõttu esinevad kohtu hinnangul

§ 172

lõikes 1 toodud asjaolud ning lapse esindamise kulud ja ema menetluskulud on põhjendatud jätta isa kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks kohtulahendi jõustumise järgselt. Isa määruskaebus

1. Isa vaidlustab maakohtu määruse resolutsiooni punktide 2–5 osas.
2. Maakohus ei lähtunud lahendi tegemisel lapse huvidest, vaid arvestas lapse ema huve ja soove. Kohtul tekkis isa suhtes vale mulje. Isa ei muutnud seisukohta menetluse käigus hooldusõiguse osas ja oli alati valmis kompromissi sõlmima. Isa arvestas lapse soovi ja lähtus lapse huvidest. Isa ei teinud takistusi emale lapsega kolimiseks Dubaisse. Isa soovis vaid saada emalt vajalikku infot ja tõendeid selle kohta, et kus laps hakkab Dubais elama, mis kooli ta läheb jne. Isa kinnitas kohtuistungil, et ei ole vastu, et laps hakkab ajutiselt elama emaga Dubais, kuid ta soovib saada selle kohta infot koos tõenditega. Seega ei ole õige ette heita isale, et ta muudab seisukohti või võtab tagasi nõusolekud. Isa ei pea lähtuma ema väidetest, kui tegemist on suure muudatusega lapse elus ja isal on õigus küsida emalt tõendeid.
3. Isa ei jaga kohtu seisukohta, et tema väiteid ei saa pidada usaldusväärseteks. Puuduvad tõendid, et isa takistas emal ajutiselt kolida lapsega Dubaisse. Asjaolu, et isa ei läinud notari juurde nõusolekut andma, ei saa pidada takistuseks, kuna isa palus emalt tõendeid, aga need olid esitamata. Selline olukord ei ole õiglane selle vanema suhtes, kes jääb pikemaks ajaks ilma võimalusest kohtuda lapsega piisaval määral ja peab nõustuma teise vanema otsusega elada teises riigis. Isa selgitas oma seisukohta 14.11.2022 menetlusdokumendis, kuid kohus jättis selle suuremas osas tähelepanuta.
4. Kuna olukord määruse tegemise ajal oli lahendatud ja pooltel vaidlust ei olnud, ei olnud vajadust ega alust hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ema avalduse alusel. Hooldusõigus lõpetatakse, kui vanemad ei ole suutelised teostama seda ühiselt ja tekkinud erimeelsusi ei ole võimalik lahendada kokkuleppel. Tegemist ei olnud isa kategoorilise keeldumisega, vaid ainult sooviga saada tõendeid.
5. Isa ei nõustu, et tema avaldus suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks jäi rahuldamata. Isa pöördus kohtusse avaldusega lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks ja see oli tema peamiseks eesmärgiks, arvestades, et ema plaanis kolida lapsega elama teise riiki. Isa soov oli, et tema õigused lapsega suhtlemiseks ja kohtumisteks oleksid tagatud. Kahjuks ei esitanud isa 14 2-22-8532 esindaja kohtule õigeaegselt täpsustusi suhtlemiskorra kohta. Isa ei ole juriidilise teadmisega ega saanud aru, millised tagajärjed võivad olla, kui menetlustoiming jääb määratud tähtajaks tegemata. Ka ei olnud maakohtu määruse resolutsioonis määratud isale tähtaega suhtlemiskorra täpsustamiseks, vaid see tulenes määruse põhjendustest ning see võib olla põhjuseks, miks menetlusdokument jäi õigel ajal esitamata. Isa palub 13.10.2022 määruses määratud tähtaja ennistamist ja 14.11.2022 menetlusdokumendi menetlemist. Laps viibib emaga Dubais esialgse õiguskaitse määruse alusel ja kohus enne lahendi tegemist juba sisuliselt lahendas ema avalduse. Sellega tekkis olukord, kus isa õigused on täies ulatuses jäänud kaitseta. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete jätkumine. Isal ei ole võimalust lapsega piisaval määral suhelda.
6. Isa vaidleb vastu kulude jaotusele. Isa kohtusse pöördumine ei olnud põhjendamatu, mistõttu

§ 172

lõigete 1 ja 3 alusel tuleb jätta menetlusosaliste kulud nende endi kanda ning riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda.

1. Isa palub tühistada maakohtu määruse resolutsiooni punktid 2–5 ja teha uus määrus, millega jätta ema avaldus rahuldamata ja rahuldada isa avaldus suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks, alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub isa jätta poolte kanda. Menetlusosaliste seisukohad
2. Ema, eestkosteasutus ja lapsele määratud esindaja vaidlevad määruskaebusele vastu. Menetluse edasine käik
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

1. Ringkonnakohus andis vanematele õiguse esitada täiendavaid selgitusi / ettepanekuid / seisukohti mh isa ja poja suhtlemise korra määramiseks ajaks, mil laps elab koos emaga välismaal.
2. Isa jäi määruskaebuse juurde, tuues esile, et andis nõusoleku lapse kolimiseks Dubaisse eeldusel, et tal säilib kontakt ja suhtlemine lapsega piisaval määral. Praegu on suhtlemine raskendatud põhjusel, et lapsel ei ole kohalikku telefoni internetiga ja temaga on võimalik kontakti saada vaid ajal, kui laps on kodus ja töötab wifi Eesti telefonis. Isa on korduvalt pöördunud ema poole palvega tagada isale suhtlemine lapsega, kuid tulemusteta. Ka ei ole isa saanud lahendada küsimust lapsega reisimise kohta suvel. Kui jääb muutmata maakohtu määrus hooldusõiguse küsimuses, siis isa õigused jäävad kaitsmata ja ta ei saa osaleda lapse elus. Ema ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramisel tähendab, et emal on õigus kolida lapsega elama ka muudesse riikidesse ja isa ei saa seda mõjutada. Lapse viibimiskoha otsustamise õigus peab olema piiratud Dubaiga või peab suhtlemiskord jääma kehtima ka juhul, kui ema kolib lapsega mujale kui Dubai.
3. Peale lapse Dubaisse kolimist ei ole isa saanud emalt lapse klassijuhataja kontakti. Ema kontrollib lapse ja isa kirjavahetust. Isa ei ole rääkinud lapsega kolm nädalat ja enne seda oli suhtlemisel vahe samuti kolm nädalat. Laps ei jätka eesti keele õpinguid. Ema ei saada andmeid lapse passist, et isa saaks planeerida puhkust suvel. Emaga ei ole võimalik leppida kokku suhtlemiskorra küsimustes kohtuväliselt. 15 2-22-8532
4. Kui laps elab koos emaga Dubais või muus riigis, palub isa määrata järgmine suhtlemise kord: 1) isal on õigus suhelda lapsega piiramatult telefoni teel ja videosilla vahendusel (vähemalt kolm korda nädalas); selleks kohustub ema tagama lapsele kohaliku telefoninumbri internetiga ja teatama numbri isale; 2) isal on õigus veeta lapsega Eestis vähemalt kolm nädalat suvisel koolivaheajal ning võimalusel 3–5 päeva teistel koolivaheaegadel tingimusel, et isa tuleb Dubaisse ise kohale; 3) isal on õigus veeta lapsega Dubais nädalavahetused (reede õhtust pühapäeva õhtuni) tingimusel, et isa tuleb Dubaisse kohale; isa teavitab tulekust Dubaisse ema vähemalt ühe nädala ette e-posti teel; 4) isa veedab lapsega puhkusi, mil muid graafikujärgseid kohtumisi ei toimu; isa veedab lapsega puhkust kolm nädalat aastas, vähemalt ühe nädala korraga; puhkuse ajal on isal õigus viia laps puhkusereisile välismaale; puhkuseplaanidest antakse teisele vanemale teada vähemalt üks kuu ette; 5) lapse üleandmise osas lepivad vanemad kokku selliselt, et kui laps sõidab isa juurde Eestisse, ostab isa lapsele edasi-tagasi lennukipiletid määratud kuupäevadeks, aga ema kohustub hüvitama isale poole sellest summast; samuti peab ema saatma lapse lennukile või sõitma soovi korral koos lapsega, isa kohustub lapse lennujaamas vastu võtma; 6) haiguse puhul on vanemal õigus lapse tervislikust seisundist teada saada ning teda teise vanema juures külastada; vanem, kelle juures viibib laps, on kohustatud informeerima haigusest perearsti; 7) vanemad edastavad teineteisele infot lapse tervise ja tema ravi kohta, samuti teatavad arstivisiidist ja selle vajadusest koheselt, kui saavad arsti vastuvõtu kellaajast ise teada; 8) vanemad teevad koostööd lapse haridust ja hobisid puudutavates küsimustes ning jagavad vajalikku infot seonduvalt õpingutega / hobidega; üks vanem ei saa teise nõusolekuta vahetada lapse õppekohta; 9) lapse soovi korral ei tohi vanemad takistada lapsel kohtuda teiste sugulastega, sh vanavanemad, onud, tädid jne; 10) isal on emaga võrdne õigus osaleda lapse kooli, huviringi vms poolt korraldatavatel lapsega seotud üritustel; 11) vanem austab lapse kiindumust teise vanemasse, hoidub teise vanema halvustamisest mistahes viisil või kanalis (sh Facebook) ning suhtleb teise vanemaga viisakalt ja tasakaalustatult; kumbki vanem ei mõjuta last tegema valikuid vanemate vahel; 12) vanem ei varja lapse viibimiskohta ning teatab teise vanema päringu alusel lapse faktilise viibimiskoha ühe ööpäeva jooksul; 13) korras reguleerimata jäänud lapsega suhtlemist puudutavates küsimustes lähtuvad vanemad mõistlikkuse põhimõttest, arvestades lapse parimaid huve; 14) kokkulepitud korda on võimalik muuta mõlema vanema nõusolekul, kui vanem kirjutab teisele muudatustest e-posti teel ja teine annab kirjaliku nõusoleku.
5. Ema jäi varem esitatud seisukohtade juurde. Ema oli juba esimeses kohtuastmes nõus ja pakkus isale suhtlemiskorra kokkuleppe sõlmimist, kuid isa ei olnud sellega nõus. Ema pakkus korduvalt suhtlemist selliselt, et isal on võimalus suhelda lapsega piiramatult telefoni teel ja videosilla vahendusel, samuti veeta lapsega vähemalt kolm nädalat suvisel koolivaheajal (Eestis) ning võimalusel 3–5 päeva teistel koolivaheaegadel tingimusel, et isa tuleb Dubaisse ise kohale, sest igal talve-, sügis- ja kevadvaheajal mõneks päevaks Eestisse sõitmine on lapsele väsitav. Ema arvates ei ole tegemist isa õigusi kahjustavate tingimustega, arvestades, et ka ajal, mil laps elas Eestis, ei kasutanud isa igat võimalust pojaga suhtlemiseks, vaid tegi seda aegajalt ja valdavalt telefoni teel. Ajal, kui laps on elanud Dubais, ei ole isa poega kordagi külastanud, kuigi laps ootas teda nii talvisel kui kevadisel koolivaheajal. Samuti on laps isa peale solvunud, kuna külla sõitmise asemel sõitis isa puhkusele Itaaliasse ja Soome ega kutsunud last kaasa (saatis pojale pilte puhkusereisilt). Praegu suhtleb laps isaga regulaarselt, vastavalt nendevahelisele kokkuleppele ja ema on tuletanud pojale meelde, et isaga tuleb ühendust võtta. Seda eriti siis, kui isa on teinud etteheiteid, et ei ole pojaga ammu suhelnud. Samas peaks isale olema selge, et ema ei saa poega sundida isaga suhtlema, kui poeg seda mingil põhjusel ei taha või on hõivatud teiste asjadega.
6. Ema on selgitanud isale korduvalt, et on nõus hankima pojale kohaliku telefoninumbri, kui isa kannab sellega seotud kulud, sest lapse igapäevases elus ei ole kohalik telefon praegu vajalik 16 2-22-8532 (koolis seda kasutada ei tohi, muul ajal on laps emaga). Isal on võimalus suhelda lapsega ka Viber´i, WhatsApp´i või muu rakenduse vahendusel. Ema ettepanekuks on leppida kokku selliselt, et isal on õigus suhelda lapsega piiramatult telefoni ja või muu rakenduse teel ja videosilla vahendusel (vähemalt kolm korda nädalas), isa lepib lapsega ise kokku suhtlemise aja ja viisi.
7. Ema on seisukohal, et isal on õigus veeta lapsega Dubais nädalavahetusi mitte sagedamini kui üks kord kuus, arvestades, et emal on samuti õigus veeta lapsega aega mitte ainult argipäevadel vaid ka nädalavahetustel, samuti on lapsel tihti nädalavahetusteks määratud muid üritusi ja väljasõite. Isal tuleks tulekust teatada üks kuu ette. Ema ettepanekuks on, et isal oleks õigus mitte sagedamini kui üks kord kuus veeta lapsega Dubais nädalavahetused (reede õhtust pühapäeva õhtuni) tingimusel, et isa tuleb Dubaisse ise kohale ja teavitab ema tulekust vähemalt üks kuu ette e-posti teel. Ema on kategooriliselt vastu lapsega reisimisele Valgevenesse, kus elavad isa vanemad, sest praeguses olukorras see ei oleks turvaline. Ema teeb ettepaneku leppida kokku, et isa veedaks lapsega puhkust kolm nädalat aastas, vähemalt üks nädal korraga; puhkuse ajal on isal õigus viia laps puhkusereisile välismaale, v.a Valgevenesse; puhkuseplaanidest antakse teisele vanemale teada vähemalt üks kuu ette. Ema ei ole nõus hüvitama isale mistahes kulusid, mis isal tekivad seoses lapsega suhtlemise korraldamisel. Lapsega suhtlemise kord peab reguleerima vanema ja lapse suhteid, mitte vanemate varalisi suhteid. Ema teeb ettepaneku jätta vastav punkt suhtluskorrast välja. Emal ei ole vastuväiteid koostöö tingimuse kohta, aga ta ei ole nõus, et õppekoha vahetamiseks peab saama isa nõusoleku. Isa ei ole alati valmis koostööks. Ema teeb ettepaneku sõnastada vastav punkt kokkuleppes selliselt, et vanemad teevad koostööd lapse haridust ja hobisid puudutavates küsimustes ning jagavad vajalikku infot seonduvalt õpingutega / hobidega. Ema teeb ettepaneku jätta korrast välja deklaratiivne punkt, mis ei reguleeri suhtlemiskorda ja iseennast mõistetav. Muus osas emal vastuväiteid isa ettepanekutele ei ole. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, sh määruskaebemenetluses esitatud täiendavate seisukohtade ja tõenditega, leiab, et

§ 657

lõike 1 punkti 2 (koosmõjus §-ga 659) tuleb vaidlustatud määrus tühistada osas, milles maakohus jättis määramata isa ja poja suhtluskorra ajaks, mil laps elab emaga välismaal (osaliselt resolutsiooni punkt 4), ning jaotas menetluskulud (resolutsiooni punkt 5). Tühistatud osas rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõigete otsustuste tegemise. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue määruse, määrates kindlaks isa ja poja suhtluskorra tingimused ajaks, mil poeg elab emaga Eestist väljaspool. Samuti jaotab ringkonnakohus uuesti maakohtumenetlusega seotud kulud. Ülejäänud osas maakohtu määruse tühistamiseks ega muutmiseks alust ei ole, kuid kolleegium täiendab määruse resolutsiooni otsustusega maakohtu poolt 13.10.2022 kohaldatud esialgse õiguskaitse kohta. Samuti jaotab kolleegium määruskaebemenetlusega seotud kulud. Juhindudes

§ 654

lõikest 22 ja §-st 659, esitab ringkonnakohus käesoleva määruse resolutsioonis määruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 75.

§ 659

ja § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Isa ei vaidlusta maakohtu otsustust lahendi resolutsiooni punktis 1, mille kohaselt jättis kohus isa avalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks läbi vaatamata. Selles osas on maakohtu määrus jõustunud (

§ 466lõige 3).

Isa vaidlustab maakohtu otsustusi lõpetada ema avalduse alusel osaliselt vanemate ühine hooldusõigus ja anda emale ainuhooldusõigus lapse 17 2-22-8532 viibimiskoha (sh elukoha) määramise ja hariduse küsimustes (määruse resolutsiooni punktid 2, 3); jätta isa avaldus lapsega suhtlemise korra määramiseks rahuldamata (resolutsiooni punkt 4); jätta menetluskulud isa kanda (resolutsiooni punkt 5). 76.

§ 442

lõike 5 (koosmõjus §-ga 659) kohaselt võtab ringkonnakohus määruse resolutsioonis seisukoha seni lahendamata taotluste kohta. Isa esitas 11.04.2023 menetlusdokumendi lisadena vanemate e-kirjavahetuse veebruaris ja märtsis 2023, millega soovib tõendada, et küsimused, millega ta on pöördunud lapse ema poole (kooli kohta, lapsega suhtlemise kohta, lapsega reisimise) on jäänud ema poolt vastuseta. Ema 19.04.2023 seisukohas e-kirjadele vastuväiteid ei esitanud. Kolleegium on seisukohal, et tegemist võib olla

§ 238

lõike 1 mõttes asjakohaste tõenditega ja võtab need

§ 667lõike 3 teise lause alusel vastu.

77. Ringkonnakohus käsitab esmalt maakohtu määrust vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ning lapse hariduse küsimustes ja elu- ning viibimiskoha määramises emale ainuhooldusõiguse üleandmise kohta. 77.1 Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega (vaidlustatud määruse põhjenduste punktid 21–35 ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6 koosmõjus §-ga 659).

Selles osas ei tuvastanud kolleegium maakohtu poolt olulisi menetlusõiguse rikkumisi ega ebaõiget materiaalõiguse kohaldamist. Maakohtu määrus on

§ 465

lõike 8 kohaselt põhjendatud, põhjendused on jälgitavad ja järeldused loogilised. Kuna tegemist on hagita menetluses lahendatava perekonnaasjaga (

§ 475

lõike 1 punkt 8) ei ole kohus seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega hinnangutega neile (

§ 477lõige 5).

PKS § 137 alusel ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale (osaliselt) ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsustus, mille kohtunik teeb oma siseveendumuse kohaselt, lähtudes eelkõige lapse huvidest ja arvestades kõiki asjaolusid ning asjaomaste isikute õigustatud huve (PKS § 123 lõige 1). Sellisesse otsustusse sekkub kõrgema astme kohus üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalutluse piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 77.2 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praeguses asjas hooldusõiguse küsimuste otsustamisel kaalutluse piire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus lähtus lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute huvidest. Määruskaebuse väited ei võimalda järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis tal seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Piiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse. 77.3 Vastuseks määruskaebuse väidetele seonduvalt hooldusõiguse osalise lõpetamisega selgitab kolleegium järgmist. Isa on endiselt seisukohal, et kuna tema võttis 14.11.2022 avaldusega tagasi enda avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ega olnud enam vastu lapse ajutisele kolimisele Dubaisse koos emaga ning enam ei ole vaidlusi lapse viibimisega elukoha, samuti tema hariduse küsimustes, ei olnud ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine põhjendatud. Ringkonnakohus isaga ei nõustu. Maakohtu käsitus vaidlustatud määruse põhjenduste punktides 23–29 on asjakohane põhjendamaks, miks ka sellises elulises olukorras oli siiski ema avalduse rahuldamine kooskõlas lapse huvidega ja seaduslik. Maakohus selgitas, et isegi kui lahendi tegemise ajaks vanematel enam erimeelsusi lapse viibimiskoha (sh elukoha) ja hariduse küsimustes ei ole, olid need ema avalduse esitamise ajal ja isa on seisukohti kohtumenetluse ajal muutnud, mistõttu võib isa käitumist arvestades eeldada sarnaste vaidluste 18 2-22-8532 tekkimist ka tulevikus. Kolleegium on seisukohal, et isa poolt kaebuses esitatud põhjendused, miks ta kohtueelselt lapse elukoha (koos emaga) ajutisele vahetusele nõusolekut ikkagi ei andnud, kuigi esmalt oli nõusolekut kinnitanud, ei lükka ümber maakohtu siseveendumust, et vanemate vaheliste suhtlemisraskuste tõttu on alust nõustuda emaga, et ka tulevikus võivad tekkida lapsega seotud küsimustest vanemate vahel olulised erimeelsused, mille tõttu ei pruugi vanemad vähemalt osaliselt olla suutelised ühiselt lapsega seotud olulisi küsimusi otsustama, mistõttu võivad kahjustada saada lapse huvid. 77.4 PKS § 137 lõike 1 esimene lause sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Hooldusõiguse küsimusi tuleb hinnata eraldi erinevate valdkondade suhtes (Riigikohtu määrus nr 2-16-5794, punkt 21.2). Riigikohus on selgitanud, et hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist ning ühise hooldusõiguse lõpetamiseks võivad anda alust mh asjaolud, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada ning senine vanemate koostööle suunamine ning lepitusmenetlus või täiendavad võimalused kokkuleppe saavutamiseks ei ole tulemust andnud (viidatud määruse punktid 16, 17). Sama määruse punktis 22.2 selgitas Riigikohus, et vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid. 77.5 Ringkonnakohus jätab tähelepanuta isa 11.04.2023 menetlusdokumendis esitatud nõude, et ema õigus otsustada lapse viibimiskoht peab olema piiratud Dubaiga. Selliselt esitas isa sisuliselt alternatiivse nõude emale antud ainuhooldusõiguse sisu muutmiseks. Kaebuses taotles isa vaid ema avalduse rahuldamata jätmist. Seega on tegemist kaebuse laiendamisega, mida vastavalt

§ 634

lõikele 1 (koosmõjus §-ga 659) peale määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist teha ei ole õigust. Tegemist ei ole uue asjaoluga

§ 662lõike 3 mõttes.

78. Järgnevalt käsitab ringkonnakohus määruskaebuse väiteid puutuvalt isa avalduse suhtluskorra kindlaksmääramiseks rahuldamata jätmisega. Maakohus asus seisukohale, et isa poolt 07.06.2022 avalduses taotletud suhtluskord ei ole täidetav, kuna laps asus kohtumenetluse ajal ajutiselt elama ja õppima välismaale ning et vaatamata kohtu selgitustele ei esitanud isa uut suhtluskorra ettepanekut kohtu määratud tähtaja jooksul. Lisaks on maakohus seisukohal, et suhtlemise reguleerimiseks kohtu poolt ei ole alust, kuna täidetud ei ole PKS § 143 lõike 21 kohaldamise eeldused, st vanemate vahel puudub vaidlus ja isa on saanud suhelda pojaga nii palju, kui vajalikuks on pidanud ja kui palju võimalik on olnud, ema ei ole suhtlemist takistanud. Isa on kaebuses ja 11.04.2023 täiendavas menetlusdokumendis seisukohal, et temal ei ole olnud ega ole senini võimalust lapsega piisaval määral suhelda ajal, kui laps on olnud välismaal. Isa palub suhtluskorra määramisel lähtuda tema 14.11.2022 menetlusdokumendis esitatud korrast. Ringkonnakohus nõustub isaga osaliselt. 78.1 Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et isa 14.11.2022 menetlusdokumendi menetlemisest keeldumiseks suhtluskorda puudutavas osas andis aluse

§ 331lõige 1.

Maakohus tõi esile, et avalduse menetlemine oleks põhjustanud asja lahendamise viibimist, kuna isa pakutud suhtluskord sisaldab tingimusi, mille läbi arutamiseks oleks vaja anda teistele menetlusosalistele täiendav tähtaeg vastamiseks või korraldada kohtuistung. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu põhjendustest ei nähtu, milliseid konkreetseid tingimusi kohus silmas pidas. Eelnevas menetluses oli ema olulises osas sarnaste tingimustega nõustunud (ema 04.08.2022 ja 02.11.2022 menetlusdokumendid) ja nii eestkosteasutus kui lapsele määratud esindaja olid eelnevalt samuti avaldanud seisukohti võimaliku suhtluskorra kohta, mistõttu ei 19 2-22-8532 saanud eeldada vaidluse edasist jätkumist oluliselt laias mahus. Ka ei teinud maakohus lõpplahendit teatavaks vahetult peale 14.11.2022, vaid alles mitme nädala möödumisel, mistõttu oleks olnud võimalik anda teistele menetlusosalistele mõistlik minimaalne tähtaeg seisukohtade esitamiseks. 78.2 14.11.2022 menetlusdokumendis esitas isa ettepanekud lapsega suhtlemise korra võimalikult täpselt kindlaksmääramiseks nii ajaks kui laps viibib emaga Dubais kui ajaks, kui laps tuleb tagasi Eestisse elama. PKS § 143 lõike 21 järgi lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises ning vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ajal, mil laps elas Eestis vanemate vahel tegelikke vaidlusi isa ja lapse suhtlemise üle ei olnud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et isa esindaja andis emale 11.08.2022 e-kirjas teada, et isa ei soovi ajutist suhtlemiskorda ajaks, kui laps on Tallinnas, kuna mistahes takistusi lapsega suhtlemisel ei ole (I kd tl 129 pöördel). Sama selgus maakohule ärakuulamisel, kus 10-aastane laps selgitas mh, et suhtleb isaga palju nii telefoni teel kui vahetult; on saanud suhelda alati nii palju, kui soovib, ema ei ole takistanud (ärakuulamise refereering maakohtu lõpplahendi punktis 13). Sama nähtub lapse selgitustest temale määratud esindajale (vt esindaja 26.06.2022 menetlusdokument). Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul praegu alust eeldada, et vanemate vahel tekivad vaidlused siis, kui laps ja ema Eestisse tagasi pöörduvad. Lisaks märgib kolleegium, et praegusel ajal ei ole ka teada, millal täpselt laps Eestisse elama tagasi pöördub, millises koolis õppima hakkab, milliseks kujuneb tema päevakava jmt igapäevaelu puudutavad asjaolud, mis omavad olulist tähtsust konkreetsete tingimuste määramisel. Kui vanematel tulevikus Eestis siiski tekib vaidlus, on isal õigus pöörduda uue avaldusega uutel asjaoludel kohtu poole. 78.3 Järgnevalt käsitab kohus isa kaebust osas, milles see puudutab suhtluskorra määramist ajaks, mil laps elab emaga välismaal. Vastavalt ringkonnakohtu selgitustele täpsustas isa 11.04.2023 menetlusdokumendis suhtlemise tingimusi ajal, mil laps elab emaga Dubais või muus riigis väljapool Eestit. Vanemate seisukohtadest nähtuvalt on neil senini vähemalt osaliselt erinevad arusaamad isa ja poja suhtlemise korraldamisest olukorras, kus laps elab välismaal (seisukohad II kd tl 14–26, 33–36). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et praeguses asjas ei leidnud tõendamist PKS § 143 lõike 21 kohaldamise eeldused, st vaidlus vanemate vahel lahuselava vanema suhtlemise korraldamisel lapsega ajal, mil laps elab koos emaga Eestist väljas. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et isa kaebus tuleb rahuldada osas, milles see puudutab suhtluskorra määramist ajaks, mil laps elab emaga Eestist väljaspool. 78.4 Suhtluskorra määramisel lähtub ringkonnakohus isa 11.04.2023 ettepanekust ja ema seisukohtadest sellele. Kohus nõustub isaga, et arvestades ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha otsustamise küsimuses emale üleandmist peaks suhtlemiskord olema määratud selliselt, et see kehtiks ka juhul, kui ema kolib lapsega mujale välisriiki kui Dubai, kus nad praegusel ajal elavad. Sel juhul on isa õigused suhelda regulaarselt lapsega eelduslikult kaitstud. 78.5 Järgnevalt käsitab kolleegium neid isa ettepaneku punkte, millele on emal vastuväiteid. Käsitamata punktide osas vanemate vahel vaidlust ei ole ja need määrab kolleegium suhtluskorra osaks. 78.6 Isa soovib määrata, et tal oleks õigus suhelda lapsega telefoni teel ja videosilla vahendusel vähemalt kolm korda nädalas ning selleks peab ema tagama lapsele kohaliku telefoninumbri internetiga ja teatama isale telefoninumbri. Ema on seisukohal, et isal peaks olema õigus suhelda lapsega piiramatult telefoni ja või muu rakenduse teel ja videosilla vahendusel 20 2-22-8532 (vähemalt kolm korda nädalas) ning isa lepib lapsega ise kokku suhtlemise ajad ja viisi. Ema on seisukohal, et on nõus hankima pojale kohaliku telefoninumbri tingimusel, et isa kannab sellega seotud kulud, kuna lapse igapäevases elus ei ole see praegu vajalik; koolis ei ole telefoni kasutamine lubatud, muul ajal on laps emaga koos; isal on võimalus suhelda lapsega Viberi, WhatsApp´i või muu rakenduse vahendusel. Ringkonnakohus nõustub emaga, et kohaliku telefoninumbri koos internetiga olemasolu lapsel ei saa olla kohustuslikuks eelduseks isa ja lapse suhtlemisele, kuna suhtlemiseks on tänapäeval muid tehnilisi võimalusi, mis ei too kaasa täiendavaid kulutusi kummalegi vanemale. Isa on ise nimetanud, et on senini saanud lapsega suhelda Eesti telefoni kaudu (wifi kaudu lapse kodus). Kohus selgitab, et lapsega suhtlemiseks eelduslikult piisab, kui leppida kokku vestlused ajaks, mil laps viibib kodus. Kodust väljas võib lapsel olla raske isaga vestlemisele keskenduda, kui ta nt veedab aega koos sõpradega või osaleb kooliüritusel vmt. Kui isa siiski soovib kindlasti, et lapsel oleks kohalik telefoninumber, on isal õigus teha vastav kulutus ise. Küll aga ei nõustu kolleegium emaga selles, et isa peab leppima ise lapsega kokku suhtlemise ajad ja viisi. Sellega paneksid vanemad lapsele tema eale mittevastava otsustuskoormuse. Konkreetseid asjaolusid tuleb küll lapsega arutada, aga otsustuse teevad siiski vanemad, kes on kohustatud lapse huvides tegema mõistlikku koostööd. Kolleegium märgib ka, et lapsega koos elaval vanemal on vajadusel kohustus selgitada lapsele (teda veenda), miks on tema enda huvides suhelda ka teise vanemaga regulaarselt. Lahuselav vanem peab suhtlemise nõudmisel arvestama mh lapse päevakava ja tema soove, et suhtlemisest ei saaks lapsele vaid tüütu kohustus. Vanematel tuleb arvestada lapse vanusega ja arengutasemega. PKS § 116 lõike 3 viimase lause kohaselt kui lapse arengutase seda võimaldab, arutavad vanemad temaga hooldus- ja kasvatusküsimusi. 78.7 Isa soovib määrata, et tal oleks õigus veeta lapsega Dubais nädalavahetused (reede õhtust pühapäeva õhtuni) tingimusel, et ta tuleb ise kohale, teavitades tulekust emale ette vähemalt üks nädal e-posti teel. Ema on seisukohal, et isal on õigus veeta lapsega Dubais nädalavahetusi mitte sagedamini kui üks kord kuus, arvestades, et emal on samuti õigus veeta lapsega aega mitte ainult argipäevadel vaid ka nädalavahetustel, samuti on lapsel tihti nädalavahetusteks määratud muud üritused ja väljasõidud; isa peaks teavitama tulekust ette üks kuu. Ringkonnakohus on seisukohal, et ka see vastuväide on põhjendatud osaliselt. Kolleegium nõustub, et ka emal on õigus veeta lapsega nädalavahetusi sõltumata sellest, et nad argipäeviti koos elavad. Küll aga võtab kohus arvesse PKS § 116 lõiget 1, mille kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Sellest tulenevalt on isal õigus veeta lapsega välisriigis, kus laps elab, ühes kuus kaks nädalavahetust, kuid isa peab nädalavahetuse plaanide tegemisel arvestama lapse plaanidega. Ka on mõistlik, et isa teavitaks enda tulekust ette rohkem kui ühe nädala. Ema pakutud üks kuu on kolleegiumi arvates mõistlik, arvestades, et lennureise planeeritakse üldjuhul mitu kuud ette. 78.8 Isa soovib veeta lapsega puhkusi, mil muid graafikujärgseid kohtumisi ei toimu, kolm nädalat aastas, vähemalt üks nädal korraga: puhkuse ajal oleks isal õigus viia laps puhkusereisile välismaale; puhkuseplaanidest antakse teisele vanemale teada vähemalt üks kuu ette. Ema on põhimõtteliselt tingimusega nõus, aga on kategooriliselt vastu lapse reisimisele Valgevenesse, kus elavad isa vanemad, kuna praeguses olukorras see ei oleks turvaline. Ringkonnakohus nõustub emaga, kuid peab vajalikuks konkreetse riigiga seonduvat piirangut ajaliselt määratleda. Eesti Vabariigi Välisministeeriumi kodulehel on seonduvalt reisimisega üleval hoiatus seoses Venemaa sõjalise tegevusega ilma tungiva vajaduseta mitte reisida Valgevenesse, sh täielikult vältida reisimist Ukrainaga piirnevatele aladele. Seega määrab kohus piirangu reisimisele Valgevenesse seni, kuni Eesti Välisministeeriumi kodulehel on üleval viidatud hoiatus. Seni tuleb isal lapse ja Valgevenes elavate sugulaste kohtumised organiseerida väljaspool selle riigi piire. 21 2-22-8532 78.9 Isa soovib, et kohus määraks selliselt, et kui laps sõidab isa juurde Eestisse, ostab isa talle edasi-tagasi lennupiletid, aga ema hüvitab isale poole nende maksumusest. Ema ei ole nõus hüvitama isale mistahes kulusid, leides, et lapsega suhtlemise kord peab reguleerima vanemate ja lapse suhteid, mitte vanemate varalisi suhteid. Ema ettepanek on jätta see punkt suhtluskorrast välja. Ringkonnakohus selles osas emaga ei nõustu. Kohtupraktikas on tavapärane, et kui lapse ja lahuselava vanema suhtlemiseks on vajalik lapse liikumine ühest asustatud punktist teise, lepivad vanemad kokku või kohus määrab, kuidas toimub sellega seotud lapse kulude kandmine. Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga (PKS § 143 lõige 1 esimene lause) ja seda ka juhul, kui vanemad on otsustanud lahus elama asuda. Mõlemal vanemal on õigus suhelda lapsega isiklikult (PKS § 143 lõige 1 teine lause). Isa ei soovi mitte enda lennupiletite hüvitamist, vaid lapse piletite hüvitamist selleks, et laps saaks käia vähemalt korra aastas Eestis (vastavalt vaidluse all mitteolevale punktile käib laps Eestis suvisel koolivaheajal). Ema on kinnitanud maakohtus, et välismaal elamine on ajutine ja et laps tuleb tagasi Eestisse, ka on lubatud jätkata lapse eesti keele õpinguid. Vanematel on oma lapse suhtes mh võrdsed kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti (PKS § 116 lõige 1). Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et lapse huvides on käia aastas korra Eestis ja on õiglane, kui vanemad kannavad lennupiletitega seotud lapse kulud võrdselt. 78.10 Isa soovib suhtluskorras määrata, et vanemad teevad kooskõlastatult koostööd lapse haridust ja hobisid puudutavates küsimustes ning jagavad vajalikku infot seonduvalt kooliõpingutega / hobidega, üks vanem ei saa teise nõusolekuta vahetada lapse õppekohta. Ema ei ole nõus, et ta peab saama lapse õppekoha vahetamiseks isa nõusoleku, ka ei ole isa ise olnud alati koostöövalmis. Muus osas on ema punktiga nõus. Ringkonnakohus nõustub ema vastuväitega põhjusel, et eelnevalt jättis kolleegium muutmata maakohtu määruse osas, milles emale on antud ainuhooldusõigus lapse hariduse küsimustes. Lapsele õppekoha valimine on tema hariduse küsimuse otsustamine. 78.11 Isa soovib suhtluskorras määrata, et kumbki vanem austab lapse kiindumust teisesse vanemasse, hoidub teise vanema halvustamisest mistahes viisil või kanalis (sh Facebook) ning suhtleb teise vanemaga viisakalt ja tasakaalustatult, kumbki vanem ei mõjuta last tegema valikuid vanemate vahel. Ema on seisukohal, et tegemist on deklaratiivse punktiga, mis ei reguleeri isa ja lapse suhtluskorda ning tuleks suhtluskorrast välja jätta. Ringkonnakohus emaga ei nõustu. Tegemist on punktiga, mis käsitab isa ja poja suhtlemist kaudselt, sest tuletab vanematele meelde seadusest tulenevat kohustust hoiduda mistahes tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist (PKS § 143 lõige 2). 79.

§ 442

lõike 5 järgi koosmõjus § 463 lõikega 2 ja § 4771 lõike 2 teise lausega peab kohus hagita asjas tehtava lõpplahendi resolutsioonis lahendama mh esialgse õiguskaitse abinõudega seotud küsimused. Praegusel juhul reguleeris Harju Maakohus 13.10.2022 määrusega esialgse õiguskaitse korras kohtumenetluse ajaks lapse viibimis- ja elukoha ning hariduse küsimuste osas ainuhooldusõiguse emale (I kd tl 154–156). Maakohus ei võtnud lõpplahendis seisukohta rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohta. Selle puuduse saab ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldada, täiendades vastavalt maakohtu määruse resolutsiooni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 80. Maakohus jättis menetluskulud

§ 172lõike 1 alusel isa kanda.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määrust selliselt, et lisaks ema avaldusele kuulub osaliselt rahuldamisele ka isa avaldus, tuleb uuesti jaotada ka maakohtumenetlusega seonduvalt tekkinud kulud. 81. Kolleegium on seisukohal, et

§ 172

lõike 1 esimese lause ja lõike 3 alusel tuleb jätta menetlusosaliste kulud nende endi kanda, välja arvatud alaealise lapse riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda. Kolleegium on seisukohal, et lahend praeguses asjas on tehtud 22 2-22-8532 nii mõlema vanema kui alaealise lapse huvides ning õiglane ei oleks jätta kõik kulud ühe vanema kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb samal alusel sama põhjendusega samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluse kulud, seejuures arvestab kolleegium, et rahuldab isa määruskaebuse osaliselt. 82. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata, välja arvatud alaealisele lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, millised määrab peale vastava taotluse saamist kindlaks kohus, mille menetluses kulu tekkis. (allkirjastatud digitaalselt) 23