Obsah (4)

§ 113§ 415§ 402§ 4034

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 18.04.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-116291 T

) § 113 lg-st 1. Sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 26.07.2020 – 28.09.2022 eest moodustas 116 eurot 77 sent, millise nõude kohus rahuldas. Hageja viivisenõue jäi 474 euro 25 sendi ulatuses rahuldamata (591,02-106,77). Hageja nõudis sissenõudmiskulu 50 eurot hüvitamist. Kuivõrd hageja õiguslikult põhjendatud nõude suurus oli vahemikus 500 kuni 1000 eurot, võis hageja nõuda sissenõudmiskulu hüvitamist 40 euro ulatuses. Hageja kulude nõue jäi 10 euro ulatuses rahuldamata. 2 Hagi osalisel rahuldamisel jättis kohus menetluskulud 72% ulatuses kostja kanda ja 28% ulatuses hageja kanda. Hageja õigusabikulud olid arvestades vaidluse keerukust ja mahtu põhjendatud 1,5 tundi, hinnaga 100 eurot tund, st 150 euro ulatuses. Samuti oli põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 280 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 euro. Seega oli hageja põhjendatud menetluskuludeks 450 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja kulude hüvitise 324 eurot. Kostjal tuli tasuda menetluskuludelt viivist

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates otsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni. Hageja apellatsioonkaebus 6. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jäetud osas ja teha uus otsus. Hageja palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 474 eurot 25 senti ja jätta menetluskulud kostja kanda ja need nõutud ulatuses välja mõista. Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostja kanda. Kohus jättis osade hageja väidete osas seisukoha võtmata, millega rikkus TsMS § 442 lg 8 nõuet. Tarbijakrediidilepingu puhul oli võlausaldajal õigus nõuda viivist lepingus kokkulepitud intressimääras. Viivise nõudmine 40,49% aastas ei olnud vastuolus

§ 415

lg-ga 1 ja

§ 113lg-ga 1.

Samuti ei esinenud muid asjaolusid, mis viitaks sellise kokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. Menetluskulude jaotamisel jättis maakohus ebaõigesti menetluskulud osaliselt hageja kanda. Kohus ületas diskretsioonipiire, kuna ei võtnud arvesse kõiki hageja menetlustoiminguid. Õigusteenuse osutamisega kaasnenud ajakulu 2,8 töötunni ulatuses oli põhjendatud ja vajalik. Lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot käibemaksuta oli mõistlik ja vastas üldteadaolevale teabele õigusteenuse hinna kohta. Kostja seisukoht

1. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
2. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäetud osas ja palub uue otsusega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ja kõik hageja kulud kostjalt välja mõista. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud.
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Vaidlustatud tagaseljaotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.
4. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
5. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et laenuleping sõlmiti 14.12.2017 ja kokku lepiti laenu tagastamises maksegraafikuga. Samuti pole vaidlust, et kostja sõlmis lepingu tarbijana. Seega kohalduvad lepingule alates
6. märtsist 2016 kehtivad tarbijakrediidi sätted.

§ 402

lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 3 Need tingimused on täidetud.

§ 4034

lg 1 esimene lause kohustab krediidiandjat tarbijakrediidi andmisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sama sätte teise lause kohaselt tähendab see, et ta peab omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus, p 1) ja ka vastava hindamise teostama (p 2).

§ 4034

lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. 12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus lasus krediidiandjal. Kehtiva

§ 4034

lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Et krediidiandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Hageja ei tuginenud hagis asjaoludele, millest nähtuks, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja osaliselt esitatud taotluse andmetest (standardinfo teabeleht) pole võimalik järeldada, et krediidiandja oleks kogunud ja nõudnud mingeidki andmeid kostja tegeliku maksevõime, sh tulude ja kulude kohta. Ringkonnakohus leiab, et hageja pidanuks tooma maakohtus asjaolud esile, et krediidiandja nõudis kostjalt vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Käesoleval juhul ei tuginenud hageja sellele, et krediidiandja oleks üldse kostjalt mingeid dokumente küsinud või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Samuti ei tuginenud hageja asjaolule, et laenuandja oleks läbi viinud muid kostja krediidivõime hindamise toiminguid. Nii võimaldavad asjas esitatud väited teha järelduse, et krediidiandja oli rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 13.

§ 4034

lg 6 lubab krediidiandjal tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 14. Käesoleval juhul ei tuvastanud ringkonnakohus, et krediidiandja oleks kogunud andmeid kostja krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Asjas ei tuginetud väitele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata panga küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja

§ 4034

lg 6 ja selle tagajärjena luges maakohus põhjendatult sama paragrahvi seitsmenda lõike järgi intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäära. Vaidlusalusel ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemisavalduse tegemiseni oli see 0% aastas. Ühtlasi ei võlgnenud kostja pangale muid tasusid. Järelikult oli kostjal üksnes laenusumma tagasimaksmise kohustus, millise nõude maakohus ka rahuldas.

1. Kuivõrd maakohus lahendas vaidluse tagaseljaotsusega ja otsuse vaidlustas hageja, siis arvestades eeltoodut ei ole kohtul alust maakohtu otsust muuta hagejale soovitud suunas ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas (kaebuse p 3.4jj). Ringkonnakohus kaebaja väidetega ei nõustu. Kuna maakohtu lahend jääb apellatsioonkaebuse piire arvestades muutmata, ei ole alust muuta ka 4 menetluskulude jaotust. Maakohus jättis TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes hagi osalisel rahuldamisel menetluskulud 72% ulatuses kostja ja 28% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrates diskretsioonipiire. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist oli lihtsa ja vähemahuka vaidlusega, mis ei nõudnud õiguslikult keerulist analüüsi. Samuti on hagiavaldusele lisatatud tõendite hulk tagasihoidlik. Ringkonnakohtu hinnangul oli hageja esindaja ajakulu maakohtus osaliselt ülepaisutatud ja seega ei kuulunud õigusabitasu täies ulatuses vastaspoolelt väljamõistmisele. Ka vähendas maakohus hageja tunnitasumäära õigustatult, lähtudes hinnangu andmisel mh vaidluse sisust. Riigikohus on pidanud põhjendatuks ja vajalikuks mh vandeadvokaadi tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13).
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kostjal apellatsioonimenetlusese kulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 5