Obsah (16)

§ 120§ 274§ 118§ 65§ 64§ 121§ 16§ 25§ 275§ 26§ 123§ 113§ 34§ 35§ 56§ 4

1-22-2414 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16.01.2023, Tartu Kriminaalasja number 1-22-2414 (20922900028) Kohtunik Ingrid Kullerkann Kohtuistungi sekre

§ 120

lg 1,

§ 274

lg 2 p 3 ja

§ 118

lg 1 p 2 – § 25 lg 2 - § 26 lg 1 järgi lühimenetluses Süüdistatav Stanislav Kolokolov, isikukood: 39001200278; asukoht: XXX, XXX Vangla (vabanedes saadetakse riigist välja); XXX kodanik; XXX; haridus: XXX; emakeel: XXX; tõkend: puudub kehtivaid kriminaalkaristusi 5 (viimati karistatud Tartu Maakohtu 13.09.2022 otsusega nr 1-22-3930

§ 120

lg 1, § 121 lg 2 p 3 järgi 4 kuu pikkuse vangistusega, mida

§ 65

lg 2 alusel suurendati Harju Maakohtu 05.04.2018 otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa võrra ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti 8 kuud ja 10 päeva vangistust. Karistuse algust arvatakse alates 13.09.2022; kehtivaid väärteokaristusi 5 vandeadvokaadi abi Anne Vissak (määratud korras) Karistatus Kaitsja Juhindudes KrMS § 238 lg 1 p-st 4 kohus otsustas: RESOLUTSIOON 1. Stanislav Kolokolov süüdistuses

§ 120lg 1 järgi (13.04.2020.

a Eesti Vabariigi Siseministeeriumisse siseministrile adresseeritud kirja saatmine) kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista. 1-22-2414 2. Stanislav Kolokolov süüdi tunnistada

§ 120lg 1 järgi ja mõista temale karistuseks 5 (viis) kuud vangistust.

3. Stanislav Kolokolov süüdi tunnistada

§ 274lg 2 p 3 järgi ja mõista temale karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust.

4. Stanislav Kolokolov süüdi tunnistada

§ 118

lg 1 p 2 – § 25 lg 2 - § 26 lg 1 järgi ja mõista temale karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. 5.

§ 64

lg 1 alusel mõista Stanislav Kolokolovile liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. 6. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada Stanislav Kolokolovile mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes vähendatud karistuseks 1 (üks) aasta ja 8 (kaheksa) kuud vangistust. 7.

§ 65

lg 1 ja

§ 64

lg 1 alusel moodustada liitkaristus Stanislav Kolokolovile Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 13.09.2022 otsusega nr 1-22-3930 mõistetud karistusega, s.o 8 (kaheksa) kuu ja 10 (kümne) päeva pikkuse vangistusega ning üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõista liitkaristuseks 2 (kaks) aastat ja 5 (viis) päeva vangistust.

1. Karistuse kandmise aja algust arvestada alates Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 13.09.2022 otsuse nr 1-22-3930 kuulutamisest, so alates 13.09.
3. Stanislav Kolokolovilt välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuludena: 1) KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi (akt nr.1/2) tasu kokku summas 1267,80 eurot; 2) KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale makstud tasu kogusummas 2440,72 eurot; 3) KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 1635 eurot. Menetluskulud kogusummas 5343,52 eurot (viis tuhat kolmsada nelikümmend kolm eurot ja viiskümmend kaks senti) tuleb tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksuja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE522200221013264447 Swedbank, EE401700017002872300 Luminor Bank või EE957700771001523585 LHV Pank ning makse tegemisel märkida viitenumber 99923700001633 ja selgitus „Menetluskulud kriminaalasjas nr 1-22-2414“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
4. KrMS § 181 lg 1 alusel jätta määratud kaitsjale makstud tasu summas 348,68 eurot riigi kanda.
5. Kannatanu M. K. (isikukood: XXX) on taotlenud enda teavitamist süüdimõistetu Stanislav Kolokolovi ennetähtaegsest vabanemisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest.
6. Kannatanu T. N. (isikukood: XXX) on taotlenud enda teavitamist süüdimõistetu Stanislav Kolokolovi ennetähtaegsest vabanemisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest. Edasikaebekord 2 1-22-2414 Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Prokuratuur ei saa esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva otsuse peale. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaadavaks tegemisest määruskaebuse esitamise teel otsuse teinud kohtule (Riigikohtu
7. mai
8. a määrus asjas nr 3-1-1-44-15 punktid 8–10). Asjaolud ja süüdistus
9. Prokuratuur saatis 14.04.2022 Tartu Maakohtule Tartu kohtumajale arutamiseks lühimenetluses kriminaalasja Stanislav Kolokolovi süüdistuses

§ 120

lg 1,

§ 274

lg 2 p 3,

§ 118lg 1 p 2 – § 25 lg 2 - § 26 lg 1.

2. Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 13.09.2022 kokkuleppemenetluses tehtud otsusega 1-22-3930 tunnistati S. Kolokolov süüdi

§ 120

lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust, samuti

§ 121lg 2 p 3 järgi ning mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust.

Kergem karistus loeti kaetuks raskemaga ning

§ 64

lg 1 kohaseks liitkaristuseks mõisteti 4 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 kohaselt suurendati seda karistust Harju Maakohtu 05.04.2018 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (seisuga 13.09.2022 4 kuud ja 10 päeva) võrra ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 8 kuud ja 10 päeva vangistust. Otsus jõustus 03.10.2022. 3. Prokuratuur saatis 21.09.2022 Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale arutamiseks lühimenetluses kriminaalasja S. Kolokolovi süüdistuses

§ 274lg 2 p 3 ja 120 lg 1 järgi.

Kriminaalasi kandis numbrit 1-22-

2. Tartu Maakohtu 03.10.2022 määrusega ühendati kriminaalasi nr 1-22-2414 kriminaalasjaga nr 1-22-5639 lugedes ühendatud kriminaalasja numbriks 1-22-
3. Alljärgnevalt on erinevates süüdistusaktides etteheidetavad teod ära toodud kvalifikatsioonide kaupa.
4. Stanislav Kolokolovit süüdistatakse: 5.1

§ 120

lg 1 järgi selles, et tema, olles kinnipeetav XXX asuvas XXX Vanglas: - saatis XXX. a Eesti Vabariigi Siseministeeriumisse siseminister M. H. adresseeritud kirja, milles lubas pärast vabanemist M. H. ära tappa. Ähvardust võttis M. H. reaalsena ning kartis selle täideviimist. - ähvardas XXX. a kella 10.00 ajal XXX 11. eluosakonna kambris nr XXX XXX Vangla sotsiaaltöötajat M. K. tervisekahjustuse tekitamisega, lubades M. K. mõlemad jalaluud murda, kui teda vabaduses kohtab. Ähvardamisega seoses kohaldati S. Kolokolovi suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ning selle kohta koostatud käskkirja tutvustamisel XXX kella 17.00 ajal kirjutas S. Kolokolov käskkirjale vene keeles, et kohustub M. K. ära tapma. S. Kolokolov teadis ja arvestas sellega, et ähvardus tehakse vangla personali poolt teatavaks M. K.. M. K. sai ähvardusest teada XXX Vangla teabe- ja uurimisosakonna kaudu XXX. M. K., teades, et S. Kolokolov on psüühiliselt haige ja ettearvamatu käitumisega, võttis ähvardust reaalsena ning kartis selle täideviimist. 3 1-22-2414 - ütles XXX kella 00.22 paiku kambris nr XXX valvemeedik T. N.: „Tuleb aeg ja me saame kokku ja ma õiendan sinuga arved. Ma luban sulle seda.“ Öeldut võttis kannatanu ähvardusena tekitada temale tervisekahjustusi ning nimetatud ähvardust võttis T. N. seetõttu reaalsena. 5.2

§ 274

lg 2 p 3 järgi selles, et tema isikuna, keda on Harju Maakohtu 05.04.2018 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-10108 karistatud

§-s 274 sätestatud kuritegude toimepanemise eest: - ähvardas XXX kella 10.20 ajal XXX Vangla

1. eluosakonna kambris nr XXX tervisekahjustuse tekitamiseks ametiülesandeid täitvat valvurit E. O., öeldes talle „Kui ma sinu pärast srokki juurde saan, löön sul väljas pea lõhki.“ Ähvardust võttis E. O. reaalsena ning kartis selle täideviimist; - ähvardas XXX kella 19.44 ajal XXX Vangla psühhiaatriaosakonna kambris nr XXX tapmisega ametülesandeid täitvat valvurit K. K., öeldes talle läbi stentofoni „Mina sinu kaela lõikan ja tapan“. Ähvardust võttis K. K. reaalsena ning kartis selle täideviimist; - lõi XXX kella 13.15 ajal XXX Vangla menetlusruumis nr XXX parema käega vastu laual olnud printerit, mis löögi tagajärjel tabas ametikohustusi täitnud vanglaametniku A. M. kätt, tekitades talle valu ja tervisekahjustuse – hematoomi parema käe
2. ja
3. sõrmenuki vahel; - kasutas XXX kella 00.11 ja 00.14 vahelisel ajal XXX Vangla eeluuritavate hoone vastuvõturuumis nr XXX füüsilist vägivalda ametiülesandeid täitva vanemvalvur S. S. suhtes, lüües teda ühel korral jalaga vastu paremat reit. Kirjeldatud teoga põhjustas S. Kolokolov kannatanule valu ja tervisekahjustusi, s.o kolm punetavat vorpi paremal reiel. 5.3

§ 118

lg 1 p 2 – § 25 lg 2 - § 26 lg 1 järgi selles, et tema isikuna, kellel on diagnoositud HI-viirus, viskas XXX Vangla eeluuritavate eluhoone

1. eluosakonna kambrist nr XXX topsi kogutud uriiniga kambri trellukse juures olnud valvurit D. S. näkku, eesmärgiga nakatada D. S. väljaravimatu HI-viirusega. Uriin tabas D. S. nägu, sh silmi ja suud, kuid tegu jäi vahendi kõlbmatuse tõttu lõpule viimata, sest uriini kaudu HI-viiruse edasikandumise tõenäosus on väike ning ravi foonil oli HI-viiruse hulk S. Kolokolovi organismis 0, millest tulenevalt ei olnud S. Kolokolovil võimalik D. S. HI-viirusega nakatada. Kohtuotsuse põhjendused
2. Esmalt hindab kohus erinevate süüdistuste tõendatust ja kvalifitseerib etteheidetavad teod:

§ 120

lg 1 (I),

§ 274

lg 2 p 3 (II) ning

§ 118

lg 1 p 2 – § 25 lg 2 - § 26 lg 1 (III) ja käsitleb õigusvastasuse ja süü küsimust (IV) Seejärel mõistab kohus karistuse (V) ja edasi lahendab menetluskuludega seonduvad küsimused (VI). (I) (A)

1. S. Kolokolovile heidetakse ette kolme ähvardamise episoodi. Esimene neist toimus XXX Vanglas, kui S. Kolokolov saatis XXX (I kd tl 66) Eesti Vabariigi Siseministeeriumi aadressile Pikk 65, Tallinn siseminister M. H. adresseeritud kirja sisuga „/…/ Pöördumine. HR! M. H.! Ma avaldan ja ma ähvardan sinu, millal ma vabaneb XXX Vanglasse, ma võttan püstol 4 1-22-2414 ja maha laskma sinu, see on olemas realsed ähvardan. Lugupidamisega! S. Kolokolov Valerivitš. XXX.a.“. Kirjal oleva templi kohaselt saabus kiri Siseministeeriumisse XXX (I kd tl 45–46).
2. Asjas leiab tuvastamist, et S. Kolokolov ähvardab teisi inimesi suhteliselt sageli väljendades selliselt oma rahulolematust erinevate olukordadega. Menetluses on üle kuulatud Justiitsministeeriumi vanglate osakonna teenistuja J. N. (I kd lk 47–48), kellele S. Kolokolov tihtipeale helistab. Tunnistaja sõnul valdab ta vene keelt ja telefonikõned on kujunenud poole tunni kuni tunni aja pikkusteks. S. Kolokolov helistas talle XXX kella 14.00 ajal ning jutu käigus ütles tunnistajale, et kui ta vanglast vabaneb, siis on tal plaan minna XXX maja juurde ja oodata, kuni minister tuleb välja ja liigub auto suunas ning siis laseb talle kuuli pähe või jalga, täpsustamata, millisest ministrist on juttu. S. Kolokolov mainis, et tal on püstol XXX ja XXX granaat. XXX helistas S. Kolokolov taas tunnistaja töötelefonile ja uuris, kas tema ähvarduskiri sisuga R. A. tappa on kohale jõudnud. Tunnistaja sõnul on S. Kolokolov varasemalt samuti telefonikõnedes ähvardanud tappa erinevaid Justiitsministeeriumi ja XXX Vangla ametnikke, tunnistaja on sellest iga kord teada andnud kas sisekontrolli osakonnale või XXX Vangla direktorile. 9.

§ 120

lg 1 alusel on karistatav tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Seega ei oma nimetatud sätte kontekstis tähendust mitte süüdistatava teod, vaid ka see, kuidas kannatanu neid tajub. Ähvardamisest on võimalik kõneleda juba (ning ka ainult) olukorras, kus kahju tekitamist väljendatakse sellisel viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev. Seega – kui kannatanus tekitatakse ähvardusega hirm elu, tervise või vara pärast, realiseerub ka kuriteoga põhjustatud kahjulik tagajärg, s.t häiritud on tema vaimne heaolu (vt RKKKo 1-20-2133/99 p 63 koos edasiste viidetega). Süüdlase karistamine ähvardamise eest saab kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette

§ 120objektiivse koosseisu realiseerimist.

Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on ähvardamisena käsitatud kahju tekitamise väljendamist sellisel viisil, mis on adressaadi silmis veenev. Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimati märgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab

§ 120

objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. (RKKK 3-1-1-5911 p 9.1 ja 9.2 koos edasiste viidetega). Annoteeritult saab nentida, et mõtteväljendus täidab ähvardamise koosseisu vaid siis, kui see on täideviimise võimalikkuses küllaldaselt veenev selleks, et kannatanu tunneks hirmu ja sarnaselt hindaks olukorda keskmine mõistlik kõrvalseisja. Süüdistus on esitatud M. H. tapmisega ähvardamises.

1. Eelnevast tulenevalt omab asjas määravat tähendust see, mida tundis ähvarduse adressat. Arvestades ühelt poolt ütlustele antava hinnangu olulisust ja teiselt poolt ütluste väikest mahtu, peab kohus siinkohal vajalikuks ära tuua kannatanu XXX ütluste sisu muutmata kujul (I kd lk 40–419): Umbes kuu aega tagasi teavitas mind Siseministeeriumi ametnik, et ministeeriumisse on saadetud kiri ja näidati seda. Minult küsiti, et kas minu hinnangul on vajalik, et selle sündmuse osas pean vajalikuks menetluse alustamist või mitte. Ma pidasin seda vajalikuks, sest sellisele käitumisele peab järgnema tagajärg. Ma ei teadnud tema elust, ega tema senisest saatusest midagi. Minu hinnangul ei ähvarda ta ainult mind, vaid läbi minu ka 5 1-22-2414 riigi võimu, ma olen riigi võimu esindaja. Täna olen ma minister. Ma ei oska öelda millal või kus ta oma ähvarduse täide võiks viia. Ma liigun pidevalt avalikes kohtades ja üritustel. Kui keegi tahab, siis ma olen kergesti varitsetav. Mul ei ole ka eraldi turvateenistust, sest ma ei ole seda ise seni vajalikuks pidanud. Mulle on ka varem umbmääraseid ähvardusi tehtud, läbi Facebooki või mõne artikli kommentaariumis, aga ma olen võtnud seda tatipritsimisena. Ma arvan, et enamus poliitikuid saavad selliste purtsatuste osaliseks. Ähvarduskirja saamisel pidasin seda ühiskonda sobimatuks käitumiseks, mis teatud asjaolude kokkulangemisel võib kaasa reaalse teo. Kui inimene on hull, istub seal kongis ja haub kuritegelikke mõtteid, siis ma ei saa välistada, et ta oma ähvarduse ka täide viib. Hetkel rohkem midagi lisada ei ole.
2. Selliste kirjade saatmine ei ole sotsiaalselt aktsepeeritav. Selliselt käsitles seda ka kannatanu – ta pidas vajalikuks menetluse alustamist, kuna sellisele ühiskonda sobimatule käitumisele peab järgnema tagajärg. M. H. arutleb selle üle, et teatavate asjaolude kokkusattumise korral võib tema ründamine võimalikuks osutuda, kuid muret, veel vähem hirmu oma elu pärast ütlustest ei nähtu. Kuna asi on kohtusse saadetud lühimenetluses, lahendatakse see kriminaaltoimikus olevate tõendite pinnalt ning kannatanu seisukoha täiendav selgitamine võimalik ei ole. S. Kolokolovi ütlustest nähtuvalt oli ta nördinud vanglas kehtestatud koroonameetmete määrast ja kirjutas sellekohased märgukirjad M. H., J. R., R. A. ja K. K.. Kui vastuseid ei tulnud, kirjutas ta neile ähvarduskirjad. Kuigi teiste ähvarduskirjade täpne sisu on selles menetluses teadmata, ei käsitanud teised eelnimetatud poliitikud ähvardusi reaalsena. Kohtu hinnangul ei näi S. Kolokolovi ähvardus reaalsena ka keskmise mõistliku mittepoliitikust kõrvaltvaatja aspektist.
3. Seega ei ole

§ 120objektiivne teokoosseis täidetud ja selles süüdistuses tuleb S.

Kolokolov õigeks mõista. (B)

1. S. Kolokolovile heidetakse ette XXX Vangla sotsiaaltöötaja M. K. ähvardamist XXX kella 10.00 ajal. Süüdistuse kohaselt ähvardas S. Kolokolov kella 10.00 ajal XXX Vangla
2. eluosakonna kambris nr XXX XXX Vangla sotsiaaltöötajat M. K. tervisekahjustuse tekitamisega, lubades tal mõlemad jalaluud murda, kui teda vabaduses kohtab. Süüdistuses heidetakse S. Kolokolovile ette ka seda, et kui M. K. ähvardamisega seoses kohaldati S. Kolokolovi suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, siis selle kohta koostatud käskkirja tutvustamisel XXX kella 17.00 ajal kirjutas S. Kolokolov käskkirjale vene keeles, et kohustub M. K. ära tapma. S. Kolokolov teadis ja arvestas sellega, et ähvardus tehakse vangla personali poolt teatavaks M. K.. M. K. sai ähvardusest teada XXX Vangla teabe- ja uurimisosakonna kaudu XXX.
3. Kannatanu M. K. ütluste kohaselt läks ta XXX kella 10.00 paiku S. Kolokolovi kambri juurde ja avas toiduluugi, et S. Kolokoloviga rääkida seoses viimase murega kohtutäiturite ja võlgnevuste osas. S. Kolokolov ärritus, kui sai teada, et M. K. ei olnud S. Kolokolovi kohtutäituriga ühendust võtnud ning kutsus kannatanut ebatsensuursete väljenditega. Lisaks ütles S. Kolokolov kannatanule vene keeles „kui ma sind vabaduses kohtan, siis murran sul mõlemad jalaluud ära“. Kannatanu sõnul hakkas teda kohutama see mõte, et kui süüdistatav saab vabadusse ja mingil põhjusel viib elu neid kokku, siis mine hullu tea, kuivõrd S. Kolokolovi ärrituvus oli väga intensiivne. Kannatanu rääkis pärast juhtunut enda vahetu juhiga, kellega koos jõuti arusaamale, et M. K. ei peaks enam igaks juhuks S. Kolokoloviga kokku puutuma (I kd tl 67–70). Toimunu kohta on M. K. XXX koostanud ka ettekande, mis kinnitab kannatanu poolt antud ütlusi (I kd tl 71). 6 1-22-2414
4. XXX Vangla inspektori A. L. ettekande nr XXX kohaselt tutvustas ta XXX kella 17.05 paiku S. Kolokolovile täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja, mille järel palus kinnipeetaval käskkirjaga tutvumist allkirjaga kinnitada. Seejärel S. Kolokolov kirjutas käskkirjale vene keeles, et kavatseb ära süüa ja siis tappa sotsiaaltöötaja M. K. (I kd tl 72). XXX on S. Kolokolovi suhtes koostatud käskkiri julgeolekuabinõude kohaldamise kohta, millelt nähtub S. Kolokolovi poolt käsikirjaliselt vene keeles juurde kirjutatud tekst (I kd tl 73–74), mis tõlke kohaselt sisaldab teksti „Ma kohustun hävitama kõigepealt /loetamatu/ sülitama? ja seejärel tappa sotsiaaltöötaja M. K. /…/. Ma kinnitan, et kui ma näen seda sotsiaaltöötajat M., siis selle kisamise eest, mida ta mulle ütles /loetamatu/“ (I kd tl 75). Tekstile on 14.07.2020 alla kirjutanud Stansilav Vassiljevitš.
5. Kannatanu M. K. ütlustest selgub, et talle näidati XXX koostatud ettekannet nr XXX kannatanuna ülekuulamisel XXX. Kannatanu ei olnud varasemalt teadlik, et S. Kolokolov midagi sellist kirjutanud oleks. Kannatanu sõnul on S. Kolokolov psüühiliselt haige ja ebastabiilne inimene, mistõttu võib ta oma ähvardused ka täide viia. Kannatanu sõnul hakkabki nüüd kõhe, sest mine tea, mis see hull teeb. Kannatanu peab võimalikuks ka seda, et S. Kolokolov leiab kellegi vabaduses ja annab talle ülesande tema ähvardused täide viia (I kd tl 67–70).
6. Kohtuistungil antud ütlustes S. Kolokolov üldjoontes kinnitab kannatanu sõnu. Neil tekkis vaidlus kannatanu tööülesannete sisu osas. Siis ütles ta kannatanule, et murrab tal jalad katki, aga see ei olnud agressiivsuse või ähvardusena, vaid see oli nali. Tema ei ole süüdi, et kannatanu seda ähvardusena tajus. Käskkirjale kirjutatud teksti osas väidab süüdistatav, et seda ta ei mäleta ja teeb järelduse, et järelikult oli ta süüdimatus seisundis.
7. Kohtu hinnangul on S. Kolokolovi käitumises tuvastatavad kõik ähvardamise süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. S. Kolokolov ähvardas tervisekahjustuse tekitamisega, s.o mõlema jalaluu murdmisega. Esimene ähvardus oli teatavaks tehtud otse M. K.. Hiljem kirjutas ta käskkirja tutvustamisel, et kavatseb kannatanu tappa. Õhtupoolikul oli S. Kolokolov jätkuvalt ärritunud sellest, et võlanõuete käitlemine ei toimunud tema ettekujutust mööda ning järgmisel võimalikul hetkel kordas ta oma ähvardust kirjalikult. Asjaolu, et ähvardust ei esitatud otse sellele adressaadile, ei oma siinkohal tähendust. Riigikohus on selgitanud, et ähvardamisega rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades psüühilist vägivalda, ning selle sisuks on konkreetses kannatanus ehk siis ähvarduse adressaadis ettekujutuse loomine võimaliku kahju tekkimisest. Seetõttu ei saa ähvardamisest rääkida juhtudel, mil isik üksnes teatab kahju tekitamise kavatsusest kõrvalisele inimesele, keda see vahetult ei puuduta. Isegi kui viimane edastab teatavaks saanud ähvarduse võimaliku kahju saajale, pole kahju tekitada lubanud isik pannud üldjuhul toime ähvardamist

§ 120lg 1 järgi.

Ähvardamisest saab rääkida aga juhul, kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile (RKKK määrus nr 1-19-9448 p 9).

1. Kohus on seisukohal, et M. K. suhtes toime pandud ähvardamisteod XXX kella 10.00 ja kella 17.00 ajal moodustavad jätkuva süüteo (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p-d 13–14). Mõlemad osateod olid toime pandud sama isiku suhtes ning samal päeval ning olid ühtsest tahtlusest kantud. Süüdistatav alustas ähvardamisega hommikul ja jätkas õhtupoolikul talle kättesaadaval viisil, so kirjalikult. Nendel asjaoludel polnud tal mistahes põhjust arvata, et vangla jätab sellest kannatanu teavitamata.
2. M. K. tajus ähvardust reaalsena. 7 1-22-2414
3. Süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena on tuvastav kavatsetus.

§ 16

lg 2 kohaselt isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. S. Kolokolov oli antud situatsioonis ärritunud ning kasutas ka ebatsensuurseid väljendeid. Isegi kui tema tegevuse peamine eesmärk oli frustratsiooni väljaelamine, siis ettesattuvates, S. Kolokolovi nägemuses tema mingites probleemides süüdiolevates inimestes hirmutunde tekitamine oli vähemalt tema kõrvaleesmärgiks. Juba eelnevalt viidatud tunnistaja J. N. ütlustest nähtuvalt uuris ta oma kirjade mõju ja tagajärgi. Hirmutunde tekitamise eesmärgile viitab ka ähvarduste lai ampluaa ja värvikas sõnakasutus. (C)

1. Süüdistuse kohaselt ütles S. Kolokolov XXX kella 00.22 paiku kambris nr XXX valvemeedik T. N.: „Tuleb aeg ja me saame kokku ja ma õiendan sinuga arved. Ma luban sulle seda.“ Öeldut võttis kannatanu ähvardusena tekitada temale tervisekahjustusi ning nimetatud ähvardust võttis T. N. seetõttu reaalsena.
2. Kannatanu T. N. ütluste (IV kd tl 24–26) kohaselt töötab ta XXX Vanglas meedikuna. XXX hilisõhtul käis meditsiiniosakonnas kinnipeetav S. Kolokolov valvemeediku vastuvõtul – valvemeedikuteks olid sel õhtul T. N. ja K. P.. S. Kolokolov ei olnud nõus protseduuride ja esmaste ravisoovitustega ning nõudis EMO-sse saatmist. S. Kolokolov karjus meedikute peale ning oli verbaalselt agressiivne ja teda tuli korduvalt korrale kutsuda. Seejärel valvur ütles, et visiit on lõppenud, mille peale S. Kolokolov ütles midagi sellist, et te veel näete, milleks ma võimeline olen. Öeldut T. N. tõsiselt ei võtnud, kuna S. Kolokolov karjubki pidevalt. Mõnda aega hiljem, kella järgi juba XXX, tuli korrapidajalt kõne, et S. Kolokolovi suhtes on kasutatud füüsilist jõudu ning on vaja minna vigastusi fikseerima. S. Kolokolov viidi kambrisse nr XXX ning T. N. läks kambrisse S. Kolokolovi vigastustest pilte tegema. Kambrisse sisenedes hakkas S. Kolokolov korrutama ühte lauset vene keeles: „Tuleb aeg ja saame kokku ja ma õiendan sinuga arved. Ma luban sulle seda.“, samal ajal kruttides sõrmede vahel oma palvehelmeid. T. N. sõnul ta tõesti kartis, kuna ta teab S. Kolokolovi olemust ning pole teda varem sellisena näinud. Kannatanu luges S. Kolokolovi sõnadest välja ähvarduse talle füüsiliselt kätte maksta ning ta pidas tõenäoliseks, et kui kunagi S. Kolokoloviga vabaduses kohtuma peaks, siis võib viimane talle füüsiliselt midagi teha. Pärast fotode tegemist lahkus T. N. kambrist ning kui kinnipeetav tuli veel toiduluugi juurde käeraudade eemaldamiseks, kordas ta veel „Ma luban sulle, et me kohtume veel“. T. N. ütlusi ähvarduse sisu ning kannatanul hirmutunde tekkimise osas kinnitab ka tema poolt XXX XXX Vangla direktorile koostatud ettekanne.
3. XXX Vanglas samuti valvemeedikuna töötav tunnistaja K. P. on antud sündmusega seoses öelnud (IV kd tl 27–28), et XXX kella 23.00 paiku toodi S. Kolokolov meditsiiniosakonda läbivaatusele. Ühel hetkel kinnipeetav ägestus ja nõudis EMO-sse minekut. Siis tuli kohale ka T. N., kes hakkas samuti pakkuma S. Kolokolovile erinevaid lahendusi, kuid viimane ägestus uuesti ja ütles T. N., et ta vait oleks. Kuna S. Kolokolovi karjumine muutus nii valjuks, siis temaga kaasas olnud valvur hakkas teda minema viima. Siis S. Kolokolov veel karjus, et „Täna öösel ma veel näitan teile, milleks ma võimeline olen! Küll te veel näete!“ K. P. ja T. N. öeldust enesele ähvardust ei näinud. T. N. avaldas, et tema arvamusel tähendas S. Kolokolovi lause seda, et ta võib endale midagi halba teha. Seetõttu helistasid meedikud meditsiiniosakonna juhatajale P. K. ning arutamise tulemusel leiti, et igaks juhuks peaks S. Kolokolovi tema enda kaitseks panema isiklike asjade keelu alla ja rahunemiskambrisse. Veidi aja pärast tuli meedikutele kõne, et S. Kolokolovit hakatakse rahunemiskambrisse viima, kuid enne seda oli olnud valvuritega intsident, kus S. Kolokolov oli valvurit löönud ja saanud ka ise 8 1-22-2414 vigastusi. K. P. ja T. N. läksid S. Kolokolovi vigastusi fikseerima ning T. N. hakkas S. Kolokolovi vigastustest fotosid tegema. S. Kolokolov korrutas T. N. vene keeles „Tuleb päev, ma saan su kätte ja klaarime arved.“ T. N. vene keelest aru ei saa ning kui K. P. ja juures viibinud valvurid talle S. Kolokolovi öeldu ära tõlkisid, oli ta väga hirmunud. Öeldu kõlas ka K. P. jaoks reaalse ähvardusena, sest S. Kolokolov korduvalt podises sajatussõnu, nagu needust oleks peale pannud. Ähvarduse sisu ja tõsiselt võetavust kinnitab ka K. P. poolt vangla direktorile XXX koostatud ettekanne (IV kd tl 29).
4. S. Kolokolovi poolt T. N. vene keeles ähvardamist kinnitavad ka S. S. (IV kd tl 3–5) ütlused. Kuigi S. S. vene keelest aru ei saa, nägi ta, et T. N. oli S. Kolokolovi käitumisest väga häiritud ja natuke hirmul. Ka ütles T. N. pärast juhtunut, et S. Kolokolov oli teda ähvardanud.
5. XXX Vangla vanemvalvur J. H. on tunnistajana andnud ütlusi (IV kd tl 7–8), mis samuti kinnitavad S. Kolokolovi poolt meedikule sõnade „Tuleb aeg, tuleb koht, ma leian su üles“ ütlemist. Kui üldjuhul S. Kolokolov ikka karjub ja räuskab, siis seda ütles ta väga vaoshoitu ja rahulikuna. T. N. ütles, et tema tundis ennast S. Kolokolovist ohustatuna ja kartis.
6. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et S. Kolokolov ütles T. N. vene keeles lause, mis eesti keelde tõlgituna tähendab, et „tuleb aeg ja me saame kokku ja ma õiendan sinuga arved“. Siinkohal tuleb märkida, et kuigi ähvardamise teokoosseis on täidetud juhul, kui ähvardatakse tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega, ei pea ähvardaja seda sõnaselgelt välja ütlema. Kohtu hinnangul saab ähvardamiseks lugeda ka S. Kolokolovi poolt T. N. öeldut, millega S. Kolokolov väljendas kahju tekitamise võimalust kahju konkretiseerimatusele vaatamata. Oluline on, et ähvardaja sõnakasutus, väljendusviis ja muud asjaolud kogumis annaksid aluse koosseisupärase kahju tekitamist eeldada (vt Pikamäe/Sootak (koost) Karistusseadustik. Komm vlj. 5.vlj. Tallinn: Juura 2021, § 120 punkt 3.3.1).
7. Ähvardus oli teatavaks tehtud otse T. N. ja suunatud temas hirmutunde tekitamisele. Kuigi T. N. ise vene keelest aru ei saanud, tõlgiti talle S. Kolokolovi poolt öeldu kohe ära ning ähvarduse sisu koos S. Kolokolovi tavapäratu käitumisega tekitas temas hirmu ja T. N. võttis ähvardust tõsiselt. Kohus leiab, et selliselt tehtud ähvardus on veenev ka keskmise inimese seisukohalt. Ähvarduse tõsiselt võetavust kinnitavad ka K. P. ütlused, kes olenemata asjaolust, et ähvardus ei olnud suunatud temale, tundis ähvardust reaalsena.
8. Süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena antud episoodi puhul on tuvastatav kavatsetus. S. Kolokolov oli küll seoses sel ööl toimunud sündmustega rahulolematu, kuid kohtu hinnangul oli T. N. öeldu siiski kinnipeetava poolt läbimõeldud tegevus. S. Kolokolovi eesmärk oli öelduga T. N. ähvardada ja temas hirmutunnet tekitada.
9. Seega vastab S. Kolokolovi XXX kella 00.22 ajal toime pandud tegu ähvardamise objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele. (II) 31.

§ 274

lg 2 p 3 kohaselt on karistatav vägivalla kasutamine võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega, kui see on toime pandud korduvalt. S. Kolokolovile heidetakse ette nelja võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamise episoodi, mis seisnesid nii ähvardamises kui ka valu põhjustamises ja tervisekahjustuse tekitamises. 9 1-22-2414

1. Vägivallaga on tegemist, kui selle käigus pannakse toime mõni
2. ptk
3. jao
4. jaotises „Vägivallateod“ nimetatud süüteokoosseisule (§-d 120–121) vastav tegu (RKKK 3-1-1-25-07; 3-1-1-10-08). Seega on vägivallana käsitatav nii ähvardamine kui ka tervise kahjustamine ja valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Kuigi ka eelnevalt käsitletud teod pani süüdistatav toime vanglas oma tööülesandeid täitvate inimeste suhtes, siis sotsiaaltöötaja ja meedik ei ole käsitatavad ametnikena. Vangistusseaduse § 112 lg 1 alusel on vanglaametnikud inspektorid ja valvurid. Pikaajalise kohtupraktika kohaselt on vanglaametnik

§ 274kohane võimuesindaja (vt RKKK 1-19-1849 p 22).

(A)

1. Esmalt süüdistatakse S. Kolokolovi selles, et ta ähvardas XXX kella 10.20 ajal XXX Vangla kambris nr XXX ametiülesandeid täitvat valvurit E. O. tervisekahjustuse tekitamisega, öeldes talle „Kui ma sinu pärast srokki juurde saan, löön sul väljas pea lõhki.“
2. Kannatanu E. O. sõnul töötab ta XXX Vanglas valvurina ning XXX kella 10.20 ajal teostas ta E-11 osakonnas visuaalset järelevalvet. S. Kolokolov näitas kannatanule läbi klaasi, et viimane teeks toiduluugi lahti, sest ta tahtis midagi küsida. S. Kolokolov hakkas kannatanult nõudma käskkirja, mille alusel neid hetkel kambrites kinni hoiti. Kannatanu ütles süüdistatavale, et otsib selle välja ja hiljem tegeleb sellega, aga S. Kolokolov tahtis seda saada kohe. Kannatanu sõnul läks nende vahel sel teemal vaidluseks ning S. Kolokolov hakkas ennast vaikselt üles kerima ja muutus järjest lärmakamaks. Lõpuks ütles S. Kolokolov kannatanule vene keeles, et „kui ma sinu pärast srokki juurde saan, löön sul väljas pea lõhki“. Kannatanu sõnul on S. Kolokolov niivõrd ebastabiilne inimene ja pole teada, kuidas ta väljas käitub. Kannatanu peab võimalikuks, et kui ta süüdistatavale ette jääb, siis S. Kolokolov tulebki talle väljas kallale (I kd tl 6–9). Nimetatud sündmust tõendab ka E. O. XXX koostatud ettekanne nr XXX, mille kohaselt tundis kannatanu end ähvardamise järel ohustatuna (I kd tl 10).
3. S. Kolokolov on seoses eelnimetatud episoodiga kirjutanud XXX ka seletuskirja, milles selgitab esmalt, millest konflikt alguse sai ning kuidas see kulges. S. Kolokolov tunnistab, et ütles E. O. välja, mis ta temast arvab, sest ta on selline jätis, et isegi tema tükeldamisest jääb väheks ja et ta juba kiiremini kõngeks ja head teed talle minna. Seejärel lisas S. Kolokolov, et „kui ma selle eest karistust juurde ei saaks, siis krutiks tal pea otsast“ (I kd, tl 11–35, tõlge 36– 39). Kohtuistungil ütles S. Kolokolov, et E. O. on nende valvur, aga millest asi alguse sai, ta ei mäleta, see episood on üldse mälust kustunud. Samas möönis ta, et kui teda endast välja viia ja kui ta on psüühilises seisundis, siis ta võis nii öelda küll.
4. Kohtu hinnangul sisaldub süüdistatava sõnades otsene ähvardus tervisekahjustuse tekitamiseks ja E. O. oli juba eelnevast teada, et S. Kolokolov on väga ebastabiilne inimene ja kuidas ta vabaduses olles käituks, ei ole teada.Ta võttis ähvardust tõsisena ja selliselt käsitleks seda ka asjaolusid teadev mõistlik kõrvaltvaataja. Sellega on

§ 274objektiivse teokoosseisu tunnused täidetud.

1. Sarnaselt kannatanu M. K. episoodiga leiab kohus, et subjektiivse küljena on sedastatav kavatsetus. Isegi kui S. Kolokolovi tegevuse peamine eesmärk oli oma soovide kohesest mittetäitumisest tuleneva frustratsiooni väljaelamine, siis selles tema nägemuse kohaselt süüdi olevates inimestes hirmutunde tekitamine oli vähemalt tema kõrvaleesmärgiks. (B) 10 1-22-2414
2. Veel süüdistatakse S. Kolokolovit selles, et ta ähvardas XXX kella 19.44 ajal XXX Vangla psühhiaatriaosakonna kambris nr XXX tapmisega ametülesandeid täitvat valvurit K. K., öeldes talle läbi stentofoni „Mina sinu kaela lõikan ja tapan“.
3. Eelnimetatud sündmust tõendavad kannatanu K. K. ütlused (I kd tl 76–79) ja sündmuse kohta kannatanu poolt XXX koostatud ettekanne nr XXX (I kd tl 80). Kannatanu sõnul ei allunud S. Kolokolov korduvatele korraldustele võtta käed toiduluugi vahelt ära, et see sulgeda. S. Kolokolov oli pahane, solvas kannatanut, kuid lõpuks võttis ikkagi sõrmed luugi vahelt ära. Peale seda suundus kannatanu valveruumi ning kell 19.44 helistas S. Kolokolov kambrist valveruumi ja ütles kannatanule „sina kirjuta ettekandeid nii palju kui tahad, mina sinu kaela lõikan ja tapan“. Kannatanu sõnul tundis ta end S. Kolokolovi sõnadest ähvardatuna ning ta peab võimalikuks, et S. Kolokolov võib oma ähvarduse kannatanu ära tappa teoks teha.
4. S. Kolokolov selgitas kohtuistungil, et K. K. helistas terminali kaudu kambrisse ja hakkas midagi rääkima eesti keeles ning tema ei saanud aru. Pärast seda oli ta sellises seisundis, et ei saanud midagi aru, hakkas karjuma ja plahvatas.
5. Sarnaselt kannatanu E. O. episoodiga leiab kohus, et S. Kolokolovi öeldu on käsitatav ähvardusena tekitada kehavigastus, kannatanu võttis ähvardust tõsiselt, nagu seda teeks ka keskmine mõistlik kõrvalseisja. Subjektiivse küljena on tuvastatav tahtlus. (C)
6. Süüdistuses heidetakse S. Kolokolovile ette ka seda, et ta lõi XXX kella 13.15 ajal XXX Vangla menetlusruumis nr XXX parema käega vastu laual olnud printerit, mis löögi tagajärjel tabas ametikohustusi täitnud vanglaametniku A. M. kätt, tekitades talle valu ja tervisekahjustuse – hematoomi parema käe
7. ja
8. sõrmenuki vahel.
9. Tõendid on kattuvad asjaoludes, et S. Kolokolov XXX kella 13.15 paiku XXX Vangla menetlusruumis nr XXX lõi S. Kolokolov parema käega laualt maha printeri, mis tabas kannatanu A. M. paremat kätt ning mille tagajärjel oli kannatanu käsi sõrmenukkide juurest punane ning seal oli marrastus. Nimetatud asjaolusid tõendavad kogumis kannatanu A. M. XXX ülekuulamise protokoll koos fototabeliga (I kd tl 106–109), kannatanu A. M. XXX ettekanne nr XXX (I kd tl 124), tunnistaja A. K. XXX ülekuulamise protokoll (I kd tl 110–111), tunnistaja K. U. XXX ülekuulamise protokoll (I kd tl 112–114), tunnistaja V. H. XXX ülekuulamise protokoll (I kd tl 115–116).
10. Nimelt on nii A. M., A. K., K. U. kui ka V. H. andnud ütlusi selle kohta, et XXX kella 13.15 paiku toimus XXX Vanglas S. Kolokolovi ülekuulamine, kus osalesid lisaks süüdistatavale ka tema kaitsja A. K., vanglaametnikud A. M. ja K. U. ning tõlk V. H.. Ütluste kohaselt olid S. Kolokolov agressiivselt meelestatud ning alustas vaidlust kõigepealt oma kaitsjaga, soovides eelkõige, et kaitsja end taandaks. Seejärel asus S. Kolokolov oma kaitsjat tapmisega ähvardama. Kaitsja ei teinud ähvardustest välja ning S. Kolokolov alustas A. M. ähvardamist ja sõimamist. Verbaalne agressiivsus kasvas kiiresti füüsiliseks. A. M. sõnul nägi ta silmanurgast, et S. Kolokolovi parem käsi liikus kiiresti printeri suunas ning seejärel tundis ta, et laual olnud printer põrkus vastu tema paremat kätt. Kannatanu tundis valu ning tema käe neljanda sõrme nukile tekkis hematoom. A. K. sõnul kargas S. Kolokolov mingil hetkel püsi, tõstis printeri ühelt servalt üles poole ja viskas printeri A. M. suunas. A. M. suutis printeri ette käe panna, et see ei kukuks maha, millest tulenevalt nägi tunnistaja A. M. käel vigastust – punetus käe nukkidel ning nahk oli maas. K. U. sõnul kummardus A. M. laua kohale printeri 11 1-22-2414 ette ning koheselt lõi S. Kolokolov enda parema käega väga tugeva hooga vastu printerit, mis lendas laualt otse A. M. parema käe pihta. Tunnistaja nägi pärast S. Kolokolovi ruumist lahkumist, et A. M. parema käe nukid olid punased ja sõrmuse sõrme juures oli marrastus. V. H. ütluste kohaselt S. Kolokolov kargas oma istekohalt püsti, lahmas laua peal olnud asju, mille tulemusena lendas laualt maha mh ka printer. See läks vastu A. M. kätt, mille tulemusena sai viimase käsi vigastada.
11. Kannatanule tekitatud vigastuse olemust tõendavad ka tunnistaja L. M. XXX ülekuulamise protokoll (I kd tl 117–118), L. M. XXX koostatud õiend koos fotodega (I kd tl 125–128) ning A. M. enda tehtud foto (I kd, tl 109), mille kohaselt oli A. M.
12. ja
13. sõrmenuki vahel hematoom ja värske marrastus. Samuti tundis kannatanu enda sõnul valu, mida saab pidada eluliselt usutavaks, kuivõrd talle tekkis sellest nähtav vigastus ning tunnistaja K. U. sõnul oli tegu pigem tugeva löögiga.
14. Kohus on seisukohal, et S. Kolokolovi käitumine A. M. suhtes on kvalifitseeritav tervisekahjustuse tekitamise ja valu põhjustamisena

§ 121lg 1 mõttes.

Tõendid kogumis kinnitavad, et S. Kolokolov lõi printeri laualt maha vastu A. M. kätt ning viimasele tekkis sellest hematoom ja marrastus.

1. Tunnistaja A. P. ütlused (I kd tl 122–123) annavad tunnistust selle kohta, et A. M. tervise kahjustamine või vähemalt talle valu tekitamine oli kavatsetud. Nimelt helistas S. Kolokolov tunnistajale kabineti telefoninumbrile ja uhkustas printeriga A. M. valu tekitamise juhtumi üle ning küsis seejärel, kas A. M. saab nüüd edaspidi olla uurija tema teistes kriminaalasjades. S. Kolokolov arvas, et A. M. ei saa enam olla tema asjades uurija, kuna nüüd on A. M. ühes asjas ise kannatanu. Süüdistatav kelkis, et ta saaks igal hetkel uurimisi „põhja lasta“ seades kahtluse alla A. M. objektiivsuse. Tunnistaja sõnul sai ta S. Kolokolovist aru nii, et ta viskas A. M. printeriga meelega, et viimast oleks võimalik taandada või tema uurimisobjektiivsust kahtluse alla seada. Kannatanu ei mäleta täpset kõne toimumise aega, kuid arvab, et see võis toimuda XXX või XXX ning ta teavitas A. M. nimetatud kõne toimumisest e-kirjaga XXX. Lisaks proovis S. Kolokolov sarnast taktikat ka varasemalt – nimelt nähtub A. M. ütlustest, et pärast seda, kui S. Kolokolov oli ülekuulamisel oma kaitsjat ähvardanud, ütles ta A. M., et viimane lõpetaks poolelioleva ülekuulamise põhjusel, et tema kaitsja A. K. on nüüd kannatanu. Samuti nähtub tunnistaja A. K. ütlustest, et talle tundus terve ülekuulamise käigus, et S. Kolokolov proovis A. M. provotseerida.
2. Kohtu hinnangul pani S. Kolokolov seega XXX rünnaku A. M. vastu toime kavatsetult

§ 16lg 2 mõttes.

S. Kolokolovi rünnakule eelnenud teopilt, rünnaku aegne ja sellele järgnenud käitumine viitab sellele, et ta seadis endale eesmärgiks A. M. vigastamise ja talle valu tekitamise ning pidi selliste tagajärgede saabumist pidama võimalikuks. (D)

1. Süüdistuse kohaselt kasutas S. Kolokolov XXX kella 00.11 ja 00.14 vahelisel ajal XXX Vangla eeluuritavate hoone vastuvõturuumis nr XXX füüsilist vägivalda ametiülesandeid täitva vanemvalvur S. S. suhtes, lüües teda ühel korral jalaga vastu paremat reit, põhjustades kannatanule valu ja tervisekahjustusi, s.o kolm punetavat vorpi paremal reiel.
2. Kannatanu S. S. on selgitanud (IV kd tl 3–5), et töötades XXX Vanglas vanemvalvurina, sai ta XXX kella 00.00 paiku koos J. H. korrapidajalt korralduse minna S. Kolokolovi juurde, võtta temalt ära kõik asjad ja paigutada ta kambrisse nr XXX. S. Kolokolov allus algselt 12 1-22-2414 korraldustele ning koos mindi röntgeni ruumi teostama talle täielikku läbiotsimist ning S. Kolokolovile anti sinised riided selga panemiseks. Seda korraldust S. Kolokolov ei olnud nõus täitma. Seepeale hoiatasid vanglaametnikud S. Kolokolovit, et neil on õigus tema riided seljast võtta jõudu kasutades, mille peale S. Kolokolov ütles, et tulge siis ja tehke vms. S. Kolokolov ei allunud endiselt korraldustele, mistõttu A. N. hoidis teda paigal surudes ta rinnaga vastu seina ning S. S. andis kinnipeetavale korralduse tõsta parem jalg üles, et saaks tema jalanõu eemaldada. S. Kolokolov ei allunud, mistõttu võttis kannatanu ise S. Kolokolovi jalast kinni ja tõstis põlve kõrgusele. Seejärel tuli aga ootamatu löök S. Kolokolovi poolt selle sama jalaga ning tabas kannatanu paremat reit. S. S. sõnul tundis ta kerget valu, kuivõrd tegu oli piisavalt tugeva löögiga. Kannatanu sõnul oli tegu konkreetse löögiga tema suunas, sest S. Kolokolov teadis, et S. S. toimetab tema jala juures ja seega pidi ka arvestama, et jalaga vehkides võib kannatanu pihta saada.
3. XXX Vangla vanemvalvuri, tunnistaja J. H. sõnul oli see umbes juulikuu keskel, kui teda kutsuti öisel ajal appi
4. üksusesse, et teostada ümberpaigutus koos isiklike asjade keeluga. J. H., S. S. ja A. N. läksid S. Kolokolovi kambri juurde, paigaldasid talle käerauad ja läksid koos temaga vastuvõtuosakonna läbiotsimisruumi, kus taheti S. Kolokolovile teha täielik läbiotsimine. S. Kolokolov ei olnud sellega nõus, vaidles vastu ja keeldus riideid seljast võtmast. S. S. või A. N. ütles kinnipeetavale, et kui ta nõus ei ole läbiotsimisega, tehakse see jõudu kasutades. Seejärel läksid S. S. ja A. N. koos S. Kolokoloviga kardina taha ning tunnistaja ei näinud, mis seal toimus. Küll aga kuulis J. H., kuidas S. Kolokolovile anti korraldusi. Mingi hetk kuulis J. H. kardina taga madinat, ning kui kardina taha vaatas, nägi ta põrandal maas kõhuli S. Kolokolovit, keda hoidsid kinni S. S. ja A. N.. S. S. ütles, et S. Kolokolov lõi teda jalaga.
5. Tunnistaja A. N. ütlused (IV kd tl 9–10) on kannatanu ning J. H. ütlustega riimuvad. Tunnistaja A. N. hoidis S. Kolokolovit parasjagu paigal, kui S. S. tema jalanõud proovis eemaldada. Nii kui S. S. S. Kolokolovi jala üles tõstis, lõi viimane S. S. selle jalaga reie piirkonda. A. N. kontrollis samal ajal S. Kolokolovi pead, kui S. S. ütles, et sai löögi reide. Konkreetselt S. Kolokolovi poolt löögi tegemisega räägib A. N., et tegu oli tahtlikult sooritatud löögiga, sest S. Kolokolov oli enne lööki täiesti pinges ja see ei olnud juhuslik jala liigutamine. Ütlusi kinnitab ka A. N. poolt vangla direktorile XXX koostatud ettekanne (IV kd tl 17–18).
6. Nimetatud sündmusega seoses on koostatud ka asitõendi vaatlusprotokoll (IV kd tl 11– 15), milles on vaadeldud XXX Vangla valvekaamera „Vastuvõtu Läbiotsimine 31“ videosalvestist (DVD-plaadil, II kd tl 16). Löömise hetk ise leiab aset ruumis oleva kardina taga. Videosalvestiselt on näha, kuidas S. Kolokolov suundub kardina taha täieliku läbiotsimise alasse, talle järgnevad S. S. ja A. N.. J. H. asetab kilepakendis sinised riided kardina kõrval olevale lauale ja jääb läbiotsimisruumi ukse juurde neid ootama. Kell 00.11.19 on näha kardina tugevat liikumist ning paigast nihutatakse skänneri juures olev metallist laud. J. H. lõpetab seejärel poolelioleva telefonikõne ning suundub samuti kardina juurde. Kell 00.11.28 avab J. H. kardina ning videopidi all paremas nurgas on natuke näha ka teisel pool kardinat toimuv. Aru on saada, et S. S. tegeleb millegagi põrandal, olles seljaga kardina suunas, J. H. asub teda abistama. Kell 00.12.02 J. H. väljub ruumist, S. S. ja A. N. jäävad endiselt koos S. Kolokoloviga kardina taha. Näha on endiselt kardina liikumist aeg-ajalt. Kell 00.19.39 väljuvad S. S. ja A. N. S. Kolokoloviga kardina tagant ning kohe ka läbiotsimise ruumist – näha on, et S. Kolokolov on aluspesu väel ning tema ülakeha katab põll.
7. K. P. sõnul (IV kd tl 27–28) kutsuti teda ja T. N. rahunemiskambri juurde S. Kolokolovi vigastusi fikseerima, kuna oli olnud intsident, kus S. Kolokolov oli valvurit jalaga löönud ja 13 1-22-2414 saanud rüseluse käigus ka ise vigastusi. Vigastusi tõendab ka K. P. XXX õiend koos sellele lisatud fotodega (IV kd tl 19–21), millelt nähtuvad punased vorbid S. S. reiel.
8. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodud tõendidest, et S. Kolokolov on S. S. suhtes toime pannud kehalise väärkohtlemise, põhjustades S. S. valu ja tervisekahjustuse s.o löömise nähtavad jäljed paremal reiel.
9. Subjektiivsest küljest on sedastatav kavatsetus. Teist isikut lähidistantsilt tugevalt (mille kohta annavad kinnitust kannatanu vigastused) jalaga lüües seab lööja eesmärgiks vähemalt valu tekitamise ja peab võimalikuks selle tagajärje saabumist.
10. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et S. Kolokolovi poolt XXX kella 00.11 ja 00.14 vahelisel ajal toime pandud tegu vastab

§ 274objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele.

58. S. Kolokolovi varasemat karistatust

§ 274

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemise eest tõendavad isiku karistusregistri väljavõte (IV kd tl 54–58) ning Harju Maakohtu 05.04.2018 otsus nr 1-17-10108 (IV kd tl 59–65). Kuivõrd S. Kolokolov omab kehtivat karistust

§ 274

lg 2 p 3 järgi toimepandud teo eest (juriidiline retsidiiv) ning käesolevas asjas heidetakse talle ette nelja võimuesindaja vastu toime pandud vägivallategu (faktiline retsidiiv), on tema tegu kvalifitseeritav korduva teona

§ 274lg 2 p 3 mõttes.

(III) 59.

§ 118

lg 1 p 2 kohaselt on karistatav tervisekahjustuse tekitamine, kui sellega on põhjustatud tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb osaline või puuduv töövõime. S. Kolokolovi süüdistatakse raske tervisekahjustuse tekitamise kõlbmatus katses. Süüdistuse kohaselt viskas HI-viiruse diagnoosiga S. Kolokolov XXX Vangla eeluuritavate eluhoone

1. eluosakonna kambrist nr XXX topsi kogutud uriiniga kambri trellukse juures olnud valvurile D. S. näkku, eesmärgiga nakatada D. S. väljaravimatu HI-viirusega. Uriin tabas D. S. nägu, sh silmi ja suud, kuid tegu jäi vahendi kõlbmatuse tõttu lõpule viimata, sest uriini kaudu HI-viiruse edasikandumise tõenäosus on väike ning ravi foonil oli HI-viiruse hulk S. Kolokolovi organismis 0, millest tulenevalt ei olnud S. Kolokolovil võimalik D. S. HIviirusega nakatada.
2. Kannatanu D. S. sõnul töötab ta XXX Vangla kolmandas üksuses valvurina. XXX peale lõunat hakkas kinnipeetav S. Kolokolov talle kurtma, et tal on palaviku kahtlus. Kinnipeetavat kraaditi ning tal oligi palavik 37,3 kraadi. Info kinnipeetava seisundi kohta edastati meditsiiniosakonnale. Pärast seda hakkas S. Kolokolov pidevalt valveruumi helistama ja kurtma, et tal on paha olla. S. Kolokolovile selgitati korduvalt, et info on edastatud meedikutele ning lõpuks lülitasid valvurid stentofoni välja. Õhtul läksid kannatanu ja kaks meedikut S. Kolokolovilt verd võtma. Kui S. Kolokolov hakkas kurtma, et tal palavik tõuseb, läks üks meedikutest kraadiklaasi tooma. Kannatanu selgitas kinnipeetavale, mis põhjusel temalt vereproovi soovitakse võtta, kinnipeetav paiknes kambri vahetrellide juures. Siis võttis S. Kolokolov vahetrellide varjatud ala nurga tagant valge topsi, kuhu ta oli kogunud uriini ning viskas sellega kannatanut näo piirkonda. Uriin tabas kannatanut näkku, silma ja huulte piirkonda. (I kd tl 81–84). Kannatanu on sündmuse kohta XXX teinud ka ettekande nr XXX (I kd tl 103). 14 1-22-2414
3. Tunnistaja L. R. ütlused kinnitavad D. S. poolt öeldut. S. Kolokolovi juurde mindi võtma vereproovi ning kui üks meedikutest läks termomeetrit tooma, siis ühel hetkel kambri vahetrellide juures seisnud S. Kolokolov viskas D. S. mingi vedelikuga, mis oli valges plasttopsis. Tunnistaja oli küll koridori peal, kuid nägi sündmust pealt. Kui tunnistaja küsis kannatanult, kas see oli vesi, vastas viimane, et see oli uriin. Tunnistaja sõnul ta päris täpselt ei mäleta, kuid tema meelest S. Kolokolov mainis seal, et tal on HIV (I kd tl 87–88).
4. S. Kolokolovi poolt D. S. topsis olnud vedelikuga näkku viskamist tõendab ka asitõendi XXX vaatlusprotokoll koos XXX Vangla valvekaamerate videosalvestistega (I kd tl 89–101; DVD-plaat tl 102). Videosalvestistelt nähtub, kuidas S. Kolokolov paikneb kambris olevate vahetrellide juures ning kambri suunas kõnnivad kannatanu D. S. ja meedikud L. R. ja H. M.. Kambri ukse juures toimub vestlus. Ühe hetkel liigub H. M. kambri juurest ära, D. S. ja L. R. jäävad kambri ukse juurde. Ka L. R. liigub kambri juurest ära, kuid tuleb tagasi ning seejärel D. S. siseneb kambrisse. Kui D. S. kambrisse siseneb, liigub S. Kolokolov vahetrellide juurest eemale kambri parema nurga poole ja võtab enda kätte valge topsi, milles on näha kollakat värvi vedelikku ning liigub tagasi vahetrellide juurde ja viskab D. S. selle vedelikuga. Vedelik tabab D. S. näo ja pea piirkonda. S. Kolokolov tõmbab hetkeks käe tagasi enda ligi ja viskab siis uuesti D. S. topsi alles jäänud vedelikuga, tabades viimast uuesti näo piirkonda. D. S. väljub kambrist ja samal ajal katsub käega enda nägu. 63.

§ 25

lg 2 kohaselt süüteokatse algab hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest, kuivõrd süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale omistada, lihtsalt puudub (3-1-1111-16 p 8). Katse algusmomendi sidumine § 25 lg 2 kohaselt toimepanija ettekujutusega oma teost osutab subjektiivse teooria kasutamisele, mille kohaselt on süüteokatse karistatavuse põhjuseks isiku ja tema õigusvastase tahte ohtlikkus. Õigusvaenulikku tahet väljendava käitumisega asetab isik ohtu süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve (RKKK 3-1-1-104-09 p 11). 64. Kohtuistungil tõi S. Kolokolov oma teo põhjusena välja soovi kannatanut alandada. Kui nimetatu vastaks tegelikkusele, võiks tema tegu olla kvalifitseeritav vaid

§ 275läbi võimuesindaja solvamisena.

Tõendid näitavad siiski otseselt, et süüdistatav rääkis sellel hetkel endal diagnoositud HI-viirusest ja sellest, et kannatanu on nüüd nakatunud. Kannatanu sõnul ütles S. Kolokolov uriini viskamise järel midagi nakatumise kohta. Sõna-sõnalt kannatanu ei mäleta, kuid kinnipeetav ütles, et nüüd kannatanu enam lapsi teha ei saa ja on tema arvates haige. Kannatanu läks kiirelt nägu loputama. Tagasi S. Kolokolovi kambri juurde naastes irvitas S. Kolokolov tunnistajale näkku ja ütles, et nüüd on 50/50 võimalus, et kannatanu on nüüd nakatunud ja peab elu lõpuni tablette sööma (I kd tl 81–84). S. Kolokolovi teo subjektiivse külje kohta annab tunnistust ka tema pöördumine XXX Vangla III üksuse juhi poole (I kd tl 104– 105), kus S. Kolokolov kirjutab, et viskas D. S. uriiniga näkku, kuna D. S. ignoreeris teda, kui tal oli palavik ja vajas ravimeid. Nimetatud pöördumises on S. Kolokolov korduvalt pidanud vajalikuks märkida, et on HIV-positiivne, kirjutades näiteks: „Täna XXX.a. umbes paiku 17.25 ma viskan silmaga ja nägu uurin, mina olen (HIV+ positiivne)“; „/…/ ja mina viskas D. S. silmaga ja nägu uurin (HIV+ positiivne).“; „Ja kuidas ma viskan D. S. uurin (HIV+ positiivne) /…/“. Eelnevast nähtuvalt pidas S. Kolokolov vähemalt võimalikuks ja möönis, et uriini näkku viskamise tagajärjel võib kannatanu nakatuda, mis viitab kaudse tahtluse olemasolule. Kuna süüdistatav on ise HI-viirusega nakatunud, oli ta teadlik sellest, et selle kontrolli all hoidmine nõuab ravi ja paranemine pole võimalik. 15 1-22-2414 65. HI-viirus on käsitatav tervisehäirena, mis kestab vähemalt 4 kuud. Selle viiruse olemasolul kujuneb ilma toetava ravita välja AIDS, mis on surmaga lõppev haigus. Viirus võib nakatunud inimestelt tervetele üle kanduda nii vere kaudu kui ka sugulisel teel, samuti nakatud emalt lootele. HI-viiruse saamine seab inimese järgnevale elule olulised piirangud. Infektsioonhaiguste erialaarsti K. A. ütlustest nähtub, et HIV-i nakatumine võib ravimata jäämise korral olla elukohtlik või tervist raskelt kahjustav olukord (I kd tl 85–86). Riigikohus on nentinud, et senises kohtupraktikas (nt TlnRnKo nr 1-17-2619) on loetud HI-viirust juba iseenesest raskeks tervisekahjustuseks

§ 118lg 1 p-de 1 ja 2 tähenduses (RKKKo nr 119-5641 p 12).

66. Praegusel juhul nakatumist ei toimunud. K. A. ütluste kohaselt ei ole uriin ülekandefaktor ei HIV-i ega hepatiidi puhul. Kui uriinis on nähtavat verd, siis on ülekanne võimalik, kuid uriini kui sellist ei peeta ülekande faktoriks. Tunnistaja märgib veel, et kuivõrd antud juhul on patsient ka ravil, siis ei ole kandumine võimalik. Tunnistaja sõnu on uriini sattumisel silma limaskestadele ja suhu HIV-i nakatumise tõenäosus null, B-hepatiiti nakatumine on võimalik. Nakkavad on kõik verd sisaldavad kehavedelikud ning kui uriin, milles on veri, satub silma, siis on väga väikese tõenäosusega, s.o 0,09% võimalik, et toimub nakatumine (I kd tl 85–86). Terviseameti internetileheküljelt tehtud väljatrükist nähtub, et HIviirust on leitud mh ka uriinist, kuid nende ülekandmisega seotud juhte ei ole tuvastatud. XXX Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. K. vastusest nõudekirjale nähtub, et kinnipeetav S. Kolokolovil on diagnoositud HI viirus XXX, talle on määratud ravi ning XXX tehtud viiruse kontroll tuvastas, et HI viiruse hulk on ravi foonil 0 (I kd tl 225–226). Eelnimetatud tõenditest nähtub asjaolu, et süüdistuses S. Kolokolovile etteheidetud viisil käitudes ei olnud võimalik teist isikut HI-viirusega nakatada. 67.

§ 26

lg 1 järgi on süüteokatse kõlbmatu, kui seda ei saa süüteo eseme või subjekti, samuti süüteo toimepanemise vahendi või viisi kõlbmatuse tõttu lõpule viia. Seega saab kõlbmatust süüteokatsest kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud (RKKKo nr 3-1-1-107-13, p 9).

1. Käesoleval juhul nähtub tõenditest, et S. Kolokolovi ettekujutuse järgi nakatas ta D. S. talle uriini näkku visates HI-viirusega. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et S. Kolokolov oleks olnud teadlik, et HI-viirus sellisel viisil edasi ei kandu. Küll aga nähtub nii kannatanu ütlustest kui ka S. Kolokolovi enda hilisemast kirjalikust pöördumisest vangla administratsiooni poole, et ta tõsimeeli uskus, et HI-viirusega võib selliselt nakatuda ja pidas võimalikuks, et D. S. ka tema käitumisest tulenevalt viirusega nakatus. Seega kujutas S. Kolokolov endale ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu ega saanud aru, et tegelikult on süüteo lõpule viimine välistatud süüteo toimepanemise viisi kõlbmatuse tõttu.
2. Eeltoodust tulenevalt on S. Kolokolov toime pannud

§ 118

lg 1 p 2 – § 25 lg 2 - § 26 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o raske tervisekahjustuse tekitamise kõlbmatu katse. 70. Kaitsja väited, mille kohaselt tuleks tegu kvalifitseerida

§ 123järgi, ei ole nõustumisväärsed.

See säte näeb ette vastutuse teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest. Nagu eelnevalt tuvastatud, kogus S. Kolokolov oma uriini ja viskas selle kannatanule näkku, rääkides vahetult peale seda, et nüüd on kannatanu tõenäoliselt HI-viirusega nakatunud. Ohtu asetamise (

§ 123

) ja tapmiskatse (

§ 113

või 114 - § 25 lg 2) piiritlemist on käsitlenud Tartu Ülikooli emeriitprofesssor ja Riigikohtu nõunik Jaan Sootak artiklis „Piiratud süüdivus. Riigikohtu 20.06.2022 otsus asjas 116 1-22-2414 20-6745“ (Juridica 2022, nr 9-10, lk 677). Seal käsitletutud seisukohad on mutatis mutandis üle kantavad raske tervisekahjustuse tekitamise katsele. Katse on tegu, mis süüdistatava ettekujutuses põhjustab kindlasti või vähemalt võib põhjustada tagajärje.

§ 118

lg 1 p 2 katse korral peab süüdistatav olema alustanud tervisekahjustust tekitava teoga.

§-s 123 sisalduva normi kaitse-eesmärk on aga inimese elu või tervist ohustava olukorra tekkimise vältimine. Seega on koosseisutegu teise inimese asetamine eluohtlikku või tervist raskelt kahjustavasse olukorda, sellisesse, kus on reaalne võimalus tagajärje saabumiseks. Järelikult seisneb § 123 koosseisutegu mingi olukorra loomises, mis on küll elukohtlik või võib tervist raskelt kahjustada, kuid selle olukorra loomine ei ole ole tapmistegu / tervist raskelt kahjustav tegu ega sellega alustamine. Uriini näkku visates nakatas S. Kolokolov oma ettekujutustes kannatanu HIV-ga, so alustas tervist raskelt kahjustava teo toime panemist. (IV)

1. Teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad kõigi eelnevalt analüüsitud kuriteokoosseisude ja episoodide osas.
2. Samuti on kohus seisukohal, et S. Kolokolov on süüvõimeline ning puuduvad süüd välistavad asjaolud. Nimelt on käesolevas kriminaalasjas S. Kolokolovi suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis (06.02.2021 akt nr .XXX, III kd tl 1–75), mis kinnitab, et S. Kolokolovil ei olnud XXX, XXX, XXX ja XXX toime pandud tegude ajal ning ei ole ka käesoleval ajal oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolest takistusi ega piiranguid oma tegude iseloomust, sh nende keelatusest ja võimalikest tagajärgedest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Ekspertiisi kohaselt ei esine S. Kolokolovil ning ei ole ka varasema elu jooksul esinenud selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad

§ 34punktides 1–5 sätestatud määratlustega.

S. Kolokolovil esineb küll XXX – XXX – kuid tal ei ole oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolest takistusi ega piiranguid oma tegudest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks, käitumiseks ja suhtlemiseks, sh menetlustoimingutes osalemiseks. Samuti ei ole XXX takistuseks tema viibimisele tugevalt kontrollitud keskkonnas ega temale kohaldatavate käitumisnõuete järgimisele kaudse kontrolli tingimustes. S. Kolokolovil puudub meditsiiniline näidustus psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks mistahes vormis. XXX ei põhjusta tema tahtest olenematut, sh teda ennast või teisi isikuid ohustavat käitumist. Seega, kuigi S. Kolokolovi käitumine vanglas ning tema poolt toimepandud teod võivad kõrvalseisjates tekitada küsimusi tema psüühilise seisundi osas, on kohus seisukohal, et S. Kolokolovi puhul on tegu süüdiva isikuga

§ 34mõttes.

73. Kaitsja on tõstatanud küsimuse piiratud süüdivusest.

§ 35

kohaselt kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida on käesoleva seadustiku §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud, võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut.

§ 35

esimene alternatiiv käsitleb juhtumit, mil

§-s 34 nimetatud põhjusel on oluliselt piiratud toimepanija võime enda teo keelatusest aru saada. Tegemist on välditava keelueksimusega: inimesele, kes ei saa psüühikahäire tõttu täielikult aru oma teo keelatusest, heidetakse ette, et ta oleks pidanud sellest aru saama.

§ 35

osutatud alternatiiv on erinorm sama seadustiku § 39 lg 2 suhtes.

§ 35teise alternatiivi korral on piiratud aga inimese võime enda käitumist juhtida.

Sel juhul saab toimepanija oma käitumise keelatusest küll aru, kuid ta ei suuda end psüühikahäirest tingituna vaos hoida, sest tema tung teole on nii tugev, et ta suudab sellele palju vähem vastu seista kui vaimselt terve inimene. Need piiratud süüdivuse kaks liiki - piiratud arusaamisvõime ja piiratud 17 1-22-2414 kontrollivõime - võivad ette tulla üksnes alternatiivselt, mitte korraga. (RKKK 1-20-6745/88 p 33). Selles asjas on küsimuse all piiratud kontrollivõime. 74. Sarnaselt süüdimatusega tuvastatakse piiratud süüdivus kahel astmel. Esmalt tuleb kindlaks teha, kas toimepanijal oli teo ajal süüdimatuse meditsiiniline tunnus ehk vähemalt üks

§ 34p-des 1-5 loetletud raske psüühikahäire.

Psüühikahäire tuvastatakse kohtupsühhiaatriaekspertiisi abil. Üksnes juhul, kui süüdimatuse meditsiiniline tunnus leiab kinnitust, kuid samas pole alust rääkida toimepanija süüdimatusest (

§ 34), tuleb kohtul liikuda piiratud süüdivuse kontrolli teisele astmele.

Seal on tal tarvis hinnata, kas diagnoositud raske psüühikahäire võis teo ajal oluliselt mõjutada (piirata) toimepanija

1. a)arusaamisvõimet või
2. b)tegude juhtimise võimet.( RKKK 1-20-6745/88 p 34 -36). 75.

§ 34

kohaselt on raskete psüühikahäiretena käsitatavad vaimuhaigus; ajutine raske psüühikahäire; nõrgamõistuslikkus; nõdrameelsus või muu raske psüühikahäire. Nagu eelnevalt nimetatud, tuvastati ekspertiisiga, et S. Kolokolovil selliseid tunnuseid ei esine ega ole ka varasema elu jooksul esinenud. Kuna süüdimatuse meditsiiniline tunnus puudub, ei ole vajalik ega võimalik piiratud süüdivuse muude kriteeriumite tuvastamise juurde asuda. (V) 76. Karistuse mõistmisel arvestatakse

§ 56

lg 1 kohaselt süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Pikaajalise kohtupraktika kohaselt deklareeritakse karistuse mõistmise lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Esimese astme kohtulahendite analüüsi tulemusena on õiguskirjanduses järeldatud, et suurem osa karistustest langeb piirkonda, mis on keskmisest selgelt madalamad. Aritmeetilisest keskmisest lähtumise deklareerimine toob kaasa kohtuotsuste ebaloogilisi põhjendusi – karistust kergendavate asjaolude puudumisel varem korduvalt karistatud isikute poolt mitmete kuriteoepisoodide toimepanemine päädib sanktsiooni keskmisest madalama karistusega (vt. J. Ginter. Karistuse mõistmine esimese astme kohtutes. – Juridica 2022 nr 9-10 lk 738–739).

1. Allakirjutanu jagab artikli autori seisukohta, et sõltuvalt asjaoludest tuleks lähtuda sanktsiooni alumise kolmandiku ülemisest määrast. Sellist lähenemist on tunnistanud ka kohtupraktika (Tallinna RKK 1-11-11411, Pärnu MK 1-10-11574)
2. Karistuse mõistmisel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 1-17-1629, p 28 koos edasiste viidetega ja RKKKo 3-1-1-617, p 9 koos edasiste viidetega). 79.

§ 120lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Kergemaliigiline karistus on välistatud ainuüksi eripreventiivsetest kaalutlustest. S. Kolokolov on varem korduvalt vangistusega karistatud isik ja puuduvad mistahes märgid sellest, et ka raskemaliigiline karistus teda mõjutaks uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. 18 1-22-2414 79.

1. Tegemist on kahe episoodiga, mis annab alust hinnata teosüüst lähtuvat karistust vähemalt sanktsiooni 1/3 lähtepunkti vääriliseks. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Karistusregistri väljatrüki kohaselt on S. Kolokolovil 6 kehtivat kriminaalkaristust ja 4 kehtivat väärteokaristust. Seega on isik varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ning ta on sellest hoolimata jätkanud kuritegude toimepanemist ka vanglas viibides, mis osutab asjaolule, et süüdistatav ei ole absoluutselt varasematest karistustest järeldusi teinud. S. Kolokolovi karistusandmed võimaldavad prognoosida karistuse eripreventiivsele mõjule allumist erakordselt halvaks. Õiguskorra kaitsmise huvid süü suurusele vastava karistuse korrigeerimist ei tingi. 79.
2. Eeltoodut arvestades tunnistab kohus S. Kolokolovi süüdi

§ 120lg 1 järgi ja karistab teda vangistusega 5 kuud.

80.

§ 274lg 2 p 3 näeb karistusena ette ühe- kuni viieaastase vangistuse.

80.

1. S. Kolokolov on toime pannud neli võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamise episoodi, millest kahe puhul oli tegu psüühilise vägivallaga ning viimastes episoodides kasutas isik juba füüsilist vägivalda. Selline korduv vägivalla kasutamine näitab S. Kolokolovi järjepidevat vaenulikku suhtumist võimuesindajatesse. Samas olid kasutatud füüsilise vägivalla tagajärjed pigem kerged. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse eripreventiivset mõju prognoosis kohus juba eelnevalt. Õiguskorra kaitsmise huvid ei tingi karistuse korrigeerimise vajadust. Kohus peab küllaldaseks karistust, mis jääb sanktsiooni alumisse kolmandikku. 80.
2. Eeltoodut arvestades tunnistab kohus S. Kolokolovi süüdi § 274 lg 2 p 3 järgi ja karistab teda vangistusega 2 aastat. 81.

§ 118lg 1 näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse.

Sama kvalifikatsiooniga kuritegude teosüü võib olla üsna erinev. Nii on

§ 118

lg 1 tagajärgede loetelus oht elule; tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb osaline või puuduv töövõime; raske psüühikahäire; raseduse katkemine; nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus; elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine või surm. Samadesse karistusraamidesse mahuvad ka need teod, mis täidavad mitu koosseisulist kvalifitseerivat tunnust. Eelneva loetelu valguses saab S. Kolokolovi teosüüd lugeda sanktsiooni miinimumi vääriliseks. 81.1. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse eripreventiivset mõju prognoosis kohus juba eelnevalt. Õiguskorra kaitsmise huvid ei tingi karistuse korrigeerimise vajadust. 81.2.

§ 25

lg 6 kohaselt süüteokatse puhul võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut. Selle sätte kohaselt võib

üldosas nimetatud juhtudel kohus kergendada isiku karistust sama paragrahvi lõigetes 2 kuni 4 sätestatud korras. Kergendatud karistuse ülemmäär ei või olla üle kahe kolmandiku seaduses sätestatud karistuse ülemmäärast. Kergendatud karistuse alammäär on käesoleva seadustiku üldosas sätestatud vastava karistusliigi alammäär. 81.3. Prokurör taotles karistuse kergendamist ning S. Kolokolovi karistamist 8 kuu pikkuse vangistusega. Kohus ei näe põhjuseid sellest taotlusest erinevaks karistuseks. Arvestades 19 1-22-2414 eeltoodut, tunnistab kohus S. Kolokolovi süüdi

§ 118lg 1 p 2 - § 25 lg 2 - § 26 lg 1 alusel ja karistab teda vangistusega 8 kuud.

82.

§ 64

lg 1 kohaselt mõistetakse samaliigiliste põhikaristuste korral liitkaristus kas mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Erandlike asjaolude puudumisel üksikkaristustest raskeimat suurendatakse. Kohus mõistab S. Kolokolovile

§ 64lg 1 alusel lõplikuks liitkaristuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust.

1. Kuivõrd kriminaalasja arutati lühimenetluses, tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada süüdistatavale mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra, s.o vastavalt 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistuseni.
2. Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 13.09.2022 kokkuleppemenetluses tehtud otsusega 1-22-3930 tunnistati S. Kolokolov süüdi

§ 120

lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust, samuti

§ 121lg 2 p 3 järgi ning mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust.

Kergem karistus loeti kaetuks raskemaga ning

§ 64

lg 1 kohaseks liitkaristuseks mõisteti 4 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 kohaselt suurendati seda karistust Harju Maakohtu 05.04.2018 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (seisuga 13.09.2022 4 kuud ja 10 päeva) võrra ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 8 kuud ja 10 päeva vangistust. Selle kohtuotsuse kohaselt loeti karistuse kandmise alguseks 13.09.2022.

§ 65

lg 1 kohaselt, kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdlane on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus käesoleva seadustiku §-s 64 sätestatud korras. 85.

§ 65

lg 1 kohaselt eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. Kohtupraktikas ja õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et eelmise kohtuotsuse järgi ärakantud karistuse liitkaristusest mahaarvamise peamiseks eelduseks on asjaolu, et süüdlane ei ole kuni uue kohtuotsuse tegemiseni pidevalt viibinud vahi all või karistuse kandmisel, vaid on sealt vahepeal olnud vabastatud, mistõttu samaliigiliste karistuste tasandamine neile ühise karistuse kandmise algusaja määramise teel pole võimalik (vt (Pikamäe/Sootak (koost) Karistusseadustik. Komm vlj. 5.vlj. Tallinn: Juura 2021, § 65 punkt 3.6 -3.8). Kui süüdlane alles kannab talle eelmise süüdimõistva otsuse järgi kohaldatud karistust, moodustatakse esmalt liitkaristus § 64 ja § 65 lg 1 alusel kuritegude kogumi eest ning seejärel määratakse otsuses kindlaks vaid liitkaristuse kandmise aja algus. Juba ärakantud karistuse osa liitkaristusest mahaarvamine ei ole sel juhul lubatud, vaid samaliigilised karistused tasandatakse nende jaoks ühise karistuse kandmise algusaja määramise teel. Liitkaristuse kulgemise alguseks on sel juhul päev, millest alates on arvestatud eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmise aja algust. 86.

§ 65

lg 1 ja

§ 64

lg 1 alusel liita Stanislav Kolokolovile mõistetud karistus 1 (üks) aasta ja 8 (kaheksa) kuud vangistust Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 13.09.2022 otsusega nr 1-22-3930 mõistetud karistusega, s.o 8 (kaheksa) kuu ja 10 (kümne) päeva pikkuse vangistusega ning üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõista liitkaristuseks 2 aastat ja 5 (viis) päeva vangistust, mille algust arvata alates 13.09.

1. (VI)
2. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. KrMS § 180 lg 1 kohaselt 20 1-22-2414 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4 ja 9 kohaselt on menetluskulud muuhulgas riiklikul ekspertiisiasutusel ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud, määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.
3. Kriminaalasjas on läbi viidud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspetiis: akt nr.XXX. maksumusega kokku 1267,80 eurot (III kd tl 76–79).
4. S. Kolokolovi kaitsjale vandeadvokaadi abi Aivar Kellole on kohtueelses menetluses välja mõistetud tasu kogusummas 597,60 eurot (I kd tl 136–139, 145–148, 153–156, 177–180, 184–187, 194–198, 209–-212), vandeadvokaadi abi Anne Vissakule kogusummas 995,40 eurot (I kd tl 165–168, III kd tl 111–117, IV kd tl 69–70) ning vandeadvokaadi abi Gerda-Johanna Aasmaale kogusummas 86,40 eurot (IV kd tl 47–48). Kohtumenetluses rahuldati kaitsja Anne Vissaku tasutaotlus ja mõisteti see välja 1110 euro ulatuses. Seega on S. Kolokolovile määratud kaitsjatele makstud tasud tema kaitsmise eest kohtueelses menetluses ja kohtus kokku 2789,40 (1679,40 + 1110) eurot.
5. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kohtupraktika kohaselt süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 138).
6. Käesolevas kriminaalasjas oli algselt esitatud S. Kolokolovile süüdistus kaheksas erinevas kuriteo episoodis. Nagu juba eelnevalt nähtus, mõistab kohus käesoleva otsusega S. Kolokolovi ühes episoodis (13.04.
7. a Eesti Vabariigi Siseministeeriumisse siseministrile adresseeritud kirja saatmine) õigeks. Eeltoodut arvesse võttes on kohus seisukohal, et põhjendatud on S. Kolokolovilt väljamõistetavat kaitsjatasu vähendada 1/8 võrra, s.o 348,68 euro võrra. Seega kuulub S. Kolokolovilt väljamõistmisele kaitsjatele kohtueelses menetluses ja kohtus makstud tasu kokku summas 2440,72 eurot. Määratud kaitsjatele makstud tasu summas 348,68 eurot jätta riigi kanda.
8. KrMS § 175 lg 1 p 9 näeb ette, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb menetluskuluna sundraha.

§ 120

lg 1 järgi ning § 274 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud kuriteod on tulenevalt

§ 4

lg-st 2 teise astme kuriteod,

§ 118lg 1 p 2 - § 25 lg 2 - § 26 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegu aga esimese astme kuritegu. Kr

MS § 179 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt kaasneb süüdimõistva kohtuotsusega sundraha esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära ulatuses ning teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära ulatuses. KrMS § 179 lg 2 kohaselt, kui isiku suhtes tehakse süüdimõistev kohtuotsus karistusseadustiku mitme paragrahvi järgi, tuleb tal maksta sundraha, mis vastab raskeimale kuriteole. Seega tuleb S. Kolokolovilt välja mõista sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest, s.o 2,5 kuupalga alammäära suuruses summas. Vabariigi Valitsuse 09.12.

1. a määruse nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on alates 01.01.2022 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 654 eurot, mis tähendab, et sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise korral oli kohtuistungite toimumise aja seisuga 1635 eurot (2,5 x 654). Reeglina määratakse sundraha suurus kohtuotsuse kuulutamise aja seisuga. Kohtulahendi tegemine viibis menetlejatest tingitud asjaoludel. Esialgselt oodati teise 21 1-22-2414 kriminaalasja kohtueelse menetluse lõpule jõudmist, et kriminaalasjad ühendada. Lahendi kuulutamine lükkus
2. aastasse kohtu töökoormusest tingitud põhjustel. Seetõttu peab kohus võimalikuks lähtuda
3. aasta sundraha suurusest.
4. Riigile hüvitatavad menetluskulud kokku on 5343,52 (1267,80 + 2440,72 + 1635) eurot. Riigi kanda jätta määratud kaitsjatele makstud tasu summas 348,68 eurot.
5. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. S. Kolokolov viibib hetkel vangistuses ning käitub ka seal järjepidevalt viisil, mis tingib uute kriminaalasjade menetlemise vajaduse. Süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevatest menetluskulude hüvitamise kohustusest on ta valdkonnas kogenud inimesena vaieldamatult teadlik. Menetluskulude riigi kanda jätmine peaks KrMS § 180 lg 3 kohaselt toetama süüdistatava resotsialiseerumisväljavaateid. Kohtul on tema resotsialiseerumisse vähe usku, mistõttu jäävad menetluskulud S. Kolokolovi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 22