Obsah (6)

§ 101§ 105§ 96§ 100§ 97§ 99

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2023. a, Tallinn Kohtuasja nu

§ 101lg 1 määrale vastav elatis perioodil 29.

märts

1. a kuni
2. märts
3. a ühele lapsele oleks olnud kokku 3503.99 eurot.
4. Maakohus märkis, et kostja sissetulek 940 eurot on piisav mõlemale hagejale

§ 101

lgs 1 sätestatud määras elatise maksmiseks, sellest jääb kostja omaks tarbeks üle veel 356 eurot. Juhul, kui see ei ole kostja vajaduste katteks piisav, on kostjal võimalik oma sissetulekuid suurendada. Kostja ei ole välja toonud ühtegi objektiivset asjaolu, mis tal sissetuleku hankimist takistaks nii käesoleval kui elatise võla tekkimise ajal; kostjal puuduvad lisaks hagejatele täiendavad ülalpeetavad; kostja haridus ja töökogemus viitab kostja keskmisest paremale sissetuleku teenimise võimekusele. 10. Kui hageja I vajadused kokku olid 13 041.84 eurot ning sellest 7007.98 euro (3503.99 x 2) ulatuses pidid vanemad andma ülalpidamist võrdsetes osades, siis ülejäänud 6033.86 jaguneb vanemate vahel võrdelistes osades vastavalt nende sissetulekule ja varalisele seisundile (

§ 105lg 3).

Kostja on välja toonud, et vanemate majanduslik seisund on oluliselt erinev, laste isa palk on 4500 eurot, kostjal 940 eurot. Lähtudes kostja proportsioonist jaguneks kohustus suhtes 20.8% ja 79.2%, st kostjale langev osa on 1255.04 eurot ning kostja täitmata kohustus hageja I ees kokku perioodist

1. märts
2. a kuni
3. märts
4. a on 2705.21 eurot. Maakohus rahuldas hagi tagasiulatuvate nõuete osas ning mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatisevõla 2304 eurot.
5. Maakohus leidis, et hagi on põhjendatud ka nõuete osas elatise väljamõistmiseks alates hagi esitamisest

§ 101lg-s 1 sätestatud määras.

Mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla nimetatud määra puudub. Kostjal puudub õigus nõuda, et tal võimaldataks ülalpidamist anda raha maksmise asemel vahetult kulusid kandes, samuti ei oleks see arvestades lapsevanemate erimeelsusi laste huvides. Asjaolu, et pooleli on kohtumenetlus, mille tulemusel võib laste elukoht olla tulevikus ema juures, ei mõjuta ülalpidamise andmise kohustust käesoleval ajal.

1. Maakohus märkis, et otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist hagejate märgitud asjaoludel ilma tagatist andmata seadus ei võimalda, mistõttu jättis vastava taotluse rahuldamata.
2. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, mõistis kostjalt hagejate kasuks välja 1344 eurot ning rahuldas TsMS § 177 lg 4 järgse taotluse. Apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas
4. detsembril
5. a apellatsioonkaebuse, mida täiendas vastavalt kohtunõuetele
6. jaanuaril,
7. jaanuaril ning
8. veebruaril
9. a. Apellatsioonkaebuses palus kostja tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata või alternatiivselt tühistada maakohtu otsus tagasiulatuva elatise osas täielikult ja jätta hagi selle osas rahuldamata ning vähendada kummagi hageja kasuks välja mõistetud elatist vahetult antava ülalpidamiseni summas 150 eurot kuus või jätta see välja mõistmata. Alternatiivselt palus kostja saata asi maakohtule tagasi. Menetluskulud palus kostja jätta hagejate seadusliku esindaja kanda.
10. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuvastas maakohus valesti, mis ajast hagejad ja kostja enam koos ei elanud. Kostja tõi välja, et hagejad elasid mõlema vanemaga koos kuni
11. a märtsini ning tervel hagis käsitletaval ajaperioodil on kostja osalenud laste kasvatamises, mh andnud 4 2-21-4867 hagejatele vahetut ülalpidamist. Hagejate isa tegevus on olnud kiuslik ning ta on omavoliliselt lapsed kostja juurest minema viinud. Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX on põhistatud, et kostja ja hagejate isa elasid koos lastega ühisel elamispinnal XXX II korrusel ning kõik laste isa poolt esitatud muud väited on valed.
12. Kostja märkis, et hagis ei olnud esitatud põhjendust, miks oli vajalik elatisnõue esitada tagasiulatuvalt: hagejad ei ole tõendanud, et ülalpidamiskohustus on täitmata, samuti ei ole tõendatud, et oleks tekkinud mingi kahju. Hagi ei esitatud kohe, kui selleks tekkis väidetav vajadus. Kostja on kogu hagis kõne all oleva perioodi jooksul kandnud laste kulusid nii, nagu see on hagejate isaga olnud kokku lepitud ning aastaid toiminud. Ei ole kunagi jutuks tulnud, et sellest ei piisa või et ema oleks kunagi keeldunud kokku lepitud kulude kandmisest.
13. Maakohtule on etteheidetav see, et kohus ei arvestanud lastetoetuse laekumist isale, kuigi oleks pidanud. Kostja märkis, et on maksnud perioodil, mille eest elatist nõutakse, 300 eurot kuus XXX kinnisasja kasutamise eest (mis on välja mõistetud tagaseljaotsusega), mida kasutavad nii hagejad, hagejate isa kui ema ühiselt, tuleb antud kulu arvestada lastele antud ülalpidamise hulka, eriti kuna ka laste isa on kasutuseelise laste kulude ühe osana välja toonud. Kostja ostis hagejatele kalleid riideid, jalanõusid ja spordivarustust, kuid kuivõrd asjad ei olnud uued, oli hind soodsam. Ei ole õige maakohtu lähenemine, et oluline on kulutatud rahasumma, mitte see, mida laps selle eest on saanud. Kostja leidis, et maakohus on valesti arvestanud kostjale pärast elatise määramist elamiseks jääva summa piisavust ega arvestanud kostja muude kuludega, mille tõttu oleks kostja iga kuu miinuses. Kostja tõi välja, et pikemas perspektiivis näeb kostja, et lapsed elavad koos temaga. Lisaks heitis kostja maakohtule ette, et kohus rikkus selgitamiskohustust eriti arvestades, et kostjal ei olnud lepingulist esindajat. Vastustajate seisukoht
14. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning jätta menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja hageja I kasuks sissenõutavaks muutunud elatise perioodi eest
16. märtsist
17. a kuni
18. märtsini
19. a 1450.17 eurot ületavas osas ja mõistis kostjalt välja hageja I kasuks igakuise elatise perioodi eest pärast
20. detsembrit
21. a ning teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja I kasuks välja sissenõutavaks muutunud elatis perioodi
22. märtsist
23. a kuni
24. märtsini
25. a eest summas 1450.17 eurot ning mõista kostjalt hageja I kasuks välja igakuine elatis perioodi
26. märtsist
27. a kuni
28. detsembrini
29. a eest 5327.34 eurot. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
30. Käesolevas asjas esitasid hagejad kostja vastu hagi

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimumelatise väljamõistmiseks alates 29.

märtsist 2021. a, mis ei ole väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o 292 eurot koos

§-st 108 tuleneva tagasiulatuva elatisnõudega.

§ 96

esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda 5 2-21-4867 ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt Riigikohtu
3. jaanuari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16).
5. Pooled ei vaidle käesolevas asjas selle üle, et kostjal on iseenesest

§ 97p-i 1 järgne hagejate ülalpidamiskohustus.

Pooled vaidlevad jätkuvalt eelkõige selle üle, mis ajani elas kostja koos lastega ning kas kostja on andnud hagejatele ülalpidamist vahetult. Vaatamata apellatsioonkaebuse väidetele on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti hinnanud tõendeid ning asunud seisukohale, et lapsevanematel puudus ühine majapidamine vähemalt alates

1. a märtsist ning lapsed elavad isaga (v.a hageja I alates
2. jaanuarist
3. a, vt selle kohta käesoleva otsuse p 27). Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega neid kordamata (TsMS § 654 lg 6).
4. Kostja on apellatsioonkaebuses maakohtule ette heitnud, et kohus ei arvestanud elatise välja mõistmisel, et lastetoetus laekub laste isale. Riigikohus on märkinud, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (Riigikohtu
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 19, 20). Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud mõjuvat põhjust, samuti asjaolu, et hagejate vajadused on miinimumelatisest väiksemad, et välja mõista miinimumelatisest väiksem elatis üksnes seetõttu, et elatist õigustatud saama hagejate eest saab lapsetoetust nende isa. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lgs 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud (nagu alates 1. jaanuarist 2022. a jõustunud

§ 101

lg-s 5), sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Seega ei ole isale makstava lapsetoetuse tähelepanuta jätmine maakohtule etteheidetav.
3. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse

§ 99

järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi). Maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud

§ 101

lg 1 järgi ei võinud olla igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis oli

1. a 292 eurot. Arvestades asjaolu, et hagejad elavad isaga ning kostja ei anna neile ülalpidamist vahetult (v.a hageja I alates
2. jaanuarist
3. a, vt selle kohta käesoleva otsuse p 27); kostja ei vaielnud vastu sellele, et hagejate vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on väiksem, kui kahekordne miinimumelatis ega ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust vähendada tema ülalpidamiskohustust, on põhjendatud hagejate nõue kostja vastu

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimumelatise väljamõistmiseks alates 29.

märtsist

1. a, mis ei ole väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o 292 eurot. Seda aga vaid kuni
2. detsembrini
3. a, s.o enne
4. jaanuari
5. a

§ 101seadusemuudatust.

1. Kolleegium selgitab, et
2. jaanuaril
3. a jõustunud

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui

§ 101alusel arvutatud summa.

Seejuures on igakuise elatise arvutamise aluseks

§ 101

lg 3 järgi baassumma, mis on ühe lapse kohta 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ja pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub

§ 101

lg 4 järgi 3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast ning lisanduv summa arvutatakse 6 2-21-4867 vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil. Vanem ei pea

§ 101

lg 5 järgi andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel ning kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7–15 ööpäeva kuus, vähendatakse

§ 101

lg 6 järgi elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse üldjuhul

§ 101

lg 7 järgi järgnevate laste puhul elatise summat 15% esimese lapse elatise summaga võrreldes, kuid mitmike puhul ja laste puhul, kelle vanusevahe on suurem kui kolm aastat, elatist ei vähendata.

1. Ringkonnakohus selgitas pooltele
2. jaanuari
3. a kirjas, et arvestades kehtivat baassummat ja sellele lisanduvat 3% keskmisest brutokuupalgast, millest on maha arvatud pool lapsetoetust, on alates
4. jaanuarist
5. a miinimumelatis üldjuhul ühele lapsele 213.44 eurot ning alates
6. aprillist
7. a ei või olla elatis ühele alaealisele lapsele üldjuhul väiksem kui 225.64 eurot. Ühtlasi selgitas ringkonnakohus seda, et jätkuvalt 292 euro suuruse elatise saamiseks peavad hagejad tõendama oma miinimumist suuremaid kulutusi. Hagejad nõustusid ringkonnakohtu selgitustega (kd II, tl 64 p) ega tõendanud alates
8. jaanuarist
9. a kehtima hakanud

§-s 101 sätestatud miinimumsummast suuremaid kulutusi. Eelnevast tulenevalt saab ringkonnakohus elatist alates

1. jaanuarist
2. a välja mõistes lähtuda eeldusest, et hagejate vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne baassumma (2×200 eurot), millele on lisatud 3% keskmisest brutokuupalgast (2×43.44 eurot), s.o 486.88 eurot, ning selles ulatuses ei tule hagejate vajadusi tõendada. Lisaks tuleb

§ 101

lg 5 järgi kohtul arvestada, et vanem ei pea andma lapsele ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Pooled ei vaidle selle üle, et laste vajadused saab rahuldada lapsetoetuse arvel, mis tasutakse hageja isale, s.o hagejate vajadused oli lapsetoetusega kaetud perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 järgi kuni

1. detsembrini
2. a 120 euro ulatuses ning alates
3. jaanuarist
4. a 180 euro ulatuses.
5. Riigikohus on leidnud, et otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi kas või osalisel rahuldamisel elatis välja arvutada ja kostjalt välja mõista ühekordse summana (vt Riigikohtu
6. mai
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 36). Ringkonnakohtu hinnangul on see igal juhul põhjendatud praeguses olukorras, kus alates
8. jaanuarist
9. a tuleb välja mõista varasemast erinevas suuruses miinimumelatis ning hagejal I on menetluse ajal tekkinud vahelduv elukoht.
10. Hageja I on ringkonnakohtu menetluse ajal kinnitanud, et alates
11. jaanuarist
12. a on tal vahelduv elukoht ning kumbki vanem annab talle sellest kuupäevast elatist vahetult (kd II, tl 64 p).

§ 100

lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises ning

§ 101

lg-st 6 tuleneb, et kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Seega kuivõrd hagejal I on alates

1. jaanuarist
2. a vahelduv elukoht ning kostja peab hagejat I ülal vahetult, ei teki hagejal I alust alates
3. jaanuarist
4. a elatise saamiseks. Põhjendusi, mis õigustaks elatise väljamõistmist kostjalt alates
5. jaanuarist
6. a olukorras, kus hagejal I on vahelduv elukoht hageja I vaatamata ringkonnakohtu selgitustele ei esitanud (kd II, tl 63). Arvestades seda, et hagejal I on alates
7. jaanuarist
8. a vahelduv elukoht, mistõttu alates sellest kostja hagejale I elatist tasuma ei pea, arvutab ringkonnakohus otsuse selguse ja 7 2-21-4867 täidetavuse huvides välja elatise
9. märtsist
10. a kuni
11. detsembrini
12. a perioodi eest. Kostja oli kohustatud tasuma hagejale I alates
13. märtsist
14. a kuni
15. detsembrini
16. a ülalpidamiseks elatist 292 eurot kuus ning seoses
17. jaanuaril
18. a jõustunud

§-ga 101 alates

1. jaanuarist
2. a kuni
3. märtsini
4. a 213.44 eurot kuus ja alates
5. aprillist kuni
6. detsembrini
7. a 225.64 eurot kuus. Seega pidi kostja hagejale I kokku tasuma ajavahemiku
8. märtsist
9. a kuni
10. detsembrini
11. a eest kokku 5327.34 eurot (9 kuud ja 3 päeva x 292 eurot + 3 kuud x 213.44 eurot + 9 x 225.64 eurot).
12. Arvestades seda, et kostja oli kohustatud tasuma hagejale II alates
13. märtsist
14. a kuni
15. detsembrini
16. a hageja II ülalpidamiseks elatist 292 eurot kuus, pidi kostja hagejale II kokku tasuma nimetatud ajavahemiku jooksul 2656.26 eurot (292 eurot × 9 kuud ja 3 päeva). Arvestades alates
17. jaanuarist
18. a jõustunud

§101on hagejal II õigus saada alates 1.

jaanuarist

1. a kuni
2. märtsini
3. a. elatist 213.44 eurot kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43.44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust); alates
4. aprillist
5. a kuni
6. detsembrini
7. a 225.64 eurot kuus seoses
8. aprillil
9. a toimunud indekseerimisega (

§ 101

lg 3 I lause) (s.o 209.20 eurot (baassumma) + 46.44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetusest); alates

1. jaanuarist
2. a 215.64 eurot kuus seoses lapsetoetuse suuruse tõusuga pere esimese ja teise lapse kohta 80 euroni (PHS § 17 lg 3) (s.o 209.20 eurot (baassumma) + 46.44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 40 eurot (½ lapsetoetusest).
3. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik määrata elatis kohtuotsuses muutuva suurusena, et vältida vajadust pöörduda baassumma, keskmise brutokuupalga ja lapsetoetuse või lasterikka pere toetuse suuruse muutumise korral elatise suuruse muutmiseks taas kohtu poole. Ka

§ 101

lg 2 teise alternatiivi kohaselt võib kohus mõista elatise välja muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kuna elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui

§ 101

alusel arvutatud summa, määrab ringkonnakohus, et käesoleva otsuse tegemise ajal kehtivat elatise baassummat (209.20 eurot) indekseeritakse iga aasta

1. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega, Eesti Vabariigi keskmise brutokuupalga osa (46.44 eurot) Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga muutusega ning seaduses sätestatud lapsetoetuse (alates
2. jaanuar
3. a 80 eurot) või lasterikka pere toetuse suuruse muutumise korral, arvestatakse alates toetuse muutumisest toetuse muutunud suurust.
4. Järgnevalt analüüsib kolleegium

§-st 108 tulenevat tagasiulatuvat ülalpidamisnõuet, mis võimaldab nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Käesolevas asjas on kumbki hageja esitanud tagasiulatuva elatise nõude perioodil

1. märtsist
2. a kuni
3. märtsini
4. a eest tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks summas 2304 eurot. Maakohus rahuldas hagejate nõuded. Kostja heidab apellatsioonkaebuses hagejatele ette, et nad ei ole tõendanud, et ülalpidamiskohustus on täitmata, et nendele oleks tekkinud mingi kahju ning täidetud ei ole hoolsuskohustus esitada hagi kohe, kui selleks tekkis väidetav vajadus. Kolleegium märgib, et juhul, kui kostja on enda ülalpidamiskohustuse täitnud, tuleb tal endal see tõendada ning ülalpidamiskohustuse rikkumise korral saab järeldada, et maksmata elatise osas on kahju tekkinud. Aeg, millal hagejad kostja vastu nõude esitasid, aga ka näiteks järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine, ei mõjuta õigustatud isikute nõudeõiguse olemasolu. Selliste asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel juhul, kui tagasiulatuva elatise nõudmine seaks kostja äärmiselt raskesse olukorda. Praegusel juhul ei ole kostja esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine asetaks ta äärmiselt raskesse olukorda. 8 2-21-4867
5. Pooled vaidlevad selle üle, millises ulatuses andis kostja perioodil
6. märtsist
7. a kuni
8. märtsini
9. a hagejatele ülalpidamist. Apellatsioonkaebuse väite kohaselt ei ole maakohus arvestanud kõiki kostja kantud ja kohtule esitatud kulusid. Kostja arvates tuleb ülalpidamiskuluks lugeda muuhulgas kasutuseelist 300 eurot kuus, mida kostja tasub hagejate vanaemale kohtuotsuse alusel. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga, et kasutuseelist ei saa lugeda hagejate vajaduste rahuldamiseks vajalikuks kuluks. Tegemist on kostja kohustusega hagejate vanaema ees, mis tuleneb talle tsiviilasjas nr 2-20-13656 tehtud kohtulahendist. Kostja tasub kasutuseelist selle tõttu, et kasutas hagejate vanaema omandit ilma õigusliku aluseta, mitte selleks, et pidada üleval hagejaid. Kolleegiumi hinnangul on maakohtust asunud tõendeid hinnates õigele järeldusele selles, millises ulatuses on kostja hagejate kulusid kandnud ega leia, et apellatsioonkaebuses välja toodud väited annaksid alust asuda maakohtust erinevale järeldusele. Seejuures märgib ringkonnakohus, et tehtud kulutusi saab pidada ülalpidamiskohustuse täitmiseks vaid juhul, kui kulutused on põhjendatud ja lapsele vajalikud (asjad/riided sobivad lapsele, ei ole katki, väiksed, ei dubleeri tarbetult olemasolevaid jne).
10. Vaatamata eelnevale ning arvestades, et kostja vaidlustab temalt välja mõistetud tagasiulatuvat elatist, leiab kolleegium, et rahuldades mõlema hageja tagasiulatuva elatise nõuded on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõigust, sest ületas hagi piire. Nimelt tuvastas maakohus, et kostja osales hagejate ülalpidamises perioodil
11. märtsist
12. a kuni
13. märtsini
14. a ning kandis hagejate kulusid hageja I puhul 2053.82 eurot ning hageja II puhul 600.22 eurot.

§ 101lg 1 määrale vastav elatis perioodil 29.

märtsist

1. a kuni
2. märtsini
3. a ühele lapsele oleks olnud kokku 3503.99 eurot (28.25 + 292 x 11 + 263.74 [vt maakohtu otsuse punkti 15]). Maakohus võttis aluseks hagis välja toodud hagejate vajaduste katmiseks tehtavad kulutused (hageja I puhul 1086.82 eurot kuus ja hageja II puhul 1196.98 eurot kuus) ning hindas, millises ulatuses on kostja hagejate kulusid kandnud (maakohtu otsuse punkt 18). Kuna hagis nõuti tagasiulatuvat elatist perioodi
4. märtsist
5. a kuni
6. märtsini
7. a eest miinimumelatise määras, oleks maakohus pidanud, arvestades hagis nõutut, kolleegiumi hinnangul võtma aluseks

§ 101

lg 1 määrale vastava elatise summa ning seda vähendama kostja vastaval perioodil hagejate ülalpidamiseks tehtud kulutuste võrra (s.o maakohtu tuvastatu järgi hageja I puhul 3503.99 – 2053.82 = 1450.17 eurot; hageja II puhul 3503.99 – 600.22 = 2903.77 eurot). Selle tulemusel tuleb hageja I osas rahuldada tagasiulatuva elatise nõue vaid osaliselt, 1450.17 euro ulatuses. Hageja II nõue tuleb rahuldada täielikult ning arvestades hagis nõutut saab kostjalt hageja II kasuks välja mõista 2304 eurot.

1. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus osaliselt apellatsioonkaebuse, muudab osaliselt maakohtu lahendit ning TsMS § 654 lg 22 alusel esitab kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Menetluskulud
2. Alates
3. jaanuarist
4. a kehtiva TsMS § 164 lg 1 redaktsiooni kohaselt kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Arvestades, et ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ning nii hagi kui ka apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jäävad menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, puudub vajadus menetluskulude kindlaksmääramiseks. 9 2-21-4867 (allkirjastatud digitaalselt) 10