RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-22-6145 Määruse kuupäev Tartu, 7. juuni 2023 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Peeter Jerofejev ja Kalev Saare Kohtuasi Adolf He

) § 65 lg-st 14 tuleb määrata kindlaks pankrotihalduri menetluskulud. Ringkonnakohus pidas põhjendatuks pankrotihalduri kulu 468 eurot ja määras, et see tuleb M. Pärnale hüvitada pankrotivarast. 2

§ 65

lg 14 eeldused selleks, et pankrotihalduri kulud kindlaks määrata, sest ta ei osale oma ülesannetest tulenevalt kohtumenetluses. Pankrotihalduri ülesandeks on mh poolena võlgniku asemel osaleda pankrotivaraga seotud kohtumenetlustes. Pankrotihaldur ei esinda võlgnikku sellises vaidluses, kus võlgnik vaidlustab pankroti väljakuulutamist, sest see vaidlus ei ole seotud pankrotivaraga ning haldur ei saa võlgniku endaga vaieldes võlgnikku esindada.

1. M. Pärn vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Võlausaldaja nõustus pankrotihalduri seisukohtadega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse p 6 tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3, § 692 lg 1 p 2 ja § 695 järgi tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium teeb TsMS § 701 lg 3 alusel selles osas ise uue määruse, millega jätab M. Pärna menetluskulude kindaksmääramise taotluse rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse.
3. Määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, jõustub TsMS § 466 lg 3 esimese lause järgi siis, kui määruskaebuse esitamise õigust sellekohase tähtaja jooksul ei kasutata või määruskaebus jäetakse jõustunult rahuldamata või läbi vaatamata. TsMS § 466 lg 3 teise lause kohaselt jõustub muu määrus (st selline määrus, mille peale ei saa edasi kaevata) selle kättetoimetamisest või teatavakstegemisest menetlusosalisele, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Pankrotimääruse peale saab

§ 32lg 1 järgi esitada määruskaebuse.

Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale

§ 5lg 2 järgi Riigikohtule kaebeõigust ei ole.

Ringkonnakohus määras kindlaks ka menetlusosaliste menetluskulud, sh pankrotihalduri menetluskulud. Selles osas on tegemist pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määrusega, mille peale

§ 150lg 5 sätestab ühekordse kaebeõiguse.

Seega on kaebajal ringkonnakohtu määruse peale kaebeõigus osas, milles ringkonnakohus määras kindlaks halduri menetluskulud. 13. Kolleegium nõustub kaebajaga, et pankrotimääruse (

§ 31

lg 5) peale esitatud määruskaebusele vastates ei tegutse pankrotihaldur võlgniku esindajana.

§ 35

lg 1 p 2 järgi läheb pankroti väljakuulutamisega pankrotihaldurile mh üle õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse.

§ 541

lg 1 kolmanda lause järgi osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Vaidlus selle üle, kas pankrot on õigesti välja kuulutatud, ei ole pankrotivaraga seotud vaidlus ega vaidlus, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Seega ei osale pankrotihaldur pankrotimääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel oma ülesannete tõttu kohtuvaidluses. 14.

§ 65lg 14 sätestab, et kui haldur vastab Ts

MS § 218 lg 1 p-des 1 ja 2 lepingulisele esindajale seatud nõuetele ja osaleb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes ilma täiendavat õigusabi kasutamata, võib ta nõuda kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist menetluskuluna 3

§ 65

lg 14 eesmärk on kõrvaldada põhjendamatu erisus õigusabikulude väljamõistmisel, mille võimalikkus sõltus sellest, kas vastava kvalifikatsiooniga pankrotihaldur osales oma ülesannete tõttu kohtuvaidluses ise või võttis ta selleks lepingulise esindaja. Selle regulatsiooniga soovis seadusandja nimetatud ebaõiglase erisuse kõrvaldada (Riigikogu XIV koosseis, 195 SE seletuskiri, lk 102). Sellest johtuvalt ei olnud seadusandja eesmärk võimaldada selliste kulude kindlaksmääramist menetluskuludena, mis tulenesid halduri osalemisest kohtumenetluses, kus ta ei osalenud oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel. Täiendavalt selgitab kolleegium, et isegi siis, kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt kohtuvaidlustes (s.o

§ 65

lg 14 eeldus on täidetud), ei ole kohtul alust mõista pankrotihalduri tasu pankrotivarast välja, nagu ringkonnakohus on praegu teinud. Säte võimaldab selle välja mõista pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulud. See tähendab, et juhul, kui kohus jätab kohtumenetluses menetluskulud mõne muu isiku kui pankrotihalduri kanda, saab viimane nõuda õigusabikulude väljamõistmist pankrotivarasse.

§ 65

lg 1 kolmanda lause alusel määrab pankrotihalduri tasu kohus halduri taotlusel pankrotimenetluse lõppemisel.

§ 65

lg 14 eesmärk ei ole muuta halduri tasustamise põhimõtteid, vaid sellega loodi õiguslik alus teiselt poolelt menetluskulude väljamõistmiseks juhul, kui haldur osaleb ilma lepingulise esindajata oma ülesannete tõttu kohtumenetluses. 15. Kolleegium leiab, et halduri tasu (

§ 65

lg 1) katab eelduslikult ka halduri kulu, mis tuleneb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes osalemisest. Sellest eeldusest lähtub ka

§ 65

lg 51 p 2, mille järgi võib kohus määrata haldurile

§ 651

lg-s 1 nimetatud alammäärast suurema tasu, mis ei ületa sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud ülemmäära, kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes ega kasuta täiendavalt õigusabi. Kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt kohtuvaidlustes sellises mahus, mida ei saa temalt ka

§ 65

lg 51 p 2 alusel suurendatud tasu eest mõistlikult oodata, ei ole välistatud ka see, et haldur saab nõuda selliste kulutuste hüvitamist pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul

§ 66lg 2 esimese lause alusel.

16.

§ 65lg-t 14 eesmärgipäraselt tõlgendades ei pea haldur sätte kohaldamise eeldusena vastama nii Ts

MS § 218 lg 1 p-s 1 kui ka p-s 2 seatud nõuetele, vaid piisab, kui ta vastab ühele nendest. Kui seadusandja soov oleks olnud ette näha, et enda menetluskulude hüvitamist saab nõuda üksnes selline haldur, kes on advokaat (TsMS § 218 lg 1 p 1), siis puuduks vajadus viidata TsMS § 218 lg 1 p-le

1. Sellist tõlgendust toetab asjaolu, et isik ei saa korraga olla advokaat ja TsMS § 218 lg 1 p-s 2 nimetatud „muu isik“, samuti peab advokaat üldjuhul advokatuuriseaduse § 23 lg 1 p 3 järgi nagunii vastama samadele haridusnõuetele, mida sätestab TsMS § 218 lg 1 p
3. Eelnevast tulenevalt tuleb määruskaebus rahuldada ning tühistada ringkonnakohtu määruse punkt, millega ringkonnakohus määras kindlaks halduri tasu ja mõistis selle pankrotivarast välja. Kolleegium teeb selles osas ise uue määruse, millega jätab M. Pärna menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata.
4. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi M. Pärna kanda. Käesoleva määruskaebemenetluse põhjustas M. Pärna põhjendamatu taotlus enda menetluskulude kindlaksmääramiseks ja pankrotivarast väljamõistmiseks, mille ringkonnakohus ekslikult rahuldas. 4