Obsah (10)

§ 23§ 15§ 12§ 31§ 1§ 8§ 5§ 32§ 150§ 65

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Imbi Sidok-Toomsalu Määruse tegemise aeg ja koht 26. september 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-22-6145 Kohtua

) § 31 lg-le 1 ja leidis, et pankrotiavalduse ning ajutise pankrotihalduri aruandega on kindlaks tehtud, et võlgniku maksejõuetus ei ole ajutise iseloomuga ja võlgniku püsiv maksejõuetus on välja kujunenud. Võlgniku vara arvel ei ole võimalik täita sissenõutavaks muutunud kohustusi, mida on teadaolevalt vähemalt 260 000 eurot.

§ 23lg 1 ja 3 alusel määras kohus ajutise halduri tasuks 2496 eurot.

Määruskaebus

1. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja jätta pankrot välja kuulutamata. Menetluskulud palub võlgnik jätta võlausaldaja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 5.
2. Pankrot on välja kuulutatud isiku suhtes, kel puudus tsiviilkohtumenetlusteovõime. Võlgnik ei ole ühtegi tsiviilasja menetlusdokumenti kätte saanud ega ole võimeline neist aru saama. Maakohus kuulutas pankroti välja ilma, et oleks võlgnikuga suhelnud või teda ära kuulanud. Maakohus rikkus menetlusõigust, kui ei määranud võlgnikule tema õiguste kaitseks ajutist esindajat. Pankrot on välja kuulatud põhjendamatult, kuna nõue on ebaselge ja aegunud. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlausaldajale ning pankrotihaldurile tähtaja sellele vastamiseks. 6.
4. Võlausaldaja vaidles kaebusele vastu. Kohus ei pidanud ainult võlgniku vanusest tulenevalt järeldama vajadust teostada tsiviilkohtumenetlusteovõime kontrolli. Nüüdseks on võlgnikul nii eestkostja kui lepinguline esindaja, mistõttu võlgniku menetlusõigused on tagatud. Kaebuses esitatud sisulised vastuväited ei anna alust määruse tühistamiseks. Võlgniku poeg on asunud menetluses esitama valeväiteid. 6.
5. Pankrotihaldur märkis, et ei pidanud vajalikuks 91-aastase võlgnikuga isiklikult suhelda, kuna talle oli teada, et võlgnik viibib haiglas ja vajalikus ulatuses suhtlus toimus võlgniku poja kaudu. Võlgniku tervisliku seisundi hindamine ei ole halduri ülesanne. Võlgnik ei ole tõendanud, et tema vara väärtus võimaldaks nõuet rahuldada. Pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selline, mille üle tulnuks vaidlus lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
6. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
7. Võlgniku täiendava seisukoha kohaselt on maakohus kaldunud kõrvale õigusemõistmise võrdõiguslikkuse põhimõttest ja jätnud sisuliselt hindamata avalduse aluseks olevad dokumendid. Võlausaldaja nõue ei ole

§ 15lg 3 p 1 mõttes piisavalt selge.

On põhjust arvata, et kompromissilepingul ei ole võlgniku allkiri või ei olnud võlgnik sel hetkel adekvaatne ega saanud oma tegevusest ja selle tagajärgedest aru.

1. Võlausaldaja märkis täiendavas vastuses, et ei ole usutav, et võlgniku eestkostja (poeg) teab võlausaldaja ja võlgniku vahelistest läbirääkimistest, kuid samas ei tee midagi selleks, et oma väidetavalt otsusevõimetule isale eestkostet seada. Kompromisslepingu sõlmimisega samal suvel ja samas tervislikus seisundis kinkis võlgnik eestkostjale-pojale 7 kinnistut, jättes endale üksnes spetsiifiliselt kinnistud, mis kuulusid üleandmisele võlausaldajale.
2. Võlgnik suri XX.XX.XXXX. 3 2-22-6145 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jääb maakohtu määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
4. Ringkonnakohus rahuldab menetlusosaliste taotlused täiendavate tõendite vastuvõtmiseks ja arvestab nendega kaebuse lahendamisel. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Samasugune õigus on määruskaebusele vastu vaidleval menetlusosalisel. Vastu jäävad siiski võtmata määruskaebuse lisana 3 esitatud kohtu 02.05.2022 e-kiri ja määruskaebuse vastuse lisana 1 esitatud 04.10.2021 notariaalne leping, millised on asja materjalide juures juba olemas. Viidatud dokumente ei ole nende elektroonilise esitamise tõttu vajalik tagastada.
5. Õige on kaebuse väide, et jättes tähelepanuta ilmsed viited võlgniku tsiviilkohtumenetlusteovõime võimalikule puudumisele rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust, kui jättis tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu kontrollimata (TsMS § 204 lg 1), pankrotiavalduse võlgnikule kohaselt kätte toimetamata (

§ 12lg 1 koostoimes Ts

MS § 318 lg-ga 1) ja võlgniku seega nõuetekohaselt menetlusse kaasamata. Sellega rikkus maakohus õigusliku ärakuulamise põhimõtet (TsMS § 656 lg 1 p 1) ja tegi lahendi isiku suhtes, keda ei ole seaduse kohaselt kohtusse kutsutud (TsMS § 656 lg 1 p 2).

1. Kui kohtuasja materjale ei õnnestu menetlusosalisele kätte toimetada, kuid on andmeid, et võivad esineda tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg-s 2 nimetatud asjaolud ning eestkostja määramise menetlus võib takistada alustatud tsiviilasja menetlemist, võib kohus TsMS § 219 lg 1 alusel määrata isiku õiguste kaitseks talle kohtumenetluses ajutise esindaja. Esindajat ei pea TsMS § 219 lg 3 järgi määrama siis, kui tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist juba esindab advokaat või muu kohane esindaja. Pärast esindaja või eestkostja määramist on võimalik materjalid esindajale kätte toimetada ja asja menetlust jätkata. Käesoleval juhul määrati võlgnikule ajutine eestkostja esialgse õiguskaitse korras Harju Maakohtu 07.06.2022 määrusega tsiviilasjas nr 2-22-
2. Pankrotimäärusele esitati eestkostja poolt määruskaebus vandeadvokaadi vahendusel 09.06.
4. TsMS § 656 lg 2 esimese lause järgi ei pea ringkonnakohus määruskaebuse sisulisel läbivaatamisel maakohtu määrust tühistama, kui rikkumine on võimalik ringkonnakohtu menetluses kõrvaldada. Võlgniku seisukoha välja selgitamata jätmine ei toonud kaasa ebaõiget lahendit, sest võlgnik sai esitada vastuväiteid pankrotiavaldusele määruskaebuses. Võlgniku vastuväidete ja tõenditega arvestamine ei too kaasa asjas teistsuguse lõpplahendi tegemist. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
5. Võlgniku väited võlausaldaja nõude ebaselguse kohta ei anna alust jätta võlgniku pankrotti välja kuulutamata.

§ 31lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

Kuigi

§ 31

lg 2 esimese lause järgi jätab kohus olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest pankroti välja kuulutamata, kui esineb

§ 15

lg-s 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus ja

§ 15

lg 3 p 1 järgi on selliseks aluseks mh olukord, kus võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, ei ole käesoleval juhul tegemist sellise olukorraga. Kolleegium võlgniku väiteid nõude ebaselguse osas ei jaga. Pankrotiavalduse aluseks olev võlausaldaja nõue tuleneb kompromissilepingust, mille võlgnik on isiklikult allkirjastanud. Seejuures käis võlgnik 04.10.2021 notari juures ja täitis kompromissilepingust punkti, mille kohaselt oli ta kohustatud andma kompromissilepingu teisele poolele tasuta üle 7 4 2-22-6145 kinnistu omandi. Notar on tuvastanud võlgniku isikusamasuse. Seega ei vasta tõele väide, et võlgnik ei olnud oma vanusest tulenevalt suuteline allkirja andma. Niisamuti tegi võlgnik oma pojaga notariaalseid tehinguid vahetult enne kompromissi sõlmimist. 17. Kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused ja kohustused. Seega ei oma nõude selguse kontekstis (

§ 15lg 3 p 1) tähtsust, mis suhted olid pooltel enne kompromissilepingu sõlmimist.

Küll aga nähtub 04.10.2021 lepingust, et selles on pooled üle kinnitanud, et 27.08.2021 on sõlmitud kompromissileping, mis tuleneb võlgniku ja Z vahelisest

1. a käsunduslepingust, mille kohaselt kohustus võlgnik ajama Eestis Z asja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel. Z loovutas 29.05.2020 nõude võlgniku vastu avaldajale. Avaldaja nõue ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla aegunud, kuna kompromissileping sõlmiti aasta tagasi.
2. Ajutise halduri aruandest järeldub, et võlgnik ei suuda täita pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (

§ 1lg 2).

Järelikult on võlgnik maksejõuetu ja maakohus kuulutas õigesti välja võlgniku pankroti. Maakohus on piisavalt põhjendanud, toetudes ajutise halduri aruandele, miks võlgnik on maksejõuetu. Ringkonnakohus ei tähelda, et maakohus oleks nimetatud järeldusele jõudmisel ületanud diskretsiooni piire. Asjas esitatud ja kogutud tõendid on piisavad, tegemaks järeldusi võlausaldaja nõude selguse ja võlgniku majandusliku olukorra kohta. Neil põhjendustel ei anna määruskaebuse väited ja sellele lisatud tõendid alust vaidlustatud määrust tühistada. Kuna maakohtu määrus jääb pankroti välja kuulutamise osas muutmata, pole alust muuta ka sellega seotud korraldusi ega menetluskulude jaotust. 19.

§ 8

¹ lg 7 kohaselt kui võlgnik sureb pärast tema suhtes pankroti väljakuulutamist, jätkatakse menetlust tema pärandvara suhtes läbiviidava pärandvara pankrotimenetlusena. 20. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 5

lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta pankrotiasjas edasi kaevata üksnes siis, kui see on samas seaduses ette nähtud.

§ 32

ei näe ette võimalust vaidlustada ringkonnakohtu määrust, mis on tehtud pankrotimääruse vaidlustamisel. Seega ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada. TsMS ei võimalda sisulise kaebeõiguse puudumise korral vaidlustada ka menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
2. Pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud on pankrotimenetluse kulud

§ 150

lg 1 p 1 mõttes ning kui pankrotiavaldus rahuldatakse, tasutakse need kulud

§ 150

lg 2 järgi pankrotivarast pankrotiseaduses sätestatud korras (vt Riigikohtu 10.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 12). TsMS § 174 lg 1 järgi määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 5 2-22-6145 23. Võlausaldaja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema määruskaebuse menetlemise kuludeks lepingulise esindaja kulud 1332 eurot. Nimekirja kohaselt kulus esindajal teenuse osutamiseks kokku 11,1 tundi ja tema tunnihind oli 120 eurot (käibemaksuga). Kolleegiumi hinnangul ei ületa vandeadvokaadist esindaja tunnitasu keskmist määra ning tehtud toimingud on kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud, arvestades mh asjaolu, et võlgnik esitas koos määruskaebusega uusi väiteid ja tõendeid. Seega tuleb avaldajale hüvitada pankrotivarast määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud 1332 euro ulatuses. Vastavalt avaldaja taotlusele tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. 24.

§ 65lg 14 sätestab, et kui haldur vastab Ts

MS § 218 lg 1 p-des 1 ja 2 lepingulisele esindajale seatud nõuetele ja osaleb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes ilma täiendavat õigusabi kasutamata, võib ta nõuda kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist menetluskuluna pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulude jaotuse kohaselt menetluskulud. Pankrotihaldur Martin Pärn vastab viidatud nõuetele ja on osalenud oma ülesannete tõttu kohtumenetluses täiendavat õigusabi kasutamata. Halduri menetluskulude nimekirja kohaselt on määruskaebuse menetlemisega seonduvaks ajakuluks 3 tundi tunnitasuga 156 eurot (käibemaksuga), kokku 468 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei ületa vandeadvokaadist halduri tunnitasu keskmist määra ning tehtud toimingud on menetluse käiku arvestades kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Seega tuleb haldurile pankrotivarast hüvitada määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud 468 euro ulatuses. Vastavalt halduri taotlusele tuleb TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 6 2-22-6145 tÜ Tühistatud osaliselt Riigikohtu 07.06.2023 määrusega RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2022. a määruse p 6 tsiviilasjas nr 2-226145. Teha selles osas uus määrus, millega jätta Martin Pärna menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldamata. 2. Rahuldada määruskaebus. 3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Martin Pärna kanda. 4. Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus. Mõista Martin Pärnalt F kasuks välja kassatsiooniastmes kantud menetluskulude hüvitis 565 eurot. 5. Kohustada Martin Pärna tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 7