Obsah (4)

§ 10§ 15§ 31§ 5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 22.05.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-17400 Kohtuasi Ideal Cap

) § 15 lg 3 p 1 alusel. Maakohus leidis Riigikohtu lahendile (RKTKm 06.03.2002, 3-21-17-02, p 10) tuginedes, et praeguses asjas väljub võlgniku ja võlausaldaja vaidlus võlausaldaja nõude selguse üle pankrotimenetluse raamidest, kuivõrd pooled on esitanud väiteid ja tõendeid, mis eeldavad suuremas mahus õiguslike hinnangute andmist ja asjaolude tuvastamist. Nõude kindlakstegemiseks tuleb tuvastada, kas avaldaja on võlgniku ja avaldaja vahelist maaklerilepingut kohaselt täitnud, rikkumata muuhulgas lojaalsuskohustust VÕS § 668 lg 1 kohaselt ning kas võlgnik on lepingu kehtivalt üles öelnud. Lisaks tuleb tuvastada, millised kulud on võlgnik avaldajale lepingust tulenevalt kohustatud hüvitama. Maakohus märkis, et pankrotiavalduse menetlemise eesmärgiks ei ole ajutise halduri nimetamise otsustamisel hagimenetlusega sarnaste vaidluste lahendamine võlausaldaja ja võlgniku vahel.

§ 10lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama enda nõude olemasolu.

Võlausaldaja peab seega tooma esile selged, vastuoludeta ja vaidlustamata asjaolud ja tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude. Käesoleval juhul võlausaldaja seda teinud ei ole ning võlgnik on pankrotiavalduse aluseks oleva nõude põhjendatult vaidlustanud. Maakohtu hinnangul on võlgniku vastuväited nõude selgusele piisavalt kaalukad selleks, et jätta ajutine haldur nimetamata. Määruskaebus 5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada ja teha uus määrus, millega nimetada võlgnikule ajutine haldur ja keelata võlgnikul vara käsutamine ilma ajutise halduri nõusolekuta, alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub avaldaja jätta võlgniku kanda. 3 2-22-17400 Määruskaebuse kohaselt on maakohus rikkunud nii materiaal- kui ka menetlusõigust. Maakohus on leidnud ekslikult, et võlgnik on avaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud ja et nõude kindlakstegemiseks tuleb tuvastada, kas avaldaja on võlgniku ja avaldaja vahelist maaklerilepingut kohaselt täitnud, rikkumata mh lojaalsuskohustust VÕS § 668 lg 1 kohaselt, samuti kas võlgnik on lepingu kehtivalt üles öelnud ja millised kulud on võlgnik avaldajale lepingust tulenevalt kohustatud hüvitama. Võlausaldaja ei ole võlgnikule lepingu alusel kulude hüvitamise nõuet esitanud. Igasugune võlgniku vastuväide ilma sisulise kohtuliku kontrollimiseta ei saa kaasa tuua seda, et võlausaldaja pankrotiavalduse menetlemine on välistatud. Võlgnik ei ole tõendanud oma vastuväiteid, et võlausaldaja on rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi. Võlgnik ei ole selgitanud, milles seisnes väidetav võlausaldaja tegutsemine ja missugused olid konkreetsed teod, mida võlgnik käsitleb lojaalsuskohustuse rikkumisena, ehk tegutsemisena ostja huvides. Asjaolu, et võlausaldaja suhtles ostja ja Tallinna Linnavalitsusega ei tähenda, et võlausaldaja tegutses ostja huvides – võlaõiguslepingu kohaselt oli ehitusloa saamine võlgniku kohustus ning igasugune suhtlus ehitusloa saamise nimel, mille väljastamisest Tallinna Linnavalitsus keeldus seoses detailplaneeringu vastuoluga, sai toimuda ja toimus üksnes võlgniku huvides. Võlgnik pole pöördunud suuliselt ega kirjalikult lojaalsuskohustuse rikkumise tõttu võlausaldaja poole. Maakohus ei ole hinnanud võlgniku vastuväidete põhjendatust. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kuna jättis ajutise halduri nimetamata

§ 15lg 3 p 1 alusel.

Riigikohtu lahendist (RKTKm 10.06.2014, 3-2-1-60-14, p 16) tuleneb, et viidatud säte on kohaldatav üksnes füüsiliste isikute puhul. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

1. Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata, kuid määruse resolutsiooni tuleb täiendada otsustusega tühistada maakohtu varasem pankrotiavalduse tagamise määrus. Määruskaebus jääb rahuldamata.
4. Esmalt lahendab kolleegium seni lahendamata taotlused. 9.
5. Menetlusosalised esitasid määruskaebemenetluses uusi tõendeid. Ringkonnakohus võtab menetlusosaliste esitatud dokumentaalsed tõendid vastu TsMS § 662 lg 3 alusel ja arvestab nendega kaebuse lahendamisel. 9.
6. Avaldaja taotleb määruskaebuses asja läbivaatamist kohtuistungil. TsMS § 667 lg 3 esimesest lausest tulenevalt lahendatakse määruskaebus üldjuhul kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus ei pea istungi korraldamist praeguses asjas vajalikuks, kuna maakohus korraldas asjas kohtuistungi, kus mõlemad menetlusosalised esindajate kaudu osalesid ning avaldaja on saanud oma seisukohad esitada määruskaebuses. Asi on võimalik lahendada olemasolevate materjalide põhjal. Avaldaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis tingiks kohtuistungi korraldamise vajaduse. 4 2-22-17400
7. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks. Maakohus ei ole võlausaldaja nõude selguse ja võlgniku vastuväidete hindamisel ületanud diskretsioonipiire. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium järgmist.
8. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad määruskaebemenetluses endiselt selle üle, kas võlausaldaja nõue on piisavalt selge, sh kas võlgnik on esitanud nõudele põhjendatud vastuväited.

§ 10

lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama enda nõude olemasolu.

§ 15

lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Maakohus viitas asjakohaselt Riigikohtu praktikale, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses (RKTKm 06.03.2002, 3-2-1-17-02, p 10).

§ 15

lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja võlgniku vahel. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. 11.1. Esiteks märgib kolleegium, et ei nõustu võlausaldaja väitega, et

§ 15

lg 3 ei ole juriidilisest isikust võlgniku puhul kohaldatav.

§ 15

lg 3 p 1 ei erista oma sõnastuses füüsilisest ja juriidilisest isikust võlgnikku. Näiteks

§ 15

lg 3 p-s 3 on eraldi loetletud, milline peab minimaalselt olema võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevate nõuete suurus juriidiliste isikute ja milline füüsiliste isikute puhul. Seetõttu ei ole ka sätte loogikast võimalik võlausaldaja käsitlust järeldada. Võlausaldaja viidatud Riigikohtu lahendis (RKTKm 10.06.2014, 3-2-1-60-14, p 16) on võetud seisukoht seoses

§ 31

lg 2 (kuni 30.06.2022 kehtinud sõnastuses) tõlgendamisega ja märgitud, et

§ 31

lg 2 (kuni 30.06.2022 kehtinud sõnastuses) kohaldus üksnes füüsilisest isikust võlgniku puhul, mitte ei olnud see seisukoht võetud seoses

§ 15lg-ga 3.

11.

1. Teiseks nähtub asjas esitatud materjalidest, sh määruskaebemenetluses vastu võetud tõenditest, et avaldaja ja võlgniku vahel on vaidlus selle üle, kas poolte vahel sõlmitud lepingu p-st 2.1.4 tulenes võlausaldajale keeld tegutseda lepingu täitmisel ka kinnistu ostja kasuks, samuti kas ja milliste tegevustega on võlausaldaja rikkunud lepingus kehtestatud kohustusi, sh käsundisaaja lojaalsuskohustust, ja kas võlausaldajal ei ole õigust nõuda võlgnikult maakleritasu maksmist VÕS § 668 lg 1 alusel või kas võlgnik on lepingu kehtivalt üles öelnud. Võlgnik on tuginenud asjaoludele, et võlausaldaja sekkus kinnistu ostja huvides ehitusloa menetlusse, andis võlgnikule ebaõigeid juhiseid ja soovitusi, mille tagajärjel kannatas võlgnik varalist kahju, koostas võlgnikule kahjuliku müügilepingu ja tekitas võlgnikule intressikulusid seoses lepingu esemeks oleva kinnisasja müügilepingu sõlmimise venimisega. Võlgnik on esitanud tõendid, mis tema hinnangul lepingu rikkumist ja lepingu ülesütlemist tõendavad (14.12.2022 vastuse lisad 1–3, 25.01.2023 seisukoha lisad 1–6, 10.02.2023 seisukoha lisad 1– 4, 13.03.2023 lisa 1, 19.03.2023 lisa 1). Lisaks on võlgnik palunud kuulata üle kaks tunnistajat, kes saavad tõendada võlgniku väidetud lojaalsuskohustuse rikkumise aluseks olnud asjaolusid. Kuigi maakohus märkis vaidlustatud määruses, et võlausaldaja nõude puhul tuleb mh kindlaks teha, millised kulud on võlgnik avaldajale lepingust tulenevalt kohustatud hüvitama, on ringkonnakohtu hinnangul võlausaldaja nõue ainuüksi juba seetõttu ebaselge, et pooled 5 2-22-17400 vaidlevad ulatuslikult eelnevalt loetletud asjaolude üle. Kolleegium leiab seetõttu, et käesoleval juhul on võlgnik esitanud võlausaldaja nõudele sellised vastuväited ja tõendid, mille pinnalt avaldaja nõude selguse kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Maakohus on seega õigesti jätnud ajutise halduri nimetamata ja lõpetanud tsiviilasja menetluse.
2. Maakohus jättis menetluskulud

§ 15lg 6 alusel võlausaldaja kanda.

Võlausaldaja ei ole määruskaebuses põhjendanud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud jaotada teisiti. Kuna vaidlustatud määrus jääb lõppjäreldustes muutmata, ei ole alust muuta ka menetluskulude jaotust.

1. TsMS § 386 lg 4 esimese lause kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Maakohus rahuldas 28.12.2022 määrusega võlausaldaja 27.12.2022 taotluse pankrotiavalduse tagamiseks ja seadis pankrotiavalduse tagamise abinõuna võlgnikule kuuluvale kinnistule asukohaga Raudtee tn 62, 11621 Tallinn (registriosa nr 4043650) ja mõttelisele osale kinnisasjast asukohaga Raudtee tn 64, 11621 Tallinn (registriosa nr 243150) käsutamise keelumärke võlausaldaja kasuks. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses pankrotiavalduse tagamise määruse tühistamise kohta otsustust teinud. Kolleegium kõrvaldab maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise ja täiendab määrust otsustusega pankrotiavalduse tagamise tühistamise kohta TsMS § 386 lg 4 alusel.
2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus TsMS § 174 lg-s 4 ja § 177 lg-s 2 sätestatud korras. 15.

§ 5

lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud.

§ 15

lg 5 sätestab, et ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada määruskaebuse, mistõttu ei saa selles osas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada. Menetluskulude jaotus on vaidlustatav TsMS § 178 lg 1 järgi. (allkirjastatud digitaalselt) 6