Obsah (6)

§ 173§ 158§ 104§ 168§ 175§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Marget Henriksen Määruse tegemise aeg ja koht 12. mai 2023.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-17796 Tsiviilasi V L kohustustest vabastamise menetlu

§ 173

lg-s 1 on sätestatud võlgniku kohustus, mitte õigus, tuleb võlgnikul põhistada tulutoova tegevusega tegelemist või selle otsimist. Põhistamine on TsMS § 235 järgi väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Võlgnik võib selleks kasutada kõiki seadusega lubatud tõendusvahendeid, samuti tõendeid, mida seadus tõendiks ei loe või mis ei ole tõendile ette nähtud protsessuaalses vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlgnikul on kohustus menetluse kestel tegeleda aktiivselt töö otsimisega vastavalt võimalustele. Käesoleval juhul ei ole võlgnik nimetatud tõendeid esitanud ning ka aruannetest ei nähtu, et võlgnik oleks suurema tasuga tööd otsinud. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-09-37867 märkinud, et üksnes töökoha olemasolu ei saa käsitleda mõistlikult tulutoova tegevusena. Võlgnik on terve menetluse kestel teeninud madalat töötasu. Seega ei saa väita, et võlgnik oleks nõuetekohaselt täitnud oma kuni 30.06.2022 kehtinud

§ 173lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.

Riigikohus on küll lahendis nr 2-11-24696/82 märkinud, et paremini tasustatud töö leidmine ei pruugi olla võlgniku elukorraldusest tulenevalt mõistlik, kuid praegusel juhul ei ole võlausaldajale teada, et võlgniku elukorraldus (nt laste kasvatamine, sugulase hooldamine) segaks võlgnikul tasustavama töö leidmist. Viidatud Riigikohtu lahendis on kolleegium sätestanud ka eelduse, mille kohaselt peab reeglina võlgnik töötama täiskohaga tööl. Poole kohaga töötamist töötasuga 300 eurot kuus ei saa pidada mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks. Samuti ei ole võlgnik tõendanud mõistlikult tulutoova tegevuse otsimist. Võlausaldaja on juba 31.08.2021 taotluses välja toonud, et võlgnik ei ole lisanud aruannetele töölepinguid, mis tõendaks võlgniku teenitavat sissetulekut ning selle suurust. Eeltoodut ei ole võimalik kontrollida ka pangakonto väljavõtete alusel, kuivõrd neid võlgnik esitanud ei ole ning aruannete kohaselt võlgnikul arvelduskontod puuduvad. Samuti on kohus oma 27.05.2022 kirjas välja toonud, et võlgnikul tuleb esitada tõendid töökoha/töökohtade kohta (nt töölepingud) või kandideerimiste kohta (nt väljavõtted kandideerimisest tööportaalide kaudu, e-kirja teel kandideerimise korral e-kirjad). Olenemata korduvatest tähelepanujuhtimistest ei ole viimati esitatud aruandele võlgniku töölepingut lisatud. Ühtlasi juhib võlausaldaja tähelepanu asjaolule, et kuigi võlgniku sissetulek on aruande kohaselt 300 eurot kuus, on võlgniku kulud aruande kohaselt 300-440 eurot. Võlausaldajale jääb arusaamatuks, kuidas saab võlgnik 300 eurose sissetulekuga tasuda ise kulusid summas 440 eurot. Võlausaldaja hinnangul on võlgnik olnud oma kohustuste täitmisel vähemalt raskelt hooletu.

1. Võlgnik selgitab vastuses võlausaldaja taotlusele, et on esitanud kohtule aruandeid oma tulutoova tegevuse ja kulutuste kohta. Võlgnik on varasemalt juba selgitanud, miks ta ei ole võimeline suuremat tulu teenima kui miinimumpalk. Võlgnikul ei ole erialast haridust tulutoovaks tegevuseks, samuti ei ole ta ka oma isikuomadustelt ning puudulikust eesti keele oskusest tulenevalt suuteline lihttööst enamaks. Kuivõrd võlgnik on kogu menetluse ajal töötanud, v.a. mõned lühikesed perioodid, siis ei saa leida, et ta ei ole töö otsimisega aktiivselt tegelenud. See, et võlgnik teenib vähe, ei ole etteheide mitte temale, vaid seadusandjale, kes on kehtestanud miinimumpalga just sellisena nagu see on ja millest ei jätku võlgnikul oma võlakohustuste teenindamiseks. Tuleb arvestada, et võlgnikul olemasolevate ülejõu käivate võlakohustuse tekkimises on süü ka võlausaldajast pangal, kes andis toona esimese buumi ajal laenu oluliselt kergekäelisemalt kui praegusel ajal, ei taganud laenu piisavalt ning ei veendunud võlgniku võimes talle väljastatud laenu tagasi maksta ka ilma kinnisvara tagatiseta. Võlgniku suhtes tehti esimene pankrotimäärus 11.11.2010.a. tsiviilasjas 2-10-48925 (t lk 169-170), millega ühtlasi tunnustati võlausaldajatega tehtud tehingute alusel tekkinud nõuded võlgniku vastu, sh ka xxx nõuet, kes on antud pankrotiasjas võlausaldajaks. Seega seaduse kohaselt peaks xxx nõuded olema alates 01.04.2021 võlgniku vastu aegunud ja nende kohustuste täitmisest on ka võlgnikul endal õigus keelduda. 3
2. xxx leiab 10.08.2022 seisukohas, et tema nõue tuleneb Harju Maakohtu 30.05.2017 kohtumäärusest, millega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ning mille ulatuses on jäänud raha saamata, 63 750,34 eurot. Eelnimetatud Harju Maakohtu 30.05.2017 kohtumäärus on pankrotiseaduse § 168 kohaselt täitedokumendiks.
3. Võlgnik esitas 26.09.2022 lõpparuande ja taotluse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks. Võlgnik V L on oma oskuste ja võimete piires pankrotimenetluse ajal pidevalt töötanud, saades sissetulekut palga alamäära ulatuses, millest on hädapärast jätkunud vaid tema enda igapäevaseks toimetulekuks. Võlgnik ei ole vahepealsel ajal endale mingit märkimisväärset vara soetanud, samuti puuduvad tal pangakontod. Oma võlgnevusest xxx-i ees ei ole võlgnik suutnud alates käesoleva pankrotiasja algatamisest midagi ära tasuda, mida kinnitavad ka võlgniku poolt kohtule esitatud aruanded perioodil 2017-
5. Kohus on teinud päringuid Pensionikeskus AS-ile ja Sotsiaalkindlustusametile ning krediidiasutustele. Võlgnikul ei ole kohustuslikku- ega täiendavat kogumispensioniga liitumisi (Ik lk 186). Sotsiaalkindlustusametilt võlgnikule väljamakseid tehtud ei ole (Ik lk 183). xxx AS vastuste kohaselt omab võlgnik nende juures arvelduskontot, millel 14.10.2022 seisuga 0 eurot (Ik lk 188-189).
6. Kohus küsis 4.11.2022 võlausaldajalt võlgniku taotluse osas seisukohta. Võlausaldaja xxx AS leiab 22.11.2022 seisukohas, et võlgnik on rikkunud kuni 30.06.2022 kehtinud

§ 173

lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või selle puudumisel seda otsida, kuivõrd on menetluse kestel töötanud poole kohaga (töötasuga 300,00 eurot kuus) ning ei ole põhistanud suurema tasuga töö otsimist, lg-st 2 tulenevat teabe andmise kohustust, kuivõrd ei ole esitanud kohtu poolt nõutud dokumente (tõendeid töökoha ega kandideerimiste kohta) ning küsitavusi on olnud võlgniku aruandes. Kuigi võlausaldaja xxx AS on ainukeseks võlausaldajaks antud menetluses, ei ole võlgnik teinud kohustustest vabastamise menetluses võlausaldaja nõude katteks ühtegi väljamakset (ka mitte pärast kohtu poolt hea tahte näitamise võimaluse andmist). Seejuures kulutab võlgnik aga aruande kohaselt igakuiselt 100,00 eurot sigarettidele ja alkoholile. Võlgniku käitumisest nähtub, et tal puudub igasugune huvi võlausaldaja nõude rahuldamise suhtes, mistõttu ei ole kohustustest vabastamise menetluse kaudu uue võimaluse (majandusliku alguse) andmine käesoleval juhul põhjendatud. Swedbank AS palub jätta V L pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata.

1. Kohtus 13.12.2022 ärakuulamisel võlgnik selgitas, et töötas menetluse ajal, aga tal on probleemid alkoholiga. Võlad on igal pool, seetõttu ei saanud võlausaldajale maksta. On võlgu sõpradele. Praegu ei tööta, pangakontot ei ole. Otsib tööd, kus makstakse töötasu sularahas. Vahel saab lisatasu, kui mõnda pensionäri aitab. Võlgnikul on elukaaslane, kes teda aitab. Töövõimetust ei ole, ainult alkoholiprobleemid. Võlgniku hinnangul on võlausaldaja nõue aegunud. Kohtumääruse põhjendused
2. Esmalt käsitleb kohus nõude aegumise vastuväidet, seejärel saab vaadata läbi kohustustest vabastamise lõpetamise menetluse. Võlgnik on seisukohal, et võlausaldaja nõue on aegunud alates 01.04.2021 ja võlgnikul on õigus kohustuste täitmisest keelduda. Võlgniku väitel tehti võlgniku suhtes esimene pankrotimäärus 11.11.2010 tsiviilasjas 2-10-48925, millega ühtlasi tunnustati xxx AS nõuet (esitatud lahend Ik lk 169-170). Võlausaldaja vaidleb aegumisele vastu ja selgitab, et nõue tuleneb Harju Maakohtu 30.05.2017 kohtumäärusest, millega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus raugemise tõttu pärast 4 pankroti väljakuulutamist. Eelnimetatud Harju Maakohtu 30.05.2017 kohtumäärus on pankrotiseaduse § 168 kohaselt täitedokumendiks. Kohtu seisukoht aegumise osa. Kohtu Infosüsteemist ja esitatud tõenditest nähtub ning kohus tuvastab, et: tsiviilasjas nr 2-10-48925 on 11.11.2010 kuulutatud välja V L pankrot (kohtulahend on jõustunud 29.11.2010). 31.03.2011 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-10-48925 on lõpetatud V L pankrotimenetlus raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist (kohtumäärus on jõustunud 18.04.2011). 31.03.2011 kohtumääruse resolutsiooni punktis 3 märgiti muuhulgas, et pankrotimenetluses tunnustati xxx AS nõuet summas 63 750,34 eurot, mille ulatuses võlausaldaja ei ole raha saanud (kohtumäärus jõustus 18.04.2011). võlgniku suhtes oli täitmisel xxx AS nõue summas 63 750,34 eurot kohtutäitur xxx juures. Nõue esitati täitmisele 22.05.2011, milline nähtub ajutise pankrotihalduri 12.12.2016 aruandele lisatud tõendist (Ik lk 64). TsÜS § 157 lg 3 järgi on pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest arvates. Pankrotiseaduse (

) § 168 kohaselt ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata, on

§ 158

lõikes 4 või § 163 lõikes 4 nimetatud määrus täitedokumendiks, kui võlgnik ei ole esitanud nõudele vastuväidet vastavalt

§ 104

lõikele 1 või kui kohus on § 104 lõikes 2 nimetatud juhul võlausaldaja nõuet tunnustanud. Võlgnik ei olnud tsiviilasja 2-1048925 pankrotimenetluses võlgnikuna sissenõudja nõudele

§ 104lg 1 mõttes vastuväidet esitanud.

xxx AS nõude osas oli täitedokumendiks 31.03.2011 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-1048925 ehk 18.04.2011 jõustunud kohtulahend TsÜS § 157 lg 3 tähenduses. Tegemist oli avaldaja pankrotimenetluse lõpetamisega vastavalt

§ 158(raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist).

Vastavalt

§ 158

on see kohtulahend täitedokumendiks ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata ning vastavalt TsÜS § 157 lg-le 3 aeguks selline nõue kümne aasta pärast pankrotimenetluse lõpetamisest, so 18.04.

1. TsÜS § 160 kohaselt aegumine peatub hagi esitamisest. 25.11.2016 esitas võlgnik uuesti pankrotiavalduse ja täitmata jäänud kohustusest vabastamise taotluse, tsiviilasi 2-16-
2. TsÜS § 160 lg 2 p 31 sätestab, et hagi esitamisega on võrdsustatud: võlgniku saneerimisavalduse või maksejõuetusavalduse esitamine. Pankrotimenetluse lõpetamise määrus on samasugune täitedokument nagu iga teine täitedokument, mille aegumise peatab hagi esitamine, mis antud juhul toimus 25.11.2016, kui võlgnik esitas uuesti enda pankroti väljakuulutamise avalduse ja kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Harju Maakohtu 22.12.2016 määrusega tsiviilasjas 2-16-17796 kuulutati välja võlgnik V L uus pankrot. Harju Maakohus 30.05.2017 määrusega lõpetas V L pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ning algatas kohustustest vabastamise menetluse. Määrus jõustus 04.07.
3. 30.05.2017 kohtumääruse resolutsiooni punktis 2 märgiti muuhulgas, et pankrotimenetluses tunnustati xxx AS nõuet summas 63 750,34 eurot, mille ulatuses võlausaldaja ei ole raha saanud (kohtumäärus jõustus 04.07.2017). Kuna xxx AS nõue ei olnud aegunud 25.11.2016 uue pankrotiavalduse esitamise aja seisuga ning 30.05.2017 kohtumäärusega tunnustatud võlausaldaja nõuet uuesti, siis ei ole xxx AS nõue aegunud. Käesoleval juhul saab seega nõude osas täitedokumendiks olema 30.05.2017 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-16-17796 ehk 04.07.2017 jõustunud kohtulahend TsÜS § 157 lg 3 tähenduses. Tegemist on võlgniku pankrotimenetluse lõpetamisega vastavalt

§ 158

. Vastavalt

§ 168on see kohtulahend täitedokumendiks ning vastavalt Ts

ÜS § 157 lgle 3 aeguks selline nõue kümne aasta pärast pankrotimenetluse lõpetamisest. 5

1. Kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise otsustamine. 01.07.2022 jõustus Füüsilise isiku maksejõuetuse seadus (FIMS), millega reguleeriti ka kohustustest vabastamise menetlus. Vastava seaduse rakendussäte § 68 lg 2 sätestab: Enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud pankrotiavalduste, kohustustest vabastamise avalduste ja võlgade ümberkujundamise avalduste alusel algatatud menetlustele kohaldatakse pankrotiseaduse redaktsiooni või võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust, mis kehtisid
2. aasta
3. juunini. Seega tuleb ka käesolevas menetluses kohaldada jätkuvalt varem kehtinud pankrotiseaduse sätteid, mis reguleeris kohustustest vabastamise menetlust.
4. Pankrotiseaduse (

) § 175 lg 1 näeb ette, et kohus otsustab võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Kohustustest vabastamise menetlus on algatatud 30.05.2017, so rohkem kui viis aastat tagasi. 13. Võlausaldaja xxx AS vaidleb võlgniku kohustustest vabastamisele vastu. 14. Vastavalt

§ 175

lg 2 „kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.“ Võlgnik ei ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos. Kohus kontrollib järgmisena, kas võlgnik on rikkunud menetluse kestel oma kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 15.

§ 173sätestab võlgniku kohustused menetluse kestel.

Võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1). Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (lg 3). Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. (lg 4). Võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (lg 5). a) Võlgnik on enamuse kohustustest vabastamise menetluse ajast töötanud. Võlgnik on olnud kogu menetluse jooksul töötu mõned kuud, s.o aastal 2018 juunis, kui ütles töökoha üles (Ik lk 122), 11.05.2020-08.06.2020, so, 28 päeva (Ikd lk 132) ning oktoober 2020 -märts 2021 vanemate ülalpidamisel, s.o ei töötanud 6 kuud (Ik lk 135). Võlgniku sissetuleku suurus on palga alammäära suuruses. b)

§ 173

lg 2 kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik on kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul esitanud 5 aruannet. Kahel esimesel aasta aruanded on sarnase sisuga ilma ühegi tõendita. 2018 aruande kohaselt ütles võlgnik töökoha üles juunis 2018, järgmise 2019 aasta aruandes märgib võlgnik, et alates juulist 2018 töötas uuel kohal ning 2019 jaanuarist vanas töökohas tagasi. Võlgnik ei ole konkreetseid kuupäevi lõpetamise ja uue töö leidmisest välja toonud. Seega tuvastab kohus, et võlgniku töötamises esines minimaalne paus, kui sedagi esines. Kohus 03.07.2019 määrusega selgitas võlgnikule, et 2018 ja 2019 aruanded on esitatud puudustega, samas tuletas meelde kolmanda aruande esitamise kohustust. Võlgnik esitas I ja II aruande täpsustused kohtu saadetud blanketil (Ik lk 129-130), kuid seal ei kajastu rohkem infot kui esialgselt esitatud aruannetes, samuti ei olnud lisatud mitte ühtegi tõendit. Kolmas aruanne (Ik lk 132-133) on äravahetamiseni sarnane kahele esimesele, kuhu 6 samuti ei ole tõendeid lisatud. Neljas ja viies aruanne (Ik lk 135-136, 154-155) on samuti lakoonilised ja ilma tõenditeta. xxx AS esitas 31.08.2021 taotluse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ennetähtaegselt. Võlgniku esindaja selgitas (Ik lk 148), et võlgnik ei ole selliseks isikuks, kes oma oskustelt, teadmistelt ja isikuomadustelt oleks suuteline pretendeerima tasuvamale töökohale, sügav depressioon ei võimalda tal ka täiskoormusega töökohta pidada. Võlgnik üritab ennast kuidagi "vee peal" hoida, leida oma elu jätkamise mõtet ning selleks töökohti pidada, kuid kahjuks ei saa ta ka sellega üldises plaanis kuigi hästi hakkama. Sügavamate depressioonihoogude ajal, kuhu on aeg ajalt segatud ka alkoholi, on ta mitmeid kordi oma töökoha kaotanud, misjärel olnud jälle mõnda aega oma pensionärist ema ülalpidamisel. Võlgnik süüdistab panka enda allakäigu põhjustamises (vastutustundetult antud laenu tõttu) ning seetõttu puudub tal tänaseni ka pangakonto ja ta on sunnitud otsima vaid selliseid töökohti, kes on nõus talle sularahas palka maksma. Kohtu hinnangul on võlgnik täitnud aruande esitamise kohustust. Samas ei ole aga võlgnik täitnud tõendamiskohustust. Võlgniku esitatud väited on paljasõnalised ja tõendamata. Võlgniku väited on vastuolulised. Võlgnik väidab aruannetes, et on töötanud erinevates äriühingutes ja saab sissetulekut sularahas ja üldjuhul alla miinimumi. Kohtul puudub aga võimalus hinnata antud väidete tõesust. Puuduvad töölepingud ja palgatõendid. Ka sularahas töötasu saamine peaks olema fikseeritud, kuid tõendeid esitatud ei ole. Kohus on võlgnikule korduvalt selgitanud tõendite esitamise vajalikkust, kuid esitatud on ainult üks väidet kinnitav tõend ja see on 31.11.2011 kohtuotsus. Kohus loeb, et võlgnik suure tõenäosusega on täitnud

§ 173lg 1 tulenevat kohustust tegeleda tulutoova tegevusega.

Arvestades, et võlgniku näol on tegemist täisjõus terve xxx aastase meesterahvaga, poleks usutav mittemillegagi tegelemine. Küll aga hindab kohus mõistlikku tulutoovat tegevust järgenvalt. Eluliselt usutav ei ole, et võlgnik töötab abitöölisena ja poole kohaga. Ehitusmaastikul on pidev tööjõu puudus, seega ei tohiks olla töö leidmine raskendatud. Varasemalt teenis võlgnik väga suurtes summades töötasu sama haridustaseme ja puuduliku keeleoskusega. Võlgniku väitel ei ole temal tervisega probleeme, seetõttu ei ole eluliselt usutav võimalik saada ainult abitöölise ametikoht. Hariduse puudumine polnud enne pankrotimenetluse algatamist probleemiks, seetõttu ei ole kohtule ka usutav, et pärast pankroti väljakuulutamist on paremalt tasutatava töökoha saamisel takistuseks olnud hariduse puudumine või puudulik eesti keele oskus. Võlgniku enda väitel tal puuduvad tervislikud takistused töötamiseks, mistõttu poole kohaga töötamine on samuti ebausutav. Kohtule ei ole usutavalt põhistatud asjaolu, mis takistab võlgnikul töötamast samaväärsetel töökohtadel enne pankroti väljakuulutamist. Varasemalt kõrgelt tasustatud töötasu saamine viitab asjaolule, et võlgniku näol on tegemist hea oskustöölisega. Võlgniku väite kohaselt otsib ta sularahas arveldamise töökohti, kuna tal puudub pangakonto. Kohus tuvastas, et võlgnikul on olemas pangakonto ja seda on ta ka aastal 2019 ja 2021 kasutanud (Ik lk 188). Seega võlgniku väide pangakonto puudumisest ei vasta tõele. Pankade mitte usaldamine ei ole asjakohane vastuväide. Pangal ei ole õigust pankrotimenetluse ajal ise debiteerida oma võlgnevuse katteks või kontol raha kinni hoida. Seega puuduvad takistused töötasu ülekandmiseks arvelduskontole. 26.09.2022 aruandes väidab võlgnik, et pole endale mingit märkimisväärset vara soetanud. Kohtule antud info kohaselt on võlgnik saanud miinimummääras töötasu, võlausaldajatele pole väljamakseid teinud, teda aitavad sõbrad ja elukaaslane ning pensionärist ema. Võlgniku kulud aruannete kohaselt kuus kas vähenevad või on jäänud samaks:

1. ja
2. 500 eurot,
3. aastal 300 eurot, 2021 aastal 300 eurot ning 2022 on kulutused 300 eurot kuus. Arvestades elatustaseme üleüldist tõusu on aruannetes väljatoodu kaheldav. Samuti, milline on see mitte märkimist väärt vara, mida võlgnik on suutnud endale soetada, pole teada. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et võlgnik on rikkunud mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemist, 7 selle otsimist ning teabe andmise kohustust korrektses plaanis. Hoolimata korduvatest tähelepanujuhtimisest ei ole kohtule esitatud tõendeid, mis võlgniku väiteid kinnitaks. Võlgniku käitumine ei ole kooskõlas kohustustest vabastamise menetluse eesmärkidega, milleks on tagada menetluse läbipaistvus ning võimaldada kohtul hinnata, kas võlgnik oma kohustusi täidab. c) Väljamakseid ei pea tegema sellisest tulust, millele ei saa pöörata sissenõuet, eelkõige miinimumpalk, toetused ning kui võlgnikul on alaealisi ülalpeetavaid, siis 1/3 miinimumpalgast iga alaealise ülalpeetava kohta (täitemenetluse seadustiku § 131 ja 132). Lisaks jääb võlgnikule 25% töötasust, mis jääb üle pärast miinimumtasu mahaarvamist (75% kuulub väljamaksmisele võlausaldajatele). Võlgniku väitel on tema sissetuleku suurus jäänud miinimumpalga tasemele. Võlgnikul ei ole rahvastikuregistri andmetel alaealisi ülalpeetavaid. Võlgnik vabatahtlikult oma kohustust ei täitnud. Võlgnik selgitas 13.12.2022 ärakuulamisel, et võlad on igal pool, seetõttu ei saanud võlausaldajale väljamakseid teha. 25.11.2026 esitatud pankrotiavalduses võlgnik kinnitab, et uusi võlgu juurde võtnud pole, ainukeses võlausaldajaks on xxx AS (Ik lk 4). Võlgnik ei ole mitte üheski aruandes märkinud, et oleks võtnud uusi kohustusi. Ärakuulamisel öeldut saab kohus tõlgendada selliselt, et võlgnikul on teisigi võlgnevusi mida tasus ja seetõttu ei jätkunud tal xxx AS-ile, pankrotimenetluses tunnustatud võlausaldajale, väljamaksete tegemiseks. Kohtu hinnangul võlgnik kinnitas teiste võlausaldajate eelistamist. d) Kohus peab hindama, kas võlgnik on rikkunud kohustusi süüliselt ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel.

näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Võlgnikul on käimas kohustustest vabastamise menetlus, mille kestel tuleb võlgnikul teha endast kõik võimalik vähendamaks võlausaldajate nõudeid. Kohus tuvastas võlgniku arvelduskonto olemasolu, mistõttu töötasu sularahas eelistamine on vara varjamine. Kohtul ei ole võimalus kontrollida sissetulekute ja väljaminekute vahekordi, samuti raha raiskamist või hinnata võlgniku väidete õigsust miinimumpalga teenimisest. Võlgnik väitis ärakuulamisel „võlad on igal pool“. Kohtule ei ole aga teisi võlausaldajaid teada. Kohtu hinnangul on võlgnik oma kohustusi rikkunud süüliselt eelistades töötamist miinimumpalgaga, töölepinguta töötamist, töötasu eelistamist sularahas, mida pole võimalik kontrollida ja eelistades teisi võlausaldajaid. Võlgniku selgitused on paljasõnalised ja kirjapandu tõendamata. Kohus on eespool tuvastanud raske hooletuse ja tahtluse kahjustada olemasolevat võlausaldajat. Kohtule ei nähtu võlgniku maksekäitumises vabandatavusi: puuduvad ülalpeetavad ja tervislikud takistused. Ärakuulamisel ei ole selgunud objektiivseid võlgnikust sõltumatuid asjaolusid, mis oleks takistanud võlgnikul täita seadusest tulenevaid võlgniku kohustusi. Kohtule nähtub selgelt võlgniku ükskõiksus enda tegevuse osas kohustustest vabastamise menetluse edukaks lõpplahenduse otsimiseks. Võlausaldaja huvid on saanud kahjustada. Kohus on seisukohal, et hoolimata kohtu korduvatest selgitustest tõendada oma väiteid ei ole rohkem kui viie aasta jooksul võlgnik ühtegi tõendit esitanud. Liiatigi veel asjaolu, et võlgnikul on õigusteadmistega esindaja, kes samuti ei ole peale selgituste esitanud mitte ühtegi tõendit võlgniku töökoha olemasolu, sissetuleku teenimise, selle suuruse, kulutuste suuruse, nende kandmise, näitab tahtmatust ja ükskõiksust võlgniku omaenese heaolu parandamisse.

1. Kohus selgitab võlgnikule, et kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita. Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima 8 võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (3-2-1-49-16, p 15; 3-2-1-19-16, p 14) ning võlgnik peab suutma seda hiljem ka kohtule tõendada. Juhul, kui võlgnik seda ei tee, riskib ta sellega, et teda kohustustest ei vabastata. Võlgadest vabastamise menetluse üks eesmärke on anda võlgnikule võimalus vähendada oma võlgnevust võlausaldajate ees ning neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada seeläbi väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ja normaalseks sotsiaalseks eluks. Riigikohus on mitmes lahendis väljendanud seisukohta, mille kohaselt ei ole võimalus vabaneda oma kohustustest eelduslikult iga võlgniku õigus. Võlgadest vabastamise menetlus on nähtud ette võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kohustustest vabastamise menetluse kestel tuleb võlgnikul toime tulla minimaalsete vahenditega, näitamaks maksete tegemise ja eeskujuliku käitumisega tahet anda endast parim võlausaldajate nõuete kasvõi osaliseks rahuldamiseks ja seda, et ta on väärt uut majanduslikku algust. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (RKTKo 30.10.2019 lahend tsiviilasjas 2-11-24696).
2. Seega tuginedes eeltoodule, on kohus seisukohal, et võlgniku käitumises esineb võlausaldaja nõude rahuldamise takistamisele suunatud süülist käitumist ning seega on kohus tuvastanud

§ 175lg-s 2 sätestatud aluseid kohustustest vabastamata jätmiseks.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et V L pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud ning V L tuleb tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest jätta vabastamata. 18.

§ 175

lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Kohus leiab, et menetluse pikendamine ei ole põhjendatud. Arvestades võlgniku poolt tahtmatust läbipaistva menetluse läbiviimiseks, ei ole võlgnikul võimalik muul viisil heastada oma rikkumised. Kohtu hinnangul tõenäoliselt selle ajaga asjaolud ka ei muutu, kuna võlgnik eelistab töötasu sularahas, mida pole võimalik kontrollida. 19.

§ 175

lg 8 sätestab, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kuna kohus on otsustanud V L pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest jätta vabastamata, lõpetab kohus ka V L pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. 20.

§ 172

lg 4 sätestab, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks esitab usaldusisik kohtule aruande. Menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. V L tuleb usaldusisiku kohustustest vabastada. 21. Kohus jätab TsMS § 172 lg 7 teise lause alusel kohustustest vabastamise menetluse kulud võlgniku kanda. Kuivõrd võlausaldaja ei ole kohtule oma menetluskulude nimekirja esitanud ning menetluskulude tekkimine ei nähtu toimiku materjalidest, määrab kohus kindlaks, et võlausaldajal puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Tulenevalt FiMS § 49 lg-st 14 avaldab kohus teate V L kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. /Allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen Kohtunik 9