← Eesti

1-17-4722/7

Obsah (6)§ 127§ 128§ 1043§ 1045§ 134§ 113

Kriminaalasi nr 1-17-4722 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL 05.juunil 2017.a Tallinnas, Harju Maakohus koosseisus Kohtunik Liina Pohlak Sekretär Thea Tikenberg juuresolekul Prokurör Meelis Sentifoli Ka

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 127

lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 128lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline.

Vastavalt

§ 128

lg 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi.

§ 1043

kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Käesolevas kriminaalasjas on leidnud tõendamist, et tegemist oli õigusvastase käitumisega

§ 1045

lg 1 p 2 alusel ning süüdistatava õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses kannatanule kehavigastuste ja tervisekahjustuse tekitamisega. O.I õigusvastase käitumise tulemusena on kannatanu Xxxx saanud tervisekahjustusi ning kehavigastusi. Kohtumenetluse käigus ei ole tuvastatud

§ 1045lg 2 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemist.

Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Hagejal ei ole vaja endal mittevaralise kahju tekkimist eraldi tõendada, kui sellega kaasneb kehavigastus.

§ 134

lg 2 järgi isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.

§ 134

lg 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid, kohus lähtub kahju hüvitise suuruse määratlemisel nii käesoleva kuriteo asjaoludest, kannatanule tekitatud vigastustest kui ühiskonna üldisest heaolu tasemest. Võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult hüvitatava kahju ulatus ning konkreetse rahalise hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab 8 mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /…/. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-34-05 p 22 mh selgitanud, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Kohus leiab, et Xxxxväited selle kohta, et tekitatud kehavigastused põhjustasid tema elukvaliteedi ja heaolu languse, on asjakohased. Vaidlust ei ole selles, et kannatanul Xxxx on tekkinud tervisekahjustused. Kiirabikaardist nähtub, et Xxxx tuvastati 19.03.2017 üla -ja alahuule haavad, parema silma all hematoom. Perifeerseid turseid ei ole, pealael marrastused. Diagnoositi näohulgihaavad Epikriis kinnitab samuti, et Xxxx saabus haiglasse kiirabiga ja tal diagnoositi kolju- ja näoluude murd, silmakoopapõhja murd, lahtine peahaav, huule ja suuõõne lahtine haav, ninaluude murd. Samuti nähtub, et hamba juurtest 9-11 tuleb kergelt verd. Ravisoovitusena on märgitud, et nuusata ei tohi 1 kuu, vajalik pehme toidu dieet. Nimetatud vigastused ja ravisoovitused kinnitavad, et kannatanule peksmise käigus tekitatud tervisekahjustused olid nii tõsised, et kannatanu normaalne elukorraldus s.h söömine oli häiritud vähemalt kuu. Ka kannatanu Xxxx esitatud tsiviilhagis on selgitatud et kannatanu hambad ei ole kinnitunud ning tahket toitu ei ole võimalik süüa. Hammaste kahjustuse probleemiga tuleb hagejal ka tulevikus pöörduda hambaarsti poole, sest hambad ei pruugi enam kinnituda. Nimetatud asjaolu, kinnitab, et peksmise tagajärjel saadud tervisekahjustused mõjutavad kannatanu elukorraldust veel pikemat aega. Kannatanu Xxxx ütluste kohaselt on tervis võrreldes 18.04.2017 seisuga paremaks läinud. Hambad on tundlikud, üks hammas sai tugevalt põrutada, on võimalik, et see tuleb ära, kuid hetkel veel päris täpselt ei tea. Luumurrud on paranenud. Vabastati jäädavalt sõjaväe teenistusest. Nägemine on taastunud. Moraalse kahju summa suuruse jätab kohtu otsustada. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kannatanu on tõendanud nii endal peksmise tagajärjel tervisekahjustuse tekkimist kui ka tervisekahjustuste negatiivset mõju senisele elukorraldusele. Asjaolu, et peksmisel tekkinud tervisekahjustuste tõttu vabastati kannatanu jäädavalt kohustuslikust ajateenistusest, kinnitab, et kannatanule tekitati sellised pöördumatud tervisekahjustused, mille paranemise prognoosi ei ole või on vähetõenäoline, mistõttu tema tervislik seisund ei vasta enam keskmisele normaalsele meesterahvale esitatavatele nõuetele ning ta ei ole sõjaväeteenistuseks kõlbulik. On eluliselt usutav, et tervisliku seisundi tõttu sõjaväekõlbmatuks tunnistamine, tähendab ka üldist elukvaliteedi langust võrreldes selle perioodiga, kui kannatanul selliseid tervisekahjustusi ei esinenud. Kohtu hinnangul tähendab eelpool toodu, et kannatanul on kehavigastustest ja tervisekahjust tulenevalt elukvaliteedi oluline langus, sest ajutiselt on raskendatud olnud ka igapäeva toimingud (n söömine). 9 Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-34-05 p 22 mh selgitanud, et „Kolleegium on 12. detsembri 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 (RT III 1997, 4, 39) ja mitmetes hilisemates lahendites asunud seisukohale, et kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika- ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada“. Samuti on riigikohus märkinud, et moraalne ehk mittevaraline kahju hõlmab ka kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu juba möödunud aja, kui ka selle võimaliku püsimise eest tulevikus. Kohtupraktikas on näiteks tsiviilasjas 2-12-24958 mõistetud bussis kukkunud ja seljavigastusi saanud naisele mittevaralisekahju hüvitisena välja 15000 eurot. Kriminaalasjas 1-11-12390 mõisteti tõsiste jalavigastustega mootorratturile mittevaralise kahju hüvitiseks 20000 eurot. Harju Maakohus on lahendis nr 1-16-128 liiklusõnnetuse tulemusena tekitatud mittevaralise kahju katteks välja mõistetud 9500 eurot. Kannatanul oli peale liiklusõnnetust on raskendatud igapäevane ja normaalne elutegevus ning jõukohase töö leidmine (kannatanu käib taastusravis ja psühholoogi juures, kannatanul esinevad terviseprobleemid nagu pearinglus, vilin kõrvus). Mittevaralise kahju summa määramisel arvestab kohus lisaks senisele kohtupraktikale ka kannatanu Xxxx tekitatud tervisekahjustuste iseloomu, nendega tekitatud eeldatavat valu suurust, süüteo toimepanemise asjaolusid, tegemist oli süüdistatava poolt teadlikult kannatanu peksmisega (mitte ettevaatamatusest juhtunud õnnetusega), ning süüteo raskust, samuti süüdistatava majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et kannatanu sihilikust tegevusest s.t peksmisest tekitatud tervisekahjustuse puhul on samade tervisekahjustuste puhul põhjendatud suurema mittevaralise kahjuhüvitise välja mõistmine kui ettevaatamatusest põhjustatud liiklusõnnetuse puhul. Kannatanu puhul on tegemist noore inimesega, kelle kogu ülejäänud elu on ilmselgelt mõjutatud peksmise käigus saadud tervisekahjustustest. Peksmisega tekitatud hammastega seotud probleemid vajavad ravi ilmselgelt kogu ülejäänud elu. Süüdimõistetu puhul on tegemist on noore inimesega, kellel on töökoht ja kelle tervislik seisund ei takista tal töötamist ja piisava sissetuleku hankimist ka tema vastu esitatud nõuete hüvitamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põhjendatud on O.I-lt välja mõista kannatanu Xxxx mittevaralise kahju hüvitisena 5000 eurot. Ühtlasi palus kannatanu kostjalt välja mõista viivis mittevaralise kahju hüvituselt alates 20.03.2017, s.o ajast mil Xxxx loeti kannatanuks, kuni kohtuotsuse täieliku täitmiseni. Tsiviilhagi kirjeldavas osas (lk 78) on selgitatud, et hageja taotleb viivise väljamõistmist alates hagiavalduse esitamisest (s.o 18.04.2017) kuni kohtotsuse täieliku täitmiseni, samas tsiviilhagi lõpuosas on palutud välja mõista viivis alates 20.03.2017.a. Kannatanu esindaja selgitas kohtuistungil, et jäävad viivise nõude juurde alates 20.03.2017.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Tallinna Ringkonnakohus on oma 13.04.2016.a lahendis nr 115-9505 p-s 10.

  1. toonud välja, et: „viivis on vajalik distsiplineerimaks võlgnikku ja motiveerimaks teda leidma võimalusi tasuda välja mõistetud kahjuhüvitis võimalikult lühikese aja jooksul. Ilma viivise nõudeta pole kahju kandnud isikul sisuliselt mingeid õiguskaitsevahendeid ja sellises olukorras kujuneb võla tasumine sisuliselt vabatahtlikuks. Seadusjärgset viivise määra ei ole üldjuhul alust lugeda ülemäära suureks.“ Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (3-2-1132-04 ja 3-2-1-66-05). Juhul kui hageja nõuab viivist, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05). 10 TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Samasugust seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium
  2. jaanuari
  3. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-79-
  4. Seetõttu rahuldab kohus kannatanu esindaja viivise nõude hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. Kohus on seisukohal, et hageja nõue muutub sissenõutavaks alates hagiavalduse esitamisest, seega on viivise välja mõistmine põhjendatud alates hagiavalduse esitamisest, s.o 18.04.2017.a. Alles hagiavalduse esitamisest on teada, milles seisneb tekkinud kahju ning millises summas nõue esitatakse. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue (vt RKTsKO 3-2-1-162-12). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus viivise nõude osaliselt ning mõistab O.I-lt TsMS § 367 alusel alates hagiavalduse esitamisest 18.04.2017 kuni kannatanu Xxxx Xxxx nõude 5000 eurot täitmiseni Xxxx Xxxx kasuks viivise

§ 113lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 5000 eurot. Juhindudes Kr

MS § 306, 311- 313, 315 lg 7, 238 kohus otsustas: Süüdi tunnistada O.I KarS § 121 lg 2p3 järgi ja mõista karistuseks vangistus üks aasta ja kuus kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks üks aasta vangistust. KarS 65 lg 2 ja § 69 lg 7 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 18.08.2016 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 11 kuud ja 2 päeva võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 1 aasta 11 kuud ja 2 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda kinnipidamise aeg 19.03.2017-20.03.2017 s.o 2 päeva karistusaja hulka. Kandmisele kuulub 1 aasta 11 kuud vangistust. Karistusaja alguseks lugeda reaalselt karistuse kandmisele asumise kuupäev. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Välja mõista O.I-lt KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära s.o 705 eurot ja KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 4 alusel kaitsetasu 192 eurot riigituludesse. Kohustada O.I tasuma väljamõistetud sundraha ja kaitsetasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 74.75 eurot. Sundraha ja kaitsetasu tasuda igakuiselt 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis, EE873300333499990003 Danske Bankis või EE401700017002872300 Nordea pangas. Makseinfo viitenumbri saab Harju Maakohtu kantseleist. Maksekorraldusel märkida selgitusena „O.I, kriminaalasi 1-17-4722, 11 menetluskulud ja sundraha.“ Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Asitõend CD plaat jätta kriminaalasja juurde Välja mõista O.I-lt Xxxx(xxxx) kasuks moraalse kahju hüvitamiseks 5000 eurot. Välja mõista O.I-lt TsMS § 367 alusel alates hagiavalduse esitamisest 18.04.2017 kuni kannatanu Xxxx Xxxx nõude 5000 (viis tuhat) eurot täitmiseni Xxxx Xxxx kasuks viivis

§ 113lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 5000 eurot. Välja mõista O.I-lt Kr

MS § 175 lg 1 p 1 ja 180 lg 1 alusel kannatanul tekkinud menetluskulud, s.o kannatanuXxxxpoolt valitud esindajale makstud tasu 738 (seitsesada kolmkümmend kaheksa) eurot. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Harju Maakohtule. Apellatsioonteate esitamisel on kohtuotsus kohtumenetluse pooltel kohtus tutvumiseks kättesaadav 26.06. 2017 Kohtunik Liina Pohlak 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.