← Eesti

1-22-5272/12

Obsah (11)§ 217§ 33§ 91§ 363§ 34§ 231§ 191§ 181§ 361§ 175§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 217 lg 2 p-s 3 ja lg 3 p-s 4 sätestatud alused 2

(9)1-22-5272 A. S-i kinnipidamiseks. Terve päeva kestnud läbiotsimiste tõttu ei jõutud kahtlustatavat õhtul üle kuulata. Menetleja otsus lükata ülekuulamine edasi järgmisele päevale oli hilist kellaaega arvestades inimväärikust austav. Kinnipidamine oli õiguspärane ja ajaliselt proportsionaalne, kuna tõendite sulustamise ohu tõttu ei saanud A. S-i enne ülekuulamist vabastada.
  1. Kohus märkis, et üldjuhul on kinnipidamine ootamatu ja ebameeldiv ning selle mõju isiku käitumisele etteaimamatu. Käeraudade lühiajaline kasutamine oli seega isiku ohutuses veendumiseks õiguspärane.
  2. Maakohus ei tuvastanud, et kohtueelse menetluse andmete avaldamisel oleks rikutud süütuse presumptsiooni ning kahjustatud isiku au ja head nime. Tulenevalt kahtlustuse sisust – pankrotimenetluses altkäemaksu andmine – oli olemas avalik huvi teabe avaldamiseks. Samuti rõhutati pressiteates, et tegemist on kahtlustusega. Taotluse täiendavate tõendite kogumiseks jättis kohus rahuldamata.
  3. Kaitsjad vaidlustasid maakohtu määruse, jäädes varasemate seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu määrus
  4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas määruskaebuse
  5. detsembri
  6. a määrusega osaliselt järgmistel põhjustel.
  7. A. S-i kahtlustatavana kinnipidamine oli õiguspärane ja ajaliselt proportsionaalne, kuid selle seaduslik alus sai siiski tuleneda vaid

§ 217lg 3 p-st 4.

Kinnipidamine

§ 217

lg 2 p 3 alusel eeldab osutamist selgepiirilistele kuriteojälgedele, mis viitavad kahtlustatavale kui kuriteo toimepannud isikule. Praegusel juhul aga prokuratuur ja maakohus ei selgitanud, millised olid kinnipidamise ajaks tuvastatud kuriteojäljed, mis andsid aluse A. S-ilt vabaduse võtmiseks.

  1. Käeraudade kasutamine oli õigusvastane. Korrakaitseseaduse (KorS) § 79 lg 1 kohaselt võib käeraudu kasutada, kui on alust arvata, et realiseerub mõni sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud ohtudest. Praeguses asjas pole aga esile toodud asjaolusid, mis annaksid aluse võimalike ohtude jaatamiseks. Ringkonnakohus mõistis A. S-ile õiglase hüvitisena välja 55 eurot 97 senti.
  2. Kohtueelse menetluse andmete avaldamine oli õiguspärane ja täiendavaid tõendeid polnud vaja koguda.
  3. Ringkonnakohtu antud tähtajaks esitasid kaitsjad küll taotluse määrata kindlaks menetluskulud summas 20 088 eurot ja jätta need riigi kanda, kuid toimikust ei nähtu, et Riigiprokuratuuri ja maakohtu menetlusega seotud arveid oleks menetluses varem esitatud. Kohus mõistis riigilt A. Sile määruskaebemenetluse kulude katteks välja 1 095 eurot 36 senti, kuid pidas võimatuks otsustada määruskaebemenetlusele eelnenud menetluskulude üle. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kaitsjate määruskaebus
  4. Kaitsjad vaidlustavad ringkonnakohtu määruse osaliselt ja taotlevad, et Riigikohus tuvastaks A. S-i kinnipidamise ja kohtueelse menetluse andmete avaldamise õigusvastasuse, mõistaks nende rikkumiste eest õiglase hüvitise ja suurendaks ringkonnakohtu poolt käeraudade õigusvastase kasutamise eest määratud hüvitist. Kaitsjad soovivad ka Riigikohtu menetlusele eelnenud menetluse kulude kindlaksmääramist summas 20 088 eurot ning nende kulude ja ringkonnakohtu määruse vaidlustamisega seotud kulude riigi kanda jätmist. Kaitsjad paluvad 3

(9)1-22-5272 koguda täiendavaid tõendeid, et selgitada välja kohtueelse menetluse andmete avaldamisega seotud asjaolud. Alternatiivselt taotlevad kaitsjad asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Määruskaebuse väited on kokkuvõetult järgmised. 17. Maa- ja ringkonnakohus ei ole tuvastanud kahtlustatavana kinnipidamise eeldust, s.o põhjendatud kuriteokahtlust. Samuti ei olnud A. S-i vabaduse võtmiseks seaduslikku alust. Isiku kinnipidamine

§ 217

lg 3 p 4 järgi eeldab, et on olemas reaalne ja tagantjärele kontrollitav oht, mille vältimiseks isikult vabadus võetakse. Kohtud ega prokuratuur pole selgitanud, milles seisnes antud juhul kinnipidamise tinginud digitaalsete tõendite muutmise ja sulustamise oht. 18. A. S-i peeti kinni ebaproportsionaalselt kaua. Tema ööks arestimajja jätmist põhjendati mh

§ 33lg-st 2 tuleneva kohustusega kahtlustatav üle kuulata.

See ei ole aga kooskõlas inimväärikuse põhimõttega.

  1. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui mõistis käeraudade õigusvastase kasutamise eest hüvitise süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 11 lg 4 järgi. Mõistetud hüvitis on ebaõiglaselt väike. Käeraudade kasutamine alandas inimväärikust, mistõttu tulnuks hüvitise määramisel lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise sätetest.
  2. Kohtueelse menetluse andmete avaldamine sellises ulatuses ja kujul, nagu seda tegi prokuratuur, oli õigusvastane, süütuse presumptsiooni rikkuv ning isiku au ja head nime teotav.
  3. Ringkonnakohus lahendamisel. eksis menetluskulude kindlaksmääramise ja hüvitamise küsimuse Prokuratuuri vastus
  4. Prokuratuur leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Prokuratuuri põhiseisukohad on järgmised.
  5. Kuriteokahtlustuse põhjendatust kontrollisid kohtud kohtueelses menetluses

§ 91lg 6 alusel A.

S-iga seotud asukohtade läbiotsimiseks lube andes. Kahtlustatava kinnipidamine

§ 217

lg 3 p 4 alusel oli põhjendatud, kuna esines tõendite hävitamise oht ning digitaalsete tõendite kogumine jätkus kinnipidamisele järgnenud päeval.

  1. Pelgalt faktist, et käeraudade kasutamine oli õigusvastane, ei saa järeldada inimväärikuse alandamist. Kaitsjad pole osutanud asjaoludele, mis tingiksid suurema hüvitise määramise. Ringkonnakohus lähtus hüvitist välja mõistes õigesti SKHS § 11 lg-st
  3. Kohtueelse menetluse andmete avaldamine oli õiguspärane. Kaitsjate täiendav seisukoht
  4. Prokuratuuri ja politsei pressiteade sisaldas eksitavat teavet, mis suurendas avalikkuse tähelepanu kriminaalasja vastu. Prokuratuuril lasub kohustus esitada asja arutavale kohtule põhjendatud kuriteokahtlust kinnitavad tõendid. Arvestades mh asjaolu, et riik pole oma eksimust tunnistanud, tuleb A. S-ile välja mõista õiglane hüvitis. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 4

(9)1-22-5272 27. Kohtumäärused on seaduslikud ning põhjendatud osas, mis puudutab kohtueelse menetluse andmete avaldamise õigusvastasust, ning nende tühistamiseks ei ole määruskaebuses esile toodud põhjendustel alust.

§ 363

lg 4 p-st 1 juhindudes kolleegium osutatud küsimuses kaitsjate väiteid põhjalikumalt ei käsitle.

  1. Tähelepanu väärivad aga määruskaebuse argumendid, mis puudutavad A. S-i kinnipidamise õigusvastasust ja sellega mittevaralise kahju tekitamist (I), käeraudade õigusvastase kasutamise eest hüvitise väljamõistmist (II) ning kohtueelse ja maakohtu menetluse kulude kindlaksmääramist (III). Pärast nende küsimuste käsitlemist võtab kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse (IV) ja lahendab kaitsjate taotluse valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamiseks (V). I
  2. Põhiseaduse (PS) § 20 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Sama paragrahvi lõige 2 annab ammendava loetelu juhtudest, mil isikult vabaduse võtmine on lubatud (vt RKÜK 21.06.2011, 3-4-1-16-10, p 78). Vabadust ei saa siiski võtta pelgalt põhiseadusele tuginedes, kuivõrd PS § 20 lg 2 preambulist lähtuvalt peavad vabaduse võtmise juhud ja kord olema sätestatud seaduses (vt RKKK 21.06.2006, 3-1-1-59-06, p 7). Seega tuleb sarnaselt vahistamisega isiku kahtlustatavana kinnipidamisel hinnata, kas tema suhtes esinevad nii PS §-st 20 kui ka

§-st 217 tulenevad alused vabaduse võtmiseks (vt nt RKKK 08.11.2010, 3-1-1-86-10, p 12.1).

  1. Käsiloleval juhul peab kolleegium PS § 20 lg-s 2 toodud vabaduse võtmise alustest asjakohaseks üksnes punkti 3, mis lubab vabaduse võtta kuriteo või haldusõigusrikkumise ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks. Menetluse käigus pole prokuratuur väitnud, et A. S. tuli kinni pidada kuriteo või haldusõigusrikkumise (väärteo) ärahoidmiseks või pakkumineku vältimiseks, vaid selgitas, et A. S-ilt tuli võtta vabadus kahtlustatavana ülekuulamiseks ja digitaalsete tõendite sulustamise vältimiseks. Seega tuli kohtutel hinnata, kas vabaduse võtmine toimus PS § 20 lg 2 p 3 teise alternatiivi alusel ehk õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette. Mainitud aluse esinemise eelduseks on põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamine.
  2. Kolleegium nõustub kaitsjatega, et maa- ja ringkonnakohus pole tegelikult A. S-i kuriteokahtluse põhjendatust kontrollinud. Maakohus leidis samas kriminaalasjas Harju Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a vara arestimise määrusele tuginedes, et see on kõigi kahtlustatavate suhtes tuvastatud eelnenud menetluses. Ringkonnakohus osutas õigesti maakohtu kõnealusele menetlusõigusrikkumisele, selgitades, et põhjendatud kuriteokahtlus tuleb tuvastada isiku kinnipidamise aja seisuga ja iga kahtlustatava suhtes eraldi. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu nimetatud seisukohaga, kuid lisab, et kuna kuriteokahtluse põhjendatuse kontrollimise kohustus lasub asja arutaval kohtul, tulnuks ringkonnakohtul enesel pärast maakohtu rikkumise tuvastamist kriminaaltoimiku materjalidele tuginedes hinnata, kas A. S-i kinnipidamisel oli tema kuriteokahtlus põhjendatud (vt nt RKKK 11.12.2006, 3-1-1-103-06, p 10; RKKK 12.04.2012, 3-1-1-32-12, p 8). Seda ringkonnakohus aga ei teinud. Seega ei saa kolleegium veenduda, et A. Si kahtlustatavana kinnipidamiseks oli PS § 20 lg-s 2 nimetatud alus.
  5. Ehkki juba eelmärgitu annab aluse ringkonnakohtu ja maakohtu määruse tühistamiseks, osutab kolleegium sellelegi, et kohtud jätsid nõuetekohaselt põhistamata ka oma järelduse kriminaalmenetluse seadustikust tuleneva vabaduse võtmise aluse olemasolu kohta. 5

(9)1-22-5272 33. Kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kohaselt olid A. S-i kinnipidamise aluseks

§ 217

lg 2 p 3 (kuriteojäljed viitavad temale kui kuriteo toimepannud isikule) ja § 217 lg 3 p 4 (ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või seda muul viisil takistada). Maakohus leidis, et vabaduse sai võtta mõlemal alusel, kuid ringkonnakohus asus seisukohale, et kinnipidamise seaduslik alus sai siiski olla vaid

§ 217lg 3 p 4.

34.

§ 217

lg 3 p 4 kohaselt võib kuriteole viitavate muude andmete põhjal isiku kahtlustatavana kinni pidada, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või seda muul viisil takistada. Nagu enne märgitud, ei tuginenud prokuratuur menetlusest kõrvale hoidumise ohule. Riigiprokuratuuri

  1. mai
  2. a määruses osutati A. S-i kahtlustatavana kinnipidamise asjaolusid selgitades jätkuvale digitaalsete tõendite sulustamise või nende muutmise ohule, kuid ei täpsustatud, milles kõnealune oht seisnes või väljendus. Kolleegium möönab, et digitaalsete tõendite kogumisel ja säilitamisel tuleb arvestada erinevate riskidega, kuid see ei tähenda siiski, et selliste tõendite olemasolu annaks juba iseenesest aluse jaatada alati nende muutmise, sulustamise või hävitamise ohtu. Väites, et isikult vabaduse võtmine on vajalik sellise ohu maandamiseks, tuleb menetlejal ohuprognoosi põhistada. Pelgalt tõdemusest, et oht oli olemas, ei piisa (vt nt RKKK 11.06.2018, 1-17-11610/39, p-d 11-12; RKKK 12.04.2012, 3-1-1-32-12, p 9.1).
  3. Praeguses asjas on kohtud digitaalsete tõendite sulustamise, muutmise ja hävitamise ohtu jaatanud, kuid pole seda nõuetekohaselt põhjendanud ega tuvastanud ohuhinnangu aluseks olevaid asjaolusid. Enamgi veel – kolleegiumi hinnangul ei nähtu kohtuasja materjalist asjaolusid, mis annaksid alust jaatada sellist ohtu digitaalsete tõendite säilimisele, mille maandamiseks oli vältimatult vajalik A. S. kinni pidada. Kolleegiumi hinnangut ei väära ka prokuratuuri vastuses esiletoodud uus argument, mille kohaselt jätkus digitaalsete tõendite kogumine A. S-i kinnipidamisele järgnenud päeval. Isiku kahtlustatavana kinnipidamise eesmärk ei ole luua võimalust kõigi menetluses tähtsate tõendite kogumiseks kinnipidamise aja jooksul.
  4. Lisaks menetluse takistamise ohule põhjendas prokuratuur A. S-i jätkuvat kinnipidamist ka asjaoluga, et seaduse kohaselt tuli ta kahtlustatavana üle kuulata (

§ 33lg 2, § 217 lg 7).

Prokuratuur osutas, et A. S-i osalusel toimunud läbiotsimised lõppesid 4. jaanuari õhtul kell 21.58, mis olnuks liiga hiline aeg ülekuulamise alustamiseks. Ülekuulamine pärast terve päeva väldanud läbiotsimisi poleks olnud inimlik ega oleks saavutanud oma eesmärki. Samuti tuli kahtlustatavale tagada võimalus puhata. Prokuratuur selgitas seejuures, et puhkamisvõimaluse pakkumiseks oli ainus viis paigutada A. S. kuni hommikuni arestimajja. 37.

§ 33

lg 2 ning § 217 lg 7 panevad menetlejale tõepoolest kohustuse kuulata kahtlustatav kahtlustuse sisu osas üle. Täielikult ei saa välistada võimalust, et teatud asjaoludel võib olla põhjendatud isikult vabaduse võtmine seoses vajadusega teda üle kuulata, kuid kolleegium rõhutab, et eelkõige tuleb menetleja kohustust isik üle kuulata mõista kui kohustust tagada kahtlustatavale õigus olla ära kuulatud. Seda seisukohta toetab ka

§ 34lg 1 p 1, mis annab kahtlustatavale õiguse keelduda ütluste andmisest.

Ka praegusel juhul otsustas kahtlustatav kinnipidamisele järgnenud päeva hommikul seda õigust kasutada. Kohtuasja materjalist ei nähtu ühtki asjaolu, mis tinginuks kahtlustatavalt vabaduse võtmise kuni tema ülekuulamiseni järgmisel hommikul. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et menetleja oleks kontrollinud, kas kahtlustatav üldse soovib ütlusi anda. Olukorras, kus menetlejal polnud võimalik kahtlustatavat viivitamata üle kuulata, ülekuulamine oleks lükkunud hilisele kellaajale ja puudusid muud alused vabaduse võtmiseks, tulnuks kinnipeetu vabastada. Ütluste andmise soovi korral oleks saanud kohustada kahtlustatavat ilmuma ülekuulamisele menetleja määratud ajal (

§ 34lg 3 p-d 1 ja 2 ning § 164). 6

(9)1-22-5272 38. Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et praegusel juhul ei esinenud

§ 217lg 3 p-s 4 sätestatud seaduslikku alust A.

S-i vabaduse võtmiseks ning tema kahtlustatavana kinnipidamine ajavahemikus

  1. jaanuarist 2022 kell 11.40 kuni
  2. jaanuarini 2022 kell 12.50 oli õigusvastane. Seetõttu tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada osas, millega kohtud jätsid rahuldamata kaitsjate taotluse tuvastada A. S-i kahtlustatavana kinnipidamise õigusvastasus.
  3. Kaitsjad on taotlenud A. S-ile õigusvastase kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Hüvitise summa kindlakstegemine on õigusliku hinnangu andmine, mille saab lahendada ka Riigikohus (RKKK 13.06.2016, 3-1-1-34-16, p 25). Kuivõrd kolleegium tunnistas A. S-i kahtlustatavana kinnipidamise ebaseaduslikuks, siis on tal kahju hüvitamise nõude esitamise õigus SKHS § 7 lg 1 alusel, mis võimaldab kahju hüvitamist sõltumata süüasja lõpptulemusest, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust. Süü puudumise tõendamise kohustus lasub SKHS § 7 lg 2 kohaselt menetlejal, kes seda praegusel juhul teinud pole. Vabaduse võtmine on mittevaralise kahju hüvitamise aluseks (SKHS § 11 lg 2) ning mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse (§ 11 lg 3). Mittevaraline kahju hüvitatakse rahas ulatuses, milles see ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega. SKHS § 11 lg 4 sätestab, et vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga.
  4. Statistikaameti andmetel oli
  5. aasta IV kvartali keskmine brutokuupalk 1548 eurot. Seega on päevamäära suuruseks 51 eurot 60 senti. Perioodile
  6. jaanuarist 2022 kuni
  7. jaanuarini 2022 vastab päevamäära alusel arvutatud hüvitis 103 eurot 20 senti. Lähtuvalt SKHS § 9 lg-st 2 võib menetleja hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Kolleegiumi hinnangul pole praegusel juhul esile toodud selliseid asjaolusid, mis tingiksid seadusest tuleneva hüvitise suurendamise. Seega mõistab kolleegium õigusvastase vabaduse võtmise eest Eesti Vabariigilt A. S-i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 103 eurot 20 senti. II
  8. Kolleegiumi hinnangul väärib tähelepanu kaitsjate väide, et käeraudade õigusvastase kasutamise eest hüvitist välja mõistes kohaldas ringkonnakohus valesti materiaalõigust. Esmalt märgib kolleegium ringkonnakohtuga nõustuvalt, et KorS § 79 lg 1 kohaselt võib käeraudu kasutada ainult siis, kui on alust arvata, et realiseerub mõni samas lõikes sätestatud ohtudest (isik võib rünnata teist isikut, osutada korrakaitseorgani ametiisikule füüsilist vastupanu või kahjustada suure väärtusega varalist hüvet, põgeneda või teda võidakse ebaseaduslikult vabastada, kui temalt on seaduse alusel võetud vabadus, või ta võib ennast vigastada või enese tappa). Õige on ka ringkonnakohtu järeldus, et menetleja pole A. S-i puhul osutanud ühelegi asjaolule, mis lubanuks eeldada KorS § 79 lg-s 1 loetletud ohtude esinemist, ning käeraudade kasutamine oli seega õigusvastane, inimväärikust alandav ja riivas A. S-i liikumisvabadust.
  9. Samas ei jaga kriminaalkolleegium ringkonnakohtu arvamust, mille järgi tuleb käeraudade õigusvastase kasutamise eest mõista hüvitis SKHS § 11 lg-s 4 sätestatud korras. Sellele seisukohale ei leia tuge SKHS § 11 lg 4 tekstist ega seaduse eelnõu seletuskirjast (635 SE, Riigikogu XII koosseis). SKHS § 11 lg 4 sätestab, et vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Ka seaduse seletuskirjas seostatakse § 11 lg 4 järgi kahju hüvitamist vaid vabaduse võtmise juhtudega ning muid liikumisvabaduse piiranguid ei mainita. Kriminaalkolleegiumi hinnangul hõlmab SKHS § 11 lg 4 korras kahju hüvitamine seega n-ö klassikalisi vabaduse 7

(9)1-22-5272 võtmise juhtusid, kus isik peetakse kinni (nt kahtlustatavana kinnipidamine, vahistamine, sundtoomine). Seda tõlgendust toetab ka SKHS § 11 lg 4 sõnastus, mis seob kahju hüvitamise kalendripäevadega, mil isiku vabadus oli võetud. Kolleegium leiab eeltoodust tulenevalt, et SKHS § 1 lg 2 ja § 11 lg 2 koostoimes tuleb käeraudade õigusvastase kasutamise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise sätetest.
  1. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
  2. Käsilolevas asjas nõutakse käeraudade õigusvastase kasutamise eest õiglase hüvitise määramist. Nagu varem osutatud, siis on hüvitise summa kindlakstegemine õigusliku hinnangu andmine, mille saab lahendada ka Riigikohus. Kolleegiumi hinnangul pole käeraudade kasutamise õigusvastasuse tuvastamine praeguses asjas kahju hüvitamiseks piisav, seda enam, et prokuratuur eksimust ei tunnista. Inimväärikust alandavast kohtlemisest tingitud mittevaralise kahju peab hüvitama mõistliku rahasumma maksmisega. Kolleegium nõustub kaitsjatega, et olukorras, kus käeraudade kasutamiseks puudub igasugune alus, on inimväärikust alandav pelgalt fakt, et neid isiku suhtes kasutatakse. Seega on põhjendatud A. S-ile käeraudade kasutamise eest mittevaralise kahju hüvitise määramine vaatamata asjaolule, et käeraudu kasutati vaid 25 minuti vältel ning sellega seotud muid erilisi asjaolusid pole ka kaitsjad esile toonud. Eeltoodut arvestades loeb kolleegium mõistlikuks hüvitiseks 200 eurot. SKHS § 11 lg-te 2 ja 3 alusel tuleb kahju hüvitamise taotlus selles ulatuses rahuldada. III
  3. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsjatega, et ringkonnakohus rikkus menetlusõigust, kui jättis määruskaebemenetlusele eelnenud menetluse kulude kindlaksmääramise ja hüvitamise taotluse rahuldamata. Kohtuasja materjalist nähtub, et maakohtule esitatud kaebuses taotlesid kaitsjad kaebuse esitamisega seotud menetluskulude riigi kanda jätmist ja palusid maakohtul määrata tähtaeg menetluskulude nimekirja esitamiseks. Menetluskulude suurust kaebuses ei mainitud, samuti ei lisatud kaebusele kuludokumente. Maakohtu määruse peale ringkonnakohtule esitatud kaebuses taotlesid kaitsjad uuesti süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist ning edasikaebamisega seotud menetluskulude riigi kanda jätmist ning palusid ringkonnakohtul taas määrata tähtaeg menetluskulude nimekirja esitamiseks. Seegi kord ei mainitud määruskaebuses menetluskulude suurust ega lisatud kaebusele kuludokumente. Nõuetekohase taotluse määrata kindlaks ja hüvitada A. S-ile süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitamisega seotud kulud ning taotlusega seotud asjakohased kuludokumendid esitasid kaitsjad alles ringkonnakohtu määratud taotluste ja seisukohtade esitamise tähtajaks.
  4. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt on edasikaebemenetluses võimalik taotleda eelnevates menetlusetappides valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu hüvitamist üksnes tingimusel, et tekkinud kulude menetluskuludesse arvamist ja hüvitamist taotleti juba astmes, kus kulu tekkis (vt nt RKKK 27.09.2010, 3-1-1-72-10, p 18). Käesoleval juhul taotlesid kaitsjad maakohtule esitatud kaebuses küll üldsõnaliselt menetluskulude riigi kanda jätmist, kuid ei täpsustanud, millises suuruses kulude menetluskuludesse arvamist ja hüvitamist maakohtult soovitakse. Kriminaalasja toimikust ei nähtu ning kaitsjad pole ka osutanud ühelegi asjaolule, mis takistanuks nõuetekohase taotluse ja kuludokumentide õigeaegset esitamist. Nagu 8
(9)1-22-5272 ringkonnakohus õigesti osutab, siis

§ 231

lg 2 kohaselt lahendab kohus kaebust selle piiridest lähtudes, mis tähendab, et edasises menetluses ei saa kaebaja esitada esialgsest taotlusest väljuvaid seisukohti ja taotlusi. Kolleegiumi hinnangul jättis ringkonnakohus seega põhjendatult läbi vaatamata kaitsjate menetluskulude taotluse, mis seondus menetlusega prokuratuuris ja maakohtus. Eeltoodud põhjustel jääb tagajärjetuks ka sellesisuline Riigikohtule esitatud taotlus. 47. Küll aga tuleb kriminaalkolleegiumil seoses süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse osalise rahuldamisega suurendada

§ 191

lg 3 alusel summat, mille ringkonnakohus kaebajale menetluskulude katteks välja mõistis. Riigi kanda jääb menetluskulu, mis on seotud kaebuse selle osa menetlemisega, mis rahuldatakse (vt nt RKKK 13.02.2012, 3-1-1-4-12, p 16). Seega ei saa jätta isiku kanda kulusid, mis tekkisid seoses taotlusega tuvastada tema kahtlustatavana kinnipidamise õigusvastasus ja mõista välja mittevaralise kahju hüvitis. Ringkonnakohtule esitatud kuludokumentide kohaselt seondus määruskaebemenetlusega arve nr 223532 summas 5476 eurot 80 senti (sh käibemaks). Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu mõistis ringkonnakohus riigilt A. S-i kasuks määruskaebemenetluse kulude katteks välja 1 095 eurot 36 senti. Kaebuse rahuldamise ulatust arvestades oli see summa õigustatud. Võttes arvesse määruskaebemenetluse tulemust Riigikohtus, leiab kolleegium, et valitud kaitsjatele ringkonnakohtus makstud tasust tuleb riigil

§ 181lg 1 alusel A.

S-ile täiendavalt hüvitada 1 095 eurot 36 senti (sh käibemaks). IV 48. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 7 ja § 362 p-dest 1 ning 2, teeb kolleegium järgmised otsustused:

  1. a)tühistab nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse osas, millega kohtud jätsid rahuldamata kaitsjate taotluse tunnistada õigusvastaseks A. S-i kahtlustatavana kinnipidamine ja hüvitada isikule õigusvastase kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju;
  2. b)tühistab ringkonnakohtu määruse osas, millega A. S-ile mõisteti käeraudade õigusvastase kasutamise eest mittevaralise kahju hüvitisena 55 eurot 97 senti;
  3. c)tunnistab õigusvastaseks A. S-i kahtlustatavana kinnipidamise ajavahemikus 4. jaanuarist 2022 kell 11.40 kuni 5. jaanuarini 2022 kell 12.50;
  4. d)mõistab riigilt õigusvastase vabaduse võtmise eest A. S-i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 103 eurot 20 senti;
  5. e)mõistab riigilt käeraudade õigusvastase kasutamise eest A. S-i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 200 eurot;
  6. f)mõistab riigilt A. S-i kasuks ringkonnakohtu menetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks täiendavalt välja 1095 eurot 36 senti;
  7. g)jätab muus osas maa- ja ringkonnakohtu määrused muutmata;
  8. h)rahuldab kaitsjate määruskaebuse osaliselt. V 49. Kaitsjad taotlevad määruskaebemenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu, s.o kokku 3667 euro 20 sendi (sh käibemaks) hüvitamist. Kaitsjate tunnitasud 180 eurot ja 190 eurot (ilma käibemaksuta) on kolleegiumi hinnangul mõistlikud. Õigusteenuse osutamiseks kulus kokku 16,8 tundi. Määruskaebusele ja kaitsjate täiendavale seisukohale tuginedes saab sedastada, et ligikaudu pool Riigikohtu menetluses kantud kaitsjatasust on seotud taotlusega tuvastada isiku kahtlustatavana kinnipidamise õigusvastasus ja mõista osutatud rikkumise eest välja hüvitis, samuti taotlusega suurendada ringkonnakohtu poolt käeraudade õigusvastase kasutamise eest mõistetud hüvitist. Arvestades eeltoodut ning seda, et kaitsjaid on kaks ja osaliselt korratakse varem esitatud seisukohti, loeb kolleegium

§ 175

lg 1 p 1 alusel mõistlikuks määruskaebemenetluse kuluks 1080 eurot (sh käibemaks) ja mõistab selle

§ 186lg 1 alusel riigilt A. S-i kasuks välja. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.