RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 1-18-9392
- juuni 2023 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Velmar Brett ja Paavo Randma Heiki Hansalu tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest vabastamata jätmine Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
- märtsi
- a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Heiki Hansalu kaitsja vandeadvokaat Marko Pilv, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör pooled Dagne Mihkels Asja läbivaatamise kuupäev ja
- mai 2023, kirjalik menetlus viis RESOLUTSIOON
- Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
- märtsi
- a määrus ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
- Määruskaebus rahuldada osaliselt.
- Mõista Eesti Vabariigilt Heiki Hansalu kasuks välja 816 eurot määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Pärnu Maakohtu
- veebruari
- a otsusega tunnistati Heiki Hansalu süüdi karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 järgi ja teda karistati 9 aasta pikkuse vangistusega. H. Hansalu karistusaeg algas
- juulil
- Tallinna Vangla esitas
- jaanuaril 2023 Harju Maakohtule materjalid H. Hansalu tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks. Vangla ja prokuratuur toetasid süüdimõistetu vabastamist.
- Harju Maakohtu
- jaanuari
- a määrusega jäeti H. Hansalu vabastamata. Kohus nentis, et kinnipeetava vabastamine oleks isikut positiivselt iseloomustavatest asjaoludest hoolimata ennatlik. H. Hansalul on üks kehtiv kriminaalkaristus ja ta viibib vanglas esimest korda, ta täidab individuaalset täitmiskava, on läbinud sotsiaalprogrammi ning tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Lisaks käib süüdimõistetu väljaspool vanglat tööl ning väljasõitudel, vabaduses on tal garanteeritud elu- ja töökoht ning toetav sotsiaalne võrgustik. Samas õigustab ja pisendab H. Hansalu oma tegu ning väljendab negatiivset suhtumist nii vanglaametnikesse kui ka 1-18-9392 kriminaalmenetluse läbi viinud uurijatesse. Samuti pole praeguseks kantud karistuse kestus niivõrd raske kuriteo puhul piisav. Seega ei ole karistus veel täitnud oma eesmärke.
- Maakohtu määruse vaidlustas H. Hansalu kaitsja, kes taotles süüdimõistetu vabastamist kohustusega alluda elektroonilisele valvele.
- Tallinna Ringkonnakohtu
- märtsi
- a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Kolleegium nõustus maakohtuga, et vabastamise materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Raske kuriteo toime pannud isikute puhul peab kohus uute kuritegude toimepanemise riski hindamisel olema eriti ettevaatlik. H. Hansalul on jäänud kanda märkimisväärne osa talle mõistetud karistusest. Süüdimõistetu käitumises esinevad viited ärakasutavale elustiilile, mis väljendub soovis veenda ametnikke, et tema süü on väiksem, kui kohtuotsuses tuvastatud. Vabastamist soosivad positiivsed asjaolud ei kaalu üles kinnipeetava suhtumisest tulenevat riski. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
- Ringkonnakohtu määruse vaidlustas H. Hansalu kaitsja, kes taotleb kohtumääruse tühistamist ja kaitsealuse tingimisi vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega. Alternatiivselt palub kaitsja tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse ning saata asja uueks arutamiseks maakohtule. Kaebuse kohaselt lähtusid kohtud kuriteo raskusest ja karistuse üldpreventiivsetest kaalutlustest, jättes kõrvale vabastamist toetavate asjaolude kogumi. Seejuures ei arvestatud, et H. Hansalu paigutati juba
- septembril 2020 avavanglasse, kust ta käib oma autoga tööl. Avavanglas viibitud ajal on ta käitunud õiguskuulekalt ja korrektselt. Kohtud ei viidanud ühelegi selgepiirilisele retsidiivsusriski suurendavale asjaolule. H. Hansalu on kandnud karistust laitmatult ning mõistnud oma viga, tal on vabanemise korral olemas töö- ja elukoht ning toetavad lähedased. Ka vangla peab uute kuritegude toimepanemise riski väikseks. Seega on täidetud kõik vabastamise materiaalsed eeldused.
- Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Kaebuse kohaselt eksisid kohtud vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise sisuliste eelduste hindamisel. Kolleegiumi hinnangul viitasid nii maa- kui ka ringkonnakohus küll korrektselt seaduses sätestatud nõuetele, kuid irdusid kohtupraktikas väljakujunenud juhistest.
- Praktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt tugineb vastav hinnang sellele, kuidas on isik end karistuse kandmise ajal ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kogumis tuleb hinnata kõiki retsidiivsusriski mõjutavaid asjaolusid, mille hulka kuulub vaieldamatult ka hinnang avavanglas kantud karistuse edukusele (vt nt RKKK 30.10.2020, 1-09-3703/83, p 9).
- Kohtud tuvastasid hulgaliselt H. Hansalu ennetähtaegset vabastamist toetavaid asjaolusid. Nii toodi esile, et kinnipeetav on vanglas esimest korda, ta on täitnud individuaalset täitmiskava, läbinud sotsiaalprogrammi ning tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Süüdimõistetu ei väljenda kuritegelikke hoiakuid ja järgib vanglas korda. Vabanemisel on tal olemas nii elu- kui ka töökoht ning teda ootavad toetavad lähedased. Eeltoodust hoolimata leidsid kohtud, et kinnipeetava suhtumine ei võimalda teda vabastada ning et H. Hansalu rasket kuritegu arvestades ei ole 2
(4)1-18-9392 ärakantud vangistus karistuse eesmärkide täitmiseks piisav. Kumbki kohus ei võtnud retsidiivsusriskile hinnangu andmisel arvesse aga asjaolu, et H. Hansalu on üle kahe ja poole aasta kandnud oma karistust avavanglas, ta käib igasuguse järelevalveta tööl ning teda on korduvalt lubatud väljasõitudele. Ühtki rikkumist ei ole selle perioodi jooksul süüdimõistetule ette heidetud.
- Vangi ümberpaigutamine avavanglasse annab vanglateenistusele võimaluse jälgida süüdimõistetu käitumist vähem kontrollitud keskkonnas (RKKK 05.11.2020, 1-15-400/52, p 12). Vähetähtis pole seegi, et reeglina saab vangistusseaduse (VangS) § 20 lg 1 kohaselt kinnipeetava paigutada avavanglasse alles reaalse vangistuse lõppfaasis (vrd KarS § 76 lg-d 1 ja 2) ning seda vaid juhul, kui on piisavalt alust uskuda, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Ümberpaigutamise otsuse tegemisel võetakse muu hulgas arvesse, kas isikul on distsiplinaarkaristusi, kas ta on põgenemiskalduvusega või vajab tugevdatud järelevalvet (vt justiitsministri
- märtsi
- a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 2). Seega on avavanglasse paigutamise eelduseks karistuse eeskujulik kandmine kinnises vanglas. Kui seejärel puuduvad kinnipeetaval ka avavanglas kantud karistuse jooksul rikkumised, peavad vabastamata jätmise määruses olema toodud selged põhjendused, millised kuriteo toimepanemise asjaolud ja/või isikut ja/või tema elukäiku iseloomustavad andmed viitavad uute kuritegude toimepanemise riskile, mis väljaspool avavanglat elektroonilise valve tingimustes võiks kardetavasti ja senisest suurema tõenäosusega siiski realiseeruda. Kohtumäärustes puuduvad viited asjaoludele, mis hoolimata sellest, et H. Hansalu on õiguskuulekalt juba mitu aastat osalenud piiratud kujul ühiskondlikus elus, viitavad uute kuritegude toimepanemise ohule.
- Maa- ja ringkonnakohus tuginesid vabastamata jätmisel asjaolule, et H. Hansalu ei ole süüd endiselt täielikult omaks võtnud ning väidab, et tegutses enesekaitseks. Kohtupraktikas kinnistunud seisukoha järgi ei eelda puhtsüdamlik kahetsus seda, et teo toimepanija aktsepteerib vastuvaidlematult kõiki süüdistuse väiteid. Isik võib siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge, viidates samal ajal näiteks kannatanu rollile toimunus (nt RKKK 23.04.2021, 1-20-3535/52, p 20). Eeltoodud seisukoht on asjakohane ka ennetähtaegse vabastamise kontekstis. Kohtute tuvastatu kohaselt ei eita H. Hansalu oma süüd ja kahetseb teo tagajärge, kuid on jäänud seisukohale, et kannatanul oli oluline roll juhtunus. Kohtumäärustest ei selgu, kuidas väljendab süüdimõistetu selline suhtumine retsidiivsusriski.
- Nõustuda ei saa ka kohtute seisukohaga, et ärakantud karistus pole H. Hansalu toimepandud raske kuriteo puhul piisav. Siinkohal märgib kolleegium, et KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seetõttu ei saa süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada karistuse üldpreventiivse eesmärgiga (RKKK 07.03.2019, 1-09-14104/142, p 20).
- Kokkuvõttes tegid kohtud H. Hansalu ennetähtaegse vabastamise otsustamisel kaalutlusvea, mis on käsitatav materiaalõiguse (KarS § 76 lg 4) ebaõige kohaldamisena ja tingib ringkonnakohtu määruse tühistamise. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
- märtsi
- a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
- H. Hansalu kaitsja esitas taotluse määruskaebemenetluses valitud kaitsjale 1224 euro hüvitamiseks. Taotluse ja sellele lisatud arvete kohaselt osutas kaitsja H. Hansalule õigusabi 6 tunni ulatuses tasumääraga 170 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kolleegium peab õigusabi vajalikuks ja teenuse tunnihinda põhjendatuks, kuid arvestades, et kriminaalasi ei ole 3
(4)1-18-9392 mahukas ega õiguslikult keerukas, ei saa pidada mõistlikuks määruskaebemenetluses tehtud toimingute ajakulu. Kolleegium loeb KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega kaitsjatasuks, mis tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt H. Hansalu kasuks välja mõista, 816 eurot (sh käibemaks). (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)