lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: P.D , ik: XXX, elukoht: xxx, xxx, xxx, xxx maakond, e-post: xxx Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta P.D kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Silvia Kulleri 08.12.2021 otsusele nr 2302,21,016365 P.D karistamises
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Silvia Kulleri 08.12.2021 otsus nr 2302,21,016365 P.D karistamises
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, muutmata ja tühistamata.
sätetele kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule 1 kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 09.02.2022. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 11.03.2022. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 12.03.2022. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Silvia Kulleri 08.12.2021 otsusega nr 2302,21,016365 karistati P.D
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest
lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et P.D 16.11.2021 kella 12:40 ajal Suur-Sõjamäe tn (J. Smuuli ja Visase tn vahel), Tallinn, Harju maakond juhtis mootorsõidukit kiirusega 75km/h +/-3 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 22 km/h, rikkudes
lg 1 p 2 sätestatud keeldu ja pani toime
Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse Kaebaja vaidlustab otsuse täies ulatuses järgmiste põhjendustega: 1) 16.12.2021 koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusjärelevalvekeskus, patrulltalituse liikluspolitseiniku Marilin Vaarik väärteoprotokolli. 2) Menetlusalusele isikule heidetakse protokollis ette, et ta 16.11.2021 kl 12:40, asukohas Harju maakond, Tallinnas, Suur-Sõjamäe tn (J. Smuuli ja Visase tn vahel), juhtis mootorsõidukit kiirusega 75 km/h +/-3 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h, rikkudes
lg 1 p 2;
3) Käesoleval juhul ei ole kohtuväline menetleja arvestanud karistuse määramisel menetlusaluse isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtuväline menetleja põhjendab seda sellega, et „P.D oma arvukate liiklusrikkumiste taustal kahetsus ei mõju siirana ning kohtuväline menetleja isiku kahetsust kergendava asjaoluna ei käsitle," Seega tuleb nimetatud otsus täielikult tühistada. Kohtuväline menetleja on teinud otsuse, mis piirab kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt, sest kaebaja vajab igapäevaselt mootorsõiduki juhtimisõigust oma igapäevaste tööülesannete täitmiseks ja ka igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Ta on saanud aru teo ohtlikkusest ja selle võimalikest negatiivsetest tagajärgedest enda pere- ning tööelule, sh majanduslikule heaolule. Eelnevaga ei saa põhjendada liiklusnõuete rikkumist ja see ei välista juhtimisõiguse äravõtmist, kuid hinnates rikkumise asjaolusid kogumis ning võttes arvesse menetlusalust isikut iseloomustavaid andmeid, on kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistus ebaproportsionaalne ega lähtu KarS § 56 lg 1 nõuetest. Ülekaalukate eripreventiivsete argumentide puudumise tõttu pole juhtimisõiguse äravõtmine põhjendatud ja karistuse üld-ning eripreventiivseid eesmärke saab saavutada rahatrahvi kohaldamisega. 4)
lg 2 võimaldab menetlejal lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kohaldada põhikaristusena kuni 100 trahviühiku suurust rahatrahvi või sõiduki juhtimiseõiguse äravõtmist tähtajaga kuni kuus kuud. Kohtuväline menetleja karistas P.D
lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega pooles seaduses sätestatud tähtajaks, s.o 3 kuuks. Kaebaja hinnangul ei vasta selline karistus liigi ega määra poolest menetlusaluse isiku süü suurusele, teda iseloomustavatele andmetele ega ka karistuse eesmärkidele ja kohaldada tuleks kas rahatrahvi või rahatrahv asendada üldkasuliku tööga. Jääb ebaselgeks, miks valis kohtuväline menetleja peaaegu maksimaalse karistuse. 5) Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3- 1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks 2 isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). 10. Menetlusaluse isiku süü suuruse hindamisel väärib esmalt tähelepanu asjaolu, et P.D pani väärteo toime hooletusest. 6) Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja ei ole otsuse tegemisel neid asjaolusid arvestanud ja seetõttu on alus otsuse tühistamiseks. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 sedastanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-4004, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Kaebajal ei ole võimalik võtta 3 kuuks puhkust, kuna sellisel juhul kannataks ülemääraselt suures ulatuses tema pere sissetulek, lisaks elab kaebaja aga ka sellises maakohas, kus ühistranspordi kasutamine samamoodi piiratud või takistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 3-1-1-59-15, p 12). Liiklusreeglites on kehtestatud piirmäärad ja kohustused ning neid mitte mingil juhul ületada ei tohi. Juhtimisõiguse saamiseks on menetlusalune isik läbinud vastava koolituse ja sooritanud pädeva asutuse juures juhiloa saamiseks vajalikud eksamid ning tema teadmisi on hinnatud piisavaks juhtimisõiguse saamiseks. Tulenevalt sellest oli menetlusalune isik teadlik kehtestatud reeglitest ja nõuetest. 7) Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud karistuse määramisel seda, et isikul kriminaalkaristus on täidetud 05.09.2021.a., mis oli määratud 06.03.2020.a. KarS § 4231 järgi. Üldkasulikku tööd kaebaja teeb ja täidab talle määratud karistust. Kaebaja kinnitab, et talle määratud karistusliik 415 üldkasulikku tundi. Nimetatu peegeldab pigem isiku üldist seaduskuulekat eluviisi, mitte pidevalt eiravat liiklemisviisi. Osad karistusregistris märgitud väärteokaristused ja üks kriminaalkaristus on täidetud. Näiteks väärteoasja nr 231619001457
lg 2 määratud karistuse on täidetud 03.09.2021.a.; väärteoasja nr 274018000988 kaebajat karistati 20 tunni üldkasuliku tööga, mis täideti 17.09.2021.a. Seega on eelnevad karistused mõjutanud kaebajat seadusekuulekalt käituma. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud karistusregistri väljavõttes märgituga, et kaebajale määratud kriminaalkaristused ja väärteokaristused on osaliselt täidetud. 8) Samuti leitakse kaebuses, et juhtimisõiguse äravõtmist tuleb rakendada üksnes siis, kui esineb reaalne vajadus isiku liiklusest eemaldamiseks. Menetlusaluse isiku suhtes sellist vajadust ei ole. Samuti rahatrahvide asendamine üldkasuliku tööga ei eelda seda, et menetlusalune isik hoiaks kõrvale karistuste kandmisest või siis ei käitu seadusekuulekalt ja jätkaks uute väärtegude toimepanemist. Kaebaja täidab talle määratud üldkasulikku tööd. Xxx Vallavalitsuse Majandusspetsialist X on 23.12.2021 P.D iseloomustuses märkinud alljärgnevat: „P.D teeb oma ühiskondlikku kasulikku tööd xxx valla territooriumil. Peab kinni kokkulepitud ajakavast. Ta on tubli töömees ja teostab töid eeskujulikult. Etteheited tema suhtes puuduvad. Kõiki töid teostab ilma nurinata." (Lisa 2). Seega antud iseloomustus näitab ja tõendab seda, et P.D täidab talle määratud üldkasulikku tööd, ei hoia talle määratud karistustest kõrvale. Tasub ka rahatrahve. Mootorsõiduki juhtimisõigust on vajalik kaebajal ka üldkasulikku töö tegemiseks. Seega kui mootorsõiduki juhtimisõigus võetakse 3 kaebajal ära 3 kuuks, siis oleks takistatud ka talle määratud karistuse so üldkasuliku töö teostamine. 9) Karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 1 järgi on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et isiku eelnevat karistatust saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt
lg 1 p 2 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud
S § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt juhtis P.D mootorsõidukit asulasisesel teel, kus suurim lubatud kiirus oli 50 km/h kiirusega 75 +/- 3 km/h. Seega on lõplikuks lugemiks, millest lähtuti süüteo kvalifitseerimisel mitte vähem kui 22 km/h. Kiiruse mõõtmist teostanud politseiametnik Janek Loik on läbinud pädeva mõõtja koolituse ja omab õigust kasutada kiirusemõõteseadet LaserCam4 LE
Seega on eelnevad karistused mõjutanud kaebajat seaduskuulekalt käituma. Kohtuvälisele menetlejale jäävad sellised järeldused arusaamatuks. Kaebuse juurde lisatud karistusregistri väljavõtte kohaselt liideti kriminaalasja 1-20-1351 karistus kriminaalasjaga 1-20-
lg 2 ettenähtud süüteo toimepanemist.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Väärteotoimikus asuvatest dokumentidest, s.h kiirusmõõturi heli- ja videosalvestuselt, millele on salvestatud menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse mõõtmine, kiiruse mõõtmise aeg, koht ja mõõdetud sõidukiirus, nähtub, et kaebuse esitaja P.D juhitud sõiduki Opel Insignia reg.märgiga XXXXXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 16.11.2021 kella 12.40 ajal mõõtevahendit LaserCam 4. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 75 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/-3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 72 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 22 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Janek Loik, kasutades taadeldud mõõtevahendit (taatlustunnistus nr TTRS-21/00114), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud
lg 2 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulasisesel teel mitte vähem kui 22 km/h võrra, millega rikkus
Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 22 km/h asulasisesel teel ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, ei saanud tegu toime panna ettevaatamatusest, sh hooletusest, nagu kaebuse esitaja on väitnud. Videosalvestiselt nähtub üheselt, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk liigub ühtlase sõidukiirusega 74 km/h sadu meetreid, seejärel kerkib kiirus 75-le km/h ja pärast seda on kiirus taas 74 km/h. Mõõtmise lõpuks langeb kiirus 70-le km/h ja seejärel jätkub liikumine ühtlase kiirusega 68 km/h. Selline ühtlane kiirus ei viita sellele, et juht hooletusest korraks ületas kiirust ja seejärel korrigeeris kiiruse nõuetele vastavaks, vaid selline ühtlane kiirus viitab üheselt juhi teadlikule tegevusele. Sellest tulenevalt leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult, s.t menetlusalune isik seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see ka saabub. Nagu menetlusalune isik kaebuses ka välja on toonud, on ta läbinud juhtimisõiguse saamiseks vastava koolituse, sooritanud eksamid, tema teadmisi on hinnatud piisavateks juhtimisõiguse saamiseks, millest tulenevalt on teadlik kehtestatud reeglitest ja nõuetest, seega oli menetlusalune isik ka üheselt teadlik nii teo keelatusest kui ka karistatavusest. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 22 km/h, millega rikkus
lg 1 p 2 keeldu ja pani toime
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 8 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 22 km/h võrra, siis rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga
Seega on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Silvia Kuller, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, ning tegemist on politseiametnikuga VTMS § 10 lg 31 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest
Vastavalt
lg 2 sätetele karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Seadusandja on
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Lisaks sellele võib
lg 5 p 1 kohaselt
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd
lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et mõõdetavate suuruste puhul sõltuvad süüteo kvalifikatsioon ja süü suurus numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra,
lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud alammäära lähedases määras, so 22 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda eelkõige süü suurusest ja seetõttu ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendava asjaoluna kohtuväline menetleja lahendi tegemisel kahetsusega arvestanud ei ole, kuivõrd arvukate liiklusrikkumiste taustal ei mõju see siirana. Karistust 9 raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kaebuses on leitud, et kohtuväline menetleja ei ole karistuse määramisel puhtsüdamliku kahetusega arvestanud ning seetõttu tuleb otsus täielikult tühistada. Menetlusalune isik ei too aga oma kaebuses välja, milles tema kahetsus väljendub, heidab vaid ette ülekuulamise protokollis kirjutatuga „… kahetsen“ mitte arvestamist. Kohus aga suhtub avaldatud kahetusesse sarnaselt kohtuvälise menetlejaga väga kriitiliselt ja leiab, et kohus ei saa avaldatud kahetsust tõsiselt võtta ning seetõttu ei ole kergendavat asjaolu, millega kohus saaks arvestada ning leiab, et kaebuse väide kergendava asjaoluga arvestamata jätmise osas on põhjendamatu. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et vastavalt karistusregistri andmetele on menetlusalune isik liiklusnõuete rikkumise eest varasemalt karistatud nii väärteo- kui kriminaalkorras ja seda korduvalt. Seejuures on mõlema väärteokaristuse puhul menetlusalust isikut karistatud rahatrahvidega, mida menetlusalune isik täitnud ei ole, karistused on pööratud täitmisele ning asendatud üldkasuliku tööga, millised on isiku poolt täidetud septembris
lg 1 ettenähtud väärteo ja juhul, kui lubatud suurimat sõidukiirust ei oleks ületatud ehk üle 5-7 km/h. Samas ei näe aga
Käesoleval juhul on aga lubatud suurimat sõidukiirust ületatud mitte vähem kui 22 km/h, s.t tegemist on
lg 2 ettenähtud väärteoga ning sellise väärteo toimepanemisel ei ole võimalik asuda seisukohale, et süü ei ole suur. Arvestades sellise väärteo toimepanemisega tekitatud liiklusohtu ja seda, et sellist väärtegu toime panev isik näitab teistele liiklejatele oma üleolekut liiklusnõuetest ning et tegemist on massiliselt toime pandava väärteoga, ei ole võimalik ka asuda seisukohale, et sellise väärteo menetlemiseks puudub avalik menetlushuvi. Pigem saab asuda seisukohale, et sellise iseloomuga väärtegude menetlemiseks on selle massilisuse tõttu avalik menetlushuvi just suurem. Mis puudutab väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 3 alusel, siis näeb see säte ette võimaluse menetlus lõpetada juhul, kui menetlusalune isik on võtnud endale kohustuse osaleda sotsiaalprogrammis. Selline sõnastus tähendab ühemõtteliselt seda, et menetlusalune isik on sellise kohustuse võtnud. Kohtuvälisel menetlusel kogutud tõenditest ei nähtu, et menetlusalune isik sellist kohustust võtnud oleks. Kaebuses on aga märgitud, et kaebaja on valmis osalema ükskõik millises kohtu poolt määratud sotsiaalprogrammis kui vaja. Sellist kaebuse sõnastust ei ole kuidagi võimalik tõlgendada menetlusaluse isiku poolt kohustuse võtmisena, vaid kaebuse esitaja on nõus osalema sotsiaalprogrammis kui see on vajalik juhtimisõiguse säilitamiseks. Pealegi nähtub viimasest kohtuotsusest, s.o Pärnu Maakohtu 15.07.2020 otsusest, et lisaks käitumiskontrollile allutamisele on kaebuse esitajale määratud üldkasuliku töö tegemise ajaks KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustus läbida kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogramm. Seega on kaebuse 11 esitajale selline kohustus juba määratud, kuid ei üldkasuliku töö tegemine, kriminaalhooldus ja käitumiskontroll ning sotsiaalprogrammis osalemine ei suutnud ära hoida käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks olevat väärtegu. Seega ei sunniks kaebuse esitajat õiguskuulekusele ka järgmine kaebuses märgitud ükskõik milline kohtu poolt määratud sotsiaalprogramm. Seetõttu jäävad taotlused menetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel tagajärjetuks. Mis puudutab alternatiivset taotlust vähendada karistust sanktsioonis ettenähtud miinimumini, leiab kohus, et ülalpool on kohus juba piisavalt põhjendanud, miks kohus peab õiglaseks ja proportsionaalseks just ettenähtud sanktsiooni keskmises määras kohaldatud karistust ega pea võimalikuks määratud karistust kergendada. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.