← Eesti

3-22-2157/14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tristan Ploom Otsuse tegemise aeg ja koht 10.05.2023, Tallinn Haldusasja number 3-22-2157 Haldusasi Xi kaebus Rae valla vastu valla

§ 127lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (RVast

S § 13 lg 1, 3 ja 5). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (

§ 128lg 2).

Otsene varaline kahju hõlmab muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavat mõistlikku kulu (

§ 128lg 3).

  1. KELS § 10 lg 1 sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteisekuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Pooleteisekuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha võib valla- või linnavalitsus vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega. Nimetatud kohustus on olemuslikus osas sellisel kujul kehtinud alates 01.07.2002, s.o rohkem kui 20 aastat.
  2. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja lapsele soovitud ajaks 21.01.2020 munitsipaallasteaias kohta ei tagatud.
  3. Kaebaja, vastustaja ja Mängukaru OÜ sõlmisid 15.05.2020 lapsehoiuteenuse rahastamise lepingu (kaebuse lisa tõend 4), mille kohaselt rakendatakse lepingut 21.01.2020-07.02.
  4. Kaebaja, vastustaja ja Estcare OÜ sõlmisid 15.05.2020 lapsehoiuteenuse rahastamise lepingu (kaebuse lisa tõend 5). Kohus leiab, et nende lepingute sõlmimine toimus põhjusel, et vastustajal ei olnud pakkuda kaebajale lasteaiakohta. Rae Vallavalitsuse 20.02.2018 määruse nr 4 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ kohaselt algab
  5. aprillil lasteasutuste rühmade komplekteerimine uueks õppeaastaks. Seega pidi 15.05.2020 seisuga olema kaebajale ja vastustajale selge, et vastustajal ei ole võimalik lasteaiakohta pakkuda. Järelikult ei teinud kaebaja vabal tahtel valikut lapsehoiuteenuse kasuks. Järelikult ei oma tähtsust, et kaebaja võttis lepinguga kohustuse tasuda kolmanda isiku poolt osutatud lapsehoiuteenuse kasutamise puhul toiduraha ja kohatasu. See ei tähenda, et kaebaja oleks loobunud enda võrdväärsest kohtlemisest nende lapsevanematega, kellele vastustaja tagas lasteaiakoha. Lepingu sõlmimine eralastehoiuga ei välista õigust nõuda vastustajalt hüvitist. Kokkuvõttes on vastustaja õigusvastaselt, s.o vastuolus KELS § 10 lg-ga 1 jätnud kaebaja lapsele koha lasteasutuses pakkumata alates 20.01.
  6. Seega on täidetud RVastS § 7 lg 1 esmane tingimus kahju hüvitamiseks ehk vastustaja õigusvastane tegevus. 5

(9)
  1. See rikkumine kestis kuni 12.10.2020, millal kaebaja laps oleks saanud hakata kasutama vastutaja poolt pakutud lasteaiakohta Assaku Lasteaias (vastustaja 10.03.2023 menetlusdokumendi lisa). See munitsipaallasteaed asub Peetri teeninduspiirkonnas, kuhu kaebaja taotles lasteaiakohta. Rae Vallavolikogu on 18.03.2014 määrusega nr 6 „Koolieelsete lasteasutuste teeninduspiirkondade kinnitamine“ näinud ette lasteaedade teeninduspiirkonnad. Kaebaja elukoht on Peetri alevikus. Assaku Lasteaed asub Peetri teeninduspiirkonnas, mis teenindas muuhulgas Peetri alevikku (määruse § 1 lg 3, § 2). Järelikult kui vastustaja pakkus kaebajale lasteaiakohta Assaku Lasteaias, siis tegutses ta kooskõlas määrusega. Määrusest nähtub, et Peetri teeninduspiirkond on üks teeninduspiirkondadest (määruse § 1). Seega ei ole teeninduspiirkonnaks kogu Rae valla territoorium. Rae vald on kasutanud talle antud kaalutlusruumi, kuidas teeninduspiirkondade kehtestamise kaudu tagada lasteaiakohtade kättesaadavus. Laste munitsipaallasteaeda vastuvõtmist reguleerib Rae Vallavalitsus 20.02.2018 määrus nr 4 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“. Lasteaiarühmad moodustatakse lähtuvalt vajadustest ja võimalustest (§ 4 lg 1). Järelikult kui Järveküla Lasteaias ei olnud kaebaja lapsele alates 20.01.2020 lasteaiakohta pakkuda, oli vastustajal võimalus kohta pakkuda mõnes teises teeninduspiirkonna lasteaias. Kaebaja eelistus lasteaiakohta mitte vastu võtta Assaku Lasteaias põhjusel, et tema teine laps käib Järveküla Lasteaias, oli tema valik. Vastustaja ei ole rikkunud määrust. Samuti ei tulene KELS § 15 lg-st 3, et teeninduspiirkonna siseselt peab haldusorgan tingimata lähtuma lapsevanema eelistusest. Seda saab teha üksnes vaba koha olemasolu korral. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et kaebaja loobus lasteaiakohast Assaku Lasteaias põhjusel, et õde/vend käib Järveküla Lasteaias (vastustaja 10.03.2023 menetlusdokumendi lisa). Seega ei olnud kaebaja vastustajale avaldanud põhjuseid, miks tema arvates ei ole lasteaiateenus kättesaadav. Isegi kui need põhjused esinesid, ei ole vastustaja rikkunud KELS § 10 lg
  2. Puudub vaidlus selles, et Assaku Lasteaed asub kaebaja elukohast 2,8 km kaugusel. KELS § 10 lg 1 ei anna kaebajale õigust nõuda, et lapsele tagatakse koht pere elukohale lähimas lasteaias, vaid vastustaja peab tagama selle, et lasteaiateenus oleks kaebajale kättesaadav. Olukorras, kus lasteasutuse teeninduspiirkond on väike või ühistranspordiühendus väga hea, võibki üldjuhul eeldada, et teeninduspiirkonna lasteasutusse koha pakkumisega on vald või linn täitnud KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse ning puudub vajadus lasteaiateenuse tegelikku kättesaadavust põhjalikumalt uurida (Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2022 otsus asjas nr 3-21-336, p 18). Kohus leiab, et sellise vahemaa – 2,8 km – puhul saab teha järelduse, et teenus oli kaebajale kättesaadav.
  3. Eeltoodust järeldub, et kahju hüvitamise aluseks on vastustaja poolt KELS § 10 lg 1 rikkumine 20.01.2020 kuni 12.10.
  5. Järgnevalt hindab kohus kahju tekkimist enammakstud kohatasu, enammakstud toiduraha, huvitegevuse kulude ja tulumaksu osas ning põhjuslikku seost väidetava kahju ning vastustaja tegevuse vahel. Kohatasu
  6. Mängukaru OÜ esitas kaebajale arve 2020.a veebruarikuu lapsehoiuteenuse eest 90 eurot. Samal ajal oli kohatasu Rae valla munitsipaallasteaedades 80 eurot (Rae Vallavolikogu 17.09.2019 määrus nr 42 Rae valla lasteasutuses vanema poolt kaetava osa määra kehtestamise ja maksmise kord § 2). Tulenevalt vastustaja rikkumisest on põhjendatud kahjuhüvitise rahuldamine 2020.a. veebruaris enammakstud kohatasu eest 10 eurot (90-80=). 6
(9)
  1. Kaebaja sõlmis 13.05.2020 lapsehoiuteenuse lepingu Estcare OÜ-ga (23.03.2023 menetlusdokumendi lisa), mille alusel on kohatasu 116 eurot kuus. Kohatasu tuli maksta kõikidel kuudel aastas ning sõltumata kohal käimisest (lepingu p 3). Seega, kui kaebaja oleks vastu võtnud kohapakkumise alates 12.10.2020, oleks ta pidanud lepingujärgset kohatasu maksma ka 2020.a oktoobri eest. Samal ajal oli kohatasu Rae valla munitsipaallasteaedades 80 eurot (Rae Vallavolikogu 17.09.2019 määrus nr 42 Rae valla lasteasutuses vanema poolt kaetava osa määra kehtestamise ja maksmise kord § 2). Ka selle määruse alusel tuli kohatasu maksta kõikidel kuudel aastas (määruse § 4). Tulenevalt vastustaja rikkumisest on põhjendatud kahjuhüvitise rahuldamine 2020.a juuli kuni oktoober enammakstud kohatasu eest 144 eurot ((116-80)x4=).
  2. Kokku on hüvitis enammakstud kohatasu eest 154 eurot. Toiduraha
  3. Kaebaja esitatud kahjuarvestuse tabeli ja arvete kohaselt ei maksnud ta 2020.a juuli kuni oktoober toiduraha eest. Seega ei ole kahjuhüvitise rahuldamine põhjendatud. Huvitegevus
  4. Kaebaja esitatud kahjuarvestuse tabeli ja arvete kohaselt maksis ta 2020.a juuli kuni oktoober huvitegevuse eest (tabelis nimetusega eriasutuse lisatasud) 111 (37x3=) eurot. Huvitegevuse tasu osas puudub lepingus regulatsioon, mis võimaldab huvitegevuse tasu maksmata jätta, kui laps huvitegevusest osa ei võta. Seega, kui kaebaja oleks vastu võtnud kohapakkumise alates 12.10.2020, oleks ta pidanud lepingujärgset huvitegevuse tasu maksma ka 2020.a oktoobri eest.
  5. Kaebaja on selgitanud, et tegemist on muusika- ja liikumistundide tasuga. Selleks, et võimaldada oma lapsele muusika- ja liikumistunde võrdväärselt munitsipaallasteaiaga, oli kaebaja sunnitud ise täiendavaid kulutusi kandma.
  6. Vastustaja hinnangul on tegemist kaebaja vabatahtliku kulutusega, mille hüvitamiseks vastustajal kohustust ei ole.
  7. KELS § 16 kohaselt on lasteasutuse õppe- ja kasvatuskorralduse aluseks lasteasutuse õppekava, mis vastab koolieelse lasteasutuse riiklikule õppekavale. Vabariigi Valitsuse 29.05.2008 määruse nr 87 „Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava“ § 16 lg 1 sätestab, et õppeja kasvatustegevuse kavandamisel ja korraldamisel lõimitakse muude tegevustega ka mitmesugused liikumis-, muusika- ja kunstitegevused. Samuti on eelnimetatud määruse § 16 lg 2 p-de 5, 6 ja 7 kohaselt nii muusika, kunst kui ka liikumine valdkondadeks, milles tuleb esitada õppekavas õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid, sisu, kavandamine ja korraldus ning lapse arengu eeldatavad tulemused. Niisiis kuuluvad liikumis-, kunsti- ja muusikatunnid teatud ulatuses munitsipaallasteaia kohatasu eest pakutava teenuse hulka.
  8. Lapsehoiuteenust osutatakse sotsiaalhoolekandeseaduse alusel (SHS § 452 lg 1 viitega KELS § 10 lg-le 1). Seetõttu ei kohaldu talle koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava ega õppekava järgne kohustus muusika, kunsti- ja liikumistunde pakkuda. Munitsipaallasteaias toimub tegevus õppekava alusel, mis eeltoodu kohaselt lähtub riiklikust õppekavast. Õppekava valdkondadeks on muuhulgas muusika, kunst ja liikumine (viidatud määruse § 16 lg 2 p-d 5, 6 ja 7). Munitsipaallasteaia arvetel on need tegevused hõlmatud kohatasuga.
  9. Lapsehoiuteenuse osutamise lepingust nähtub, et huvitegevus hõlmab saviõpet, muusikatundi ja lastejoogat. Vastustaja väidab, et kaebaja on nõustunud lastehoiu poolt pakutavate ja lisatasuna 7
(9)tasustavate huvitegevustega. Lepingus nimetatud huviringid on analoogsed munitsipaallasteaias toimuvate huviringidega, millest laps saab osa võtta ja mis on eraldi tasustatavad.
  1. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. Estcare OÜ esitas kohtule 22.03.2023 selgituse lepingu sõlmimise asjaolude kohta. Arvestades esitatud selgitusi, leiab kohus, et kaebaja valikuvõimalus lepingut sõlmides huvitegevusest loobuda oli tegelikkuses ahenenud. Kui kõik teised hoius käivad lapsed huvitegevusest osa võtavad, ei oleks olnud kaebaja lapse huvides, kui tema ainsana oleks sellest välja jäetud. Olukorras, kus kaebaja ei otsustanud omal vabal tahtel lastehoiu kasuks, vaid tegi seda vastustaja suutmatuse tõttu pakkuda kaebaja lapsele lasteaiakohta, ei ole kaebajale etteheidetav, et ta soovis lastehoius tagada oma lapsele võimalikult sarnast teenust, nagu ta oleks saanud munitsipaallasteaias. Kuigi Estcare OÜ pakutavate huvitegevuste läbiviimisel ei lähtuta kindlast õppekavast, on muusikatund ja lastejooga võrreldavad muusikaja liikumistunniga munitsipaallasteaias. Kohus ei nõustu vastustajaga, et tegemist on vabatahtliku huviringiga, mitte tegevustega, mis tasandavad hoiu ja lasteaia erinevusi.
  2. Lisaks tuleb arvestada, et kaebaja oli sunnitud leppima lapsehoiuteenusega põhjusel, et vastustaja ei olnud täitnud talle seadusega pandud kohustust. Seega soovides oma lapsele pakkuda tegevust, mis munitsipaallasteaias oleks olnud kohatasuga hõlmatud, ei olnud kaebajal muud võimalust, kui tasuda ka huvitegevuse tasu. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et ka huvitegevuse tasu osas esineb põhjuslik seos vastustaja tegevuse ning kaebajatele tekkinud kahju osas.
  3. Arvestades eeltoodut tuleb vastustajal kaebajale hüvitada huvitegevuse eest tasutud 111 eurot. Saamata jäänud tulumaksutagastus
  4. Koolituskuludelt (sh kohaliku omavalitsuse haridusasutuses või Eesti Hariduse Infosüsteemis registreeritud erakoolis õppimise eest) on lapsevanemal õigus oma maksustatavast tulust maha arvata õppimise eest tasutud dokumentaalsed kulud (tulumaksuseaduse (TuMS) § 26 lg 1 ja 2). Lapsehoiuteenuse osutaja puhul, kes ei tegutse koolieelse õppekava alusel, ei ole võimalik saada tulumaksutagastust. Kui vastustaja oleks täitnud oma KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse ning kaebaja laps oleks saanud käia munitsipaallasteaias, pidanuks kaebaja tasuma kohatasu 80 eurot kuus (vrd Rae Vallavolikogu 17.09.2019 määruse nr 42 „Rae valla koolieelses lasteasutuses lapsevanema poolt kaetava osa määra kehtestamine ja maksmise kord“ § 2). Seega oleks kaebaja tasunud 2020.a. juuli kuni oktoober munitsipaallasteaias kohatasuna kokku 400 eurot (80x5=) ning tal olnuks (juhul, kui muud TuMS tingimused oleksid täidetud) õigus ka tulumaksutagastusele.
  5. Kohus selgitab, et tulumaksutagastuse võimalikkus sõltub nii sellest, kas isik on asjaomasel perioodil saanud maksustatavat tulu kui ka sellest, kas tulust tehtavate mahaarvamiste piirmäär on ületatud või mitte (TuMS § 282 lg 1 kohaselt võib paragrahvides 25-27 sätestatud mahaarvamisi maksustamisperioodil teha kokku kuni 1200 eurot maksumaksja kohta, kuid mitte rohkem kui 50% ulatuses maksumaksja sama maksustamisperioodi Eestis maksustatavast tulust, millest on tehtud ettevõtlusega seotud mahaarvamised. Sealhulgas võib §-s 25 nimetatud eluasemelaenu intresse tulust maha arvata kuni 300 eurot). Kohus rõhutab, et tulumaksu ei ole võimalik tagasi saada rohkem, kui seda on varem kinni peetud.
  6. Kaebaja esitatud tõendist (kaebuse lisaks olev tõend 2020.a. mahaarvamiste kohta ja 15.03.2023 esitatud 2020.a tulumaksu arvutuskäik) nähtub, et kaebaja puhul on tulumaksutagastuse saamise tingimused täidetud. Tulumaksutagastus oleks seega saanud olla 80 (400x20/100=) eurot. 8
(9)
  1. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt, s.o osas, milles see puudutab 2020.a juuli kuni september enammakstud kohatasu, huvitegevuse kulusid ja tulumaksutagastust 345 eurot (154+111+80=).
  2. RVastS § 13 lg-te 1 ja 3 koosmõjus tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada vastutust piiravate asjaoludega, nt kahju tekkimise ettenägematus; objektiivsed takistused kahju ärahoidmisel; õiguste rikkumise raskus; eraõiguses sätestatud piirangud seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muud asjaolud, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kohtu hinnangul praegusel juhul selliseid asjaolusid ei esine.
  3. Avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes

§‑ga 113 RVastS § 7 lg‑s 4 tehtud viite kaudu. Viivitusintressi (viivise) näeb eraõiguslikes suhetes ette

§ 113, mille 1.

lõike kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 113

lg 1 teise lause järgi on üldiseks viivisemääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-66-14 p 19). 47. Kaebaja nõuab viivist alates vallale taotluse esitamisest, s.o 09.09.2022 ning on viidanud seadusjärgsele määrale. 48.

§ 113

lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3-3-1-66-14, p 19).

§ 113

lg 2 alusel saab viivist hakata arvestama alates hetkest, mil võlgnik on nõudest teadlik. Kohus mõistab vastustajalt välja 345 eurot koos viivisega alates 09.09.2022 kuni vastustajapoolse rahalise kohustuse täitmiseni. 49. Kaebuse osalisel rahuldamisel jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Käesoleval juhul on menetluskuluks tasutud riigilõiv 45,90 eurot. Kuivõrd kohus rahuldas kaebuse osaliselt (22,5% ulatuses (345/1529,94=0,208)), mõistab kohus Rae vallalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 10,33 eurot (45,90x0,225=). Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.