Obsah (14)

§ 663§ 654§ 659§ 662§ 465§ 439§ 5§ 477§ 442§ 463§ 4§ 561§ 696§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 08.03.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-9134 Kohtuasi X avaldus suhtle

) § 439 ja § 5 lg

1. Kumbki vanematest ei ole menetluses kirjalikult esitanud selliseid nõudeid, mis on fikseeritud vaidlustatud maakohtu lõpplahendi resolutsiooni p-des 3.1 ja 3.
2. Taotluste sisu on keelatud muuta ka hagita menetluses, eriti suhtlemiskorra asjades, mida menetletakse vanema esitatud avalduste ja nõuete alusel.
3. Maakohus jättis õigustamatult tähelepanuta ja hindamata rea tõendeid, mis kinnitavad ema kahjulikkust lapsele ja on aluseks, et laps veedaks emaga oluliselt vähem aega kui isaga. Maakohus jättis isa tõendite hindamata jätmisega lapse parimad huvid välja selgitamata.
4. Maakohus jättis avalduse lahendamisel tähelepanuta fakti, et isal on oluliselt rohkem aega veeta koos lapsega kui emal tulenevalt ema töögraafikust. Lapse huvides ei ole viibida ema töötamise ajal Maardus vanaema juures.
5. Maakohus tuvastas, et lapse kool asub lähemal isa kodule, mistõttu on lapsel sealt oluliselt mugavam koolis käia. Seetõttu jääb arusaamatuks ja ebaloogiliseks, miks otsustas kohus, et laps peab veetma emaga rohkem aega igakuiselt kui isaga.
6. Lapse huvidega kooskõlas ei ole lubada lapsel reisida ilma isa nõusolekuta. Maakohtu määruse resolutsiooni p 3.8 (reisimise reguleerimine) ei vasta seaduse nõuetele ja kohtupraktikale ning vajab täpsustamist. Kuna vanematel on ühine lapse viibimiskoha määramise õigus, tähendab see seda, et vanemad peavad lapsega välisriiki reisimise otsustama ühiselt. Teist vanemat ei saa kohustada andma reisiks etteulatuvalt nõusolekut, teadmata konkreetse reisi asjaolusid ja tingimusi ning hindamata, kas see on lapse huvides. Menetluse edasine käik
7. Ema, lapse esindaja ja eestkosteasutuse hinnangul ei ole määruskaebus põhjendatud ja nad paluvad jätta maakohtu määruse muutmata.
8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 39. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Suhtluskorra parema jälgitavuse ja selguse huvides täpsustab ringkonnakohus määruse resolutsioonis suhtluskorra sõnastust nädalate nimetamisel ja 8 2-22-9134 reisimist puudutavas osas. Isa määruskaebus rahuldatakse seetõttu osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 ja §-st 659, esitab ringkonnakohus käesoleva määruse resolutsioonis määruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 40. Esmalt lahendab ringkonnakohus määruskaebemenetluses esitatud seni lahendamata taotluse (

§ 659koosmõjus § 442 lg-ga 5).

Isa esitas määruskaebemenetluses täiendava tõendi (video ja selle tõlge), mis on

§ 662lg 3 järgi lubatav ja ringkonnakohus võtab tõendi vastu.

41. Ringkonnakohtu hinnangul vastab maakohtu määrus

§ 465

lg 2 nõuetele, mh nähtuvad maakohtu määrusest põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti õigusaktid, millest kohus juhindus. Määruskaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist või diskretsioonipiiride ületamist ringkonnakohus esimese astme menetluses ega tehtud lahendis ei tuvastanud. Vastupidiselt määruskaebuses väidetule, on maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti tuvastanud asja lahendamiseks vaidluse all olevad olulised asjaolud, juhindunud eelkõige lapse huvidest ja jõudnud suhtluskorra määramisel õigele järeldusele, et kummagi vanema ettepanek suhtluskorra kindlaksmääramiseks ei olnud täies ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu määruse põhjendustega ja

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. 42. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et maakohus rikkus

§ 439

ja § 5 lg 1 ning ületas esitatud nõuete piire, kui otsustas määrata kindlaks suhtlemiskorra erinevalt vanemate avaldustes taotletust. 42.

1. Perekonnaseaduses ei ole sätestatud, mil viisil tuleb lahus elava vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määrata. LasteKS § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Suhtlemiskorra määramise esmaseks eesmärgiks on tagada eelkõige lahus elavale vanemale ja lapsele võimalus säilitada lähedased suhted. Nii PKS kui LasteKS kohustab vanemaid suhtlemist puudutavates küsimustes lähtuma mõistlikkuse põhimõttest ja lapse huvidest. Suhtluskorra määramisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, et oleks tagatud lastele turvaline ja stabiilne kasvamis- ja arenemiskeskkond. Kui mõlemad vanemad on seisukohal, et laps peab just tema juures valdava osa ajast viibima, siis ühe vanema avalduse rahuldamise korral kannataks lapse suhe teise vanemaga. Vanema ja lapse vahetu suhtlemise olulises ulatuses piiramine on põhjendatud üksnes juhul, kui on tõendatud suhtluse kahjulik mõju lapsele. 42.
2. PKS § 143 lg-te 1 ja 2 järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga, mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult ning vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. PKS § 143 lg 21 järgi lepivad vanemad lahuselu korral kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. 42.3.

§ 5

lg 3 esimese lause kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

§ 477

lg 5 sätestab, et kohus ei ole seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 477

lg 7 teise lause järgi nõuab kohus hagita menetluse asjas vajaduse korral avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel.

§ 442

lg-st 8 tulenevalt peab kohus lapsega suhtlemise korraldamise kohtulahendis käsitama ja hindama lapse huvide järgimise kohta esitatud kõiki asjassepuutuvaid väiteid (

§ 463lg 2).

Sellistes kohtuasjades peab kohus vajaduse korral ise välja selgitama 9 2-22-9134 asjaolusid, et kujundada seisukoht, milline suhtluskord on lapse parimates huvides. Seega ei ole kohus suhtluskorra määramisel seotud vanemate seisukohtade ja nende pakutud graafikuga. 43. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebusega selles, et maakohus on vanemate seisukohti ignoreerinud ja sundinud vanemaid kokkulepet sõlmima. 43.1.

§ 4

lg 4 esimese lause järgi peab kohus kogu menetlus ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Last puudutavas menetluses peab kohus

§ 561

lg 1 järgi nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. 43.

1. Maakohus püüdis 18.11.2022 ärakuulamisel leida vaidlusalustes küsimustes vanemate üksmeelt. Ärakuulamise protokollist nähtuvalt olid vanemad kokkuleppele väga lähedal. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus sundis pooli kokkulepet sõlmima. 43.
2. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse etteheitega, et maakohus jättis menetlusnorme rikkudes isa tegeliku soovi tuvastamata. Kuna vanematel oli vaidlus, olgugi, et nende seisukohad ärakuulamisel suures ulatuses ühtisid, olid nende esitatud avaldused teineteist välistavad, mistõttu tuli maakohtul PKS § 143 lg 21 teise lause järgi kujundada enda seisukoht ja reguleerida lapse suhtlus vanematega selliselt, nagu kohtule mõistlik ja lapse huve arvestav tundus. See, et maakohus ei nõustunud täies ulatuses kummagi vanema avaldusega ja otsustas määrata suhtlemiskorra, mis on sarnane sellele, mida vanemad ärakuulamisel arutasid, ei tähenda, et kohus on nõude piire ületanud või kompromissi peale surunud. Ka lapse esindaja on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et kummagi vanema pakutud suhtlemiskord ei ole kooskõlas lapse huvidega, ning vastuses määruskaebusele nõustunud maakohtu määratud suhtlemiskorraga, leides, et laps vajab tasukaalukaks arenguks head suhet mõlema vanemaga.
3. Riigikohus on selgitanud, et igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt. Lapse elukorralduse stabiilsus erineb perekonniti sõltuvalt sellest, millega laps on seni harjunud. Asja materjalidest nähtuvalt on laps alates vanemate lahkuminekust elanud mõlema vanema juures 2–3 päeva kaupa. Isa oli esialgu vastuses ema avaldusele seisukohal, et senisel viisil suhtlemine võiks jätkuda ja et vanematel ei olnud selliseid erimeelsusi, mis oleks põhjendanud kohtusse pöördumise. Alles hiljem on isa asunud vastureaktsioonina tegema emale etteheiteid ja tooma esile põhjuseid, miks hoopis lapse ja ema vahetut suhtlust peaks vähendama. Maakohtu määratud suhtlemiskord võtab arvesse lapse senist elukorraldust. Ärakuulamisel tekitas peamiselt vanemate vahel erimeelsusi see, et laps viibib üle nädala esmaspäeviti ja teisipäeviti vanaema juures ajal, millal ema on tööl. Selles osas on maakohus otsustanud, et laps viibib nendel esmaspäevadel isa juures kuni 20.30, s.o seni kuni ema töölt vabaneb, ning üle nädala teisipäevad veedab koolipäeva järgselt aega vanaema juures. Vanavanematega aja veetmine on loomulik ja seda ei muuda lapse huvidega kooskõlas mitteolevaks ka asjaolu, et juba suhtlemiskorra määramisel on teada, et laps viibib kaks poolikut päeva kuus oma vanaemaga.
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kumbki vanem toonud esile selliseid kaalukaid asjaolusid, miks ei võiks lapse jaoks väljakujunenud elukorraldus jätkuda ka kooli minnes ja laps peaks hakkama teise vanemaga oluliselt vähemas mahus suhtlema. Koolis käimine iseenesest ei ole selline muutus, mis tingiks vajaduse senist suhtlust muuta. Lapse vahelduv elamine mõlema vanema juures on mõeldav samas piirkonnas elades, kui vahemaad lapse erinevate elukohtade ja kooli vahel on mõistliku pikkusega. Praegusel juhul elavad vanemad lähestikku (kodude vahe 10 2-22-9134 on 3km) ja kool jääb kahe kodu vahele. Seega ei ole kahe kodu vahel liikumine lapsele ajaliselt koormav ning mõlema vanemaga suhtlemise takistuseks ei saa pidada vanemate kodude vahemaad ega kooli asukohta.
5. Ka tulevikus tuleb vanematel lapse huve esile seades valida endale elukoht selliselt, et lapsel oleks võimalik mugavalt käia ühe vanema juurest teise juurde ning kummagi vanema juurest kooli ja huviringidesse. Vanemad peavad lähtuma enda isiklikku elu puudutavate otsuste tegemisel alati sellest, et nende ühisel lapsel on õigus suhelda mõlema vanemaga ja arvestama, et otsused oleksid kõiki osapooli võimalikult vähe koormavad. Praegusel ajahetkel suhtluskorra määramisel lähtub kohus praeguse aja teadmistest, mh vanemate elukohtade asukohtadest. PKS § 143 lõike 3 järgi võib kohus lapse huvides piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise. Seega juhul, kui aastate jooksul vanemate ja lapse elukorraldus muutub oluliselt ja näiteks tingituna suurtest vahemaadest ei ole võimalik lapsele tagada mõistlikku elukorraldust, saavad vanemad sõlmida uue kokkuleppe või taotleda kohtult suhtluskorra muutmist.
6. Lapse jaoks on oluline, et üks vanematest ei jääks kaaslaseks vaba aja veetmisel, vaid laps saab mõlema vanemaga jagada oma argipäeva rõõme ja muresid ning et kumbki vanem ei jääks kõrvale korrapärasest suhtlusest. Mõlemad vanemad on üritanud oma avaldust põhjendada sellega, et teise vanemaga ulatuslikum suhtlus on vastuolus lapse heaoluga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas tõendatud, et suhtlemine kummagi vanemaga avaldaks lapsele kahjulikku mõju. Lapse esindaja on suhelnud lapsega mõlemas kodus ja järeldanud, et laps tunneb ennast mõlema vanema juures hästi.
7. Isa on rõhutanud enda eesti keele oskust ning et tal on rohkem aega lapsega koolipäevadel tegeleda ja aidata õppetöös. Ema vähene keeleoskus ei tähenda, et ta ei saa vajadusel last piisavalt koolitöödes toetada või et see oleks sedavõrd määrav, et ema ja lapse suhtlemist piirata.
8. Määruskaebuses on isa korranud väiteid, mille kohaselt omab ema kahjulikku mõju lapsele. Maakohus ei ole lahendi tegemisel isa esile toodut tähelepanuta jätnud. Menetlusosalistel on õigus esitada enda seisukohad ja kohtu ülesanne on lahendi tegemisel anda hinnang asjas esile toodud asjaoludele ja esitatud väidete usutavusele ja veenvusele. Kohus teeb otsustuse oma siseveendumusele tuginedes. Isa toob esile, et väidetavalt pakkus ema haigele lapsele jäätist, et laps kukkus ujulas libeduse tõttu, et ema karjub lapse peale, et lapsel puudusid sobilikud riided õues toimunud kehalise kasvatuse tunnis ja et ema jättis lapse kaubanduskeskuses lapse jaoks võõra inimese seltskonda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eeltoodud etteheited sedavõrd tõsised, mis põhjendaks ema ja lapse suhtlemise piiramist. Lisaks toob isa esile, et ema tarbib ise ja on pakkunud lapsele alkohoolseid jooke. Asja materjalide põhjal ei saa järeldada, et emal oleks probleeme alkoholi tarbimisega või et ema lubab lapsel alkoholi tarbida. Alkoholiga kuritarvitamist ei ole tuvastanud eestkosteasutuse töötajad, lapse esindaja ega ka politseinikud, kelle isa saatis ema juurde kontrollima. Väide, et ema kasutab lapse suhtes füüsilist vägivalda, mille näiteks on toodud ninasprei kasutamine, ei tõenda, et ema käitub lapse tervist kahjustavalt.
9. Muutmata suhtlemiskorras määratud ajalist ulatust lapsega suhtlemisel, peab ringkonnakohus vajalikuks täpsustada maakohtu määruse resolutsiooni punkte 3.1 ja 3.2 osas, milles maakohus märkis, et laps viibib isa juures esimesel, teisel, kolmandal ja neljandal nädalal vastavad päevad. Kuigi ärakuulamisel maakohtus kasutati ka väljendeid esimene ja teine nädal, siis võib ringkonnakohtu hinnangul selliselt määratud suhtluskord vanematel tulevikus vaidlusi tekitada. Näiteks algab märts 2023 kolmapäevaga ja kuus on 5 nädalat. Seega tekib küsimus, 11 2-22-9134 kas pidada esimeseks nädalaks 27.02–05.03 või esimest nn täisnädalat, s.o 06.03–12.
10. Vanemad on oma avaldustes ja isa ka määruskaebuse taotluses nimetanud paaris ja paaritu nädal. Arvestades, et kalendrites on nädalad nummerdatud, on põhjendatud kasutada paaris ja paaritu nädala süsteemi ka suhtluskorra määramisel. Seega täpsustab ringkonnakohus suhtluskorra punkti 3.1 selliselt, et laps viibib isa juures paaritu nädala kolmapäevast kuni reede hommikuni ning punkti 3.2 selliselt, et laps viibib isaga paaris nädala reedest kuni esmaspäeva õhtuni.
11. Lapsega reisimist puudutavas osas nõustub ringkonnakohus määruskaebusega – kui vanematel on ühine lapse viibimiskoha määramise õigus, tähendab see seda, et vanemad peavad lapsega välisriiki reisimise otsustama ühiselt. Ühtlasi selgitab ringkonnakohus, et suhtluskorras deklareeritud kummagi vanema õigus lapsega reisida graafiku järgi temaga veedetaval ajal, ei anna vanemale tegelikult õigust lapsega reisida ilma teise vanema nõusolekuta, s.t suhtlemiskord ei asenda vanema nõusolekut. Alaealisega reisimisel tuleb esitada teise vanema nõusolek sõltuvalt külastatava riigi nõudmistest. Kui vanem soovib üksinda lapsega reisida, peab ta kooskõlastama reisiplaanid teise vanemaga, paluma esitada vastav kirjalik nõusolek (sõltuvalt riigist võib olla notariaalne vorminõue) või taotlema kohtult igakordsel reisimisel lapse viibimiskoha otsustusõigust (PKS § 119) või taotlema endale lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigust osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps viibib suhtluskorra järgi isa juures (PKS § 137 lg 1) (Riigikohtu 19.02.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-15686, p 19). Üksnes viimasel juhul ei pea lapsega koos reisida sooviv lapsevanem igakordselt eelnevalt teise vanemaga kooskõlastama lapsega välisriiki reisimist ajal, mil laps viibib suhtluskorra alusel teise vanemaga. Praegusel juhul reisimise küsimuses ühise hooldusõiguse lõpetamist ja ainuhooldusõiguse andmist ühele vanemale maakohtus taotletud ei ole. Eeltoodu ei tähenda, et vanemad ei või kokku leppida reiside planeerimise reegleid, et lapsega reisimise korraldamist sujuvamaks muuta. Maakohtu määruse resolutsiooni p 3.8 sätestab, et juhul, kui reisi kestus (maksimaalselt 2 nädalat) ületab vanemaga graafiku järgi koosviibitava aja, siis on määravaks reisi kestus. Ringkonnakohtu arvates on eelviidatud määruse punkt sõnastatud arusaamatult. Menetlusosaliste seisukohtadest saab järeldada, et reisi pikkust on soovitud piirata maksimaalselt 2 nädalaga ja reis võib toimuda ainult teise vanema nõusolekul. Ringkonnakohus täpsustab selles osas maakohtu määrust. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus isa määruskaebuse osaliselt, täiendades ja täpsustades suhtluskorda reisimist puudutavaga järgmiselt: Kummalgi vanemal on õigus graafiku järgi temaga veedetaval ajal reisida lapsega Euroopa Liidu (01.01.2017 seisuga) piires, samuti Norra Kuningriiki ja Šveitsi Konföderatsiooni, informeerides enne sõitu teist vanemat reisigraafikust (s.t. sõiduajad või lennuajad, peatuspaik või hotell, reisiplaan). Euroopa Liidu liikmesriikidest väljapoole sõitmiseks peab vanemal olema teise vanema notariaalselt tõestatud nõusolek. Reisida sooviv vanem teavitab teist vanemat e-kirja teel lapsega reisile mineku soovist, reisi sihtkohast, peatuspaikadest, reisiplaanidest sõiduaegadest ja kestusest esimesel võimalusel, aga mitte hiljem kui kaks nädalat enne reisi algust. Juhul, kui vanem teisele vanemale sellist infot andnud ei ole, ta koos lapsega Eesti Vabariigist lahkuda ei tohi. Vanem, kelle käes on lapse reisidokumendid, annab need mõistliku aja jooksul enne reisi algust lapsega reisile minevale vanemale üle, aga mitte hiljem kui viis päeva enne reisi algust. Juhul, kui reisi kestus, mis võib olla maksimaalselt 2 nädalat, ületab vanemaga graafiku järgi või kokkuleppel koosviibitava aja, siis saab reisida ainult teise vanema nõusolekul

§ 696lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

12 2-22-9134 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jäi riigi kanda. Maakohtu määrus jääb sisuliselt muutmata, ringkonnakohus täiendab suhtluskorda üksnes reisimist puudutavas osas. Seega ei ole põhjendatud muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust.
2. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 172lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud.

Hagita menetluses kannab menetluskulud

§ 172

lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Arvestades vaidluse sisu (hagita perekonnaasi) ja seda, et kohus jätab isa määruskaebuse olulises osas rahuldamata, täiendades suhtluskorda vaid reisimist puudutavas osas, siis on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (

§ 172lg 3).

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 13