KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 10. märts 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-1

) § 142 lg 6 või § 42 lg 1 ja lg 3 p 2 alusel. Kuna leping sõlmitakse reeglina võlausaldaja ja käendaja vahel, siis on olulised just andmed põhivõlgniku varalise seisundi ning käendatavate kohustuste sisu ja ulatuse kohta. Hageja ei analüüsinud põhivõlgniku võimet laenu teenindada ja tagasi maksta. Kostja ei oleks sellistel asjaoludel käenduslepingut sõlminud, kui ta oleks teadnud, et põhivõlgnikul esineb probleeme oma laenukohustuse teenindamisega. Hageja on oma kohustusi rikkunud ning

§ 14lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel on kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue vähemalt haginõude ulatuses. 3

§ 9

lg 1, § 11 lg-d 2 ja 4 ning leidis laenulepingute p-le 3.1 tuginedes, et lepingupoolte tahe oli sõlmida lepingud kirjalikus vormis. 3.2.

1. Laenulepinguga I ei saa seostada
2. novembri 2014 ega
3. juuli,
4. augusti ja
5. septembri 2015 maksekorraldusi, sest need maksed teostati enne lepingu sõlmimist. Lepingu tingimustest ei tulene poolte kokkulepet arvestada lepingu sõlmimisel varasemalt sooritatud ülekandeid. Laenulepingu I alusel on välja makstud
6. jaanuari 2016 maksekorraldustest nähtuvad summad 65 000 eurot ja 23 000 eurot – kokku 88 000 eurot. Põhivõlgniku juhatuse liikme
7. novembri 2020 allkirjastatud kinnituskirja kohaselt võttis põhivõlgnik hilinemisega sooritatud laenumaksed vastu, jättes kasutamata laenulepingu rikkumisest tulenevad õiguskaitsevahendid. Seega on põhivõlgnikul kohustust tagastada laenulepingu I alusel saadud summa 88 000 eurot. 3.2.
8. Laenulepingu II p 1.3.1 kohaselt tuli laen tagastada
9. juuniks 2017, mistõttu ei saa
10. septembril 2017 üle kantud 4500 eurot olla makstud selle lepingu alusel. Laenulepingu p 1.2.1 kohaselt pidi hageja maksma laenu laenusaaja arvelduskontole hiljemalt seitsme kalendripäeva jooksul lepingu sõlmimisest. Lisaks saabus laenu tagastamise tähtaeg 3,5 kuud enne hageja väidetava laenusumma väljamaksmist. Maksekorraldusel ei ole viidet kõnealusele lepingule. Seetõttu pole 4500 euro suurune summa seostatav laenulepinguga II. 3.
11. Järgmisena analüüsis maakohus ainult käenduslepingu I asjaolusid, sest käenduslepingust II tuleneva nõude jättis kohus laenu väljamakse tõendamatuse tõttu rahuldamata. 3.3.
12. Käenduslepingu I allkirjastas kostja
13. novembril 2015 ja hageja 4 novembril
14. Käenduslepingust I ei nähtu, et käenduse eeltingimus oli kostja osaluse saamine põhivõlgnikus. Kostja ei tõendanud, et käendusleping I sõlmiti kostja tahtliku eksimusse viimise või eksimuses hoidmisega temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema (TsÜS § 94). Seetõttu ei tuvastanud kohus käenduslepingu sõlmimist pettuse teel. 3.3.
15. Samuti ei esitanud kostja TsÜS § 86 kohaldamist võimaldavaid eelduseid, mille alusel saaks lugeda käenduslepingu I tühiseks. Kostja esitatust ei nähtu, milles seisnes kostja eriline vajadus või sundolukord. 3.3.
16. Tõendatud on, et laenulepingu I alusel kandis hageja põhivõlgnikule üle 88 000 eurot ja vastavas ulatuses on hagejal õigus nõuda põhivõlgnikult laenu tagasi maksmist. Käenduslepingu I kohaselt vastutab kostja laenulepingust I tuleneva põhivõlgniku kohustuse täitmise eest 22 668 euro ulatuses. Seega on hagejal kostja vastu käenduslepingu I alusel nõue. Maakohus ei jaganud kostja arusaama tehingute näilikkuse kohta (TsÜS § 89 lg 1). Samuti ei ole tuvastanud kohus hageja käitumises õiguste kuritarvitamine (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2) ega ka hea usu põhimõtte rikkumist (

§ 6lg-d 1 ja 2) laenulepingu I täitmisel 88 000 euro osas. Käendusleping I on kehtiv tarbijakäendusleping. 4

§ 146

lg 1 järgset teabe andmise kohustust ja kostjale oli tagatud

§ 149lg-s 1 ette nähtud õiguste teostamine.

Põhivõlgniku kinnituse kohaselt nõudis hageja põhivõlgnikult laenulepingu I täitmist. Hageja

1. septembri 2020 nõudekirjast nähtub selgelt, millisest võlasuhtest tulenevalt kostja vastu nõue esitati, samuti nõudesumma. Hageja vastas kostja
2. septembri 2020 teabenõudele ja märkis selgituseks, et põhivõlgnik ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud. 3.
3. Lõpuks analüüsis maakohus, kas kostja vastutab käendajana solidaar- või osavõlgnikuna. 3.4.
4. Maakohus tuvastas, et laenulepingu I tagamiseks sõlmiti järgmised käenduslepingud: kostja käendus 22 668 eurot, KLP käendus 22 668 eurot, JK käendus 24 468 eurot, TT käendus 9600 eurot. KLP ja JK on käenduslepingutest tuleneva kohustuse täitnud. 3.4.
5. Maakohus tugines Riigikohtu
6. aprilli 2010 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10 (p 13) ning asjaolule, et tegemist on tarbijakäenduslepinguga ja käendajad on käendanud sama kohustust ja valdavalt ühesuguses piirmääras, ning leidis, et tegemist solidaarkohustusega

§ 150alusel.

Kuna kaaskäendaja on hageja nõude täitnud, on kostjal õigus tema vastu esitatud nõude ulatuses käenduskohustuse täitmisest keelduda (

§ 65lg 2, § 153 lg 1 p 1).

3.5. Kostja õigusabikulu on põhjendatud 21 t ulatuses hinnaga 110 eurot/t (lisandub käibemaks). Hagejal tuleb kostjale hüvitada menetluskuluna 2772 eurot (= 21 ×110 + 20%) ja sellelt summalt viivis

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

POOLTE SEISUKOHAD

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
2. Esiteks jõudis maakohus ebaõige järelduseni, et hagi on laenulepingu II osas tõendamata. 4.1.
3. Maakohus ei arvestanud laenulepingu II dokumenti, põhivõlgniku
4. novembri ja
5. detsembri 2020 kinnitusi, maksekorraldusi ega käenduslepingu II preambulas antud kostja kinnitust, millest nähtub, et laenuleping II on kehtivalt sõlmitud ja selle alusel on laenusummad põhivõlgnikule välja makstud. Maakohus ei põhjendanud, miks nendega ei tule arvestada. 4.1.
6. Laenulepingu II sõlmimise fakti (või selle kehtivust) ei väära asjaolu, et selles toodud laen maksti põhivõlgnikule välja ositi või lepingus kokku lepitust hiljem. Sisuliselt on oluline on, et laen maksti välja. Laenu väljamakse pärast lepingu tähtaja möödumist ei ole võlasuhte lõppemise alus

§ 186

tähenduses Põhivõlgnik ei ole laenulepingut vaidlustanud, esitanud taganemisavaldust ega kasutanud muid õiguskaitsevahendeid, mis annaks alust väita, et võlasuhe lõppes. Vastupidi, põhivõlgniku juhatuse liige kinnitas laenulepingu II sõlmimist ja raha laekumist. Samuti kinnitas laenulepingu II kehtivust kostja käenduslepingu II preambulas. 4.2. Teiseks kohaldas maakohus ebaõigesti

§ 150

, § 65 lg 2, § 153 lg 1 p 1 ja tegi vale järelduse, et kuna kaaskäendaja täitis hageja nõude laenulepingu I tagamiseks antud käenduslepingu alusel, on kostjal õigus keelduda oma käenduskohustuse täitmisest. 4.2.1. Käenduslepingu I p 1.4 kohaselt on käenduslepingu eesmärk võimaldada hagejal esitada nõue iga käendaja vastu eraldi vastavalt konkreetse käendaja suhtes kehtiva vastutuse maksimumsumma ulatuses. Lepingu p-s 4.1.1 kinnitas kostja, et ta on tähelepanelikult tutvunud laenulepingu ja käenduslepingu tingimustega ning käendusleping on talle üheselt arusaadav, st sellest tekkivad õiguslikud kohustused on talle mõistetavad ning vastavad tema tahtele. Seega kinnitas kostja mh ka teadmist, et vastutab põhivõlgnevuse täitmise eest käenduslepingus toodud maksimaalmääras osavõlgnikuna. Hagejal on võimalik pöörata kostja vastu nõue eraldiseisvalt, st ka juhul kui teiste käenduslepingute alusel on mõni käendaja oma osasumma juba tasunud. 5

§ 142

lg-ga 1 kohustus vastutada põhivõlgniku täitmata rahaliste kohustuste eest, mis on kirjeldatud kummagi käenduse esemena. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega laenulepingutes I ja II kajastatud hageja põhikohustuse (laenu väljamaksmine,

§ 396lg 1) täitmise kohta.

Vaidlust pole, et põhivõlgnik saadud laenu tagasi ei maksnud. Samuti on õiged maakohtu põhjendused aegumise osas, st hageja rahalised nõuded pole aegunud. Kirjeldatud osas märgib ringkonnakohus vastuseks poolte seisukohtadele täiendavalt järgmist. 6

§ 186p 9 sätestab, et võlasuhe lõpeb ka muul seaduses või lepinguga ettenähtud juhul.

Õiguskirjanduses on peetud võimalikuks, et nimetatud alusel saab võlasuhe lõppeda tähtaja möödumise tõttu (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 186 p 9 alapunkt a). Kuigi laenulepingu tähtaja möödumine ei lõpeta juba välja makstud laenu tagastamise kohtustust, ei saa sellest järeldada, et kokku lepitud laenu tagastamise tähtpäevaks veel välja maksmata laenusumma saaks muutuda sama lepingu esemeks. Eelkõige oleks laenusaajal sel viisil võimatu oma põhikohustust kohaselt täita. Hageja ei väida ja puudub ka alus järeldada laenulepingu osapoolte tahet, muuta laenuleping II tähtajatuks lepinguks. 10.2. Lisaks lõppes laenulepingu II osas kostja käenduskohustus

§ 153

lg 1 p 3 järgi, sest käenduslepingu II (I kd tl 14–15) preambula p B järgi tuli käendatav tagasimaksekohustus täita

1. aasta esimese kuue kuu jooksul, iga kuu
2. päeval. Samast lepingust ei tulene, et käendaja soovis vastutada pärast
3. juunit 2017 tekkiva uue kohustuse eest. Kirjeldatud tähenduses saab lugeda käenduslepingu II tähtajaliseks, st kui põhivõlgnikul ei tekkinud raha tagastamise kohustust hiljemalt
4. juuniks 2017, siis ei vastuta käendaja viidatud lepingu alusel. 10.
5. Seetõttu ei oma laenulepingu II ja käenduslepingu II alusel hageja nõude lahendamisel tähtsust, kas pärast nende lõppemist tegi hageja põhivõlgnikule veel ülekandeid ja kas põhivõlgnik kinnitas laenulepingu II kehtivust. Hageja ei väida, et laenulepingu II pooled oleks käendajale siduval viisil lepingu tähtaega pikendanud. Neil kaalutlustel pole kaebuse esimene väide põhjendatud, laenulepingul II ja käenduslepingul II rajanev nõue jäi maakohtus õigesti rahuldamata ning nende lepingutega seonduvaid muid väiteid pole vaja käsitleda. 10.
6. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et laenulepingu I alusel võlgnetavat summat pidi hageja põhivõlgnikult veel täiendavalt nõudma. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõudis enne täitmist põhivõlgnikult ja alles seejärel käendajatelt. Seega ei ole kostja vastu esitatud nõude rahuldamine välistatud käenduslepingu I p 2.1 alusel. 10.
7. Samuti pole põhjendatud kostja vastuväide laenulepingu I alusel laenu väljamaksmise hilinemise kohta. Erinevalt eespool p-des 10.1–10.3 käsitletud olukorrast, maksti osasumma 88 000 eurot laenulepingu I alusel välja
8. jaanuaril 2016, st enne tagasimaksete (alates
9. jaanuarist 2017) kohustuse tekkimist. Käendaja õigusi ja kohustusi hageja hilinemine laenu väljamaksmisel ei mõjutanud. Maakohus tuvastas menetlusnorme rikkumata, et põhivõlgnik hageja hilinemisele ei tuginenud, mh ei kasutanud ta laenulepingu I p-s 3.2 kokku lepitud taganemisõigust. Käesolevas asjas nõuab hageja üksnes põhivõlana laenu tagastamist, st laenu hilisem väljamaksmine ei oma tähtsust ka intressi arvutuse vaatekohast. 10.
10. Kostja ei vabane käenduskohustuse täitmisest põhjusel, et laenulepingu I kirjalikul dokumendil ei ole põhivõlgniku kui laenusaaja allkirja. Põhivõlgnik on kinnitanud oma tahet olla laenulepinguga I seotud (I kd tl 21).

§ 11

lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seadus ei näe ette laenulepingule kohustuslikku vorminõuet. Seetõttu võisid hageja ja põhivõlgnik sõlmida laenulepingu I ka suuliselt. Lepingut täitma asudes kinnitasid samad osapooled, et kirjaliku nõude järgimine ei ole laenulepingu I kehtimiseks vajalik. Kui ka laenulepingu I dokumenti poleks üldse koostatud, ei mõjutaks see hageja nõudeõigust laenusaaja ega käendaja vastu, arvestades, et laenusummast on 88 000 eurot välja makstud ja seda ei ole tagastatud (vrd Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli 2022 otsus sarnastel asjaoludel TT vastu esitatud nõudes tsiviilasjas nr 2-20-16898, p 52). 10.
2. Tähtsust ei oma kostja väited laenu kajastamise või kajastamata jätmise kohta põhivõlgniku majandusaasta aruannetes. Majandusaasta aruande eesmärk on mh anda õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest ning sellega seotud tegevustest ja asjaoludest. Osaühingul tuleb majandusaasta 7

§-s 29 sätestatud reegleid kasutades tõlgendada.

§ 150

järgi on kaaskäendajate vastutus solidaarne ka siis, kui nad ei andnud käendust ühiselt, kuid pooltel on vaatamata

§-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud. Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis

§ 65lg 4 järgi eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud (Riigikohtu 22.

novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16, p 22). 11.

1. Eespool p-s 10.6 viidatud sarnases vaidluses leidis ringkonnakohus, et käendajad on osavõlgnikud (vt viidatud otsuse p 55). Ringkonnakohus põhjendas, et laenulepingu I summa on käendajate vahel ära jaotatud, kusjuures ka kõigi käenduste summad kokku ei kata kogu laenusummat. Käesolevas asjas tuvastas maakohus, et käenduste summa laenulepingu I osas on 79 404 eurot (=2 × 22 668 + 24 468 + 9600) ja seda pooled ei vaidlustanud. Nii viidatud asjas analüüsitud lepingu kui ka kostja allkirjastatud käenduslepingu I p-s 1.4 on selgelt välja toodud, et käenduslepingu sõlmimise eesmärk on võimaldada hagejal esitada nõue iga käendaja vastu eraldi vastavalt konkreetse käendaja suhtes kehtiva vastutuse maksimumsumma ulatuses. Sellest järeldas ringkonnakohus, et iga käendaja vastutab oma käendussumma ulatuses. 11.
2. Ringkonnakohus järgib käesolevas asjas samu põhjendusi. Pooltega sarnane mõistlik isik saab käenduslepingu p-st 1.4 samuti aru nii, et hageja võib nõuda igalt käendajalt temaga kokku lepitud maksimumsumma tasumist olenemata sellest, kas teised käendajad on oma osakohustuse täitnud. Sama punkti sõnastusest nähtub eesmärk, et hagejale oleks tagatud põhivõlgniku rahalise kohustuse täitmine suuremas ulatuses kui ainult käenduslepingutes kajastatud maksimumsummadest suurim. Neil kaalutlustel tuleb

§ 29

lg 4 ja lg 5 p 4 järgi käenduslepingut I tõlgendada nii, et käendajad vastutavad hageja ees osavõlgnikena. 11.4. Eelnevas tuvastatud asjaoludel ei kohaldu

§ 65

lg 4 ja § 150 eeldus, vaid hageja ja kostja on käenduslepingu p-s 1.4 kokku leppinud osavastutusel põhineva käenduse. Seetõttu ei mõjuta hageja nõuet kostja vastu tõsiasi, et osaliselt on teised käendajad oma kohustusi täitnud. Maakohtu tuvastatud asjaoludel jääb kõigi käenduste summa ikkagi alla 88 000 euro, st hageja saab

§ 108

lg 1 ja § 142 lg 1 alusel kostjalt nõuda tasumist käenduslepingu I p-s 1.2 märgitud summas 22 668 eurot.

1. Kostja menetluslik tasaarvestus ei ole edukas. 12.
2. Käendajal võib olla

§ 14

rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones

§ 14

lg 2 rikkumisele tuginemist, kui hageja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest. Nimetatud alusel kahju tekkimist väitev käendaja peab tooma esile ja tõendama, millistest asjaoludest jäi ta teavitamata, samuti seda, et neist asjaoludest teades oleks ta jätnud käenduslepingu sõlmimata (Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 53 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). 8

§ 146lg-s 1 sätestatud teavitamiskohustust.

See väide pole põhjendatud. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja vastas kostja teabenõuetele

1. aastal. Lisaks nähtub hageja
2. juuli 2017 e-kirjast (I kd tl 50), et ta teatas juba siis kostjale põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisest. Seadusest ei tulene, et võlausaldaja peab käendajat korduvalt teavitama. Pealegi pole kostja toonud esile ega tõendanud tal kahju tekkimist just teavitamiskohustuse rikkumise tõttu. 12.
3. Eelmistes alapunktide põhjendustel puuduvad nii hageja rikkumine kui ka kostja kahjule viitavad asjaolud. Seetõttu pole tal ka nõuet, mida kasutada tasaarvestuseks. Käenduslepingu I p 2.6 kehtivust käsitlevaid väiteid pole järelikult vaja hinnata.
4. Põhinõude osalise põhjendatuse tõttu tuleb samas proportsioonis rahuldada ka viivise nõue. Viivise nõude õiguslik alus on

§ 113lg 1 esimene lause.

Hageja nõuab viivist alates hagi esitamisest, st

1. detsembrist
2. Viivise arvutamise algusajale ei esitanud kostja vastuväiteid. Viivise määr on hageja nõudes 0,05%, mis tuleneb käenduslepingu I p-st 2.
3. Ka selle üle pooled ei vaidle. Käesoleva otsuse tegemise ajaks on hagiavalduse esitamisest möödunud 800 päeva, st põhinõudelt 22 668 eurot on sissenõutavaks muutunud viivis 9067,20 eurot (=22 668 × 800 × 0,05%). See summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Edasiulatuva viivise saab kohus TsMS § 367 teise lause alusel mõista välja protsendina põhinõudest.
4. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jaotuvad TsMS § 163 lg 1 järgi vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, kusjuures kohane on lähtuda põhinõude rahuldamise määrast. Hageja nõudis põhivõlana 24 468 euro maksmist, millest kostjalt mõistetakse välja 22 668 eurot, st 92,6% (≈ 22 668 : 24 468). Vastavalt kannab kostja ka 92,6% menetluskuludest ja hageja kanda jääb 7,4%. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 mõtte kohaselt määrab menetluskulud vajalikus osas rahaliselt uuesti kindlaks maakohus (Riigikohtu
5. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-1614924, p 21 esimene lõik). Menetluskulude kindlaksmääramisel saab kohus lahendada hageja
6. märtsi 2023 taotluse kostja kuludele esitatud vastuväidetega koos esitatud lisa toimikusse võtmiseks.
7. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ja märgib selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse. (allkirjastatud digitaalselt) 9