KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-5403

) §-s 11 sätestatule. Taotluse kohaselt on puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu ohtlik iseendale ja teistele. Samuti ei ole puudutatud isik võimeline oma ravivajadust ise hindama. Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia (F20.09)). Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse mõttekäigu ja haiguskriitika puudumise tõttu olla ohtlik nii iseendale (jätnud ennast korduvalt abitusse olukorda) kui ümbritsevatele (varem on esinenud agressioonihoogusid ning paranoiliste luulumõtete ajendil võib käituda ettearvamatult). Enne puudutatud isiku hospitaliseerimist viibis ta ebaadekvaatses seisundis Vene Föderatsiooni Saatkonna juures, kus ta pani lehti värava alla. Psühhiaatriakliiniku valvetoas oli puudutatud isiku mõttekäik sisutühi ning ta avaldas paranoilisi luulumõtteid. Puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega. Haiglas ravil viibides varjab puudutatud isik endal esinevat haigussümptomaatikat ja paranoilisi luulumõtteid. Vihjamisi avaldab paranoilisi luulumõtteid, näiteks kahtlustab haiglasse sattumises kokkumängu. Puudutatud isiku seisundit hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine neljapäevase haiglaravi vältel. Puudutatud isik viibib ravil teist korda. Esimest korda viibis puudutatud isik haiglaravil perioodil

1. august 2022 kuni
2. september
3. Haiglaraviga puudutatud isiku seisund paranes, talle määrati antipsühhootiline toeturavi ja lubati ambulatoorsele jälgimisele. Puudutatud isik ostis talle määratud ravimit välja vaid kaks pakki, millest ei jätkuks püsivaks manustamiseks. Samuti ei ilmunud puudutatud isik korduvatele arsti vastuvõttudele.
4. Harju Maakohus rakendas
5. aprilli
6. a määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ning lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates
7. aprillist 2023 kell 8.30 kuni
8. aprillini 2023 kell 8.
9. Maakohus andis loa kohaldada puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal (

§ 13lg 2).

Kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1). Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire. Avaldusest ja sellele lisatud psühhiaatrite arvamusest järeldas maakohus, et puudutatud isik võib raskest psüühikahäirest tingituna ja ravita jäämisel olla ohtlik oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ennekõike endale. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 10. aprillil 2023 ning küsis temale riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamust esialgse õiguskaitse pikendamise kohta. Samuti kuulas maakohus ära raviarsti arvamuse. Avaldatust järeldas maakohus, et puudutatud isiku käitumine oli juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Endale ohtlikkus seisnes kohtu hinnangul selles, et isik võis asetada ennast haiguslikust seisundist tulenevalt elu ja tervist 2

§-s 11 ettenähtud eeldused tema kinnisesse asutusse paigutamiseks. Puudutatud isik sai talle määratud diagnoosist teada alles kohtumäärusest. Pärast eelmist haiglas viibimist määrati puudutatud isikule ravimid, mida ta ka tarvitas, kuid need ei muutnud tema enesetundes midagi. Seetõttu on alust arvata, et talle pandud diagnoos on ekslik. Arvestades, et puudutatud isiku asukoht ei olnud tema õele teada 12 tunni jooksul, oli tema otsimine politsei kaasabil üle reageerimine. Puudutatud isiku ja tema õe vahelistes suhetes on pingeid varalistes küsimustes. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tema

1. osakonna raviarst professionaalselt pädev. Puudutatud isiku ärakuulamisel esitas kohtunik talle liiga vähe küsimusi, et teha selline oluline otsustus.
2. Avaldaja palub jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.
3. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. 3

§ 11lg 1 ja Ts

MS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Kolleegium nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (

§ 11lg 1 p 1).

1. aprilli
2. a psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt on puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäirena paranoidne skisofreenia (F20.09). Puudutatud isik võib ravita jäämisel oma psüühilisest häirest lähtuva ebaadekvaatse mõttekäigu ja haiguskriitika puudumise tõttu olla ohtlik nii iseendale kui teistele (dtl 11). Veendumus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, millest tulenevalt ta ei suuda hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust, on tekkinud maakohtul ka isiku ärakuulamisel (dtl 18). Puudutatud isiku raviarsti avaldatust nähtuvalt ei muutunud puudutatud isiku seisund ka pärast kolme päevast haiglas viibimist (dtl 37). Kolleegium nõustub maakohtuga, et arvestades teadmisi puudutatud isiku haiguse kohta ning puudutatud isiku senist haiguskulgu, ei ole raskest psüühikahäirest paranemine nelja ööpäeva vältel realistlik.
3. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse (

§ 11lg 1 p 2).

Kolleegium nõustub, et olukorras, kus puudutatud isikul puudub haiguskriitika, ta ei võta iseseisvalt ravimeid ning on ettearvamatu käitumisega, ohustab ta haiglaravita ennekõike enda elu ja turvalisust. Ka Riigikohus on leidnud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14.1). Psühhiaatrite
3. aprilli
4. a arvamusest nähtuvalt on puudutatud isik jätnud end korduvalt abitusse olukorda (dtl 11), mis kinnitab samuti, et puudutatud isik ohustab haiglaravita enda elu ja turvalisust. Samuti saab isiku ohtlikkus väljenduda kalduvuses vägivallale (vt nt Riigikohtu
5. veebruari
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Viidatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isikul korduvalt esinenud agressiivsushoogusid enda lähedaste suhtes. Ka haiglaravil viibides on puudutatud isik olnud pinges ning hoiakult paranoiline ja vaenulik (dtl-d 10 ja 11). Seejuures on maakohus puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamisel arvestanud puudutatud isiku raviarsti hinnangut, mille kohaselt puudub puudutatud isikul koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel ta on raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele (dtl 37).
7. Kolleegiumi hinnangul on täidetud ka

§ 11lg-s 3 sätestatud eeldus.

Maakohus on teinud kindlaks, et puudutatud isikule ei piisa muudest psühhiaatrilise abi meetmetest, sest tal puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks. Ka määruskaebusest nähtuvalt ei mõista puudutatud isik enda ravivajadust. Riigikohus on varasemalt leidnud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1155-13, p 40). Olukorras, kus isik eitab jätkuvalt temal diagnoositud rasket psüühikahäiret ning ei mõista enda ravivajadust, ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Eeltoodut toetab ka psühhiaatrite
3. aprilli
4. a arvamus, millest nähtuvalt on varasemalt puudutatud isiku seisund haiglaravil viibides paranenud, kuid pärast haiglaravi lõppemist ei ole puudutatud 4

§ 11lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda asjatundjate seisukohtades.

1. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud on põhjendatud jätta TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
2. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st
3. (allkirjastatud digitaalselt) 5