Obsah (14)

§ 457§ 702§ 707§ 582§ 663§ 659§ 447§ 356§ 238§ 232§ 477§ 171§ 165§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 01.03.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-4123

) § 457 lõike 4 kohaselt kehtib perekonna- ja põlvnemisasjas tehtud ning 2 2-21-4123 poolte eluajal jõustunud otsus õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kõigi isikute suhtes, võimaldab kehtiv õigus sellisele otsusele tuginemist pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega ja seetõttu lubamatuks. Y., F ja C ei olnud isaduse vaidlustamise menetlusse kaasatud.

§ 457

lõikega 4 on sarnane regulatsioon sama sätte lõikes 5, mille kohta on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-133-11 leidnud, et erandlikel asjaoludel saab siiski teises kohtumenetluses pidada jõustunud kohtulahendit vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Puudub mõistlik põhjendus, miks ei peaks sama laienema perekonna- ja põlvnemisasjadele. 6. Puudutatud isikud IV ja V olid samal seisukohal puudutatud isikuga III, leides, et isaduse tuvastamist taotletakse pärast õigust lõpetava tähtaja möödumist. Avaldus on esitatud üksnes eesmärgiga saada väärtuslik surmapuhune kingitus ja ühtlasi ka pärida. Perekonnaseaduse (PKS) §-s 93 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg kuulub kohaldamisele nii isaduse tuvastamise hagimenetluses kui sellele järgnevas isaduse tuvastamise hagita menetluses (vähemalt juhul kui isaduse tuvastamist taotletakse pärast väidetava bioloogilise isiku surma). Kohtul lasub kohustus kohaldada tähtaega omal algatusel. Igal juhul oli puudutatud isikutel õigus olla kaasatud isaduse vaidlustamise hagimenetlusse ja esitada seal tähtaja möödumise vastuväide. Sellisel juhul on neil praegusel juhul

§ 702

lõike 1 alusel õigus esitada teistmisavaldus isaduse vaidlustamise hagimenetluses tehtud lahendi tühistamiseks. Maakohtu määrus ja põhjendused

1. Harju Maakohus rahuldas 28.02.2022 määrusega avalduse ja tuvastas, et avaldaja põlvneb XX.XX.XXXX surnud Z-st (isikukood XXXXXXXXXX). Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda.
2. PKS § 94 lõike 1 kohaselt tuvastab isaduse kohus, kui sama seaduse § 84 lõike 1 punkti 1 või 2 või § 86 kohaselt ei ole ühtki meest lapse isana kindlaks tehtud, samuti kui isadus on vaidlustatud PKS § 91 alusel ja kohus on tuvastanud, et laps ei põlvne mehest, kelle isadus vaidlustati. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuvastab kohus põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad eeldada, et laps põlvneb sellest mehest.
3. Asjaolu, et laps on mehe bioloogiline järglane, saab tänapäeval kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha molekulaargeneetilise uuringuga. Olukorras, kus molekulaargeneetilise uuringu tegemine osutub võimatuks (mh nt mehe surma korral), saab tuvastada lapse põlvnemist ka muude asjaolude alusel, mis annavad piisavalt alust järeldada, et laps põlvneb sellest mehest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-119-13, punkt 15).
4. Kohus tuvastas rahvastikuregistri andmete väljavõttest, et avaldaja osas isakanne puudub. Avaldaja esitas taotluse määrata molekulaargeneetiline uuring tuvastamaks tema ja Z vahelise sugulussuhte olemasolu. Kuigi Z on surnud, olid Ida-Tallinna Keskhaiglas säilinud isiku bioloogilised materjalid, mis võimaldasid ekspertiisi läbi viia. Ekspertiis kinnitas, et Z on avaldaja isa. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus veenvalt tuvastatuks, et Z on avaldaja bioloogiline isa.
5. Kohus leiab seoses puudutatud isikute argumentidega PKS §-s 93 sätestatud tähtaja kohta, et see kohaldub isaduse vaidlustamisele, mitte isaduse tuvastamisele, mida käsitab PKS §
6. Isaduse tuvastamisele ei ole seadusandja piiravat tähtaega seadnud. PKS § 93 ei näe ette nõuet kaasata vaidlustamise menetlusse isikut, keda peetakse tegelikuks lapse isaks või kui see isik on surnud, siis tema pärijaid. 3 2-21-4123
7. Puudutatud isikud IV ja V on sisuliselt kogu menetluse aja rääkinud soovist esitada eelnevale isaduse vaidlustamise kohtulahendile teistmisavaldus, kuid ei ole seda teinud põhjendusega, et neile ei ole võimaldatud ligipääsu kohtuasjale. Kohtu hinnangul on väited asjakohatud. Teistmisavalduse esitamise eelduseks ei ole varasem ligipääsu võimaldamine tsiviilasjale, vaid avaldusele tuleb lisada ärakiri kohtulahendist, mille teistmist nõutakse ja avalduse aluseks olevad dokumendid või nende ärakirjad ning juhul, kui dokumendid ei ole avaldaja valduses, tuleb märkida, kas avaldaja taotleb, et kohus dokumendid välja nõuaks (

§ 707lõige 2).

Seega saaksid puudutatud isikud olukorras, kus neil tsiviilasja kohta materjalid puuduvad, paluda Riigikohtul dokumendid välja nõuda teistmisavalduses. Väärib märkimist, et tegelikult on puudutatud isikutel eelnev kohtulahend olemas, kuivõrd seda on üritatud antud asjas esitada. Kohtule jääb mulje, et puudutatud isikud ei ole kindlad teistmise edukuses ja on üritanud käesolevat menetlust pahatahtlikult venitada. Kohtul ei ole igal juhul midagi teha puudutatud isikute sooviga millalgi kunagi teistmisavaldus esitada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lõige 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Sama sätte lõige 2 sätestab, et õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. 13. Otsus nr 3-2-1-133-11 (punkt) 22 viitab Riigikohtu varasemale seisukohale asjas nr 3-2-1-116-10 (punktis 23), kus leiti, et erandlikel asjaoludel saab mh

§ 457

lõikele 5 tuginemist teises kohtumenetluses pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega ja seega lubamatuks, kui kohus tuvastab koosoleku otsuse tühisuse kostja õigeksvõtu alusel, osanik ei saanud menetluses osaleda, otsus võis mõjutada tema õigusi ning otsuse saavutamise ainsaks või põhiliseks eesmärgiks võis olla osaniku huvide kahjustamine.

1. Kohus leiab, et puudutatud isiku III argumendid seoses hea usu põhimõtte vastuoluga on asjasse puutumatud, kuivõrd isik käsitab käesolevat tsiviilasja kui hagilist aktsionäride / osanike vahelist ärivaidlust / varalist vaidlust, mida antud asi aga ei ole. Kohus leiab, et põlvnemise tuvastamist ei saa võrdsustada osanike vaidlustega äriühingutes. Seda ei ole teinud kohtupraktika ega õigusteooria. Oluliseks erinevuseks on, et vaidlustes äriühingute otsuste juures on vaja tagada võimalikult suure osa asjast puudutatud isikute võimalus olla kohtu poolt ära kuulatud ning kaasa rääkida, mistõttu on kõigil osanikel või aktsionäridel õigus osaleda kohtumenetluses iseseisva nõudeta kolmanda isikuna (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne, lk 1217). Seetõttu võib osaniku menetlusest kõrvale jäämist tõepoolest nimetada erandlikuks asjaoluks. Samas ei ole seadusandja ega kohtupraktika pidanud nõutavaks võimaliku tegeliku isa (või tema teiste laste) osalemist isaduse vaidlustamise menetluses. Seetõttu ei saa võimaliku tegeliku isa (või tema teiste laste) kõrvalejäämist isaduse vaidlustamise menetlusest nimetada erandlikuks.
2. Kohus leiab, et puudutatud isiku III argumendid seoses vastuoluga hea usu põhimõttega ja viidatud Riigikohtu seisukohad ei kohaldu ka seetõttu, et käesolevas asjas avaldaja põlvnemise tuvastamine iseenesest ei too kaasa kellegi õigustatud huvide kahjustamist. Vastupidi, põlvnemise tuvastamata jätmine toob kaasa avaldaja õigustatud huvide kahjustamise. Puudutatud isikutel III-V ei ole õigustatud huvi takistada lapsele tema isa ametlikku tuvastamist. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud asjas Mikulic vs Horvaatia, 07.02.2002, et soov tuvastada oma põlvnemine on vaadeldav oma identiteedi kohta tõe välja selgitamisena, mis on kaitstud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Praeguses asjas on leidnud kinnitust läbi DNA-ekspertiisi, et avaldaja põlvneb puudutatud isikute isast / vanaisast ja pigem on hea usu põhimõtte vastane puudutatud isikute katse takistada sellise tuvastuse ametlikku kinnitamist. Seda tehes üritavad puudutatud isikud rikkuda avaldaja õigust 4 2-21-4123 oma identiteedi ametlikule tuvastamisele ja kinnitamisele, mis ei ole lubatav. Varaline küsimus, mis on puudutatud isikute III-V põhimureks, ei ole seejuures antud menetluse osaks.
3. Erinevalt puudutatud isikust III leiab kohus, et antud asjas ei kohaldu VÕS § 6 lõige 2, kuivõrd tegemist ei ole võlasuhtega. Kohus vaatas kõiki 48 Riigikohtu lahendit selle sätte kohaldamise kohta ja tuvastas, et erinevalt puudutatud isiku väidetust, on Riigikohus sätet siiski käsitlenud üksnes võlasuhete raames. Antud menetluses ei nõua avaldaja puudutatud isikutelt midagi ega riiva nende võimalikke (mh varalisi) õigusi. Puudutatud isiku III argumendid ja viidatud Riigikohtu seisukohad ning VÕS § 6 lõige 2 võiks teoreetiliselt tulla kaalumisele võimalikus tulevases pärimisvaidluses, kus vaieldakse selle üle kas ja kui palju keegi peaks pärandvarast osa saama, aga põlvnemise tuvastamise asjas ei ole hea usu põhimõtte vastasus ega viidatud Riigikohtu seisukohad kohaldatavad. Lapse põlvnemise tuvastamise takistamine ei ole põhjendatud ega lubatav. 17.

§ 582

lõikest 1 ja perekonnaseisutoimingute seaduse (PKTS) § 3 lõikest 1 tulenevalt edastab kohus lahendi pärast selle jõustumist vajalike kannete muutmiseks Tallinna Perekonnaseisuametile. Jõustunud kohtulahend on aluseks kandemuudatuste tegemiseks avaldaja sünniaktis ja registriandmetes. Puudutatud isiku III määruskaebus

1. Maakohtu lahend põhineb õigusnormi rikkumisel ning määruskaebemenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite alusel tuleb teha maakohtust erinev lahend. Maakohus lähtus avalduse rahuldamisel rahvastikuregistri andmetest, kus puudub registris avaldaja isakanne, ja teostatud molekulaargeneetilisest ekspertiisist, mille kohaselt on Z avaldaja bioloogiliseks isaks.
2. Maakohus jättis arvestamata, et rahvastikuregistris isakande puudumine saavutati lõppenud nõude õigeksvõtu tulemusel, st menetlusõiguse kuritarvitamisega hea usu põhimõtte vastaselt. Samuti jättis maakohus vastu võtmata vastuväidet tõendavad tõendid.
3. Avaldaja sündis oma ema abielust Ü-ga. Z surma järel algatatud pärimismenetluse käigus tuvastas notar pärijad rahvastikuregistri alusel ja nende hulka ei kuulunud avaldaja. 04.01.2021 informeeris notar temale saadetud e-kirjast, milles tunti huvi, kas avaldaja pärib ka midagi, „sest seda pidid kõik teadma“. Rahvastikuregistrist nähtuvalt oli avaldaja isana märgitud Ü. Käesoleval ajal rahvastikuregistris isa kohta andmed puuduvad. Seega pidid andmed avaldaja isa kohta rahvastikuregistris olema muudetud pärast 04.01.
4. Seega ka vastav kohtumenetlus pidi algatatama pärast 04.01.
5. Kuna PKS § 93 lõike 1 kohaselt võib isaduse kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud ja nimetatud tähtaeg on nõuet lõpetav tähtaeg, pidi Ü hagi isaduse puudumise tuvastamiseks olema esitatud pärast isaduse vaidlustamise nõudeõiguse lõppemist.
6. Väidete tõendamiseks taotles puudutatud isik III võtta tsiviilasja materjalide juurde Harju Maakohtu 04.03.2021 määrus asjas nr 2-21-791, millest nähtuvalt esitas Ü hagi isaduse vaidlustamiseks 18.01.2021 ja märkis hagis, et sai teada, et X ei ole tema laps, abikaasalt jaanuari alguses
7. Seda väidet kohtumenetluses ei kontrollitud, sest juba 20.01.2021 esitasid hageja ja kostja kohtule allkirjastatud kompromissi, milles leppisid kokku, et „kostja nõustub hagiga ning palub kohtul tuvastada, et kostja ei põlvne hagejast ning sünniakti tehtud kanne, mille kohaselt hageja on kostja isa, on ebaõige, samuti, et kostja kannab kõik antud asja 5 2-21-4123 menetluskulud, eelkõige tasutud ja hüvitamata jääva riigilõivu 150 eurot“. Kui maakohus 21.01.2021 edastas pooltele kirja, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja ei põlvne hagejast, sai kohus 22.01.2021 hagejalt vastuse, et pooled „kaaluvad võimalust leida ja kohtule esitada tõend selle kohta, et kostja ei põlvne hagejast“. 01.02.2021 esitas hageja teatise, mille järgi „hageja ja kostja annavad täna kohtuekspertiisi instituudis DNA proovid. Vastus lubati anda 30 päeva jooksul“. 03.03.2021 esitati ekspertiisiakt, millest nähtus, et hageja ei saa olla kostja bioloogiline isa.
8. Seega pidid nii Ü kui avaldaja olema teadlikud, et X ei ole Ü laps, sest kumbki ei pidanud vajalikuks DNA kokkulangevust isegi kontrollida. See, et Z oli avaldaja bioloogiline isa, oli laialt teada asjaolu nii avaldajale kui Ü-le. Menetletavas avalduses on kirjeldatud, kuidas Z olevat lapsest peale isadust tema suhtes tunnistanud, teda toetanud ja osalenud tema kasvatamisel, kinkinud talle korteri, Z-ga olevat suheldud perekonniti ning peetud koos pühi ja tähtpäevi. Tõsiseltvõetav ei ole väide, et sellises olukorras ei saanud Ü, kes on siiani W-ga abielus, aru, et tema ei ole lapse isa. Hagi esitamine oli formaalne eesmärgiga saavutada isakande kustutamine ja menetletava avalduse esitamine ning saavutada seeläbi pärimine Z järel. Ka avalduse kohaselt seisneb avaldaja huvi põlvnemise tuvastamiseks selles, et Z pojana oleks ta pärija.
9. Lisaks nähtub tsiviilasja nr 2-21-791 määrusest, et tavapärasest kohtupraktikast oluliselt hälbivalt on pooled leppinud kokku, et kostja kannab menetluskulud, eelkõige tasutud ja hüvitamata jääva riigilõivu. Kohtumäärusega rahuldati ja tagastati Ü nimelt tasutud riigilõiv OÜ Välisõigusabi Advokaadibüroo arvele. Ü esindajaks oli märgitud vandeadvokaat Ivo Mahhov, kes nüüd esindab X.
10. Tõendamata hagi kiire õigeksvõtt ja kõikide menetluskulude kandmine viitavad, et tegelikult oli isaduse vaidlustamise initsiaatoriks avaldaja. See ei oleks iseenesest keelatud, kui nõue oleks esitatud tähtaegselt, heauskselt ja tõendatult. Kuna aga nõue esitati DNA-uuringut läbi viimata, kuigi X sünnist oli möödunud pea 30a ja hagi võeti õigeks olukorras, kus isaduse vaidlustamise õigus oli lõppenud, olles seejuures ära oodanud Z surma, on olemuselt tegemist menetlusõiguste kuritarvitamisega. Õigusvastase kohtulahendi alusel saavutatud isakande puudumisele tuginemine käesolevas menetluses on vastuolus hea usu põhimõttega.
11. Puudutatud isik III ei nõustu, et tema argumendid seoses hea usu põhimõttega on asjasse puutumatud. VÕS § 6 lõiget 2 rakendatakse üldpõhimõttena kõikidele võlasuhetele, samuti õigussuhetele teistes eraõiguse valdkondades (ka perekonna- ja pärimisõiguses) ning tsiviilkohtumenetluses protsessiõiguste kasutamise suhtes protsessiosaliste poolt (Võlaõigusseadus I. Üldosa. Kommenteeritud väljaanne, lk 32). Viidatud säte annab TsÜS § 138 lõikest 2 oluliselt laiema tähenduse üldisele keelule õigusi kuritarvitada, sätestades õiguse jätta seadus kohaldamata. Maakohus lähtus asjaolust, et avaldajal puudub rahvastikuregistris isakanne. Juhul, kui menetlusosaline selle esile toob, on kohtul hagita menetluses kohustus kontrollida, kas kande puudumine on seadusega kooskõlas või võib sellele tuginemine olla vastuolus hea usu põhimõttega. Selle jättis maakohus põhjendamatult tegemata. 26.

§ 457

lõike 4 kohaselt kehtib perekonnaasjas ja põlvnemisasjas tehtud ja poolte eluajal jõustunud otsus õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kõigi isikute suhtes. Siiski võimaldab kehtiv õigus sellisele otsusele tuginemist pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega ja seetõttu lubamatuks. Puudutatud isik III jääb maakohtus esitatud vastuväidete juurde. 6 2-21-4123

1. Seda, et isakande puudumine saavutati hea usu põhimõtte vastaselt, sest Ü teadis oma isaduse puudumist kogu aeg, mitte ei saanud seda teada
2. a jaanuaris, soovis puudutatud isik III tõendada tunnistajate ütlustega ja nende kirjalike pöördumistega kohtu poole. Maakohus leidis ebaõigesti, et tõendite uurimine ei ole põhjendatud. Maakohus mõistis ebaõigesti taotluste eesmärki. Tegelikuks eesmärgiks oli tõendada, et isakande puudumine saavutati hea usu põhimõtte vastaselt menetlusõiguste kuritarvitamisega ja seetõttu tuleb kande puudumine jätta asjaoluna arvestamata.
3. Ü-le oli teada, et ta ei ole X isa, alates poja sünnist, sest talle oli üle 30a teada diagnoos, mis ei võimaldanudki tal bioloogilisi lapsi saada. See, et Ü bioloogilisi lapsi ei saa, oli teada paljudele inimestele nii M. kui W käest. Diagnoosi põhjuseks oli, et Ü, olles teenistuses mereväes, sai kiiritust doosides, mis selle välistavad. Ka Ü ja W teine laps ei ole Ü bioloogiline laps, kuid tema isa ei ole Z. Seda, et Ü ja W on ise aastaid tagasi tunnistanud, et Ü bioloogilisi lapsi ei saa, teavad tunnistada taotletud tunnistajad.
4. Käesoleva vaidluse eripära arvestades on asjakohatu etteheide lapsele tema isa ametliku tuvastamise takistamise eest. Tegemist ei ole puudust kannatava ja kaitset vajava väikelapsega. Ka ei ole asjasse puutuv EIK 7.02.2002 lahend. Praeguses vaidluses ei ole avaldaja eesmärgiks oma identiteedi kohta tõe välja selgitamine. Maakohtu seisukohtadega nõustumine tähendaks, et tähtsust ei oma menetlusõiguste kasutamise heausksus, samuti muutuks mõttetuks PKS § 93 lõikes 1 sätestatud tähtaeg. Puudutatud isikute IV ja V määruskaebus
5. 23.02.2022 tegi maakohus asjas nr 2-21-791 määruse, millega jättis rahuldamata kaebajate taotluse osundatud tsiviilasja e-toimikule juurdepääsu võimaldamiseks. Puudutatud isikutel ei ole juurdepääsuta võimalik esitada teistmisavaldust. Kaebajad esitavad taotluse uuesti, paludes peatada käesolev kohtumenetlus kuni teistmisavalduse läbivaatamiseni tsiviilasjas nr 2-21-
7. Kohus ei tohi kõikvõimalikel ettekäänetel vältida PKS § 93 lõike 1 kohaldamist. Kohtul lasub kohustus kohaldada seda õigusnormi. Sätestatud õigust lõpetav tähtaeg kuulub kohaldamisele ja seda tuleb teha kas käesolevas tsiviilasjas või isaduse vaidlustamise tsiviilasjas. Kui seda tuleb teha viimati nimetatud asjas, kuulub käesolev menetlus peatamisele. Menetluse edasine käik
8. Puudutatud isikud toetasid vastastikku kaebusi. Avaldaja vaidleb kaebustele ja neis sisalduvatele taotlustele vastu.
9. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 34. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 28.02.2022 määrus on õige ja põhjendatud ning määruskaebuste väited ei anna alust määruse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt

§-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 659, § 654 lõige 6).

Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks hüvitamisele kuuluvad määruskaebemenetluse kulud. 7 2-21-4123 35.

§ 447

lõike 1, § 659, § 639 lõike 1 ja § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium seni lahendamata taotlused. Lahendamata on C ja F taotlus kohtumenetluse peatamiseks, Z taotlus võtta vastu täiendavad dokumentaalsed tõendid ja kuulata üle tunnistajad ning Z taotlus korraldada määruskaebuste läbivaatamiseks kohtuistung. 36. Ringkonnakohus on seisukohal, et taotluste rahuldamiseks alust ei ole. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega menetluse peatamata jätmise kohta. Ka määruskaebemenetluse ajal ei ole keegi kaebajatest püüdnud esitada Riigikohtule teistmisavaldust tsiviilasjas nr 2-21-791 04.03.2021 tehtud lõpplahendi peale. Seega ei ole alust praeguse menetluse peatamiseks

§ 356lõike 1 alusel.

Seejuures ei ole asjakohane kaebajate käsitus selle kohta, et avaldust ei ole võimalik Riigikohtule esitada ilma, et eelnevalt oleks neile antud juurdepääs tsiviilasja nr 2-21-791 materjalidele. Maakohus selgitas vaidlustatud lahendis teistmisavalduse võimalikku sisu, mh

§ 707lõike 2 teise lause kohase taotluse esitamise võimalust.

Kaebajad ei ole seda võimalust kasutanud, kuigi Z määruskaebuse põhjendustest (vt kaebuse 3.-nda lehekülje esimene lõik; t lk 129) nähtuvalt on neile teada nii lõpplahendi sisu kui kohtumenetluse asjaolud. 37. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et Z taotluse võtta vastu dokumentaalsed tõendid ja kuulata üle tunnistajad rahuldamiseks alust ei ole (vt maakohtu 02.02.2022 korraldav määrus t lk 99-100; lõpplahendi põhjendused). Tegemist ei ole

§ 238

lõike 1 mõttes asjakohaste tõenditega, sest avaldaja põlvnemine on tsiviilkohtu jaoks piisava veenvusega (

§ 232lõige 1) tõendatud praeguses asjas tehtud DNA-ekspertiisiga (akt t lk 74-76).

Selle tõendi ehtsust kaebajad ei vaidlusta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et praeguse vaidluse raames ei saa kaebajad tõendada jõustunud kohtulahendi, mille alusel tegi perekonnaseisuorgan muudatuse avaldaja isakandes (tühistas kande Ü kohta; t lk 14 pöördel), ebaõigsust. Aga nimelt kohtulahendi väidetava ebaõigsuse kaudu soovivad kaebajad tõendada väidet, et praeguses vaidluses avaldaja isakande puudumisele tuginemine on hea usu vastane ja kohus peaks jätma selle põlvnemise tuvastamise eelduse täidetuse arvesse võtmata. Kaebajate väidetest saab aru, et hea usu vastane on avaldaja käitumine, kes võttis Ü isaduse vaidlustamise hagi õigeks teades, et vaidlustamiseks seaduses ettenähtud tähtaeg on möödunud ning seda olukorras, kus tema bioloogiline isa oli juba surnud ega saanud ennast ega oma lähedasi enam varaliste korraldustega kaitsta. Kolleegium on seisukohal, et isegi juhul, kui hea usu põhimõtte kohaldamine kaebajate poolt esiletoodud kontekstis oleks asjakohane, ei oleks esitatud tõendid asjakohased, sest nendega soovitakse tõendada Ü teadlikkust bioloogiliseks isaks mitte olemise kohta, mitte aga avaldaja teadlikkust seaduses sätestatud tähtaja kohta ega selle kohta, et sellises olukorras ei olnud tal õigust hagi õigeks võtta või et avaldaja võttis hagi õigeks tahtlusega tekitada kahju oma bioloogilise isa teistele pärijatele. 38. Kohtuistungi korraldamine hagita menetluses on kohtu (sh apellatsioonikohtu) kaalutlusotsustus (

§ 477

lõige 2, § 667 lõike 3 esimene lause) ja kolleegium praeguses asjas selleks vajadust ei näe. Määruskaebuste lahendamiseks vajalikud tsiviilasja materjalid on kirjalikus vormis kohtu kasutuses olemas.

1. Vastuseks eelpool käsitamata määruskaebuste väidetele selgitab kolleegium järgmist. Iseenesest õige on kaebajate viide õiguskirjandusele, mille kohaselt on VÕS § 6 lõige 2 kohaldatav üldpõhimõttena mh õigussuhetele perekonnaõiguses. Seega on mõnevõrra ebatäpne maakohtu seisukoht, et säte ei kuulu praeguses asjas kohaldamisele põhjusel, et vaidluse objektiks ei ole võlasuhe. Küll aga ei muuda see tõdemus ebaõigeks maakohtu muid põhjendusi ega oma seetõttu lõpplahendi seisukohalt olulist tähtsust. Maakohus on viidanud ka TsÜS §-le 138 ning põhjendanud, miks ei ole alust avaldaja poolt tuginemist jõustunud kohtulahendile ja avalduse esitamist praeguses asjas lugeda hea usu põhimõtte vastaseks. Samuti, miks ei ole 8 2-21-4123 põhjendatud sisuliselt võrdsustada äriühingu osanike / aktsionäride õiguslikku positsiooni ühingu organi otsuse vaidlustamise menetluses isiku õigusega olla ka formaaselt oma bioloogilise vanema laps, kes teda oma eluajal (vähemalt omavahelistes suhetes) n-ö omaks tunnistas ja materiaalselt toetas.
2. Kaebajad jäid kaebustes maakohtus esitatud seisukohtade juurde, millele maakohus vastas

§ 477lõigete 1, 5 ja 7 ning § 442 lõike 8 kohases mahus.

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks põhjendusi korrata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 41. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud tuleb kaebuste rahuldamata jätmise tõttu jätta kaebuste esitajate kanda (

§ 171

lõige 1).

§ 165

lõike 1 teise lause ja lõike 3 alusel jäävad avaldaja kuludest 20% solidaarselt puudutatud isikute IV ja V kanda ning 80% puudutatud isiku III kanda. Kulude jaotamisel arvestab kohus määruskaebuste oluliselt erinevat mahtu.

1. Avaldaja menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad tema kulu tasu vandeadvokaadist lepingulisele esindajale järgmises mahus: tutvumine 15.03.2022 ja 18.03.2022 kaebustega, samuti 03.04.2022 seisukohtadega, nende tutvustamine avaldajale – ajakulu 1,5 tundi; 04.04.2022 vastuse koostamine - ajakulu 6,5 tundi. Esindaja tunnitasuks on 160 eurot, millele lisandub käibemaks. Kokku esindaja tasu 1536 eurot. Avaldaja kinnitab, et kulud on kantud seoses käesoleva menetlusega ja avaldaja ei saa käibemaksu tagasi arvestada. Avaldaja palub määrata, et kaebajad peavad väljamõistetud menetluskuludelt tasuma viivist VÕS § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses alates kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
2. Puudutatud isik III on seisukohal, et kaebustega tutvumisele ja vastamiseks ei olnud põhjendatud kulutada 8 t. Puudutatud isikul kulus maakohtu määrusega tutvumisele ja kaebuse koostamisele 5,1 t ning teise kaebusega tutvumisele ja vastamisele 0,6 t. Ka on esindaja tunnitasu ülemäärane ega vasta keskmisele turuhinnale ega asja keerukusele. Avaldaja kulud saaksid olla põhjendatud arvestusega 5,7 t ja 140 eurot tunnis.
3. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isiku III vastuväidetega osaliselt.

§ 175

lõike 1 kohaselt kui menetlusosaline peab kulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus need väljapõhjendatud ja vajalikus ulatuses. Praeguse asja materjalidest nähtub, et kaebustes ja 02.04.2022 seisukohtades sisalduvad samad väited, taotlused ja tõendid, mida menetlusosalised olid esitanud ja neile vastastikku seisukohti esitanud juba maakohtus. Ka ei sisaldunud maakohtu lõpplahendis uusi üllatavaid seisukohti, millele oleks esindaja pidanud lahendit avaldajale tutvustades täiendavat aega kulutama. Ka kaebustele vastamine pidi sisaldama sisuliselt vaid seniste avaldaja seisukohtade uuesti esitamist. Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et arvestades määruskaebemenetluse sisu ja mahtu, ei olnud avaldaja lepingulisel esindajal mõistlik ega vajalik kulutada selles menetluses esindatava õiguste kaitsmisele (kõigile nimekirjas sisalduvatele toimingutele) enam kui kokku 4 t. Erinevalt puudutatud isikust III on kolleegium seisukohal, et vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 160 eurot (käibemaksuta) vastab kohtupraktikas aktsepteeritud Eesti Advokatuuri liikme tasu keskmisele turuhinnale ja selle alandamiseks alust ei ole. Kuna avaldajaks on füüsiline isik, kes ei ole käibemaksukohuslane, tuleb tunnitasu arvestada koos käibemaksuga, seega 192 eurot tunnis. Kokku tuleb seega kaebajatel hüvitada avaldajale määruskaebemenetluse kuludest 4 x 192 = 768 eurot. 9 2-21-4123 45. Avaldaja taotluse alusel märgib kolleegium, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb kaebajatel tasuda ringkonnakohtu määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) 10