← Eesti

2-22-146683/6

Obsah (9)§ 113§ 402§ 399§ 416§ 164§ 170§ 108§ 4034§ 94

KOHTUOTSUS TAGASELJAOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Kohtunik Anneli Alekand Kohtuasja number 2-22-146683 Otsuse tegemise aeg ja koht 5. mai 2023, Narva Kohtuasi OK Incure OÜ hagi A G v

) § 113 lg 1 sätestatud määras. 7. Tagaseljaotsus kuulub viivitamatult täitmisele. EDASIKAEBAMISE KORD Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Viru Maakohtu kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. 1

(6)Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kajas peab sisalduma viide käesolevale tagaseljaotsusele; tahteavaldus kaja esitamiseks; samuti tuleb esile tuua asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Kajast peab nähtuma, millises ulatuses kostja soovib menetluse taastamist. Koos kajaga tuleb kostjal esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja tõendid. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja ja menetluse taastamise avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 280 eurot. ASJAOLUD
  1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid A G (kostja) ja I AS
  2. detsembril 2021 krediidikontolepingu nr 5306244, mille järgi on kostja kasutanud limiiti kuni 1000 eurot. Krediidikonto on kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta, selle tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid
  3. detsembrist 2021 kuni
  4. juunini 2022 kokku 2358,17 eurot. Kostjal oli kohustus koos intressidega tagastada minimaalne kuumakse 60 kuu jooksul. Lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 41,04%. Krediidi kulukuse määr on 50,55% aastas, mis on arvestatud eeldusel, et kogu krediidilimiit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus ühe väljamaksega ning makstakse tagasi võrdsetes osades 12 kuu jooksul või minimaalse kuumakse arvutamise aja jooksul, kui see on lühem kui 12 kuud. Lepingu kohaselt võrdub viivisemäär intressiga, seetõttu on ka viivisemäär 41,04% aastas. Kostja rikkus oma kohustusi, olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega. Krediidiandja andis
  5. septembril 2022 kostjale täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks ning pakkus ka võimalust läbirääkimisteks, kuid see ei andnud soovitud tulemust, mistõttu ütles krediidiandja
  6. oktoobril 2022 lepingu üles ja loovutas nõude hagejale.
  7. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingust nr 5306244 tuleneva põhivõlgnevuse 1000 eurot, intressi 145,05 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 141,67 eurot ja sissenõudmiskulu 40,00 eurot, samuti menetluskulud 280 eurot ja väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivise tasumata summalt

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

  1. Hagiavalduses esitas hageja kohtule taotluse hagi rahuldamiseks tagaseljaotsusega vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg
  2. 2

(6)
  1. Kohus saatis kostjale hagimaterjalid ja nõudis kirjalikku vastust ning palus kostjal teavitada kohut, kas kostja soovib olla kohtus ära kuulatud. Kostjat hoiatati, et kirjaliku vastuse tähtajaks andmata jätmise korral on kohtul õigus tagaseljaotsusega hagi rahuldada. Hagimaterjalid toimetati kostjale kätte isiklikult
  2. märtsil
  3. Kostja on
  4. märtsil 2023 e-kirja teel teatanud, et vastab kohtule, kuid ei ole vastanud. KOHTU PÕHJENDUSED
  5. Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole kohtu nõudmisele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada.
  6. Kohus leiab, et hagiavaldus on osaliselt õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jätab kohus hagi TsMS § 407 lg-st 6 juhindudes rahuldamata.
  7. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendused osaliselt.
  8. TsMS § 407 lg 1 näeb ette, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel juhul loetakse, et kostja on hageja esitatud faktilised väited omaks võtnud. Sama paragrahvi kuues lõige sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. 9.

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

  1. Vaidlust ei ole, et I AS ja kostja vahel on
  2. detsembril 2021 sõlmitud krediidikontoleping nr 5306244, mille alusel sai kostja kasutada krediidilimiiti 1000 eurot, intressimääraga aastas 41,04% (päevas 0,11%), krediidi kulukuse määr 50,55% (dtl 32). Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

Puudub ka vaidlus, et

  1. detsembrist 2021 kuni
  2. juunini 2022 kasutas kostja krediiti 2358,17 eurot (dtl 41). 11.

§ 399

lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 12. 19. septembril 2022 on krediidiandja edastanud kostjale teate täiendava tähtaja andmise kohta kohustuse täitmiseks ja selgitanud nõude täitmata jätmisega kaasnevaid tagajärgi. Krediidiandja 3

(6)on selgitanud, et kui nõuet ei täideta, siis ütleb krediidiandja lepingu üles ja loovutab nõude hagejale (dtl 42). 13.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. I AS on loovutanud oma nõude hagejale. 14. Vaidlust ei ole, et kostja on kasutanud krediiti 1000 eurot. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega

§ 108lg 1 mõttes.

15. Võlaõigusseaduse tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb Eesti seaduse sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega kooskõlaliselt. Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbija kaitseks kehtestatud direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64). 16.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediiti andes järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peab krediidiandja enne lepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. 17.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.

  1. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja vahendajal tuleb tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: - arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; - aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; - teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
  2. KAVS § 50 lg 3 alusel peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades seaduses sätestatud nõudeid informatsiooni 4

(6)kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
  1. Riigikohus on enne KAVSi kehtima hakkamist krediidiasutuste kohta järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena võib ta olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu
  2. veebruari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21). 21.

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 22.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seda ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

  1. Hageja ei ole hagiavalduses kirjeldanud ega tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Kohus on
  2. veebruari 2023 määrusega andnud hagejale täiendava võimaluse selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid, eelkõige vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, ning selgitanud, et põhjenduste ja tõendite esitamata jätmisel eeldab kohus, et krediidiandja ei ole kohustusi täitnud. Kohtumäärus on hageja lepingulisele esindajale kätte toimetatud e-toimiku kaudu
  3. veebruaril
  4. Hageja kohtule täiendavaid selgitusi ja tõendeid esitanud ei ole.
  5. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu).

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

  1. jaanuari ja
  2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuheteintressimaar) on kogu laenulepingu kehtivuse jooksul olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud.
  3. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud. Hagiavaldusest nähtub, et kostja sai krediidiandjalt krediiti 1000 eurot ega ole 5

(6)kohustuse katteks tagasimakseid teinud ei esialgsele krediidiandjale ega hagejale. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1000 eurot. 26.

§ 113

lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu oli laenulepingu intressimääraks 0%, seega on põhjendatud viivist arvestada

§ 113lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu

  1. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb seega jätta rahuldamata. Edasiulatuva viivise väljamõistmiseks ei ole hageja kohtule nõuet esitanud.
  2. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 40 eurot. Vastavalt

§ 4034lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid.

Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Lisaks on sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et vastavalt eelmistes punktis väljatoodule ei olnud kostja sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.

  1. Arvestades eeltoodut kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlg 1000 eurot ning hagiavaldus jääb ülejäänud osas rahuldamata. Menetluskulud
  2. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hageja nõude rahuldamise ulatust jätab kohus põhjendatud menetluskulud 80% ulatuses kostja kanda ning 20% ulatuses hageja kanda.
  3. TsMS § 174 lg 1 ja 2 järgi määrab kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja nimetatud menetluskulud on riigilõiv 280 eurot. Riigilõivust 80% ehk 224 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
  4. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 2. Kohus mõistab kostjalt välja viivise taotletud määras. (digitaalallkiri) Anneli Alekand Kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.