RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-22-128 14. juu

) alusel halduskohtus (Riigikohtu üldkogu määrus asjas nr 3-2-4-1-10). Päästeameti vastus saadeti kaebaja esindaja e-postkasti

1. oktoobril
3. Kaebaja esitas
4. jaanuaril 2022 halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Päästeametilt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 28 000 eurot. Kaebuse kohaselt on Päästeamet rikkunud nii töötervishoiu ja tööohutuse seadusest, hea tahte kokkuleppest kui ka Päästeameti ja vabatahtlike päästjate ühise valveteenistuse korraldamise alustest tulenevaid nõudeid. Päästeamet ei teavitanud kaebajat enne väljakutsele väljasõitmist, et päästeautos on olemas turvavöö, mille kasutamine on ka väljasõidul kohustuslik. Samuti ei kehtestanud vastustaja tööohutust tagavaid reegleid ega kontrollinud nende täitmist, sh ei kehtestanud tööohutusnõudeid, mille kohaselt tehakse enne päästeautoga väljasõitmist alati ohutusalane juhendamine, muu hulgas tutvustatakse töövahendeid. Samuti ei teinud Päästeamet kohustuslikuks, et kõik meeskonnaliikmed peavad kinnitama päästeautos turvavöö ka väljasõidul, sh ka siis, kui kasutatakse avaliku võimu kandja eriõigusi.
5. Päästeamet esitas
6. jaanuaril 2022 kohtule taotluse menetluse lõpetamiseks. Vastustaja leidis, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes. Kaebaja esindaja on kahel korral pöördunud Päästeameti poole mittevaralise kahju hüvitamise nõudega.

§ 18

lg 2 näeb ette, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja esindaja sai 14. oktoobril 2021 või hiljemalt 29. oktoobril 2021 teada, et vastustaja ei rahulda tema mittevaralise kahju hüvitamise taotlust. Kuna

§ 18

lg 2 teeb kaebetähtaja osas erisuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-st 4, möödus kaebetähtaeg hiljemalt

1. novembril
3. Kaebaja esitas enda seisukoha vastustaja taotluse kohta ja ühtlasi kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kaebaja seisukohad olid järgmised. 11.
4. Kaebajal on õigus saada hüvitist eraõiguslikus suhtes võlaõigusseaduse alusel sõiduki liikumise ja juhtimise tagajärjel tekkinud kehavigastuse ja tervisekahjustuse eest. Kaebaja ei soovinud nõudekirjades hüvitist riigivastutuse seaduse alusel või seoses avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamisega. Halduskohtule esitatud kaebuses nõuab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist üksnes

§ 9lg 1 alusel seoses Päästeameti poolt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000. a 2

§ 17

lg 1 mõistes, vaid üleskutse asuda kohtuväliselt läbirääkimistele eraõiguslikes suhetes tekitatud kahju hüvitamise tingimuste osas. Kuna vastustaja ei olnud huvitatud kohtuväliste läbirääkimiste pidamisest eraõiguslikes suhetes tekitatud kahju hüvitamise tingimuste osas, siis esitaski kaebaja halduskohtusse kaebuse hoopis riigivastutuse alusel. Kaebaja ei pidanud esitama 30 päeva jooksul kaebust kohtusse olukorras, kus vastustaja leidis, et kaebajal ei ole õigust saada eraõiguslikes suhetes tekitatud kahju hüvitamist, ja ta ei soovinud pidada kaebajaga selles osas läbirääkimisi. 11.3.

§ 18lg 2 kohaldub üksnes kohustusliku kohtueelse menetluse puhul.

Kuna kaebaja poolt vastustaja poole nõudekirjadega pöördumine ei ole kohustuslik kohtueelne menetlus, siis praeguses asjas

§ 18lg 2 ei kohaldu ja kaebus on tähtaegne 11.4.

Juhul kui halduskohus leiab, et praeguses asjas tuleb kohaldada

§ 18

lg-t 2, palub kaebaja ennistada kaebuse esitamise tähtaeg, kuna see on mööda lastud mõjuval põhjusel. Vastustajale nõudekirjas ja hagiavalduses esitatud nõude alus ja ese on erinevad. Arvestada tuleb seda, et vabatahtliku päästja staatus on ebaselge (kas vabatahtliku päästja ja Päästeameti suhe on eraõiguslik või avalik-õiguslik). Samuti on praeguses asjas tegemist vastuolulise õigusliku regulatsiooniga (sh kohtupädevust ja kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid). Seega ei olnud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon kaebajale ega ka tema esindajale selge. 11.5. Lisaks palus kaebaja tunnistada

§ 18lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

Ei ole ühtegi legitiimset ega proportsionaalset eesmärki, mis õigustab nende isikute puhul, kes enne kohtusse pöördumist esitavad haldusorganile taotluse kahju hüvitamiseks ehk kes püüavad heatahtlikult asja lahendada kohtuväliselt, kuigi ei ole selleks kohustatud ja oleksid ka saanud otse pöörduda kohtusse (kolme aasta jooksul), kaebetähtaja lühendamist 30 päevani võrreldes isikutega, kes ei püüa asja lahendada kohtuväliselt ja kelle kaebetähtaeg on selle tõttu pikem.

1. Tartu Halduskohus jättis
2. juuni
3. a määrusega kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas haldusasja menetluse. Halduskohtu põhjendused olid järgmised. 12.
4. Kaebaja on kõikidel juhtudel taotlenud Päästeametilt mittevaralise kahju hüvitamist seoses
5. detsembril 2019 toimunud liiklusõnnetusega. Kaebuses ja vastustajale esitatud nõudekirjades on tegemist sama nõudega samal alusel, s.o kahju tekkimise faktilised alused on samad. Kuna
6. detsembril 2019 toimunud sündmusel tegi päästesõiduk alarmsõitu, ei ole kahtlust, et tegemist on kahju tekitamisega avalik-õiguslikus suhtes, millele kohaldub riigivastutuse seadus ning vastav vaidlus tuleb lahendada halduskohtus. 12.2.

§ 18

lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Haldusasja materjalide järgi oli kohtule kaebuse esitamise viimaseks päevaks 30. november 2021. Kaebaja esitas kaebuse kohtule 17. jaanuaril 2022 ehk kaebetähtaega ületades. 3

§ 18lg 2 põhiseaduspärasuse kohta.

1. Kaebaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus halduskohtu määrus tühistada ja saata asi menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule.
2. Tartu Ringkonnakohus jättis
3. oktoobri
4. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis ja täiendas osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi. Lisaks jättis ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised. 14.
5. Riigilt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist saab nõuda üksnes riigivastutuse seaduse ja/või vastava eriseaduse (nt PäästeS) alusel. Mõeldav ei ole avalik-õiguslikus suhtes sama sündmuse tagajärjel tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine eraldi võlaõigusseaduse ja riigivastutuse seaduse alusel. Ka avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamisel võidakse täiendavalt kohaldada eraõiguse, sh võlaõigusseaduse sätteid, kuid see ei muuda kahju eraõiguslikus suhtes tekitatud kahjuks (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 15).

§ 7

lg 4 näeb ette, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. 14.2. Vabatahtlikul päästjal on Päästeametiga avalik-õiguslik suhe. Vabatahtlik päästja täidab avalikku ülesannet, tema staatus tekib ja lõpeb haldusaktiga (PäästeS §-d 37 ja 43). Vabatahtlikul päästjal on õigus kohaldada korrakaitsemeetmeid, vahetut sundi jne, mis on avalik-õigusliku suhte tunnused. Vabatahtliku päästja regulatsioon sarnaneb Kaitseliidu liikme ja abipolitseiniku regulatsiooniga, kus staatus tekib haldusaktiga, üleantavad avaliku võimu volitused on seaduse tasandil reguleeritud ning seadus näeb ette ka sotsiaalsed tagatised vabatahtlike ülesannete täitmisel juhtunud õnnetuste puhuks. Nii vabatahtlikud päästjad, Kaitseliidu liikmed kui ka abipolitseinikud ei ole riigiga töö- ega teenistussuhtes, vaid haldusakti alusel avalik-õiguslikus suhtes ja võimalikud vaidlused alluvad halduskohtu kontrollile. Kuna vaidlusaluses õigussuhtes on üheks pooleks riik, vabatahtliku päästja tegevus on reguleeritud avalik-õiguslike normidega ja õnnetusjuhtumi ajal oli vabatahtlik päästja kaasatud avalik-õigusliku ülesande täitmisele, on praeguses asjas tegemist avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidlusega. Praeguse vaidluse õigusliku iseloomu hindamisel ei ole määravat tähtsust asjaolul, et päästeauto kasutas liikluses eriõigusi ja andis sellest vilkurit kasutades märku.

§ 1

lg 3 p 3 aitab määratleda tekkinud õigussuhet olukorras, kus riik tekitab liikluses osaledes kahju kolmandale osapoolele, mitte avaliku ülesande täitmisele kaasatud isikule. 14.3. Kaebaja määruskaebus põhineb jätkuvalt ekslikul arusaamal, et kaebajal on tekkinud olukorras võimalik valida, kas ta tugineb tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel sellele, et kahju tekkis eraõiguslikus suhtes (liiklusõnnetus) või avalik-õiguslikus suhtes (tööõnnetus). Praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et kahju tekitamise eest vastutab riik (Päästeamet) ja et kaebus on esitatud riigivastutuse seaduse alusel avalik-õiguslikus 4

§ 18lg-s 2 sätestatud 30-päevasest tähtajast.

Kaebaja esindaja rõhutab, et kuna Päästeametile esitatud nõudekirjades on taotletud kahju hüvitamist eraõiguslikul alusel, siis ei ole kaebaja esitanud vastustajale kahju hüvitamise taotlust

§ 17

lg 1 ja § 18 lg 2 tähenduses ja halduskohtule kaebuse esitamisel tuleb kohaldada

§ 17lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega.

14.

1. Kaebuse aluseks on põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2). Kaebaja poolt Päästeametile ja kohtule esitatud tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks olev põhiliste asjaolude kogum on sama. Kaebuses ei ole tegemist uue alusega HKMS § 41 lg 2 mõttes, vaid üksnes uue õigusliku argumendiga (tööõnnetus). Eluline sündmus, millega kahju tekitati, on sama. Nõudekirjades ja kaebuses esitatud nõuete puhul ei ole tegemist erineval elulisel sündmusel ja erineval õiguslikul alusel esitatud erinevate nõuetega ehk kaebuse alus ja ese on erinev nõudekirjades toodust. 14.
2. Kaebaja esindaja ekslik arusaam ei mõjuta õigussuhte õiguslikku iseloomu. Seetõttu ei mõjuta nõudekirjade õiguslik põhjendus praegusel juhul asjaolu, et kaebaja pöördus algul talle tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks taotlusega kahju tekitanud haldusorgani poole ja pärast taotluse rahuldamata jätmist kaebusega halduskohtusse. Seega pidi kohaldama

§ 18lg 2 ja kaebus tuli esitada selles sätestatud 30-päevase tähtaja jooksul.

14.6. Ükski kaebaja väide ei anna alust kahelda

§ 18lg 2 põhiseaduspärasuses.

Arvestades haldusaktide vaidlustamise üldist tähtaega (30 päeva) ja HKMS §-s 71 sätestatud võimalust mõjuva põhjuse esinemisel kaebetähtaeg ennistada, ei ole

§ 18lg-s 2 sätestatud piirang ülemäärane ega riku menetlusosaliste põhiõigusi.

Seetõttu ei ole praegusel juhul alust

§ 18

lg 2 osas põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks ja kaebaja taotlus tuleb jätta rahuldamata.

§ 1

lg 3 p 3 ei ole asjassepuutuv norm, mistõttu ei ole vaidlustatud normi suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks alust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kaebaja palub määruskaebuses see rahuldada ning tühistada madalama astme kohtute määrused ja saata asi menetluse jätkamiseks tagasi Tartu Halduskohtule teises koosseisus. Kaebaja põhjendused on järgmised. 15.
2. Kaebus on esitatud tähtajaks.

§ 18lg 2 ei kohaldu praeguses asjas.

Kaebetähtaja arvutamisel tuleb lähtuda

§ 17lg-s 3 sätestatud kolme aasta pikkusest tähtajast.

Kaebaja nõudekirjades ja halduskohtusse kaebuses esitatud nõude alus ei ole sama. Nõudekirjades on kaebaja leidnud, et tal on õigus saada kaebajalt kahju hüvitamist sõiduki liikumise ja juhtimise tagajärjel tekkinud kehavigastuse ja tervisekahjustuse eest. Halduskohtule esitatud kaebuses aga nõuab kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist tööõnnetuse tagajärjel tekitatud kehavigastuse ja tervisekahjustuse eest. 15.2.

§ 18

lg 2 on § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja suhtes täiendav tähtaeg kohtusse pöördumiseks, st esimene norm ei asenda kolme- või kümneaastast kaebetähtaega, vaid täiendab seda. 15.3. Kui kohus leiab, et praeguses asjas kohaldub

§ 18lg-s 2 sätestatud tähtaeg, tuleb kaebetähtaeg ennistada.

Arvestada tuleb sellega, et vastustajale nõudekirjas ning kaebuses esitatud nõude alus ja ese on erinevad. Samuti on ebaselge, kas vabatahtliku päästja ja Päästeameti suhe on eraõiguslik või avalik-õiguslik. Käesolevas asjas on tegemist vastuolulise õigusliku regulatsiooniga, 5

§ 18

lg 2 või kaebetähtaega ei ole võimalik ennistada, võib

§ 18lg 2 olla vastuolus PS §-ga 12.

Ühtlasi on vastuolus PS-ga ka

§ 1

lg 3 p 3, mis ei vasta õigusselguse põhimõttele osas, mille kohaselt käsitatakse kahju tekitamisena eraõiguslikus suhtes kahju tekitamist avaliku võimu kandja poolt liikluses osalemisel või ohtliku seadme kasutamisel või aine valdamisel, kasutamata avaliku võimu kandja eriõigusi.

1. Päästeamet palub vastuses määruskaebusele see rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on Päästeametile esitatud nõudekirjades ja halduskohtusse esitatud kaebuse puhul tegemist sama nõudega samal alusel, s.o kahju tekkimise faktilised alused on samad (mittevaralise kahju hüvitamise nõue seoses
2. detsembril 2019 toimunud sündmusega). Kaebajal ei ole võimalik valida, kas ta tugineb tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel sellele, et kahju tekkis eraõiguslikus suhtes või avalik-õiguslikus suhtes. Kaebaja esindaja ekslik arusaam ei mõjuta õigussuhte õiguslikku iseloomu. Vastustaja märgib veel, et kaebaja ignoreerib järjekindlalt tõsiasja, et kaebaja on omandanud vabatahtliku päästja staatuse päästeseaduse alusel haldusaktiga. Kui vabatahtliku päästjaga seonduvat reguleerib päästeseadus, siis päästeteenistus kui eriteenistus on reguleeritud päästeteenistuse seaduses. Vabatahtlik päästja ei ole Päästeametiga ei töö- ega teenistussuhtes. Vabatahtliku päästja regulatsioon on sarnane Kaitseliidu liikme ja abipolitseiniku regulatsiooniga, kus staatus tekib samuti haldusaktiga, üleantavad avaliku võimu volitused on seaduse tasandil reguleeritud ja seadus näeb ette ka sotsiaalsed tagatised vabatahtlike ülesannete täitmisel juhtunud õnnetuste puhuks. Nii vabatahtlikud päästjad, Kaitseliidu liikmed kui ka abipolitseinikud ei ole riigiga töö- ega teenistussuhtes, vaid haldusakti alusel avalik-õiguslikus suhtes ja võimalikud vaidlused alluvad halduskohtu kontrollile. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Määruskaebus tuleb rahuldada ja nii halduskohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu (HKMS § 234, § 230 lg 1 ja lg 5 p 3). Asi tuleb saata menetluse jätkamiseks halduskohtule.
4. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praeguses asjas on tegemist avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidlusega ning kaebaja poolt Päästeametile ja kohtule esitatud tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks olev põhiliste asjaolude kogum on sama. Kolleegium ei pea vajalikuks ringkonnakohtu põhjendusi selles osas korrata (vt käesoleva määruse p-d 14.2 ja 14.4).
5. Seega on Päästeamet enda vastustega jätnud rahuldamata kaebaja taotluse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks sama elulise sündmusega seoses, mis halduskohtule esitatud kaebuses, ja halduskohtusse pöördumisel tuli järgida

§ 18lg-s 2 sätestatud 30-päevast tähtaega.

Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja ei ole järginud nimetatud tähtaega. Kolleegium leiab aga, et kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleb rahuldada ja kaebetähtaeg ennistada. 20. Kaebaja leiab, et tema nõudekirjad ei olnud haldusorganile esitatud kahju hüvitamise taotlused

§ 17

mõistes, vaid üleskutse asuda kohtuväliselt läbirääkimistele eraõiguslikes suhetes tekitatud kahju hüvitamise tingimuste osas. Päästeamet on vastuses muu hulgas selgitanud, et peab kahju tekitamise aluseks olnud suhet avalik-õiguslikuks ja võimalik vaidlus tuleb lahendada riigivastutuse seaduse alusel halduskohtus. 6

§ 17

lg-s 1 märgitud taotlust), kuid haldusorgan taotlust sellisena käsitab, on eriti oluline, et vaidlustamise kord oleks haldusaktis selgelt ja korrektselt ära märgitud. Seda põhjusel, et kui isik esitab kahju hüvitamise taotluse haldusorganile, on kaebetähtaja osas seaduses sätestatud erisus (vrd

§ 17lg 3 ja § 18 lg 2).

Seetõttu on oluline, et isik mõistaks, et tema haldusorganile esitatud avaldust käsitatakse riigivastutuse seaduse alusel esitatud kahju hüvitamise taotlusena ja haldusorgan on selle lahendanud. Praegusel juhul ei olnud võimalik vastustest üheselt järeldada, et Päästeamet tõlgendab esitatud nõudeavaldusi just

§ 17

lg-s 1 märgitud taotlusena, võttes arvesse, et kaebaja ise samuti enda taotlust sellena ei mõistnud. Kaebetähtaja ennistamist ei mõjuta ka see, et Päästeamet on oma vastustes märkinud, et peab kahju tekitamise aluseks olnud suhet avalik-õiguslikuks ja võimalik vaidlus tuleb lahendada riigivastutuse seaduse alusel halduskohtus. Kaebaja ei pidanud tegema sellest seisukohast järeldust, et Päästeamet on teinud

§ 18

lg-s 2 märgitud otsuse kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta, kuna kaebaja esitas enda hinnangul Päästeametile nõude eraõiguslikul alusel. Lisaks on Päästeamet õigussuhte kvalifitseerinud avalik-õiguslikuks valel alusel (vt käesoleva määruse p-d 14.2 ja 18), mis võis mõjuda hoopis eksitavalt. Määrava tähtsusega ei ole ka see, et isikut esindas vandeadvokaat. Kaebetähtaja ületamine oli tingitud haldusorgani enda veast, jättes vaidlustamisviite korrektselt märkimata (vt ka kolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-64-16, p 15).

1. Päästeameti viga ei mõjuta küll vaidlustamise tähtaega, kuid on koostoimes teiste asjaoludega aluseks kaebetähtaja ennistamisele (HMS § 57 lg-d 2 ja 3, HKMS § 71 lg 1). On tõenäoline, et korrektse vaidlustamisviite korral oleks kaebaja esitanud kaebuse õigel ajal (vrd kolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-16-06, p 8; määrus nr 3-22-2474/14, p 21).
2. Kuna kolleegium saadab asja menetluse jätkamiseks halduskohtule, jagatakse menetluskulud asja uuel lahendamisel.
3. Kolleegium asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 7