63

Kriminaalasi nr 1-07-15610 Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise MÄÄRUS 08.oktoobril 2012.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum sekretär Kristi Martin juuresolukul prokurör Evelin Merilaine osavõtul arutades avalikul kohtuistungil süüdimõistetu H.V vangistusest vabastamist, tingimisi enne tähtaega leidis: H.V tunnistati Viru Maakohtu 16.juuli 2008.a otsusega süüdi KarS § 113 järgi ja karistuseks mõisteti 6 aastat vangistust, mille kandmise aja alguseks loeti 14.juuni 2007.a. Kohtuotsus jõustus Viru Ringkonnakohtu otsusega 15.oktoobril 2008.a. Tartu Maakohtu 16.juuni 2010.a määrusega jäeti H.V temale mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata ning teda ei vabastatud tingimisi ennetähtaegselt ka Tartu Maakohtu 06.septembri 2011.a määrusega, mis jõustus 16.septembril 2011.a. H.V karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 13.juunil 2013.a. H.V ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on H.V uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 11% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 12%. Vangla toetab tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt on süüdimõistetul olemas toetav lähisuhtevõrgustik ning võimalus asuda elama oma ema ja õe juurde, negatiivset mõju avaldavad tuttavad tal kodukülas puuduvad. Kindel töökoht süüdimõistetul vabanemisel puudub, kuid tal on võimalus ennast töötuna arvele võtta. Toimepandud kuriteo osas esineb süüdimõistetul ja tema lähivõrgustikul õigustusi ning süüdimõistetu on avaldanud ka kriitikat riigi õigussüsteemi osas, mis raskendab tema arvamusel vabaduses seadusekuulekat toimetulekut. H.V avaldas, et sooviks vist küll tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, kuid ega kohus teda ilmselt ei vabasta. Süüdimõistetu sõnul asuks ta elama oma ema ja õe juurde, võtaks end töötuna arvele ja katsuks leida endale töökoha. Süüdimõistetu sõnul ta küll üritaks täita kriminaalhooldusnõudeid ja lisakohustisi, kuigi eriti entusiastlikult ta sellesse ei suhtunud. H.V sõnul ei sobi talle kinnipidamiskoha reeglid, mis tunduvad talle ebamõistlikud ja seepärast ongi tal nii palju distsiplinaarrikkumisi. KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on H.V ära kandnud enam kui 2/3 temale mõistetud liitkaristusest, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Positiivseks on H.V puhul see, et vabaduses on tal olemas kindel elukoht. Samuti on tal olemas lähedased isikud ema, õde ja vend. Tal on varasemast ajast olemas ametlikud töökogemused ja vangistuses on ta lisaks varasematele kutsetele omandanud ka keevitaja ja puidupingitöölise erialad, mis suurendavad tema võimalusi vabaduses töökoha leidmiseks. Positiivne on ka see, et vangistuse ajal on süüdimõistetu läbinud sotsiaalabiprogrammi 12 sammu ja agressiivsuse asendamise treeningu esimese mooduli, on osalenud vangla tööhõives ning temaga on läbi viidud ka vestlus valikute ja tegude eest vastutuse võtmisest. Samuti tuleb arvestada, et tegemist on süüdimõistetu esmase kriminaalkaristusega, mistõttu võiks selle õiguskuulekusele suunav mõju olla isikule ilmselt oluliselt tugevam kui näiteks korduvkaristatuse puhul. Samas aga nähtub materjalidest, et ilmselt ei ole käesolevaks ajaks ärakantud karistus H.V-le siiski piisavat mõju avaldanud. Tal on vangistuse ajal 20 kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle peamiselt määratud keelatud esemete omamise ja vanglaametnike solvamisega seoses. Seega näitab korduv distsiplinaarrikkumiste toimepanemine ja nende iseloom süüdimõistetu kalduvust impulsiivsele, kohati agressiivsele ja tagajärgedega mittearvestavale käitumisele. Sellele viitavad kaudselt ka tema poolt toime pandud raske kuriteo motiivid ja toimepanemise asjaolud. Samuti nähtub materjalidest, et süüdimõistetu ei ole veel senini oma kuriteo tegelikku tõsidust mõistnud ning kaldub pigem õigustavale suhtumisele. Seega on eeltoodu põhjal alust järeldada, et H.V ei ole ka praeguseks ärakantud pikaaegse vangistuse ajal oma käitumisest vajalikke järeldusi teinud ega seda muutnud. Mistõttu puudub kohtul piisav veendumus, et ta vabaduses olles suudaks käituda õiguskuulekalt ning ühiskonnareegleid arvestavalt. Samuti on korduvate distsiplinaarrikkumiste põhjal alust kahelda selles, kas süüdimõistetu on võimeline vabaduses järgima temale ennetähtaegse vabastamisega kaasneva katseaja ja kriminaalhoolduse nõudeid ning kohustusi. Kui ennetähtaegselt vabastatakse isik sellise vanglaeeskirjade mittetäitmise ja suhtumise eest kehtestatud reeglitesse, siis ei oleks täidetud seadusest tulenev eesmärk ja samuti saaks kahjustatud ühiskonna õiglustunne. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et ennetähtaegne vabastamine ei ole käsitletav iga süüdimõistetu puhul reeglina, vaid on seaduse mõtte kohaselt siiski erand, mida kohaldatakse siis, kui isiku puhul esinevad kõik seaduse mõtte kohaselt positiivsed asjaolud. H.V andmed aga ei toeta tema ennetähtaegset vabastamist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud ja oleks liigselt ennatlik. Kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et süüdimõistetule mõistetud karistus oleks käesolevaks ajaks oma eesmärgi täitnud ning et süüdimõistetu ei jätkaks vabanedes kuritegude toimepanemist ja suudaks nõuetekohaselt katseaja ja kriminaalhoolduse tingimusi täita. Kohus leiab, et süüdimõistetul tuleks vangistuses enam oma kuriteo olemust, selle põhjuseid ja tagajärgi analüüsida ning neid adekvaatselt mõtestada, et edaspidiselt sellist käitumist ennetada. Samuti tuleks süüdimõistetul enesele mõtestada ühiskonnas kehtestatud reeglite ja nende järgmise vajalikkust, et edaspidiselt ühiskonnanormidest hälbivat käitumist vältida ja elada seadusekuulekalt. hindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata süüdimõistetu H.V (IK XXX) temale Viru Maakohtu 16.juuli 2008.a otsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Määruse peale on kohtumenetluse pooltel õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama. Kohtunik