Obsah (9)

§ 104§ 423§ 663§ 667§ 75§ 70§ 106§ 696§ 427

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 15.06.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-103789 Koht

) § 104 lg-s 3 sätestatud tingimustel. Avaldaja on selgitanud, et kohtualluvuse kokkulepe sisaldub laenulepingu p-s 6.1, mille kohaselt lepiti kokku, et kui vaidlust ei õnnestu lahendada poolte läbirääkimiste teel, on pooltel õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks maakohtusse vastavalt Eesti Vabariigis kehtivatele õigusaktidele. Kohus leidis, et sellise sõnastusega kohtualluvuse kokkulepe ei vasta

§ 104lg-s 3 sätestatud tingimustele.

9. Eeltoodu alusel ei ole Eesti kohus rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev antud asja menetlema ning seetõttu jääb

§ 423lg 1 p 13 alusel avaldaja nõude võlgniku vastu läbi vaatamata.

Määruskaebus

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
2. Avaldaja on seisukohal, et poolte kohtualluvuse kokkuleppe (lepingu p 6.1) alusel ei saa olla kahtlust, et poolte tahe oli asja lahendada Eesti kohtutes. Kohus ei põhjendanud, miks 2 2-22-103789 lepingu p-s 6.1 toodud kohtualluvuse kokkulepe ei vasta

§ 104lg-s 3 sätestatud tingimustele.

Kuna leping oli sõlmitud kahe väljaspool oma igapäevast majandustegevust tegutseva isiku vahel, siis ei saa eeldada, et isikud oleksid pidanud kohtualluvuses kuidagi teistmoodi või täpsemalt kokku leppima.

1. Avaldaja esitas täpsustuse kohtu seiskoha osas, nagu oleks tegu tarbija vastu esitatud nõudega. Antud juhul on nõude aluseks laenuleping, millega üks tuttav (Q) andis teisele tuttavale (X) laenu. Laenu andjaks vormistati küll Q ettevõte (Y OÜ), kuid laen anti väljaspool majandustegevust või kutseala. Avaldaja on nõude omandanud esialgselt võlausaldajalt Y OÜlt. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
2. Võlgnik määruskaebuse kohta seisukohta ei esitanud.
3. Kohtunikuabi andis 15.02.2023 määrusega määruskaebuse üle lahendamiseks kohtunikule.
4. 30.05.2023 määrusega jättis Pärnu Maakohus määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Määruse kohaselt ei anna määruskaebuses esitatud põhjendused alust kaebuse rahuldamiseks. Lepingupoolte kokkulepe kohtualluvuse kohta on

§ 104

lg 1 järgi tühine, kuna lepingupooled ei vasta sättes nimetatud kriteeriumitele.

§ 104lg-s 3 sätestatud asjaolusid kokkuleppe kehtivuse kohta esitatud ei ole.

Võlgniku elukoht on nii Eesti kui ka Soome registrites registreeritud Soome Vabariigis. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 sätestab, et kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud vaidluste lahendamiseks pädeva liikmesriigi kohtu, on see kohus pädev, väljaarvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667lg 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid nõuetekohaselt välja selgitanud ja on seega on jätnud ennatlikult maksekäsu kiirmenetluse avalduse läbi vaatamata. Seetõttu tuleb saata asi tagasi samale maakohtule maksekäsu kiirmenetluse jätkamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada. 17. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohaselt tuleneb avaldaja nõue Y OÜ ja võlgniku vahel 21.02.2020 sõlmitud laenulepingust, mille alusel andis Y OÜ võlgnikule laenu. Ringkonnakohus märgib esmalt, et arvestades maksekäsu kiirmenetluse avalduses väljatoodut, leidis maakohus õigesti, et avaldaja esitas võlgniku vastu tarbijaga sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 järgi on tarbija käesoleva seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Asja materjalidest ei nähtu, et võlgnik sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et võlgnik kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses (vt ka RKTKo 16.11.2016, 3-2-1-118-16, p 17). 18.

§ 75

lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule.

§ 70

lg 4 p 1 järgi kohaldatakse

-s sätestatut rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel üksnes ulatuses, milles see ei ole sätestatud teisiti Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruses. Brüsseli I (uuesti 3 2-22-103789 sõnastatud) määruse art 18 p 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.

1. Eelnevast tulenevalt pidi maakohus kindlaks tegema võlgniku alalise elukoha. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 62 lg 1 kohaselt, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus riigisisest materiaalõigust. Selleks, et tuvastada, kas võlgniku alaline elukoht asub Eestis, tuli maakohtul lähtuda TsÜS § 14 lg-s 1 toodud määratlusest, mis sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Erialakirjanduses avaldatu kohaselt tuleb isiku peamine või alaline elukoht välja selgitada faktiliste asjaolude alusel. Alaline elamine tähendab sealjuures kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud, kus ta ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad jms. Peamiselt elamine tähendab seda, et antud kohas viibib isik rohkem kui mingis muus kohas. Elukohana ei ole käsitletavad kohad, kus isik võib küll pikemat aega vabatahtlikult viibida, kuid teatud põhjusel või eesmärgil, ilma soovita või võimaluseta asuda vastavasse kohta alaliselt elama. Elukoha määramisel on oluliseks kriteeriumiks vastavasse kohta elama asumise tahe (P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. § 14, p 3.2.1.).
2. Käesoleval juhul leidis maakohus, et võlgniku alaline elukoht ei ole Eestis ning märkis, et rahvastikuregistri andmetel on võlgniku kehtiv elukoht registreeritud alates 06.03.2021 aadressil XXX, Soome Vabariik. Ringkonnakohus ei nõustu, et käesoleval juhul saab üksnes eeltoodud asjaolu pinnalt jõuda tõsikindlale järeldusele, et võlgniku elukoht ei ole Eestis. Kohus ei ole kohtualluvuse määramisel seotud rahvastikuregistri andmetega. Elukoha kanne rahvastikuregistris on vaid üks tõend alalise elukoha kohta, mida tuleb hinnata koos teiste tõenditega. Isiku peamine elamise koht tuleb kindlaks teha faktiliste asjaolude alusel, sh arvestades, kus on isiku kodu, kus ta töötab, puhkab või kus on tema isiklikud asjad.
3. Ringkonnakohus märgib, et maksekäsu kiirmenetluse toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole õnnestunud maksekäsu kiirmenetluse materjale võlgnikule vastavalt Euroopa parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2020/1784, 25.11.2020, mis käsitleb kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise tsiviil- ja kaubandusasjades (dokumentide kättetoimetamine), Soomes kätte toimetada. Vastav teavitus kättetoimetamise ebaõnnestumise kohta on esitatud 24.10.
4. Maksekäsu kiirmenetluse materjalid on kohus võlgnikule 26.10.2022 kätte toimetanud e-posti aadressile YYY. Lisaks eeltoodule tuvastas ringkonnakohus Kohtute Infosüsteemist, et tsiviilasjas nr 2-22-19456 on võlgnikule hagimaterjalid isiklikult allkirja vastu 20.03.2023 kätte toimetatud Maardus asuval aadressil, samas kui samas tsiviilasjas oli eelnevalt, st 10.02.2023 ebaõnnestunud hagimaterjalide kättetoimetamine aadressile XXX, Soome Vabariik.
5. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et võlgnikule ei ole õnnestunud menetlusdokumente Soomes kätte toimetada, ei ole ringkonnakohtu hinnangul rahvastikuregistri kanne käesoleval juhul piisav selleks, et tuvastada võlgniku elukoht Soomes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus teinud praeguses asjas mõistlikke jõupingutusi võlgniku elukoha teadasaamiseks ning on seetõttu ennatlikult jätnud maksekäsu kiirmenetluse avalduse läbi vaatamata. Seetõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Maakohtul on võimalik maksekäsu kiirmenetlust jätkates koguda kohtualluvuse kindlaksmääramiseks täiendavaid andmeid (nt Politsei- ja Piirivalveametilt, kohalikult omavalitsuselt, Maksu- ja Tolliametilt, äriregistrist, kinnistusraamatust, liiklusregistrist, täitemenetluse registrist jms). Samuti peab kohtualluvust täiendavalt kontrollima hagi menetlev maakohus juhul, kui maksekäsu kiirmenetlus läheb üle hagimenetluseks (vt RKTKm 03.12.2014, 3-2-2-2-14, p 15). 4 2-22-103789
6. Lisaks eeltoodule on Riigikohus leidnud, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik kostjal avaldada seisukohta enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni (RKTKm 21.11.2012, 3-2-1-123-12, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu seisukohad kohaldatavad ka käesoleval juhul. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks küsinud võlgniku seisukohta kohtualluvuse osas. Arvestades, et võlgnikule on maksekäsu kiirmenetluse materjalid e-posti teel kätte toimetatud, siis on maakohtul võimalik võtta võlgnikuga ühendust selgitamaks välja, kus võlgniku tegelik elukoht on, ning vajadusel kohustada võlgnikku esitama oma väiteid kinnitavad tõendid.
7. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja uuel menetlemisel tegema mõistlikke pingutusi selleks, et selgitada välja võlgniku alaline elukoht. Kohtul tuleb teha täiendavad päringud ja küsida võlgniku seisukohta kohtualluvuse kohta ning tõendeid kogumis hinnates kindlaks teha võlgniku alaline elukoht TsÜS §-st 14 lähtuvalt. Lisaks peab maakohus kaaluma ka TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist. Nimelt võib TsÜS § 14 lg 2 järgi isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas, sel juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamiseks tähtsust. Ühel ajal mitmes kohas elukoha omamine tuleb aga täpsemalt välja selgitada tõendite kogumise teel (RKTKm 06.04.2016, 3-21-13-16, p 13).
8. Ringkonnakohus selgitab ka, et juhul kui maakohus leiab, et võlgniku alaline elukoht ei ole Eestis, tuleb Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 62 lg-st 2 lähtuvalt kohaldada Soome õigust, et selgitada, kas võlgniku alaline elukoht on Soomes.
9. Kui maakohus jõuab järeldusele, et võlgniku alaline elukoht on Soomes, võib Eesti kohtu alluvus tuleneda Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 26 lg-st 1, kui kostja ilmub Eesti kohtusse (välja arvatud juhul, kui kostja ilmub Eesti kohtusse kohtualluvuse vaidlustamiseks). Kuna võlgnik on tarbija, tuleb teda Eesti kohtusse ilmumisel Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 26 lg-st 2 tulenevalt teavitada õigusest kohtualluvus vaidlustada ning kohtusse ilmumise või ilmumata jätmise tagajärgedest. Kui maakohus teeb kindlaks, et võlgniku elukoht on teises liikmesriigis ja kostja kohtusse ei ilmu, on maakohtul võimalik Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 28 lg-st 1 tulenevalt omal algatusel deklareerida, et ta ei ole asjas pädev.
10. Vastuseks määruskaebuse väidetele nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et avaldaja poolt viidatud kohtualluvuse kokkulepe ei vasta

-s sätestatud tingimustele. 27.1. Esiteks märgib ringkonnakohus, et

§ 104

lg 1 kohaselt võib kohtualluvuse kokkuleppe sõlmida üksnes vaidluseks, mis on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole praegune vaidlus seotud võlgniku majandus- või kutsetegevusega. 27.2.

§ 104

lg 3 p 2 kohaselt kehtib kohtualluvuse kokkulepe juhul, kui kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Avaldaja väidetest nähtuvalt on avaldaja hinnangul laenulepingu p-s 6.1 märgitud kohtualluvuse kokkuleppe näol tegemist

§ 104lg 3 p 2 järgse kokkuleppega.

Ringkonnakohus avaldajaga ei nõustu. Riigikohus on selgitanud, et

§ 104

lg 3 p 2 on 5 2-22-103789 kohaldatav juhtudel, kui kohtualluvuse kokkulepe on sõlmitud just selles sättes nimetatud juhuks (RKTKm 21.11.2012, 3-2-1-123-12, p 10; RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-40-14, p 12; RKTKm 12.03.2019, 2-10-57660, p 16). Seega peab selline kokkulepe olema lepingus selgesõnaliselt kirjas. Laenulepingu p 6.1 kohaselt „Lepingust tulenevad ja sellega seotud vaidlused püüavad Pooled lahendada läbirääkimiste teel. Kui vaidlust ei õnnestu lahendada Poolte läbirääkimiste teel, on Pooltel õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks maakohtusse vastavalt Eesti Vabariigis kehtivatele õigusaktidele.“ Seega ei tulene lepingu p 6.1 sisust, et kohtualluvuse kokkulepe on sõlmitud spetsiaalselt

§ 104lg 3 p-s 2 sätestatud juhuks.

Kuivõrd laenulepingu p-s 6.1 sisalduv kohtualluvuse kokkulepe ei ole kooskõlas Eesti seadustega, siis on see

§ 106lg 1 p 1 alusel tühine (vt RKTKm 21.11.2012, 3-2-1-12312, p 10).

28. Kuna ringkonnakohus saadab asja maakohtule tagasi maksekäsu kiirmenetluse jätkamiseks, siis ringkonnakohus käesolevas lahendis menetluskulude jaotust ei märgi ja menetluskulusid kindlaks ei määra. 29.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 427

esimese lause kohaselt võib määruskaebuse esitada määruse peale, millega hagi jäetakse läbi vaatamata. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt 6