← Eesti

2-22-130997/8

Obsah (9)§ 1132§ 4034§ 42§ 113§ 402§ 108§ 399§ 416§ 94

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL (Tagaseljaotsus) Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Janek Väli Otsuse tegemise aeg ja koht 30. märts 2023.a Tallinn Tsiviilasja number 2-22-130997 Tsivii

§ 1132lg 2 p 3 alusel võla sissenõudmiskulu summas 50 eurot.

1.10. Hageja hinnangul laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis

§ 4034sätestatud nõudeid.

Kostjal oli soov võtta laenu ning kasutada krediidiandja teenuseid, krediidiandjal oli soov kostjale laenu väljastada. Andmete kogumis hindamise tulemusel tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel. 1.

  1. Arvestades, et kostja ei teinud ühtegi tagasimakset krediidisumma ega muude kohustuste katteks, siis ei saa välistada, et kostja tahtlikult esitas krediidiandjale vale andmeid laenu saamise eesmärgil. 1.
  2. Hageja hinnangul eesti seadusandlus ei näe ette võimaluse kohtul kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, eriti sel juhul, kui selles osas puudub vaidlus. 1.
  3. Laenuandja edastas 11.01.2022 lepingu ülesütlemise teatise läbi konto ja e-posti aadressile. Laenuandja ei pidanud saatma kostjale eraldi teatise lepingu ülesütlemise kohta. 1.
  4. Hageja on arvamusel, et viivise kokkulepe ei vasta

§ 42lg 3 p tunnustele, kuivõrd hageja nõuab viivist intressiga võrdses määras.

Antud olukorras intressimäär on välja toodud kostja laenulepingu eritingimustes, mis tähendab, et intressimäär asus sisuliselt tarbija mõjusfääris. Hageja märgib, et viivisenõue ei ületa põhinõuet ning viivise summa on tingitud just kostja tegevusetusest, mistõttu ei saa hageja hinnangul pidada antud viivisemäära ega viivisenõuet kuidagi ebamõistlikuks ning kostja suhtes kahjulikuks. 1.15. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda ning välja mõista kostjalt riigilõivu summas 595 eurot ja esindajakulu summas 300 eurot. Samuti palub hageja välja mõista menetluskuludelt viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

  1. Riigikohus on 20.04.2022 kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-20-123093 punktis 9.3 selgitanud, et tagaseljaotsuse põhjendavas osas tuleb märkida põhjendused selle kohta, miks kohus leiab, et tagaseljaotsust ei ole võimalik menetlusosalisele kätte toimetada muul viisil, kui väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Põhjendused on mh vajalikud selleks, et kõrgema astme kohus saaks kontrollida, kas menetlusdokumendi avaliku kättetoimetamise eeldused on täidetud. Üksnes märge avaliku kättetoimetamise kohta tagaseljaotsuse resolutsioonis ei ole piisav, põhjendustest peaks nähtuma vähemalt see, mida kohus on tagaseljaotsuse muul viisil kättetoimetamiseks teinud (vt Riigikohtu
  2. septembri
  3. a määrus tsiviilasjas nr 218-9218/40, p 11).
  4. Käesolevas tsiviilasjas on kohus esmalt proovinud menetlusdokumente toimetada kätte kostjale avaliku e-toimiku kaudu 09.12.2022 ning e-postiga 09.12.2022 aadressile xxx ja xxx. 20.12.2022 on edastanud kohus hagimaterjalid kostjale aadressile xxx, kuid need on 3

(9)tagastatud, kuivõrd kostja ei viibinud 22.12.2022 kell 18.00 ja 31.12.2022 kell 09.16 nimetatud aadressil.
  1. Seega on kohus menetlusdokumendid kätte toimetanud kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 09.02.
  2. Kirjaliku vastuse esitamise tähtaeg oli 14 päeva, arvates vastamise ettepaneku kättetoimetamisest alates. Kostja kohtule kirjalikku vastust tema vastu esitatud hagile kuni käesoleva ajani esitanud ei ole.
  3. Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada.
  4. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
  5. Vastavalt TsMS § 468 lg-le 1 p 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.
  6. Võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 8.1. Vaidlust ei ole, et Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank p.l.c) ja kostja vahel on sõlmitud 07.10.2021 laenuleping, mille alusel on kostjale võimaldatud saada laenulimiiti kuni 3000 eurot (dtl 27-28, 43). Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes 8.2.

Vaidlust ei ole, et kostjale on tehtud väljamakseid summas 3000 eurot ning kostja tagasimakseid teostanud ei ole. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega

§ 108lg 1 mõttes.

8.3.

§ 399

lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 8.4. 11.01.2022 on hageja edastatud kostjale laenulepingu ülesütlemise teate, millise kohaselt andis krediidiandja kliendile täiendava tähtaja käesolevas teates toodud 4

(9)kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks ja võlgnevuse tasumiseks 14 päeva jooksul alates edastatud kirja kuupäevast alates. Ferratum Bank eraldi teadet laenulepingu ülesütlemise kohta ei saada ja laenuleping lõppeb automaatselt
  1. päeval kirja kuupäevast juhul kui kostja selle aja jooksul ei ole võlgnevust tasunud. Lepingu lõppemisel muutub kogu laenujääk koos intresside ja tasudega sissenõutavaks. Kirjas hoiatati, et eeltoodud võlgnevuse mittetasumise korral eeltoodud tähtajaks loovutab laenuandja nõude inkassofirmasse, mistõttu kostja võlgnevus suureneb täiendavate sissenõudmiskulude võrra (dtl 41). 8.
  2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hagejal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning et see lõppes 26.01.
  4. Kostjaga sõlmitud lepingu kohaselt on intressimäär 45,30% aastas (dtl 27) ning hageja nõuab kostjalt intressi tasumist summas 338,82 eurot. 9.1.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. 9.2.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. 9.3. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto 5

(9)väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21). 9.5. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5.aprilli 1993. a Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (

) §

  1. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C-154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata, sh tagaseljaotsuse tegemisel. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. 9.
  2. Kohus tegi hagejale eelmenetluse käigus ettepaneku esitada tõendid ka selle kohta, et laenuandja tarbijast kostjale laenu andmist otsustades hindas asjakohaselt ka tema krediidivõimelisust

-is sätestatud kohaselt. Hageja leidis, et ta ei ole kohustatud vastavaid tõendeid ilma kostja vastuväiteta esitama ega teinudki seda. Kohus hageja käsitlusega ei nõustu eelviidatud tõlgenduse valguses, kuna on kohustatud imperatiivsete tarbijat kaitsvate sätete järgmist õigusvaidluse lahendamise kontrollima ka iseseisvalt, ilma kostja vastuväiteta. 9.7.

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. 9.8.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 9.9.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 9.10. Hageja hinnangul (vt dtl 71-72 hageja seisukoht) laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis

§ 4034sätestatud nõudeid.

Kostjal oli soov võtta laenu ning kasutada krediidiandja teenuseid, krediidiandjal oli soov kostjale laenu väljastada. Andmete kogumis hindamise tulemusel tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus 9.4. 6

(9)kokkulepitud tingimustel. Hageja leiab, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Hageja oma sellekohaste väidete tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud ei ole. Ühtegi tõendit hageja kostja krediidivõimekuse kontrollimise kohta kohtule esitanud ei ole ning samuti puudub analüüs, et kostjal oleks piisanud rahalisi vahendeid laenu tagastamiseks. 9.11. Hagejal oli tulenevalt

§ 4034

lg 13 järgi tõendamiskoormist tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Hageja ei ole oma väidetavate analüüside kohta esitanud ühtegi tõendit ega ka põhistust, hageja väide mingi analüüsi läbiviimise kohta on jäänud deklaratiivseks ja paljasõnaliseks. Kohus tuvastab, et hageja rikkus kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet järgmiste asjaolude alusel. 9.12. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest. 10.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

  1. jaanuari ja
  2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenulepingu kehtivuse perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud. 11.

§ 113

lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 11.1. Kohus eelnevalt tuvastas, et tulenevalt

§ 4034

lg 7 on antud juhul tarbijakrediidilepingu intressimääraks kuni 31.12.2022 0,00%. Seega on tulenevalt

§ 113lg 1 antud juhul viivisemääraks 8% aastas kuni 31.12.2022.

Alates 01.01.2023 on intressimääraks 2,5% aastas ja viivise määraks seega 10,5% aastas. 11.

  1. Hageja on palunud mõista välja viivise alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 27.01.2022 kuni 08.11.2022, mis on 214 päeva eest. Viivis põhinõudelt 3000 eurot moodustab seega 188,05 eurot (3000€ x 8% / 365 x 286 päeva = 188,05 eurot). 11.
  2. Seega kuulub hageja nõue kostjalt viivise 188,05 eurot väljamõistmiseks.
  3. Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmise kulu summas 50 eurot. 12.1.

§ 1132

lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise 7

(9)meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. 12.
  1. Võlausaldaja on kostjale saatnud kohtule esitatud tõendite kohaselt edastanud kostjale 6 tasulist kirja, s.o nõudekiri 03.03.2022 – 25 eurot, teade 14.03.2022 – 5eurot, pretensioon 22.03.2022 – 5 eurot, teade 30.03.2022 – 5 eurot, teade 19.04.2022 – 5 eurot, hagihoiatus 04.05.2022 – 5 eurot (dtl 46-55). Seega leiab kohus, et põhjendatud on hageja sissenõudmiskulu nõue summas 50 eurot ning vastav summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.
  2. Arvestades eeltoodut ning asja materjale, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele võlgnevus summas 3000 eurot, viivis 188,05 eurot ja sissenõudmise kulu summas 50 eurot. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
  3. TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg 1, § 123 ja § 133 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 4452,74 eurot. Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine
  4. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 15.
  5. Hageja palus kostjalt välja mõista kokku 4452,74 eurot (dtl 16). 15.
  6. Kuivõrd kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt kokku summas 3238,05 ehk hageja nõudest rahuldatakse 73 %, siis leiab kohus, et hageja menetluskulud tuleb jätta 73 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 27 % ulatuses hageja kanda.
  7. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. 16.
  8. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 595 eurot ja esindajakulu summas 300 eurot. Kostja hageja menetluskulule vastu ei ole vaielnud. 16.
  9. Kooskõlas TsMS § 138 lg 2 kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele hagiavalduse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivust 73 % summas 434,35 eurot. 16.
  10. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 100 eurot. Kostja antud tunnitasu määrale vastu ei ole vaielnud ning kohus leiab, et tunnitasu määr 100 eurot, on mõistlik ega ületa turu keskmist hinda. 16.
  11. Kohus leiab, et hageja esindaja poolt esindajakulude spetsifikatsioonides väljatoodud ajakulu 3 tundi vastab esindaja poolt teostatud menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele osaliselt. Arvestades, et tegemist ei ole õiguslikult keeruka ega mahuka vaidlusega, on vajalik ja põhjendatud ajakulu hagiavalduse koostamisele koos eelneva tõendite analüüsiga mitte rohkem kui 1,5 tundi. Seega on põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu summas 150 eurot (1,5 x 100 eurot), millisest kostja poolt kuulub hüvitamisele 109,50 eurot. 16.
  12. Eelnevast tulenevalt kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele menetluskulu kokku summas 543,85 eurot, millest riigilõiv 434,35 eurot ja esindajakulu summas 109,50 eurot. 8
(9)17. Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.