← Eesti

2-21-14809/63

Obsah (4)§ 477§ 4§ 439§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Määruse tegemise aeg ja koht 10.jaanuar 2023, Kuressaare kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-21-14809 Menetlusosalised ja nende esindajad

) § 475 lg 1 p 131 ja § 6181 järgi hagita menetluses.

§ 477

lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

  1. Antud asjas on tegemist avalikult kasutatavale teele juurdepääsuõiguse vaidlusega, mistõttu kuuluvad kohaldamisele asjaõigusseaduse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu reguleerivad sätted. Asjaõigusseadus (AÕS) § 156 lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.
  2. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-31-17 p-s 11 märkinud, et määrates juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb esmalt arvestada juurdepääsu nõude rahuldamise üldiste eeldustega, milleks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu vastavus maakorralduslikele nõuetele ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. juuni
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 49;
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p 22;
  7. mai
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 20;
  9. oktoobri
  10. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-14-06, p 25;
  11. septembri
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 16). Tulenevalt Riigikohtu juhistest peab kohus esmalt analüüsima, kas avaldajal puudub juurdepääs enda kinnisasjale avalikult teelt.
  13. Avaldajale kuulub F kinnistu, registriosa nr CCCCCC, asukohaga P küla, Saaremaa vald, Saare mk (tlk 4 kinnistusraamatu väljavõte). Nähtuvalt Maa-ameti kaardiserverist ei külgne avaldaja kinnistu ühegi sellise kinnistuga, millel asuks avalikult kasutatav tee. Vaidluse all ei ole asjaolu, et avaldaja kinnistult puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele.
  14. Riigikohus on korduvalt väljendanud arvamust, et vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada poolte huvide kaalumisel. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-14-06 p-s 28 märkinud, et juurdepääsu nõude lahendamisel tuleb kaaluda, milliseid kulutusi peab hageja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja omanikku vähem koormav (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  15. aprilli
  16. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-45-04 (RT III 2004, 11, 141)). Riigikohtu seisukohast tulenevalt on juurdepääsu nõude lahendamisel huvide kaalumine kohtu diskretsiooniotsus. Huvide kaalumisel tuleb arvestada ka väljakujunenud tavaga (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04, p 16).
  17. Kohus leiab, et juurdepääs avaldajale kuuluvale F kinnistule avalikult kasutatavalt P teelt tuleb määrata üle puudutatud isikule I kuuluva L kinnistu (registriosa nr EEEEEEE; tlk 5 – kinnistusraamatu väljavõte) mööda olemasolevat teed (nn S tee). Kohus leiab, et tegemist on kõige optimaalsema juurdepääsuga, arvestades, et: - juurdepääs on pikka aega mööda kõnealust teed toimunud ja tegemist on väljakujunenud tavaga. L kinnistu katastriüksused on tagastatud puudutatud isikule I Y Vallavalitsuse
  18. detsembri
  19. a korralduse nr 660 alusel (edaspidi korraldus, tlk 63- 64), registreeritud maakatastris 02.12.2001 ning 22.01.2002 kinnistamisavalduse alusel kinnistusraamatusse kantud 17.04.2002 (tlk 63 pöördel). Korralduse punktis 4.3 on märgitud, et maaüksuse I, II, III ja IV maatükil kindlustada juurdepääs naabermaaüksustele. Nimetatud punkt hõlmab juurdepääsu ka F kinnistule. Korralduse lisaks oleval katastriüksuse plaanil (tlk 64) on II maatüki plaanil näidatud selge juurdepääs P külateelt S maaüksusele, märgistusega 5A. Märgistus tähendab, et tegemist on 5m laiuse teega ning asfaltkattega. Seega oli puudutatud isik I teadlik juba maa tagastamise ajal, et üle L ühe maaüksuse kulgeb juurdepääs F maaüksusele, mida ei tagastatud puudutatud isikule. Kuna F maaüksuse juurdepääsu tol korral eraldi ei mõõdistatud ega lahendatud muul viisil, siis pidi tagastatava maa omanik 8

(12)- - taolise lahendusega nõus olema. Puudutatud isikule I ei ole sellise juurdepääsutee kasutamisest pikkade aastate jooksul ka probleeme tekkinud ning järelikult ta ei ole ca 20 aastat pidanud sellist juurdepääsuteed ja selle kasutamist koormavaks ega enda huve eriliselt riivavaks. Vaidlus puudub, et olemasolev juurdepääs on rajatud konkreetselt S teenindamiseks. F maaüksusel asuv S on rajatud ehitisregistri andmetel
  1. aastal. Vaadates Maa-ameti kaardirakenduse ajaloolist kaarti aastast 1978-1989 (tlk 65) on näha, et juurdepääs on näidatud täna soovitud asukohast. Nimetatud juurdepääs on olnud aastakümneid soovitud asukohas; kõnealuses kohas on asfaltkattega tee juba olemas, kusjuures vaatlusel kogetu põhjal on kohtu hinnangul tee olukord piisavalt hea, et võimaldada liiklemist erinevate sõidukitega aastaringselt (tlk 164, 165-166 fotod). Tee olemasolu tähendab, et puudub vajadus teha täiendavaid investeeringuid uue juurdepääsu rajamiseks ning jääb ära ka selle eelduseks olev asjaajamine (sh projekteerimine, geodeetilised uuringud). Olemasoleva tee kasutamiseks ei pea eemaldama haljastust, puid, võsa ega muutma või ehitama teerajatisi. Sõidukitega avaldaja kinnistule ligipääsemine on vajalik, et tagada kinnistul asuva seakasvatuse majandustegevuse toimimine ja teenindamine; nimetatud juurdepääs ei koorma kinnistu omanikku liigselt. Kohus möönab, et juurdepääs võtab enda alla küll 2544,14 m2 suuruse ala 12,08 ha suurusest maaüksusest, kuid see ei tähenda, et juurdepääsu määramine oleks välistatud. Kohus saab kinnistu koormamisega seotud riivet kompenseerida tasu määramisel. L kinnistu on maatulundusmaa, mitte elamumaa ning sellel ei paikne eluhooneid ja kinnistu tavapärane kasutamine ei ole olulisel määral takistatud. Puudutatud isiku I huve ebaproportsionaalselt seega et riivata. Puudutatud isik I on menetluse ajal (17.10.2022 menetlusdokumendis) asunud väitma, et soovib rajada mh tee asemele päikeseparki, viidates olemasolevale energiakriisile, kuid menetluse alguses soovis ta rajada tee asemele hoopis metsa, viidades keskkonna ja looduse kaitsmise vajadusele ning Sst tuleva ebameeldiva lõhna tõkestamisele. Samas avaldusele lisatud avaldaja ja puudutatud isiku I poja kirjavahetusest enne kohtusse pöördumist, ei nähtu, et tee alust maad soovib puudutatud isik ise muul otstarbel kasutada. Läbivaks teemaks on hoopis Sst tulev ebameeldiv lõhn ja keskkonnanõuete võimalik rikkumine S poolt (tlk 7-15). Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isiku I väited piisavalt veenvad päikesepargi rajamise põhjendatuse osas justnimelt juurdepääsutee alale, samas kui maatüki suurus, millel vaidlusalune juurdepääs asub on 12,08 ha, lisanduvad veel teised L kinnistu maatükid. Puudutatud isiku I 17.10.2022 esitatud simulatsioonidokument ja SE OÜ 7.10.2022 e-kiri (tlk 180-182) ei näita päikesepargi asukohta ja tehnilist võimalikkust või lubatavust. Simulatsioonidokument on lisaks võõrkeelne ja selle sisu ei ole täpselt arusaadav.
  2. Juurdepääsutee määramisel tuleb kõrvutada nii avaldaja kui puudutatud isiku I huve ning kohtu hinnangul ei kaalu puudutatud isiku I huvid üles avaldaja huve. Avaldaja huvi on omada ilma suuri kulutusi tegemata ligipääsu enda kinnistult avalikult kasutatavale teele, seevastu puudutatud isiku I huvi on teostada võimalikult suurel määral oma kinnistu omandiõigust. Servituudi seadmisel ei lõpe puudutatud isiku I omandiõigus vastavale kinnistu osale, samuti ei välista see vastava ala sihtotstarbelist kasutamist. Servituudi alusel peab koormatud kinnisasja omanik tee kasutust vaid taluma ja võimaldama. Seega servituudi määramine üksnes mõnevõrra piirab koormatud kinnistu kasutamisvabadust, kuid mitte ebaproportsionaalselt, arvestades et juurdepääs on kinnistul olnud juba mitukümmend aastat.
  3. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud juurdepääsu määramine puudutatud isiku I pakutud asukohta (vt tlk 90 plaani) L kinnistul K -V -P riigimaanteele km 5,80 asukohta (vt tlk 122 tee skeem). Nimetatud variant eeldab K -V -P maanteelt uue mahasõidu ja sõidutee projekteerimist ning ehitamist, geodeetilisi uuringuid (vt Tantspordiameti 21.03.2022 L kinnistu ristumiskoha 9
(12)ehitamise nõuded tlk 117). Eelnevalt tuleb 93 meetri pikkuse ja 5 meetri laiuse teealalt eemaldada haljastus, juurida kännud, koorida kasvupinnas (vt vaatluse fotod tlk 167, 168.) Kruusakattega tee ehituse maksumuseks on 29.03.2022 seisuga ca 27 699 eurot koos käibemaksuga (vt AS Z kalkulatsioon tlk 120-123), mis käesoleval ajal on inflatsiooni arvestades juba suurem. Seega on uue tee rajamine seotud suurte rahaliste kuludega ja keeruka asjaajamisega, mis on ebamõistlik olukorras, kus tegelikkuses on olemas tee, mille kaudu on aastakümneid pääsetud avaldajale kuuluvale kinnistule. Nimetatud kulu on suur ka äriühingule ning sellise kulu tegemise kohustus paneks avaldaja kinnitusel ta majanduslikult äärmiselt keerulisse olukorda. Avaldaja väidet kinnitab meedias kajastatu, mille kohaselt on Eesti seakasvatus sektor seoses majanduskriisiga väga raskes olukorras ja mitmed ettevõtted ei pruugi seda enam üle elada. Nii läks 2022.a novembris saneerimisele Saaremaa ettevõte S P (avaldaja), septembris OÜ V S (vt https://ari.geenius.ee/rubriik/uudis/olukord-on-kriitiline-eesti-seakasvatajad-kardavad-et-jarjestenam-ettevotteid-hakkab-uksi-sulgema/). Lisaks on usutavad avaldaja selgitused, et kui rajadagi uus tee vastavalt puudutatud isiku I poolt nõutule, siis tegelikkuses ei oleks avaldajal võimalik ilma suuremate ümberkorralduste ja kulutusteta ikkagi seda teed mööda sisenedes oma kinnistul liigelda. Kinnistu suurust ja hoonete paiknemist arvestades ei ole võimalik kohe sissesõidu juurde rajada uut parklat, mis oleks piisava suurusega ka veoautodele manööverdamiseks ja ümber pööramiseks. Samuti peaks sissesõidu juurde jääma ka sõidukite desinfitseerimisala, millise ehitamiseks sissesõidu juurde ei ole lihtsalt ruumi. Koheselt avaldaja kinnistule sisenedes ja paremale keerates jääks vasakut kätt emiselaut ja seejärel saepurukuur, kuid nimetatud hoonete ümber olev tee on küllaltki kitsas ning suurte veoautodega seal liigelda on väga keeruline, kui mitte võimatu. Lisaks ei tohiks maanteelt sisenevate autodega emiselauda kõrval üldse liigelda tulenevalt bioohutusnõuetest (vt ka paikvaatluse foto 166, Maa-ameti ortofoto tlk 6).
  1. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et avaldajale tuleb F kinnistule juurdepääsutee määrata viisil, et juurdepääsutee algab avalikult kasutatavalt P teelt ja kulgeb ca 270,57 m ulatuses mööda olemasolevat teed üle L kinnistu kuni F kinnistu piirini. Juurdepääsutee pindala on 2544,14 m
  2. Antud juhul on avaldaja kinnistu puhul tegemist tootmismaaga ning seal asub seakasvatuskompleks. Kohus on seisukohal, et avaldajale tuleb juurdepääs määrata nii jalgsi kui sõidukitega (sh kinnisasja teenindavate raskeveokitega). Kuivõrd puuduvad mõjuvad põhjused avaldajale juurdepääsu ajaliseks piiramiseks, leiab kohus, et juurdepääs peab olema tagatud igal ajal. Juurdepääsutee asukoht on kantud kohtumääruse lisaks olevale plaanile ning märgistatud punase joonega.
  3. Riigikohus on selgitanud AÕS § 156 lõike 1 järgi koormatava kinnisasja omanikele juurdepääsu talumise kohustuse tasu määramise kohta, et omanikul on õigus saada maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude ning omandiõiguse riive eest hüvitist, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele (lahendid nr 2-16-3663 (punkt 18), 2-167011 (punkt 12)). Koormatud kinnisasja omanikule tuleb maksta hüvitist juurdepääsutee talumise kohustusega kaasneva omandiõiguse riive eest ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, samuti juhul, kui koormatava kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama. Puudutatud isikute õigust nõuda hüvitist juurdepääsutee talumise kohustusega kaasneva omandiõiguse riive eest ei välista see, et nad ja/või mõni muu isik kasutab sama teed. Sellisel juhul tuleb tee kasutamise tasu arvestamisel võtta arvesse iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks (Riigikohtu lahendid nr 2-14-60492 (punkt 16), 3-2-1-90-11 (punkt 12)). Juurdepääsutasu üheks komponendiks on hüvitis omandiõiguse riive eest, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema. Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt – võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega. Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb pidada konkreetse kinnisasjaga 10
(12)võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid.
  1. Praeguses asjas on seonduvalt mööda olemasolevat teed kulgeva juurdepääsuga puudutatud isiku I omandiõigus riivatud 2544,14 m2 ulatuses. Juurdepääsutee kulgeb 270,57 m ulatuses paralleelselt K -V -P riigimaanteega. L kinnistu kõnealuse maaüksuse (katastritunnus 22222222) kogusuurus on 12,08 ha (tlk 5) ning teealune maa hõlmab sellest ca 2,12%. Maamaksu suurus teealuselt maalt on 0,76 senti (valla andmed tlk 124). Puudutatud isik I on toonud menetluse ajal esile, et soovib rajada L kinnistule 5200 m2 suurusele maa-alale päikeseparki sh juurdepääsuteele. Omanik ise seda juurdepääsu ei kasuta. Käesoleval juhul on avaldaja tasu suuruse osas leidnud, et õiglane tasu oleks 1,02 eurot aastas juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suuruse järgi. Puudutatud isik I on avaldanud, et kinnistut ületava juurdepääsutee eest tuleks tasuda 400 eurot kuus. Seni on juurdepääsuteed korrastanud ja hooldanud avaldaja ning puudutatud isik ei ole andnud nõusolekut nendes kuludes osalemiseks. Seega kaasnevad avaldajale kulud tee korrastamiseks (ei ole teada millises ulatuses korrastustöid on vaja teha). Kohtu hinnangul ei ole võimalik puudutatud isiku tehtud arvutusi ja esitatud dokumente (vt 17.10.2022 menetlusdokument, simulatsioonidokument tlk 180-181, SE OÜ 7.10.2022 e-kiri tlk 182) arvestada kasutuseelise kaotuse (saamata jäänud tulu) hüvitise määramisel, sest ei ole üheselt arusaadav millisele maaalale kavandatava päikesepargi järgi on arvutused tehtud, kas kõikide oluliste teguritega on arvestatud, kas sellist planeeritavat päikeseparki on võimalik sellises asukohas (sh juurdepääsutee alal) tehniliselt elektrivõrku liita, puudub vastav projekt ja teave võimalike lubade olemasolu kohta. Kohtu hinnangul ei ole L kinnistul asuvad elektripaigaldised ja nende kaitsevöödid, samuti avalikult kasutatava tee kaitsevööndid seotud kohtu määratava juurdepääsuga. Eeltoodu alusel leiab kohus, et määratava juurdepääsu puhul on õiglaseks tasuks igakordsele L kinnistu omanikule 420 eurot aastas.
  2. Korrastamis- ja hoolduskohustus ning sellega seotud kulude kandmine jääb avaldaja kanda, kuna puudutatud isik I ei ole kohustuses osalemisega nõustunud, kuid ta on kohustatud taluma juurdepääsu ja selle korrastamiseks ning korrashoiuks vajalike toimingute tegemist avaldaja ja tema poolt volitatud isikute poolt.
  3. Kohus ei saa panna puudutatud isiku I taotlusel avaldajale kohustust tee renoveerimiseks (vana teekatte eemaldamist ja uue asfaltkatte paigaldamist ca 100 000 euro ulatuses; vt hinnapakkumused tlk 143-144) ja selleks tähtaja määramist. Vastavat nõuet ei ole puudutatud isik kohtule esitanud.

§ 4

lõike 1 järgi menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Omal algatusel menetleb kohus asja üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Kohus ei või

§ 439

järgi ületada otsuses nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

§ 477

lõike 1 järgi kohaldub eeltoodu ka hagita menetluses, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi (Riigikohtu lahend nr 2-1910050, punkt 11). Ainuüksi puudutatud isiku vastuväite alusel ei saa kohus vastavat otsustust määruse resolutsioonis teha. See küsimus ei ole hõlmatud juurdepääsu vaidluse esemega AÕS § 156 alusel, mistõttu ei ole tegemist ka küsimusega, mille üle saaks kohus tulenevalt hagita menetluse põhimõtetest (

§ 477lõige 5) otsustada ilma, et menetlusosalised oleksid esitanud sellekohase nõude.

Juurdepääsu määramine tähendab AÕS § 156 järgi eelkõige juurdepääsutee asukoha, juurdepääsutasu ja tingimuste otsustamist. Viidatud sätte alusel ei saa panna avaldajatele kohustusi või teha otsustusi, mis ei ole seotud juurdepääsu määramisega (Riigikohtu lahend nr 217-12857, punkt 18). 20. Kohus juhib menetlusosaliste tähelepanu asjaolule, et juhul, kui juurdepääsuteega ning selle eest makstava tasuga seotud asjaolud peaksid kardinaalselt muutuma, on menetlusosalistel õigus 11

(12)pöörduda avaldusega kohtusse. Nimelt on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-41-08 p-s 21 ja lahendis nr 3-2-1-33-04 p-s 23 märkinud, et kui juurdepääsu, selle tingimuste ja tasu määramise aluseks olnud asjaolud on muutunud, siis on huvitatud isikul õigus nõuda juurdepääsu tingimuste ja/või tasu muutmist, samuti juurdepääsuõiguse lõpetamist. 21. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-33-04 p-s 22 märkinud, et kohtulahendiga määratud juurdepääsuõiguse kehtivuseks kolmandate isikute suhtes tuleb see kanda kinnistusraamatusse märkusena. Lähtuvalt Riigikohtu seisukohast tuleb juurdepääsuõigus kanda kinnisturaamatusse märkusena. AÕS § 641 kohaselt kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. TsÜS § 68 lg 5 alusel, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Seega tuleb puudutatud isiku I nõusolek kinnistusraamatusse märkuste kandmiseks asendada AÕS § 641 kohaselt käesoleva määrusega. Menetluskulud 22.

§ 172

lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. 23. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on põhjendatud jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Menetlus on küll toimunud avaldaja huvides ning tema esitatud avalduse alusel, kuid puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja avaldus kuulus juurdepääsu osas rahuldamisele. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Reena Undrest Kohtunik 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.