← Eesti

1-21-1421/182

Obsah (11)§ 2351§ 2342§ 183§ 64§ 232§ 58§ 320§ 16§ 2§ 15§ 84

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 2351

(praegu § 2351 lg 1), § 2342 lg 1 ja § 183 lg 2 p 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus Gerli Mutso kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Gerd Raudsepp
  3. mai 2023, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Tühistada nii Tallinna Ringkonnakohtu
  5. oktoobri
  6. a kui ka Harju Maakohtu
  7. juuni
  8. a otsus osas, millega Gerli Mutso tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 2351

järgi, temalt mõisteti konfiskeerimise asendamiseks välja 21 607 eurot 52 senti ning lepingulistele kaitsjatele enne apellatsioonimenetlust makstud tasu jäeti täies ulatuses süüdistatava kanda.

  1. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) mõista Gerli Mutsolt Eesti Vabariigi kasuks välja 7476 eurot 23 senti süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks; 2) mõista Eesti Vabariigilt Gerli Mutso kasuks välja 5300 eurot kohtueelses menetluses ja maakohtus valitud kaitsjatele makstud tasu katteks.
  2. Muuta nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse põhiosa, jättes sealt välja põhjendused, milles tugineti teabehanke kokkuvõttele nr 4.1-2/20/
  3. Samuti jätta ringkonnakohtu otsuse põhiosast välja seisukohad, mis puudutavad kohtutoimiku avalikkuse piiramist. Täiendada ringkonnakohtu põhjendusi läbivalt käesoleva otsuse põhjendustega.
  4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  5. Jätta rahuldamata taotlus Gerli Mutsole süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks.
  6. Kassatsioon rahuldada osaliselt, kassatsiooni täiendus jätta läbi vaatamata. 1-21-1421
  7. Mõista Eesti Vabariigilt Gerli Mutso kasuks välja 3150 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  8. Avalikustada käesolev otsus arvutivõrgus, asendades avaldatavas otsuses tähemärgiga inimeste nimed, välja arvatud Gerli Mutso, Tarmo Kõuts, Hugo Tamsar, Ljubov Rimm, Victoria, Olivia, Philip, samuti jätta asendamata kaitsja ja prokuröri nimi. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  9. Gerli Mutso anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 2351 lg 1 järgi Eesti Vabariigi vastases vandenõus,

§ 2342

lg 1 järgi Eesti Vabariigi vastu suunatud luuretegevuses ja selle toetamises ning

§ 183

lg 2 p 2 järgi korduvas narkootilise aine väikeses koguses ebaseaduslikus käitlemises.

§ 2351

2.

§ 2351lg 1 järgi (enne 14.

jaanuarit 2019

§ 2351järgi) süüdistatakse G.

Mutsot järgnevas.

  1. G. Mutso on Eesti Vabariigi kodanik.
  2. a detsembris lõi ta Eesti Vabariigi vastase suhte Hiina Rahvavabariigi sõjaväe keskkomitee ühendatud peastaabi (täpsema nimega Hiina Kommunistliku Partei sõjaline keskkomisjon / Hiina Rahvavabariigi sõjaline keskkomisjon) luurebüroo (edaspidi ka Hiina sõjaväeluure või HSL) töötajatega ning pidas seda suhet kuni enda kahtlustatavana kinnipidamiseni
  3. septembril
  4. HSL-i töötajad, kellega G. Mutso suhet pidas, olid X. (edaspidi kasutatud tema läänepärast hüüdnime Victoria), Y (edaspidi Philip), Z (edaspidi Olivia).
  6. a detsembris andis G. Mutso Hiina mõttekoja Peking Information Association (PIA) esindajale nõusoleku hankida Eestist huvipakkuvat teavet.
  7. a septembris sai PIA nimel G. Mutso kontaktisikuks HSL-i töötaja Victoria.
  8. 4.–
  9. detsembrini 2017 reisis G. Mutso Victoria korraldamisel Pekingisse ja kohtus seal HSL-i töötajatega, sh Victoria ja Philipiga. G. Mutso edastas HSL-ile viimase soovitud teavet ja sai ülesande koguda Eestist merendus- ja keskkonnaalast ning küberjulgeolekut puudutavat infot. Muu hulgas pidi G. Mutso leidma Eestist inimesi, kellel on nende valdkondade kohta teavet, ja veenma neid koostööle Hiinaga. HSL lõi G. Mutsole konspireeritud suhtluseks Hiina telekommunikatsiooniteenuse osutaja e-posti aadressi gerli2018@163.com. Kohtumisel sai G. Mutso tasuks 5000 eurot sularaha, samuti tasuti tema reisi- ja meelelahutuskulud.
  10. Pärast Pekingi kohtumist otsis G. Mutso HSL-i ülesandel Eestis teavet küberjulgeoleku, Läänemere ja Põhja-Jäämere kohta, samuti andmeid võimalike HSL-iga koostööle kaasatavate Eesti kodanike kohta. Ajavahemikus
  11. a detsembrist kuni
  12. a jaanuarini veenis ta Tarmo Kõutsi looma HSL-iga Eesti Vabariigi vastast suhet. G. Mutso teadis, et T. Kõuts on teadlasena kaasatud kaitsevõime arendusprojektidesse ja tal on tööülesannete tõttu juurdepääs riigisaladusele ning salastatud välisteabele.
  13. 4.–
  14. oktoobrini 2018 reisisid G. Mutso ja T. Kõuts Hongkongi, kus nad kohtusid HSL-i töötajate, sh Victoria, Philipi ja Oliviaga. Kokkuleppel G. Mutsoga edastas T. Kõuts Hongkongis HSL-i töötajatele laevandus- ja merendusalast teavet. Vastutasuna andis Philip nii G. Mutsole kui ka T. Kõutsile 5000 eurot ja tasus nende reisi- ning meelelahutuskulud. 2

(29)1-21-1421 8. HSL-i tegevus on suunatud Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse ning territoriaalse terviklikkuse vastu. G. Mutso poolt Eesti ja tema partnerite kaitsevõimega seotud projektides osalevate isikute, sh riigisaladusele ja salastatud välisteabele juurdepääsuõigust omava T. Kõutsi kaasamine Eesti-vastasele koostööle ning koos temaga HSL-ile teabe edastamine ohustasid Eesti julgeolekut ja riikide jõutasakaalu Põhjalas. See mõjutas otseselt Eesti julgeolekut ning ohustas Eesti Vabariigi iseseisvust, sõltumatust ja territoriaalset terviklikkust.

§ 23429. G.

Mutsole

§ 2342

lg 1 järgi esitatud süüdistuses korrati esmalt talle

§ 2351

lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud asjaolusid (vt käesoleva otsuse punktid 3–8), märkides seejärel järgmist.

  1. 17.–
  2. märtsini 2019 reisisid G. Mutso ja T. Kõuts Bangkokki, kus nad kohtusid HSL-i töötajatega. G. Mutso edastas Victoriale e-kirjaga faili Soome ja Eesti vahele planeeritava raudteetunneli keskkonnamõju hindamise kohta. Kohtumisel teavitas G. Mutso HSL-i sellest, et tal on võimalik luua kontakt Eesti Kaitseväe ohvitseri A-ga. HSL-i töötajad andsid G. Mutsole ülesande see kontakt luua. Victoria soovil andsid G. Mutso ja T. Kõuts talle mälupulgal failid T. Kõutsi kogutud andmete ning koostatud ülevaatega.
  3. märtsil 2019 kohtus T. Kõuts hotellis HSL-i töötajatega, kellele ta andis suuliselt merendusalast teavet. Lisaks sai T. Kõuts sellel kohtumisel ülesande hankida ja edastada HSL-ile Põhja-Jäämere topograafiline kaart ning PõhjaAtlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) salastatud teavet. HSL-i töötajad leppisid T. Kõutsi ning G. Mutsoga kokku, et järgmine kohtumine planeeritakse
  4. a oktoobrisse-novembrisse. Vastutasuks Bangkoki kohtumise eest sai G. Mutso HSL-i töötajalt 5000 eurot ja T. Kõuts 8000 eurot, samuti tasus HSL nende reisi- ja meelelahutuskulud.
  5. 3.–
  6. juunini 2019 reisis G. Mutso Hiina Hainani saarele, kus ta kohtus Victoriaga ja arutas temaga HSL-ile teabe kogumist ja edastamist. HSL tasus G. Mutso reisikulud.
  7. Alates
  8. a juulist planeeriti järgmist kohtumist. Victoria andis G. Mutsole ülesande veenda T. Kõutsi HSL-i töötajatega kohtuma, kuna Victoria ei olnud rahul T. Kõutsi passiivsusega. G. Mutso lubas mõjutada T. Kõutsi nõustuma HSL-iga kohtuma. Lisaks tuletas G. Mutso T. Kõutsile meelde ülesannet hankida Põhja-Jäämere topograafiline kaart. Samuti asus G. Mutso
  9. a suvel täitma HSL-ilt Bangkokis saadud ülesannet luua HSL-iga koostööle kaasamise eesmärgil kontakt A-ga. G. Mutso ja T. Kõutsi kavandatav kohtumine HSL-i töötajatega lükkus edasi seoses COVID-19 pandeemiaga ning jäi lõpuks ära, sest
  10. septembril 2020 peeti G. Mutso ja T. Kõuts kahtlustatavatena kinni.
  11. Riigikogu otsusega heaks kiidetud Eesti julgeolekupoliitika aluste kohaselt käsitab Eesti Vabariik enda julgeolekut rahvusvahelise julgeoleku osana ja korraldab julgeoleku tagamise koostöös NATO, Euroopa Liidu (EL) ja teiste rahvusvaheliste partneritega. G. Mutso tegevus eesmärgiga abistada HSL-i kahjustas riikidevahelist jõutasakaalu Põhjalas. See mõjutas otseselt Eesti Vabariigi julgeolekut ning ohustas Eesti Vabariigi iseseisvust, sõltumatust ja territoriaalset terviklikkust.

§ 183

14.

§ 183lg 2 p 2 järgi süüdistatakse G.

Mutsot selles, et ta omandas ja valdas aastatel 2019– 2020 nii enda tarbeks kui ka edasiandmise eesmärgil väikeses koguses kokaiini. Ta andis seda ühise tarvitamise käigus Rakveres ja Tallinnas korduvalt edasi B-le, D-le ja F-ile. 3

(29)1-21-1421 Maakohtu otsus
  1. Harju Maakohus tegi
  2. juunil 2022 otsuse, millega ta: 1) tunnistas G. Mutso süüdi ja karistas teda: a.

§ 2351

järgi (praegu § 2351 lg 1 järgi) vangistusega 4 aastaks ja 6 kuuks; b.

§ 2342

lg 1 järgi vangistusega 8 aastaks ning 6 kuuks; c.

§ 183lg 2 p 2 järgi vangistusega 6 kuuks; 2) mõistis G.

Mutsole

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse 8 aastat ja 6 kuud vangistust algusega 9.

septembrist 2020 ning jättis süüdistatava vahi alla; 3) mõistis G. Mutsolt kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks välja 21 607 eurot 52 senti, jättes selle otsustuse täitmiseks aresti alla G. Mutsolt ära võetud sularaha; 4) tegi otsustuse asitõendite kohta; 5) mõistis G. Mutsolt riigi kasuks välja menetluskulu hüvitise 2649 eurot, jättes valitud kaitsjale makstud tasu menetluskuluna süüdistatava kanda; 6) määras, et kohtuotsusest avalikustatakse enne jõustumist üksnes sissejuhatus ja resolutiivosa.

  1. Maakohus asus seisukohale, et kõik G. Mutsole süüdistuses ette heidetud teod on tõendatud ja kuriteona karistatavad.
  2. G. Mutso riigivastaste kuritegude faktoloogia oli maakohtu tuvastatu kohaselt järgmine: 1)
  3. a oktoobris tehti G. Mutsole ettepanek koostööks „Vöö ja Tee“ initsiatiivi all tegutseva Hiina mõttekojaga PIA, mis oli tegelikult HSL-i kattevari. G. Mutso nõustus koostööettepanekuga detsembris 2016, saates
  4. jaanuaril 2017 PIA-le enda elulookirjelduse; 2)
  5. veebruaril 2017 teatas vahendaja G. Mutsole, et viimase CV võeti hästi vastu ja hr W Pekingist soovib täiendavat infot G. Mutso kontaktide kohta. Ta märkis, et W organisatsiooni töö on pakkuda nõustamist, kaasa arvatud riskianalüüsi, Hiina üksustele, kes teevad välismaiseid koostööprojekte. Seetõttu oodatakse G. Mutsolt nendel teemadel põhjalikke teadmisi. G. Mutsol paluti mõelda enda kontaktidele poliitilistes ja majandusringkondades, kuna need võivad anda talle hoova sellise info saamiseks, mis hõlbustab analüüsi. Fookuses oleksid Venemaa ja Euroopaga seotud rahvusvahelise koostöö teemad.
  6. septembril 2017 teatas vahendaja G. Mutsole, et temaga ei hakka suhtlema W, vaid Victoria, kes loodab korraldada oktoobris G. Mutso külaskäigu Pekingisse; 3) sel ajal, kui G. Mutso kaalus PIA koostööettepanekut, ja ka pärast selle vastuvõtmist tegi ta järjepidevalt veebiotsinguid teemadel, mis on seotud spionaaži, inimeste jälgimise ja muu luurevaldkonda puudutavaga. Näiteks otsis G. Mutso spioonivarustust ja külastas sellega seotud veebilehti. Ta otsis infot ka otsingusõnadega „luure“ ja „luureteemalised sarjad“, samuti teavet eestlasest spioonide Hugo Tamsari ja Ljubov Rimmi kohta. Samuti otsis G. Mutso korduvalt infot otsingusõnadega „eesti kriminaalkoodeks“, „ülekuulamine“, „kriminaalmenetluse seadustik“ ja külastas Riigi Teataja veebilehte. Pärast PIA ettepaneku vastuvõtmist külastas G. Mutso ka inimeste otsinguga seotud internetilehekülgi. Muu hulgas 4

(29)1-21-1421 tegi ta korduvalt veebiotsinguid T. Kõutsi kohta. Lisaks puudutasid G. Mutso veebiotsingud ilmajaamu ja Eesti sadamaid; 4) 4.–
  1. detsembrini 2017 reisis G. Mutso Pekingisse. Seal kohtus ta mh Victoria ja Philipiga, kes on HSL-i töötajad. G. Mutso andis ülevaate enda suhtlusringkonnast ja edastas infot erinevatel teemadel. Ta sai HSL-ilt 5000 eurot sularaha ja tema reisikulud hüvitati. G. Mutso ja Victoria leppisid kokku, et edaspidi suhtlevad nad HSL-i loodud ja G. Mutso kasutusse antud e-posti aadressi gerli2018@163.com mustandite kausta kaudu. Tegemist on Hiina ja Vene luureteenistuste tavapärase informaatoritega suhtlemise meetodiga; 5) kohe pärast Pekingist naasmist külastas G. Mutso kübersõja-teemalisi veebilehti ja tegi veebiotsinguid küberjulgeoleku ning merendusega tegelevate Eesti teadlaste kohta. Veel külastas G. Mutso riikliku küberjulgeoleku strateegia suuniste veebilehte, otsides NATO küberjulgeoleku dokumente; 6) lisaks asus G. Mutso veenma Hiina mõttekojaga koostööle T. Kõutsi, keda ta tundis
  2. a aprilli lõpust. Esmalt uuris G. Mutso põhjalikult T. Kõutsi tausta. Ta teadis nii T. Kõutsi erialasest tegevusest kui ka asjaolust, et T. Kõutsil on riigisaladuse luba ja juurdepääsusertifikaat NATO salastatud teabele. Samuti teadis G. Mutso, et T. Kõuts on NATO merendusalaste komisjonide liige. G. Mutso märkis T. Kõutsile, et Hiina mõttekoda, mis olevat seotud logistika, merekaubanduse ja laevandusega, vajab merendusvaldkonna spetsialisti, kellel on teadmised Läänemere okeanograafiast, merehoovustest, lainetusest, jääst, tuulest jmt; 7) pärast mõningast viivitust andis T. Kõuts G. Mutsole nõusoleku ja edastas
  3. jaanuaril 2018 G. Mutsole lingi enda elulookirjeldusele.
  4. jaanuaril 2018 saatis G. Mutso T. Kõutsi CVlingi Victoriale, märkides, et T. Kõuts nõustus „meiega“ koos töötama ja et ta usub, et T. Kõuts on „just see inimene, keda me otsime“. G. Mutso palus Victorial saata küsimused ja teemad, millest Victoria on huvitatud. G. Mutso märkis, et T. Kõuts on pisut aeglane, kuid ta teeb kõik, et teda tagant lükata; 8)
  5. märtsil 2018 teatas Victoria G. Mutsole, et ta sai tagasisidet kliendilt ja nad arvavad, et T. Kõuts saab mereteemadel abiks olla. Victoria tegi ettepaneku, et G. Mutso ja T. Kõuts tuleksid Hiina koostööd arutama.
  6. aprillil 2018 teatas G. Mutso Victoriale, et ta on nõus, ja saatis Victoriale ka T. Kõutsilt saadud ilmajaamade lingid; 9)
  7. aprillil 2018 teatas Victoria, et ta sai kliendilt vastuse ja nad on valmis spondeerima G. Mutso ja T. Kõutsi Hiina reisi. Pärast seda suhtlesid Victoria ja G. Mutso reisi planeerimise küsimustes, kuid Victoria märkis sedagi, et tema kliente huvitab ka küberteema ja kõrgtehnoloogia ülekanne. Victoria palus G. Mutsol teada anda, kui tal on osutatud valdkondadele ligipääs või nende kohta ideid; 10) G. Mutso ja Victoria suhtlus jätkus pärast pausi
  8. augustil
  9. Lepiti kokku kohtumine Hongkongis. G. Mutso märkis Victoriale T. Kõutsist rääkides muu hulgas, et „loomulikult sa saad alati minuga arvestada, ära muretse, ma toon ta sinna“. Victoria palus T. Kõutsil kaasa võtta uurimisandmeid või -raporteid, et enda väärtust tõestada. G. Mutso palus Victorial teada anda huvipakkuvatest valdkondadest, et T. Kõutsil oleks võimalik end ette valmistada. Victoria märkis, et nende klient soovib „mitteavalikke“ uuringuraporteid, mis väljendaksid T. Kõutsi erialast asjatundlikkust ja saavutusi. Ta lisas, et nende huvid on üsna laiad ja nad soovivad kutsuda välisnõunikuks merendusalaste eksperditeadmistega silmapaistva isiksuse. 5
(29)1-21-1421 Üksikasju saavad nad arutada, kui T. Kõuts on muljet avaldanud. G. Mutso vastas, et kindlasti suudab T. Kõuts muljet avaldada, kuna tema teadmised on väga laiad; 11) 4.–
  1. oktoobrini 2018 reisisid G. Mutso ja T. Kõuts Hongkongi. Nad kohtusid Victoria ja Philipiga, kes tutvustasid end mõttekoja administraatoritena, kes valmistavad ette kohtumist transpordiagentuuriga. T. Kõuts tegi esimesel õhtusöögil lühikokkuvõtte operatiivokeanograafiast ja selle rakendustest Läänemeres. Järgmisel hommikul näitas T. Kõuts hotelli fuajees peetud seminaril, kus osales ka G. Mutso, Victoriale ja Philipile operatiivokeanograafia veebirakendusi. Samuti tutvustas ta portaali METOC, mis kajastab lisaks Meresüsteemide Instituudi mõõtejaamadele ka Ilmateenistuse, sadamate jt mõõteseadmete andmeid reaalajas. Victoria ja Philip soovisid, et T. Kõuts teeks kokkuvõtte operatiivokeanograafiast Läänemerel fookusega Eesti rannikumerel. Neid huvitas, milliste projektidega T. Kõuts on tööalaselt kokku puutunud, soovides nende raporteid; 12) pärast hotellis peetud seminari soovisid Philip ja Victoria, et T. Kõuts saadaks oma ettekande kokkuvõtte nende e-posti aadressile. T. Kõuts palus enne kokkuvõtte ärasaatmist selle läbi lugeda ka G. Mutsol.
  2. oktoobril 2018 saatis T. Kõuts nii Victoria kui ka Philipi e-postile mitu faili. T. Kõutsi edastatud failid sisaldasid kokkuvõtet tema ettekandest; teavet Euroopa globaalse ookeanijälgimise süsteemi, veebiportaali METOC ja EL-i rahastatud teadusprojektide GRACE ning SAFEWIN kohta. Tegemist oli teabega, millele ei olnud juurdepääsupiiranguid; 13) järgmisel päeval liitusid Hongkongi kohtumisega veel kolm inimest, keda tutvustati kui meretranspordi agentuuri esindajaid. Nende hulgas oli ka Olivia, kes oli samuti HSL-i töötaja. Neile pakkus huvi ka Arktika ja Põhja-meretee, mis lühendaks Hiina konteinerite teekonda Euroopasse. T. Kõuts rääkis Olivia ja Philipiga neid huvitavatest sadamatest, sh Tallinna ja Muuga sadamast; 14) Hongkongis andis Victoria T. Kõutsile enda kontaktandmed ja nad leppisid kokku järgmise kohtumise. Hiina poolele pakkus huvi Põhja-meretee ja merejää dünaamika. G. Mutso ja T. Kõuts leppisid kokku, et T. Kõuts paneb
  3. a lõpuks kokku Põhja-Jäämerd puudutava materjali. Nii G. Mutso kui ka T. Kõuts said 5000 eurot sularaha, samuti tasuti nende reisi- ja meelelahutuskulud; 15) 17.–
  4. märtsil 2019 reisisid G. Mutso ja T. Kõuts Tai Kuningriiki Bangkokki. Nad kohtusid kõigepealt Victoriaga, rääkides temaga T. Kõutsi koostatud Põhja-meretee kokkuvõttest. Victoria palus, et T. Kõuts paneks materjalid mälupulgale, et ta saaks need edastada transpordi-inimestele. G. Mutso saatis e-kirjaga Victoriale Soome-Eesti raudteetunneli projekti lõpliku versiooni.
  5. märtsil 2019 kohtusid T. Kõuts ja G. Mutso restoranis taas Victoriaga, kellele T. Kõuts andis mälupulga, kuhu ta oli Victoria palvel salvestanud kümme faili. Need sisaldasid T. Kõutsi ülevaadet Venemaa Arktika mereala ja Põhja-meretee kohta ning andmeid EL-i rahastatud teadusprojekti SAFEICE kohta. Seegi teave oli juurdepääsupiiranguteta; 16)
  6. märtsil 2019 kutsus Victoria T. Kõutsi ka eraldi kohtumisele, kus G. Mutsot ei olnud. Seal viibis Victoria, kes hiljem lahkus, ja veel kolm Hiina päritolu meesterahvast, kes pidid olema transpordiagentuurist, kuid osutusid HSL-i töötajateks. Eelnevalt oli Victoria edastanud kohtumisel osalenutele T. Kõutsilt saadud failid. T. Kõutsilt sooviti, et ta esitaks enda ettekande Põhja-mereteest peast. T. Kõuts tegi ettekande Põhja-Jäämere, samuti Venemaa Arktika mereala ja Põhja-meretee ning navigatsiooniohutuse kohta. Ühel hetkel hakkas üks isik, keda T. Kõuts pidas ülemuseks, rääkima vene keeles. „Ülemus“ rääkis T. Kõutsile Hiina 6
(29)1-21-1421 huvidest Arktikas ja mainis, et ta soovib Põhja-Jäämere kaarti. Ta andis T. Kõutsile mõista, et neile pakuvad huvi NATO saladused ja sellest peaks rääkima edasi. „Ülemus“ andis T. Kõutsile 8000 eurot. Lisaks ütles „ülemus“, et nii tema kui ka temaga kaasas olevad mehed on sõjaväelased ja nad tegelevad luurega. „Ülemus“ ütles, et seoses pingetega Arktikas on neil tarvis Põhja-Jäämere kaarti. T. Kõuts üritas selgitada, et tal ei ole võimalik seda muretseda, kuid „ülemus“ ei kuulanud; 17) pärast seda kohtumist rääkis T. Kõuts G. Mutsole, et isikud kellega ta kokku sai, olid sõjaväelased. Ta oli ärritunud ja avaldas G. Mutsole pahameelt. Samuti rääkis ta G. Mutsole, et temaga kohtunud isikud võtsid üles NATO teema, mis T. Kõutsile absoluutselt ei sobi. T. Kõuts saigi alles siis aru, et temaga Hongkongis ja Bangkokis kohtunud inimesed ei olnud seotud mõttekojaga, vaid huvitatud T. Kõutsi juurdepääsust riigisaladusele ja salastatud välisteabele. G. Mutsot ei üllatanud, et isikud, kellega T. Kõuts kohtus, olid sõjaväelased. Ta rahustas T. Kõutsi ja selgitas, et need inimesed kuuluvad süsteemi, mis organiseerib Hiinas merekaubandust ja logistikat, ning Hiinas ongi kõik valdkonnad, sh transport, seotud jõustruktuuridega. T. Kõuts soovis pärast Bangkoki reisi jääda Hiina esindajatega suhtlemisel passiivseks, aga G. Mutso julgustas teda, et G. Mutso ja T. Kõuts võiksid nendega ka edaspidi kohtuda, reisida ja raha teenida; 18) 4.–
  1. juunini 2019 kohtus G. Mutso Hainani saarel Victoriaga. Eestisse saadetud sõnumites kurtis G. Mutso, et ta ei saanud „kopikatki“ selle eest, mida on reisil läbi elanud. Ühes sõnumis märkis G. Mutso, et ta „peab olema kavalam kui nemad“, ja teatas, et ta arvab, et hiinlased tahavad näha, kuidas G. Mutso käitub.
  2. juunil 2019 peetud sõnumivestluses kirjeldas G. Mutso Victoriale enda kinnipidamist Hiina võimude poolt. Victoria vabandas G. Mutso ees ja teatas, et kui politsei on nii tõsine, siis ta võib paluda abi „oma sõpradelt“ Avaliku Julgeoleku Ministeeriumis; 19)
  3. juulil 2019 võttis Victoria ühendust T. Kõutsiga ja pakkus välja ühise puhkuse Tais või kusagil mujal, kus T. Kõutsile meeldiks. Kui T. Kõuts teatas, et ta on puhkuseplaanid juba teinud, uuris Victoria, millal oleks T. Kõutsile mugav aeg kohtuda. T. Kõuts pakkus välja oktoobri-novembri ja uuris, mis võiks olla diskussiooniteema. Victoria vastas, et nad on huvitatud Arktilise ookeani merekaardist. T. Kõuts vastas, et tal sellist kaarti ei ole ja ainuke, mis ta teha saab, on otsida midagi raamatukogust. Uuesti kontakteerus Victoria T. Kõutsiga
  4. oktoobril 2019 ja uuris, kas T. Kõutsil on võimalik novembris kohtuda. T. Kõuts lubas oma aegu vaadata, kuid andis mõista, et tal on kiire.
  5. oktoobril 2019 võttis Victoria T. Kõutsiga uuesti ühendust, et uurida reisi aja kohta. T. Kõuts vastas põigeldes, et ta ei ole saanud aega oma ajakava kontrollida ja pealegi on laupäev. Victoria vastas tuntava ärritusega, et „ma ei tea, kas sa oled liiga hõivatud, et vastata oma sõbra sõnumile ehk ainult vähem kui minutiga.“ Sellele sõnumile T. Kõuts enam ei vastanud; 20)
  6. oktoobril 2019 teatas Victoria G. Mutsole, et ta võttis hiljuti ühendust T. Kõutsiga ja viimane olevat väljendanud mingit väga raskesti mõistetavat suhtumist. Seetõttu soovis Victoria, et G. Mutso aitaks veenda T. Kõutsi oma lubadust pidama. G. Mutso teatas, et tal ei ole probleemi aidata, ja märkis, et T. Kõutsile ei meeldi, kui temaga otse ühendust võetakse. G. Mutso uuris Victorialt, mida T. Kõuts oli lubanud ja kas ta pidi midagi ette valmistama, et ta teaks, kuidas T. Kõutsile läheneda. Victoria teatas, et T. Kõuts lubas püüda leida kaarti, kuid kui ta arvab, et seda on liiga raske saada, ei ole see vajalik ning saab arutada teisi küsimusi. G. Mutso teatas, et ärgu nad muretsegu, ta saab kõik ära klaarida ja ärgu võtku Victoria edaspidi T. Kõutsiga otse ühendust, sest see teeb G. Mutsole T. Kõutsiga suhtlemise raskemaks. Victoria kiitis, et G. Mutso on nii võimekas. G. Mutso lubas seejärel küsida T. Kõutsilt kaardi kohta. Ta uuris, kus Victoria tahab kohtuda, ja küsis, kas on veel midagi 7
(29)1-21-1421 vaja. Victoria vastas, et pakub järgmiseks kohtumist Phuketis või Macaus, lisades, et kui kaartide küsimus saab klaaritud, on see selle korra jaoks päris piisav. Kirjeldades ühele lähikondsele enda suhtlust Victoriaga, märkis G. Mutso, et tema vaatab ainult, et ta sealt midagi saaks, samas olevat nad selle Tarmo talle juba nagunii kinni maksnud. G. Mutso avaldas rahulolu, et asjad on jälle paigas ning tema „käpa all“; 21)
  1. novembril 2019 teatas G. Mutso Victoriale, et ta ise saab kaardi, mistõttu pakub, et nad kohtuksid
  2. aastal. Victoria tänas ja imestas G. Mutso võimekuse üle.
  3. jaanuaril 2020 teatas G. Mutso Victoriale, et T. Kõuts olevat märkinud, et aasta lõpul selgitab ta oma reisimist. G. Mutso lisas, et ärgu Victoria muretsegu, kuna ta mõtleb midagi välja. Märtsis ja aprillis 2020 arutasid G. Mutso ja Victoria koroonaviiruse levikut ja avaldasid lootust, et nad saavad varsti kohtuda.
  4. juunil 2020 peetud vestluses tuttavaga rääkis G. Mutso sissetulekust, andes mõista, et varem olid tal võlad ja probleemid, aga Hiinast on tal sissetulek ja sinna oli oluline minna; 22)
  5. juulil 2020 võttis G. Mutso Victoriaga ühendust. Victoria teatas enda ametikõrgendusega kaasnevast kiirest töötempost, kuid avaldas lootust, et neil on võimalik varsti kohtuda ja vaadata, kas nad saavad koostööd teha. Ta märkis, et tal on mitmed head asjad, mida nad saavad G. Mutsoga arutada. G. Mutso vastas Victoriat ametikõrgenduse puhul õnnitledes, et ta loodab samuti Victoriat näha ning koostööd teha. Lõpetuseks kirjutas Victoria, et ainukene koostööd takistav probleem on pandeemia; 23)
  6. augustil 2020 broneeris G. Mutso Niitvälja Golfikeskuses
  7. augustiks aja golfimängule, mille algataja oli Eesti Kaitseväe ohvitser A, ja uuris tema kohta käivat fotogaleriid.
  8. augustil 2020 osales G. Mutso viidatud mängus, kuid lähemat kontakti A-ga tal ei tekkinud; 24)
  9. septembril 2020 peeti G. Mutso kahtlustatavana kinni.
  10. Maakohus leidis, et G. Mutso käitumine oli kantud ühtsest tahtlusest, kuid see tuleb teo toimepanemise kestel jõustunud seadusemuudatuse tõttu kvalifitseerida

§-de 2351 ja 2342 lg 1 järgi kuritegude reaalkogumina. Nimelt on see osa G. Mutso teost, mis leidis aset enne 14. jaanuari 2019, kvalifitseeritav

§ 2351

järgi (praegu

§ 2351

lg 1), süüdistatava hilisem käitumine aga

§ 2342lg 1 järgi.

  1. G. Mutso lõi Eesti kodanikuna Eesti Vabariigi vastase suhte Hiina Rahvavabariigi, selle organisatsiooni ning Hiina Rahvavabariigi ülesandel tegutsevate isikute ehk HSL-i töötajatega. Seejuures oli G. Mutso eesmärk abistada Hiinat, HSL-i ning viimase töötajaid Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses, mida ta suhte pidamise ajal ka tegi.
  2. G. Mutso poolt Eesti Vabariigi vastase suhte pidamine ning selle raames HSL-i abistamine kujutas endast ühtlasi Hiina julgeolekuteenistuse Eesti Vabariigi vastu suunatud luuretegevuses osalemist. Luuretegevuses osalemisel täitis G. Mutso HSL-i töötajate ülesandeid, kogudes, edastades ja andes üle Eestist kogutud teavet. Eesti Vabariigi vastase suhte teine osapool, keda G. Mutso nõuandmise, värbamise, teabe kogumise ja edastamisega abistas, oli

§ 232mõttes välisvaenlane.

21. G. Mutso poolt HSL-iga Eesti Vabariigi vastase suhte loomine ja pidamine ning Eesti Vabariigi ning tema partnerite kaitsevõimega seotud projektides osalevate isikute, sh T. Kõutsi veenmine ja kaasamine Eesti Vabariigi julgeolekut kahjustavale koostööle, samuti HSL-i tegevuses osalemine, 8

(29)1-21-1421 sh sõjaväeluurele teabe kogumine ja edastamine, kahjustas Eesti Vabariigi julgeolekut. Samuti kahjustas selline tegevus riikide jõutasakaalu Põhjalas. See mõjutas otseselt Eesti Vabariigi julgeolekut ning ohustas Eesti Vabariigi iseseisvust, sõltumatust ja territoriaalset terviklikkust.
  1. Riigikogu otsusega on heaks kiidetud Eesti julgeolekupoliitika alused (RT III, 06.06.2017, 2). Selle järgi käsitleb Eesti Vabariik oma julgeolekut rahvusvahelise julgeoleku osana ja korraldab oma julgeoleku tagamise koostöös NATO, EL-i ja teiste rahvusvaheliste partneritega. Hiina huvi Eesti suunal lähtub eeskätt sellest, et Eesti on EL-i ja NATO liige, kes valdab nende organisatsioonide infot, sh sellist, mis puudutab salastatud projekte. Hiinas luuratakse kõiki ja organisatsioonid on kohustatud julgeolekuasutusi abistama. Hiina on seadnud eesmärgiks teha aastaks 2035 sõjareform ja Hiina eriteenistused koguvad selleks luureandmeid. T. Kõutsi värbamine mõjutab Eesti julgeolekut, sest tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud mereteadlasega, kes teeb koostööd liitlastega ja kellel on juurdepääs salastatud teabele.
  2. HSL ja selle huvides ning ülesandel tegutsevad isikud, kes koguvad andmeid Eesti Vabariigi julgeoleku seisukohalt oluliste merendus-, keskkonnaalaste ja küberjulgeolekut puudutavate teemade kohta ning kodanike kohta, kes valdavad sellist teavet, toetavad Hiina riigi ja armee huve ning nende tegevus on suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku ning Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse ning territoriaalse terviklikkuse vastu.
  3. G. Mutso teadis Victoria ja teiste temaga suhelnud isikute seotusest HSL-iga. Ta osales teadlikult Eesti Vabariigi vastases luuretegevuses, abistades HSL-i töötajaid neile vajaliku teabe kogumise, edastamise ja üleandmisega. G. Mutso sai algusest peale aru, kellega ta koostööd tegema hakkab. Ta oli varalise kasu saamiseks valmis töötama HSL-i heaks ja täitma talle antud ülesandeid, sh värbama isikuid koostööle HSL-iga.
  4. Kohus leidis, et G. Mutsole tuleb riigivastaste kuritegude eest mõista prokuratuuri taotletust pikem vangistus. G. Mutso tegevus läks aina intensiivsemaks ja ta tegi endast kõik oleneva, et värvata rohkem isikuid või luua nendega kontakt, et saada vajalikku informatsiooni, mida HSL-ile edastada. Ta oli valmis täitma kõikvõimalikul moel HSL-i ülesandeid. G. Mutso kiitles lähedaste ja sõprade ees sellega, et ta teeb Hiinaga koostööd. G. Mutso motiiv oli puhtalt rahaline. Ta sai aru, et kahjustab Eesti Vabariigi julgeolekut, kuid tal oli sellest ükskõik. Seetõttu arvestas kohus

§ 2342

lg 1 järgi karistust mõistes

§ 58p 1 alusel raskendava asjaoluna omakasu motiivi.

Kergendavaks asjaoluks luges kohus G. Mutsol kriminaalkaristuste puudumise.

  1. Maakohus leidis, et kuna kohtuotsuses ega -toimikus riigisaladust ei ole, siis on kohtuotsuse kuulutamise seisuga kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 12 lg 1 p-s 1 sätestatud avalikkuse piiramise alus ära langenud. Kuivõrd kohtuotsuse jõustumisel langeb ära ka KrMS § 12 lg 1 p-s 4 sätestatud avalikkuse piiramise alus, tuleb kriminaalasja avalikkust piirata üksnes kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Enne kohtuotsuse jõustumist saab aga avalikustada üksnes kohtuotsuse sissejuhatuse ja resolutiivosa. Apellatsioonid ja ringkonnakohtu otsus
  2. Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatav ja kaitsja, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist või kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, ning prokuratuur, kes palus kohaldada KrMS § 12 lg 1 p-de 1 ja 4 alusel kohtumenetluse avalikkuse piirangut ning avalikustada kohtuotsuse jõustudes sellest üksnes sissejuhatus ning resolutiivosa.
  3. Tallinna Ringkonnakohus tegi
  4. oktoobril 2022 otsuse, millega jättis G. Mutso süüditunnistamise ja karistamise muutmata ning tühistas maakohtu otsuse üksnes selle 9

(29)1-21-1421 avalikustamist puudutavas osas. Ringkonnakohus määras, et kohtuotsuse jõustumisel avalikustatakse vaid otsuse sissejuhatus ja resolutiivosa. Ringkonnakohus mõistis riigilt G. Mutso apellatsioonimenetluse kulu katteks välja 5425 eurot. Prokuratuuri apellatsioon rahuldati, süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhisesiukohad olid järgmised.
  1. Maakohus ei rikkunud nõupidamistoa saladust, kui ta tutvus pärast nõupidamistuppa siirdumist Kaitsepolitseiametis asuva teabetoimikuga.
  2. Teabehanke kokkuvõtted on tõendina lubatavad. Teabehanketoimingute tegemisel ja nendega kogutud teabe kohtule esitamisel järgiti seaduse nõudeid.
  3. G. Mutso teod on tõendatud. Süüdistusversiooni, mille kohaselt olid G. Mutso koostööpartnerid HSL-i töötajad ja G. Mutso teadis seda, kinnitavad lisaks teabehanke kokkuvõtetele ka muud tõendid. Maakohus leidis õigesti, et kui T. Kõuts sai oma tegevuse tegelikust sisust ja koostööst HSL-iga teada alles Bangkokis, siis G. Mutso teadis sellest juba
  4. a lõpust.
  5. Maakohus andis G. Mutso käitumisele õige materiaalõigusliku hinnangu. Apellantide väite kohta, et süüdistusaktis ega kohtuotsuses pole suudetud formuleerida, milles väljendus Hiina tegevus Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu, märkis ringkonnakohus järgmist. Naiivne ja ainetu on kaitsja ja süüdistatava ettekujutus, et süüdistuses peaks olema formuleeritud, kuidas G. Mutso poolt teabe kogumine, edastamine ja riigisaladusele ning salastatud välisteabele ligipääsu omavate isikute värbamine ohustas Eesti Vabariigi iseseisvust, sõltumatust ja territoriaalset terviklikkust. Veel ainetum on ettekujutus, et süüdistuses peab olema näidatud, milles väljendus Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud Hiina tegevus. Selliselt soovib kaitsja, et süüdistus sisaldaks põhjust rahvusvaheliseks skandaaliks kahe riigi vahel. Luureasutused teenivad üksnes oma riikide huve ning koguvad infot üksnes enda eesmärkide saavutamiseks, olgu nendeks mõjusfääri laiendamine või ettevalmistumine võimalikuks sõjaagressiooniks. Riikide tegelikud plaanid ja eesmärgid, mille realiseerimise nimel luureasutused vajalikku teavet koguvad, on salajased, seega Eesti riigiasutustele teadmata. Isegi, kui sellised plaanid Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ning territoriaalse terviklikkuse kahjustamiseks on pädevatele riigiasutustele teada, oleks see kaitstud riigisaladusega. Igasugune koostöö välisriigi luureasutustega mitteametlikke kanaleid pidi ning selleks mittevolitatud isikute poolt kujutab endast koostööd välisvaenlasega ning on kriminaalkorras karistatav.
  6. Tõendatud on G. Mutso ja T. Kõutsi poolt HSL-i ülesandel teabe kogumine ning selle edastamine HSL-ile. Seega on G. Mutso käsitatav HSL-i kui välisriigi julgeolekuteenistuse huvides ja ülesandel tegutsev isik, kes kogus ja andis HSL-ile teavet.
  7. Nii Eesti Vabariigi vastane vandenõu kui ka Eesti Vabariigi vastu suunatud luuretegevus ja selle toetamine olid kantud G. Mutso ühtsest tahtlusest. Maakohus leidis õigesti, et G. Mutso tegu tuleb
  8. jaanuarile 2019 eelnenud perioodi osas kvalifitseerida

§ 2351järgi (hiljem § 2351 lg 1), alates nimetatud kuupäevast aga § 2342 lg 1 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon 35. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kaitsja, kes taotleb G. Mutso õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. 10

(29)1-21-1421
  1. Kassaatori hinnangul ei ole ringkonnakohus otsust nõuetekohaselt põhjendanud, vaid asunud hoopis kaitsja seisukohti naeruvääristama.
  2. Minnes pärast kohtuvaidlust Kaitsepolitseiametisse tutvuma teabehanke toimikuga, rikkus maakohus nõupidamistoa saladust. Kohtu tegevus tekitab kõrvaldamata kahtluse, et kohus käis uurimisasutuse töötajatega arutamas, milline kohtulahend teha. Maakohus mõistis süüdistatavale märksa raskema karistuse, kui seda taotles prokurör.
  3. Kohtud tuginesid läbiotsimistel kogutud tõenditele, kuid prokuratuur pole kohtule esitanud läbiotsimiste aluseks olevaid määrusi. G. Mutso elukohas
  4. septembril 2020 toimunud läbiotsimise protokolli kohaselt tehti see läbiotsimine prokuratuuri, mitte kohtu määruse alusel ja seega KrMS § 91 lg 2 nõudeid rikkudes. Kohtule pole esitatud kohtumäärust, millega oleks läbiotsimine KrMS § 91 lg 6 kohaselt heaks kiidetud. Läbiotsimise ebaseaduslikkus muudab ebaseaduslikuks ka kõik läbiotsmisel ära võetud tõendid ja nendel põhinevad kohtu järeldused.
  5. Läbiotsimisprotokollist nähtub, et enne seda, kui G. Mutso otsustas anda vabatahtlikult välja meilikontode, arvuti ja telefonide kasutamiseks vajalikud paroolid, ei selgitanud menetleja talle õigust seda mitte teha. Riigikohtu otsuse nr 1-20-1208/172 kohaselt on juurdepääs nendele andmekandjatele saadud ebaseaduslikult. Seetõttu langevad läbiotsimistel ära võetud digitaalsete seadmete ja andmekandjate kuvatõmmised tõendikogumist välja.
  6. Teabehanke kokkuvõttel nr 4.1-2/20/5334 pole väärtust, sest prokuratuur ei esitanud kohtule tõendusteavet, millel kõnesolev kokkuvõte rajaneb. Tõendiks ei saa pidada teabehanke kokkuvõtte allkirjastanud Kaitsepolitseiameti ametniku jutustust, mis ei rajane kriminaalasja materjalil.
  7. Maakohtu otsuse kohaselt tutvus kohus pärast kohtuvaidlusi Kaitsepolitseiametis teabetoimikuga ja parandas süüdistusaktis märgitud Olivia sünniaja. Seega tutvus maakohus lubamatult infoallikaga, mida ei ole süüdistusaktis nimetatud ega kaitsjale tutvustatud.
  8. T. Kõutsi kohtueelses menetluses antud ütlused ei ole tõendina lubatavad. T. Kõutsi seitse esimest ülekuulamist toimusid kaitsja osavõtuta. KrMS § 45 lg 2 p 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest kohustuslik, kui isiku huvid on vastuolus teise isiku huvidega, kellel on kaitsja. Kuna T. Kõutsi positsioon oli vastuolus G. Mutso omaga ja G. Mutsol oli kaitsja, siis oli T. Kõutsi ülekuulamine ilma kaitsjata ebaseaduslik ja nii saadud ütlused pole tõendina lubatavad. 43.

§ 2351kuni 14.

jaanuarini 2019 kehtinud redaktsioon tunnistas karistatavaks riigireetmise (

§ 232) katse.

Kui isikul on riigireetmise eesmärk, siis katsestaadiumi jõuab tegu, kui ta astub riigireetmise toimepanemiseks esimese sammu, nt loob kontakti välisriigi luureteenistusega. G. Mutsot

§ 2351järgi süüdi tunnistades – ja leides, et alates 14.

jaanuarist 2019 vastab see tegu

§ 2351lg 1 tunnustele – ongi kohtud tuvastanud, et ta pani toime riigireetmise katse.

Seega oli õiguslikult võimatu tunnistada G. Mutso kogu süüdistuse vältel ühesuguseks jäänud käitumise eest süüdi ka

§ 2342

järgi, sest selle kuriteokoosseisu kohaldamine on välistatud, kui tegu vastab riigireetmise, sh selle katse tunnustele. G. Mutso tegu oli õiguslikus mõttes üks jätkuv tegu. Kohtu viited reaalkogumile on asjakohatud. Jätkuv kuritegu kvalifitseeritakse selle sätte järgi, mis kehtib teo lõpuleviimisel. Sellest lähtuvalt võiks kõne alla tulla G. Mutso süüditunnistamine üksnes

§ 2351lg 1 järgi.

Samas on tõendamata, et G. Mutso pani toime

§ 2351lg 1 tunnustele vastava teo.

44. G. Mutso süüditunnistamine

§ 183lg 2 p 2 järgi on alusetu, sest pole tõendeid, mis kinnitaksid, et aine, mida G.

Mutso koos teistega tarvitas, oli just kokaiin ja mitte näiteks kofeiin. Kohtuotsustes viidatud tunnistajate ütlused pole tõendina lubatavad, sest tõenäoliselt leidis 11

(29)1-21-1421 kohtueelne menetleja need tunnistajad õigusvastaselt kogutud elektroonilise side andmete põhjal. Käesolevast kriminaalasjast eraldati ebaseaduslikult väidetavalt koos G. Mutsoga narkootikume tarvitanud tunnistaja B-d puudutav kriminaalasi. Seda tehti selleks, et saada lubamatu tõend. B-d ei hoiatatud valeütluste andmise eest.
  1. Maakohtul polnud õigust ignoreerida prokuratuuri karistusettepanekut. Kuna G. Mutso osalemine luuretegevuses jäi paljuski realiseerumata, oli tegemist kerge kuriteoga. Maakohus väljus G. Mutsole omakasu motiivi omistades süüdistusakti piiridest ja ringkonnakohus jättis selle vea parandamata. Karistust kergendava asjaoluna jäeti tähelepanuta, et G. Mutso andis menetlejale vabatahtlikult arvutite, telefonide ja elektronpostkastide paroolid.
  2. Ringkonnakohtu koosseisu ühel kohtunikul polnud alust kuulutada kohtuistungit kinniseks ja kohus ei teinud seda põhistatud määrusega, samuti ei arutatud küsimust kohtuistungil. Prokuratuuri apellatsiooni rahuldamine oli alusetu, sest toimikus ei ole riigisaladust. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsused peaksid olema avalikud, juurdepääsu toimikule saab maakohus piirata pärast menetluse lõppu.
  3. Kaitsja esitas Riigikohtule ka enda allkirjastatud, kuid G. Mutso koostatud avalduse, paludes seda käsitada kaitsja kassatsiooni täiendusena. Kassatsioonivastus
  4. Prokuratuur palub jätta kaitsja kassatsiooni rahuldamata ja süüdistatava kassatsiooni läbi vaatamata, leides mh järgmist.
  5. G. Mutso juures toimunud läbiotsimised ja nende käigus kogutud tõendid on seaduslikud. Eeluurimiskohtunik tunnistas läbiotsimised lubatavaks ja kohtu load on toimikus. Hetkeks, kui alustati läbiotsimist, mille raames andis G. Mutso menetlejale vabatahtlikult enda arvutisüsteemide ja muude digitaalsete andmekandjate kasutajatunnused ja paroolid, oli talle tutvustatud enese mittesüüstamise privileegi.
  6. Kaitsja vaidlustatud teabehanke kokkuvõte on lubatav tõend. See, et teabehanke kokkuvõtte salastatus kustutatakse, ei tähenda, et salastatus on kustunud ka teabetoimiku sisult. Kogutud teabe avaldamine võib riivata riigi julgeolekut vähem kui info avaldamine selle kohta, kuidas teave koguti. Käesolevas kriminaalasjas on teave, mille alusel kokkuvõtted koostati, jätkuvalt salastatud. Kuna teabe avaldamine võib kahjustada julgeolekuasutuse tööd, kaalub huvi riigisaladuse kaitsmise vastu üles süüdistatava õiguse teabetoimikuga tutvuda. Kohtud kontrollisid, et teabehanke kokkuvõtted vastavad teabetoimikutes olevale teabele, mis omakorda on kogutud kooskõlas seadusega.
  7. Kohtud andsid G. Mutso riigivastastele kuritegudele õige materiaalõigusliku hinnangu.

§ 2351

sätestab nii varasemas kui ka praeguses redaktsioonis vastutuse riigireetmise ettevalmistamise, mitte katse eest. Pole tuvastatav, et G. Mutso oleks täitnud riigireetmise koosseisu. Sellegipoolest oli süüdistatava tegevus suunatud riigireetmise koosseisu realiseerimisele. G. Mutso tegu oli kantud ühtsest tahtlusest, ent seadusemuudatus tingis olukorra, kus isiku karistusõiguslik vastutus kandus ühelt normilt teisele. 52. G. Mutsole karistust mõistes kohaldasid kohtud materiaal- ja menetlusõigust õigesti. 53. Ringkonnakohus toimis menetlust kinniseks kuulutades seaduslikult. Samuti on jätkuvalt alus kohtuotsuse ja -toimiku avalikkuse piiramiseks, ehkki kumbki ei sisalda riigisaladust. 12

(29)1-21-1421 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT (I) Kassatsiooni täienduse läbi vaatamata jätmisest
  1. Kaitsja esitas koos kassatsiooniga Riigikohtule avalduse, mis kannab pealkirja „Tallinna Vanglas viibiva Gerli Mutso kassatsioon“. Selle on koostanud G. Mutso, kuid allkirjastanud Sven Sillar kui „süüdistatava kassatsiooni advokaadist vahendaja“. Avalduses leitakse, et KrMS § 344 lg 3 p 3 annab kassatsiooni esitamise õiguse ka süüdistatavale kui kohtumenetluse poolele, kui ta teeb seda advokaadi vahendusel, kusjuures see advokaat ei pea olema kaitsja. S. Sillar märgib, et tema trükkis G. Mutso kassatsiooni ümber ja vahendab kassatsiooni Riigikohtule. Alternatiivselt palub kaitsja käsitada avaldust kassatsiooni täiendusena. Kolleegium leiab, et seda avaldust ei saa läbi vaadata.
  2. KrMS § 344 lg 3 kohaselt on kassatsiooniõigus prokuratuuril (p 1), advokaadist kaitsjal (p 2) ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel (p 3). Teiste kohtumenetluse pooltena KrMS § 344 lg 3 p 3 mõttes tuleb käsitada kannatanut, tsiviilkostjat ja kolmandat isikut, mitte süüdistatavat. Nii KrMS § 17 lg-st 1 kui ka sama seadustiku
  3. peatüki
  4. jao sätetest järeldub, et õigus ja kohustus kaitsta süüdistatava huve on kriminaalmenetluses üksnes sellisel advokaadil või muul õigusteadmistega isikul, kelle volitused on tekkinud KrMS §-s 42 sätestatud korras ja kellele laienevad seaduses ette nähtud kaitsja õigused ning kohustused (KrMS § 47). Süüdistataval ei saa olla kriminaalmenetluses kaitsja asemel või kõrval advokaadist esindajat, kellel ei ole kaitsja volitusi. Erinevalt kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku esindajast (KrMS § 41), kes osaleb kriminaalmenetluses esindatava nimel, on kaitsja KrMS § 17 lg 1 järgi ka ise kohtumenetluse pool ja ta osaleb menetluses enda nimel (vt ka RKKK 21.10.2022, 1-22-225/35, p 23). Süüdistatav saab kasutada kassatsiooniõigust üksnes advokaadist kaitsjale sellekohast suunist andes, mitte KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt.
  5. Tagajärjetuks jääb ka taotlus käsitada G. Mutso kassatsiooni kaitsja kassatsiooni täiendusena. Avaldus, milles deklareeritakse, et selle koostas süüdistatav ja kaitsja roll piirdus vaid dokumendi ümbertrükkimise, allkirjastamise ja Riigikohtule saatmisega, pole kaitsja kassatsioon. Vastasel korral kaotaks KrMS § 344 lg 3 p 2 mõtte. Osutatud säte eeldab, et advokaadist kaitsja oleks advokatuuriseaduse § 40 lg-s 2 sätestatud nõuetele vastava õigusteenuse osutamise raames enda õigusteadmistele tuginedes läbi töötanud eranditult kõik kassatsioonis esitatavad taotlused ja argumendid ning esitanud need Riigikohtule enda nimel. Praegusel juhul see nii ei ole. Järelikult tuleb G. Mutso avaldus jätta läbi vaatamata. (II) Ringkonnakohtu põhjendamiskohustuse rikkumisest
  6. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohus ei ole täiel määral järginud KrMS § 331 lg-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse põhistamise kohustust. Teise astme kohus tugines apellantide väidetele vastates ebaproportsionaalselt suures ulatuses maakohtu otsuse refereeringutele, selmet esitada omapoolne õiguslik argumentatsioon. Mõnikord võivad apellandi väited olla tõesti saanud ammendava vastuse juba maakohtu otsuses. Siis on ringkonnakohtu põhjendamiskohustus KrMS § 342 lg 3 kohaselt väiksem (RKKK 22.02.2016, 3-1-1-109-15, p 108). Samas ei ole ka sellisel juhul tarvidust maakohtu põhjendeid ringkonnakohtu otsuses suures mahus taasesitada, olgu siis neid tsiteerides või pisut teises sõnastuses ümber jutustades. Käesolevas asjas on ringkonnakohus aga suuresti just nii toiminud, mõnikord ka sellistes küsimustes, milles saanuks eeldada lisapõhjendusi.
  7. Kuna aga lüngad ringkonnakohtu argumentatsioonis puudutavad selliseid menetlus- ja materiaalõiguslikke küsimusi, mille lahendamine on ka Riigikohtu pädevuses, saab kolleegium 13
(29)1-21-1421 apellatsioonikohtu põhistamisvead käesoleva otsuse järgnevates osades ise ära parandada, kriminaalasja teise astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. (III) Pärast kohtuvaidlust teabetoimikuga tutvumise ja selle põhjal tuvastatu seaduslikkusest
  1. Kolleegium ei nõustu kassaatoriga, et käies pärast kohtuvaidlust Kaitsepolitseiametis teabetoimikuga tutvumas, rikkus maakohus KrMS § 305 lg-s 2 ette nähtud nõupidamistoa saladust. Samuti ei kogunud maakohus kohtuliku uurimise väliselt uusi tõendeid ega väljunud süüdistuse piiridest.
  2. Maakohus tutvus pärast kohtuvaidlust teabetoimikuga, andmaks hinnangut G. Mutso viimases sõnas osutatule, mille kohaselt ei klapi HSL-i töötaja Olivia sünniaja kohta süüdistusaktis märgitu T. Kõutsi ütlustega, samuti langesid Olivia ja Victoria sünnikuupäev süüdistusakti järgi kokku. Maakohus tegi teabetoimikuga tutvudes kindlaks, et süüdistusaktis oli Olivia sünnikuupäeva märkimisel tehtud viga, ja tuvastas tema õige sünniaja.
  3. Kriminaalasjas pole vähimaidki pidepunkte kaitsja väitele, et kohtukoosseis võis Kaitsepolitseiametit külastades selle ametnikega arutada, milline kohtulahend asjas teha. Pelgalt asjaolu, et kohus tutvus teabetoimikuga, mida riigisaladuse kaitsmiseks hoitakse Kaitsepolitseiameti ruumides, ei suurenda kaitsja väljapakutu tõenäosust. Kui kohus oleks tõepoolest soovinud kaasata uurimisasutuse ametnikud ebaseaduslikult nõupidamistoas lahendatavate küsimuste arutamisse, polnuks tal tarvidust minna selleks „otsitud põhjusel“ (nagu kaitsja märgib) Kaitsepolitseiametisse ja sellest kohtuotsuses kirjutada. Maakohtu ja uurimisasutuse ebaseaduslikku infovahetust ei saa järeldada sellestki, et kohus mõistis süüdistatavale prokuratuuri taotletust raskema karistuse.
  4. Alusetu on ka kassaatori väide, et maakohus asus pärast kohtuvaidlust teabetoimikuga tutvudes kohtuliku uurimise väliselt täiendavaid tõendeid koguma. Kohus tugines otsuses teabetoimikuga tutvumisel saadud infole Olivia sünnikuupäeva kohta. See kuupäev on – küll ekslikul kujul – kajastatud ka kohtulikul uurimisel avaldatud teabehanke kokkuvõttes (kohtutoimik (KoTo), kd 2, tl 19). Maakohtu otsuse punktis 39 on selgitatud, et kohtukoosseis kontrollis juba kohtuliku uurimise käigus kaitsja ja süüdistatava taotlusel julgeolekuasutuse esitatud teabe talletamise adekvaatsust, s.o teabetoimikuid, mille alusel on koostatud teabehanke kokkuvõtted. Järelikult oli see tõendusteave, mille maakohus teabehanke toimikust pärast kohtuvaidlust ammutas, teabehanke kokkuvõtte vahendusel kohtuliku uurimise esemeks. Vahendatud algtõendiga tutvumine ei ole uue tõendi kogumine.
  5. G. Mutsole esitatud süüdistuse sisu arvestades polnud erinevus süüdistusaktis märgitud ja kohtu poolt teabetoimiku põhjal tuvastatud Olivia tegeliku sünnikuupäeva vahel KrMS § 268 lg 5 mõttes oluline. Järelikult oli kohtul – vastupidiselt kaitsja väidetule – õigus tuvastada, et Olivia on ligikaudu viis aastat vanem, kui süüdistusaktis märgitud. (IV) Tõendite lubatavusest (A) Läbiotsimistega kogutud tõendid
  6. Ekslik on kaitsja väide, et prokuratuur ei ole kohtumenetluses esitanud G. Mutso kahes elukohas
  7. septembril 2020 toimetatud läbiotsimiste kohta käivaid määrusi. Kohtutoimikus on kaks prokuratuuri määrust, millega anti KrMS § 91 lg-s 3 sätestatud korras luba G. Mutso kummagi elukoha ja seotud objektide (sh G. Mutso kasutatavate arvutisüsteemide ja teabekandjate) läbiotsimiseks. Mõlemal määrusel on lisaks prokuröri allkirjale ka Harju Maakohtu 14
(29)1-21-1421 eeluurimiskohtuniku
  1. septembri
  2. a digiallkiri koos otsustusega, millega kohus tunnistas läbiotsimised KrMS § 91 lg 6 kohaselt lubatavaks (KoTo, kd 2, tl-d 99 ja 142). Seega vormistas kohus enda määrused seaduses ette nähtud korras pealdisena, tehes seda tähtaegselt.
  3. Viidates Riigikohtu otsusele asjas nr 1-20-1208, leiab kassaator, et kohtueelne menetleja sai ligipääsu
  4. septembri
  5. a läbiotsimistel ära võetud G. Mutso arvutis ja telefonis olevatele andmetele ning meilikontodele ebaseaduslikult. Kuigi nende andmekandjate ja kontode kasutamiseks vajalikud paroolid andis menetlejale G. Mutso, ei tutvustatud talle õigust osutatud info andmisest keelduda. Seetõttu on kõnesolevatelt andmekandjatelt kogutud tõendusteave kaitsja arvates lubamatu. Kolleegium seda vaadet ei jaga.
  6. Kaitsja viidatud kriminaalasjas lugesid kohtud lubamatuks tõendiks kahtlustatava elukaaslase – kes ise ei olnud kahtlustatav – mobiiltelefonist saadud tõendusteabe, sest ta andis enda telefoni PIN-koodi menetlejale, ilma et talle oleks enne seda tutvustatud õigust keelduda enda või oma lähedaste kuriteo tõendamisele kaasaaitamisest. (RKKK 14.06.2022, 1-20-1208/172, p-d 49–54)
  7. Menetletavas asjas on olukord teistsugune. Nimelt oli G. Mutso läbiotsimise ja digitaalsele teabele juurdepääsu võimaldava info üleandmise ajal ise kahtlustatav. G. Mutso peeti kahtlustatavana kinni
  8. septembril 2020 kell 9.25 enda elukohas. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollis on G. Mutso allkirjaga kinnitanud, et talle on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi ning selgitatud nende sisu, samuti on talle antud kirjalik õiguste deklaratsioon (KoTo, kd 7, tl 266–268). G. Mutso allkiri on ka talle antud õiguste deklaratsioonil (KoTo, kd 7, tl 269–272), mille olemasolu toimikus on kassaator ekslikult eitanud. Läbiotsimisprotokollist järeldub, et õiguste deklaratsiooni üleandmine eelnes kasutajanimede ja salasõnade ning parooli üleandmisele (KoTo, kd 2, tl 101– 102).
  9. Kahtlustatava õigused, mida G. Mutsole tutvustati, hõlmavad ka õigust keelduda ütluste andmisest (KrMS § 34 lg 1 p 1). G. Mutsole üle antud õiguste deklaratsiooni punktis 4 on samuti välja toodud tema õigus vaikida koos selgitusega, et kaitsja võib aidata tal sellekohast otsust teha (KoTo, kd 7, tl 270). Olles sellest õigusest informeeritud, oli G. Mutsol piisav võimalus aru saada, et ta ei ole kohustatud enda kontode kasutajanimesid ja salasõnu ning telefoni sissepääsuparooli menetlejale üle andma. Läbiotsimisprotokollist nähtub, et G. Mutso andis kõnesoleva teabe menetlejale vabatahtlikult (KoTo, kd 2, tl 100). Teabe üleandmise vabatahtlikkust on kinnitanud ka kaitsja kassatsioonis. Lisaks andis G. Mutso läbiotsimise käigus nõusoleku selleks, et Kaitsepolitseiamet teeks tema kontode vaatluse (KoTo, kd 2, tl 101).
  10. Neil põhjustel asub kolleegium seisukohale, et kohtueelne menetleja sai juurdepääsu G. Mutso telefonis, arvutis ja e-posti kontodel olevale teabele seaduslikult ning kohtud lugesid sealt leitud tõendusteabe õigusega lubatavaks. (B) T. Kõutsi ütlused
  11. Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust T. Kõutsi kohtueelses menetluses antud ja maakohtus KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel tõendina vastu võetud ütluste lubamatuse kohta.
  12. Kassaatori hinnangul on T. Kõutsi ütlused tõendina lubamatud seepärast, et ta kuulati esimesel seitsmel korral kahtlustatavana üle kaitsja osavõtuta. Kuna G. Mutsol oli kaitsja ja T. Kõutsi ning G. Mutso huvid olid vastuolus, pidanuks KrMS § 45 lg 2 p 4 kohaselt kaitsja olema ka T. Kõutsil.
  13. KrMS § 45 lg 2 p 4 järgi on kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest kohustuslik muu hulgas siis, kui isiku huvid on vastuolus teise isiku huvidega, kellel on kaitsja. Kolleegium märgib, et 15
(29)1-21-1421 osutatud sätte eesmärk on tagada, et kahtlustatavad (mõnel juhul ka süüdistatavad), kelle huvid on omavahel vastuolus, oleksid kriminaalmenetluses võrdses olukorras. Kaitsjaga kahtlustatav on enda huvide kaitsmisel eelisolukorras võrreldes kaaskahtlustatavaga, kellel kaitsjat ei ole. Vältimaks olukorda, kus kaitsjaga kahtlustataval õnnestub oma eelisseisundit kasutades kahjustada kaaskahtlustatava õigusi (nt põhisüüd menetletava kuriteo eest alusetult tema kaela veeretades), näebki KrMS § 45 lg 2 p 4 ette kaitsjasunni.
  1. KrMS § 45 lg 2 p 4 kaitse-eesmärk hõlmab üksnes selle isiku huve, kellele tuleb osutatud sätte kohaselt kaitsja tagada, ega laiene tema kaaskahtlustatavale. Teisisõnu ei anna KrMS § 45 lg 2 p 4 kahtlustatavale, kellel on kaitsja, subjektiivset õigust, et kaitsja oleks ka temaga huvide konfliktis oleval kaaskahtlustataval. Vastupidise tõlgenduse korral tekiks mh ebaloogiline olukord, kus kaitsja olemasolu annaks kahtlustatavale õiguse nõuda kaitsjat ka kaaskahtlustatavale. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast on samuti tuletatav seisukoht, et õigus kaitsjale teenib eelkõige kaitsealuse enda, mitte tema kaaskahtlustatava huve (EIK 02.05.2023, Strassenmeyer vs. Saksamaa, p 95 koos p-ga 57). Järelikult ei olene T. Kõutsi ütluste lubatavus G. Mutso süüküsimuse lahendamisel sellest, kas T. Kõutsi ülekuulamine oli kooskõlas KrMS § 45 lg 2 p-ga
  3. Sõltumata eespool märgitust osutab kolleegium sellelegi, et kui seitsmel esimesel ülekuulamisel avaldas T. Kõuts, et ta ei soovi kaitsjat, siis alates tema kaheksandast ülekuulamisest
  4. jaanuaril 2021 viibis kohal ka kaitsja. T. Kõuts sai enne ülekuulamist kaitsjaga omavahel nõu pidada.
  5. jaanuari
  6. a ülekuulamisel küsis uurimisasutuse ametnik T. Kõutsilt, kas ta mäletab enda varem antud ütlusi ja jääb nende juurde. T. Kõuts vastas sellele küsimusele kaitsja juuresolekul jaatavalt ning kinnitas, et ta on rääkinud kõikidel ülekuulamistel tõtt. (KoTo, kd 8, tl 101) Sama kinnitas T. Kõuts kaitsja juuresolekul ka viimasel ülekuulamisel
  7. veebruaril 2021 (KoTo, kd 8, tl 107).
  8. Mis puudutab T. Kõutsi ütluste tõendina vastuvõtmise lubatavust KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 järgi ning KrMS § 15 lg 3 nõuete järgimist, samuti ütluste usaldusväärsust, siis eeskätt maakohus on käsitlenud neid küsimusi piisava põhjalikkusega. Kolleegium nõustub kohtute järeldustega. (C) Teabehanke kokkuvõte
  9. Kassaator märgib, et kuna kohtule ei ole esitatud
  10. septembri
  11. a teabehanke kokkuvõtte nr 4.1-2/20/5334 aluseks olevat tõendusteavet, siis ei saa seda kokkuvõtet käsitada kohtukõlbliku tõendina. Kaitsja arvates on teabehanke kokkuvõtte tõend üksnes niivõrd, kuivõrd seal kajastatu rajaneb kohtule esitatud lubatavatel tõenditel (nt e-kirjavahetus, salaja pealt kuulatud vestlus vmt).
  12. Kolleegium leiab, et kõnesolev kokkuvõte ei ole tõepoolest usaldusväärne ja see tuleb tõendikogumist tervikuna välja jätta. Seda aga mõnevõrra teistsugustel põhjusel kui need, millele osutab kaitsja.
  13. Nõustuda ei saa kassaatori väitega, et teabehanke kokkuvõte on kriminaalmenetluses tõend üksnes siis, kui prokuratuur esitab koos sellega kohtule ka need n-ö algtõendid, millest kokkuvõttes toodud teave pärineb.
  14. KrMS § 63 lg 11 kohaselt võib kriminaalmenetluses teatud tingimustel tõendiks olla ka julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave. Seejuures ei täpsusta seadus seda, millises vormis tuleb kõnesolev teave kriminaalmenetluses tõendina esitada. Riigikohus on varem leidnud, et julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes (RKKK 10.04.2017, 3-1-1-101-16, p 20). 16
(29)1-21-1421 Samas ei ole kolleegiumi hinnangul välistatud KrMS § 63 lg-s 11 nimetatud teabe esitamine ka mõne muu KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendina, näiteks julgeolekuasutuse ametniku ütlustena, foto, filmi või muu teabetalletusena.
  1. Teabehanke kokkuvõte kui tõend kaotaks mõtte, kui selles kajastuv teave rajaneks üksnes mingitel sellistel teistel julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud tõenditel, mis on samuti KrMS § 63 lg 11 kohaselt kriminaalmenetluses esitatud. Olukorras, kus kriminaalmenetluses on võimalik esitada julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud n-ö algtõend (nt ütlus, helisalvestis või foto), tulebki teha just seda. Algtõendi sisu kajastav teabehanke kokkuvõte kui tuletatud tõend muutuks originaaltõendi olemasolul tavaliselt ülearuseks. On ju tõend seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule, seega tuleb võimalusel eelistada nn tõendamiseseme asjaolule lähimat originaaltõendit (RKKK 12.04.2010, 3-1-1-21-10, p 12). Seetõttu tuleb ka riigi peaprokuröril teabehanke kokkuvõtte kasutamiseks luba andes riigisaladuse kaitset tagavates piirides põhjendada, miks ei saa tõendina esitada kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid.
  2. Ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust võib tingida olukorra, kus julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet ei saa kas osaliselt või tervikuna esitada selle originaalkujul. Siis tulebki kõne alla võimalus esitada tõendina hoopis teabehanke kokkuvõte, mis kajastab julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet (ehk algtõendite sisu) vaid niisuguses vormis ja ulatuses, mida riigisaladuse kaitsevajadus lubab. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et õigus asjakohaste tõendite avaldamisele ei ole absoluutne. Mis tahes kriminaalmenetluses võib esineda võistlevaid huvisid, nt riigi julgeolek või vajadus kaitsta tunnistajaid kättemaksu eest või hoida saladuses politsei meetodeid kuriteo uurimisel, mida tuleb arvestada vastukaaluna süüdistatava õigustele. Mõnes asjas võib olla vajalik varjata teatud tõendeid, et kaitsta teise isiku põhiõigusi või olulist avalikku huvi. Siiski on lubatavad vaid sellised kaitse õigusi piiravad meetmed, mis on äärmiselt vajalikud. (EIK 06.03.2012, Leas vs. Eesti, p 78; 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 85)
  3. Küll tuleb süüdistatavale ja/või kaitsjale tagada juurdepääs kõigile neile teabehanke kokkuvõtte aluseks olevatele algtõenditele, mille puhul ei kaalu riigisaladuse kaitsevajadus kaitseõigust üles. Selleks on olenevalt asjaoludest võimalik riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) alusel kas riigisaladuse salastatus enne tähtaega kustutada (RSVS § 13) või anda menetlusosalisele juurdepääs piiratud, konfidentsiaalse või salajase taseme riigisaladusele (RSVS § 29).
  4. Asjaolu, et ülekaalukas huvi kaitsta riigisaladust välistab põhjendatult võimaluse tutvustada kriminaalmenetluse osalistele teabehanke kokkuvõtte aluseks olevaid algtõendeid, ei tähenda veel seda, et täidetud on kõik tingimused, tuginemaks teabehanke kokkuvõttele kui tõendile. Kõnesolevas olukorras on kohtul eriti oluline hinnata nii teabehanke kokkuvõtte usaldusväärsust kui ka võtta ise tarvitusele kaitseõiguse riivet tasakaalustavad abinõud, pöörates ühtlasi tähelepanu juurdepääsupiirangute põhjendatusele (vt ka EIK viidatud otsus Leas, p 78 jj, samuti 25.07.2017, M. vs. Madalmaad, p-d 57–70).
  5. Menetletavas asjas kohtule tõendina esitatud
  6. septembri
  7. a teabehanke kokkuvõttes (KoTo, kd 2, tl 19–21) kajastatud teabe puhul torkab silma, et tegemist on üldist laadi kirjeldusega, mis pealegi langeb sisuliselt kokku süüdistuse tekstiga, korrates seda kohati peaaegu sõna-sõnalt. Mõnevõrra lihtsustatult öeldes on prokuratuur esitanud kohtule kaks sarnase sisuga dokumenti, millest üks on prokuröri allkirjastatud süüdistusakt ja teine Kaitsepolitseiameti ametniku koostatud teabehanke kokkuvõte, mille ülesanne on süüdistuses märgitut tõendada. Samal ajal ei ole teabehanke kokkuvõttes isegi umbkaudseid selgitusi selles kajastatud teabe päritolu kohta, ehkki kokkuvõttes on ka ilmselgelt avalikest allikatest pärinevat teavet (nt T. Kõutsi teenistuskäik). Riigi peaprokuröri KrMS § 63 lg 11 alusel antud loas kõnesoleva teabehanke 17
(29)1-21-1421 kokkuvõtte tõendina esitamiseks puudub igasugune põhjendus selle kohta, miks ei saanud kriminaalasjas kasvõi mingis osas esitada neid algtõendeid, millel teabehanke kokkuvõte põhineb.
  1. Nii maa- kui ka ringkonnakohus märkisid, et nad kontrollisid Kaitsepolitseiametis teabetoimikutes sisalduvaid teabetalletusi, mille alusel on teabehanke kokkuvõtted koostatud. Samas ei nähtu kohtuotsusest, et kohtud oleksid hinnanud seda, kas kõigi kõnesoleva teabehanke kokkuvõtte aluseks olevate algtõendite (teabetoimikus sisaldunud teabetalletuste) KrMS § 63 lg 11 alusel tõendina esitamata jätmine oli täies ulatuses põhjendatud.
  2. Kõike eeltoodut kogumis arvestades leiab kolleegium, et kohtute tutvumine teabetoimikuga ei ole praegusel juhul piisav abinõu, tasandamaks kaitseõiguse riivet, mis kaasnes tuginemisega
  3. septembri
  4. a üldsõnalisele teabehanke kokkuvõttele kui tõendile. Kuna käsitletav kokkuvõte ei vasta kriminaalmenetlusliku tõendi usaldusväärsusele esitatavatele miinimumnõuetele, tuleb see tõendikogumist tervikuna välja jätta.
  5. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tingi kassatsioonimenetluses mõne tõendi tõendikogumist väljajätmine vältimatult kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest lähtudes tuleb hinnata seda, kas tõendikogum ja sellele tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava tõendiga. (RKKK 26.05.2010, 3-1-1-22-10, p 14.6; 18.06.2021, 1-16-6179/111, p 78)
  6. Kohtuotsustest nähtub, et kõik need faktilised asjaolud, mille tuvastamisel viidati muu hulgas
  7. septembri
  8. a teabehanke kokkuvõttele, leidsid kinnitust ka teiste tõenditega. Seejuures kasutasid kohtud kõnesolevat teabehanke kokkuvõtet pigem n-ö toetava tõendina teiste, olulisemate tõendite kõrval. Seetõttu leiab kolleegium, et käsitletav tõend ei olnud üheski küsimuses kohtute veendumuse kujunemisel määrav ja selle tõendikogumist kõrvaldamine kohtute tuvastatut ei muuda.
  9. Järelikult ei ole otsuse käesolevas alaosas tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes oluline ega tingi kohtuotsuste tühistamist. Kolleegium piirdub vaid
  10. septembri
  11. a teabehanke kokkuvõttele tuginevate põhjendite kohtuotsusest väljajätmisega KrMS § 361 lg 1 p 3 alusel. (D) B, F-i ja D ütlused
  12. Kassaator leiab, et tunnistajate B, F-i ja D ütlused, millele kohtud tuginesid G. Mutso narkokuriteo asjaolude tuvastamisel, on tõendina lubamatud, sest tõenäoliselt jõudis menetleja nende tunnistajateni tõendina lubamatute elektroonilise side andmete põhjal.
  13. Kolleegium märgib, et kriminaalasjas pole tuvastatud, kuidas kohtueelne menetleja B-st, F-ist ja D-st kui võimalikest tunnistajatest teada sai. Vaatamata asjaolule, et süüdistatav tõstatas selle küsimuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus, pole prokuratuur selgitanud, mil moel ta tunnistajateni jõudis, ja ka kohtud pole kaitseväitele vastanud.
  14. Süüdistusakti tõendite loetelu punktis 35 on nimetatud
  15. veebruari
  16. a sideettevõtjalt saadud andmete protokolli, mis kajastavat muu hulgas G. Mutso suhtlust B, F-i ja D-ga (KoTo, kd 1, tl 10 pöördel). Selle tõendi esitamisest prokuratuur
  17. augusti
  18. a kohtuistungil loobus, kuna sideandmed olid saadud pärast
  19. oktoobrit 2020 tehtud päringuga ja seega Riigikohtu otsuse nr 116-6179/111 järgi tõendina lubamatud (KoTo, kd 2, tl 28 pöördel). 18
(29)1-21-1421
  1. On tõenäoline, et vähemalt B kui võimaliku tunnistajani jõudis kohtueelne menetleja G. Mutso mobiiltelefonist leitud andmete ja tema Facebooki konto vaatluse tulemusena, sest need toimingud tehti mitu kuud enne sideandmete päringut ning vaatlusega kogutud teave sisaldab ka narkootikumide käitlemisele viitavaid sõnumivahetusi G. Mutso ja B vahel. Samas ei saa välistada, et mõne tunnistaja isiku tuvastas menetleja ka elektroonilise side andmete abil – vähemalt ei ole prokuratuur kogu kohtumenetluse vältel kasutanud võimalust selline versioon kummutada.
  2. Võtmata seisukohta küsimuses, kas tunnistaja ütlused võivad olla mõnel juhul tõendina lubamatud ka üksnes seetõttu, et menetleja jõudis tunnistajani tõendina lubamatute sideandmete abil, leiab kolleegium, et praegusel juhul see nii ei olnud. Kuigi pole välistatud, et tõendi lubamatus võib kaasa tuua ka sellest saadud info abil kogutud teise tõendi lubamatuse, ei ole tegemist üldkehtiva reegliga. Menetletavas asjas saadi sideandmed pärast
  3. oktoobrit 2020 antud prokuratuuri loa alusel ja seega olnuksid need tõendina lubamatud (vt RKKK 18.06.2021, 1-16-6179/111, p-d 104– 107). Siiski koguti sideandmed enne Riigikohtu viidatud otsust. Arvestatava tõenäosusega jõudnuks kohtueelne menetleja samade tunnistajateni ka muul viisil, kui sideandmeid kasutades. Seetõttu peab kolleegium praeguse juhtumi asjaoludel võimalikuks eristada sideandmete ja (võibolla) nende abil leitud tunnistajate ütluste lubatavust.
  4. Viidates Riigikohtu otsusele asjas nr 1-20-1208, peab kaitsja B ütlusi lubamatuks ka seetõttu, et B kui G. Mutso arvatava kaastäideviija kahtlustus kokaiini käitlemises eraldati alusetult menetlemiseks teises kriminaalasjas, saamaks tõendit käesolevas menetluses. Kaitsja väitel ei hoiatatud B-d teadvalt valeütluste andmise eest. Kolleegium kassaatoriga ei nõustu. B kahtlustus eraldati käesolevast kriminaalasjast KrMS § 216 lg 4 alusel. Kaitsja osutatud tõik, et B suhtes toimetatavas kriminaalmenetluses pole praeguseks lõpplahendini jõutud, ei anna veel alust järeldada, et kriminaalasjade eraldamine olnuks põhjendamatu. Sõltumata sellest ei ole käesolev kriminaalasi võrreldav asjaga nr 1-20-
  5. Tolles asjas oli tegemist olukorraga, kus kriminaalasjade alusetu eraldamisega loodi kunstlikult eeldused kahe isiku ütluste deponeerimiseks. B andis aga ütlusi kriminaalasja arutamisel ristküsitluses. Samuti on otseselt eksitav kaitsja väide, et tunnistajat ei hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt selgitas kohus B-le, et ta peab rääkima tõtt, ja hoiatas teda vastutusest mh

§ 320

järgi, kuigi teda teavitati samas ka sellest, et tal on õigus ütluste andmisest keelduda, mida tunnistaja siiski ei teinud.

  1. Järelikult on nii B kui ka F-i ja D ütlused tõendina lubatavad. (V) Vahejäreldus faktiliste asjaolude tuvastatuse kohta
  2. Arvestades muu hulgas käesoleva otsuse IV osas märgitut, leiab kolleegium, et faktilised asjaolud, millele kohtud tuginesid G. Mutsot riigivastastes kuritegudes ja narkokuriteos süüdi tunnistades, samuti talle karistust mõistes ja konfiskeerimise asendamist kohaldades, on kindlaks tehtud kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkumata. Eeskätt maakohtu otsuses faktiliste asjaolude tuvastamise kohta kirja pandud põhjendused on piisavalt veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale üldjoontes jälgitav. Riigikohus fakte ei tuvasta (KrMS § 363 lg 5). Seega tuleb G. Mutso käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel ja õigusjärelmite kohaldamisel aluseks võtta faktilised asjaolud sellisel kujul, nagu kohtud need tuvastasid. (VI) Süüdistatava tegude karistatavusest
  3. G. Mutso teod narkootilise aine käitlemisel on kvalifitseeritud õigesti

§ 183lg 2 p 2 järgi. 19

(29)1-21-1421
  1. G. Mutso ja Hiina sõjaväeluure koostööle karistusõigusliku hinnangu andmisel on kohtud osaliselt eksinud. Võttes aluseks kohtute tuvastatud asjaolud (vt eeskätt käesoleva otsuse punkt 17), asub kolleegium seisukohale, et enne
  2. jaanuari 2019 ei vastanud G. Mutso tegu

§-le 2351 ega ka mitte ühelegi teisele süüteokoosseisule. Süüdistatava käitumise

  1. jaanuarist 2019 kuni
  2. septembrini 2020 kvalifitseerisid kohtud aga õigesti

§ 2342lg 1 järgi.

(A) Hinnang G. Mutso käitumisele enne 14. jaanuari 2019 100.

§ 2351(„Eesti Vabariigi vastane vandenõu“) sätestas enne 14.

jaanuari 2019 vastutuse Eesti Vabariigi kodaniku poolt suhte loomise või pidamise eest välisriigiga, välisriigi organisatsiooni või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga eesmärgiga panna toime

§-s 232 sätestatud kuritegu. 101.

§ 232

(„Riigireetmine“) lg 1 järgi oli toona (ja on ka praegu) kuritegu Eesti Vabariigi kodaniku poolt välisriigi, välisriigi organisatsiooni, välismaalase või välisriigi ülesandel tegutseva isiku abistamine Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses või riigisaladuse või salastatud välisteabe kogumine selle edastamise eesmärgil või selle edastamine välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule. 102. Seega nägi

§ 2351

ette vastutuse riigireetmise ettevalmistamise, mitte katse eest, nagu leiab ekslikult kaitsja (vt käesoleva otsuse punkt 43). Riigireetmise katsena oli ja on

§ 232

ja § 25 lg-te 2–4 või § 26 lg 1 järgi karistatav see, kui toimepanija on juba asunud toime panema tegu, mis on suunatud välisriigi või tema agendi abistamisele või riigisaladuse või salastatud välisteabe edastamisele või edastamise eesmärgil kogumisele. Pelgalt

§-s 2351 nimetatud suhte loomisest või pidamisest kui ettevalmistavast tegevusest selleks ei piisa. 103. Kellegi karistamine

§ 2351järgi eeldas enne 14.

jaanuari 2019 seda, et ta täitis: 1) kuriteo objektiivse koosseisu sellega, et tema, i. olles Eesti Vabariigi kodanik, ii. lõi välisriigi, välisriigi organisatsiooni või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga suhte ja/või pidas seda suhet, ning 2) kuriteo subjektiivse koosseisu sellega, et ta, i. teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (

§ 16lg 4) kuriteo objektiivsele koosseisule vastavaid fakte ning ii.

lähtus kas: (a) eesmärgist panna tulevikus toime selline tegu, mille kohta ta teab või vähemalt peab võimalikuks ja möönab, et see abistab välisriiki, välisriigi organisatsiooni, välismaalast või välisriigi ülesandel tegutsevat isikut vägivallata tegevuses, mis on suunatud kas Eesti Vabariigi 1. iseseisvuse ja sõltumatuse või 2. territoriaalse terviklikkuse vastu, või 20

(29)1-21-1421 (b) eesmärgist koguda või edastada tulevikus välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule riigisaladust või salastatud välisteavet. 104. G. Mutso tegevus, mis leidis aset enne 14. jaanuari 2019, vastab toona kehtinud

§ 2351objektiivsele koosseisule.

Kohtud tuvastasid, et G. Mutso on Eesti Vabariigi kodanik ja ta tegi koostööd HSL-iga. Kolleegiumi hinnangul oli selline koostöö käsitatav suhte loomise ja pidamisena

§ 2351mõttes.

HSL on Hiina Rahvavabariigi ehk välisriigi organ ja seega lõi G. Mutso suhte välisriigiga. 105. Kohtute tuvastatu põhjal oli G. Mutso HSL-iga koostööd tehes teadlik, et need inimesed, kellega ta koostööd teeb, on Hiina riikliku luureorgani teenistuses. Seejuures pole tähtsust, kas G. Mutso teadis täpselt, millist nime kandva organi esindajatega tegemist on. Piisas sellest, et ta sai aru enda koostööpartnerite tegevuse üldisest olemusest. Seega oli tal ka tahtlus

§ 2351koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude suhtes.

  1. Välisriigi või tema agendi vägivallatu tegevus, mille abistamine oli ka enne
  2. jaanuari 2019 karistatav

§ 232

järgi – ja sellise abistamise eesmärgil suhte loomine või pidamine

§ 2351

järgi –, peab olema suunatud kas Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või siis tema territoriaalse terviklikkuse vastu. 107.

§-s 232 kasutatud väljend Eesti Vabariigi iseseisvus ja sõltumatus osutab põhiseaduse (PS) § 1 lg-s 1 ette nähtud suveräänsusklauslile. Iseseisvus tähendab, et Eesti Vabariiki ei saa muuta mõne teise riigi osaks, sõltumatus aga väljendab seisundit, kus välisriik ei saa Eesti seadusandjale ette kirjutada juhiseid, kuidas oma elu korraldada. (Vt Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarid. Eesti Teaduste Akadeemia Riigiõiguse Sihtkapital. 2022, § 1 komm 41.) Suveräänsuse põhisisuks on otsustusõigus kõigis küsimustes sõltumatult välistest mõjudest (RKÜK 12.07.2012, 3-4-1-6-12, p 127). Eesti Vabariigi territoriaalne terviklikkus seisneb aga PS § 2 kohaselt selles, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik (lg 1) ning Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik (lg 2). 108.

§ 232

lg 1 räägib Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud tegevusest – seega pole tegemist alternatiividega. Järelikult vastab sellele koosseisutunnusele üksnes välisriigi või selle agendi niisugune tegevus, mille eesmärk või tagajärg on Eesti Vabariigi muutmine mõne teise riigi osaks. Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevuse eesmärk või tagajärg peab aga olema mõne Eesti Vabariigi territooriumi osa Eestist eraldamine, muutes selle kas iseseisvaks või liites mõne teise riigiga, või siis osal Eesti maa-alast nt põhiseadusvastase territoriaalse autonoomia kehtestamine (vt ka RKPJK 11.08.1993, III-4/1-2/93 ja 06.09.1993, III-4/1-3/93). 109. Pidades muu hulgas silmas

§ 232

sanktsiooni, mis nägi ja näeb ette kuue- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse, ei saa välisriigi või tema agendi Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevust kui kuriteo koosseisulist tunnust tõlgendada laiendavalt (vrd ka nt RKKK 21.02.2019, nr 1-16-6452/340, p 37). See tähendab, et mitte igasugune Eesti Vabariigi julgeolekut ohustav või kahjustav tegevus ei ole veel Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevus

§ 232– ega seega ka § 2351 – mõttes.

Kõnesoleva koosseisutunnuse täitmiseks ei piisa sellest, et välisriigi või tema agendi tegevus kätkeb Eestile julgeolekuriske või on suunatud Eestile geopoliitiliselt või julgeolekualaselt ebasoodsate arengute esilekutsumisele. Kellegi süüditunnistamiseks ja karistamiseks on tarvis usutavalt näidata, et välisriigi või tema agendi see tegevus, millele toimepanija kaasabi osutas (

§ 232) või millele 21

(29)1-21-1421 tulevikus kaasabi osutamiseks ta suhte lõi või seda pidas (

§ 2351

), olnuks suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu. Lisaks on nõutav, et toimepanija oleks seda asjaolu vähemalt võimalikuks pidanud ja möönnud (

§ 16lg 4).

  1. Süüdistuses ja kohtuotsustes on asutud seisukohale, et G. Mutso lõi HSL-iga suhte ja pidas seda eesmärgiga abistada Hiina Rahvavabariiki sellises vägivallata tegevuses, mis oli suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu.
  2. Maakohus põhjendas seda järeldust süüdistusest võetud üldsõnalise tõdemusega, et Hiina riiklikke huve teenivate organisatsioonide ja nende ülesandel tegutsevate isikute tegevus on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse ning territoriaalse terviklikkuse vastu. Kohus märkis, et HSL-ile teabe edastamine Eesti Vabariigi partnerite ning Eesti Vabariigi julgeolekut tagava NATO tegevuse kohta ohustab Eesti Vabariigi julgeolekut ja riikidevahelist jõutasakaalu Põhjalas, mis otseselt mõjutab Eesti Vabariigi julgeolekut ning ohustab Eesti Vabariigi iseseisvust, sõltumatust ja territoriaalset terviklikkust (vt lähemalt käesoleva otsuse punktid 8 ja 21).
  3. Ringkonnakohus märkis apellantidele vastates järgmist: „[...] Veel ainetum on ettekujutus, et süüdistuses peab olema näidatud, milles väljendus Hiina RV poolne Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse vastane tegevus. Selliselt kaitsja sisuliselt soovib, et süüdistus sisaldaks põhjust rahvusvaheliseks skandaaliks kahe riigi vahel. [...] Isegi, kui sellised konkreetsed plaanid Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ning territoriaalse terviklikkuse kahjustamiseks on pädevatele riigiasutustele teada, oleks see omakorda kaitstud riigisaladusega. Selliselt igasugune koostöö välisriigi luureasutustega mitteametlikke kanaleid pidi ning selleks mittevolitatud isikute poolt kujutab endast koostööd välisvaenlasega ning on kriminaalkorras karistatav.“
  4. Kohtute järeldus, mille kohaselt oli HSL-i tegevus G. Mutso abil infot kogudes suunatud nii Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse kui ka territoriaalse terviklikkuse vastu, on seega sisustamata. Maakohus samastas Eesti Vabariigi suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud tegevuse ekslikult mis tahes käitumisega, mis riivab Eesti julgeolekuhuve. Ringkonnakohus läks veelgi kaugemale, asudes sisuliselt seisukohale, et karistamaks isikut

§ 2351

järgi, polegi tarvis kindlaks teha, et välisriigi või viimase agendi tegevus oli suunatud Eesti suveräänsuse või territoriaalse terviklikkuse vastu. Selline käsitlus on ilmses vastuolus

§-s 2351 ja selles viidatud

§-s 232 kirjapanduga. Ringkonnakohus vaatas mööda

§ 2lg-tes 1 ja 2 sätestatud karistusõiguse aluspõhimõtetest.

  1. Kolleegium nõustub kohtutega, et see, kuidas HSL G. Mutso abil Eestist teavet ja uusi infoallikaid hankis, oli vastuolus Eesti Vabariigi julgeolekuhuvidega (vt selle kohta lähemalt käesoleva otsuse punktid 129–131). Sellest ei saa aga järeldada, et Hiina mis tahes Eesti-suunalise luuretegevuse saaks aprioorselt lugeda suunatuks Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu. Kohtud ei tuvastanud asjaolusid, millest saaks järeldada HSL-i tegevuse sellist sihti.
  2. Ühtlasi ei anna kohtute kindlakstehtu küllaldast alust järelduseks, et G. Mutso vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et HSL-i tegevus, millele kaasabi osutamiseks ta suhte lõi ja seda pidas, on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu. Järelikult ei saanud tal olla ka eesmärki Hiinat seda laadi tegevuses abistada. 22

(29)1-21-1421 116. Kohtud ei tuvastanud – ja ka süüdistuses ei väideta –, et G. Mutso lõi Hiinaga

§-s 2351 nimetatud suhte ja pidas seda teisel

§-s 232 nimetatud eesmärgil, s.o selleks, et edastada või koguda edastamiseks riigisaladust või salastatud välisteavet. 117. Seega ei vastanud G. Mutso tegevus enne 14. jaanuari 2019

§-s 2351 sätestatud kuriteo subjektiivsele koosseisule ja tema süüditunnistamine ja karistamine selle kuriteokoosseisu järgi on välistatud. Kolleegiumi hinnangul ei vastanud G. Mutso käitumine enne

  1. jaanuari 2019 ka ühelegi teisele tol ajal kehtinud kuriteokoosseisule. Järelikult ei saa talle sel perioodil toimepandu eest karistusõiguslikku etteheidet teha.
  2. Eespool märgitu ei tähenda siiski seda, et G. Mutso tuleks

§ 2351järgi õigeks mõista.

Riigikohus on selgitanud, et õigeksmõistva otsuse tegemiseks peab mõni süüdistuses osutatud iseseisev kuriteosündmus või süüdistatava seotus kuriteoga tervenisti ära langema – olgu siis tõendamatuse tõttu või põhjusel, et mitte miski sellest faktikogumist, mis on süüdistusse märgitud ja kohtu poolt kindlaks tehtud, ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Kui süüdistuses kirjeldatud faktikogum, mis objektiivselt moodustab ühe teo, leiab kohtumenetluses tõendamist vaid osaliselt, ent vastab sellest hoolimata mingi kuriteo tunnustele, tuleb kohtul teha üksnes süüdimõistev otsus. (RKKK 04.03.2021, nr 1-20-470/34, p-d 23–24) 119. Kohtud leidsid õigesti, et kogu G. Mutso tegevus perioodil 2016. a detsembrist kuni 2020. a on üks jätkuv tegu. Kuna kolleegium asub otsuse järgmises alaosas seisukohale, et G. Mutso selline ühetaoline ja ühtsest tahtlusest kantud käitumine on alates 19. jaanuarist 2019 karistatav

§ 2342

lg 1 järgi, pole ka alust teda kõnesolevas teos õigeks mõista, kuna vähemalt osa teost on kuritegu. Tühistades kohtuotsused G. Mutso süüditunnistamises ja karistamises

§ 2351järgi, vähendab kolleegium üksnes G.

Mutsole etteheidetava teo ajalist ulatust.

  1. Asjaolu, et
  2. jaanuarile 2019 eelnenud tegevus ei ole G. Mutsole karistusõiguslikult etteheidetav, ei tähenda, et seda käitumist ei saaks ega tuleks silmas pidada G. Mutso hilisema tegevuse tõendatuse hindamisel. Sarnaselt on Riigikohus selgitanud, et ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (RKKK 20.11.2015, 3-1-1-93-15, p 74) Need faktid, mis kohtud tegid kindlaks G. Mutso käitumise kohta
  3. jaanuarile 2019 eelnenud perioodil, on jätkuvalt asjakohased eeskätt selle tuvastamisel, milline oli tema tahtlus pärast
  4. jaanuari
  6. Kolleegium lisab, et kohtutel puudunuks alus G. Mutsot

§ 2351järgi süüdi tunnistada isegi juhul, kui süüdistatava tegevus oleks enne 14.

jaanuari 2019 selle kuriteokoosseisu täitnud. Nagu märgitud, moodustab G. Mutso koostöö HSL-iga karistusõiguslikult ühe jätkuva teo. Kohtupraktika kohaselt tuleb olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi. Normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses küll ära näidata, kuid mitte isikut nende järgi eraldi süüdi tunnistada ja karistada. (RKKK 16.10.2014, 3-1-1-4814, p 53) Seega olukorras, kus kohtud leidsid, et G. Mutso pani toime ühe jätkuva teo, mis oli viimase osateo ajal karistatav

§ 2342

lg 1 järgi, tulnukski neil süüdistatav süüdi tunnistada ja teda karistada üksnes selle sätte järgi, näidates üksnes ära selle normi, mille järgi oli G. Mutso tegu karistatav enne

§ 2342

jõustumist (kohtute arvates

§ 2351). 23

(29)1-21-1421
  1. Iseäranis vastuoluliseks muudab kohtute õiguskäsitluse see, et tunnistades G. Mutso enne
  2. jaanuari 2019 toimepandus süüdi

§ 2351

järgi, lugesid nad süüdistatava toonase tegevuse praegu jätkuvalt karistatavaks

§ 2351lg 1 järgi.

Samal ajal leidsid kohtud, et G. Mutso tegevus oli nii enne kui ka pärast

  1. jaanuari 2019 ühetaoline ja alates
  2. jaanuarist 2019 karistatav

§ 2342lg 1 järgi.

Seega kohtute käsitluses pidanuks just

§ 2342lg 1, mitte § 2351 lg 1 olema see norm, mille järgi on G.

Mutso varasem tegevus jätkuvalt kuriteona karistatav ka alates

  1. jaanuarist
  3. Kolleegium osutab veel ühele sisemisele ebakõlale maakohtu otsuses. Nimelt asus kohus seisukohale, et G. Mutso eesmärk oli abistada HSL-i Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses, mida ta ka suhte pidamise ajal tegi. Kui võtta aluseks kohtu selline järeldus, tulnuks tal G. Mutso

§ 2351

asemel süüdi tunnistada hoopis

§ 232

lg 1 järgi, sest kohtu käsitluses ei piirdunud süüdistatava tegevus mitte üksnes välisvaenlase abistamiseks suhte loomise ja pidamisega, vaid ta oli juba asunud selle suhte raames välisvaenlast abistama. Menetlusõiguslikult tulnuks maakohtul niisuguses situatsioonis järgida KrMS § 268 lg-s 6 ja § 307 lg 1 p-s 2 ning lõikes 2 sätestatud korda, kaalumaks G. Mutso teo ümberkvalifitseerimist. 124. Kolleegiumile jääb mõistetamatuks ka süüdistuses kajastuv prokuratuuri õiguskäsitlus. Ühelt poolt leiti, et HSL-i tegevus Eestist teabe kogumisel oli suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu ning info ja kontaktid, mis G. Mutso HSL-ile kättesaadavaks tegi, ohustasid Eesti julgeolekut. Samal ajal ei käsitanud prokuratuur G. Mutso mitu aastat väldanud koostööd HSL-iga mitte viimase abistamisena (

§ 232

), mis olnuks prokuratuuri seisukohtade kontekstis loogiline, vaid üksnes sellist abistamist ettevalmistava suhte loomise ning pidamisena (

§ 2351). (B) Hinnang G.

Mutso käitumisele alates

  1. jaanuarist 2019 kuni
  2. septembrini 2020 125.

§ 2342

(„Eesti Vabariigi vastu suunatud luuretegevus ja selle toetamine“) esimene lõige näeb alates 14. jaanuarist 2019 ette karistuse välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja poolt või selle huvides või ülesandel tegutseva isiku poolt Eesti Vabariigi julgeoleku vastu suunatud tegevuse eest, sealhulgas teabe või asja kogumise, hoidmise, edastamise, üleandmise, muutmise või kahjustamise eest, kui puudub

§-s 231, 232, 233 või 234 sätestatud süüteokoosseis. Subjektiivne kuriteokoosseis eeldab

§ 15lg 1 ja § 16 lg 1 kohaselt vähemalt kaudset tahtlust.

126. Selle kuriteo subjektiks saab olla kas

  1. a)välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või
  2. b)mis tahes muu isik, kes tegutseb välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse huvides või ülesandel (agent). Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, et tuvastatud asjaoludel on G. Mutso käsitatav isikuna, kes tegutses HSL-i kui välisriigi luureteenistuse huvides ja ülesandel. Samuti on kohtud veenvalt tuvastanud G. Mutso teadlikkuse sellest, et inimesed, kellega ta koostööd teeb, on luuretöötajad, mitte transpordiagentuuri huvides tegutsevad mõttekojalased. 127.

§ 2342

lg 1 koosseisutegu seisneb mis tahes tegevuses, mis on suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu, sealhulgas teabe või asja kogumises, hoidmises, edastamises, üleandmises, muutmises või kahjustamises (tingimusel, et see tegu ei vasta

§-s 231, 232, 233 või 234 sätestatud süüteokoosseisule). Seega on seadusandja tunnistanud karistatavaks välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi mis tahes sellise tegevuse, mis on suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu, tuues samas karistatavate tegudena eraldi välja teabe või asja kogumise, hoidmise, edastamise, üleandmise, muutmise või kahjustamise. Kolleegiumi arvates hõlmab osutatud loetelu välisriigi luure- või julgeolekuteenistuse teenistuja või agendi selliseid 24

(29)1-21-1421 tegevusi, mis on seadusandja hinnangul juba eelduslikult suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu. Muidu puuduks kõnesoleval loetelul mõte ja seadusandja võinuks koosseisuteo kirjeldamisel piirduda üksnes Eesti Vabariigi julgeoleku vastu suunatud tegevuse nimetamisega. 128. Sellist järeldust kinnitab ka

§ 2342

kehtestanud seaduse (RT I, 04.01.2019, 12) eelnõu (642 SE – Riigikogu XIII koosseis) seletuskiri. Seal on uue kuriteokoosseisu kehtestamist põhjendades osutatud mh vajadusele näha ette karistus ka juhtudeks, kus välisriigi luure- või julgeolekuteenistus või selle huvides või ülesandel tegutsev isik kogub infot mittesalajaste valdkondade kohta. Järelikult pidas seadusandja seda üheks Eesti Vabariigi julgeoleku vastu suunatud tegevuse tüüpnäiteks. Kolleegiumi hinnangul tähendab see ühtlasi tõendamiskoormise mõningast üleminekut. Kuigi kirjeldatud koosseisutegude puhul saab eeldada, et need kahjustavad Eesti julgeolekut, on süüdistataval ja kaitsjal võimalus näidata, et teabe või asja kogumine, hoidmine, edastamine, üleandmine, muutmine või kahjustamine ei olnud konkreetsel juhul siiski suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu.

  1. Kohtuasjas on tuvastatud, et pärast
  2. jaanuari 2019 kogus G. Mutso ja andis HSL-ile üle erisugust mittesalajast teavet, tehes seda nii ise kui ka T. Kõutsi abil või teda ära kasutades (kohtute tuvastatu kohaselt ei teadnud T. Kõuts kuni Bangkoki kohtumiseni
  3. a märtsis, et Hiina mõttekojalased, kellele ta infot annab, on luuretöötajad). Kolleegium nõustub, et G. Mutso poolt teabe kogumine ja üleandmine HSL-ile, aga samuti T. Kõutsi veenmine HSL-ile teavet andma ja Eesti Kaitseväe kõrge ohvitseri A-ga kontakti otsimine eesmärgiga üritada temagi tulevikus HSL-iga koostööle värvata oli suunatud Eesti Vabariigi julgeoleku vastu.
  4. Sõltumata sellest, kas üldse ja kui, siis milline julgeolekualane tähtsus oli eraldivõetult sellel konkreetsel teabel, mille G. Mutso ise või T. Kõuts G. Mutso mahitusel HSL-ile üle andis, ohustas Eesti Vabariigi julgeolekut juba G. Mutso abil ülal hoitud infokanali olemasolu iseenesest. Kohtute tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli HSL-i kaugem siht saada (mh T. Kõutsi kaudu) juurdepääs NATO salajasele teabele. G. Mutso teadis Hiina esindajate huvist salastatud teabe vastu hiljemalt Bangkoki kohtumisest, jätkates siiski koostööd HSL-iga. Tuvastatud asjaoludel tegeles G. Mutso aastatel 2019–2020 Eestis sisuliselt HSL-ile huvipakkuvate isikute kohapealse administreerimise (T. Kõuts) ja nende ringi laiendamise katsetega (A). Ehkki tegemist oli algelise struktuuriga, kätkes see endas arvestatavat ohupotentsiaali Eesti julgeolekule. Sellele osutab kasvõi see, et HSL-i – ja sisuliselt nende „müügiesindaja“ rolli täitnud G. Mutso – huviorbiidis olid inimesed, kellel oli juurdepääsuluba riigisaladusele ja salastatud välisteabele ning kellel oli tööalane kokkupuude NATO allasutustega.
  5. Võttes aluseks kohtute tuvastatud asjaolud, leiab kolleegium, et G. Mutso sai väga hästi aru, et ta kogub ja annab üle infot ning hangib infoallikaid välisriigi luureteenistusele, tehes seda Eesti julgeolekuhuvide arvel. Seetõttu asubki kolleegium kohtutega nõustuvalt seisukohale, et koostöö, mis G. Mutso tegi HSL-iga alates
  6. jaanuarist 2019 kuni enda kahtlustatavana kinnipidamiseni
  7. septembril 2020, on kuriteona karistatav

§ 2342lg 1 järgi.

(VII) Karistusest ja konfiskeerimise asendamisest 132. Kuna kohtud karistasid G. Mutsot

§ 2342lg 1 järgi üksnes 14.

jaanuarile 2019 järgnenud käitumise eest, ei tingi asjaolu, et süüdistatava varasem tegevus polnud kuriteona karistatav, talle kõnesoleva kuriteokoosseisu järgi mõistetud 8 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse muutmist. 133. Ühtlasi ei jaga kolleegium kassaatori seisukohta, et kohtud tegid G. Mutsole

§ 2342lg 1 järgi karistust mõistes mõne sellise vea, mis võiks anda aluse karistust kassatsioonimenetluses kergendada. 25

(29)1-21-1421
  1. Esmalt ei olnud kohtud seotud prokuratuuri karistusettepanekuga (RKKK 12.02.2008, 3-1-191-07, p 6.6; 11.06.2021, 1-18-5732/226, p 85) ja maakohus on prokuratuuri taotlusest irdumist põhjendanud. Väär on kaitsja seisukoht, et just prokurör kui kohtueelse menetluse vedaja saab kõige õiglasemalt hinnata kuriteo raskust.
  2. Omistades G. Mutsole süüdistusaktis nimetamata karistust raskendava asjaolu – omakasu motiivi (

§ 58p 1) –, ilma et süüdistatav ja kaitsja oleksid selles osas enne ära kuulatud, rikkus esimese astme kohus tõesti Kr

MS § 268 lg 6 kolmandat lauset. Samas oli süüdistataval ja kaitsjal piisavalt tõhus võimalus esitada

§ 58p 1 kohaldamisele sisulisi vastuväiteid apellatsioonimenetluses.

Olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest polnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses (RKKK 28.01.2008, 3-1-1-60-07, p 20; 19.04.2022, 1-18-158/266, p 52). Osutatud seisukoht laieneb ka süüdistusaktis nimetamata karistust raskendava asjaolu tuvastamisele.

  1. G. Mutsole Eesti Vabariigi vastu suunatud luuretegevuse ja selle toetamise eest mõistetud vangistus jääb kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruumi piiridesse ja kolleegiumil pole alust seda muuta.
  2. Kuna G. Mutso koostöö HSL-iga ei olnud enne
  3. jaanuari 2019 süütegu, tuleb muuta kohtute otsustust mõista G. Mutsolt HSL-ilt saadud varaliste hüvede kui süüteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks välja 21 607 eurot 52 senti. Süüdistatavalt on võimalik välja mõista üksnes selline summa, mille väärtuses sai ta HSL-ilt vara pärast tema tegevuse kriminaliseerimist. Kohtute tuvastatu kohaselt sai G. Mutso
  4. jaanuarile 2019 järgnenud perioodil HSL-ilt varalisi hüvesid väärtuses 7476 eurot 23 senti (sh sularaha ja reisi- ning hotellikulude hüvitis). Kuna kõnesolev vara ei ole individualiseeritaval kujul säilinud, tuleb süüdistatavalt

§ 84ja § 831 lg 1 alusel välja mõista selle väärtusele vastav rahasumma.

(VIII) Kohtumenetluse ja -otsuse avalikkuse piiramisest

  1. Kolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohtu kohtunikul polnud
  2. augustil 2022 eelmenetluses tehtud määruses õigust otsustada, et kriminaalasja arutatakse kinnisel kohtuistungil. KrMS § 329 lg 1 p 3 koosmõjus § 19 lg 1 teise lausega annab eelmenetlust toimetavale ringkonnakohtunikule sõnaselgelt pädevuse määrata, et kriminaalasja arutatakse kinnisel kohtuistungil. Seejuures ei ole tegemist küsimusega, mille lahendamiseks nõudnuks KrMS § 327 lg 1 (enne
  3. maid 2023 kehtinud redaktsioonis) eelistungi korraldamist. Samuti ei olene ringkonnakohtuniku pädevus otsustada eelmenetluses kriminaalasja arutamisele määramine kinnisel kohtuistungil sellest, kas maakohus arutas kriminaalasja kinnisel või avalikul kohtuistungil.
  4. Kassaatoril on aga õigus selles, et ringkonnakohtunik eiras kohtuistungit kinniseks kuulutades KrMS § 12 lg-t 2, mille kohaselt tuleb kohtuistungi avalikkuse piiramise küsimus lahendada põhistatud määrusega. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtunik istungi avalikkuse piiramist põhjendanud. Menetletavas asjas ei loe kolleegium seda rikkumist siiski oluliseks, sest kohtuistungi avalikkuse piiramiseks KrMS § 12 lg 1 p-s 1 sätestatud aluse olemasolu on ilmne. Selles kriminaalasjas on tõendite hulgas kaalukas roll riigisaladusel, kusjuures osale riigisaladuseks olevast tõendusteabest anti RSVS § 29 lg 1 alusel juurdepääs ka süüdistatavale ja kaitsjale. Lisaks oli kohtuistungi määramise ajaks lahendamata prokuratuuri apellatsioon, milles taotleti maakohtu otsuse avalikustamata jätmist. Kui maakohtu otsuse sisu oleks arutatud 26

(29)1-21-1421 ringkonnakohtu avalikul istungil, muutunuks selle otsuse avalikkuse hilisem piiramine vähemalt osaliselt mõttetuks. Seejuures on eksitav kassaatori väide, nagu oleks ringkonnakohtunik kohtuistungit kinniseks kuulutades prokuratuuri apellatsiooni n-ö ette ära lahendanud. Prokuratuuri apellatsioon puudutas maakohtu otsuse (ja kohtutoimiku) avalikkust, mis ei olenenud sellest, kas ringkonnakohtu istung on avalik või kinnine.
  1. Mis puudutab kassaatori kriitikat prokuratuuri apellatsiooni rahuldamise kohta, siis sellega kolleegium osaliselt nõustub.
  2. Esmalt on ringkonnakohtu otsus kõnesolevas küsimuses vastuoluline. Resolutiivosas on apellatsioonikohus otsustanud, et kohtuotsuse jõustumisel avalikustatakse üksnes selle sissejuhatus ja resolutiivosa. Seega tegi kohus KrMS § 4081 lg-s 4 nimetatud otsustuse, ehkki otsuse põhiosas pole sellele normile viidatud. Ringkonnakohtu põhjendustes ei ole aga juttu mitte sellest, miks ei saa avaldada kohtuotsust, vaid sellest, miks tuleb piirata juurdepääsu kohtutoimikule. Kohtukolleegium osutas vajadusele piirata juurdepääsu kohtutoimikus olevatele tõenditele, mis ei ole küll riigisaladus, kuid mille avalikult kättesaadavaks tegemine kätkevat endas ohtu, et nendest tõenditest võidakse teha riigisaladuse kohta liigseid järeldusi.
  3. Ringkonnakohus – nagu ka prokuratuur apellatsioonis – jättis sootuks tähelepanuta, et kehtivas õiguses ei ole sellist normi, mis võimaldaks kriminaalasja lahendaval kohtul määrata, et kohtutoimik jääb kinniseks ka pärast kriminaalmenetluse lõppu. Riigikohus on selgitanud, et KrMS § 12 lg-s 1 ette nähtud otsustus kohtuistungi kinniseks kuulutamise kohta ei hõlma kogu menetluse kinniseks kuulutamist. Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada – olenemata asjaolust, kas kohtuistung oli kinnine või mitte – iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast. Kuna kriminaalmenetluse seadustikus pole erikorda kriminaal- ja kohtutoimikuga tutvumiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist ja toimiku arhiivimist, tuleb tutvumisloa taotlused lahendada üldises korras selle seaduse alusel, millel toimikuga tutvuda sooviva isiku taotlus rajaneb. Maakohtus arhiivitud kohtutoimikutega tutvumise taotlusi menetleb haldusmenetluse korras kohtu esimees või tema poolt selleks volitatud isik, kelleks võib olla ka kriminaalasja lahendanud kohtunik. (Vt lähemalt RKKK 16.04.2020, 1-19-8262/17, p-d 38 ja 43–46.)
  4. Seega on ringkonnakohus otsuse põhiosas põhjendanud sellise otsustuse tegemist, mida ta polnud seaduse järgi pädev tegema ja mida ta otsuse resolutsioonis ka ei teinud. Seevastu resolutsioonis tegelikult tehtud otsustus kohtuotsuse avalikustamise piiramise kohta on täielikult põhjendamata. Tegemist on KrMS § 339 lg 2 mõttes olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega. Kuna see ei puuduta kohtuotsuse põhisisu, lahendab kolleegium kohtuotsuse avalikustamisega seonduva ise, jättes ringkonnakohtu asjassepuutumatud põhjendid kohtutoimiku avalikkuse piiramise kohta otsusest välja.
  5. Kriminaalasjas pole vaidlust, et ei maa- ega ringkonnakohtu otsus ei sisalda riigisaladust. Maakohus ei näinud põhjust jätta enda otsus pärast selle jõustumist avalikustamata. Ehkki prokuratuuri apellatsioonis käsitletakse peamiselt kohtutoimikule juurdepääsu piiramist, on seal erinevalt ringkonnakohtu otsusest pööratud siiski mõningast tähelepanu ka kohtuotsuse avalikustamise küsimusele. Prokuratuuri argumendid selle kohta, miks tuleks ka kohtuotsusest pärast selle jõustumist avaldada üksnes sissejuhatus ja põhiosa, ei ole kõigis aspektides lõpuni veenvad. Teisalt tuleb möönda, et käsiloleva kriminaalasja isepära arvestades on selle kohta teabe avalikustamisel n-ö ettevaatusprintsiibi rakendamine mingil määral õigustatud. Lisaks ei ole süüdistataval subjektiivset õigust nõuda, et tema kohta tehtud kohtuotsus KrMS § 4081 korras avaldataks. G. Mutso süüdimõistmise põhjuste täielik varjamine riivaks siiski liiga suurel määral 27
(29)1-21-1421 PS § 24 lg-st 4 tulenevat kohtuotsuse avalikkuse põhimõtet. Kohtuotsuse avaldamispiirangute üle otsustamisel ei saa jätta arvesse võtmata, et käesoleva kriminaalasja vastu on õigustatud avalik huvi (vrd ka RKKK 04.12.2020, 1-17-9149/626, p 12).
  1. Tasakaalustamaks ühelt poolt neid huve, mille kaitsmise vajadusele osutatakse prokuratuuri apellatsioonis, ja teisalt kohtumenetluse avalikkuse põhimõtet, toimib kolleegium järgmiselt. Muutmata jääb ringkonnakohtu otsustus avaldada maa- ja ringkonnakohtu otsusest üksnes sissejuhatus ja resolutiivosa. Maakohtu otsuses kajastatakse tõendite sisu tõesti küllatki üksikasjalikult, kusjuures lugeja saab ka teada, millisest tõendist milline teave pärineb. Selle otsuse avaldamise korral võib prokuratuuri kartusi teatud määral mõista. Põhjendatuks võib pidada ka ringkonnakohtu otsuse avaldamise piiramist. Vastukaaluks avaldab Riigikohus enda otsuse tervikuna (välja arvatud KrMS § 4081 lg-st 2 tulenevad erandid), käsitledes kirjeldavas osas asjaolusid ja menetluse käiku tavapärasest pikemalt. Samas on kolleegium hoidunud prokuratuuri apellatsioonis eriti tundlikuks loetud teabe kajastamisest.
  2. Niisiis jääb ringkonnakohtu otsustus kohtuotsuse avalikkuse piiramise kohta muutmata, kuid see ei laiene käesolevale otsusele. (IX) Kassatsioonimenetlusele eelnenud menetluskulu hüvitamisest
  3. Vaatamata sellele, et kolleegium ei tee G. Mutso suhtes

§ 2351

järgi õigeksmõistvat otsust, tuleb menetluskulu hüvitamisel siiski arvestada sellega, et tema süüdimõistmise maht riigivastases kuriteos väheneb

  1. jaanuarile 2019 eelnenud tegevuse võrra. Riigikohus on asunud seisukohale, et KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus (RKKK 04.03.2021, 1-20-470/34, p 29).
  2. Kaitsja esitas maakohtule taotluse hüvitada G. Mutsole KrMS § 181 alusel kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtus valitud kaitsjatele õigusteenuse eest makstud tasu 21 175 eurot 7 senti. Selle summa mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses pole kahtluse alla seatud ja ka kolleegium ei näe selleks põhjust. Maakohus, kes tunnistas G. Mutso süüdi süüdistuse kogu mahus, jättis menetluskulu täielikult süüdistatava kanda.
  3. Kuna õigusteenuse spetsifikatsioonidest ei nähtu, milline osa kaitsjale enne apellatsioonimenetlust makstud tasust on seotud

§ 2351järgi esitatud süüdistusega, tuleb see tuvastada hinnanguliselt.

Kolleegium arvestab, et G. Mutsole

§ 2351ja § 2342 lg 1 järgi esitatud süüdistused on omavahel tihedalt seotud.

Valdavat osa tõendikogumist tulnuks käsitleda ka siis, kui G. Mutsole poleks

  1. jaanuarile 2019 eelnenud käitumise eest kahtlustust ega süüdistust esitatud. Isegi juhul, kui üks või teine tõend puudutas üksnes enne
  2. jaanuarit 2019 toimunut, oli sellel juba eespool märgitud põhjustel tähendus ka G. Mutso hilisema käitumise tuvastamisel. Käesolev otsus ei mõjuta G. Mutso süüditunnistamise ulatust

§ 183lg 2 p 2 järgi.

Kolleegiumi arvates vähendanuks G. Mutsole

§ 2351

järgse etteheite tegemata jätmine kaitsjate apellatsioonimenetluse-eelse töö kogumahtu umbkaudu veerandi võrra. Seetõttu tuleb riigil süüdistatavale hüvitada kohtueelses menetluses ja maakohtus kaitsjatele makstud tasu 5300 euro ulatuses.

  1. Kuna maakohtu poolt G. Mutsolt välja mõistetud ekspertiisikulu hüvitis on seotud narkokuriteoga, siis seda käesolev otsus ei mõjuta. Samuti jääb muutmata kohtute otsustus G. Mutsolt välja mõistetava sundraha suuruse kohta.
  2. Lähtudes sellest, kuidas lahendas käesoleva kriminaalasja ringkonnakohus, on ta apellatsioonimenetluse kulu hüvitamisel eksinud. Nimelt mõistis teise astme kohus riigilt 28

(29)1-21-1421 süüdistatava kasuks välja kogu apellatsioonimenetluse kuluna käsitatava kaitsjatasu hüvitise, ehkki ta jättis nii süüdistatava kui ka kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja tühistas maakohtu otsuse üksnes prokuratuuri apellatsiooni alusel kohtuotsuse avalikustamist puudutavas osas. Riigikohus on selgitanud, et süüdistatava (või kaitsja) täielikult põhjendamatuks osutunud apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu peab KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitama süüdistatav, isegi juhul, kui maakohtu otsus mõne teise kohtumenetluse poole apellatsiooni alusel (osaliselt) tühistatakse (RKKK 23.09.2021, 1-20-2438/33, p 58). Seega olnuks ringkonnakohtul alus mõista riigilt süüdistatava kasuks välja üksnes see osa kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasust, mis oli seotud prokuratuuri apellatsiooni menetlemisega.
  1. Kuna aga käesoleva otsuse kohaselt pidanuks ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt tühistama ka kaitsja ja süüdistatava apellatsioonide põhjal, langeb ära alus jätta nende kaebuste menetlemisega seotud kulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt G. Mutso kanda (RKKK 23.03.2011, 3-1-1-6-11, p 21). Seetõttu jätab kolleegium ringkonnakohtu apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise otsustuse muutmata. (X) Kokkuvõte, kahju hüvitamise taotlus, kassatsioonimenetluse kulu
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 3 ning 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tallinna Ringkonnakohtu
  3. oktoobri
  4. a kui ka Harju Maakohtu
  5. juuni
  6. a otsuse osaliselt. Kohtuotsused tuleb tühistada osas, millega kohtud tunnistasid G. Mutso süüdi ja karistasid teda

§ 2351järgi.

G. Mutso jääb süüdi üksnes

§ 2342lg 1 järgi selles tegevuses, mis leidis aset alates 14.

jaanuarist 2019, samuti

§ 183lg 2 p 2 järgi.

Seoses sellega vähendab kolleegium G. Mutsolt konfiskeerimise asendamiseks välja mõistatava rahasumma suurust ja mõistab riigilt süüdistatava kasuks välja osa enne apellatsioonimenetlust valitud kaitsjatele makstud tasust. Muus osas jätab kolleegium kohtuotsuste resolutiivosa muutmata, kuid muudab ja täiendab osaliselt kohtute põhjendusi vastavalt käesolevas otsuses märgitule. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt, selle täiendus jätta aga KrMS § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

  1. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada G. Mutsole vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju ja sularaha arestimisega tekitatud varaline kahju. Kuna süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p-de 1 ja 5 järgi on kahju hüvitamise nõude tekkimise eelduseks õigeksmõistmine või kriminaalmenetluse lõpetamine, G. Mutso aga tunnistatakse süüdi, jääb kaitsja taotlus rahuldamata.
  2. KrMS § 186 lg 1 alusel mõistab kolleegium riigilt süüdistatava kasuks välja 3150 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. (allkirjastatud digitaalselt) 29

(29)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.