← Eesti

1-21-5633/135

Obsah (8)§ 2351§ 83§ 2342§ 831§ 84§ 16§ 232§ 58

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 2351lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 19.

detsembri

  1. a otsus Sergei Seredenko kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov, kassatsioon Prokuratuur, esindaja juhtiv riigiprokurör Taavi Pern
  2. mai 2023, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Muuta nii Tallinna Ringkonnakohtu
  4. detsembri
  5. a kui ka Harju Maakohtu
  6. septembri
  7. a otsuse põhiosa, jättes sealt välja põhjenduse, mille kohaselt on süüdistatava koostatud kirjutised süüteo toimepanemise vahendid

§ 83lg 1 mõttes.

  1. Teha ringkonnakohtu otsusesse täpsustus, mille kohaselt tuleb anda Sergei Seredenkole koopiad tema kirjutistest, mis on salvestatud konfiskeerimisele määratud arvutites ja mälupulkadel.
  2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  4. Taotlus kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  5. Sergei Seredenko anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 2351 lg 1 järgi, s.o Eesti Vabariigi vastase suhte loomises ja pidamises (kuni

  1. jaanuarini 2019 kehtinud redaktsiooni järgi Eesti Vabariigi vastases vandenõus). Süüdistus seisneb kokkuvõtvalt järgnevas.
  2. S. Seredenko on Eesti Vabariigi kodanik, kes lõi ja pidas
  3. novembrist 2009 kuni tema kahtlustatavana kinnipidamiseni
  4. märtsil 2021 Eesti Vabariigi vastast suhet Venemaa 1-21-5633 Föderatsiooni, Venemaa Välismaaga Regioonidevaheliste ja Kultuurisidemete Arendamise Valitsuse (VRKAV), Venemaa julgeolekuasutuste ning Venemaa ja eelnimetatud organisatsioonide ülesandel ja huvides tegutsevate isikutega. Tema eesmärgiks oli abistada neid süüdistuses nimetatud isikuid Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses ning toetada Eesti Vabariigi vastu suunatud luuretegevust (s.o panna toime

§-des 232 ja 2342 sätestatud kuriteod).

  1. S. Seredenko osales Venemaa informatsioonilises mõjutustegevuses, koostades ja avaldades koostöös välisriigi ülesandel tegutsevate isikutega Venemaa välis- ja julgeolekupoliitilistest eesmärkidest lähtuvaid artikleid. Need artiklid olid suunatud Eesti riigi ühiskonna lõhestamisele ja selle institutsioonide diskrediteerimisele eesmärgiga kahjustada Eesti riigi põhiseaduslikku korda, iseseisvust, territoriaalset terviklikkust ja julgeolekut. Samuti osales ta nende isikute korraldatud üritustel ja nende juhitud organisatsioonide tegevuste planeerimises, mis olid suunatud Venemaa mõjutustegevuse elluviimisele. Lisaks edastas S. Seredenko teavet Eesti siseja välispoliitika, kodanike ja teiste EL-i elanike, Eestis ja teistes Balti riikides korraldatavate Venemaa lõhestuspoliitika toetajate ja aktivistide ürituste ning Eesti erakondade tegevuse, nende omavaheliste suhete ja rahaliste kohustuste kohta. S. Seredenko sai riigivastase suhte pidamise ja selle käigus tehtud koostöö eest tasu ja talle hüvitati reisimisega seotud kulutused kokku vähemalt summas 5334 eurot 48 senti. Maakohtu otsus
  2. Harju Maakohtu
  3. septembri
  4. a otsusega tunnistati S. Seredenko

§ 2351lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 5 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.

Kohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse tunnistada

§-d 232, 2342 ja 2351 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks. Samuti jäi rahuldamata taotlus S. Seredenkole süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Kohus konfiskeeris S. Seredenkolt erinevaid esemeid ning mõistis konfiskeerimise asendamise korras süüdistatavalt välja 5185 eurot 79 senti. Viimase tagamiseks arestiti süüdistatava elukohast leitud sularaha. Kohtu põhjendused olid lühidalt järgmised.

  1. Asjatundja ütlused, Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused ning Venemaa Föderatsiooni julgeolekustrateegiad ja sõjalised doktriinid tõendavad Venemaa vaenulikku suhtumist Eesti riiki ning eesmärki taastada suurriigi positsioon. Selle eesmärgi saavutamiseks rakendab Venemaa erinevate riikide suhtes hübriidseid mõjutusvahendeid. Eesti vastu on süüdistuses märgitud ajavahemikul kasutatud peamiselt informatsioonilisi mõjutusvahendeid, mille üheks eesmärgiks on Eesti ühiskonna lõhestamine ja põhiseadusliku korra ning julgeoleku kahjustamine.
  2. Süüdistuses loetletud isikud tegutsesid Venemaa, VRKAV-i ja Venemaa julgeolekuasutuste ülesandel ning huvides, viies ellu Venemaa mõjutustegevust. S. Seredenko lõi ja pidas nende isikutega suhteid, edastas neile Eesti kohta teavet, koostas ja avaldas nendega koostöös artikleid jm kirjutisi ning osales nende korraldatud üritustel ja organisatsioonide tegevuses. Kõik need tegevused olid suunatud Venemaa mõjutustegevuse elluviimisele.
  3. Venemaa hübriidne mõjutustegevus (sh infomõjutustegevus) on käsitatav

§-de 232 ja 233 tähenduses Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevusena, samuti riigi julgeoleku vastu suunatud tegevusena

§ 2342lg 1 mõttes.

8. S. Seredenko teod täidavad

§ 2351lg 1 objektiivse koosseisu.

Ei ole tähtis, kas S. Seredenko kirjutiste ja sõnavõttude sisu langes tema enda poliitiliste vaadetega kokku või mitte. Väljendusvabadus ei ole absoluutne. S. Seredenkole kirjutati korduvalt ette nii artiklite teema, sisu 2

(15)1-21-5633 kui ka tonaalsus. Tegemist oli tellimustööde või tekstidega, millel puudusid sõltumatule ekspertiisile või analüüsile omased tunnused. S. Seredenko tegeles selgelt nn Vene maailma kuvandi, mitte universaalsete üksikisiku inimõiguste riigi omavoli vastu kaitsmisega, mistõttu pole alust rääkida temast kui õiguskaitsjast. 9. Süüdistuses märgitud isikutega suhteid luues tegutses süüdistatav kavatsetult. Samuti tegutses ta eesmärgiga panna toime

§-s 232 ja (alates 14. jaanuarist 2019 ka) §-s 2342 sätestatud süütegu. Selline eesmärk ilmneb S. Seredenko toetustegevusest, mida ta süüdistuses märgitud isikutele ja nende juhitud organisatsioonidele osutas ja mis abistas Venemaa mõjutustegevuse elluviimist eesmärgiga riivata Eesti Vabariigi sõltumatust, iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust ning julgeolekut. 10.

§-d 2351, 232 ja 2342 vastavad õigusselguse ja määratletuse põhimõttele ega ole põhiseadusega vastuolus. Samuti ei riku need sätted PS §-s 45 sätestatud väljendusvabadust, kuivõrd seda põhiõigust on lubatud riigi julgeoleku kaitseks piirata.

  1. S. Seredenko süü on nii suur, et tingib tema karistamise vangistusega sanktsiooni maksimumi lähedases määras. Seejuures raskendab karistust omakasu motiiv.
  2. Süüdistatav teenis 5185 eurot 79 senti kuritegelikku tulu, mis tuleb

§ 831lg 1 järgi konfiskeerida.

Kuna on alust arvata, et S. Seredenko on tulu enda ja oma tütre jooksvate kulude katteks ära tarvitanud, tuleb vastav rahasumma mõista talt välja

§ 84alusel konfiskeerimise asendamise korras.

Samuti peab

§ 831

lg 1 alusel konfiskeerima süüdistatava elukohast leitud kuus rinnamärki ja tunnistuse. 13.

§ 83

lg 1 alusel tuleb konfiskeerida kuriteo toimepanemise vahendid (mobiiltelefonid, sülearvutid, mälupulgad, SIM-kaardid ja erinevad dokumendid) ja need kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 126 lg 3 p 4 alusel otsuse jõustumisel hävitada. Enne seda on süüdistataval õigus taotleda koopiate tegemist andmetest, mis ei ole süüdistusega seotud. Apellatsioonid

  1. Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatav ja kaitsja, kes taotlesid õigeksmõistva otsuse tegemist. Alternatiivselt taotlesid kaebajad kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist või karistuse kergendamist. Ringkonnakohtu otsus
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. detsembri
  4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Kohus leidis apellatsioone rahuldamata jättes järgmist. 16.

§-de 2351, 232 ja 2342 põhiseadusvastaseks tunnistamiseks ei ole alust. Samuti ei ole need kuriteokoosseisud vastuolus õigusselguse ja määratletuse põhimõttega. 17. Teabehanke kokkuvõtted on lubatavad tõendid. Maakohus hindas, kas julgeolekuasutuste seaduse (JAS) alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamisel arvestati KrMS § 1261 lg-s 2 ja § 1267 lg-s 2 nimetatud piiranguid. Samuti kontrollis kohus, kas teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabele ei laiene jälitustoimingutega kogutud teabe vormistamise nõuded. Sestap ei saagi asjas olla jälitustoimingute protokolle ega helisalvestisi, mida kaitsjale tutvumiseks esitada. 3

(15)1-21-5633
  1. S. Seredenkole selgitati õigust keelduda menetlejale aktiivse kaasabi osutamisest. Kuna ta otsustas läbiotsimise käigus menetlejale oma e-posti ja sotsiaalmeedia kasutajatunnused ja paroolid avaldada, saadi ligipääs neile seaduslikult. Seejuures viibis läbiotsimise juures ka süüdistatava kaitsja.
  2. S. R-i e-posti vaatluse käigus koostatud protokoll on lubatav tõend. Samuti pole alust kahelda selle usaldusväärsuses. Kaitsja vastupidised väited on paljasõnalised.
  3. Maakohus leidis õigesti, et kaitsja taotletud tõenäoliselt Venemaal viibivate tunnistajate ülekuulamine tehnilise lahenduse abil ei olnud võimalik. Õigusabi taotluse tegemine olukorras, kus võib eeldada selle täitmise võimatust, pole otstarbekas. Samas oli kohus nõus tunnistajate ülekuulamisega, kui kaitsja taganuks nende kohalviibimise. Kaitseõiguse rikkumist seega jaatada ei saa.
  4. Ülekuulatud asjatundjal on politoloogilised, infomõjutustegevuse ja sisejulgeoleku alased eriteadmised. Asjatundja kaasati, et aidata paremini mõista, kuidas teatud tegevus täidab Venemaa välis- ja julgeolekupoliitilisi eesmärke, viib ellu selle mõjutustegevust ja lõhestab Eesti ühiskonda. Sellise isiku ütlustele tuginemine on KrMS § 63 lg 1 järgi lubatav.
  5. Tõendatud on, et süüdistuses märgitud isikud olid seotud Venemaa valitsusasutustega, sh julgeolekuasutustega, ja tegutsesid nende huvides ja ülesandel. Maakohus on tõenditele tuginedes näidanud ära ka selle, kuidas süüdistatava tegevus täitis Venemaa välis- ja julgeolekupoliitilisi eesmärke. Seejuures on ümber lükatud kaitsja väide, et S. Seredenko tegutses sõltumatu teadlase, eksperdi, ajakirjaniku või õiguskaitsjana.
  6. Demokraatlikus riigis on isikul õigus avaldada oma veendumusi ja ideid, koostada artikleid, kirjutisi vms. Samas ei saa süüdistatava veendumuste ja ideede sarnasust Venemaa narratiividega pidada juhuslikuks. Sellist juhuslikkust saaks hinnata eluliselt usutavaks vaid siis, kui süüdistataval puuduksid kontaktid süüdistuses märgitud isikutega.
  7. Maakohus põhjendas S. Seredenkole karistuse mõistmist piisavalt ega rikkunud seejuures materiaalõigust. Kohus tuvastas õigesti omakasu motiivi. Ei ole tähtis, millises summas S. Seredenko tegelikult tulu teenis. Vale on kaitsja väide, et süüdistatav aitas süüteo avastamisele aktiivselt kaasa.
  8. Maakohus ei ole süüdistatavalt kriminaaltulu konfiskeerimise asendamise korras rahasumma väljamõistmisel eksinud. Samuti on põhjendatud rinnamärkide ja tunnistuse konfiskeerimine. Seaduslik ja põhjendatud on ka kohtu otsustus andmekandjate (sülearvutid, mälupulgad jm) kui kuriteo toimepanemise vahendite konfiskeerimise ja hävitamise kohta. Seejuures ei ole süüdistatav ega kaitsja märkinud, et andmekandjatele oleks talletatud andmeid või faile, millel puuduks seos kuriteoga ja mis oleks süüdistatavale vajalikud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
  9. Kaitsja taotleb kassatsioonis nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning S. Seredenko õigeksmõistmist. Alternatiivselt soovib ta kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks või karistuse kergendamist. Kaitsja kordab taotlust tunnistada

§-d 2351, 232 ja 2342 põhiseadusvastaseks. Samuti pole ta nõus süüdistatava vara konfiskeerimise ega 4

(15)1-21-5633 konfiskeerimise asendamise korras rahasumma väljamõistmisega. Kassaatori seisukohad on lühidalt järgmised.
  1. Teabehanke kokkuvõtted on lubamatud tõendid. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses esitamine ei ole kõnealusel juhul ultima ratio-põhimõttega kooskõlas. Kaitsja pole siiani saanud veenduda, et teabe kogumine toimus seaduslikult. Selliselt on rikutud kaitseõigust.
  2. Ringkonnakohus eksis, kui märkis, et kaitsja viibis koos süüdistatavaga läbiotsimise juures. Seega ei olnud kaitsjal võimalik süüdistatavat hoiatada ega meenutada talle enese mittesüüstamise privileegi. Süüdistatavat tuli tema õigustest teavitada nii enne menetlustoimingu algust kui ka enne seda, kui ta otsustas võimaldada menetlejale ligipääsu oma andmekandjatele. Kohtule esitatud tõendid selliselt toimimist ei kinnita ja seetõttu on andmekandjate vaatlusprotokollidele tuginemine lubamatu.
  3. S. R-i postkasti vaatlusprotokoll ei ole usaldusväärne tõend. Tegemist on avalikult veebilehelt saadud teabega, mille kvaliteeti pole kontrollitud.
  4. Kohtud jätsid alusetult kaitsja taotletud tunnistajad tehnilise lahenduse abil üle kuulamata. Sellega rikuti süüdistatava kaitseõigust.
  5. Asjatundja ütlused on subjektiivsed ega ole kontrollitavad. Ainus järeldus, mida asjatundja ütlused võimaldavad teha, on see, et erinevatel riikidel on erinevad väljavaated nii sise- kui ka välispoliitilisele korraldusele ja nad kasutavad narratiive (sh ka Eesti).
  6. Maakohus võttis vastuolus ausa ja õiglase menetluse põhimõttega tõendina vastu kaitsja ja S. Seredenko venna vahel sõlmitud kliendilepingu ning viimase ja Välismaal Elavate Venemaa Kaasmaalaste Õiguskaitse- ja Toetusfondi vahel sõlmitud lepingu, mille sisuks on õigusabikulude katmine 10 000 euro ulatuses. Samuti on kohtud lepingute sisu valesti hinnanud ja teinud nendest alusetuid järeldusi.
  7. Julgeolekuasutuste seaduse alusel teabe kogumisega on rikutud süüdistatava põhiõigusi. Tegu on jälitustoimingusarnase tegevusega, millega on ülemääraselt sekkutud isiku õigustesse. Kaitsja väitel korjati S. Seredenko kohta teavet üle kümne aasta, mis ei ole demokraatlikus riigis aktsepteeritav. 34.

§-d 2351, 232 ja 2342 on põhiseadusvastased, piirates ebaproportsionaalselt sõnavabadust. Seejuures ei võimalda PS § 45 sõnavabadust riigi julgeoleku kaitseks piirata – sättes sisalduv avalik kord ei ole riigi julgeolekuga samastatav. Samuti on need normid vastuolus PS §-s 13 sätestatud õigusselguse põhimõttega.

  1. Ringkonnakohus on ilma õigusliku aluseta jaganud süüdistatava andmekandjatel oleva teabe õigusvastaseks ja õiguspäraseks. Selline vahetegu rikub isiku õigust jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele (PS § 41). Sisuliselt on ringkonnakohus kuulutanud S. Seredenko arvamused õigusvastaseks ja määranud need hävitamisele. Jääb mulje, et Eestis on välja kuulutatud nulltolerants riigiasutuste vastu suunatud kriitika suhtes. Tegu on tsensuuriga, mis on PS § 45 järgi keelatud.
  2. Kohtud ei kaalunud võimalust, et algatatud kriminaalmenetlus on osa süüdistatava kui inimõiguste kaitsja tagakiusamisest. Maakohus jõudis valele järeldusele, et süüdistatav tegeles mõjutustegevusega Venemaa huvides, ja jättis tähelepanuta väite, et kirjutiste Venemaal 5

(15)1-21-5633 avalikustamine on n-ö teine valik, sest Eestis tema arvamusi vaigistatakse. Kohtud ei ole tuvastanud süüdistatava tegevuse eesmärke.
  1. S. Seredenkole mõistetud karistus on liiga karm. Süüdistatav ei tegutsenud omakasu motiivil.
  2. S. Seredenko vara konfiskeerimiseks ja temalt konfiskeerimise asendamise korras rahasumma väljamõistmiseks ei ole alust. Süüdistatavale väljastatud tunnistus ja kuus rinnamärki on isikliku tähendusega ega kujuta endast ohtu. Samuti soovib S. Seredenko tagasi saada oma kirjutisi, mida pole alust pidada kuriteo toimepanemise vahendiks. Kassatsioonivastus
  3. Prokuratuur leiab, et kassatsioon tuleb jätta rahuldamata.
  4. Kassaatori vastuväited maakohtus uuritud tõendite lubatavusele on alusetud ja ringkonnakohus on need veenvalt ümber lükanud. Kaitsja ei esitanud maakohtus teabehanke kokkuvõtetes kajastatut ümberlükkavaid tõendeid ega osutanud asjaoludele, mis nende tõendite usaldusväärsuse kahtluse alla seaks. Sarnaselt pole ta esitanud sisulisi põhjendusi ka muude tõendite ebausaldusväärsuse kohta. Tunnistajate kaugülekuulamise taotlus jäeti õigustatult rahuldamata. Samuti on alusetud kaitsja etteheited seoses asjatundja ütlustele tuginemisega. Asjatundja ütlused ei kajastanud tema isiklikke muljeid ega kogemusi, vaid tuginesid asjakohastele teaduslikele allikatele ja aitasid kohtul KrMS § 1091 lg 3 p-s 2 kirjeldatud viisil tõendamiseseme asjaolusid paremini mõista.
  5. Kassaator tugineb alusetult

§-de 232, 2342 ja 2351 vastuolule põhiseadusega. Sellegi kaitseväite on maa- ja ringkonnakohus põhjendatult kummutanud ja näidanud, et need karistusnormid ei riku määratletuse põhimõtet ega piira ebaseaduslikult sõnavabadust.

  1. Kohtud on süüdistatava tegevuses õigesti tuvastanud omakasu motiivi ega ole karistuse mõistmisel muul moel materiaalõigust rikkunud. Samuti on seaduslikud ja põhjendatud kohtute otsustused S. Seredenko vara konfiskeerimise kohta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium vastab esmalt kassaatori väidetele, mille kohaselt on kohtud süüdimõistvat otsust tehes tuginenud lubamatutele ja ebausaldusväärsetele tõenditele (I). Seejärel käsitleb kolleegium süüdistatava teo kvalifitseerimist ja asjakohaste karistusnormide põhiseaduspärasust (II) ning kaitsja vastuväiteid S. Seredenkole mõistetud karistuse (III) ja tema vara konfiskeerimise (IV) kohta. Lõpetuseks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskuludega seonduva (V). I (A) Teabehanke kokkuvõtted
  3. Riigi peaprokuröri
  4. märtsi
  5. a ja
  6. augusti
  7. a määruse alusel esitati kriminaalasjas tõendina kaks teabehanke kokkuvõtet. Maakohus luges kokkuvõtted lubatavaks. Seejuures märkis kohus, et kohtule anti tõendina üle üksnes teabehanke kokkuvõtted, mis kogutud teavet ennast peamises osas ei kajastanud (v.a mõne vestluse osas). Ülejäänud osa kogutud teabest on salajasel tasemel riigisaladus, mistõttu neid materjale toimikusse ei lisatud ja kaitsjale ei tutvustatud.
  8. Riigikohus on varem selgitanud, et julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanke kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. 6

(15)1-21-5633 Sellise tõendi lubatavuse kohta märgiti, et teabehankemenetluses kogutud teavet ei ole vaja kriminaalmenetluses tõendina kasutamiseks jälitustoimingu protokollis vormistada, vaid tõendi kasutamise lubatavus sõltub KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud tõendi vormi järgimisest ja KrMS § 63 lg-s 11 ette nähtud nõuete täitmisest: riigi peaprokuröri otsuse olemasolust ja selle otsuse seaduslikkusest; kooskõlast ultima ratio-põhimõttega (KrMS § 1261 lg 2) ja KrMS § 1267 lg-s 2 sätestatud piirangute järgimisest (keeld kasutada KrMS §-s 72 nimetatud isiku salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud teavet, v.a seaduses toodud erandjuhtudel). Lisaks eeltoodule on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (RKKK 10.04.2017, 3-1-1-101-16, p-d 22–25.)
  1. Vastuseks kaitsjale leiab kolleegium ülaltoodud varasema praktika alusel, et teabehanke kokkuvõtete lubamatusest kõnealusel juhul rääkida ei saa. Kohtud on kontrollinud ultima ratiopõhimõtte ja muude KrMS § 63 lg-s 11 ette nähtud nõuete järgimist ega ole rikkumisi tuvastanud. Kaitsja pole kohtute motiveeritud seisukohtadele selgepiirilisi vastuväiteid esitanud, jäädes viimase abinõu põhimõtte väidetava rikkumise osas üldsõnaliseks. Samuti ei tuvastanud kolleegium, et julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe tõendina esitamisel oleks aset leidnud menetlusõiguse rikkumisi, mis tingiksid tõendite lubamatuse, või et toimingutega, millele tuginesid tõenditeks olevad teabehanke kokkuvõtted, oleks rikutud tõendite kogumise tingimusi viisil, mis muudaks kokkuvõtted tõendina lubamatuks (KrMS § 64). Kui S. Seredenko soovib vaidlustada Kaitsepolitseiameti poolt tema suhtes julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtud toimingute proportsionaalsust laiemas mõttes, tuleb selleks pöörduda halduskohtusse.
  2. Seega ei anna kassatsioon alust asuda vaidlusaluste tõendite lubatavuse küsimuses maa- ja ringkonnakohtust vastupidisele seisukohale. Eeltoodust lähtudes ei ole küsimus teabehanke kokkuvõtete lubatavuses, vaid nende usaldusväärsuses, samuti kokkuvõtetes kajastatud teabe kontrollitavuses ning seeläbi süüdistatava kaitseõiguse tagamises.
  3. Pooltel peab olema võrdne võimalus tutvuda üksteise esitatud tõendite ja seisukohtadega ning neid kommenteerida (RKKK 04.05.2016, 3-1-1-110-15, p 11). Poolte võrdsuse põhimõtet kui ausa kohtupidamise ühte osist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 tähenduses on enda praktikas kestvalt tunnustanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) (vt nt EIK 23.05.2017, Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 67; 04.06.2019, Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 85). Samas on EIK leidnud sedagi, et tõendite täies ulatuses vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole absoluutne kohustus. Mis tahes kriminaalmenetluses võib esineda võistlevaid huvisid, nt riigi julgeolek või vajadus kaitsta tunnistajaid kättemaksu eest või hoida saladuses politsei meetodeid kuriteo uurimisel, mida tuleb arvestada süüdistatava õiguste vastukaaluna. Mõnes asjas võib olla vajalik varjata kaitse eest teatud tõendeid, et kaitsta teise isiku põhiõigusi või olulist avalikku huvi. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente tuleb omavahel kaaluda. Juhul kui piirang on tingimata vajalik, peab poole õiguse riive olema tõhusalt tasakaalustatud kohtu kontrollivõimalusega. (EIK 06.03.2012, Leas vs. Eesti, p-d 77-78; viidatud Van Wesenbeeck vs. Belgia, p 68; 25.07.2019, Rook vs. Saksamaa, p-d 58-59.) Viimasel juhul lasub kohtul ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida vastavate toimingute seaduslikkust ning hinnata, kas kaitsja juurdepääsu piiramine oli hädavajalik. Seda tuleb teha viisil, mis võimaldab kaitsjal esitada kohtu argumentidele vastuväiteid. (Viidatud Leas vs. Eesti, p-d 84–88; 25.07.2017, M. vs. Madalmaad, p-d 66–70.)
  4. Tõendina kasutatava teabehanke kokkuvõtte aluseks oleva teabe (algandmete) kaitsjale kättesaadavaks tegemisel tuleb samuti juhinduda eelmises punktis toodust. Kui puuduvad kaalukad argumendid teabele juurdepääsu andmisest keeldumiseks, siis tuleb võimaldada 7
(15)1-21-5633 kaitsepoolel teabega tutvuda. Seejuures ei tähenda julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavad teabehanketoimingud üksnes teabe salajast kogumist, vaid julgeolekuasutus võib oma ülesannete täitmiseks koguda ja töödelda ka üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid (JAS § 211 lg 1 p 4). Tõendina kasutatavale teabele, mis ei ole riigisaladus, tuleks anda kaitsjale üldjuhul juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel (KrMS § 224 lg 1). Seadus lubab jätta kriminaaltoimikusse lisamata üksnes riigisaladuseks oleva tõendi, mille tutvustamiseks kehtib erikord (KrMS § 224 lg 7). Kolleegium leiab seetõttu, et kui teabehanke kokkuvõte tugineb lisaks salastatud teabele ka avalikule või näiteks riiklikest andmebaasidest pärinevale teabele, mis pole olemuslikult riigisaladus, siis tuleb see kokkuvõttes ära näidata. Kui sama teavet on võimalik koguda tavapäraste kriminaalmenetluslike toimingutega (nt KrMS § 215 lg 1 alusel uurimisasutuse nõudega), siis tuleb seda teha. Kaitsepolitseiameti kaksikpädevust julgeolekuasutuse ja uurimis-/jälitusasutusena ei tohi kasutada ära selleks, et piirata kunstlikult kaitse juurdepääsu teabele, millele muu uurimisasutuse menetletud asjas antaks juurdepääs kriminaaltoimiku koopia esitamisel. Sellise tõendusteabe kaitsjale esitamata jätmise korral peab olema kontrollitav, milline huvi kaalus konkreetsel juhul kaitseõiguse tagamise vajaduse üles. Kuna KrMS § 63 lg 11 järgi otsustab julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamise riigi peaprokurör, tuleb esmalt temal tagada, et kokkuvõte kajastaks selle aluseks olevaid materjale nii suures ulatuses, kui seda võimaldavad kriminaalmenetluses kaalul olevad vastandlikud huvid.
  1. Olukorras, kus teabehanke kokkuvõtte aluseks olnud üksikasjalikuma info kriminaaltoimikusse lisamata jätmiseks esinevad kaalukad põhjused, on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda, et kohus kontrolliks julgeolekuasutuste seaduse alusel teabe kogumise seaduslikkust (vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p 25) ning veenduks vajaduse korral, kas kokkuvõttes sisalduv teave saadi tõepoolest teabehanketoimingutega.
  2. Kõnealusel juhul tutvus maakohus kaitsja taotlusel teabehanke kokkuvõtete koostamise aluseks olnud teabega ja kontrollis, kas teabe kogumiseks olid olemas seaduslikud alused ning kas kokkuvõtetes kajastuvad järeldused vastavad kogutud teabele. Maakohus märkis, et osas, milles otsus tugineb vaid teabehanke kokkuvõtetele, on neis tehtud järeldused julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabega kooskõlas. Ka ringkonnakohus tegi sarnase kontrolli, mille tulemusena nõustus maakohtuga.
  3. Kolleegium möönab, et maa- ja ringkonnakohtu otsustes võinuks sisalduda selgemad põhjendused selle kohta, miks peeti algandmete sellises ulatuses varjamist kaitseõiguse tagamisest kaalukamaks (nt salajase kaastöötaja või meetodite kaitse). Samas tutvus kolleegium ka ise nii sellega, millises ulatuses olid teabehanke materjale kontrollinud maa- ja ringkonnakohus, kui ka teabehanke kokkuvõtete aluseks olnud algandmetega ning veendus, et kokkuvõtetes sisalduv teave tugineb julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabele. Seejuures jättis kolleegium kõrvale selle Kaitsepolitseiameti poolt Riigikohtule esitatud ettekande, mis oli koostatud pärast maakohtu otsuse tegemist ega olnud seetõttu maakohtus läbiviidud menetluse kontrollimise seisukohalt asjakohane. Muu materjaliga tutvumisel ilmnes, et kaalukam osa kokkuvõtete aluseks olevast teabest on salajasel tasemel riigisaladus. Ülejäänul ei olnud kokkuvõtete sisule ega kriminaalasjas tehtud lõpplahendile määravat mõju. Tõsiasi, et kaitsepool iseenesest avalikult kättesaadavatest allikatest kogutud teabega ei tutvunud, mõjutas seetõttu kaitseõiguse teostamist vähe. Sõltumata kaitsja eest varjatud andmete algallikast, oli tal võimalik kokkuvõtetes sisalduvaid väiteid kummutada või kahtluse alla seada (vt allpool p 56).
  4. Seega tagati praeguses kohtuasjas kaitseõiguse piirangut kompenseeriv kohtulik kontroll kolmes kohtuastmes. Kaitsja väide, et ta jäeti ilma reaalsest võimalusest kohtulikus kontrollis veenduda, 8
(15)1-21-5633 on seeläbi ümber lükatud. Kaebusest ei selgu, milles pidanuks selline võimalus seisnema, samuti pole kaitsja esitanud ühtki selgepiirilist taotlust, mida oleksid kohtud pidanud veel kontrollima.
  1. Veel märgib kaitsja, et kuna tal ei võimaldatud kokkuvõtete aluseks olnud teabega vahetult tutvuda, jäeti ta ilma kokkuvõtetele vastuväidete esitamise võimalusest. Selline kaitseväide on alusetu. Hinnates, kas kaitseõigust on riigi kogutud ja tõendina kasutatavale teabele juurdepääsu kärpimisega ülemäära piiratud, on oluline muu hulgas see, kas kaitsepool on kasutanud aktiivselt ja tõhusalt neid tasakaalustavaid vahendeid, mille seadusandja on tema käsutusse andnud (vt ka viidatud Sigurður Einarsson jt vs. Island, p 92). Praegusel juhul kaitsja seda teinud ei ole.
  2. Kassaatori väide, et talle ei antud võimalust tutvuda teabehanke kokkuvõtete algandmetega, ei vasta tõele. Toimikumaterjalid ei kinnita ka apellatsioonis märgitut, et maakohus jättis sellekohase taotluse rahuldamata, sest tegu on riigisaladusega.
  3. novembri
  4. a määrusega jättis maakohus kaitsja enda soovil läbi vaatamata kaitseaktis esitatud taotluse tutvustada kaitsjat ja süüdistatavat teabehanke kokkuvõtete alusdokumentidega (kd XI, tl-d 51p ja 87p). Hiljem seda taotlust ei korratud. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 29 lg 3 kohaselt on süüdistataval ja kaitsjal julgeolekukontrolli teostamata juurdepääsuõigus kuni salajase tasemega riigisaladusele menetleja määruse alusel, kui juurdepääs on kriminaalasja lahendamiseks vältimatult vajalik ja teadmisvajadus tuleneb kaitseõiguse tagamisest kriminaalmenetluses. RSVS § 29 lg 2 kohaselt keeldutakse sellisele teabele juurdepääsu andmisest määrusega, kui see seaks ohtu KrMS § 12614 p-des 2, 4, 5, 6 ja 7 sätestatud õiguste kaitse. Sellist juurdepääsu andmisest keeldumise määrust ei ole tehtud, sest kolleegiumi käsutuses olevatest toimikumaterjalidest nähtuvalt loobus kaitsja ise vastava taotluse esitamisest. Sellest saab järeldada, et ta ei pidanud isiklikku juurdepääsu kõnealusele teabele kaitseõiguse tagamise seisukohalt määravaks.
  5. Ehkki kaitsja ei ole näinud julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet, sai ta tutvuda selle põhjal koostatud ja kriminaalmenetluses tõendina esitatud kahe kokkuvõttega. Kaitsja pole kogu menetluse jooksul ühelegi kokkuvõtetes kajastatud faktilisele asjaolule sisulisi vastuväiteid esitanud, rääkimata neid kummutavate tõendite esitamisest.
  6. Ülaltoodust lähtudes nõustub kolleegium maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et teabehanke kokkuvõtted on lubatavad tõendid. Samuti on kohtud hinnanud nende usaldusväärsust ja põhjendatult järeldanud, et kriminaalmenetluses tõendina esitatud kokkuvõtted kajastavad nende aluseks olevat teavet adekvaatselt. (B) Andmekandjate vaatlusprotokollid
  7. Kassaator vaidlustab S. Seredenko elukoha läbiotsimise käigus ära võetud andmekandjate vaatlusprotokollide lubatavust. Seejuures väidab ta, et läbiotsimise käigus ei selgitatud S. Seredenkole tema õigusi ja eirati süüdistatava enese mittesüüstamise privileegi.
  8. Kolleegium kaitsja etteheidetega ei nõustu. Ringkonnakohus on küll eksinud, märkides, et kaitsja viibis läbiotsimise juures, ent see ei muuda valeks kohtu järeldust läbiotsimise käigus ära võetud andmekandjate vaatlusprotokollide lubatavuse kohta. Kaitsja viitas apellatsioonis vaatlusprotokollide lubatavust vaidlustades Riigikohtu praktikale (RKKK 14.06.2022, 1-20-1208/172), ent jättis piisava tähelepanuta, et selle kohtuasja tehiolud olid teistsugused. Osutatud asjas tuvastas kolleegium kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise olukorras, kus kahtlustatava lähedane andis välja oma mobiiltelefoni PIN-koodi, olemata enne teavitatud õigusest sellest keelduda. Praegusel juhul otsiti S. Seredenko elukoht läbi vahetult pärast tema kahtlustatavana kinnipidamist, mille käigus oli menetleja talle kahtlustatava õigusi selgitanud. Sellega oli menetleja oma kohustuse täitnud ja tõendid, millele seejärel S. Seredenko kaasabil 9
(15)1-21-5633 ligipääs saadi, on lubatavad. Täiendavalt tuleb märkida, et S. Seredenko ei avaldanud menetlejale oma paroole, vaid andis teada, et tema magamistoas asuvas sülearvutis on kontodesse sisse logitud. Järelikult võimaldas ta vabatahtlikult ligipääsu sülearvuti sisule paroole andmata, mistõttu paralleeli tõmbamine viidatud kohtuasjaga on ka sel põhjusel välistatud.
  1. S. R-i postkasti sisu vaatluse ja selle tõendina lubatavuse küsimusega on maa- ja ringkonnakohus põhjalikult tegelenud ja järeldanud, et tegemist oli internetis vabalt kättesaadava teabega, mille saamisel tõendi kogumise korda ei rikutud. See, kuidas andmed avalikule veebilehele said, on küsimus tõendi usaldusväärsusest, mitte selle lubatavusest (vrd RKKK 10.06.2022, 1-18-437/725, p 44). Ringkonnakohus lahendas ka tõendi usaldusväärsuse küsimust, märkides, et kaitsja pole esitanud otsesõnu väiteid selle kohta, et S. R-i kirjavahetus oleks võltsitud. Kohtupraktika kohaselt ei piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitsepositsiooni tuleb ka aktiivselt tõendada (RKKK 03.04.2020, 1-18-2232/179, p 66). (C) Tunnistajate kaugülekuulamine
  2. Kaitsja taotles maakohtus kolme tunnistaja ülekuulamist tehnilise lahenduse abil. Tegu on isikutega, kellega suhte loomises ja pidamises S. Seredenkot süüdistatakse ja kes kaitsjale teadaolevalt elavad Venemaal.
  3. Tunnistajate kaugülekuulamise taotluse rahuldamata jätmise kohta on maa- ja ringkonnakohus KrMS § 2861 lg 2 p-st 1 juhindudes esitanud asjakohased põhjendused, mida kolleegium ei pea vajalikuks korrata. Ka kaitsjal endal ei õnnestunud tunnistajatega telefoni teel ühendust saada. See koos asjaoluga, et tunnistajad asuvad teadaolevalt Venemaal ja tegemist on Vene valitsusasutuste kasuks tegutsevate isikutega, muutis nende õigusabi korras ülekuulamise õnnestumise tõenäosuse kaduvväikeseks. Seega oli kaitsja taotluse rahuldamata jätmine seaduslik ja kohtute aadressil tehtud etteheited on alusetud. (D) Asjatundja ütlused
  4. Kriminaalasjas on oluline tõendiallikas asjatundja, kes andis põhjalikke ütlusi Venemaa mõjutustegevuse kohta ja kommenteeris süüdistatava kirjutisi. Prokuratuur taotles tema ülekuulamist Venemaa mõjutustegevuse olemuse ning julgeolekuvaldkonna ja hübriidohtude selgitamiseks. Kassaatori hinnangul on asjatundja ütlused aga arvamuslikud ja kontrollimatud ning neile poleks otsuse tegemisel tohtinud tugineda.
  5. Kolleegium leiab, et asjatundja menetlusse kaasamisel, tema ülekuulamisel ja ütlustele tuginemisel on järgitud kohtupraktikas omaksvõetud nõudeid (vt RKKK 16.03.2023, 1-21-6698/50, p-d 15–19 koos edasiste viidetega). Asjatundja kaasati, et aidata paremini mõista, kuidas teatud tegevus täidab Venemaa välis- ja julgeolekupoliitilisi eesmärke, viib ellu Venemaa mõjutustegevust ja lõhestab Eesti Vabariigi ühiskonda. Kohtud veendusid, et asjatundjal on vajalikud politoloogilised, infomõjutustegevuse ja sisejulgeoleku alased eriteadmised, et nimetatud asjaolusid selgitada. Seega sai asjatundja anda ütlusi nii Venemaa informatsioonilise mõjutustegevuse olemuse ja eesmärkide kui ka selle kohta, mil moel S. Seredenko kirjutised viimastega haakuvad. Tähelepanu väärib, et kaitsja pole esitanud asjatundja ütlustele ühtki sisulist vastuväidet, tehes etteheiteid üksnes tema erialase pädevuse ja subjektiivsuse kohta. Asjatundja pädevuses ega erapooletuses kolleegiumi hinnangul alust kahelda ei ole, mistõttu said kohtud otsuse tegemisel tema ütlustele tugineda. 10
(15)1-21-5633 (E) Õigusabiteenuse osutamise leping
  1. Kaitsja vaidlustab jätkuvalt tema ja süüdistatava venna V. S-i vahel sõlmitud kliendilepingu ning selle aluseks oleva V. S-i ja Välismaal Elavate Venemaa Kaasmaalaste Õiguskaitse- ja Toetusfondi vahel sõlmitud lepingu tõendina vastuvõtmist ja neile tuginemist otsuse tegemisel. Kassatsioonis puudub nende tõendite lubatavuse õiguslik analüüs. Selle asemel märgib kaitsja üldsõnaliselt, et kliendileping on konfidentsiaalne ja selle avaldamine keelatud.
  2. Prokurör selgitas maakohtu istungil seoses kõnealuste dokumentidega, et need edastas menetlejale AS SEB Pank oma vastuskirjas. Pangale esitas dokumendid V. S. ise, kui pank asus selgitama tema kontole laekunud raha päritolu. Advokatuuriseaduses sätestatud kutsesaladuse hoidmise ehk konfidentsiaalsuskohustus, millele kaitsja dokumentide lubatavust vaidlustades pealiskaudselt viitab, järelikult aktuaalne ei ole. Viimane sätestab advokaadi kohustuse hoida kutsesaladust ega laiene teistele isikutele, kellele need andmed teatavaks on saanud. Krediidiasutus on seevastu kohustatud kohtueelse uurimise asutusele ja prokuratuurile alustatud kriminaalmenetluses pangasaladust avaldama (krediidiasutuste seaduse § 88 lg 5 p 2). Seega on vaidlusalused dokumendid jõudnud menetlejani õiguspäraselt ja tegu on lubatavate tõenditega.
  3. Kaitsjaga pole põhjust nõustuda ka selles, et kohtud on kõnealustest tõenditest teinud valesid järeldusi. Maa- ega ringkonnakohus ei ole väitnud, et fondi poolt süüdistatava õigusabikulude katmine oleks ebaseaduslik. Küll aga on kohtud järeldanud sellest põhjendatult S. Seredenko seotust Venemaaga. (F) Kokkuvõtlik seisukoht tõendite hindamise kohta
  4. Ülaltoodud põhjustel leiab kolleegium, et maa- ja ringkonnakohus ei ole tõendite hindamise reeglite vastu eksinud. Kohtud on süüdimõistvat otsust tehes tuginenud lubatavatele tõenditele, mille usaldusväärsust pole kaitsja kummutanud. II
  5. Järgnevalt analüüsib kolleegium kaitsja väiteid, mille kohaselt on kohtud andnud süüdistatava tegevusele ebaõige materiaalõigusliku hinnangu.
  6. S. Seredenkot süüdistatakse

§ 2351

lg 1 (Eesti Vabariigi vastane suhe) järgi suhte loomises ja pidamises välisriigiga, välisriigi organisatsiooniga või välisriigi ülesandel tegutsevate isikutega eesmärgil panna toime

§-des 232 (riigireetmine) ja 2342 (Eesti Vabariigi vastu suunatud luuretegevus ja selle toetamine) sätestatud kuriteod. Tähelepanu väärib, et seadus on S. Seredenkole ette heidetud tegude toimepanemise kestel (2009–2021) muutunud. Kuni 13. jaanuarini 2019 sätestas

§ 2351

vastutuse Eesti Vabariigi vastase vandenõu eest ehk Eesti Vabariigi kodaniku poolt suhte loomise või pidamise eest välisriigiga, välisriigi organisatsiooni või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga eesmärgil panna toime

§-s 232 sätestatud kuritegu. 14. jaanuaril 2019 jõustunud seadusemuudatusega laiendati kuritegude ringi, mille toimepanemise eesmärgil suhte loomine ja pidamine karistatav on, lisades loetellu ka

§-d 231, 233, 234, 2342 ja 235. Seejuures oli

§ 2342

puhul tegu täiesti uue koosseisuga, millega kriminaliseeriti lisaks salajasele ka muu teabe kogumine ja edastamine. 71. Enne S. Seredenko süü tõendatuse kohta seisukoha kujundamist kontrollib kolleegium kassaatori taotlusel asjakohaste karistusnormide põhiseaduspärasust. Nimelt on kaitsja avaldanud menetluses läbivalt seisukohta, et

§-d 2351, 232 ja 2342 on põhiseadusvastased, kuna need 11

(15)1-21-5633 piiravad ebaproportsionaalselt PS §-ga 45 tagatud sõnavabadust. Samuti ei ole viidatud sätted tema hinnangul kooskõlas PS § 13 lg-st 2 tuleneva määratletuse ehk õigusselguse põhimõttega. 72. Kolleegium nõustub kõnealuste kuriteokoosseisude põhiseaduspärasuse küsimuses maa- ja ringkonnakohtu põhjalikult motiveeritud seisukohtadega. Kohtud on kooskõlas Riigikohtu varasema praktikaga selgitanud, et (karistus)normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata põhiseadusvastasust. Õigusselguse põhimõte ei välista määratlemata õigusmõistete kasutamist. (Vt nt RKKK 18.06.2018, 1-16-10888/62, p 48.) Seejuures on ka EIK leidnud, et paljud seadused sisaldavad vältimatult suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus (EIK 25.06.2009, Liivik vs. Eesti, p-d 93-94).

§-de 232, 2342 ja 2351 sisustamisel on võimalik tuge otsida nii seadusandja selgitustest koosseisude kehtestamisel ja muutmisel kui ka riigikaitse strateegilistest arengudokumentidest ja riigi kaitsetegevuse kavast (riigikaitseseaduse § 6 lg 1). Asjakohaselt ongi kohtud praegu koosseisude sisustamisel nende dokumentide (sh „Eesti julgeolekupoliitika alused“, RT I 2010, 22, 110 ja RT III, 06.06.2017, 2) poole pöördunud. 73. Täiendavalt märgib kolleegium, et kaitsja argumentatsioon

§-de 2351, 232 ja 2342 vastuolu kohta väljendusvabadusega tugineb üksnes põhiseaduse grammatilisele tõlgendamisele. Nii leiab kaitsja, et nende süüteokoosseisudega kaitstava riigi julgeoleku huvides tohib isiku õigusi ja vabadusi piirata vaid PS § 130 alusel, mis aga eeldab erakorralist või sõjaseisukorda. PS §-s 45 sisalduv avalik kord ei ole kaitsja sõnul riigi julgeolekuga samastatav. Sellest teeb ta järelduse, et riigi julgeoleku kaitseks pole võimalik sõnavabadust piirata. Samas jätab kassaator tähelepanuta Riigikohtu praktikas avaldatud seisukoha, mille järgi tohib kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusi (mille hulka kuulub ka väljendusvabadus, PS § 45) piirata üksnes neis sätetes nimetatud eesmärkidel või erandina ka mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitseks (vt RKKK 11.03.2015, 3-1-1-9-15, p 25).

§-dega 232, 2342 ja 2351 kaitstav Eesti Vabariigi julgeolek hõlmab lisaks riigi iseseisvusele, sõltumatusele ja territoriaalsele terviklikkusele ka põhiseaduslikku korda. Kõik need on sellised kaalukad põhiseaduslikud väärtused, mis annavad legitiimse aluse väljendusvabaduse piiramiseks. 74. Kassaatori väited, mille järgi on Eestis välja kuulutatud n-ö nulltolerants riigiasutuste vastu suunatud kriitika suhtes ja tegu on PS § 45 järgi keelatud tsensuuriga, ei ole tõsiselt võetavad. Maa- ja ringkonnakohus on jälgitavalt põhjendanud, et

§-d 2351, 232 ja 2342 piiravad väljendusvabadust üksnes ulatuses, milles see seab riigi julgeoleku ohtu. 75. Nagu eespool märgitud, moodustab S. Seredenkole süüks arvatud

§ 2351

lg 1 objektiivse koosseisu suhte loomine välisriigiga, välisriigi organisatsiooniga või välisriigi ülesandel tegutseva isikuga. Toimepanijal peab olema tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes (

§ 16

). Lisaks kujutab süüteokoosseisu subjektiivset tunnust

§ 2351

lg-s 1 sätestatud eesmärk, mis iseloomustab täideviija käitumise sihte ja väljendab tahtluse vormina kavatsetust (

§ 16lg 2).

76. Kolleegium ei sedastanud otsustes puudujääke osas, millega kohtud tegid kindlaks S. Seredenko suhted süüdistuses märgitud isikutega, nende isikute tegutsemise Venemaa valitsusasutuste ja organisatsioonide huvides ning süüdistatava teadlikkuse sellest. Samuti on maa- ja ringkonnakohus näidanud, et S. Seredenko tegutses

§-des 232 ja 2342 sätestatud kuritegude toimepanemise eesmärgil. Kohtud on tõendeid kogumis hinnanud ja veenvalt põhjendanud, miks need asjaolud tuleb tõendatuks lugeda. Kaitsja ei esita kassatsioonis neile põhjendustele sisulisi vastuväiteid, vaidlustades üksnes tõendite lubatavust, millele kohtud on oma järeldused rajanud. Tõendite lubatavuse küsimuse lahendas kolleegium eespool. Seega on tuvastatud, et S. Seredenko 12

(15)1-21-5633 tegevus täitis

§ 2351lg-s 1 sätestatud süüteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu.

Kassaatori taotlus süüdistatava õigeksmõistmiseks jääb tagajärjetuks. 77. Väljaspool kaebuse lahendamise piire selgitab kolleegium, et kuriteona karistatava Eesti Vabariigi vastase suhte (

§ 2351

) puhul on sisuliselt tegemist riigireetmise või muu Eesti Vabariigi vastu suunatud süüteo ettevalmistamisega. Peaks süüdistatav astuma täiendavaid samme suhte loomisel seatud eesmärkide saavutamiseks, s.o alustama

§ 2351

lg-s 1 loetletud kuritegude toimepanemist, pole enam tegu pelgalt riigivastase suhte loomise, vaid juba vähemalt eesmärgiks seatud kuriteo katsega. 78. Maakohus on põhjalikult käsitlenud informatsioonilise mõjutustegevuse olemust ja jõudnud järeldusele, et Venemaa infomõjutustegevust (mis hõlmab nt informatsiooniga manipuleerimist, valeteabe levitamist, tegelikkust moonutava infovälja loomist) tuleb käsitada Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevusena

§ 232

tähenduses ja Eesti Vabariigi julgeoleku vastu suunatud tegevusena

§ 2342tähenduses.

Samuti leidis tuvastamist, et süüdistatav lõi ja pidas Venemaa julgeolekuasutuste ülesandel ja huvides tegutsenud isikutega suhteid, mille raames edastas neile teavet Eesti ühiskondlike ja poliitiliste protsesside ja teatud isikute ja organisatsioonide tegevuse kohta, koostas ja avaldas nendega koostöös artikleid jm kirjutisi, osales nende korraldatud üritustel ja organisatsioonide tegevuses. Kõik need tegevused olid kohtu hinnangul käsitatavad S. Seredenko toetusena süüdistuses märgitud isikute poolt Venemaa mõjutustegevuse elluviimisele. 79. Ülaltoodud maakohtu seisukohtadest ja tuvastatud asjaoludest ilmneb, et S. Seredenko oli juba astunud täiendavaid samme oma eesmärkide saavutamiseks, mis tähendab, et tema tegevus oli läinud kaugemale

§-ga 2351 kriminaliseeritud luuretegevuse toetamise ja riigireetmise ettevalmistamisest. Sellele vaatamata on maakohus ta just selle koosseisu järgi süüdi tunnistanud. Oma seisukohta põhjendas maakohus asjaoluga, et Venemaa kasutatav Eesti-vastane vaenulik retoorika kui osa infomõjutustegevusest ei pruugi alati põhjustada vahetut ohtu Eesti Vabariigi iseseisvusele ja sõltumatusele või territoriaalsele terviklikkusele ega olla otseselt sellele suunatud. Samas võib tegu olla Venemaa tegevusmustrite kohaselt ettevalmistava tegevusega, saavutamaks ettekäänet teise riigi sõjaliseks ründamiseks, territooriumi okupeerimiseks vmt. Maakohus ei tuvastanud, et süüdistatava kirjutised oleksid Eesti riigile otsest ohtu põhjustanud. 80. Kolleegium sellist põhjenduskäiku ei jaga.

§ 232on formaalne teodelikt ega eelda tagajärjena reaalse ohu saabumist.

Koosseisu realiseerimiseks piisab välisvaenlase abistamisest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. Kõik need süüteokoosseisu elemendid on kohus S. Seredenko tegevuses tuvastanud, leides sisuliselt seda, et S. Seredenko viis ellu Venemaa lõhestuspoliitikast kantud mõjutustegevust. Niisamuti on maakohus tuvastanud, et S. Seredenko edastas välisvaenlasele

§ 2342lg-s 1 märgitud teavet.

81. Kuna maa- ja ringkonnakohtu otsuse on vaidlustanud üksnes süüdistatav ja tema kaitsja ning kedagi ei saa kaebuse piiridest väljudes raskemas kuriteos süüdi tunnistada (RKKK 04.11.2022, 1-20-8694/55, p 38), ei võta kolleegium seisukohta, kas süüdistava tegevus vastab

§ 232ja § 2342 koosseisule.

Kohtutega tuleb nõustuda selles, et

§ 2351

lõike 1 kui sama seaduse §-des 232 ja 2342 sätestatud süütegude ettevalmistamise on S. Seredenko realiseerinud. Kassatsiooni rahuldamiseks ega süüdistatava õigeksmõistmiseks järelikult alust ei ole. 13

(15)1-21-5633 III
  1. Kaitsja vaidlustab S. Seredenkole mõistetud 5 aasta 6 kuu pikkust vangistust. Seejuures leiab ta, et tegu on liiga karmi karistusega ja kohtud on alusetult arvestanud raskendava asjaoluna omakasu motiivi. Kassaatori arvates võiks karistusaeg piirduda eelvangistuses viibitud ajaga.
  2. Kolleegium leiab, et süüdistatavale karistuse mõistmisel on järgitud kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtteid (vt nt viidatud otsus nr 1-18-2232/179, p 71).

§-s 2351 sätestatud süüteo toimepanemise eest on ette nähtud kuni kuueaastane vangistus. S. Seredenkot karistati sanktsiooni maksimumi lähedase karistusega. Maakohus arvestas karistusmäära valikul põhjendatult, et süüdistatav lõi ja pidas riigivastaseid suhteid seitsme isikuga ja hoidis neid pikaajaliselt ehk enam kui üheteistkümne aasta vältel. Tema käitumine ei olnud juhuslik, vaid põhjalikult kaalutletud ja sihipärane. Õigustatult võeti arvesse sedagi, et poleks süüdistatavat kinni peetud, jätkanuks ta suure tõenäosusega senist tegevust. Need asjaolud kogumis andsid aluse hinnata tema süüd suureks. Samuti tuvastasid kohtud karistust raskendava asjaoluna omakasu motiivi (

§ 58p 1).

Kassatsioonis esitatud vastuväited omakasu motiivi arvestamisele karistuse kergendamist ei tingi. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et omakasu motiiv pole seotud taotletud kasu suurusega. See iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu (RKKK 05.12.2013, 3-1-1-114-13, p 13). Samas leiab kolleegium, et omakasu motiivi arvestamine S. Seredenkole mõistetava karistuse määra oluliselt ei mõjutanud ja karistuse kergendamiseks puuduks alus ka siis, kui seda motiivi eitada. IV 84. Maakohus konfiskeeris

§ 83lg 1 alusel S.

Seredenko mobiiltelefonid, sülearvutid, mälupulgad, SIM-kaardid ning mitmed erinevad dokumendid. Samuti konfiskeeris kohus

§ 831lg 1 alusel S.

Seredenkolt ära võetud tunnistuse ja rinnamärgid ja mõistis temalt

§ 831lg 1 ja § 84 alusel välja 5185 eurot 79 senti.

  1. Kaitsjale jääb selgusetuks S. Seredenkole väljastatud tunnistuse ja kuue rinnamärgi konfiskeerimise alus. Samuti leiab ta, et süüdistatava kirjutised tuleb talle tagastada, kuivõrd need pole kuriteo toimepanemise vahendid. Lisaks ei nõustu kaitsja süüdistatavalt konfiskeerimise asendamise korras rahasumma väljamõistmisega.
  2. Süüdistatava elukohast leitud kuus rinnamärki ja tunnistuse on kohtud õigesti lugenud kuriteoga saadud varaks ja need

§ 831lg 1 alusel konfiskeerinud.

Süüdistatav sai need riigivastase suhte pidamise raames oma toetustegevuse eest. Kaitsja ainus vastuväide konfiskeerimisele on see, et esemeil on S. Seredenko jaoks isiklik tähendus. See asjaolu konfiskeerimist ei välista. Kassaator on taotlenud otsuste tühistamist ka osas, millega S. Seredenkolt mõisteti konfiskeerimise asendamise korras välja rahasumma. Samas ei ole kaitsja oma taotlust millegagi põhjendanud. Kolleegium ei tuvastanud, et kohtud oleks kõnealuse otsustuse tegemisel eksinud, mistõttu seegi kaitsja taotlus jääb tagajärjetuks. 87. Küll aga nõustub kolleegium kaitsjaga selles, et S. Seredenkot

§ 2351

järgi süüdi tunnistades pole alust konfiskeerida tema koostatud artikleid jm kirjutisi kuriteo toimepanemise vahenditena

§ 83lg 1 mõttes.

Kuriteo toimepanemise vahend on ese, mida kasutati või kavatseti kasutada tahtliku süüteo toimepanemiseks. Sellest määratlusest lähtudes saab välisvaenlasega suhete loomise ja pidamise vahendina käsitada küll arvuteid ja mälupulki, kuid mitte neisse talletatud süüdistatava koostatud artikleid, teoseid jm kirjutisi. Olukord oleks teine, kui S. Seredenko oleks mõistetud süüdi

§ 232järgi, kuna ta avaldas välisvaenlasega koostöös viimase mõjutustegevuse elluviimisele suunatud kirjutisi eesmärgiga lõhestada Eesti Vabariigi ühiskonda 14

(15)1-21-5633 ja diskrediteerida Eesti Vabariiki, abistades sedasi välisvaenlast Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. Sel juhul oleksid need kirjutised käsitatavad

§-s 232 sätestatud kuriteo toimepanemise vahendina. Selles kuriteos S. Seredenkot aga süüdi ei mõistetud.

  1. Kohtupraktikas on leitud, et ka arvuti või selle kõvaketta konfiskeerimisel ei saa jätta arvestamata proportsionaalsuse põhimõtet. See tähendab vajadust tagada süüdistatavale võimalus kopeerida konfiskeeritavast arvutist sinna õiguspäraselt salvestatud teavet (vt RKKK 16.05.2012, 3-1-1-57-12, p-d 15 ja 20). Ka näeb KrMS § 125 lg 5 ette, et kui asitõendiks on dokument, mida selle omanikul on edaspidi olulisel põhjusel vaja, tehakse sellest omanikule koopia. Kuna S. Seredenko artikleid jm kirjatükke pole alust käsitada kuriteo toimepanemise vahenditena ning ta on autoriõigusele viidates soovinud nende tagastamist, tuleb tal võimaldada enne konfiskeeritavate sülearvutite ja mälupulkade hävitamist teha neist kirjutistest koopiad.
  2. Kaitsja taotlust teha koopia USB-mälupulgale SanDisk (pakendis nr K009640) talletatust ei ole põhjust rahuldada. Tegu on asitõendiga, mille maakohus jättis õigesti KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel uurimisasutusele. See mälupulk ei kuulu süüdistatavale, vaid uurimisasutusele, ja sel on tõmmis andmeist, mis pärinevad süüdistatava arvutist Lenovo ThinkPad (I kd, tl 58-59). Kuna kolleegium juba jaatas kõnealusest konfiskeeritavast arvutist kirjutiste kopeerimise vajadust, siis pole vaja teha samu koopiaid teisest andmekandjast. Ka kaitsja pole väitnud, et mälupulgal SanDisk on kirjutisi, mida süüdistatav konfiskeeritavatelt andmekandjatelt ei saa. V
  3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 2 ja 3 ning § 362 p-st 1, muudab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  4. detsembri
  5. a ja Harju Maakohtu
  6. septembri
  7. a otsuse põhiosa, jättes sealt välja põhjenduse, mille kohaselt on süüdistatava koostatud kirjutised süüteo toimepanemise vahendid

§ 83

lg 1 mõttes, ning täpsustab apellatsioonikohtu otsust koopiate tegemise kohustusega. Muus osas jäävad otsused muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

  1. S. Seredenko kaitsja esitas Riigikohtule taotluse valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks 4860 euro suuruses summas. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, kliendiga konsulteerimiseks ja kassatsiooni koostamiseks kokku 27 tundi. Kaitsja ühe töötunni hind on 150 eurot, millele lisandub käibemaks.
  2. Taotlusele pole aga lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente. Seetõttu ei saa Riigikohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on seoses kassatsioonimenetlusega tekkinud menetluskulu (vt nt RKKK 21.06.2021, 1-20-1108/94, p 23). Sellest tulenevalt jätab kolleegium selle taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.