← Eesti

1-22-7101/86

Obsah (12)§ 130§ 447§ 440§ 439§ 433§ 131§ 450§ 63§ 436§ 390§ 4511§ 452

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 1-22-7101 19. juuni 2023 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett, Hannes Kiris, Paavo Randma, Juhan Sarv ja

) § 447 lg 2 ja väljaandmislepingu art 11 lg 1 tingimused, et kohaldada I. T. suhtes 60 päevaks väljaandmisvahistust. Maakohtu määrus

  1. Harju Maakohtu
  2. novembri
  3. a määrusega vahistati I. T. 60 päevaks, s.o kuni
  4. jaanuarini 2023, järgmistel põhjustel.
  5. Väljaandmismenetluses on isikult vabaduse võtmise otsustanud juba taotlev riik. Rahvusvahelises koostöös kehtiva vastastikuse tunnustamise printsiibi kohaselt pole täitval riigil alust teise riigi vahistamisotsustuse õiguses kahelda. Selles menetluses ei ole kohtul pädevust hinnata kuriteokahtluse põhjendatust. USA on soovinud I. T. vahistamist juba enne väljaandmistaotluse saabumist, et vältida tema pakkuminekut. Kuna Eesti on Schengeni riik, on igaühel võimalus riigist lahkuda nii, et politsei ega prokuratuur sellest teada ei saa. Vahistamistaotlus on kooskõlas õigusabilepinguga ja puuduvad õiguslikud takistused I. T. väljaandmiseks, mistõttu ei ole kohtul alust tema vahistamisest keelduda. Määruskaebus
  6. Maakohtu määruse vaidlustasid I. T. kaitsjad, kes taotlesid määruse tühistamist ja I. T. vahi alt vabastamist. Alternatiivselt soovisid kaitsjad vahistamise asendamist elektroonilise valvega.
  7. Kaebuses leiti, et ka väljaandmisvahistuse puhul tuleb kohtul tuvastada põhjendatud kuriteokahtlus ja vähemalt üks

§ 130lg-s 2 sätestatud vahistamisalustest.

Täitmata on

§ 447

lg-s 2 sätestatud eeldused ja esineb õiguslik takistus

§ 447lg 4 tähenduses, sest I.

T. väidetavate kuritegude seos USA-ga ei ole selge. Väljaandmisvahistust on võimalik asendada kergemaliigilise tõkendiga. Ringkonnakohtu määrus

  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  2. detsembri
  3. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Taotlus väljaandmisvahistamise asendamiseks elektroonilise valvega jäi läbi vaatamata. Ringkonnakohus tugines kokkuvõtvalt järgmisele.
  4. Erinevalt riigisisesest vahistamisest ei ole väljaandmisvahistuse puhul võimalik tuvastada põhjendatud kuriteokahtlust ja üheselt kontrollida vahistamisaluste olemasolu

§ 130lg 2 mõttes.

Väljaandmisvahistuse kohaldamise vajaduse ja selleks seadusega ettenähtud aluste olemasolu on tuvastanud juba välisriigi pädev ametiisik. Seetõttu tuleb kaebuse esitaja kriitikaga maakohtu määruse aadressil osaliselt nõustuda. Maakohus on viidanud võimalusele, et I. T. võib minna pakku, kuid samas märkinud, et väljaandmisvahistamine ei toimu

§ 130korras. Pakkumineku ohu tuvastamisel ei ole arutatavas asjas sisulist tähtsust. 2

(11)1-22-7101
  1. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole väljaandmisvahistuse asemel võimalik kohaldada kergemaliigilist tõkendit (RKKK 19.12.2013, 3-1-1-101-13, p-d 9–12). See, et USA-s on võimalik kohaldada samadel asjaoludel kautsjonit, ei lükka ümber maakohtu põhjendusi.
  2. Kuigi

§ 447

lg 4 keelab isiku vahistamise, kui juba väljaandmisvahistamise otsustamise ajal tuvastatakse väljaandmist välistav asjaolu, ei tulene sellest sättest vahistamist otsustava kohtu kohustust kontrollida süvitsi selliste asjaolude esinemist. Väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulik kontroll toimub eraldi. Maakohtul on õigus, et väljaandmise õiguslikke takistusi ei ole ilmnenud. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus

  1. Ringkonnakohtu määruse vaidlustanud I. T. kaitsjad vandeadvokaat Karl Kask ja vandeadvokaadi abi Andri Rohtla taotlevad maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist ja I. T. vahi alt vabastamist. Alternatiivselt soovivad kaitsjad vahistuse asendamist elektroonilise valvega. Lisaks määruskaebusele esitasid kaitsjad täiendava tõendina USA juristi Mark E. Bini kirjaliku seisukoha USA õiguse tõlgendamise kohta. Määruskaebuse põhilised seisukohad on järgmised. I. T. vahistamine on vastuolus põhiseadusega
  2. Tõlgendus, et Eesti kohtud ei või hinnata, kas isiku suhtes esinevad vahistamise alused, ega kaaluda, kas menetlus oleks tagatav vähem intensiivsete vahenditega, põhjustab olukordi, kus isikult vabaduse võtmise põhjendatust ei kontrolli ükski kohus. Praegusel juhul ei ole USA kohus väljastanud I. T. suhtes vahistamismäärust. Väljaandmislepingu paralleeltekstides kasutatud terminid vahistamismäärus ja arrest warrant ei ole samastatavad. USA kriminaalmenetluse instituut arrest warrant on sisult sundtoomiskäsk, millega antakse luba kahtlustatava kinnipidamiseks ja tema esmakordseks kohtu ette toimetamiseks. Alles siis, kui kahtlustatav on esimest korda kohtu ette ilmunud, otsustab kohtunik, kas isiku vahistamine on vajalik, ja väljastab jaatava vastuse korral vahistamismääruse (detention order). Kuna USA kohus saab teha sisulise määruse isikult kriminaalmenetluse tagamiseks vabaduse võtmise kohta alles pärast seda, kui isik on kohtu ette ilmunud, ei ole isegi teoreetiliselt võimalik, et I. T. suhtes oleks koostatud vahistamismäärus.
  3. Isikult vabaduse võtmine ilma selle proportsionaalsust kontrollimata on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 11 ja
  5. Ei Eesti ega USA õiguse kohaselt ei saa isikut vahistada, kui pole kindlaks tehtud riski, et vabadusse jäädes võib ta hakata menetlusest kõrvale hoidma või toime panema uusi kuritegusid. Olukorras, kus nii Eesti kui ka USA lubab riigisiseses kriminaalmenetluses kellegi vahistamist vaid kooskõlas proportsionaalsuse nõudega, on mõeldamatu, et kriminaalmenetlusalast koostööd tehes vahistatakse inimesi sisulise kohtuliku kontrollita. Kuna väljaandmisvahistamise puhul ei saa USA kohus selle põhjendatust kontrollida, siis peab seda paratamatult tegema Eesti kohus, järgides

§ 130lg 2 eeldusi.

Väljaandmisvahistamise eeldused ei ole täidetud 16. Kohtud ei ole põhjendanud, milles seisneb I. T. väljaandmisvahistamise edasilükkamatus, nagu seab ühe tingimusena ette

§ 447lg 2. Tegemist ei ole edasilükkamatu juhuga. Vastasel korral oleks vahistamisega venitamine põhjendamatu: esimene õigusabitaotlus saabus 3

(11)1-22-7101 Riigiprokuratuuri
  1. jaanuaril 2022, väidetav vahistamismäärus anti välja
  2. oktoobril 2022 ning Riigiprokuratuur esitas taotluse vahistamiseks alles
  3. novembril
  5. USA ei ole võtnud vahistamistaotluses kohustust saata väljaandmistaotlus viivitamata. Erinevalt

§ 447

lg 2 p-s 2 nõutust on antud hoopis kinnitus, et väljaandmistaotlus edastatakse väljaandmislepingus sätestatud tavapärase aja ehk 60 päeva jooksul. Väljaandmisvahistamist välistavate asjaolude esinemine 18. Isikule ei või kohaldada väljaandmisvahistust, kui on ilmnenud väljaandmise õiguslikud takistused (

§ 447lg 4).

Praegusel juhul välistab vahistamise asjaolu, et üks I. T-le etteheidetavatest kuritegudest on aegunud (

§ 440

lg 1 p 3) ja teine ei ole USA-s karistatav (

§ 439lg 1).

Vahistamise asendamine 19. Väljaandmisvahistamisele kohalduvad rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö põhimõtted (

§ 433

).

§ 433

lg-te 2 ja 3 alusel lähtutakse eelkõige välislepingutest, seejärel

  1. peatükis sätestatust ja siis teistes peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus
  2. peatükis sätestatuga. Väljaandmisleping ja

  1. peatükk ei reguleeri väljaandmisvahistuse asendamist kergemaliigilise tõkendiga. Järelikult on väljaandmisvahistamise kaalumisel võimalik lähtuda vahistamise üldregulatsioonist.
  2. Vahistamise asendamise lubatavust toetab ka rahvusvahelises õiguses kehtiv vastastikkuse põhimõte, mille kohaselt on välislepingu pooltel ühesugused õigused. USA õiguse kohaselt on väljaandmisvahistuse asendamine võimalik ja seda on ka praktikas tehtud.
  3. I. T. on Eesti kodanik, kellel on Eesti sõlmitud välislepingutest tulenevad õigused. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 5 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) juurdunud praktika kohaselt on tal õigus sellele, et kohus kaaluks vahistamise alternatiive. Vastus määruskaebusele
  4. Prokuratuur palub jätta kaitsjate kaebuse rahuldamata.
  5. Väljaandmislepingu paralleeltekstides ei ole tõlkeviga. Õigusruumide erinevuse tõttu ei ole Eesti õiguskeeles sobivat vastet mõistele arrest warrant, mille kaitsjad on põhjendamatult samastanud kinnipidamise või sundtoomisega. Sellele menetlusdokumendile on Eesti õigusruumis kõige lähedasem analoog tagaselja koostatud vahistamismäärus (

§ 131lg 4).

Seega on I. T. suhtes USA õiguskorda järgides väljastatud väljaandmislepingus ette nähtud nõuetekohane dokument. I. T. lõpliku vahistamise üle otsustamine on enne tema USA kohtu ette toimetamist samavõrd võimatu, kui Eesti jaoks tagaotsitava isiku vahistamise või alternatiivsete tõkendite kaalumise küsimuse lahendamine.

  1. Väljaandmisvahistamise ja riigisisese vahistamise jaoks on põhiseaduses erinev materiaalne alus (PS § 20 lg 2 p 3 vs. p 6). Samuti tuleneb EIÕK art 5 lg 1 punktist f eraldiseisev alus isikult väljaandmise eesmärgil vabaduse võtmiseks (EIK 22.03.1995, Quinn vs. Prantsusmaa, p 47). Seega erinevad isikult vabaduse võtmise eeldused väljaandmismenetluses riigisisesest vahistamisest.
  2. Maa- ja ringkonnakohus on leidnud väljaandmisvahistuse sisuliste eelduste osas õigesti, et põhjendatud kuriteokahtlust ja vahistamisaluseid kontrollida pole vaja. Väljaandmisvahistuse lubatavust välistavaid asjaolusid ei esine. USA on kinnitanud, et I. T-le etteheidetavad kuriteod ei 4

(11)1-22-7101 ole aegunud. Isegi kui aegumise üle on vaidlus, saab selle kohta seisukoha võtta vaid USA kohus. Samamoodi tuleb lähtuda USA kinnitusest, et I. T. teod on selles riigis karistatavad ja selle riigiga puutumuses. Ka ei ole Eesti kohtutel kohustust hinnata väljaandmisvahistuse edasilükkamatust, vaid siingi tuleb juhinduda taotleva riigi hinnangust. 26. Määruskaebuse lisad ei ole lubatavad tõendid. USA juristi analüüs on esitatud inglise keeles ja selle tõlkest ei nähtu andmeid tõlkija kohta. Tulenevalt vastastikuse usalduse põhimõttest on kaitsja õigus täiendavate tõendite esitamiseks oluliselt piiratud. Väljaandmismenetluses tuleb väljaandmislepingu artikli 9 kohaselt usaldada taotleva riigi esitatud dokumente. Väljaandmismenetluses tagab kaitseõiguse kaitsja võimalus esitada väljaandmisasja menetleva kohtu vahendusel taotleva riigi keskasutusele lisaküsimusi (vt väljaandmislepingu art 20 lg 1 ja

§ 450lg 5).

Ka ei oleks kaitsja täiendava tõendina esitatud USA juristi arvamusel USA õiguse tõlgendamise kohta tõendina sisulist tähendust, sest sellele allakirjutanu ei vasta eksperdi ega asjatundja mõistele. Eksperdi ega asjatundja pädevusse ei kuulu õigusliku hinnangu andmine. Arutlusalune tõend on lubamatu ka selle vormi tõttu – füüsilise isiku kirjalik selgitus ei saa olla

§ 63lg 1 mõttes tõend.

Kaitsjate vastus prokuratuuri seisukohtadele 27. Seadusandja on soovinud väljaandmise õigusliku eeldusena tunnustada üksnes vahistamismäärust. Kriminaalmenetluse seadustiku esimese eelnõu kohaselt oli väljaandmine lubatav mh kinnipidamiskorralduse täitmiseks. Hiljem vastu võetud seadusetekstis asendati see mõiste aga vahistusmäärusega (vrd

eelnõu 594 SE, Riigikogu IX koosseis, § 447 ja 594 SE teise lugemise muudatusettepanekud, § 449). Ka väljaandmisvahistamine, mis oli algul lubatud ka juhul, kui on küllaldane alus arvata, et isik, kelle vahistamist taotletakse, hoiab väljaandmismenetlusest kõrvale, muudeti võimalikuks vaid vahistusmääruse või jõustunud süüdimõistva otsuse alusel (vrd 594 SE, § 458 ja muudatusettepanekud, § 458). Kehtivas redaktsioonis on vahistusmääruse asemel kasutuses samasisuline mõiste vahistamismäärus.

  1. Ka EIK on käsitlenud läbivalt vahistamist ja väljaandmisvahistamist ingliskeelse mõiste detention, mitte arrest all. EIK praktika kohaselt on taotlust lahendaval kohtul õigus arvestada sellega, kas taotleva riigi kohus on juba lahendanud vahistamisaluste olemasolu. Sellist kohustust, nagu väidab prokuratuur, taotlust lahendavale kohtule ei tulene. EIK praktika kohaselt on ka väljaandmisvahistust kohaldaval kohtul pädevus otsustada ise väljaandmisvahistuse õiguspärasuse üle ning vabastada isik vahi alt, kui vahistamine on ebaseaduslik (EIK 15.12.2016, Khlaifia jt vs. Itaalia, p 128).
  2. Kuigi prokuratuur osutab järjepidevalt vastastikuse usalduse põhimõttele, siis ei tugineta seejuures ühelegi õigusallikale, mis annaks nimetatud printsiibile väljaandmismenetluses tähenduse. Ainsa viitena leiab väljaandmislepingu artikli 9, mille kohaselt tuleb prokuratuuri arvates ilma kahtlusteta usaldada taotleva riigi dokumente. Prokuratuur on segi ajanud dokumentide vormi ja sisu. Artikli mõte on, et pädevate asutuste dokumentide täiendav legaliseerimine (näiteks apostilliga) ei ole vajalik.
  3. Vastuväited kaitsjate esitatud õigusarvamustele on asjakohatud.

§ 63

lg 2 lubab esitada vabatõendeid, millele

§ 63lg 1 nõuded ei laiene.

Vabatõendina käsitatav kriminaalmenetluse asjaolu on Riigikohtu praktikas olnud ka välisriigi õigus (nt RKKK 10.09.2007, 3-1-1-35-07, p 12). 31. Oma seisukohtade kinnituseks on kaitsjad esitanud Riigikohtule veel täiendavaid tõendeid, mh USA juristi Marcos Daniel Jimeneze kirjaliku seisukoha USA õiguse tõlgendamise kohta, USA 5

(11)1-22-7101
  1. jaanuari
  2. a kohtumääruse A. R-i väljaandmisvahistuse kautsjoniga asendamise kohta ja kriminaalmenetluse seadustiku esimese eelnõu ning selle muudatusettepanekud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT (I) Kaitsjate esitatud tõendite lubatavus
  3. Nõustuda ei saa prokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt ei tohi kaitsja väljaandmisvahistuse vaidlustamisel tõendeid esitada. Sellist piirangut ei ole kriminaalmenetluse seadustikus ega asjakohases väljaandmislepingus. Väljaandmislepingu art 9 kohaselt loetakse taotluse esitanud riigi justiitsministeeriumi või välissuhete eest vastutava ministeeriumi või asutuse tõendi või pitsatiga varustatud dokumendid taotluse saanud riigis kehtivaks ilma täiendava tõendamise, kinnitamise või muu legaliseerimiseta. Seegi säte ei välista kaitsepoole võimalust seada taotleva riigi esitatud teavet kahtluse alla, vaid räägib dokumentide vormist. Täpsemalt sellest, et taotluse saanud riigil tuleb kohelda dokumente ilma täiendavate toiminguteta autentse ja kehtivana – nagu ütleb ka sätte pealkiri „Dokumentide kehtivus“.
  4. EIÕK art 5 lg-st 4 tuleneb vahistatud või kinni peetud isiku õigus taotleda menetlust, mille käigus hinnatakse vabaduse võtmise õiguspärasuse seisukohalt olulisi menetluslikke ja sisulisi asjaolusid. Selline õigus on EIK seisukohtadest tulenevalt ka sel, kes on EIÕK art 5 lg 1 punkti f alusel vahistatud või kinni peetud väljasaatmise või -andmise eesmärgil (EIK 26.06.2012, Taylor vs. Eesti, p 49 koosmõjus p-ga 38). EIÕK artikli 5 lõike 1 punktis f nimetatud juhtudel on kinnipidamist (vahistamist) otsustava kohtu kontroll piiratud ega laiene näiteks küsimusele, kas kinnipidamist peaks mõistlikult pidama vajalikuks, et takistada isikut kuritegu toime panemast või põgenemast (viidatud Taylor vs. Eesti, p 41). Kohtul peab siiski olema võimalus vabaduse võtmisest keelduda (nt viidatud Khlaifia jt vs. Itaalia, p 128; 19.02.2009, A jt vs. Ühendkuningriik, p 202). Ka EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti f juhtudel peab isik saama esitada tõendeid teda puudutavate väidete ümberlükkamiseks ning talle või tema õigusnõustajale tuleb tagada tõhus võimalus osaleda vabaduse võtmist puudutavas kohtumenetluses (EIK 25.06.2019, Al Husin vs. Bosnia ja Hertsegoviina (nr 2), p 115). EIK seisukoht, et EÕIK artikli 5 lg-s 4 nimetatud menetlus kohtus peab olema võistlev ja tagama poolte võrdse kohtlemise (EIK 20.02.2014, Ovsjannikov vs. Eesti, p 72), on seetõttu asjakohane ka väljaandmisvahistamise korral. Seega kui prokuratuur saab väljaandmist taotleva riigi esindajana esitada tõendeid, mille abil soovitakse kinnitada isiku väljaandmisvahistuse või tema väljaandmise lubatavust, peab kaitsepoolel olema samasugune võimalus esitada tõendeid, et prokuratuuri esitatud väiteid ümber lükata.
  5. Samas on väljaandmismenetluses asjakohased üksnes sellised kaitsepoole tõendid, mis käivad selle menetluse vaidlusesemeks olevate asjaolude kohta. Nii näiteks ei ole kaitsjal enamasti võimalik esitada tõendeid, millega soovitakse seada kahtluse alla välisriigi vahistamismääruse või jõustunud kohtuotsuse seaduslikkust, sest Eesti kohus ei saa asuda hindama, kas väljaandmist taotleva riigi seadused on kooskõlas Eesti seadustega (viidatud 3-1-1-101-13, p 11).
  6. I. T. kaitsjad on esitanud Riigikohtule USA juristide analüüsid USA väljaandmisvahistamise korra kohta, USA
  7. jaanuari
  8. a kohtumääruse väljaandmisvahistamise asendamise kohta ja kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu ja selle muudatusettepanekud. Kuna kaitsjate esitatud tõendid on mõeldud menetluslike asjaolude tuvastamiseks, siis on need käsitatavad vabatõenditena

§ 63lg 2 mõttes.

36. Siiski ei saa asjakohaseks pidada kaitsjate esitatud USA juristide analüüse, millega soovitakse tõendada, et USA-s I. T. suhtes väljastatud kohtumäärus (arrest warrant) ei vasta

§-s 132 6

(11)1-22-7101 sätestatud vahistamismääruse nõuetele. Eesti ja USA on sõlminud väljaandmislepingu, mille kohaselt tunnustavad lepingupooled vastastikku kummagi riigi pädevate institutsioonide otsustust võtta isikult kriminaalmenetluse tagamiseks vabadus ja sellise otsustuse olemasolu on kummaski riigis üheks väljaandmisvahistuse eelduseks. Lepingupooltel ei ole õigust nõuda, et taotleva riigi vahistamisotsustus oleks kooskõlas taotluse saanud riigi õigusega. Sellest tulenevalt võib tähelepanuta jätta ka kaitsjate esitatud kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu ja selle muudatusettepanekud (vt eespool p 27).
  1. Asjakohane ja usaldusväärne tõend on aga kaitsjate esitatud USA
  2. jaanuari
  3. a kohtumäärus väljaandmisvahistamise asendamise kohta. See saadeti Riigikohtule koos eestikeelse tõlkega. Kolleegiumil ei tekkinud kahtlust tõlke usaldusväärsuses. Sisulisi argumente tõlke õigsuses kahtlemiseks ei esitanud ka prokuratuur. (II) Väljaandmisvahistuse kohaldamine
  4. Väljaandmisvahistamist reguleerivad nii väljaandmisleping kui ka kriminaalmenetluse seadustiku rahvusvahelist koostööd reguleerivas
  5. peatükis asuv

§ 447

. Tulenevalt

§ 433

lg-st 2 tuleb juhinduda esmajoones välislepingust ja

  1. peatüki sätted kohalduvad vaid küsimustes, mida leping ei reguleeri.
  2. Nii väljaandmislepingu kui ka kriminaalmenetluse seadustiku järgi sõltuvad väljaandmisvahistamise eeldused sellest, kas väljaandmisvahistamise taotlus on edastatud Eestile enne väljaandmistaotluse saabumist või taotletakse vahistamist väljaandmismenetluses.
  3. Väljaandmislepingu kohaselt on väljaandmisvahistamine enne väljaandmistaotluse saabumist võimalik vaid juhul, kui asi on kiireloomuline (art 11 lg 1). Lisaks peab taotlev riik esitama nõuetekohase väljaandmisvahistamise taotluse, mis peab sisaldama mh asja tehiolude lühikest selgitust, milles võimaluse korral teatatakse kuriteo toimepanemise aeg ja koht (art 11 lg 2 punkt c), samuti teatist väljanõutava isiku suhtes koostatud vahistamismääruse või süü tõendamise või tema suhtes langetatud süüdimõistva kohtuotsuse olemasolu kohta (art 11 lg 2 p e). Ka peab väljaandmisvahistamise taotlust edastav riik võtma kohustuse edastada taotluse saanud riigile väljaandmistaotlus 60 päeva jooksul (art 11 lg 2 punkt f ja art 11 lg 4). Kriminaalmenetluse seadustiku järgi on võimalik võtta isik enne väljaandmistaotluse saabumist vahi alla edasilükkamatul juhul (

§ 447lg 2).

Vahistamist taotlev riik peab sellisel juhul kinnitama, et isiku suhtes on taotlevas riigis koostatud vahistamismäärus või jõustunud süüdimõistev kohtuotsus (

§ 447

lg 2 p 1), ja kohustuma viivitamatult välja saatma väljaandmistaotluse (

§ 447lg 2 p 2).

41. Eeltoodust nähtuvalt on väljaandmisvahistamise kiireloomulisus või edasilükkamatus eeldused, mille täidetust näitab üldjuhul juba see, et taotluse esitanud riik on soovinud väljaandmisvahistuse kohaldamist enne väljaandmistaotluse esitamist. Erandiks on juhtumid, mil ilmnevad asjaolud, mis asja kiireloomulisusele või edasilükkamatusele ühemõtteliselt vastu räägivad. Kohus, kes otsustab väljaandmisvahistamise üle enne väljaandmistaotluse laekumist, ei saa väljaandmist välistavaid asjaolusid üksikasjalikult kontrollida, sest enne taotluse saabumist on kohtu käsutuses väga piiratud teave. Öeldu ei tähenda aga seda, et kaitsepool ei võiks sellistele asjaoludele tähelepanu juhtida. Näiteks saab ta kahtluse alla seada ja esitada omapoolseid tõendeid selle kohta, et isiku väljaandmist taotletakse tema süüdistamiseks poliitiliste tõekspidamiste pärast (väljaandmislepingu art 4 lg 1 ja

§ 436

lg 1 p 3) või et isikule välisriigis etteheidetav tegu on Eesti seaduse kohaselt aegunud (väljaandmislepingu art 6 ja

§ 440lg 1 p 3). Niisugusele väljaandmise õiguslikule takistusele osutamise korral peab kohus seda kontrollima ja kui 7

(11)1-22-7101 kõnealune kaitseväide leiab kinnitust, siis tuleb väljaandmisvahistamisest keelduda (

§ 447lg 4).

42. Seevastu kui isiku väljaandmisvahistamist taotletakse väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise menetluses, on kohtul võimalik anda väljaandmist taotleva riigi vahistamisotsusele sisulisem hinnang. Samas ei ole Eesti kohtul ka sellisel juhul harilikult võimalik kontrollida kuriteokahtluse ega vahistamisaluste olemasolu. Ka EIK on möönnud, et väljaandmisvahistamise taotlust lahendava kohtu võimalus kontrollida vahistamise seaduslikkust on piiratud (vt ülal p 33). Eelkõige saab kohus kontrollida väljaandmistaotluses esitatud asjaolusid sellest vaatepunktist, kas taotluse põhjal on tuvastatav mõni väljaandmise õiguslik takistus, mis välistaks

§ 447lg 4 alusel väljaandmisvahistuse.

43. Kui väljaandmisvahistuse eeldused on täidetud, siis saab taotlust lahendav kohus kohaldada väljaandmisvahistamist asjakohases välislepingus või selle puudumisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tähtaja piires. Üldreeglina ei tohi väljaandmisvahistamise kestus enne väljaandmistaotluse saabumist ületada 40-päevast tähtaega (

§ 447lg 5).

Näiteks Eesti-USA väljaandmislepingus on tehtud sellest reeglist aga erisus, mille kohaselt võib isiku, kellele on kohaldatud väljaandmisvahistust, vabastada 60 päeva möödumisel, kui väljaandmistaotlust pole esitatud (väljaandmislepingu art 11 lg 4). Seda, et isikut peetakse selles olukorras vahi all kauem kui 60 päeva, saab pidada õigustatuks vaid äärmiselt erandlikel juhtudel. Pärast väljaandmistaotluse saabumist tohib isikult väljaandmismenetluse tagamiseks vabaduse võtta kuni üheks aastaks ja seda tähtaega saab pikendada üksnes erandlikel asjaoludel (

§ 447lg 7).

EIK on rõhutanud, et kui vahistusega tagatakse sellist väljaandmist, mille eesmärgiks on kohtupidamine, mitte jõustunud kohtuotsuse täitmine, peab riik näitama üles erilist hoolikust ja kärmust, välistamaks väljaandmisvahistuse ülemäärast kestust, kuna sellisel juhul on isiku võimalused kaitseõigust teostada piiratud (EIK 03.02.2022, Komissarov vs. Tšehhi Vabariik, p 46; 24.03.2015, Gallardo Sanchez vs. Itaalia, p 42). Leides, et väljaandmisvahistuse õiguspärasuse kontroll ei pea olema nii sagedane ega selle ulatus nii lai kui vabaduse võtmisel EIÕK art 5 lg 1 punkti c alusel, on EIK pidanud siiski oluliseks, et kohus kontrolliks perioodiliselt ka pikaajalise väljaandmisvahistuse õiguspärasust (viidatud Taylor vs. Eesti, p-d 51–56). Selle praktikaga on kooskõlas kohtu võimalus otsustada asjaoludest sõltuvalt nii, et väljaandmisvahistust kohaldatakse teatud perioodiks (näiteks kaheks kuuks), mille järel saab kontrollida isiku vahistamise jätkuvat põhjendatust. (III) Väljaandmisvahistuse asendamine kergemaliigilise tõkendiga 44. Ka

19. peatüki tõlgendamisel tuleb lähtuda põhimõttest, mille kohaselt peab mitme tõlgendamisvõimaluse puhul eelistama põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole, et tagada põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse (RKÜK 22.02.2005, 3-2-1-73-04, p 36). Seetõttu muudab kolleegium enda varasemat seisukohta, mille kohaselt ei ole väljaandmisvahistuse elektroonilise valve või kautsjoniga asendamine lubatav (viidatud 3-1-1-101-13, p-d 9–12). 45.

§ 433

lg 3 kohaselt lähtutakse rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus rahvusvahelist koostööd reguleerivas 19. peatükis sätestatuga. Kolleegiumi hinnangul on väljaandmisvahistuse kergemaliigilise tõkendiga asendamine, kui see võimaldab tagada isiku osavõtu väljaandmismenetlusest ja tema võimaliku väljaandmise seda taotlevale riigile, kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku rahvusvahelise koostöö sätetega. Mitte ükski

(11)1-22-7101
  1. peatüki norm ei välista väljaandmisvahistuse kergemaliigilise tõkendiga asendamist. Ka ei sisaldu sellist välistust asjassepuutuvas väljaandmislepingus.
  2. Väljaandmismenetluses on isikult vabaduse võtmise põhiseaduslik alus PS § 20 lg 2 p 6, mis lubab seaduses sätestatud juhtudel ja korras võtta vabaduse ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks (viidatud 3-1-1-10113, p 10). Samas on kohus ka väljaandmismenetluses seotud PS § 11 teises lauses sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte ehk ülemäärasuse keeluga, mille kohaselt peavad õiguste ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (vt ka RKKK 15.04.2020, 1-06-9135/67, p 17). Sellest tulenevalt on Eesti kohtutel kohustus keelduda väljaandmisvahistuse kui kõige raskema tõkendiliigi kohaldamisest, kui see oleks kõiki asjaolusid silmas pidades ilmselgelt ebaproportsionaalne.
  3. Väljaandmisvahistamise kergemaliigilise tõkendiga asendamise kasuks räägib ka rahvusvahelises suhtlemises kehtiv vastastikkuse põhimõte (principle of reciprocity). Osutatud printsiibi järgi tuleb eeliseid, soodustusi või karistusi, mida riik A kohaldab riigi B füüsilistele või juriidilistele isikutele, kohaldada riigil B samal viisil ka riigi A füüsilistele või juriidilistele isikutele (Kriminaalmenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2012, § 433, p 1.2.1). I. T. kaitsjad on esitanud tõendina USA
  4. jaanuari
  5. a kohtumääruse, millega ei rahuldatud Eesti taotlust A. R-i väljaandmisvahistamiseks. Selle asemel kohaldati asendustõkendina kautsjonit. Vastastikkuse põhimõtte kohaselt on seega ka Eestil võimalus kohaldada isikutele, kelle väljaandmisvahistamist USA taotleb, kergemaliigilist tõkendit. See eeldab, et asendustõkendiga on võimalik tagada isiku osavõtt väljaandmismenetlusest ja väljaandmist lubava otsuse tegemisel ka isiku väljaandmine USA-le.
  6. Väljaandmisvahistuse asendamine tuleb kõne alla näiteks juhtudel, kui selle isiku vahistamise, kelle väljaandmisvahistamist taotletakse, muudab kõiki asjaolusid arvesse võttes ebaproportsionaalseks näiteks tema terviseseisund või kuulumine mõnda haavatavasse gruppi (nt rase, eakas või erivajadustega inimene). Lisaks väljaantavast isikust tulenevatele kriteeriumitele tuleb väljaandmisvahistamise asendamise kaalumisel hinnata – menetluse isepära arvestades küll piiratud ulatuses – ka objektiivseid asjaolusid, näiteks isikule etteheidetava kuriteo raskust, teda välisriigis ähvardava karistuse pikkust ja võimalust, et väljaandmistaotlust ei ole võimalik rahuldada.
  7. Tõenäosus, et väljaandmisvahistus on tarvis asendada kergemaliigilise tõkendiga, suureneb ajas, sest mida kauem on isikult vabadus võetud, seda intensiivsem on tema vabaduspõhiõiguse riive (vt ka RKKK 07.02.2019, 1-16-2411/677, p 40). Erandlikuks meetmeks tuleb vahistuse asendamist pidada aga olukorras, kus väljaandmisvahistust kohaldatakse enne väljaandmistaotluse saabumist ja isikult saab vabaduse võtta vaid piiratud ajaks (

§ 447lg 5; väljaandmislepingu art 11 lg 4).

50. Sarnaselt väljaandmisvahistamisega on ka asendustõkendeid võimalik kohaldada

19. peatükis või asjakohases väljaandmislepingus nimetatud tähtajaks. See tähendab, et väljaandmisvahistuse asemel võib kohaldada elektroonilist valvet või kautsjonit üldjuhul kuni aasta aega, üksnes erandlikel juhtudel on võimalik seda tähtaega pikendada (

§ 447lg 7).

Ka muus osas tuleb asendustõkendite kohaldamisel väljaandmismenetluses lähtuda esmajoones

19. peatükis või väljaandmislepingus sätestatust.

4. peatükist tuleb juhinduda üksnes elektroonilise valve või kautsjoni formaalsete eelduste osas – näiteks peab kohus sarnaselt riigisisese menetlusega veenduma, et isiku elukoht vastab elektroonilise valve kohaldamise tingimustele. 9

(11)1-22-7101 (IV) I. T. suhtes kohaldatud väljaandmisvahistamine ja määruskaebemenetluse tulemus
  1. Kohtupraktika muutumine viib tõdemuseni, et ringkonnakohus on lähtunud ekslikust arusaamast, et väljaandmisvahistamise elektroonilise valvega asendamine ei ole õiguslikult lubatav, ja jätnud sel põhjusel kaitsjate vastavasisulise taotluse alusetult läbi vaatamata. Seejuures ei ole ringkonnakohus nimetanud ka ühtki teist argumenteeritud põhjust, mis õigustanuks kaitsjate taotluse läbi vaatamata jätmist.
  2. Ringkonnakohtus vaidlustatud Harju Maakohtu
  3. novembri
  4. a tõkendimääruse toime lõppes küll juba
  5. jaanuaril 2023, kuid I. T-l võib olla jätkuvalt huvi selle tõkendimääruse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda Riigikohtul alama astme kohtu poolt läbi vaatamata jäänud küsimuse suhtes seisukohta võtta, mistõttu tuleb kaitsjate määruskaebus selles osas ringkonnakohtule tagastada. Muus osas on ringkonnakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning jääb muutmata.
  6. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

  1. detsembri
  2. a määruse osaliselt – s.o osas, millega jäeti kaitsjate taotlus I. T. väljaandmisvahistuse elektroonilise valvega asendamiseks läbi vaatamata – ja saadab määruskaebuse nimetatud taotlust puudutavas osas menetlusse võtmise uueks otsustamiseks ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. (V) Obiter dictum: väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise menetluse peatamine ringkonnakohtus
  3. Väljaspool määruskaebuse lahendamise piire peab kolleegium vajalikuks osutada obiter dictum’i korras järgnevale.
  4. Määruskaebemenetluse esemeks on vaidlus selle üle, kas I. T. väljaandmisvahistamine 60 päevaks enne väljaandmistaotluse saabumist oli seaduslik.
  5. jaanuaril 2023 saabus Eestisse USA taotlus I. T. väljaandmiseks. Sellest tulenevalt esitas Riigiprokuratuur
  6. jaanuaril 2023 Harju Maakohtule taotluse I. T. USA-le väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimiseks ja tema suhtes 60 päevaks kohaldatud ning
  7. jaanuaril 2023 lõppema pidanud väljaandmisvahistuse pikendamiseks. Harju Maakohus pikendas
  8. jaanuari
  9. määrusega I. T. väljaandmisvahistuse tähtaega 4 kuuni, s.o kuni
  10. märtsini
  11. Harju Maakohtu
  12. märtsi
  13. a määrusega tunnistas kohus I. T. USA-le väljaandmise lubatavaks ja pikendas tema väljaandmisvahistust kuni tema väljaandmiseni või väljaandmisest keelduva otsuseni, kuid mitte kauem kui aastaks, s.o
  14. novembrini
  15. I. T. kaitsjad vaidlustasid väljaandmise lubatavaks tunnistanud ja väljaandmisvahistamist aastani pikendanud määruse ringkonnakohtus. Tallinna Ringkonnakohus võttis määruskaebuse küll
  16. aprillil 2023 väljaandmise õiguslikku lubatavust puudutavas osas menetlusse, kuid lükkas
  17. mail 2023 kaitsjate taotluse alusel kirjalike seisukohtade esitamise ja määruse teatavakstegemise aja määramata ajaks edasi. Kohus lubas teavitada pooli uuest kirjalike seisukohtade esitamise ja määruse teatavakstegemise ajast hiljemalt nädal pärast Riigikohtu lahendit käesolevas määruskaebeasjas.
  18. Väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimise menetluse sellist peatamist väljaandmisleping ega kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe. Vastupidi, kriminaalmenetluse seadustiku väljaandmist reguleerivad sätted (

§-d 443–456) lähtuvad eeldusest, et väljaandmistaotluse lahendamine peab toimuma võimalikult kiiresti ja tõhusalt. Kriminaalmenetluse seadustik näeb 10

(11)1-22-7101 väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikuks kontrollimiseks ette ranged tähtajad, millest ei ole lubatud kõrvale kalduda. Nii nagu maakohtul tuleb korraldada kohtuistung väljaandmistaotluse kohtusse saabumisest alates kümne päeva jooksul (

§ 450

lg 1), peab ka ringkonnakohus vaatama maakohtu määruse peale esitatud kaebuse kirjalikus menetluses läbi kümne päeva jooksul, arvates asja saabumisest ringkonnakohtusse (

§ 4511lg 3).

Asja läbivaatamise järel on mõlemad kohtuastmed kohustatud tegema põhjendatud otsuse väljaandmise õigusliku lubatavuse või lubamatuse kohta viivitamata (vt ka

§ 452lg 3; aga samuti RKKK 23.11.2012, 3-1-1-105-12, p 6).

Seejuures on ringkonnakohtu määrus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata (

§ 4511lg 4).

  1. Arvestades, et kaitsjate määruskaebus I. T. väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamise peale jõudis ringkonnakohtusse juba
  2. märtsil 2023, on ringkonnakohus määruskaebuse kirjalikus menetluses läbivaatamisega viibinud praeguseks hetkeks juba enam kui kaks kuud. Kuigi ringkonnakohtu kaalutlused I. T. väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamisele esitatud määruskaebuse lahendamise edasilükkamisel võivad olla arusaadavad ja on osalt tingitud vajadusest muuta varasemat kohtupraktikat, ei ole I. T. väljaandmistaotluse lahendamisega viivitamine siiski olnud seaduslik. Väljaandmistaotlust lahendava riigi aktiivne tegutsemine selle nimel, et jõuda võimalikult kiirelt väljaandmist lubava või keelava otsuseni, teenib rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö efektiivsuse kõrval ka väljaandmisvahistusele allutatud isiku huve, sest tema vabaduspõhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb. Isikult vabaduse võtmine väljaandmisvahistuse korras on õigustatud üksnes niikaua, kuni toimub väljasaatmis- või väljaandmismenetlus. Kui sellist menetlust ei viida läbi vajaliku hoolsusega, siis ei ole kinnipidamine enam EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti f alusel lubatav (viidatud Taylor vs. Eesti, p 41). Ka asjaolu, et väljaandmismenetluse kulgu on aeglustanud kaitsepoole vastuväited, ei vabasta riiki vastutusest kohtumenetluse ajal aset leidvate põhjendamatute viivituste eest (viidatud Gallardo Sanchez vs. Itaalia, p 50). (allkirjastatud digitaalselt) Eriarvamus: 1-22-7101/87 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.