Obsah (14)

§ 367§ 386§ 657§ 446§ 442§ 445§ 136§ 133§ 137§ 162§ 163§ 171§ 165§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-17-16752 Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2022, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangu

§ 367on põhjendatud ka edasine viivis kuni põhinõude tasumiseni.

Kohus leidis, et kuna viivisenõue on alates hagi esitamisest ja seadusjärgses määras, siis puuduvad alused viivise vähendamiseks.

1. Hagejad on esitanud kostja II vastu nõude mõista välja 116 476 eurot ja viivis seoses asjaoluga, et kostja II teostas 2016.a sügisel kahel kinnistul lageraide ja ühel kinnistul 11 osalise raide ning raiutud metsa väärtus on 116 476 eurot. Kohus leidis, et hagejate rahaline nõue kostja II vastu on põhjendamatu. Kostja II omandas vaidlusalused kinnistud heauskselt ja hagejatel puudub alus esitada nõuet kostja II vastu viimase omandis olevalt kinnistult metsa raidega seoses.
2. Hagejad on esitanud juhuks, kui kostja II omandas kinnistud heauskselt, alternatiivse nõude mõista kostjatelt I ja II solidaarselt või kummalti eraldi välja kahju 211 830 eurot ja viivise. Hagejad leiavad, et kostjad on tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju. Hagejad nõuavad kahjuna kinnisasjade hinda metsa väärtust arvestamata 14 309 eurot, raiutud metsa väärtust 116 476 eurot ja A-le kinnistul veel kasvava metsa väärtust 119 045 eurot, millest on maha arvestatud 38 000 eurot. Kokku nõuavad hagejad kahjuna 211 830 eurot. Maakohus leidis, et hagejad ei ole tõendanud kostjate õigusvastast tegu. W ja Q ning kostja I vaheline leping on tühine seetõttu, et W oli tehingu sõlmimisel piiratud teovõimega. Asjas ei ole tõendatud, et kostja I teadis W piiratud teovõimest. Kohus on eelnevalt põhjendanud, et eksperdi arvates kolmandad isikud ühel päeval paari tunni jooksul ei pruukinud aru saada W teovõimetusest. Kostja II omandas vaidlusalused kinnistud heauskselt. Seega ei ole võimalik esitada kostja II vastu kahju õigusvastase tekitamise nõuet. Hagejate poolt esiletoodud asjaoludel ei ole tegemist kahju õigusvastase tekitamisega. VÕS § 15 lg 2 järgi, kui lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma asjaolu, mis ei ole vorminõude rikkumine, kuid toob kaasa lepingu tühisuse, või kui lepingupool selle asjaolu ise põhjustas, peab ta hüvitama teisele lepingupoolele käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei saa kahju hüvitamist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule nõuda, kui ka teine lepingupool teadis või pidi teadma lepingu tühisust kaasatoovast asjaolust, samuti juhul, kui lepingu kehtetust kaasatoovaks asjaoluks on lepingupoole piiratud teovõime või lepingu vastuolu heade kommetega. Piiratud teovõimest tulenev lepingu tühisus ei anna õigust nõuda kahju hüvitamist, kuna tegemist on asjaoludega, mis TsÜS regulatsiooni kohaselt annavad ainult õiguse nõuda tühise tehingu järgi üleantu tagastamist alusetu rikastumise sätete järgi. Seega alternatiivne nõue kostjate I ja II vastu kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. 42.

§ 386

lg 4 järgi tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna haginõuded kostja II vastu jäävad rahuldamata, siis tuleb tühistada kostja II osas kohaldatud hagi tagamise abinõud.

1. Maakohus jättis kostja II menetluskulud hagejate kanda. Ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
2. Maakohus leidis, et kostja II menetluskuludest ei ole põhjendatud printimiskulud 60,19 eurot ja assisteerimiskulud 425 eurot. Põhjendatud on transpordikulud 67,92 eurot ning äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete kulud 101 eurot. Maakohus vähendas kostja II õigusabikulusid, pidades neid põhjendatuks summas 27 165 eurot. Kokku pidas maakohus 12 põhjendatuks menetluskulusid summas 27 333,92 eurot, mis kuulub hagejatelt kostja II kasuks võrdsetes osades väljamõistmisele. Lisaks tuleb menetluskuludelt välja mõista viivis. Hagejate apellatsioonkaebus
3. Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonkaebuse hagejad, kes paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja tühistas kostjaga II seonduva hagi tagamise. Hagejad paluvad hagi rahuldada. Samuti vaidlustasid hagejad menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise.
4. Apellatsioonkaebuse kohaselt paluvad hagejad kohtul tuvastada asjaolu, et esimese tehingu hind oli ligikaudu kolm korda madalam turuhinnast ja kostja I teadis või pidi teadma, milline oli kinnistute ligikaudne turuhind
5. a aprilli seisuga. Hagejad paluvad kohtul tuvastada, et kostja I pidi aru saama ja sai aru, et sõlmis tühise tehingu dementse W-ga. Hagejad paluvad tuvastada vead notar Ene Nuka tegevuses esimese tehingu kinnitamisel 07.04.
6. Hagejad paluvad kohtul tuvastada kostja I tahtluse või vähemalt raske hooletuse lepingu sõlmimisel W-ga ning rakendada võlaõigusseaduse paragrahve kahju hüvitamise kohta. Hagejad paluvad kohtul tuvastada, et kostja II teadis või pidi teadma esimese tehingu tühisusest. Tuleb eeldada, et kostja I rääkis kostjale II W dementsusest. Võib eeldada, et kostja II on väljastanud volituse Ä-le ilma temaga lepingut sõlmimata, mistõttu ta ei saa tugineda heausksuse eeldusele. Hagejad paluvad kohtul rakendada VÕS § 14 lg 2 ning hinnata asjaõigusseaduses sätestatud heauskse omandamise usalduskaitse kehtivust kostja II tegevusele vaidlusaluses tehinguteahelas. Hagejad paluvad kohtul tuvastada, et kostjad on omavahel seotud isikud. Kostja I on kostja II kontrolli ja juhtimise all. Hagejad paluvad kohtul tuvastada, et kostja II ei tutvunud kinnistutega ostueelselt. Kostja II on kinnisasjade soetamisel jätnud järgimata ostja hoolsuskohustuse. Hagejad paluvad kohtul hinnata kostja II poolt hoolsuskohustuse täitmist. Kostja II pidi kindlaks tegema, kes on tegelik müüja, s.t kas kostja I tegutseb kinnistuid müügiks pakkudes müüja või agendina (07.04.2016 pakkus kostjale II kinnistuid müügiks kostja I, kuid kinnistusraamatust nähtusid kinnistute omanikena algsed müüjad). Samuti tuleb arvestada, et esimene tehing tehti hinnaga, mis on mitu korda madalam tegelikust turuväärtusest ning kostja I kasumimarginaal on ebatavaliselt kõrge.
7. Menetluskulude kostjalt I väljamõistmata jätmine on hagejate suhtes ebaõiglane. Kostjalt I tuleb hagejate kasuks menetluskulud välja mõista. Lisaks tuleb välja mõista menetluskulud ka kostjalt II vastavalt hagi rahuldamise määrale ringkonnakohtu otsuses. Samuti paluvad hagejad teha uue otsuse hageja II õigusabikulude suuruse osas. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kostja II vahetas menetluse kestel põhjendamatult esindajat. Menetluse alguses esindas kostjat II advokaadibüroo Primus Derling tunnihinnaga 110 eurot. Alates 2018 novembrist esindab kostjat II advokaadibüroo Raidla Ellex keskmise tunnihinnaga 190 eurot. Advokaadi vahetuse tõttu tekkinud lisakulusid ei tohi jätta hagejate kanda. 13 Samuti paluvad hagejad kostja II uue esindaja õigusabikulude hindamisel lähtuda tunnihinnast 110 eurot. Kostja I apellatsioonkaebus
8. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus hagi rahuldas. Kostja I palub teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt juhul, kui kohus tuvastab tehingu tühisuse, palub kostja I vähendada nõuet 15 157 euroni ja viivist nullini. Menetluskulud palub kostja I jätta hagejate kanda.
9. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus tehingu tühisuse tuvastamisel hinnanud tõendeid, sh eksperdi ütluseid vääralt, ei ole oma otsuses võtnud seisukohti kostja I poolt esitatud oluliste väidete ja tõendite osas ning on seetõttu jõudnud ebaõigele järeldusele. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja I poolt esitatud tõendid, millest nähtuvad eksperdi AT varasemad vastuolulised seisukohad oma ekspertiisiakti kohta. Kriminaalasjas nr X-XXXXXX on tuvastamist leidnud, et W ei olnud 07.04.2016 tehingu tegemise ajal piiratud teovõimega. Kuna AT poolt ekspertiisiaktis antud arvamus ja tema poolt kriminaalasja kohtuistungil ja käesolevas asjas antud ütlused on vastuolulised ja kohati sisaldavad andmeid, mida ei kasutatud ekspertiisimaterjalidena, tekitab see põhjendatud kahtluse eksperdi arvamuse usaldusväärsuses.
10. Kohus on jätnud tähelepanuta W tegevuse pärast vaidlusaluse tehingu tegemist. Pärast tehingu tegemist on W registreerinud ennast 26.05.2016 äriregistris füüsilisest isikust ettevõtjana, mille jaoks esitas kandeavalduse 24.05.2016 notar E. Nuka vahendusel. Notar oleks pidanud seega juba teistkordsel kohtumisel hakkama kahtlema W teovõimelisuses. W on 04.07.2016 ehk 3 kuud peale hagi aluseks oleva tehingu toimumist omandanud Aleääre kinnistu. Seega oli W teovõimeline
11. a kevadel ja temaga suhelnud ametnikel ei tekkinud W teovõimes kahtluseid. Samuti oli teovõimeline tehingu tegemise ajal Q, kes oli tehingu tegemisega nõus. 16.03.2015 käis W psühhiaatri vastuvõtul ning otsus oli, et W võib sõidukit juhtida. W oli vaidlusaluse tehingu tegemise ajal teovõimeline.
12. Maakohtus ülekuulatud tunnistajad ei oma vastavat haridust, et anda meditsiinilisi hinnanguid isiku vaimse tervise osas ning tunnistajad ei osalenud 07.04.2016 tehingus.
13. Juhul, kui kohus siiski tuvastab tehingu tühisuse, siis tuleb nõuet vähendada 15 157 euroni. Kinnistute väärtus ei saanud olla suurem kui 53 157 eurot, millest tulenevalt saab hagejate nõue olla 15 157 eurot (53 157-38 000). ÜV hindamisaktidega ei saa tõendada kinnistute turuväärtust 07.04.2016 seisuga.
14. Viivis kuulub vähendamisele, kuna Q oli lepingu sõlmimisel pahauskne ning kuna hagejate tegevus põhjustas pika menetluse. 14 Vastused apellatsioonkaebustele
15. Pooled vaidlevad vastaspoole apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada menetluskulude kindlaksmääramise osas ning teha tühistatud osas uus otsus. Samuti tuleb maakohtu otsust täiendada osas, milles maakohus mõistis kostjalt I hagejate kasuks välja põhivõla 67 000 eurot ja viivise ning määrata, et nimetatud summad mõistetakse hagejate kasuks välja ühiselt. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata (

§ 657lg 1 p 2).

1. Kolleegium on seisukohal, et maakohus leidis ekspertide OT ja AT arvamustele ning tunnistajate ütlustele tuginedes põhjendatult, et W oli 07.04.2016 kostjaga I lepingu sõlmimisel piiratud teovõimega. Tsiviilasjas 2-17-11041 psühhiaater OT 01.09.2017 ekspertiisiakti kohaselt põeb W raskel kujul väljendunud nõdrameelsust (dementsust) ja ta ei ole võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima. Ekspertiisiaktist nähtuvalt hakkasid W-l ilmnema probleemid vaimses tervises unustamise ja taipamatuse näol umbes 6 aastat tagasi. 2010.a peaaju CT uuringul ajuatroofia leid, periventrikulaarse aju valgeaine tiheduse langus (krooniline isheemia). 2012.a läbis peaaju transitoorse isheemia ataki. Kognitsiooni probleemid on tasahilju süvenenud (I kd tl 55-58). AT 24.08.2018 ekspertiisiakti kohaselt (ekspertiis määratud käesolevas tsiviilasjas) esines W-l 07.04.2016 vaskulaarset tüüpi dementsus, mida iseloomustab kognitiivse võimekuse langus, olulised lühi- ja töömäluhäired, keskendumisraskused, orientatsioonihäired (ajas, asukohas, olukorras) ja otsustusvõime häired. Ta ei olnud võimeline kestvalt aru saama 07.04.2016 sõlmitud lepingust. Esmakordselt on esinenud viiteid vaskulaarset tüüpi dementsusele 2009-2010.a (III kd tl 14-16). AT on tsiviilasjas 21.01.2021 maakohtus ülekuulatud. AT selgitas, et algav dementsia vascularis on dokumenteeritud juba 16.02.2010 perearsti ja 24.10.2011 psühhiaatri poolt. AT hinnangul kaotas W kestva võime oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida 2014-
2. Ekspert jäi selle juurde, et W ei olnud kestvalt võimeline 07.04.2016 lepingust aru saama. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna asjaolu, et kriminaalasja nr X-XX-XXXX menetluses andis AT 05.04.2019 kohtuistungil ütlusi, et vaskulaarse dementsuse tekkimise aega ei ole võimalik 100 % kindlusega täpselt määratleda, alust AT ekspertiisiarvamuse ebausaldusväärseks tunnistamiseks. Ka kriminaalasjas 05.04.2019 kohtuistungil AT antud ütluste kohaselt esines tema hinnangul W-l vaidlusaluse tehingu tegemise ajal dementsus (III kd tl 148-152). Lisaks selgitas AT käesolevas asjas maakohtus 21.01.2021 toimunud ülekuulamisel, et kohtuistungil arvamust andes on tal rohkem andmeid, kui ekspertiisi tegemise ajal. Tunnistajate F, D ja K ütlused toetavad seisukohta, et W ei saanud vaidlusaluse tehingu tegemise ajal oma tegudest aru. Asjaolu, et 16.03.2015 andis psühhiaater DK W-le loa juhtida B-kategooria sõidukit (II kd tl 119), ei lükka ümber ekspert AT seisukohta, et 07.04.2016 lepingu sõlmimise ajal oli W piiratud teovõimega. Lisaks nähtub W 15 terviseandmetest, et ta pöördus 2016.a mitmel korral perearsti poole autojuhi tervisetõendi saamiseks, kuid perearst keeldus selle väljastamisest (II kd tl 128-129). Ka see, et W tegi peale vaidlusaluse lepingu sõlmimist õiguslikke toiminguid ning lisaks ka tehingu kinnisasjaga, ei tähenda, et tal oli 07.04.2016 täielik teovõime. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus tõendeid kogumis hinnates põhjendatult, et W oli 07.04.2016 piiratud teovõimega ning, et Q, W ja kostja I vahel 07.04.2016 sõlmitud kinnisasjade müügi ja asjaõigusleping on seetõttu TsÜS § 11 lg 1 alusel tühine. Kuna tehing on tühine piiratud teovõime tõttu, siis ei tõusetu küsimust, kas tehing võib olla tühine heade kommetega vastuolu tõttu.
3. Kostja I võõrandas 13.04.2016 vaidlusalused kinnistud kostjale II. AÕS § 561 lg 1 sätestab, et kui isik tehinguga omandab kinnisomandi või piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse vastu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et hagejad ei ole tõendanud, et kostja II teadis või pidi teadma, et kostja I omandas kinnistud piiratud teovõimega isikult. Asjaolu, et kostja I saatis kostja II esindajale Ä-le 07.04.2016 sms-i katastrinumbritega, ei tähenda, et kostja II pidi teadma W piiratud teovõimest (III kd tl 79). Kuigi kostjal II oli võimalus näha W vanust, siis ainuüksi vanusest ei saa järeldada, et isiku teovõime on piiratud. 13.04.2016 lepingu sõlmimise ajaks oli kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse kantud kostja I. Hagejad ei ole tõendanud, et kostja II oleks teadnud, millise summaga kostja I kinnistud omandas. Kui kostja II ka oleks esimese müügilepingu hinnast teadnud, siis ainuüksi selle pinnalt ei saaks järeldada, et kostja II oli pahauskne. Kostja II pahausksust ei saa järeldada ka sellest, et kostja I võõrandas kinnistud kostjale II koheselt pärast omandamist. Tõendamata on see, et kostja II esindaja kohtus enne 13.04.2016 lepingu sõlmimist W-ga. Sellist kohustust ei tulnud kostjale II ka seadusest. Hagejad väidavad, et kostja II ei tutvunud kinnistutega ostueelselt, millele kostja II vaidleb vastu. Kolleegium on seisukohal, et asjaolust, kas kostja II käis kinnistutega kohapeal tutvumas või mitte, ei saa teha järeldust selle kohta, kas kostja II teadis W piiratud teovõimest.
4. Kostja II on andnud 12.01.2016 Ä-le notariaalse volituse kinnisvara omandamise tehingute tegemiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et volitatud isiku kaudu kinnistute ostmine ei tõenda kostja II pahausksust. Samuti ei tõenda kostja II pahausksust hagejate väide, et Äle on antud volikiri, kuid lisaks volikirja väljastamisele ei ole kostja II Äga muud lepingut sõlminud. Hagejate väide, et kuna kostja I esindaja ja Ä tundsid üksteist, siis pidi kostja I esindaja rääkima Ä-le ka W piiratud teovõimest, on oletuslik. Lisaks tuleneb ekspert AT ütlustest, et mõne-tunnise kohtumise jooksul ei pruugi võõras inimene W piiratud teovõimest aru saada. Seetõttu on tõendamata, et kostja I ise teadis W piiratud teovõimest. Ka asjaolust, et kostja I ostis kinnistud alla turuväärtuse, ei järeldu, et kostja I teadis, et W on piiratud teovõimega. 16
5. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et põhjendamatud on hagejate väited, et kostjal I puudus majandustegevus, et kostja I ettevõte on läinud üle kostjale II, või et kostja I on kostja II varifirma. Asjaolu, et kostja I on ka muid kinnistuid kostjale II müünud, ei tõenda, et kostja I on kostja II kontrolli all. Sellist järeldust ei saa teha ka Ä ütlustest kriminaalasja 03.04.2019 kohtuistungil ega hagejate poolt esitatud muudest tõenditest.
6. Hagejad soovivad, et kohus tuvastaks vead notari tegevuses 07.04.2016 tehingu tõestamisel. Ringkonnakohus märgib, et notar ei ole käesolevas asjas menetlusosaline ning sellest küsimusest ei sõltu käesoleva asja lahendamine.
7. Ülaltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et tõendamata on kostja II pahausksus kinnistute omandamisel. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hagejate nõude 13.04.2016 sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamiseks, kinnistute tagastamiseks ning kinnistusraamatus omanikukannete muutmiseks tahteavalduse andmiseks.
8. Kuna kinnistute tagastamine ei ole võimalik, siis on hagejatel õigus kostjalt I nõuda kinnistute väärtust tagasinõude tekkimise ajal (VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 2). Hagejad palusid alusetu rikastumise sätete alusel välja mõista 67 000 eurot (kostja I poolt kinnistute eest kostjalt II saadud 105 000 eurot – kostja I poolt W-le ja Q-le makstud 38 000 eurot). ÜV hindamisaktide kohaselt oli kinnistute metsamaa ja kasvava metsa väärtus
9. aprillis kokku 114 300 eurot (V kd tl 191-196). See on lähedane kostjate vahelise tehingu hinnale. Põhjendamatu on kostja I seisukoht, et kinnistute väärtuse hindamisel tuleks lähtuda pinnaühiku mediaanhinnast Türi vallas, mille kohaselt oleks kinnistute väärtuseks 53 157,60 eurot. Kolleegium leiab, et pinnaühiku mediaanhind Türi vallas ei tõenda konkreetse kinnistu väärtust. Eeltoodust tulenevalt, ning arvestades hagejate nõuet, lähtus maakohus põhjendatult kinnistute koguväärtusest 105 000 eurot ja mõistis kostjalt I hagejate kasuks välja 67 000 eurot ja viivise. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et viivise vähendamiseks ei ole alust. Kostja II suhtes jäi nimetatud nõue põhjendatult rahuldamata, kuna kostja II ei ole 07.04.2016 lepingu pool. 63.

§ 446

lg 1 sätestab, et otsuses mitme hageja kasuks märgib kohus, mis osas iga hageja kasuks on nõue rahuldatud. Kui nõue on rahuldatud mitme hageja kasuks solidaarselt, tuleb seda otsuses märkida. Maakohus on mõistnud kostjalt I hagejate kasuks välja põhivõla ja viivise, kuid ei ole täpsustanud, mis liiki võlausaldajate näol on hagejate puhul tegemist. Ka hagejad ei ole seda hagis selgelt märkinud. Maakohus tuvastas, et kaks kinnistut kuulusid W ja Q ühisvarasse ning üks kinnistu oli W lahusvara. W pärijad on hagejad I-III. Pärimisseaduse § 147 sätestab, et kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt (pärandvara ühisus). Arvestades, et kaks kinnistut olid ühisvara ning W pärandi osas tekkis pärandvara ühisus, siis on ringkonnakohus seisukohal, et rahuldatud nõude osas tuleb hagejaid käsitleda ühisvõlausaldajatena ning maakohtu otsust tuleb täiendada selliselt, et põhivõlg ja viivis tuleb hagejatele välja mõista ühiselt. 17

1. Maakohus jättis õigesti rahuldamata nõude mõista kostjalt II välja 116 476 eurot (raiutud metsa hind 2018.a augusti seisuga) ja viivise sellelt summalt. Kuna kostja II tegi raide oma kinnistutelt, siis ei saa hagejatel olla kostja II vastu nõuet tulenevalt metsa raiumisest.
2. Alternatiivselt palusid hagejad VÕS § 1043 lg 1 alusel kahjuhüvitisena välja mõista 211 830 eurot. See koosneb ÜV poolt 12.05.2017-14.05.2017 hindamisaktides märgitud metsamaa väärtusest 14 309 eurot (ilma metsa väärtuseta) (I kd tl 26 – 38), raiutud metsa hinnast 116 476 eurot 2018.a augusti seisuga (III kd tl 29-37) ja Ale kinnistul veel kasvava metsa väärtusest 119 045 eurot (2018 juuni seisuga), millest on maha lahutatud kinnistute eest hagejatele makstud 38 000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et alternatiivne nõue kostjate vastu kahju hüvitamiseks summas 211 830 eurot ei ole põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostjate suhtes ei ole täidetud deliktivastutuse eeldused. Hagejatel ei ole nõuet ka VÕS § 15 järgi, kuna sama sätte lõike 3 kohaselt ei saa kahju hüvitamist selle paragrahvi järgi nõuda, kui lepingu kehtetust kaasatoovaks asjaoluks on lepingupoole piiratud teovõime või lepingu vastuolu heade kommetega. Tegemist on asjaoludega, mis TsÜS-i regulatsiooni kohaselt annavad ainult õiguse nõuda tühise lepingu järgi üleantu tagastamist alusetu rikastumise sätete järgi (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 107). Hagejate alusetu rikastumise nõue kostja I vastu on rahuldatud.
3. Apellatsioonkaebuses esitasid hagejad taotluse rahuldada maakohtule esitatud 12.02.2021 taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks, mille maakohus jättis rahuldamata, vähemalt ringkonnakohtule esitatud taotluses märgitud ulatuses. Ringkonnakohus selgitab, et maakohtu otsustused protokolli parandamise taotluste osas ei ole apellatsiooni korras vaidlustatavad.
4. Pärnu Maakohtu 10.11.2017 määrusega seati hagi tagamiseks kostjale I kuuluvale korteriomandile registriosa numbriga 113050 kohtulik hüpoteek summas 109 500 eurot W ja Q kasuks.

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus ei ole viidatud hagi tagamise abinõu osas seda teinud.

§ 445

lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Lähtudes asja lahendamise tulemusest, tuleb nimetatud tagamise abinõu jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. 68.

§ 136

lg 4 tulenevalt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.

§ 133

kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi.

§-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale.

§ 137

lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kostja I on 18 apellatsioonkaebuses märkinud apellatsioonkaebuse hinnaks 92 081,86 eurot. Sama hinna on ringkonnakohus märkinud 24.08.2021 määruses, millega kostja I apellatsioonkaebus võeti menetlusse. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud apellatsioonkaebuse hind on ebaõige. Kostja I on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles temalt mõisteti välja põhivõlg 67 000 eurot ja viivis. Maakohus mõistis viivise välja alates hagiavalduse esitamisest. Eeltoodust tulenevalt on kostja I apellatsioonkaebuse hind 67 000 eurot, millele lisandub viivis ühe aasta eest, s.o 5360 eurot. Seega on kostja I apellatsioonkaebuse hind 72 360 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 69. Ringkonnakohus on arvamusel, et maakohus ei eksinud menetluskulude jaotamisel. Kuna hagi kostja II vastu jäi rahuldamata, siis jättis maakohus põhjendatult kostja II menetluskulud hagejate kanda (

§ 162lg 1).

Kuna hagejate hagi kostja II vastu jäi rahuldamata ja kostja I vastu rahuldati osaliselt, siis jäid hagejate menetluskulud õigesti hagejate endi kanda (

§ 162lg 1 ja § 163 lg 1).

Arvestades, et hagi kostja I vastu rahuldati osaliselt, jäid kostja I menetluskulud samuti põhjendatult tema enda kanda (

§ 163lg 1).

Hagejad vaidlustasid ka neilt kostja II kasuks välja mõistetud menetluskulude rahalist suurust. Hagejad leiavad, et nad ei pea kandma advokaadibüroo vahetusest tulenevaid lisakulusid, samuti on õigusabi tunnihind liiga suur. Kolleegium märgib, et kostja II on selgitanud, et kostja II ei ole advokaadibürood vahetanud, vaid bürood ühinesid. Lisaks ei ole hagejad põhjendanud, milliseid kulusid nad peavad lisakuludeks. Maakohus on kostja II esindajate ajakulu vähendanud. Hagejad ei ole kostja II esindajate maakohtu poolt põhjendatuks peetud ajakulule konkreetseid vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohtul ei ole alust sekkuda maakohtu diskretsiooniotsustusse kostja II esindajate ajakulu põhjendatuse osas. Kostjale II on osutatud õigusabi tunnihindadega vahemikus 110 – 250 eurot. Maakohus leidis, et õigusabi põhjendatud tunnihind on maksimaalselt 200 eurot. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Arvestades käesoleva asja sisu ja keerukust, peab ringkonnakohus kostja II õigusabi põhjendatud tunnihinnaks 140 eurot. Lähtudes maakohtu poolt põhjendatuks peetud ajakulust, ning arvestades maksimaalset tunnihinda 140 eurot (kui õigusabi osutati väiksema tunnihinnaga, siis lähtudes väiksemast tunnihinnast), on kostja II õigusabikulud põhjendatud 20 945 euro ulatuses. Sellele lisanduvad transpordikulud 67,92 eurot ja registrite väljavõtete kulud 101 eurot. Kõik kokku on kostja II menetluskulud põhjendatud summas 21 113,92 eurot, mistõttu tuleb igalt hagejalt välja mõista 7037,97 eurot (21 113,92/3). Eeltoodule tuginedes tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles igalt hagejalt eraldi mõisteti kostja II kasuks välja menetluskulud 7037,97 eurot ületavas osas ning viivis menetluskulude 7037,97 eurot ületavalt osalt. 70. Arvestades, et kostja I apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning hagejate apellatsioonkaebus rahuldatakse üksnes osaliselt menetluskulude kindlaksmääramise osas, kuid menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 171

lg 1, § 178 lg 4), siis tuleb kostja I menetluskulud ringkonnakohtus jätta tema enda 19 kanda, hagejate menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda ning kostja II menetluskulud hagejate kanda võrdsetes osades (

§ 165lg 1).

Kostja II palus hagejatelt välja mõista tõendi saamise kulu 1 eurot (päringud erinevatesse registritesse) ja õigusabikulud 5970 eurot 30,05 tunni eest, millele lisandub kohtuistungi kulu. Samuti palus kostja II välja mõista viivise. Kostjale II osutati õigusabi tunnihindadega 190 eurot ja 230 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus märgib, et kostja II ei ole ringkonnakohtu menetlusse registritega seotud tõendeid esitanud, mistõttu ei ole tõendi saamise kulu põhjendatud. Arvestades ringkonnakohtu menetluses tehtud toiminguid ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, seda, et kostja II väited kordavad olulises osas maakohtus esitatud seisukohti, samuti asjaolu, et menetluskulude kindlaksmääramisel tekkinud kulusid ei hüvitata, peab ringkonnakohus kostja II esindaja ajakulu vajalikuks kokku 17 tunni ulatuses (apellatsioonkaebuse vastuse koostamine 10 tundi, istungiks ettevalmistamine ja osalemine 4 tundi, ülejäänud toimingud 3 tundi). Arvestades vaidluse sisu ja keerukust, peab ringkonnakohus õigusabi tunnihinda põhjendatuks 140 euro ulatuses. Seega on kostja II vajalikud menetluskulud ringkonnakohtus kokku 2380 eurot ning igalt hagejalt tuleb kostja II kasuks välja mõista 793,33 eurot ja viivis

§ 177lg 4 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 20