Obsah (8)

§ 230§ 447§ 654§ 4§ 5§ 173§ 163§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 22. november 2022, Tallinn Kohtuasj

) § 657 lg 1 p 2 kohaselt tühistada osas, millega maakohus jättis hagi 190 euro saamiseks rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 190 eurot ja muudab menetluskulude jaotust. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle: - hagejale kuulub kinnistu XXX (kinnistu); - kostja kasutas hageja kinnistut elukohana alates
2. aastast kuni
3. augustini 2021; - hageja saatis
4. juulil 2018 kostjale nõudekirja, milles palus kostjal kinnistu vabastada alates
5. juulist 2018 ning hüvitada kulutused.
6. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas nende vahel oli sõlmitud kinnistu kasutamiseks tasuta kasutamise leping VÕS § 389 mõttes, samuti on jätkuvalt vaidlus hüvitatavate kasutuseeliste suuruse üle. Pooled ei ole esitanud väiteid maakohtu järelduste vaidlustamiseks tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise ja kasutuseeliste saamise perioodi kohta. Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte ning leidis, et kostjal oli kinnistul asuvas elamus elamiseks tasuta kasutamise leping, mis lõppes alates
7. juulist 2018 hagejapoolse ülesütlemisega. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus ei arvestanud hageja
8. novembri
9. a menetlusdokumendis esitatud väidetega. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Hageja väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Vastuseks hageja etteheitele märgib kolleegium, et kuna kostja vaidles hageja väidetele vastu, siis tuli hagejal oma väiteid tõendada. Nõude eeldusi peab

§ 230lg 1 järgi tõendama hageja.

Seda hageja teinud ei ole. 9. Mõlemad pooled on viidanud, et maakohtu otsuse põhjendavas osas on kuude arvutamisel tekkinud arvutusviga (üks kuu on puudu). Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et kasutuseelise suuruse arvutamisel tehtud viga on parandatav vigade parandamise määrusega. Riigikohus on leidnud, et kuigi

§ 447

lg 2 esimene lause lubab kohtul igal ajal parandada otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, võib seda teha siiski üksnes juhul, kui need ei mõjuta otsuse sisu (vt

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-19042/157, p 10). Praegusel juhul ilmnes arvutusviga otsuse põhjendavas osas erinevate kuude kasutuseeliste liitmisel, mistõttu ei saa kohus muuta otsuse resolutsiooni, mis põhines ekslikul arvutusel. 4 Selliselt muudetakse otsuse sisu. Maakohus on otsuses teinud sellise vea, mida maakohus ise

§ 447lg 2 alusel parandada ei oleks saanud.

10. Hagi rahuldamise osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ja tuginedes

§ 654lg-le 6 neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 10.

1. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust ning tuginenud otsust tehes tõendile, mida hagejal ei olnud võimalik uurida, ja asjaolule, mille kohta ei olnud hagejal võimalik oma arvamust avaldada. Hageja on esitanud kostja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude VÕS §-de 1037–1039 alusel, mille ese on alusetult saadud kasutuseelised. Õigusrikkumise tõttu kaotatud kasutuseeliste eest nõutava kahjuhüvitise arvutamisel on lähtekoht kasu, mida kahjuhüvitise nõudja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 13). Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise kindlaksmääramisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, mida konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutamise eest oleks võimalik nõuda, arvestades samas ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha (vt nt Riigikohtu
4. mai
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 14). 10.
6. Maakohus määras
7. märtsi
8. a määrusega pooltele avalduste ja taotluste esitamise tähtpäevaks
9. aprill
10. a, pärast seda tähtpäeva said pooled esitada kohtule seisukoha vastaspoole menetluskulude kohta (tl-d 80–81). Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ta ei saanud esitada seisukohta ega tõendeid kostja väite ja tõendite kohta, et kostja kasutas elamust ühte tuba, mille keskmine üürihind on 190 eurot (tl-d 84–85). Samuti ei jaga ringkonnakohus hageja arvamust, et kostja väide ühe toa kasutamise kohta oli vastuoluline ja üllatuslik. Kostja esitas juba
11. oktoobri
12. a menetlusdokumendis väite, et ta ei kasuta kogu kinnistut, vaid üksnes osa sellest (tl 67 pöördel). Ka maakohus on
13. märtsi
14. a määruses selgitanud, et võrreldavad üüriobjektid peavad olema samaväärsed kostja kasutuses olnuga. 10.3.

§ 4

lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme, st hageja määrab nii hagi eseme kui ka aluse ning kohtul ei ole kohustust teda selles osas abistada (vt Riigikohtu 15. mai 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10050/23, p 11).

§ 5

lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 5

lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega pidi hageja nõude eeldusena esile tooma ja tõendama, et kostja kasutab hageja õigusi rikkudes kinnistul asuvat elamut või selle konkreetset osa. Asja materjalidest nähtuvalt oli hagejal võimalik hagi täpsustada, täiendada, esitada nõue kommunaalkulude saamiseks ning esitada vajadusel oma väidete tõendamiseks tõendeid. Seetõttu on hageja etteheited maakohtule menetlusõiguse normi rikkumise kohta põhjendamatud. 10.4. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et maakohus ei põhjendanud, miks ta kasutuseeliste suuruse määramisel ei arvestanud hageja esitatud tõenditega. Maakohus ei ole tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud ning on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud (vt maakohtu otsuse p 31). Ringkonnakohtus nõustub maakohtuga, et hageja esitatud tõendid üürihindade kohta ei tõenda kostja kasutuses olnud elamu osa keskmist üürihinda. Vaatamata kostja vastuväitele ja maakohtu ettepanekule ei esitanud hageja 5 täiendavaid tõendeid. Taaskord viitab ringkonnakohus

§ 5

lg-le 2, mille kohaselt sai hageja ise määrata, milliste tõenditega ta nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendab. Menetluskulude jaotus 11. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab ringkonnakohus

§ 173

lg-te 1 ja 3 järgi menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.

1. Maakohus on
2. märtsi
3. a määruses märkinud nõude osas, milles menetlus lõpetati, menetluskulude jaotuse, samuti, et menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks lõpplahendis. Nimetatud määruses ei ole maakohus määranud menetluskulude jaotuse proportsiooni, kuid lõppotsuses on ta proportsiooni määramisel viivisenõudega arvestanud. Selguse huvides märgib ringkonnakohus menetluskulude jaotuse praeguses lõppotsuses.
4. Tulenevalt

§ 163

lg-st 1 ja § 168 lg-st 2 jäävad maakohtus kantud menetluskulud 83% ulatuses hageja kanda ja 17% ulatuses kostja kanda. Kuigi ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt rahuldab, siis puudub vaidlus, et kostja on maakohtu otsuses välja mõistetud summa ja lisaks sellele 190 eurot (arvutusviga) hagejale hüvitanud. Seetõttu puudus hagejal vajadus maakohtu otsuse vaidlustamiseks. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. 14. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 6