Obsah (14)

§ 271§ 76§ 8§ 101§ 108§ 158§ 9§ 16§ 20§ 159§ 42§ 162§ 113§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Karin Mölder Otsuse tegemise aeg ja koht 21.04.2023, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-22-127691 Osaühing EUROP

§ 271mõttes.

Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. 7.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 8lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab

§ 101

, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab

§ 108

.

§ 158

lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema. 8. Hageja heidab kostjale ette parkimislepingute alusel tasu (üüri) maksmata jätmist, st lepingute rikkumist ja nõuab sellel alusel leppetrahvi. Hageja nõue on võimalik lahendada

§ 108järgi.

Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (

§ 108lg 1).

Hageja nõude rahuldamise eelduseks on, et poolte vahel oli kehtiv leping, hagejal oli lepingust tulenev kohustus tasuda leppetrahvi, st et leppetrahvis oli kokku lepitud, leppetrahvi aluseks olevad asjaolud olid saabunud ja hageja teatas nõuetekohaselt kostjat leppetrahvist, ning et kostja rikkus leppetrahvi tasumise kohustust. 9. Esmalt analüüsib kohus, kas poolte vahel oli kehtiv leping. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (

§ 9lg 1).

Pakkumus on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (

§ 16lg 1).

Nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping (

§ 20lg 1).

Riigikohus on seisukohal, et parkimislepingu võib sõlmida tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et parkimiskorraldaja avaldab lepingu sõlmimise tahet tasulist parkimist väljendavate infotahvlitega ja teine pool annab nõustumuse teoga ehk parklasse parkimisega (Riigikohtu 20.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p 14). Kohus tuvastas hageja poolt esitatud fotodega, et hageja opereeritavates parklates olid nähtavad parkimistahvlid, millelt nähtus, et tegemist on tasulise parkimisalaga ja viide parkimistingimustele, mille kohaselt loeb hageja lepingu sõlmituks sellega, kui sõidukijuht pargib sõiduki parklasse. Hageja poolt avaldatud parkimistahvlid olid kohtule esitatud fotode põhjal parklasse sisenedes selgelt nähtavad ning lepingutingimustes oli selgesõnaliselt kirjas, et hageja loeb lepingu sõlmituks sõiduki parkimisega parklasse. Hageja esitas tõendid parkimistingimuste ja parkimistahvlite olemasolust nii leppetrahvi tegemise päeval kui muudel hetkedel. Tegemist on püsivate liiklusmärkidega. Hagis esitatud asjaoludel 3 ja hageja poolt esitatud tõendite põhjal loeb kohus parkimislepingud sõlmituks hageja ja kostja vahel 31.12.2019 Kärberi keskus, K. Kärberi tn 20, Tallinn parklas ja 04.12.2020 WTCT tasuline väliparkla, Tallinn parklas parkimisel.

1. Riigikohus on 26.01.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16 punktis 24 leidnud, et kuigi üldjuhul peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1 esimene lause), ja lepinguga seotud asjaoludele peaks tuginema parkimise korraldaja, on autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine auto omaniku või vastutava kasutaja kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud selle kohta tõendeid esitada. Seetõttu leiab kolleegium, et tõendamiskoormis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagada ning autojuhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda auto omanikku või vastutavat kasutajat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (vt ka Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 31). Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele on parkimise korraldajal õigus eeldada, et sõidukijuhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja ümber lükata (Riigikohtu 23.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 11). Kohus tuvastas, et kostja oli parkimise ajal pargitud sõiduki registreerimisnumbriga xxx omanik (dtl 93). Kostja väitel kasutas hagis märgitud kuupäevadel sõidukit kolmas isik ning on selle tõendamiseks esitanud kohtule kinnituskirja (dtl 197), milles kostja T G OÜ juhatuse liikmena kinnitab, et kuupäevadel 31.12.2019 ja 04.12.2020 oli sõiduk xxx ettevõtte T G OÜ kasutuses vastavalt omanikuga sõlmitud kasutuslepingule. Kostja väide, et sõiduk oli T G OÜ kasutuses leppetrahvide väljastamise ajal, et vabastada kostjat vastutusest. Sõidukit saab parklasse parkida üksnes füüsiline isik. Kohus nõustub hagejaga, et kinnituskiri ei tõenda, et sõidukit kasutas leppetrahvide väljastamise kuupäevadel keegi teine. Kostja kohustuseks on tõendada, kes konkreetselt füüsilise isikuna (sest juriidiline isik ei saa sõidukit juhtida) sõidukit hagis märgitud ajal ja kohas parkis. Vastasel juhul tuleb lugeda parkimislepingu pooleks sõiduki omanikku/vastutavat kasutajat (nt vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.05.
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-123200, p 41). Parkimislepingute täitmise eest vastutab kostja kui sõiduki omanik seni, kuni kostja ei ole vastutusest vabanemiseks välja toonud ega tõendanud, kes konkreetselt kolmanda füüsilise isikuna sõiduki tasulistele parkimisaladele parkimistingimusi rikkudes parkis ja seega leppetrahvinõuete tasumise eest vastustab. Kostja ei ole tõendanud sõiduki kasutamist ja parkimist leppetrahvide tegemise ajal konkreetse kolmanda füüsilise isiku poolt. Seega tuleb parkimislepingud lugeda sõlmituks hageja ja kostja vahel.
3. Kärberi keskus, K. Kärberi tn 20, Tallinn (dtl 62, 65) ja 04.12.2020 WTCT tasuline väliparkla, Tallinn (dtl 77, 79, 81, 90) parkimisalade tingimuste p 1 kohaselt sõlmitakse leping hageja ja sõiduki kasutaja vahel. Liiklusseaduse normidest tervikuna nähtub, et kasutaja on nii isik, kes sõidukit tegelikult kasutab, kui ka see, kes on kantud kasutajana liiklusregistrisse. Parkimislepingu teine pool on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse peab ümber lükkama kostja, tegeliku juhi või kasutaja isikut esile tuues ja vaidluse korral ka tõendades. Kostja ei ole tõendanud, et hagiavalduses loetletud aegadel kasutas sõidukit keegi konkreetne füüsiline isik. Seega tuleb parkimislepingud lugeda sõlmituks hageja ja kostja vahel.
4. Kostja on seisukohal, et isegi kui poolte vahel oleks olnud lepinguline suhe, siis hageja poolt esitatud tõenditest ei ole võimalik lepingutingimuste rikkumist ja sellest tulenevat nõudeõigust kindlaks teha, kuna need ei tõenda, et sõiduk oli 31.12.2019 ja 04.12.2020 pargitud. Tegemist võis olla ka sõiduki peatumisega. LS (liiklusseadus) § 2 p 52 kohaselt on peatumine sõiduki ettekavatsetud seismajätmine sõitjate peale- või mahamineku või veose laadimise ajaks. Peatumiseks ei loeta sõiduki seismajäämist liiklusvoos või liikluskorraldusvahendi või 4 reguleerija nõudel. Riigikohus on selgitanud (Riigikohtu 30.05.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-11-30-14, p 7), et sõiduki seismajätmisest sõitja pealeminekuks saab kõneleda eeskätt juhtudel, mil autosse tulla soovija on juhi jaoks nähtav ja pealeminek ise toimub vahetult pärast sõiduki seiskumist. Kohus leiab, et nimetatu on kohaldatav analoogia korras ka veose laadimisele. Seega peatumisest eesmärgiga veost laadida saab rääkida üksnes siis, kui veose laadimine toimub vahetult pärast sõiduki seiskumist. Hageja poolt esitatud fotodelt ei nähtu tegevust, millest saaks järeldada, et parkimise asemel toimub sõiduki peatumine veose laadimiseks või sõitjate peale- või mahaminekuks. Kostja ei ole vastupidist ka tõendanud. Fotodelt nähtuvalt on kostja sõiduk vaidlusalustel kuupäevadel, s.o 31.12.2019 ja 04.12.2020 pargitud hageja poolt opereeritavale parkimisalale (dtl 32-43, 46-59). Hageja poolt esitatud fotodelt (dtl 60-92) on näha, et Kärberi keskuse ja WTCT väliparkla parkimisalade puhul on tegemist tasuliste parkimise aladega. Hageja on eeltooduga tõendanud, et tegemist on tasuliste parkimisaladega. Seega on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei olnud tegemist sõiduki peatumisega LS § 2 p 52 mõttes, vaid parkimisega LS § 2 p 49 mõttes.
5. Järgmisena analüüsib kohus, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvide maksmist. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (

§ 158lg 1).

Kohus tuvastas, et kõikides parkimislepingu tingimustes oli märgitud, et lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda leppetrahvi kuni 30 eurot. Lepingute kohaselt oli parkimisteenuse kasutaja kohustatud tasuma parkimise eest. Kostja sõiduk oli pargitud kahel korral hageja parkimisalale, kuid parkimistasu oli jäetud tasumata. Kostja pole esitanud vastuväiteid asjaolule, et sõiduk pargiti kostja parkimisalale parkimistasu maksmata. Seega rikkus kostja hagejaga sõlmitud kahte parkimislepingut, jättes parkimistasu maksmata. Parkimislepingu rikkumise puhuks oli ette nähtud leppetrahv, mistõttu oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi. 14. Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab (

§ 159

lg 2).

§ 159

lg-s 2 sisalduva terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ja seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (vt Riigikohtu 29.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda

§-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu 21.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16; kokkuvõtvalt Riigikohtu 09.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 esimene lõik).

1. Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (TsÜS § 68 lg 1). Seadus ei reguleeri leppetrahvist teavitamise viisi. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 ls 1). Kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (TsÜS § 70). Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (vt Riigikohtu 14.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega peab hageja tõendama, et ta on valinud tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus on seisukohal, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasi kojamehe vahele, on mõistlik viis tahteavalduse edastamiseks (Riigikohtu 05.06.2019 5 otsus tsiviilasjas nr 2-17-117146, p 12). Riigikohus on täiendavalt märkinud, et kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks, kuid praegusel juhul ei ole kohtud selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud.
2. Kostja väidab, et kohtueelne nõudekiri, mille hageja on enda väitel saatnud, ei ole adresseeritud sõiduki omaniku rahvastikuregistrijärgsele aadressile ja seega ei ole tõendatud väide, et hageja on kostjat leppetrahvist mõistliku aja jooksul teatanud. Kohus tuvastas, et hageja jättis kostja sõiduki esiklaasile kojamehe vahele leppetrahvi teatised vahetult pärast rikkumise tuvastamist kõigil kahel korral. Esiklaasile kojamehe alla jäetud teatistel märgitu täpset sisu ei ole võimalik toimikus olevate fotode põhjal küll tuvastada, kuid kohtu hinnangul ei ole alust kahelda, et leppetrahvi teatistel sisaldusid samad leppetrahvinõuded, mis on tõenditena lisatud hagile. Hagejal oleks ka objektiivselt raske sarnastes olukordades oma väiteid teatiste sisu osas paremini tõendada. Vähemalt nõuaks see ilmselt ebamõistlikke ja senises kohtupraktikas ebavajalikuks peetud kulutusi. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et hageja valis leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi ning on teatanud kostjale leppetrahvinõuetest

§ 159lg 2 järgi mõistliku aja jooksul.

Hageja on kõikidel juhtudel teatanud kostjale leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumiste avastamist. Kohus selgitab, et hagejal ei ole kohustust saata kostjale leppetrahvi teatisi kostja rahvastikuregistri järgsele aadressile, piisab üksnes leppetrahvi kojamehe vahele jätmisest. 17. Kostja ei ole vaielnud vastu asjaolule, et ta pole leppetrahvi maksmise kohustust täitnud. Seega rikkus kostja lepingust tulenevat rahalist kohustust maksta leppetrahvi ja hageja võib nõuda kohustuse täitmist

§ 108

lg 1 alusel.

§ 158

lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Selline kokkulepe võib

§ 42

lg 3 p 5 järgi olla tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja sama paragrahvi esimese lõike alusel ka tühine, kui ette nähtud leppetrahvi summa on ebamõistlikult suur (vt ka Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 36). Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, et kostja parkimisala tingimustes märgitud leppetrahvid kuni 30 eurot iga rikkumise kohta on ebamõistlikult suured. Parkimistasu maksmata jätmise korral peab hageja astuma samme pargitud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja väljaselgitamiseks, tema kontaktandmete leidmiseks ja temalt kas parkimistasu või leppetrahvi sissenõudmiseks. Täitmise asendamiseks kokku lepitud leppetrahvi puhul katab mõistlik leppetrahv parkimislepingu puhul kohtu hinnangul seega lisaks võlgnetavale parkimistasule veel ka parklat haldava ettevõtte tavapärased kulutused sõiduki parkinud isiku, sõiduki omaniku või vastutava kasutaja leidmiseks. Täitmisele sundimise eesmärgiga kokku lepitud leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks rikkujat oma kohustust täitma. Kokkuvõtvalt ei ole kuni 30 euro suurune leppetrahv kõnealuste parkimisalade puhul

§ 42lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur.

Ka kohtupraktikas on peetud samaväärsete parkimistasudega aladel leppetrahvinõuet 30 eurot mõistlikuks ja seda ka aladel, kus parkimisõiguse annab üksnes vastav parkimisluba (vt nt Riigikohtu lahendit nr 2-15-3430, p-d 14-15.2; Tallinna Ringkonnakohtu lahendit nr 2-17117146 jpt). Kuna leppetrahvid 10 eurot ja 30 eurot ei ole ebamõistlikult suured, puudub alus leppetrahvi vähendamiseks

§ 162lg 1 alusel.

Poolte vahel oli sõlmitud kaks lepingut, mida kostja rikkus. Hagejal on kostja vastu 31.12.2019 Kärberi keskus, K. Kärberi 20, Tallinn parkimisalal tekkinud leppetrahvinõue 10 eurot ja 04.12.2020 WTCT tasuline väliparkla, Tallinn parkimisalal tekkinud leppetrahvinõue 30 eurot. Seega on põhjendatud hageja leppetrahvinõue kogusummas 40 eurot. 18. Hageja nõuab lisaks kostjalt kooskõlas

§ 113

¹ lg 1 sissenõudmiskulu hüvitamist summas 15 eurot.

§ 1132

lg 2 p 1 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või 6 kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 15 eurot. Hageja on kohtueelselt edastanud kostjale meeldetuletuse, millega on tõendatud, et hageja on võlgnevust kostjale enne kohtule hagi esitamist meelde tuletanud ja palunud võlgnevus tasuda (dtl 94-97, 238). Kohus on seisukohal, et sissenõudmiskulu on põhjendatud kostjalt välja mõista, kuivõrd sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustuse vastavalt lepingule täitnud. Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus 19. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus rahuldab hagi, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad menetluskulud kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. 20. Hageja esitas 22.03.2023 seisukohas enda menetluskulude nimekirja, milles palub välja mõista menetluskulud: riigilõiv 100 eurot, menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot, õigusabikulu 4 tunni ulatuses (hagiavalduse koostamine, lisade komplekteerimine, riigilõivu tasumisega seotud toimingud 2 h, kostja 04.09.2022 vastuse osas hageja seisukoha koostamine 0,75 h, kostja 19.09.2022 vastuse osas seisukoha koostamine 0,75 h ja kostja 19.03.2023 seisukoha ja menetluskulude nimekirjaga tutvumine ning sellele vastuse koostamine 0,5

1. h)tunnihinnaga 96 eurot. 21. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna asjas tasutud riigilõiv 100 eurot. TsMS § 4842 tulenevalt on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. 22. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 lg 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seoses hageja õigusabikuluga leiab kohus, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses väljamõistmist. Hageja lepingulise esindaja kulud ei ole taotletud suuruses täies ulatuses põhjendatud. Esitatud hagiavalduse puhul on tegemist hageja esindaja poolt sarnastes tsiviilasjades kasutatava standardse hagiavaldusega. Kohus on seisukohal, et põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamisele saab lugeda 1 tundi. Kohus leiab, et hageja esindaja tunnihind on põhjendatud. Seega on hageja esindaja põhjendatud ajakulu 3 tunni ulatuses (1 + 0,75 + 0,75 + 0,5) ja põhjendatud õigusabikulu 288 eurot (3 h x 96 eur/
2. h)23. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 408 eurot (100 + 20 + 288). 24. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Kuna menetluskulud jäävad käesoleval juhul kostja kanda, siis puudub vajadus kindlaks määrata kostja enda väidetavate menetluskulude rahalist suurust. Kohus märgib seoses kostja 19.03.2023 menetluskulude nimekirjaga (dtl 230), et toimiku materjalidest ei nähtu, et kostjal 7 oleks olnud menetluses lepinguline esindaja. Kohtul on alust TsMS § 175 lg 1 järgi menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt välja mõista teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulu üksnes juhul, kui esindamine on toimunud kohtumenetluses (Riigikohtu 01.04.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-14, p 13). Esiteks jäävad käesoleval juhul menetluskulud kostja kanda. Teiseks on käesolevas menetluses kõik kostja menetlusdokumendid allkirjastatud kostja enda poolt, puuduvad viited esindajale, keegi ei ole kostja esindajana kohtuga suhelnud. Riigikohus on 22.10.2012 otsuses haldusasjas nr 3-3-146-12, p-s 33 selgitanud, et esindus tähendab esindaja menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist. Üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja õigusnõustamine ei ole esindamine. Kohus leiab, et nimetatud Riigikohtu seisukoht kohaldub ka tsiviilkohtumenetlusele. Kuivõrd kostjal ei olnud menetluses lepingulist esindajat, ei saanud tal tekkida ka kulu lepingulisele esindajale. Kostjal võis küll tekkida kulu nõustajale, kuid tulenevalt TsMS § 175 lg 2 ei saa teiselt poolelt nõustaja kulude hüvitamist nõuda. Kuna kostja ei osalenud menetluses esindaja kaudu, puuduvad tal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.
2. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Mölder kohtunik 8