Obsah (9)
§ 121§ 73§ 74§ 75§ 28§ 136§ 31§ 56§ 1851-22-3433 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. märts 2023.a Tallinn Kohtuasja number 1-22-3433 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed Pave
§ 121lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 14.
detsembri 2022.a otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Ringkonnaprokurör Olgerd Petersell ja kannatanu X esindaja Y Prokurör Olgerd Petersell Kannatanu esindaja Y Süüdistatav Ants Piht; elukoht: XXX; isikukood: 36308024723; kodakondsus: Eesti; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; töökoht või õppeasutus: X OÜ, XXX; karistatus: kehtivad kriminaalkaristused puuduvad; Tõkend: ei kohaldatud. Kaitsja vandeadvokaat Janar Urres, kokkuleppel RESOLUTSIOON Tühistada täielikult Pärnu Maakohtu 14. detsembri 2022.a otsus. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: Süüdi tunnistada Ants Piht
§ 121
lg 1 järgi ja mõista karistuseks 4 (neli) kuud vangistust.
§ 73
lg 1, 3 kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele kui Ants Piht ei pane 1 (ühe) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda otsuse tegemise päevast. Välja mõista Ants Pihtilt X kasuks varalise kahju hüvitis 557,91 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis 300 eurot. Väljamõistetud summad tuleb tasuda X arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, SEB Pank. Välja mõista Ants Pihtilt KrMS § 179 lg 1 p 2, § 175 lg 1 p 2, 9 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmises 1087,50 eurot, tunnistajale kulude hüvitamine summas 176,28 eurot ja kannatanule kulude hüvitamine summas 30 eurot riigituludesse. Välja mõistetud kriminaalmenetluse kulud tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Makseinfo koos arvelduskonto ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Välja mõista Ants Pihtilt kannatanu esindaja kulu summas 3260,05 eurot (sh käibemaks) X kasuks. Süüdistatava Ants Pihti valitud kaitsja kulud 9093,79 eurot jätta tema enda kanda. Prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioonid rahuldada osaliselt. Mõista Eesti Vabariigilt Ants Pihti kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 1023,36 eurot (sh käibemaks). Mõista Eesti Vabariigilt X kasuks välja apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 1215,36 eurot (sh käibemaks). Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Pärnu Maakohtu otsusega üldmenetluses mõisteti Ants Piht süüdistuses
§ 121lg 1 järgi õigeks. 1.1 Kr
MS § 310 lg 2 alusel jäeti X tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 1483 eurot läbi vaatamata. 1.2 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega seonduv. 2
(28)2. Ants Pihti süüdistatakse selles, et tema 27.07.2019 kella 14:55 paiku XXX talu territooriumil liikus mööda X-st ning lõi selle käigus tahtlikult enda õlaga vastu X paremat õlga. Seejärel tekkinud sõnavahetuse käigus lükkas Ants Piht tahtlikult enda lahtise käega X kõrist, mille tagajärjel tundis X valu ning lõi seejärel enese kaitseks Ants Pihti kahel korral rusikaga näo piirkonda, millepeale tõmbus Ants Piht eemale. Veidi aja pärast liikus Ants Piht uuesti X juurde ning lõi teda tahtlikult ühe korra rusikaga suupiirkonda, mille tagajärjel kukkus X pikali ja tal hakkas suust verd jooksma. Ants Piht põhjustas oma tahtliku tegevusega X-le füüsilist valu ja tervisekahjustuse – haava alahuule piirkonnas. Seega Ants Piht, tahtlikult teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, pani toime
§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör Olgerd Petersell ja kannatanu X esindaja Y. 3.1 Prokurör taotleb tühistada Pärnu Maakohtu 14.12.2022 otsus täielikult Ants Pihti õigeksmõistmises. Süüdi tunnistada Ants Piht
§ 121
lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ja karistada teda 6 kuu pikkuse vangistusega.
§ 74
lg 1 ja 3 alusel mõistetud vangistust tingimisi mitte kohaldada ja täies ulatuses täitmisele mitte pöörata, kui Ants Piht ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks kooskõlas
§ga 75 lg 1 p 1-6 pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.
§ 75lg 2 p 8 alusel määrata kohustuseks osaleda sotsiaalprogrammis.
Rahuldada kannatanu X tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Süüdistatavalt välja mõista menetluskulud ning sundraha vastavalt seadusele. 3.2 Kannatanu esindaja taotleb tühistada Pärnu Maakohtu 14.12.2022 otsus ning teha uus otsus, millega mõista Ants Piht
§ 121lõike 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos süüdi.
Rahuldada tsiviilhagi täies ulatuses. Mõista Ants Pihtilt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 300 eurot ja varalise kahju hüvitis summas 1170,91 eurot. Mõista Ants Pihtilt X kasuks välja kõik tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud, sh maakohtumenetlusest (4399,98 eurot) ning apellatsioonimenetlusest tingitud kulud. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus jätab kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata, teha uus otsus, millega jätta Eesti Vabariigi kanda kannatanu valitud esindaja tasu ja kulud maakohtumenetluses summas 4399,98 eurot. Jätta Eesti Vabariigi kanda kannatanu valitud esindaja tasu ja kulud apellatsioonimenetluses. 4. Prokuröri hinnangul on kohus seoses tõendite ebaõige ja erapooliku hindamisega oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja ühekülgselt. Maakohtu poolt tõendite selektiivne hindamine tähendab kohtuliku uurimise ühekülgsusust KrMS § 338 p 1 tähenduses. Lisaks tõendite selektiivsele hindamisele on kohus isikuliste tõendiallikate poolt antud ütlusi otsuses vääralt kajastanud ning neid läbivalt ka moonutanud ja jõudnud seeläbi vääradele järeldustele. Sedavõrd ulatuslikud ja selged vead tõendite hindamisel on toonud kaasa kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning on tinginud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Apellant leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada tõendite ebaõige, erapooliku ja selektiivse hindamise ja sellest tulenevalt väära materiaalõiguse kohaldamise tõttu, mis viis maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ning millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. 4.1 Pärnu Maakohus on jätnud suures mahus prokuröri poolt kohtuvaidlustes esitatud seisukohti täielikult käsitlemata, viidanud kohtuotsuses läbivalt vääralt nii kannatanu, kui ka 3
(28)süüdistusversiooni toetavate tunnistajate ütlustele, moonutades nende tegelikkuses kohtuistungil öeldut süüdistatava kaitseversioonile soodsas suunas ja jõudes seeläbi täiesti valedel faktiväidetel põhinevatele järeldustele. Samuti on maakohus lugenud süüdistava ütlused aprioorselt usaldusväärseteks, jättes aga tema ütluste usaldusväärsuse täielikult kontrollimata ja põhjendamata ning seda olukorras, kus prokurör esitas kohtuvaidlustes põhjaliku analüüsi (4-l leheküljel), miks süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ning tuleks tõendikogumist välja jätta. Lisaks on maakohus hinnanud tõendeid selektiivselt, eelistanud selgelt ja põhjendamata paljude faktiliste asjaolude tuvastatuks lugemisel süüdistatava ja tunnistaja W ütlusi kannatanu X ning tunnistajate Q ja C ütlustele, võtmata seejuures aga seisukohta, et viimati nimetatute ütlused oleksid ebausaldusväärsed või toomata välja mingeidki põhjuseid miks kohus nende ütlusi lihtsalt ei arvesta. 4.2 Prokurör soovib siinkohal lisaks märkida, et Pärnu maakohtu tegevusest kohtuotsuse kuulutamisel ja ka hilisemast kohtuotsuse tervikteksti sisust nähtub selgelt, et apelleeritav kohtuotsus on tehtud kiirustades ja läbimõtlemata. Kriminaalasjas peeti kohtuvaidlused 13.12.2022 ning kohus kuulutas otsuse resolutiivosa juba järgmise päeva hommikul, s.o 14.12.2022 kell 10.
- Kohtuotsuse kuulutamisel kõlas kohtuniku poolt esitatud argumentatsioonis palju faktivigu ning seeläbi ka järeldusi, millised ei haakunud kohtulikul uurimisel avaldatud tõenditest nähtuvaga. Sealjuures erineb kohtuniku poolt kohtuotsuse kuulutamisel kõlanud argumentatsioon ja järeldused mh olulises osas ka hilisemas kirjalikus kohtuotsuses kajastatust. Prokuröri hinnangul on käesoleval juhul tegemist maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, kuna kohtuotsuses kandvaimat rolli omavad põhistused otsuse kuulutamisel ning hilisemas terviktekstis ei tohi ega saagi olla sedavõrd erinevad. 4.3 Kohus on kohtuotsuse motiveerivat osa (tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused p 3.1) sisuliselt juba alustanud asjaolude selliste kirjeldusega, mis tegelikkuses kohtuistungil uuritud tõenditest ei nähtu. Apellant viitab
- novembri 2022 kohtuistungi protokollides toodule ning teeb järelduse, et kolmest kohtu poolt nimetatud tunnistajast kaks kirjeldavad Ants Pihti tegevust kui lööki või löögi moodi liigutust kõri piirkonda ning kolmas tunnistaja andis ütlusi, et tema üldse seda olukorda ei näinud. Täiesti väär on seetõttu kohtu seisukoht mille kohaselt C, Q ja W ütlustega on leidnud kohtulikul uurimisel tõendamist, et Ants Piht tõukas kannatanut rinna ja kaela piirkonnale toetudes järelkärust kõrvale. Eeltoodu viitab kohtu poolt tõendite erapoolikule ja väärale hindamisele. 4.4 Apellant viitab kohtuistungi protokollides toodule ning teeb järelduse, et maakohtu seisukoht, nagu X ei oleks andnud Ants Pihtile juurdepääsu kärule ning oleks seisnud Ants Pihtil tee peal ees on täielikult põhjendamata ning väärad. Mitte ükski kohtulikul uurimisel avaldatud tõend ei kinnita, et keegi oleks Ants Pihtil kuidagigi takistanud kärule läheneda või seal olevaid asju vaadata. Ants Pihtil puudus igasugune põhjus X suhtes eelpool kirjeldatud füüsilist vägivalda kasutada ning maakohus on taaskord tõendeid hinnanud selgelt vääralt ja erapoolikult. 4.5 Kohus tugineb arusaamatul põhjusel üksnes täielikult ebausaldusväärse tunnistaja W ütlustele, kuid kohus ei ole otsuses aga põhjendanud, et mispärast ta leiab, et kannatanu ja tunnistaja C sellekohased ütlused tõele ei vasta ning mis põhjusel ta eelistab ning tugineb selles faktis üksnes W ütlustele. Ilma W-ta puudus C-l ja X-l talumajale ligipääs. Eeltoodu viitab taaskord, et maakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt ning erapoolikult. 4
(28)4.6 Maakohus leiab, et kannatanu ja süüdistatava löökide vahetamist tuleb käsitleda ühe sündmusena, sest löökide vahel ei olnud pikk aeg. Täiesti mõistetamatu on kohtu selgelt valikuline tunnistaja ütlustele viitamine. Kohus on sellise n-ö osalise tunnistaja ütlustele viitamisega (jättes välja tunnistaja poolt öeldud 10 minutit) muutnud tunnistaja poolt öeldu konteksti ning proovinud seeläbi taaskord kunstlikult näidata kannatanu ja süüdistatava poolt tehtud löökide ajavahet oluliselt väiksemana ja seeläbi kuidagi õigustada süüdistatava käitumist X hilisemal löömisel. 4.7 Apellant viitab kohtuistungi protokollides toodule ning teeb järelduse, et kohus on alusetult tuginenud faktile, et kannatanu ja süüdistatava vahel oli justkui eelnevalt mingi vihavaen ja seepärast jõudnud järeldusele, et kannatanu provotseeris konflikti osaliselt ise välja. Selliseks järelduseks kohtulikul uurimisel uuritud tõendid aga mitte mingisugust alust ei anna ning taaskord on kohus hinnanud tõendeid valikuliselt ja erapoolikult. 4.8 Maakohus viitab otsuse p-s 5.4 asjaolule, justkui oleks süüdistatav käru juurde minnes kasutanud AÕS §-s 41 sätestatud omaabi ning seetõttu oli tema tegevus, s.o X õlaga tõukamine ning hiljem lahtise käega kõripiirkonda löögilaadse liigutuse tegemine justkui õigustatud. Kohus on mh otsuse p 5.4 alguses sõnanud, et üldjuhul saakski öelda, et isik peaks vältima füüsilist kontakti ja tegema nii nagu kannatanu esindaja pidas õigeks – tegema tiiru ümber käru, et asju näha; kuid antud juhul oli süüdistataval eelnevale praktikale toetudes tugev eelaimdus, et talu hooneid tühjendatakse omavoliliselt asjadest. Esiteks ei põhjenda kohus enda otsuses, et millel põhineb see väidetav eelnevale praktikale toetudes tekkinud tugev eelaimdus. Isegi kui jaatada mingisuguse tugeva eelaimduse olemasolu, nagu maakohus on prokuröri hinnangul täiesti põhjendamatult leidnud, siis jääb otsusest täiesti arusaamatuks, et mismoodi õigustab sellise väidetava eelaimduse olemasolu füüsilisse kontakti minemist ja n-ö omaabi kasutamist olukorras, kus mitte keegi Ants Pihtil kärule lähenemist ega seal olnud asjadega tutvumist kuidagi ei takistanud. Seega, isegi kui saaks rääkida teoreetiliselt omaabi kasutamise õigusest, siis AÕS § 41-s sätestatu võimaldab küll valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, kuid seda õigust ei saa laiendada selliselt, et pelgalt igasuguse omavoli kahtluse korral on lubatud üksnes selle olemasolu kontrollimiseks juba jõudu kasutada ja seda olukorras, kus keegi sellisele kontrollimisele mitte mingisuguseid takistusi ei sea. 4.9 Tõsikindlalt leidis tuvastamist, et Ants Pihtil talus olevate asjade osas mingisugust sõnaõigust ei olnud. Seda kinnitas Ants Piht ka ise enda ütlustes. Kohtulikul uurimisel leidis tõendamist, et mitte keegi ei takistanud Ants Pihtil käru juurde minemist või seal olevate asjade vaatamist. Ants Pihtil puudus igasugune põhjus X suhtes eelnevalt kirjeldatud füüsilist vägivalda kasutada ning maakohtu püüd Ants Pihti tegevust selgelt valefaktidele tuginedes ja seeläbi omaabi kasutamise õigust jaatades õigustada, on äärmiselt kahetsusväärne. 4.10 Maakohus on selgelt moonutanud kannatanu ütlusi ning üritanud Ants Pihti tegu näidata oluliselt vähem intensiivsena, kui see tegelikkuses oli. Siinkohal ei ole kuidagi kohane ka maakohtu viide, et lükkamine ei too üldjuhul kaasa valuaistingut, kui sellele ei järgne kukkumist või mõne eseme vastu põrkumist. Käesoleval juhul ei olnud tegemist kindlasti tavalise lükkamisega, mis kohtu sõnul ei too üldjuhul kaasa valuaistingut. On väga suur vahe kas inimest lükatakse nt lahtise käega õlast või rinnust või tehakse lahtise käega löögilaadne tõukamise liigutus kõrri. Kõri on teatavasti inimesel väga tundlik piirkond ning igasugune väikemgi löök/tõukamine kõri pihta tekitab kindlasti valu. Kannatanu andis kohtus ka ütlusi, et ta tundis selle Ants Pihti tegevuse tagajärjel valu ning asus seejärel enesekaitsele. Kohus ei ole põhistanud ning otsusest ei ole jälgitav, et miks kohus leiab, et lahtise käega löögimoodi liigutusest kõrri ei võiks/peaks inimene valu tundma või mis põhjusel ta kannatanu 5
(28)sellekohaseid ütlusi ei arvesta. Ants Pihti poolse tegevuse intensiivsusele ning asjaolule, et tegemist ei olnud mingi tavalise lükkamisega, nagu kohus põhjendamatult leiab, viitavad lisaks ka tunnistaja Q ja C ütlused. 4.11 Maakohus jättis põhjendamatult käsitlemata lisaks kannatanu enda ütlustele ka tunnistajate Q ja C ütlused, kes iseloomustasid Ants Pihti tegevust selgelt kui lööki või löögilaadset liigutust. Nimetatu kinnitab taaskord kohtu poolt erapoolikut ja ühekülgset tõendite hindamist. Kohus on otsuses läbivalt leidnud justkui X takistas Ants Pihti liikumist ja kärru vaatamist ning seisis käru ja Ants Pihti vahel, mistõttu pidi Ants Piht teda kõrist eemale lükkama. Nagu eelnevalt on apellant juba korduvalt välja toonud, siis Ants Pihti poolt kannatanule löögilaadse liigutuse kõripiirkonda tegemise ajal seisis Ants Piht tegelikult käru ja kannatanu vahel. Nimetatut kinnitab lisaks kannatanule ka Ants Piht ise. Mitte keegi ei takistanud Ants Pihtil käruni minemist ega seal olevate asjade vaatamist. Tal puudus X ründamiseks igasugune adekvaatne põhjus. 4.12 Kohtu järeldused, et kannatanu ei olnud hädakaitse seisundis, sest puudus
§ 28
lg 1 tähenduses õigusvastane rünne, mida kannatanu oleks pidanud tõrjuma põhinevad taaskord valefaktidel. Mis puutub kohtu järeldusse, et Ants Pihti tegevus ei kvalifitseeru
§ 28
lg 1 tähenduses õigusvastaseks ründeks, siis selline maakohtu käsitlus on samuti väär. Maakohus on põhjendamatult jätnud kannatanu ning tunnistajate Q ja C ütlused Ants Pihti eelnimetatud tegevuse kohta arvestamata, moonutanud seejuures kannatanu X ütlusi ning jõudnud seeläbi süüdistatavat täiesti põhjendamatult õigustava järelduseni, et kannatanul puudus hädakaitseseisund. Kohus on sisuliselt leidnud, et kannatanu on hoopis ise pannud toime kuriteo, kuna ta ründas ilma hädakaitseseisundi olemasoluta Ants Pihti. Maakohus on eelpool viidatud valefaktidele tuginevate järeldusteni jõudmisega kannatanut põhjendamatult taasohvristanud ning nimetatu ilmestab jällegi kohtuotsusest läbivalt nähtuvat tõendite erapoolikut hindamist. 4.13 Maakohus on põhjendamatult lugenud kannatanu X ütlused osaliselt ebausaldusväärseks. Kohus on arusaamatul kombel pelgalt sõna „hetkeks“ kasutamist tõlgendanud selliselt, et lugenud kannatanu X ütlused selles osas, mis puudutab osapoolte löömise vahelist aega, ebausaldusväärseks. Kohus on ka paljasõnaliselt leidnud, et kannatanu ei suutnud oma ütlusi mõistuspäraselt põhjendada. Sellise seisukoha kujunemine ei ole otsuses jälgitav ning kohus ei põhjenda mitte kuidagi enda sellisele järeldusele jõudmist. Mitte mingisugust vastuolu kannatanu sellistes ütlustes tegelikult ei ole. Hetk on määratlemata ajaühik. Olenevalt sündmuse kestusest võib hetk olla mõnest sekundist kuni lausa tunni ajani, kõik oleneb kontekstist. Sellest, et kannatanu kasutas eeluurimisel, vahetult pärast sündmust patrullile kohapeal antud põgusal ülekuulamisel juba pikemat aega kestnud sündmusega seoses väljendit: „hetkeks rahunes Ants maha“ ja seda esialgu minutitega ei täpsustanud, ei saa teha kuidagi järeldust, et see hetkeks rahunemine ei võiks tähendada 5-10 minuti pikkust aega, nagu kannatanu kohtus ütlusi andes täpsustas. Lisaks põhjendas prokuröri hinnangul kannatanu X seda asjaolu, et miks ta sündmuskohal ütlusi andes kasutas sõna hetkeks, täiesti adekvaatselt ja mõistuspäraselt. Maakohus on mingil põhjusel läinud kannatanu ütlustele väära hinnangu andmisega ka lausa nii kaugele, et nimetanud seda üldistavalt lausa kannatanu poolt ütluste muutmiseks ning asunud seeläbi kannatanut kogu toimunus sisuliselt süüdistama ning taasohvristama. 4.14 Maakohus on andnud erapooliku hinnang tunnistaja C ütlustele ning asus seisukohale, et C ütlused on osaliselt ebasusaldusväärsed. Maakohtu poolt toodud põhistustel C ütluste 6
(28)ebausaldusväärseks pidamine ei ole põhjendatud, kuna tegelikkuses mingisugust vastuolu kannatanu X ning tunnistaja Q ütlustega ei ole. Kannatanu ning tunnistajate C ja Q ütlused haakuvad üksteisega ning mingisuguseid vastuolusid neis ei esine, mistõttu puudub igasugune alus C ütlustes kahelda ja neid selles osas ebausaldusväärseteks lugeda. 4.15 Prokurör märkis W enda süüdistusaktis tõendina ning kohtueelses menetluses antud ütluste põhjal oli tegemist selgelt süüdistusversiooni toetava tunnistajaga, kes sai anda ütlusi Ants Pihti poolse löömise kohta. Üllatuslikult leidis mingil põhjusel kaitsja, et tegemist on aga kaitsja tõendiga ning märkis tunnistaja ka enda kaitseakti. Arusaamatul põhjusel määras kohus tunnistaja W esmasküsitlejaks kaitsja. Ristküsitlusel sai aga üsna kohe selgeks, et W andis kohtus teiste tunnistajate ning ka kannatanu ütlustega vasturääkivaid ütlusi. Apellant tegi süüdistuskõnes põhjaliku analüüsi (3-l leheküljel) selle kohta, et miks tuleb W ütlused lugeda ebausaldusväärseks ning tõendikogumist välja jätta. Maakohus tõi aga prokuröri poolt esitatud seisukohtadest otsuses välja mõne üksiku ning nendelegi viitas osaliselt ja jättis prokuröri poolt välja toodud argumendid analüüsimata. 4.16 Maakohus jättis prokuröri poolt tõendina esitatud 25.06.2018 koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse tõendina arvestamata. Viidatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kinnitab vastupidiselt kohtu hinnangule tunnistaja C ütlusi ning sellest nähtub, et Ants Piht on varem vähemalt kahel erineval kuupäeval pannud toime vägivallakuriteod, millised on kvalifitseeritavad
§ 121
lg 1,
§ 121
lg 2 p 2, 3 ning
§ 136
lg 1 järgi ehk korduv ja lähisuhtes toime pandud kehaline väärkohtlemine ning seadusliku aluseta vabaduse võtmine. Apellandi hinnangul on kohtu seisukoht nimetatud tõendi osas väär, kriminaalmenetluse (lepitusega) lõpetamise määrus viitab vaieldamatult Ants Pihti varasemale vägivaldsusele pereringis (modus operandi, millele ka kohus ise viitab) ning leiab, et maakohus on tõendit hinnanud taaskord erapoolikult ja jätnud selle alusetult arvestamata. 4.17 Kohus ei ole andnud hinnangut süüdistatava Ants Pihti ütluste usaldusväärsusele. Prokurör käsitles süüdistuskõnes põhjalikult, et miks ei saa Ants Pihti ütlusi pidada usaldusväärseks ning miks need tuleb tõendikogumist täielikult välja jätta. Maakohus võttis süüdistatava seisukohad automaatselt aga kohtuotsusesse üle ja tugines neile kui usaldusväärsetele ütlustele, seda vähimalgi määral põhistamata. Seejuures kaitsja poolt esitatud detailne kaitseversioon ei haaku süüdistatava enda ütlustega. Süüdistatava versioon toimunust ei haaku mitte kuidagi ka kannatanu ja tunnistajate C ning Q ütlustega, kelle sõnul tegi Ants Piht ootamatult löögilaadse liigutuse X-le kõrri. Ants Pihti kirjeldatud versioon toimunust ei ole lisaks kuidagi ka eluliselt usutav. 5. Kannatanu esindaja asub seisukohale, et Ants Piht ei teostanud omaabi. Uuritud tõendite pinnalt on selline järeldus ebaõige. Ants Piht ei arvanud (ega teadnud), et kasutab omaabi. Mitte ühegi tunnistaja ütlustest ei nähtu, nagu oleks Abts Piht asunud esemeid kärust maha tõstma, seda kellelegi teisel palunud teha või üleüldse väljendanud, et mingit eset ära ei viidaks. Omaabi teostamist ei kinnita ka süüdistatava enda ütlused. Nii on süüdistatava ütlustega tõendatud, et Ants Piht ei arvanud, et tal oleks õigus asjade äraviimist takistada, st Ants Piht ei arvanud endal olevat mingisugust omaabi õigust. Lisaks kasutas Ants Piht jõudu ilma eesmärgita asju tagasi saada. Ants Piht ei teinud mitte ühtegi püüdlust asjade tagasi saamiseks või väidatava rikkumise lõpetamiseks ega soovinudki seda teha. Sellevõrra vastuolulisem on maakohtu järeldus, et Ants Pihti poolne jõu kasutamine X vastu oli omaabi teostamise kattevarjus olemas. Käesoleval juhul ei olnud süüdistatav Ants Pihti eesmärk asju tagasi saada või nende äraviimist takistada ning seetõttu ei olnud ka jõu kasutamine mitte 7
(28)ühtegi sellist eesmärki täitev ega lubatud. Seega isegi juhul, kui Ants Piht teostas käesoleval juhul omaabi (millise käsitlusega allakirjutanu ei nõustu), on Ants Piht rakendanud vägivalda ilma asja tagasisaamise soovita, st hädakaitse piire ületades, kuna vägivald ei olnud vajalik. 5.1 Maakohus on jõudnud järelduseni, et X põhjustas enda õigushüve vastu suunatud ründe (tõukamise) sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega, provotseerides sellega süüliselt Ants Pihti. Samas nähtub uuritud tõenditest, et Ants Piht ründas kannatanu X ka siis, kui X ei takistanud enam ühelgi moel Ants Pihti liikumist ning kui Ants Piht oli juba käruni jõudnud. Seega astus Ants Piht kannatanuga füüsilisse konflikti kahel järjestikusel korral, millest esimesele kannatanu ei reageerinud ning millest teisele reageerimine oli õiguspärane. Nii kannatanu, süüdistatava kui tunnistaja ütlustega tõendamist leidnud, et esmalt nügis Ants Piht kannatanut oma õlaga ning see oli vajalik selleks, et Ants Piht pääseks paremini käru juurde. Kannatanu kõri-piirkonda löömine oli iseseisev, uus rünne. Vahe on üksnes selles, et kannatanu sõnutsi tabas tõukelöök teda kõripiirkonda ja põhjustas kaelale valu; süüdistatava sõnutsi tabas lahtise käega tõuge kannatanu rinnapiirkonda ega olnud kuigi tugev. Apellant on seisukohal, et õlaga nügimine ja käega tõukamine olid eraldiseisvad käitumisaktid. 5.2 Süüdistatava ütlused on ebausutavad ja loogikavastased. Maakohus on Ants Pihti õigeksmõistvas otsuses tuginenud olulisel määral Ants Pihti ütlustele, jättes samas tähelepanuta nendes sisalduvad vastuolud ja loogikavead. Üks olulisemaid ebakõlasid süüdistatava ütlustes seisneb selles, millise Ants Pihti ründe peale kannatanu rusikalöökidega vastas, st reageeris. Kui süüdistatav oli käru kohale kummardunud (süüdistatav vaatas enda sõnul käru põhjas olevaid asju), poleks kannatanul olnud võimalik teda alt üles lüüa, kuna süüdistatava pea oleks olnud järelkäru kohal ning järelkäru äär oleks takistanud süüdistatava silma löömist. Seega on süüdistatava ütlused selles osas ebausaldusväärsed ja tulnuks tõendikogumist välja jätta. Kannatanu ütlused, kuidas ja mis suunas ta Ants Pihti vastu lõi, on mh usutavad põhjusel, et kannatanu ei ole nende löökide tegemist kordagi eitanud, st tal puudub põhjus valetada löögi toimumise või nende suuna kohta. Kokkuvõtvalt viitab süüdistatava käitumine ning tema ütlustes ilmnevad vastuolud selgele soovile vähendada enda rolli toimunud sündmustes, täpsemalt jätta mulje, nagu poleks kannatanu hädakaitseseisundis kunagi olnudki. 5.3 Ants Pihti rünne vastas löögi intensiivsusele
§ 121mõttes ja on Ants Pihtile omistatav.
Osutusega Riigikohtu lahendi 3-1-1-50-13 p-le 12, on maakohus järeldanud, et Ants Pihti poolt kannatanu X tõukamine ei vasta
§ 121lg 1 nimetatud koosseisulisele tunnusele, s.o valu tekitamine.
Maakohus ei ole nügimise ja kõri pihta tõukamise akte piisavalt eristanud ning on käsitlenud neid ekslikult ühtse tõukena. Tegelikkuses täitis Ants Piht kaks erinevat käitumisakti – esmalt õlaga nügimine ning seejärel tõukelöök kõripiirkonda. Kui esimese käitumisakti puhul oli tõepoolest tegemist kannatanu füüsilist puutumist vähesel määral riivava aktiga, siis kõritõuke puhul enam mitte. Käesoleval juhul on kannatanule valuaistingu tekkimine süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Lahtise käega tehtud kõrilöök inimese kõripiirkonda ei ole füüsilist puutumatust vähesel määral riivav akt, nagu seda on õlaga nügimine või tõuklemine, vaid valu on hinnatav teo tüüpilise tagajärjena ning seda leiaks ka objektiivne kõrvalseisja. 5.4 Kannatanu käitumine ei olnud sotsiaal-eetiliselt hukkamõistetav. Olukorras, kus ühele kaasomanikule on piiratud ligipääsu kinnistule, sh ära võetud võtmed talle kuuluvale kinnistule pääsemiseks, ei saa oma asjadele järele tulemist käsitleda sotsiaal-eetiliselt hukkamõistetava käitumisena. Eelnevat arvestamata jättes on maakohus hälbinud otsuses rõhutatud ja Riigikohtu praktikas kirjeldatud põhimõttest, et tegu ei saa vaadata vaid rangelt 8
(28)iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. 5.5 Ants Pihti rünne oli väljakutset ületav ja asjaolusid arvestades ebaadekvaatne. Kohtupraktikas on leitud, et provokatsioonile järgnev reaktsioon peab olema provokatsiooni olemust ja kaasnevaid asjaolusid kogumis arvestades oodatav ning adekvaatne ega tohi olla nö väljakutset ületav. Isegi kui kannatanu käitumist oleks võimalik pidada sotsiaal-eetiliselt hukkamõistetavaks (millega allakirjutanu ei nõustu), oli Ants Pihti reaktsioon, st otsustus astuda füüsilisse konflikti (täpsemalt kannatanut kõripiirkonda lüüa), asjaolusid arvates ebaadekvaatne. Õigust kannatanu kõri pihta tõukelöögi tegemiseks ei anna ka süüdistatava ütluste pinnalt tuvastatud asjaolu, nagu oleks kannatanu käru kõrval „irvitanud.“ 5.6 Kannatanu ei asetanud oma õigushüvesid teadlikult ohtu. Viidates sellele, nagu oleks kannatanu seadnud oma kehalise heaolu ohtu tahtlikult, on maakohus viidanud Riigikohtu lahendi nr RKKKo 1-20-3046/33 p-le 38, s.o nn kiusliku naabri kaasusele. Viidatud kriminaalasi ei ole käesoleva kaasusega olemuslikult võrreldav ega toeta Ants Pihti käitumise adekvaatseks pidamist. Käesoleval juhul ei ole kannatanule ette heidetud süüdistatava pikaaegset provotseerimist (nii süüdistatav kui kannatanu on omavahelisi suhteid kirjeldanud varasemalt normaalsetena), samuti ei seisnenud kannatanu käitumine süüdistatava tervise ohustamises (vrd kivide loopimine eelkirjeldatud kaasuses) ning kannatanu ei algatanud ise füüsilist konflikti. Asjaolu, et kannatanu oli valmis süüdistatava ründele kahe paremsirgega vastama, tulenes sellest, et Ants Piht oli enne kannatanule valu põhjustanud kõrilöögi tegemist teda juba õlaga nüginud. Seega ei tekitanud füüsiliseks konfliktiks valmisolekut mitte see, nagu oleks kannatanu Ants Pihti provotseerinud, vaid Ants Pihti enese käitumine käru poole liikumisel ja seejärel kannatanule valu tekitamine. 5.7 Tuginedes mh juba eelnevalt toodud argumentidele, mille kohaselt tegutses kannatanu hädakaitseseisundis, oli Ants Pihti järgmine löök uus õigusvastane rünne, millega tekitas ta kannatanule tervisekahjustuse. Enne Ants Pihti uut rünnet oli olukord jõudnud juba rahuneda. Süüdistatava ründe õigusvastasust toetab asjaolu, et kannatanu oli sündmuskohalt juba lahkumas. Süüdistatav ründas kannatanut üksnes W sõnade peale, kuid sellest nähtub ka see, et tegelikult süüdistatav ei oodanud ega eeldanud, et kannatanu teda ründaks. Seejuures sai süüdistatav veenduda, et kannatanu-poolse ründamise ohtu ei ole, kuid lõi kannatanut sellegipoolest. Isegi juhul, kui eeldada, et kannatanul tõesti oli vihane pilk (mida mh ei saaks kujunenud olukorras kannatanule ühelgi moel ette heita), siis on tegemist musternäidisega olukorrast, mis ei õigusta mingisugust hädakaitset, kuna vihane pilk või nägu ei kujuta endast kohtupraktika kohaselt rünnet. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS: 6. Ringkonnakohtu istungil jäid prokurör ja kannatanu esindaja apellatsioonides toodu juurde. 6.1 Kaitsja Janar Urres esitas kirjalikud seisukohad prokuröri ja kannatanu apellatsioonidele, millega apellantidel oli eelnevalt enne kohtuistungit võimalik tutvuda. Kaitsja Janar Urres ja süüdistatav Ants Piht ei toetanud prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioone ja taotlesid jätta apellatsioonid rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 9
(28)- Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsioonide väidetega, kaitsja seisukohaga ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 7.1 Prokurör on apellatsioonis viidanud asjaolule, et maakohus on teinud kohtuotsuse kiirustades ja läbimõtlemata. Kohtuniku poolt kohtuotsuse kuulutamisel kõlanud argumentatsioon ja järeldused erinevad olulises osas hilisemas kirjalikus kohtuotsuse kajastatust. Apellant on apellatsioonis märkinud, et nimetatud rikkumise näol on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Kolleegiumil tuleb möönda, et tõepoolest erinevad kohtu suuliselt antud põhjendused resolutiivosa kuulutamisel hilisemas kirjalikus kohtuotsuses kajastatust, kuid see ei anna põhjust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 tähenduses. See võib näidata küll kohtu pealiskaudsust esialgsel tõendite hindamisel, kuid apellatsioonimenetluse aluseks on siiski kirjalikus kohtuotsuses esitatud argumendid. Seega peab ringkonnakohus täiesti asjassepuutumatuks prokuröri viiteid suuliselt antud põhjendustele resolutiivosa kuulutamisel ning jätab need tähelepanuta. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas hiljuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt märgituga, mille kohaselt resolutiivotsuse kuulutamisel antud selgitustel kohtuotsuse olulisemate põhjenduste kohta (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 315 lg 4) ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust. Kohtuotsuse seaduslikkust saavad mõjutada vaid tervikotsusesse kirja pandud põhjendused (vt RKKKo nr 1-21-5033, p 12). 7.2 Kolleegiumil tuleb märkida, et midagi kummastavat ei ole selles, kui kaitsja märgib kaitseakti tunnistaja nime, kes on ühtlasi märgitud ka süüdistusaktis prokuröri tõendina. Arusaam, et süüdistatava/tunnistaja ütlusi tuleb käsitada prokuröri tõendina siis, kui seda on nimetatud tõendina süüdistusaktis, asetaks kohtumenetluse pooled kolleegiumi hinnangul ebavõrdsesse olukorda. Kuna kaitseakt esitatakse KrMS § 227 lg 1 järgi kohtule pärast süüdistusakti koopia saamist, saaksid süüdistatava/tunnistaja ütlused olla kaitsja tõendiks vaid juhul, kui prokurör ei ole neid süüdistusaktis toodud tõendite loetelus nimetanud. Ei ole midagi tavapäratut, kui kohtumenetluses taotlevad mõlemad või mitu kohtumenetluse poolt sama tõendi uurimist. Sellisel juhul ei ole põhjendatud juhinduda üksnes KrMS § 286 lg-s 1 toodud reegeljuhtumist, mil tõendi uurimist on taotlenud vaid üks kohtumenetluse pool. Kui süüdistatava/tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu menetlusosalist ja esmasküsitlemise õiguses kokkulepet ei saavutata, määrab esmasküsitleja kohus (KrMS § 288 lg 1) (vt RKKKo nr 3-1-1-95-16, p 17). Seega prokuröri kirjeldatud olukorras, kus tunnistaja ütlusi on soovinud enda tõendina esitada nii prokurör kui ka kaitsja ning esmasküsitlemise õiguses kokkulepet ei saavutata, peab tunnistaja ülekuulamise kindlaks määrama kohus.
- Esitatud apellatsioonis taotlevad apellandid maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja Ants Pihti süüdimõistmist temale inkrimineeritud kuriteos
§ 121lg 1 järgi.
Prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioonides toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja ühekülgselt, tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja ühekülgselt ning maakohtule on alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus ei ole järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet, sest kohtuotsusest ei nähtu selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Antud rikkumine ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, sest 10
(28)prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioonide alusel saab kohtukolleegium maakohtu poolt tehtud rikkumised ise kõrvaldada. 8.1 Maakohus on küll viidanud kohtupraktikale, mille kohaselt üldjuhul keskendutakse süüküsimuse lahendamisel tõepoolest vaid ajaliselt kitsas raamistikus toimuvale üksiksündmusele (nt löömine), ei saa kohtuasja lahendamisel jätta kõrvale nn kaasnevaid asjaolusid. Süüdistatava tegu ei ole tihtilugu võimalik hinnata lahutatuna kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast kontekstist (vt RKKKo nr 1-19-1849/43, p 25). Antud juhul on maakohus keskendunud liialt süüdistatava Ants Pihti ja tunnistaja C vahelistele vaenulikele suhetele, jättes tähelepanuta selle, et süüdistatava Ants Pihti ja kannatanu X vahel mingit eelnevat vaenu ja halbu suhteid ei olnud (vt I kd, tl 49-50, 28). Samas tekkis konfliktsituatsioon just süüdistatava Ants Pihti ja kannatanu X vahel, mitte Ants Pihti ja tunnistaja C vahel. Seega ei ole oluline maakohtu seisukoht, et eelneva kokkuleppeta talust kaasomanikke teavitamata asjade äraviimine tekitab konfliktolukorra, mida saaks mõistliku käitumisega vältida. Seejuures väärib märkimist ja puudub vaidlus selles, et süüdistatav Ants Piht ei olnud asjade kaasomanik, mistõttu on maakohus sellele liialt tähelepanu omistanud. Seega ei saa nõustuda maakohtuga ka selles, et vaadeldava konfliktolukorra tekkel ja kujunemisel oli kaalukas roll kannatanul X-l. Kaitsja poolt kirjalikes seisukohtades viidatu, et Tiigi talus oli ka süüdistatavale kuuluvaid esemeid, ei oma tähtust, sest süüdistatav ei ole andnud ütlusi, et ta temale kuuluvaid asju oleks leidunud kärust, vaid andis ütlusi, et talus olid üleüldiselt temale kuuluvaid esemeid (vt I kd, tl 151). Kolleegium nõustub kannatanu esindajaga, et mingit nn eelnevat faktikogumit, mis puudutaks eeskätt kannatanu enda käitumist ja mida saaks arvestada süüdistatava Ants Pihti käitumise edasisel materiaalõiguslikul käsitlemisel, käsilolevas asjas ei ole. Puuduvad igasugused tõendid, millest saaks järeldada, et kannatanu X eelnev käitumine Ants Pihti suhtes on hinnatav teadliku süülise provokatsioonina, mis viis lõppastmes teadliku eneseohustamiseni. 8.2 Kolleegium nõustub apellantidega, et maakohtul ei olnud mingit alust viidata AÕS § 41 lg 1, 2 sättele. Sellisele kaitseversioonile ei ole tuginenud ei süüdistatav ega ka kaitsja. Loomulikult on ka maakohtul iseseisvalt õigus tuvastada, et tegemist oli omaabiga, aga sellised tõendeid, mis maakohtu sellist seiskohta kinnitaksid kohtulikul uurimisel esitatud ei ole. Seda ei saa järeldada ka süüdistatava ega tunnistajate ütlustest. Süüdistatav on andnud üheseid ütlusi, et temal isiklikult ei ole sõnaõigust, tema abikaasa sõna maksab. Tema ei ole selles suhtes nende varade osas mitte keegi, sest abikaasa on kolmest üks osanik. Ka süüdistatava kaitsja on sellist seisukohta toetanud, et asjad olid süüdistatava abikaasa asjad ja kuuluvad abikaasale (vt I kd, tl 152). Nõustuda tuleb kannatanu esindajaga, et isegi kui jaatada omaabi, siis kohtupraktika kohaselt peab omaabi käigus rakendatud vägivald vältimatult seonduma asja tagasisaamise vajadusega (vt RKKKo nr 3-1-1-129-12, p 10.1). Maakohus ei ole kogutud tõendite pinnalt tuvastanud ning seda ei tuvastanud ka ringkonnakohus, et süüdistatav oleks soovinud mingite asjade tagastamist või järelkärust asjade väljatõstmist või oleks kannatanu X keeldunud mingite asjade tagastamisest või taksitanud mingite asjade väljatõstmist järelkärust. Mingeid tõendeid, et süüdistatava poolt rakendatud vägivald kannatanu suhtes oleks seotud asjade tagasisaamise vajadusega esitatud ei ole, sh ei tulene see ka süüdistatava enda ütlustest. 8.3 Maakohtu seisukoht, et kannatanu ja tema ema poolt kinnisasjalt vallasasjade eemaldamist tuleb pidada sotsiaaleetiliselt hukkamõistvaks käitumiseks, sest see saaks toimuda kaasomanike kokkuleppe alusel (AÕS § 72 lg 1, 5), on ainetu. Taaskord on maakohus omistanud liigset tähelepanu asjade ära viimisele ja seda just kannatanu X poolt. Maakohus jätab taas tähelepanuta, et kannatanul X-l ei olnud mingisugust puutumust vallasasjade 11
(28)valimisega, kuna valikud, mis asju võtta tegi kaasomanik tunnistaja C, X üksnes aitas Q-ga asju järelkärusse laadida (vt I kd, tl 50). Millistel tõenditel põhineb maakohtu järeldus, et kannatanu X järeleandmatus olukorras (Ants Pihti liikumise takistamine), kus oli teada, et süüdistataval on põhjust arvata, et viiakse ka tema asju minema, tingis olukorra, kus süüdistatav Ants Piht tõukas kannatanut kärust kaugemale, seda otsusest ei selgu. Esiteks ei viidud ära Ants Pihtile kuuluvaid vallasasju. Teiseks märkis kolleegium juba eelnevalt, et puuduvad igasugused tõendid, et kannatanu X oleks keeldunud mingite asjade tagastamisest või taksitanud mingite asjade väljatõstmist järelkärust või taksitanud süüdistataval läheneda järelkärule või takistanud mingil moel juurdepääsu sellele. 8.4 Maakohtu seisukoht, et kannatanu C ei andnud süüdistatavale juurdepääsu kärule ning see on tõendatud kannatanu ja tunnistaja ning süüdistatav ütlustega on meelevaldne ega tulene isikuliste tõendiallikate ütlustest. Nõustuda saab prokuröriga, et selliseid ütlusi ei ole kannatanu, tunnistaja ega ka süüdistatav kohtus andnud. Kannatanu X andis ütlusi, et kui süüdistav liikus käru suunas, siis tegi esimese tõuke õlaga. Kannatanu arvates oleks seal olnud ruumi ka lihtsal öelda, et palun astu kõrvale, et las ma vaatan. Kui süüdistatav käruni jõudis, siis läks veel rohkem närvi ja tegi löögi liigutuse laadse tõuke lahtise käega kõri alla (vt I kd, tl 50-51). Tunnistaja Q andis ütlusi, et süüdistatav läks külje alla hõõruma või nügima X kui inimesega räägid, siis ei lähe talle intiimsooni) (ilmselt mõeldud privaatsfääri) (vt I kd, tl 80). Süüdistatav Ants Piht on andnud ütlusi, et kui astus ligemale, oli X käru juures. Käru ja X vahe oli kuskil meeter, poolteist. Astus ligemale ja riivates teda samal ajal. Läks kahe vahelt. X-l olid käed rinna peal ristis ja ülbelt muigas vastu. Kui inimene ennast nii ülbeks tõmbas, siis läksin ja riivasin teda oma käitumisega (vt I kd, tl 148, 153). Seega maakohtu lõppjäreldus, et X põhjustas enda õigushüve vastu suunatud ründe (tõukamise) sotsiaalselt hukkamõistva käitumisega, provotseerides sellega süüliselt Ants Pihti on ainetu ega ole kooskõlas kannatanu, tunnistaja ja ka süüdistatava ütlustega. 8.5 Eelviidatud ütlused viitavad üheselt süüdistatava Ants Pihti enda provotseerivale käitumisele kannatanu X suhtes. Kannatanu kehahoiak ja väidetav ülbelt muigamine (seda on väitnud üksnes süüdistatav) ei andnud süüdistatavale mingit alust mõista seda mingisuguse provokatsioonina või ründena tema vastu. Seda enam, et eelnevad vaenulikud suhted nende vahel puudusid. Kohtupraktika kohaselt ei saa ründena mõista ühiskondlikult lubatud käitumist, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri (näiteks ebameeldiv pilk, üleolev kehahoiak, käed puusas või rinnal jms). Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga (vt RKKKo nr 1-20-9563, p 10). Süüdistatava selgitus, et kannatanu ülbelt muigas mulle vastu, aga oleks ta mulle sõna lausunud ilusti, kenasti, aga ei. Oleks ta minuga viiskalt rääkinud, et kuule Ants jah, näed me tulime asjade järgi siia, ei oleks midagi olnud. Kui inimene ennast nii ülbeks tõmbas, siis läksin ja riivasin teda oma käitumisega (vt I kd, tl 148, 153), ei anna alust kannatanu tõukamiseks või nügimiseks. Selline kannatanu väidetav vaikimine ja ülbelt muigamine võib küll rikkuda mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole kindlasti vastuolus õiguskorraga. Seejuures ei pööranud maakohus tähelepanu kannatanu ütlustele, millest nähtub, et kannatanu selgitas süüdistatavale, et nad ei varasta siin midagi, panevad ainult enda asju kärule (vt I kd, tl 50). 8.6 Kannatanu X ja tunnistaja Q eelviidatud ütlustest tuleneb üheselt ning seda ei eita ka süüdistatav, et kui süüdistatav oli jõudnud kannatanu juurde, algatas just viimane füüsilise kontakti kannatanuga. Vaidlus puudub selles, et süüdistatav tõukas kannatanut. Seejuures on 12
(28)süüdistatav kinnitanud, et ta oleks võinud järelkäru juurde ka teistpoolt minna, ringiratast, aga läks sealtpoolt, kus kannatanu seisis. Kannatanu reageeris sellisele tõukamisele täiesti adekvaatselt ning astus sammu tagasi. Kolleegiumi arvates on selline kannatanu käitumine sotsiaaladekvaatne, kuna igat tõukamist ei saa võtta kui rünnakut ning see ei too kohe kaasa hädakaitseseisundit. 8.7 Süüdistatav aga paljalt tõukamisega ei piirdunud, vaid järgnevalt tegi tõuke lahtise käega kannatanu kõri alla, mis kannatanu sõnade kohaselt põhjustas kaelas valu, millele vastas enese kaitseks kahe löögiga (vt I kd, tl 51). Tunnistaja Q on andnud ütlusi, et mingi hetk Ants võttis agressiivselt X-lt nagu kaelast kinni, mitte lihtsalt kinni, pigem löögi moodi liigutus, mille peale X reageeris kahe käe löögiga (vt I kd, tl 80). Kannatanu löömist süüdistatava poolt on kinnitanud ka tunnistaja C (vt I kd, tl 67). Kuigi süüdistatav sellist käitumist kannatanu suhtes sisuliselt ei eita, on ta nii kannatanust kui ka tunnistajatest andnud erinevaid ütlusi. Nii andis süüdistatav ütlusi, et kummardades pani lahtise käe ja lükkas, siis tulid rusikalöögid vastu nägemist. Lahtise käe pani kõhu või rinna peale ja lükkas teda eemale, mitte mingisugust lööki seal ei olnud. Ei olnud silmsidet, jäin kummargile ja siis tuli X rusikatega kallale. Mina lükkasin teda eemale, tema asutus selle peale tagasi. Minu käsi vajus alla ja siis tulid rusikalöögid (vt I kd, tl 148, 153, 159). 8.8 Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatav on oma tegu pisendanud ning tema versioon toimunust ei riimu kannatanu ega tunnistajate ütlustega. Nõustuda saab prokuröriga selles, et sellised süüdistatava ütlused ei ole eluliselt usutavad. Tõepoolest on järelkäru on suhteliselt kõrge ning vaadates kärus olevaid asju ei ole vaja kummarduda. Nõustuda tuleb ka kannatanu esindajaga, et isegi kui uskuda süüdistatava versiooni, et ta oli kummargil ja kannatanuga silmside puudus, siis ei oleks kannatanul olnud võimalik süüdistatavat näkku lüüa. Selleks oleks pidanud kannatanu kuidagi kummarduma ja lööma järelkäru kohal alt-üles. Kannatanu on andnud üheseid ütlusi, et lõi süüdistatavat vasak- ja paremsirgega. Seega kolleegium nõustub kannatanu esindajaga, et kannatanu ja süüdistatav olid süüdistatava poolse kõrist tõukamise ajal üksteisega vastamisi, mistõttu vastas kannatanu tõukamisele vasak- ja paremsirgega, mitte alt-üles tehtud löögiga käru kohal, nagu väidab süüdistatav. Ka ringkonnakohtu istungil süüdistatava poolt demonstreeritud asendist tulenevalt saab kahtlusteta asuda seisukohale, et kanntanul puudunuks sellise asendi korral igasugune võimalus enesekaitseks süüdistatavat näkku lüüa. Tulenevalt eelrefereeritud p 8.7 kannatanu ja tunnistajate ütlustest on väär maakohtu järeldus, et nendest ütlustest tuleb üheselt, et süüdistatav tõukas kannatanut rinna ja kaela piirkonnale toetudes järelkärust kõrvale. Kolleegium asub seisukohale, et lahtise käega rinnapiirkonda lükkamise osas ei ole süüdistatava ütlused usaldusväärsed ja need tuleb selles osas kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja jätta ning lähtuda tuleb kannatanu X ütlustest. 8.9 Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu seisukohad, kas süüdistatav lükkas kannatanut rinna ja kaela piirkonda või kõri piirkonda või pani käe kannatanu kõri lähedale, ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta. Kohtuotsuse argumentatsioon on selles osas lünklik ja ebajärjekindel, nii on maakohus väljendanud vastukäivaid seisukohti ja lugenud tuvastatuks, et süüdistatav tõukas kannatanut rinna ja kaela piirkonda (II kd, tl 69), kuid hiljem asus maakohus seisukohale, et süüdistatav pani käe kannatanu kõri lähedale (II kd, tl 71). 8.10 Maakohus asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kannatanu selline tõukamine kõri lähedale ei too kaasa valuaistingut, kui sellele ei järgne kukkumist või mõne eseme vastu põrkumist. Eluliselt ei ole usutav, et kannatanu oleks jäänud püsti, kui süüdistatav oleks kõri pihta löönud. Selline tõukamine põhjustas kannatanule ebamugavust, kuid
§ 121lg 1 13
(28)sätestatud tagajärge (valu tekitamist) ei saa süüdistatavale omistada. Lisaks asus maakohus seisukohale, et kannatanu ei olnud hädakaitseseisundis, sest puudus
§ 28lg 1 tähenduse õigusvastane rünne.
Kolleegium sellise maakohtu seisukohaga ei nõustu. Maakohus jättis arvestamata, et enne kõri alla tõuke tegemist oli süüdistatav juba korra kannatanut tõuganud, mille peale kannatanu ei reageerinud. Kannatanu ja tunnistajate eelviidatud p 8.7 ütlustest kogumis võib kolleegium teha üheselt järelduse, et nn „objektiivsete kõrvalseisjate“ arusaamast tulenevalt oli selline kannatanu tõukamine kõrist kannatanu poolt sotsiaalse arusaama kohaselt vaadeldav ründena ning ületas tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri. Ringkonnakohtu istungil näitas kannatanu üheselt, et süüdistatav tõukas teda kaela piirkonda kõrisõlme ja trahhea kolmnurga vahelisele alale. Kui inimene, kes on vihane ja ärritanud tõukab kannatanut kaelast ehk süüdistuses märgitud kõri piirkonda, siis ei saa automaatselt välistada tema soovi rünnata. Sellist soovi ei välista iseenesest ka asjaolu, kui uskuda, et süüdistatav tahtis väidetavalt löögi laadse tõuke tegemise ajal kärule lähemale pääseda. Kolleegium leiab üksmeelselt, et nii kannatanu kui ka tunnistajate ütluste ehk tõendite kogumi põhjal kujuneva välise teopildi põhjal ei saa nõustuda kaitseversiooniga ja maakohtuga, mille kohaselt tõukas süüdistatav lihtsalt õrnalt kannatanut kõri lähedale ja et tegemist oli väheintensiivse füüsilise kontaktiga, millega põhjustati kannatanule ainult ebamugavust, mistõttu oli tegemist ühiskondlikult sallitud käitumisega. 8.11 Kohtupraktika kohaselt ei ole hädakaitseseisundi tuvastamise seisukohalt oluline, kas kannatanu tundis kõrri tõukamise tagajärjel valu või mitte. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et sellest ei sõltu hädakaitseseisundi olemasolu, sest ennast võib kaitsta ka sellise füüsilise ründe vastu, mis ohustab või kahjustab kaitsja enda või kellegi teise õigushüve, aga pole samal ajal nii intensiivne, et seda saaks käsitada kehalise väärkohtlemisena
§ 121
mõistes, mille üheks koosseisupäraseks tagajärjeks on valu põhjustamine (vt nt RKKKo nr 120-9563, p 13). Juba korra kannatanut tõuganud ja seejärel taas tõugates kannatut juba kõri piirkonda, saab kahtlemata jaatada kehalise puutumatuse ja laiemalt isikliku õiguse rikkumisest. Selline süüdistatava käitumine ületas väheolulise bagatellründe piiri ja rikkus taas kannatanu privaatsfääri, kuid seda juba olulisemalt kui esimese tõuke ajal. 8.12 Arvestades tekkinud olukorda sündmuskohal ei pidanud kannatanu ex ante objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi jääma ootama, kuidas süüdistatav edasi käitub. Märkida tuleb veel sedagi, et isegi kui jaatada, et süüdistatava huvi oli kärule lähemale minna ning tõuke kõri alla tegi süüdistatav selleks, et lükata kannatanu kärust eemale ning süüdistataval puudus soov kannatanu õigushüve edasi kahjustada, jättis maakohus arvestamata, et ex ante objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi ei olnud kuidagi süüdistatava käitumisest võimalik üheselt aru saada, et süüdistatav ei kahjusta edasi kannatanu õigushüve. Sellist teadmist kannatanul end kaitstes ilmselgelt olla ei saanud. Maakohus eiras tõsiasja, et süüdistatav oli kannatanut juba lihtsalt kehaga tõuganud ning nüüd tõukas juba kõri alla. Kannatanul oli sellise süüdistatava käitumise põhjal tõsiselt võetav põhjus karta ründe jätkumist. Sellist süüdistatava käitumist ei pea isik tavakäibes mõistlikult taluma. 8.13 Kannatanu on üheselt selgitanud, et kui ta ei oleks ennast kaitsnud, võib olla oleks mind edasi rünnatud, ma ei tea seda, esimene reaktsioon oli enesekaitse. Arvestades süüdistatava käitumist, mis oli sotsiaalselt ebaadekvaatne, siis ei saanud kannatanu eeldada, et süüdistatav järgmisena midagi rohkemat toime ei pane. Võttes arvesse ka eelnevat tõukamist ja nüüd juba tõukamist kõri alla, oli kannatanul sellel hetkel tõsimeeli alus arvata, et süüdistatav ei pruugi sellise käitumisega piirduda. Seega ei pidanud kannatanu jääma ootama, kas oht tema 14
(28)õigushüve täiendavaks kahjustamiseks päriselt realiseerub, kuna teo toimepanemise ajal oli kannatanu jaoks ex ante selline oht olemas. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et süüdistatava Ants Pihti poolt kannatanu X tõukamine kõrist oli tahtlik ja õigusvastane tegu, mis on käsitatav õigusvastase ründena
§ 28
lg 1 tähenduses ning tulenevalt võlaõigusseaduse 1045 lg-st 1 p 4 ning § 1046 lg-st 1 (muu isikliku õiguse rikkumine, s.o õigus kehalisele puutumatusele) on kõnealune rünne ka õigusvastane. Seega oli kannatanu hädakaitseseisundis ja ta võis end kaitsta süüdistatava vahetu õigusvastase ründe vastu. 9. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu käitumine süüdistatava tervisekahjustuste tekitamisel oli kantud kaitsetahtest ning kannatanu kaitsetegevus oli nõuetekohane ega ületanud hädakaitse piire. Kohtupraktika kohaselt on üldjuhul lubatud kaitsetegevuse käigus kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on suurem kaitstavast õigushüvest, ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust (vt RKKKo nr 1-20-9563, p 19). Vasakparemsirge rusikalöök vahetult pärast tõukamist kõri alla oli kahtlemata sobiv vahend süüdistatava ründe lõpetamiseks, sest süüdistatav ei jätkanud enam rünnet. Seejuures oli tegemist säästvaima kaitsevahendiga, sest ex ante kõrvalseisja pilgu läbi ei olnud kannatanul teo toimepanemise hetkel teisi samaväärseid vahendeid enda kaitsmiseks. Kohtupraktika kohaselt seda sellises olukorras, kas süüdistatava ründe lõpetamiseks piisanuks näiteks temaga sõnelusse laskumisest või tema eemaletõukamisest, ei saa tagantjärele enam kindlaks teha. Seejuures pole võimalik tuvastada, kuidas käitunuks süüdistatav edasi, kui kannatanu poleks ennast kaitsnud. 9.1 Kohtupraktika kohaselt ei pea kaitsja aga üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist (vt RKKKo nr 3-1-1-111-04, p 14). Arvestades põhimõtet, et isik ei pea üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, samuti seda, et vaid mõni hetk varem oli süüdistatav kannatanut ootamatult tõuganud, leiab kolleegium, et tegemist oli sobiliku vahendiga ründe tõrjumiseks ning valitud vahend ei olnud ilmses vastuolus ründe ohtlikkusega. 9.2 Tuvastatud teo tehioludest nähtub üheselt, et kannatanu reageeris momentaalselt, mis näitab seda, et tal ei olnud aega hakata kaaluma, kuidas ta peaks end kaitsma. Seda, et kannatanu vastas süüdistatavale momentaalselt vasak-paremsirgega on tuvastanud õigesti ka maakohus ning see toimus koheselt kui süüdistatav oli kannatanut tõuganud kõri alla löögi moodi liigutusega. Andes toimunud sündmusele ex ante tervikhinnangu, ei saa tõsikindlalt asuda seisukohale, et kannatanu saanuks või tal olnuks võimalik kasutada valitud kaitsevahendit süüdistatavat vähem kahjustaval moel. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et kannatanu kaitsetegevus oli säästvaim ega ületanud objektiivselt hädakaitse piire
§ 28lõike 2 mõttes.
9.3 Kolleegium ei tuvastanud ja asjas puuduvad tõendid, et kannatanul oleks olnud kavatsus või otsene tahtlus teostada hädakaitset vahendiga, mis ilmselt ei vastanud ründe ohtlikkusele, või et ta oleks süüdistatavale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitanud. 10. Nõustuda tuleb apellantidega ka selles, et maakohus on süüdistatava ja tunnistaja W ütlusi eelistanud aprioorselt kannatanu X, tunnistaja Q ja C ütlustele. Sellised maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust ja puudulikkust, mis viisid maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 15
(28)10.1 Maakohus asus seisukohale, et edasine sündmuste käik lahkneb tunnistajate, kannatanu ja süüdistatava ütlustes ja seda osas, mis puudutab süüdistatava poolt kannatu löömist ühe korra rusikaga suupiirkonda. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu, tunnistaja kui ka süüdistatava ütlus. Kuivõrd süüdistatava Ants Pihti ja kannatanu X ütlused on omavahel osaliselt vastuolulised tuleb kolleegiumil lahendada süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsuse küsimus. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kohtukolleegium viitab siinjuures kohtupraktikale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-19-05 ja nr 3-1-1-77-05). 10.2 Maakohus on asunud seisukohale, et kannatanu X ütlused ei ole usaldusväärsed osas, mis puudutab osapoolte löömise vahelist aega, mistõttu tuleb need ütlused selles osas ebausaldusväärsena kõrvale heita. Kolleegium sellise maakohtu seisukohaga ei nõustu. Kannatanu ei ole oma ütluste sisu muutnud. Asjaolu, et kannatanu kohtueelsel uurimisel kasutas sõna hetkeks rahunes Ants maha, läksin käru kõrvale, kui süüdistatav teda lõi. Kohtuistungil selgitas kannatanu, et räägib 5 või 10 minutist, selles mõttes asi rahunes maha, kuni siis hakkasime ära minema sealt. Kannatanu arvas, et see võis olla 10 minutit, 5 minutit, ei kujuta ette, ei vaadanud kella (vt I kd, tl 57). 10.2.1 Kolleegium leiab, et kannatanu X kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud ütlustes ei esine kardinaalseid vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Seega kolleegium nõustub prokuröriga, et tegelikkuses mingit vastuolu kannatanu ütlustes ei esine. Lisaks tuleb arvestada seda, et ka küsimusi saab esitada erineva detailsusastmega ja ka hinnata vastuseid erineva detailsusega. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu põhjendus ütluste erinevusest (täpsusest) ei ole ebaloogiline ja on usutav (vt I kd, tl 59). Seejuures riimuvad kannatanu ütlused selles osas ka tunnistaja C ütlustega, kes märkis, et asi rahunes kuidagi maha, kui Ants uue löögi tegi, see käis kähku, ma ei tea, võib olla 10 minutit (vt I kd, tl 68). Seega selliste riimuvate tõendite kogum suurendab antud juhul kannatanu poolt kajastatud asjaolu tõenäosust. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et maakohtu otsuses välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu X kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste vastuolulisusele võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist selles osas. 10.3 Maakohus on asunud seisukohale, et tunnistaja C ütlused ei ole usaldusväärsed osas, mis puudutab süüdistatava poolt kannatanu suunas pealetormamist, kuna sellist käitumist ei kirjelda teised tunnistajad ega ka kannatanu. Kolleegiumil tuleb märkida, et ei nähtu, et maakohus oleks need ütlused selles osas tõendikogumist kõrvale jätnud. Kolleegiumil tuleb märkida, et tunnistaja ei ole andnud ütlusi, et süüdistatav tormas kannatanule peale, vaid andis ütlusi, et Ants tuli joostes seljatagant X suunas ja ründas teda (vt I kd, tl 67). Maakohus on neid ütlusi kõrvutanud kannatanu ütlustega ning asunud seisukohale, et kannatanu on märkinud, et süüdistatav hoopis hiilis salakavalalt ligi. Kolleegiumil tuleb nõustuda prokuröriga, et selliste järelduste tegemine kannatanu ütluste põhjal ei ole õige, kuna kannatanu selliseid ütlusi andnud ei ole (vt I kd, tl 51). On selge, et inimesed tajuvad toimunud sündmusi erinevalt, seda enam olukorras, kus on eelnevalt toimunud konfliktsituatsioon ning toimub üleüldine vaidlus ja karjumine. Seega ei ole välistatud, et tunnistaja C tajus Antsu lähenemist X-le selliselt nagu ta seda kohtuistungil kirjeldas. 16
(28)10.3.1 Kannatanu X ja tunnistaja C ütluste hindamisel, tuleb arvestada sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest, inimese ruumitaju on erinev, aspektid millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Seda enam, et ühel juhul oli tegemist kannatanuga, kes vahetult ise osales vägivallateos ning teisalt tunnistajaga, kes ise toimunud konfliktis otseselt ei osalenud, vaid tajus toimunut kõrvaltvaatajana. Kohtukolleegium leiab, et pigem seaks kannatanu ja tunnistaja ütlused kahtluse alla asjaolu kui need oleks antud väga detailselt ja kokkulangevalt, kuna just see paneks kahtlema nende ütluste õigsuses. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et süüdistatava löök kannatanu näkku oli tehtud ootamatult ning seda on kinnitanud nii kannatanu (vt I kd, tl 51) kui ka tunnistaja Q (vt I kd, tl 81). Seega nähtub uuritud tõenditest, et süüdistatav Ants Piht kasutas ära tekkinud olukorda ning ründas uuesti kannatanut. 10.3.2 Kolleegium ei nõustu kaitsja kirjalikus seisukohas märgituga, et kuna kannatanu X ja tunnistajate Q ja C vahel on väga tugev side, siis tuleb seda ütluste usaldusvääruse hindamisel arvesse võtta. Kolleegium leiab, et kannatanu ja tunnistaja Q sõprussuhe ja C sugulussuhe ei muuda tunnistajate ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on kaitsja arusaam, nagu tuleks tunnistajate ütlused kannatanuga sõprussuhte ja sugulussuhte tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline kaitsja käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kannatanu või tunnistajate ütluste hindamisel, kes on omavahel sõbrad või sugulased ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Seega kaitsja selline argument jääb tagajärjetuks. 10.4 Nõustuda tuleb kolleegiumil prokuröriga ka selles, et maakohus on lugenud tunnistaja W ütlused põhjendamatult usaldusväärseks ja seda olukorras, kus tunnistaja W kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati maakohtu istungil ristküsitluse käigus usaldusvääruse kontrollimiseks korduvalt (vt I kd, tl 91, 92, 94). Kolleegiumi arvates ei osanud tunnistaja kohtuistungil selgitada, miks ta kohtueelsel uurimisel teistsuguseid ütlusi andis. Tunnistaja põhjendus just kohtumenetluses detailide mäletamise osas on ebaloogiline ja ei ole eluliselt ustutav. Nii on tunnistaja põhjendanud, et tuli meelde, oli närvis ja šokis, ta on asja arutanud ja nüüd teab ning arutas seda oma mõistusega (vt I kd, tl 95, 96). Olukorras, kus isik on kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi alles pikema aja möödumisel pärast toimunud sündmusi, siis ei saa tõepoolest olla eluliselt usutav, et isik on ütluste andmise ajal närvis ja šokis. Ka ei tulene kohtumenetluses avaldatud kohtueelsel uurimisel antud ütlustest, et tunnistaja oleks andnud ütlusi n-ö üldiselt nagu ta ütluste erinevust põhjendas. On ilmselge, et kohtueelne menetlus on suuresti tõendite vahetuks, (kuriteo) sündmusega seoses kogetu-nähtu-kuuldu ajaliselt võimalikult lähedaseks talletamiseks, kuivõrd sündmustest on möödunud väiksem aeg kui kohtumenetluse ajaks. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul tunnistaja ei peegelda oma kohtumenetluses antud ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle sündmuse kohta kõnelenud, tajunud, arutlenud jne. 10.4.1 Kolleegiumil tuleb kokkuvõtvalt nõustuda prokuröriga, et maakohus on hinnanud tõendite usaldusväärsust valikuliselt ning jätnud osad prokuröri poolt viidatud tunnistaja W ütlustes olevad vastuolud hindamata. Prokuröri poolt viidatud vastuoludega tunnistaja W ütlustes tuleb nõustuda. Nõustuda tuleb ka selles, et tunnistaja ütlused on vastuolus tema enda selgitustega. Nii on tunnistaja andnud ütlusi, et nägi pealt kuidas X ja Ants kätega vehkisid, kuid hiljem selgitas, et ei näinud Antsu poolset X lükkamist ega ka X poolset Antsu löömist (vt I kd, tl 89, 92). Seega on need ütlused teineteist välistavad, kuna ei ole võimalik, et 17
(28)tunnistaja nägi vehkimist, aga löömist ei näinud. Seda enam, et tunnistaja ise on selgitanud, et läks õue C järel (vt I kd, tl 88). Tunnistajad Q ja C on andnud ütlusi, et W tuli sündmuskohale just Ants Pihti poolse kõrist lükkamise ja X poolt vastu löömise ajal õue. Lisaks ei ole ka Q poolt väidetava Ants Pihti löömise asjaolud eluliselt usutavad (vt I kd, tl 94). Ei ole eluliselt usutav, et Q lõi Ants Pihti kahe käe rusikatega korraga näkku. Seda ei kinnita tunnistaja Q ega ka C. Vastuolud esinevad ka selles, et süüdistatav lõi kannatanut lahtise käega vastu põske (vt I kd, tl 89, 93). See on vastuolus nii teiste tunnistajate kui ka süüdistatava ütlustega. Kolleegiumil tuleb asuda seisukohale, et tunnistaja W püüab pisendada nähtut ja süüdistatava rolli ning avaldab sündmuse kohta asjaolusid valikuliselt. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil asuda seisukohale, et maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea tunnistaja W ütlusi ebausaldusväärseks. Kolleegium asub seisukohale, et tunnistaja W ütlused on ebausaldusväärsed ja need tuleb tõendikogumist välja jätta. 11. Kuna süüdistatav tekitas ise eelnevalt olukorra, kus kannatanu pidi ennast kaitsma, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudus süüdistataval endal hädakaitseõigus. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kannatanu rusikalöögid ei olnud konflikti lõpetamisele suunatud, vaid selgelt eskaleerisid sündmuse edasisi arenguid, mis päädisid Ants Pihti vastulöögiga. Ekslik on ka maakohtu seisukoht, et süüdistatav ei rünnanud kannatanut uuesti kättemaksuks. Tõendite kogumil kujuneva välise teopildi põhjal saab üheselt asuda seisukohale, et kannatanu jaoks oli tekkinud konflikt tema ja süüdistatava vahel lõppenud peale kannatanu kaitsetegevust. Nõustuda saab kannatanu esindaja seisukohaga, et enne Ants Pihti uut rünnet oli olukord jõudnud rahuneda. Konflikti lõppemine nähtub ka kannatanu X ja tunnistajate Q ja C ütlustest, sh on seda kinnitanud iseenesest ka süüdistatav (vt I kd, tl 51-52, 67, 81, 148). 11.1 Tulenevalt kannatanu ja tunnistajate Q ja C ütlustest ei tuvastanud kolleegium kannatanu käitumises ühtegi tegevust, mis oleks hinnatav Ants Pihti ründamisena. Kuna kannatanu X süüdistatavat ei rünnanud, siis ei olnud Ants Pihtil ka midagi tõrjuda. Süüdistatav kirjeldab kannatanu X vihast hoiakut, kuid kolleegium asub seisukohale, et sellised süüdistatava ütlused on kantud tahtest õigustada enda õigusvastast käitumist. Mingeid muid riimuvaid tõendeid, mis süüdistatava ütlustes kajastatava asjaolu tõenäosust suurendaks, esitatud ei ole. Tuvastatud asjaolude kontekstis leiab kolleegium, et süüdistatava Ants Pihti väited X vihasest pilgust või ründavast kehahoiakust on liialdatud ja ei ole eluliselt usutavad. Seda enam olukorras, kus kannatanu ei alustanud eelmist rünnakut, vaid kaitses ennast süüdistatava õigusvastase ründe (tõukamise kõri alla) eest. 11.2 Kohtulikul uurimisel kogutud tõendid kogumis ei anna alust ka järelduseks, et Ants Piht arvas ekslikult, et ta on hädakaitseseisundis. Näilik hädakaitse tähendab olukorda, kus õigusvastast rünnet tegelikult ei ole, kuid isik arvab ekslikult, et teda rünnatakse. Tegemist on eksimuse eriliigiga, kus isik teadlikult realiseerib kuriteokoosseisu, kuid ekslikult arvab, et tegutseb õigusvastasust välistavatel asjaoludel hädakaitseseisundis. Järelikult on oluline tuvastada kas süüdistatav tõepoolest eksis ja arvas, et teda rünnatakse.
§ 31
lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse.
§ 31
lg 1 esimene lause määrab, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Lähtudes
§ 31lg 1 esimesest lausest tuleb käesolevas asjas hinnata, kas Ants Piht kujutas endale ekslikult ette, et X asub teda ründama. 18
(28)11.3 Analüüsides põhjalikult objektiivset olukorda ja kannatanu käitumist, saab kahtlusteta asuda seisukohale, et Ants Piht ei tegutsenud hädakaitse või näiliku hädakaitse seisundis. Kolleegium asub seisukohale, et kogutud tõendite pinnalt kogumis ei ole võimalik jaatada Ants Pihti puhul eksimust
§ 31lg 1 esimese lause tähenduses.
Kannatanu X ja tunnistajate Q ja C ütlustest (vt I kd, tl 51-52, 67, 81) saab teha ühese järelduse, et kannatanu koos tunnistajatega hakkas sündmuskohalt lahkuma ning mingit kannatanu poolset käitumist selle ajal ei saa käsitada ründena. Mingeid tõendeid, et süüdistatav Ants Piht oleks võinud arvata ja endale ekslikult ette kujutada, et tegemist on ründega tema kehalisele puutumatusele kogutud ei ole. Seega ei saa rääkida eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus
§ 31lg 1 tähenduses.
11.4 Ants Pihti tegevus (kannatanut ühel korral rusikaga suupiirkonda löömine) ei olnud kantud kaitsetahtest, vaid kättemaksust selle eest, et kannatanu end süüdistatava tõuke eest kaitses. Kujunenud olukorras puuduvad igasugused mõistlikud põhjused, miks oleks kannatanu pidanud süüdistatavaga konflikti astuma, sest ka eelnev konflikt ei olnud ajendatud kannatanu käitumisest. Eluliselt ei ole usutav, et kannatanul oleks olnud soov süüdistatavat peale kaitsetegevust rünnata. Pigem kinnitab süüdistatava käitumine, et talle ei andnud rahu, et kannatanu end kaitses, mistõttu püüdis süüdistatav kannatanule rusika löögiga vastata. Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava ütlused osas, mis puudutab kannatanu väidetavat ründamist on ebausaldusväärsed ja tuleb selles osas tõendikogumist välja jätta. 12.
§ 121
lg-s 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiivaktiline süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu. Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Tervisekahjustuse kui tagajärje eristamine raskusastmete järgi on vajalik
§ 121lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks.
Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise korral on
§ 121
objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea. 12.1 Kohtupraktika kohaselt tuleb valu mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 16; 3-1-1-50-13, p 12). Siiski tuleb märkida, et
§ 121
koosseisu kontekstis ei või piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. 12.2 Kolleegium asub seisukohale, et Ants Piht täitis
§ 121objektiivse koosseisu.
Süüdistataval oli kannatanuga füüsiline konflikt ja kolleegiumil puudub alus kahelda kannatanu X ütlustes, mille kohaselt tundis ta füüsilist valu, kui Ants Piht teda käega kõri alla tõukas. Samuti põhjustas Ants Piht oma tegevusega X-le tervisekahjustuse, s.o haava alahuule piirkonnas.
§ 121koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus.
Ringkonnakohtu hinnangul kehtib see seisukoht ka tõukamise puhul. Selleks, et pidada füüsilist mõjutamist 19
(28)
§ 121alusel kuriteoks, tuleb tuvastada seega teo teatud intensiivsus.
Maakohus asus seisukohale, et tõukamine kõri pihta ei tekita valu ning see oli pigem ebamugav. 12.3 Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus täielikult tähelepanuta kannatanu X ütlused Ants Pihti teo intensiivsuse kohta. Nii on kannatanu andnud ütlusi, et tegemist oli käega tõukamisega löögi laadse liigutusega kõri piirkonda. Arvestades piirkonda kuhu süüdistatav kannatanut tõukas, s.o kõrisõlme ja trahhea kolmnurga vahelisele alale ei põhjusta see pelgalt ebamugavust. Selline asjaolu annab aluse jaatada valu tekitamist. Ka tervisekahjustuse tekitamist tuleb jaatada, sest kannatanule tekitati haav alahuule piirkonda, mis vajas õmblemist. Kolleegium asub ühiselt seisukohale, et antud juhul tundub objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna reaalne, et süüdistatava tegevus kannatanu suhtes tekitas kannatanule valu ja tervisekahjustuse. 12.4
§ 121
järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 19; 3-1-1-50-13, p 13.4). 12.5 Kolleegium luges p 12.2, 12.3 tõendatuks, et süüdistatav tegi tõuke kõri alla kõrisõlme ja trahhea kolmnurga vahelisele alale löögi laadse liigutusega ning lõi rusikaga suupiirkonda, annavad need asjaolud jaatada valu ja tervisekahjutuse tekitamise osas vähemalt kaudset tahtlust. Seega täitis süüdistatav
§ 121koosseisu vähemalt kaudse tahtlusega.
Lähtudes eeltoodust leiab kolleegium, et on täielikult tõendatud Ants Pihti poolt
§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine.
Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ja Ants Piht tuleb süüdi mõista
§ 121lg 1 järgi.
- Kolleegium ei nõustu prokuröri kriitikaga, et maakohus jättis prokuröri poolt tõendina esitatud 25.06.2018 koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse alusetult tõendina arvestamata süü küsimuse lahendamisel. Nimetatud tõend võib tõepoolest kinnitada tunnistaja C ütluste usaldusväärsust, et Ants Piht on varasemalt tarvitanud vägivalda, kuid nn modus operandi all tuleb mõista kuriteo toimepanemise viisi sarnasust. Kohtupraktika kohaselt modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv. Samas tuleb märkida, et kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrusest ei nähtu, kas tegemist on sarnase juhtumiga, pelgalt eelnev vägivalla tarvitamine ei anna alust rääkida süüdistatavale omasest kuriteo toimepanemise viisist. Sellist tõendit saab arvestada vaid süüdlasele karistuse määramisel eripreventiivses mõttes.
- Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavale Ants Pihtile karistuse mõistmise küsimust.
§ 56lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel.
Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja 20
(28)eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt
§ 56
lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut ning ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). 14.1 KrMS § 331 lg-te 2 ja 3 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Seega ei saa kolleegium mõista Ants Pihtile rangemat karistust, kui seda taotles prokurör. Prokurör on taotlenud Ants Pihti karistada vangistusega 6 kuud, kuid apellatsioonis karistuse osas mingeid argumente ei esita ega viita ka süüdistuskõnele. 14.2 Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud.
§ 121
lg 1 sanktsioon näeb ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse, kuid Ants Pihti pole võimalik karistada sanktsioonides ettenähtud kergemaliigilise karistusega. Antud juhul oleks kergemaliigilise karistuse mõistmine ilmselgelt ebapiisav ning rahaline karistus ei täidaks oma eesmärki üld- ja eripreventiivses mõttes. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. 14.3 Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11, nr 3-1-1-52-13, p 19).
§ 121
lg 1 sanktsioon näeb ette nii rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 6 kuud vangistust. Kolleegium ei pea prokuröri poolt taotletud vangistuse määra põhjendatuks arvestades süü suurust. Hinnates süüdistatava süü suurust kehalise väärkohtlemise toimepanemisel, ei ole tähtis see, kas süüdistatav täitis ühe või mõlemad
§ 121
koosseisualternatiivid, vaid kehalise väärkohtlemise intensiivsus ja seeläbi kannatanule tekitatud tervisekahjustuse raskus või objektiivselt hinnatava valu tugevus (vt RKKKo nr 3-1-1-44-16, p 20). Kolleegium asub seisukohale, et tekitatud tervisekahjustus ei ole raske, ka ei ole hinnatava valu tugevus ülemäära suur, mistõttu on süü alla keskmise. 14.4 Karistuse mõistmisel arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Prokurör ei ole süüdistusaktis Ants Pihti karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid märkinud ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. 14.5 Järgnevalt arvestab kolleegium võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Arvestada tuleb süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, st süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning üldpreventiivseid eesmärke. Vastavalt karistusregistri väljavõttele (I kd, tl 34) ei ole süüdistataval mitte ühtegi kehtivat karistust, ta töötab. Prokurör esitas 25. juuni 2018 kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse, mis on tehtud Ants Pihti suhtes. Neid andmeid on võimalik arvestada süüdistatavat iseloomustavate andmetena ning seda saab arvestada mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses. Seega 21
(28)esinevad nii negatiivsed kui ka positiivsed süüdistatavat iseloomustavad andmed, mistõttu ei too need kaasa märkimisväärset karistusmäära suurendamist ega vähendamist. 14.6 Kolleegium ei saa asuda seisukohale, et süüdistatava õigusnorme eirav käitumine on muutunud tavapäraseks, mis oleks eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt rangema karistuse mõistmiseks. Märkimist väärib ka see, et kehalise väärkohtlemise puhul ei ole tegemist kuriteoga, mille suhtes tuleb reageerida otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil. Kuriteo toimepannud isikule rangeima karistuse mõistmine ainult üldpreventiivsetel kaalutlustel, ei saa olla vahendiks ainult teiste mõjutamiseks ja seda olukorras, kus kaitstavat õigushüve ja õiguskorda ei ole kahjustatud oluliselt ning raskeid tagajärgi ei põhjustatud. Arvestades kõike eeltoodut leiab kolleegium, et süüdlast tuleb karistada vangistusega 4 kuud. 15. Prokurör taotleb kohaldada
§ 74
lg 1 ja 3 sätteid ning mõistetud vangistust tingimisi mitte kohaldada ja täies ulatuses täitmisele mitte pöörata, kui Ants Piht ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle katseajaks kooskõlas
§-ga 75 lg 1 p 1-6 pandud kontrollnõudeid ja kohustusi.
§ 75lg 2 p 8 alusel määrata kohustuseks osaleda sotsiaalprogrammis.
Kolleegiumil tuleb taas märkida, et apellatsiooni põhjendavas osas mingeid argumente prokurör ei esita, miks tuleb kohaldada just
§ 74
sätted pikkusega 2 aastat ning määrata
§ 75lg 2 p 8 märgitud kohustus karistuse individualiseerimisel.
Pelgalt soovist kohaldada lisakohustusena läbida sotsiaalprogramm, sellist taotlust eraldi põhjendamata, ei too kaasa
§ 74sätte kohaldamist.
Seega prokuröri taotlus kohaldada
§ 74
sätteid katseajaga 2 aastat ning kohaldada
§ 75lg 2 p 8 sätteid, rahuldamisele ei kuulu.
Kolleegium asub seisukohale, et Ants Pihti suhtes tuleb kohaldada
§ 73
lg 1, 3 sätteid ning määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele kui Ants Piht ei pane 1aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda otsuse tegemise päevast.
- Kannatanu esindaja taotleb apellatsioonis rahuldada tsiviilhagi täies ulatuses ja mõista Ants Pihtilt X kasuks välja varalise kahju hüvitis summas 1170,91 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis summas 300 eurot. 16.1 Varalise kahju hüvitis koosneb erakorralise meditsiini osakonna visiiditasust 5 eurot, ravimitele kulutatud summa 3,49 eurot, saamata jäänud töötulu 14-päevase haiguslehe ajal 539,42 eurot ning psühholoogi külastus kokku 613 eurot (visiit 30 eurot, psühholoogi vastuvõtt 560 eurot ja sellega kaasnenud parkimistasu 23 eurot). Kannatanu esindaja on kannatanu saamata jäänud töötasu arvutuskäigu esitanud järgnevalt: haigushüvitist arvutati kuni 31.12.2020 selliselt, et kolme esimese haiguspäeva eest hüvitist ei maksta,
- kuni
- päevani maksab haigushüvitist tööandja töötaja viimase kuue kuu keskmise palga põhjal, kusjuures hüvitis on 70% keskmisest töötasust,
- päevast maksab haigushüvitist haigekassa töötaja päevatulu alusel, kusjuures haigushüvitist makstakse päevatulust 70% ulatuses. Kuna
- kuni
- päeva eest tasus tööandja kannatanule 305,25 eurot, on kannatanu puhul arvutusel kasutatav (100%) päevatulu olnud 305,25/5x (100/70)=87,21 eurot. Seega moodustab esimesest kolmest päevast, mil jäi saamata 100% päevatulu (87,21x3=261,63 eurot) ning ülejäänud 11 päevast, mil jäi saamata 30% päevatulust (87,21x0,3x11=287,79 eurot). Kokku jäi saamata 549,42 eurot. 16.2 Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu esindaja poolt esitatud kahju hüvitamise nõue tuleneb VÕS §- st 1043, mis sätestab, et teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik 22
(28)peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka siis, kui see tekitati kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kolleegium asus eelnevalt seisukohale, et on leidnud tõendamist X kehaline väärkohtlemine Ants Pihti poolt. Seega on X-le tekitatud tervisekahjustus (haav alahuule piirkonnas) põhjuslikus seoses Ants Pihti tegevusega ning sellest tulenevalt peab süüdistatav Ants Piht hüvitama kannatanule X-le tervisekahjustusest tekkinud varalise kahju. 16.3 VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tervise kahjustamisest või kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise aluseks on VÕS § 130 lg 1, mille kohaselt tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Seega tuleb süüdistataval Ants Pihtil kannatanule X-le hüvitada saamata jäänud töötasu. Saamata jäänud töötasu kohta on kannatanu esindaja esitanud ka tõendid. Süüdistatava kaitsja kannatanu esindaja poolt toodud saamata jäänud töötasu arvutuskäigule ja selle aluseks olevatele tõenditele mingeid vastuväiteid ei esitanud. Kolleegium nõustub kannatanu esindaja poolt toodud arvutuskäiguga ning leiab, et põhjendatud on saamata jäänud töötasu summas 549,42 eurot ning see on tõendatud kannatanu esindaja poolt esitatud tõenditega (I kd, tl 112114, 115, 116). 16.4 Kannatanu esindaja on taotlenud ka erakorralise meditsiini osakonna visiiditasu 5 euro ja ravimitele kulutatud summa 3,49 euro hüvitamist. Kaitsja ei seadnud nimetatud summasid kahtluse alla kui süüdistatava süü leiab tõendamist (I kd, tl 20, 48). Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu esindaja poolt märgitud varalise kahju summa kokku 8,49 eurot on põhjendatud. 16.5 Kannatanu esindaja on taotlenud ravikulude summas 30 eurot ja 560 euro ning parkimisarve 23 eurot, mis seotud psühhoteraapia keskuse Sensus teraapial käimisega, hüvitamist. Kannatanu esindaja on esitanud vastavate kulutuste kohta kirjalikud tõendid. Kaitsja asus seisukohale, et need kulutused ei ole põhjuslikus seoses toimunud sündmusega, mida on süüdistatavale etteheidetud (I kd, tl 19, 48). Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu esindaja poolt märgitud tervisekahjustamisest tekkinud kuludena ravikulude nõue 30 eurot ja 560 eurot ei ole põhjendatud. Kuivõrd see nõue ei ole põhjendatud, siis ei ole põhjendatud ka kulutused parkimisele 23 eurot. 16.6 Toimiku materjalidest nähtub, et kannatanu ajend pöördumaks perearsti poole 26.08.2019 oli tingitud enamjaolt muudest asjaoludest, mitte Ants Pihti süülisest käitumisest. Ants Pihti käitumist ehk rünnakut on küll anamneesis märgitud, kuid see ei olnud esmane põhjus. Anamneesist nähtub, et primaarseks põhjuseks oli pigem perekonnas toimuv keeruline ja stressirohke aeg, mis puudutab kinnisvara. Lisaks on märgitud elukaaslasest lahkuminekut. Kolleegium märgib, et kinnisvaraga seotud vaidlused puudutavad tunnistaja C, mitte X. Asjaolu, et peale Ants Pihti käitumist tundis kannatanu, et stressiga toimetulemise jõuvarud on lõppemas, ei tähenda seda, et seoses just selle sündmusega oli põhjendatud pöördumine kliinilise neuropsühholoogi juurde 31.10.2019 ja 14.08.2020 psühhiaatria ja psühhoteraapia keskusesse Sensus. Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskuse Sensus kliinilise psühholoogi vahekokkuvõttest patsiendi X seisundist ja raviplaanist ei selgu midagi sellist, mille pinnalt 23
(28)oleks võimalik sedastada, et see oli vajalik seoses Ants Pihti süülise käitumisega. Seega asub kolleegium üheselt seisukohale, et kannatanu esindaja poolt taotletud ravikulud kokku summas 590 eurot ning parkimisarve 23 eurot ei ole põhjendatud ning seda summat ei ole võimalik süüdistatavalt Ants Pihtilt välja mõista. 16.7 Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et kannatanu esindaja poolt esitatud tsiviilhagi varalise kahju hüvitamiseks summas 1170,91 eurot on põhjendatud osaliselt ja kolleegium rahuldab tsiviilhagi summas 557,91 eurot, mis tuleb välja mõista süüdistatavalt Ants Pihtilt kannatanu X kasuks. 16.8 Mittevaralise kahju hüvitamise aluseks on VÕS § 128 lg 1, mis näeb ette hüvitatava kahju liigid ja üheks liigiks on ka mittevaraline kahju, mis sama paragrahvi lõike 5 kohaselt hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lõige 5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kaitsja ei seadnud 300 eurot kahtluse alla kui süüdistatava süü leiab tõendamist (I kd, tl 20, 48). 16.9 Epikriisist nähtub, et X-le on tekitatud haav alahuule piirkonnas, mis on suletud üksikõmblustega (I kd, tl 30-31). Arvestades kannatanu tervisekahjustuse raskust ja sellest tingitud hingelist üleelamist on põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamine. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 127 lõike 6 esimese lause ja TsMS § 366 järgi määrab mittevaralise kahju tekitamise hüvitamise nõude põhjendatuse korral hüvitise kohus kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi. 16.10 Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on juhtinud tähelepanu, et arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (vt RKTSo nr 3-2-1-19-08 p 14). Antud juhul on tõendatud nii tervisekahjustus kui ka valu tekitamine. Süüdistatava tekitatud valu peab mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis (vt RKKKo nr 1-18-7833, p 26, 29). 16.11 Kolleegium arvestades rikkumise raskust ja ulatust, kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist ning rikkumise tagajärgi, tuleb mittevaralise kahju hüvitis määrata summas 300 eurot. Kannatanule oli tekitatud haav alahuule piirkonnas, mis vajas üksikõmblusi. Süüdistatav ei ole soovinud kannatanu eest siiralt vabandada, vaid 24
(28)pigem õigustab enda käitumist. Kolleegium leiab, et mittevaralise kahju hüvitis 300 eurot ei ole ebamõistlikult kõrge ning vastab kohtupraktikale. 17. Kohtukolleegium peatub ka menetluskuludel. Maakohtu otsusega jäeti kannatanu valitud esindaja mõistliku suurusega tasu ja kulud summas 3680,70 eurot ja tunnistaja kohtusse ilmumise kulu 176,28 eurot ja kannatanu X kohtusse ilmumise kulu 30 eurot riigi kanda, kuna KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Eesti Vabariigilt mõisteti välja Ants Pihti kasuks 7261,80 eurot valitud kaitsjale makstud tasu. 17.1 KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse Ants Pihti õigeksmõistmises
§ 121
lg 1 järgi tervikuna ja teeb süüdimõistva kohtuotsuse, siis mõistab kolleegium tunnistaja kohtusse ilmumise kulu 176,28 eurot ja kannatanu X kohtusse ilmumise kulu 30 eurot välja süüdistatavalt. Samuti tühistab kohtukolleegium kohtuotsuse Eesti Vabariigilt Ants Pihti kasuks välja mõistatud valitud kaitsja tasu 7261,80 euro osas ning jätab valitud kaitsja tasu 9093,79 eurot süüdistatava kanda. 17.2 KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskulu süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Kohtuotsuse tegemise ajal kehtib Vabariigi Valitsuse 9. detsembri 2022. a määrus nr 124 „Töötasu alammäära kehtestamine“, mille § 1 kohaselt kehtestatakse alates 1. jaanuarist 2023 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 725 eurot. Süüdistatav Ants Piht mõistetakse süüdi
§ 121
lg 1 järgi teise astme kuriteos, mistõttu tuleb Ants Pihtilt välja mõista sundraha 1087,50 eurot. 17.3 Kannatanu esindaja esitas taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 3680,70 eurot Pärnu Maakohtus valitud esindajale maksud tasu. Lisaks märkis kannatanu esindaja, et eelnimetatud summale tuleb juurde arvestada ka 13.12.2022 kohtuistungil kuluv aeg. Kolleegium nõustub kannatanu esindajaga, et selline taotlus on maakohtu poolt tähelepanuta jäetud. Maakohus jättes selle taotluse suhtes seisukoha võtmata, rikkus KrMS § 306 lg 1 p 14, § 189 lg 2 sätteid. Maakohtu poolt tehtud viga on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses. Seega on kannatanu esindaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks esitatud kokku summas 4399,98 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud esindajale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Õigusabikulud moodustavad seonduvalt esindaja poolt kannatanule osutatud õigusabiga, sh tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud. 17.4 Otsustades valitud esindajale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Riigikohus on aktsepteerinud tunnitasu 150 eurot (ilma käibemaksuta) (nt RKKKo nr 3-1-1120-16, p 17, 1-16-6137, p 7) ning samuti on aktsepteerinud teatud juhtudel ka tunnitasu 160 eurot (ilma käibemaksuta) (nt RKKKm nr 1-19-8262) ja 170 eurot (ilma käibemaksuta) (nt RKKKm nr 1-21-8988). Arvestades arutatava kriminaalasja keerukuse astet, leiab kolleegium, et tõstatatud õiguslikud küsimused ei ole sellised, mis õigustaksid keskmisest suurema 25
(28)õigusteenuse tunnihinna maksmist. Antud juhul ei ole tegemist keskmisest keerukama ega mahuka õigusvaidlusega, mistõttu ei pea kolleegium mõistlikuks arves märgitud tunnihinda 180 eurot (ilma käibemaksuta). Võttes arvesse elukalliduse kasvu, asja mahtu ning keerukust ja kohtupraktikat, peab kolleegium praegusel juhul mõistlikuks tunnihinnaks 160 eurot (ilma käibemaksuta). Kannatanu esindaja poolt osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik ning toimingutele kulutatud aeg mõistlik. Eelnevat arvesse võttes loeb kolleegium valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasuks 20,33 tundi, arvestades mõistlikuks tunnihinnaks 160 eurot (ilma käibemaksuta), s.o 3252,80 eurot ning pileti kulu 7,25 eurot, kokku 3260,05 eurot, millele lisandub käibemaks 652,01 eurot, kokku 3912,06 eurot. 17.5 Kannatanu esindaja menetluskulud ei olnud seotud ainult tsiviilhagi menetlemisega, vaid puudutasid ka süüküsimust (I kd, tl 21-30). Kannatanu esindaja ei ole eraldi välja toonud, kui suur osa osutatud õigusteenusest on seotud süüküsimuse lahendamisega või tsiviilhagi menetlemisega. Kolleegium asub seisukohale, et valitud esindajale makstud tasu 3912,06 eurot tuleb jagada proportsionaalselt. Seega loeb kolleegium, et osutatud õigusteenusest on 1956,03 eurot seotud süüküsimuse lahendamisega ja 1956,03 eurot tsiviilhagi menetlemisega. 17.6 KrMS § 182 lg 3 sätestab, et tsiviilhagi osalise rahuldamises korral jaotab kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Kolleegium rahuldas tsiviilhagi osaliselt, mistõttu tuleb vastavalt sellele proportsionaalselt mõista välja kannatanu õigusabi kulud süüdistatavalt ning jätta osaliselt kannatanu enda kanda. Sellest tulenevalt mõistab kohus süüdisatavalt kannatanu kasuks välja 2/3 esindaja kuludest ehk 1304,02 eurot, mis seotud tsiviilhagi menetlemisega ning jätab 1/3 esindaja kuludest ehk 652,01 eurot kannatanu enda kanda. Eelnevat arvesse võttes tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1, § 182 lg 3 alusel süüdistatavalt Ants Pihtilt välja mõista kannatanu X kasuks kokku 3260,05 (1956,03+1304,02) eurot, sh käibemaks. 18. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.
§ 185lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse Kr
MS § 337 lõike 1 punktis 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lõikes 1 punktis 4 nimetatud lahendi, s.o tühistab Pärnu Maakohtu
- detsembri
- a kohtuotsuse ja teeb uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda. Ants Pihti valitud kaitsja vandeadvokaat Janar Urres esitas ringkonnakohtule KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel koos kirjaliku vastusega prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioonidele taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas kokku 2592 eurot (sh käibemaks). 18.1 Kohtukolleegium leiab, et arvestades prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioonide mahtu ja apellatsioonidele esitatud vastuse koostamise mahtu ja sellele kulunud aega, ei ole kaitsja poolt taotletu KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik. Riigikohus on varem selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Vt RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29.) Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või 26
(28)õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt RKKKo nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt RKTKo nr 3-2-1-43-10, p 14). Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt RKHKm nr 3-3-1-28-09, p 11). 18.2 Kolleegiumi hinnangul on kaitsja poolt märgitud õigusabiteenuse tunnihind arutatava kriminaalasja kontekstis mõistliku suurusega ja ka osutatud õigusteenus on olnud tervikuna vajalik, kuid kolleegium seab kahtluse alla kaitsja esitatud arve alusel tehtud töö ajakulu (otsuse analüüs, apellatsioonide analüüs, vastuse koostamine apellatsioonidele 10 tundi). Esiteks kattuvad osaliselt kirjaliku vastuse argumendid juba eelnevalt maakohtus esitatud teesidega ja maakohtu otsuses märgituga, mille tõttu ei saa õigusteenuse osutamisele kulutatud aega lugeda täies ulatuses põhjendatuks. Märgitud põhjustel loeb kolleegium valitud kaitsjatele makstud õigusabikuludest mõistliku suurusega tasuks 5 tundi, s.o 800 eurot, millele lisandub käibemaks 160 eurot, seega kokku 960 eurot. 18.3 Täiendavalt kuulub hüvitamisele kohtuistungil osalemise tasu. Valitud kaitsja on esitanud taotluse hüvitada kohtuistungil osalemise tasu prognoositava ajaga 2,30 h. Ringkonnakohtu istungi kestuseks oli 33 minutit, mistõttu valitud kaitsja taotlus on põhjendatud summas 52,80 eurot, millele lisandub käibemaks 10,56 eurot, kokku 63,36 eurot. Seega on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu kokku summas 1407,36 eurot (sh käibemaks). Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda. Seoses sellega tuleb 1023,36 eurot Eesti Vabariigilt süüdistatava Ants Pihti kasuks välja mõista. 19. Kannatanu lepinguline esindaja taotleb hüvitada kannatanu apellatsioonimenetluse menetluskulud kokku summas 2583 eurot (tunnitasuga 180 eurot, millele lisandub käibemaks). Taotluse kohaselt kulus esindajal resolutiivosaga tutvumiseks, vestlused prokuröriga ja nõupidamine kliendiga, maakohtuotsusega tutvumine, apellatsioonkaebuse koostamine ja ettevalmistus istungiks 11,75 tundi, s.o summas 2115 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 2538 eurot. Võttes arvesse p 17.4 märgitut loeb kolleegium mõistlikuks tunnihinnaks 160 eurot (ilma käibemaksuta). Kolleegium ei pea põhjendatuks taotluses märgitud ajakulu 0,25 h, mis puudutab kohtuotsuse resolutiivosa esialgsete põhjendustega tutvumist, kuna resolutiivotsuse kuulutamisel antud selgitustel ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust. Seega saab olla põhjendatud ainult tervikotsusega tutvumine. 19.1 Arvestades p. 18.1 märgitut, osutab kolleegium sellele, et esindaja apellatsioon, kokku 14 lehel põhineb suures osas juba esimese astme kohtu menetluses vaidlustes esitatud argumentidel ning lisatud on vaid maakohtu järeldused. Valitud esindajale apellatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb samuti võtta arvesse, millises ulatuses on argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt RKKKo nr 3-1-1-89-11, p 39.2). Antud asjas osutusid apellatsiooni väited osaliselt põhjendatuks ning kohtukolleegium rahuldas kannatanu esindaja apellatsiooni osaliselt. Arvestades kõike eelmärgitut, loeb kolleegium valitud kannatanu esindajale apellatsioonimenetluses KrMS § 175 lg 1 p 1 27
(28)tähenduses mõistliku suurusega tasuks kokku 6 tundi, s.o summas 960, millele lisandub käibemaks 192 eurot, kokku 1152 eurot. 19.2 Täiendavalt kuulub hüvitamisele kohtuistungil osalemise tasu. Kannatanu esindaja on esitanud 21.03.2023 taotluse hüvitada kohtuistungil osalemise tasu vastavalt istungi kestusele. Ringkonnakohtu istungi kestuseks oli 33 minutit, arvestades mõistlikuks tunnihinnaks 160 eurot (ilma käibemaksuta). Kannatanu esindaja taotlus on põhjendatud summas 52,80 eurot, millele lisandub käibemaks 10,56 eurot, kokku 63,36 eurot. Seega on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu kokku summas 1695,36 eurot (sh käibemaks). Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda. Seoses sellega tuleb 1215,36 eurot Eesti Vabariigilt kannatanu X kasuks välja mõista. 20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2, 3; § 340 lg 4 p-st 2 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 14.detsembri 2022.a õigeksmõistva kohtuotsuse ja teeb süüdimõistva otsuse. Prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioonid rahuldab kolleegium osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ 28
(28)