Obsah (6)

§ 8§ 9§ 12§ 14§ 24§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Andreas Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 18.11.2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-2161 Haldusasi Xi kaebus Eesti Advokatuuri

§ 8lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg-te 2 ja 4 ja § 24 lg-te 1 ja 2 rikkumises ning määrati karistuseks advokatuuriseaduse (Adv

S) § 19 lg 2 p 1 alusel noomitus. Ühtlasi kohustati Xit tasuma EA-le aukohtu menetluskulude hüvitis summas 584 eurot. Otsuse põhjendused: „Kaebajad heidavad advokaadile ette puuduliku hagi koostamist ning perspektiivitu asja vastu võtmist, kohatut käitumist, mis väljendus kaebaja alusetus kahtlustamises ning kliendile mittevastamises ja menetlusdokumentide edastamata jätmises, lisaks ka kolleegiga kohatut käitumist. Nimetatud etteheited on käsitletavad

§ 8

lg 1, § 9 lg 1, § 12 lg 3, § 14 lg-te 2 ja 4 ja § 24 lg-te 1 ja 2 võimalike rikkumistena.

§ 8

lg 1 järgi peab advokaat õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sh kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse.

§ 9

lg 1 järgi peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.

§ 12

lg 3 kohaselt ei või advokaat ülesannet vastu võtta, kui on ilmne, et õigusabi taotletakse seadusega vastuolus oleva huvi kaitseks või kui kliendi nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kliendi huvide kaitsmiseks.

§ 14

lg 2 järgi peab advokaadi osutatud õigusteenus olema asjatundlik ning põhinema tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Asjatundliku õigusteenuse eelduseks on see, et advokaat täiendab pidevalt oma kutsealaseid teadmisi ja oskusi. Advokaat ei või kasutada kliendi huvide kaitsmiseks seadusega vastuolus olevaid viise ja vahendeid.

§ 14

lg 4 järgi peab advokaat klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles.

§ 24

lg 1 järgi rajanevad advokaadi suhted kolleegidega vastastikusel austusel ja usaldusel. Advokaat suhtub kolleegi heatahtlikult, ausalt, viisakalt ja korrektselt, on abivalmis ja koostööaldis. Nende nõuete täitmine ei tohi kahjustada kliendi huve. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt püütakse kutsealastest ja isiklikest küsimustest tekkinud lahkhelisid advokaatide vahel lahendada kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, võib advokaat kolleegide vahelise vaidluse lahendamiseks pöörduda advokatuuri juhatuse või aukohtu poole. 2 Aukohus märgib esmalt, et ei nõustu advokaadi seisukohaga, mille kohaselt on käesoleval juhul tegemist advokaatide omavahelise vaidlusega, kuhu on kaasatud advokaadi klient. Aukohus selgitab, et käsitleb aukohtusse pöördujatena kaebuse allkirjastanud kaebajaid ning lahendab asja kui advokaadi kliendi kaebust advokaadi tegevuse peale. Kaebajate esimene etteheide advokaadi suhtes oli seotud puuduliku hagi koostamisega. Kaebajate hinnangul esitas advokaat kohtusse puuduliku hagi, millega ei olnud võimalik saavutada kaebajate soovitud eesmärki vabaneda hüpoteegikandest täielikult. Kaebajad märgivad, et advokaat ei edastanud neile 22.10.2020 kohtumäärust, milles kohus selgitas, et suure tõenäosusega jääb hagi esitatud kujul rahuldamata. Kaebajad viitavad hagi nii Harju Maakohtu 22.10.2020 ja 17.02.2021 kohtumäärustele kui ka käesolevasse menetlusse tunnistajana kaasatud teise advokaadi seisukohale. Aukohtu hinnangul on kaebajate etteheide põhjendatud ja advokaat ei ole hagi kohtusse esitamisel käitunud asjatundlikult. Seeläbi on advokaat rikkunud

§ 14lg 2 esimeses lauses sätestatud asjatundliku õigusteenuse osutamise kohustust.

Aukohut eelviidatud seisukoht tugineb eelkõige Harju Maakohtu määrustel. Kohus on 22.10.2020 kohtumäärusega jätnud advokaadi poolt koostatud hagi puuduste tõttu käiguta. Kohtumääruse kohaselt oli vajalik esiteks täiendava riigilõivu tasumine 700 euro ulatuses, kuna advokaat oli arvestanud hagihinda valesti. Teiseks märkis kohus, et hagiavalduses sõnastatud haginõude resolutsioon ei vasta kehtivatele nõuetele, kuna see ei ole esitatud selgelt ja selliselt esitatud nõuet ei oleks hagi rahuldamisel võimalik täita. Advokaat esitas kohtusse tuvastusnõude, kuid kohtu hinnangul oleks advokaat pidanud kliendi nimel esitama kohustusnõude. Kohus soovitas hagejal kaaluda nõude muutmist ja määras selleks sama tähtaja, mis muude puuduste kõrvaldamiseks. Aukohtule on tõendina esitatud ka täiendatud hagiavaldus, kus advokaat on teinud muudatused üksnes otsuse resolutsioonis ning lasknud kliendil tasuda kohtu poolt nõutud täiendava riigilõivu. Täiendatud hagiavaldusest ei nähtu, et advokaat oleks kohtu ettepanekuid põhjalikult kaalunud. Kohus võttis küll hagi pärast advokaadi poolt tehtud täiendusi 09.12.2020 määrusega menetlusse, kuid aukohtu hinnangul ei tähenda menetlusse võtmine alati seda, et esitatud hagiavaldus on perspektiivikas ja hageja suhtes positiivselt lahenev. 17.02.2021 kohtumäärusega jättis kohus hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kohus märkis, et olles tutvunud kostja II seisukoha ja hageja taotlusega, leiab kohus, et hagi on esitatud kujul perspektiivitu ning sellega ei saa hageja seadusega kaitstud õigusi ja huve kaitsta. Viidatud määrusega jäeti menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda. Eelviidatuga on advokaat rikkunud ka

§ 8

lg-s 1 sätestatut, kuna puuduliku hagi esitamine ei ole kliendi huvides, seda eriti olukorras, kus hagi läbi vaatamata (või hagi rahuldamata) jätmine toob kaasa kliendile täiendavad rahalised kohustused vastaspoole menetluskulude näol. Lisaks ei saa puuduliku ja asjatundmatu õigusteenuse osutamisel olla täidetud advokaadi kohutus kasutada kliendi huvides kõiki seaduse ja kutse-eetika nõuetega kooskõlas olevaid viise. Lubamatu on olukord, kus advokaat teeb põhjendamatut ja perspektiivitut tööd selleks, et kliendile selle eest arve esitada või soovitab riskantseid valikuid lootusest suurele tulemustasule. Sellisel juhul on advokaat asetanud enda materiaalsed huvid kliendi huvidest kõrgemale, mis on lojaalsuskohustuse rikkumine. Kaebajad heidavad advokaadile ette ka perspektiivitu töö vastu võtmist. Aukohtus on varem (22.06.2006) otsuses asunud seisukohale, et lootusetuna saab vaadelda asja, millel ei ole mingit perspektiivi, näiteks kui kaebuse rahuldamine on õiguslikult välistatud. Aukohtule esitatud 3 materjali põhjal ei ole käesolevas asjas võimalik tuvastada, kas advokaadile pidi juba kliendi ülesannet vastu võttes olema ilmne, et asi on perspektiivitu, või oleks kaebajate soovitud tulemust olnud võimalik saavutada teissuguse hagi (nõude) koostamisel. Aukohus arvestab, et Harju Maakohus võttis hagiavalduse siiski pärast puuduste kõrvaldamist menetlusse ja ka kostja II on enda vastuses viidanud, et on valmis sõlmima kompromissi, kui kostja I on nõus laenulepingut muutma. Seetõttu puudub alus asuda seisukohale, et töö vastuvõtmisel pidi advokaadile olema selge kaebajate soovitud tulemuse saavutamise ilmselge võimatus. Lähtudes eelnevast ei tuvastanud aukohus, et advokaat oleks rikkunud eetikakoodekis §-st 12 lg-st 3 tulenevat kohustust keelduda sellise töö vastu võtmisest, millel puudub protsessuaalne võimalus kliendi huvide kaitsmiseks. Aukohus ei nõustu kaebajate etteheitega, et advokaat on juba kliendilepingu sõlmimisel olnud hooletu ja rikkunud AdvS § 55 lg 4 teises lauses sätestatud kohustust sõlmida kohtus esindamisega seotud kliendileping kirjalikult. Kaebajad on ise esitanud tõendina poolte vahel sõlmitud kirjaliku kliendilepingu, milles on reguleeritud kaebaja ema esindamine kohtumenetluses. Seetõttu ei ole see kaebajate etteheide tuvastatav. Kaebajad heidavad advokaadile ette nende päringutele mittevastamist ja menetlusdokumentide edastamata jätmist. Aukohus, olles tutvunud asjas esitatud materjaliga, on samuti seisukohal, et advokaat on rikkunud

§ 14

lg-s 4 sätestatud kohustust teavitada klienti regulaarselt ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt. Asjaoludest nähtub, et advokaat palus kõigepealt kliendil tasuda ettemaks 2000 eurot ja seejärel sõlmiti pooltevaheline kliendileping. Kaebaja tasus ettemaksu 07.08.2021, kuid advokaat esitas esialgse (puudustega) hagi kohtusse alles 28.09.

1. Kaebuse kohaselt on advokaat edastanud kliendile hagimenetlusega seotud informatsiooni üksnes pärast kliendi poolt vastavate päringute saamist, seejuures ei ole advokaat saatnud kaebajale tutvumiseks ei kaebajate nimel kohtusse esitatud dokumente ega kohtumenetluse käigus saabunud dokumente. Kaebajad said hagimenetluse aluseks oleva materjali, sh kohtumäärused, alles pärast seda kui
2. aasta alguses need ise e-toimiku kaudu avasid. Advokaat ei ole kaebaja vastavasisulistele väidetele vastu vaielnud, mistõttu on aukohtu hinnangul asjas tõendatud, et advokaat ei ole hoidnud klienti regulaarselt kursis ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest. Advokaat on selgitanud, et kui kohus tegi määruse esialgse hagiavalduse käiguta jätmise kohta, proovis ta sellega seotud asjaolusid kliendile telefoni teel selgitada, aga kliendi telefon oli välja lülitatud. Aukohus märgib, et advokaadipoolset kohustust hoida klienti regulaarselt kursis tema asja menetlusega, ei saa lugeda täidetuks läbi selle, et advokaat proovib kliendile ühe korra helistada ning selle ebaõnnestumisel edasisi pingutusi vajalikuks ei pea. Advokaat on rikkunud

§ 14

lg-t 4 ka seeläbi, et on, vaatamata kaebajate koduvatele vastavasisulistele nõutele, keeldunud väljastamast teostatud tööde aruannet. Viidatud aruanne peaks muuhulgas andma vastuse kaebajate küsimusele, milliseid õigusabitoiminguid on advokaat teinud kaebajate poolt tasutud ettemaksu eest. Advokaat on keeldunud aruande väljastamisest tuginedes AdvS § 45 lg-s 1 ja

§-s 5 sätestatud advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusele ja asjaolule, et advokaat pole ka pärast digitaalselt allkirjastatud taotluse saamist veendunud, et aruannet küsib klient, mitte keegi kolmas isik. Aukohus ei pea advokaadi sellist kahtlust põhjendatuks. Aukohus on seisukohal, et kui klient on lisaks korduvatele taasesitamist võimaldavas vormis saadetud kaebustele edastanud ka digitaalselt allkirjastatud taotluse, puudub advokaadil alus keelduda kirjaliku 4 tööde aruande esitamisest. Aukohus nõustub kaebajatega, et nad ei ole kohustatud advokaadiga suhtlema muul viisil kui kirjalikult, kui kaebajad kahtlevad, kas advokaat lähtub kliendi huvidest. Suulisel ärakuulamisel kinnitas advokaat, et on valmis tööde aruande kohe edastama, kui on saanud kinnituse, et vastava taotluse on esitanud just kaebajad ise. Kui aga aukohus palus dokumendi endale edastada, küsis advokaat selle esitamiseks 4 kalendripäeva. See kinnitab aukohtu kahtlusi, et advokaadil puudub teostatud töödest täpne ülevaade ja advokaat ei ole pidanud arvestust, milliseid tööid on ta kliendi poolt ettemaksuna tasutud 2000 euro eest teostanud. Sellega on advokaat toime pannud distsiplinaarsüüteo. Aukohus rõhutab, et arvepidamine peab olema korras. Lisaks peab aukohus oluliseks märkida, et kaebajad taotlusesid teostatud tööde aruannet juba 2021. aasta veebruaris ning aukohus juhtis tööde aruandele tähelepanu ka juba 01.04.2021 istungi määruses, millega asi aukohtu menetlusse võeti. Vaatamata sellele, et advokaadil on olnud üle kolme kuu aega aruanne üle vaadata, ei olnud advokaat seda aukohtus ärakuulamise ajaks jätkuvalt teinud. Advokaat ei ole käitunud kooskõlas kutse-eetikaga ja on rikkunud tööde aruande esitamisest keeldumisel nii

§ 8

lg-s 1 sätestatud kliendi huvidest lähtumise kohustust kui ka

§ 14lg-s 4 sätestatud aruandluse kohustust.

Vaatamata eelnevale edastas advokaat 03.06.2021 aukohtule vaidlusaluse tööde aruande. Aruande kohaselt oli advokaadi tunnihind õigusteenuse osutamisel 166,67 eurot (+ käibemaks) ning advokaat on kliendile teostanud tööd kokku 23,75 tunni ulatuses. Kaebajad vaidlesid tööde aruandele vastu ja asusid seisukohale, et advokaadi poolt viidatud töödest saab vajalikuks ja põhjendatuks pidada üksnes hagiavalduse koostamise eest ajakulu kuni 2 tundi ning sedagi ainult juhul, kui hagi oleks olnud perspektiivikas. Aukohus nõustub, et esitatud aruanne on jätkuvalt segane ning sisaldab muuhulgas toiminguid, mis ei ole seotud selle tsiviilmenetlusega, mille raames pooltevaheline kliendileping sõlmiti. Samuti nähtub aruandest (nt asjaolust, et tööde aruandesse on märgitud ka selle sama dokumendi koostamise ajakulu), et see on koostatud tagant järgi ehk advokaat ei ole pidanud nõuetekohast arvestust tööde teostamise ajal. Kliendi materjalide hoidmise juhendi § 3 lg 6 kohaselt peab advokaat, sarnaselt kliendi andmetega, säilitama ka kliendilepingud, kliendile esitatud arved ning aruanded advokaadi töö kohta. Seetõttu oleks advokaadil pidanud olema tööde aruanne ka juhul, kui klient ei oleks seda küsinud. Seega näitab asjaolu, et advokaat koostas tööde aruande alles pärast aukohtult vastavasisulise nõude saamist, advokaadipoolset kohustuste rikkumist. Küll aga ei saa aukohus käesolevas otsuses anda detailset hinnangut selle kohta kas ja millised advokaadi poolt aruandesse märgitud kulutused olid põhjendatud või mitte. Aukohus selgitab, et vaidlus selle üle, kas raha on kasutatud õigesti, on seotud pooltevahelise lepingulise suhtega, mis kuulub lahendamisele tsiviilkohtumenetluse raames, kuivõrd AdvS § 55 lg 3 kohaselt kohaldatakse kliendilepingule käsundit reguleerivaid sätteid. Advokaat on palunud aukohtul taotleda AdvS § 17 lg 4 alusel halduskohtult abi tõendite kogumiseks ja politseilt andmeid selle kohta, kas kaebaja oli 17.02.2021 kell 14:55 Eestis ja kui oli, siis mis piirkonnas. Samuti on advokaadil palve, et aukohus kontrolliks kaebajate sideoperaatori kaudu, kas isikud viibisid 17.02.2021 kell 14:55 või sellele võimalikult lähedasemal ajal (so aukohtusse edastatud kaebuse allkirjastamise ajal) Eestis ja kui vastus on jaatav, siis millise tugijaama piirkonnas. Lisaks soovib advokaat, et aukohus tuvastaks, kus asusid kaebajad aukohtule esitatud kaebuse allkirjastamise ajal. Advokaat soovib sellega tõendada, et kaebajad viibisid kaebuse allkirjastamise ajal muus kohas võrreldes sellega, kus 5 toimus kaebuse allkirjastamine, ja seega on kaebus allkirjastatud kellegi teise poolt. Aukohtu hinnangul ei oma asjas tähtsust, kus isik asus dokumendi allkirjastamise hetkel. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata advokaadi taotlused kaebajate asukohade ja telefoninumbrite asukoha tuvastamiseks. Aukohtu hinnangul on sellise taotluse esitamine olukorras, kus klient on esitanud digitaalselt allkirjastatud taotluse ja korduvalt kinnitanud, et tema identiteeti ei ole varastatud, äärmiselt lugupidamatu. Nii kaua, kui isik ei ole esitanud teavitust enda identiteedi (võimaliku) varguse kohta, tuleb eeldada, et digiallkirjastatud taotlus on esitatud just selle isiku poolt. TsÜS § 80 kohaselt loetakse tehingu kirjaliku vormiga võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui see on tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, see sisaldab tehingu teinud isikute nimesid ja on tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Seega loetakse digiallkiri juriidiliselt võrdseks omakäelise allkirjaga. Aukohus möönab, et isikute identiteedi vargust esineb järjest enam, kuid sellisel juhul on advokaadil, kui tal on tõsine kahtlus, et kliendi isikuandmeid on kuritarvitatud, kohustus teavitada sellest politseid. Käesoleval juhul ei ole aukohtule esitatud tõendeid, mille alusel saaks mõistlikult asuda seisukohale, et kaebajate identiteeti on kuritarvitatud advokaadi vastu aukohtusse kaebuse esitamiseks ning isikud tegelikult ei soovinud kaebust esitada. Ka ei ole aukohtule teadaolevalt advokaat vastavasisulist teavitust politseile teinud. Sellest tulenevalt on aukohus seisukohal, et advokaat on rikkunud

§ 9

lg-t 1, kuna ei ole kliendiga käitunud ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Aukohus loeb kaebajate vastavasisulise etteheite põhjendatuks. Kaebajad on advokaadile ette heitnud ka

§ 24

lg-te 1 ja 2 rikkumist, kuna advokaat asus kohatult eeldama, et käesolevas menetluses tunnistajaks olnud advokaat halvustab või kritiseerib advokaati, sest edastas kaebajate nimel advokaadile palve selgitada kohtusse esitatud hagi perspektiive ja võimalikke lahendusi. Aukohus nõustub, et käesoleval juhul ei ole advokaadi, kelle suhtes antud lahend on tehtud, käitumine olnud kollegiaalne ehk rajanenud vastastikkusel austusel ja usaldusel. Advokaat selgitas aukohtule, et tema hinnangul rikkus teine advokaat klientide abistamisel

§ 7

lg-t 1, mille kohaselt ei või advokaat hankida kliente ebaausal teel, kallutades teise advokaadi klienti vahetama advokaati või samal eesmärgil halvustada kolleege või teisi advokaadibüroosid või nende poolt pakutavat õigusabi. Aukohus sellega ei nõustu. Kaebajatel on õigus küsida enda asjas teist arvamust teisest advokaadibüroost ning seda ei tohiks automaatselt tõlgendada kui kõlvatut konkurentsi. Vaatamata

§ 24

lg-s 1 sätestatule ei suhtunud advokaat enda kolleegi heatahtlikult ja koostööaltilt, vaid asus kohe esmase pöördumise saamisel kahtlustama, et kolleegil puudub sellise pöördumise tegemiseks kliendi nõusolek. Aukohtule esitatud asjaoludest nähtub, et advokaat ei proovinud asja selgitamiseks võtta ühendust konkreetse kolleegiga, vaid edastas talle pöördumise, mis oli muuhulgas suunatud otse ka kolleegi ülemusele (patroonile). Lisas võttis advokaat telefoni teel ühendust eelviidatud patrooniga, mitte ei proovinud tekkinud arusaamatust lahendada kolleegiga peetud läbirääkimiste teel. Sellest tulenevalt on advokaat rikkunud

§ 24

lg-s 1 sätestatud kohustust kolleegi usaldada ja olla kolleegi suhtes heatahtlik, aus ja koostööaldis ning lg-s 2 sätestatud kohustust lahendada tekkinud lahkhelid advokaatide vahelisel kokkuleppel. Kokkuvõtvalt on aukohus, eelnevale tuginedes, tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnused, kuna advokaat on rikkunud

§ 8lg 1, § 9 lg 1, § 14 lg-t 2 ja 4 ning § 24 lg-t 1 ja 2.

6 Arvestades eeltoodut leiab aukohus, et advokaat väärib karistust. AdvS § 19 lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. AdvS § 19 lg 2 alusel on aukohtul võimalik käesolevas asjas määrata distsiplinaarkaristusena noomitus, rahatrahv advokatuuri kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine. Aukohus arvestab karistuse määramisel asjaolu, et advokaadil puuduvad varasemad karistused. Eeltoodust lähtudes peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks noomitust. Eesti Advokatuuri kodukorra § 59 lg 2 alusel maksab advokaat distsiplinaarkaristuse määramisel advokatuurile üldkogu poolt kehtestatud suuruses menetluskulude hüvitise. Eesti Advokatuuri korralisel üldkogu 09.03.2021 – 15.03.2021. a. otsusega otsustati eelnõu nr 6 osas kinnitada advokaadile distsiplinaarkaristuse määramisel aukohtu menetluskulude hüvitise suuruseks üks Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuutasu alammäär. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määrus nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ §-le 1 on kehtiv kuutasu alammäära täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Eelnevast tulenevalt on advokaat kohustatud Eesti Advokatuurile tasuma aukohtu menetluskulude hüvitis summas 548 eurot“ (dtl 60-65). 2. X esitas 22.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse EA aukohtu otsuse tühistamiseks. Kohus võttis kaebuse 04.10.2021 menetlusse ja määras vastustajaks EA. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 3. Kaebuse põhjendus. 3.1. Väidetavalt puuduliku hagi esitamine Kaebaja ei ole nõus, et KRS § 341 lg 8 järgse hagiga ei ole võimalik saavutada korteriomandi ühishüpoteegi alt vabastamist. Kaebaja esitas KRS § 341 lg 8 järgseid hagisid aastate jooksul erinevates asjades, ja kui hagi rahuldati, siis ei olnud kunagi probleemi taotletava eesmärgi saavutamisega. Hüpoteegi kustutamine toimuks järgmiselt. Peale hagi rahuldava otsuse saamist kliendil tuleb teha AÕS § 642 ja KRS § 34 lg 21 järgsed tahteavaldused notari juures ja vastaspoole tahteavalduste asemel lisada kohtuotsuse, mis asendab AÕS § 642 ja KRS § 341 lg 8 järgseid tahteavaldusi. Sundtäitmine ei ole selles osas vajalik. Nii Riigikohus kui ka madalamad kohtud peavad nii KRS § 341 lg-st 8 (tuvastusnõue) kui ka TsÜS § 68 lg-st 5 (kohustamisnõue) tulenevaid alternatiive lubatavateks:

1. a)RKTKo nr 3-2-1-61-12 p 13;
2. b)RKTKo 3-2-1-57-11, p 25;
3. c)RKHKo nr 3-18-687, p 20;
4. d)Viru Maakohtu 08.04.2021 otsus asjas nr 2-20-19077, resolutsiooni p 3. Maakohtu määruse põhjendustes sisalduv mainimine, et hagi olevat perspektiivitu, ei oma antud juhul tähtsust ja ei saa antud asjas olla võetud tuvastatud asjaoluna, sest:
5. a)kohus ei ole hagi lahendanud ja vastavaid kohtu järeldusi ei ole lahendi resolutsioonis;
6. b)kaebaja ei olnud menetlusosaliseks, seega isegi kui kohtulandi resolutsioonis oleks märgitud, et hagi on esitatud asjatundmatult vms, ei oleks see kaebajale siduv;
7. c)maakohtu arvamus, millele aukohus tugineb, ei ole kuidagi lahti seletatud, ja selle arvamuseni jõudmine ei ole jälgitav;
8. d)kohtulahendi kirjeldav osa võib tõendada vaid poolte avaldusi, mida nad menetluse jooksul 7 tegid, mitte hagi koostaja asjatundlikkust;
9. e)TsMS §-st 457 lähtuvalt, kohtulahendi põhjendused, isegi kui need oleksid jälgitavad, ja isegi kui oleks selge, miks nimelt kohus hagi perspektiivituks peab, ei saa üldse olla millegi tõendiks ja olla kellelegi siduvad. Aukohus märkis, et täiendatud hagiavaldusest ei nähtu, et advokaat oleks kohtu ettepanekuid põhjalikult kaalunud. Kaebaja ei ole antud etteheitega nõus. Aukohus ei ole antud küsimust kaebajaga arutanud, seega polnud kaebajal võimalik oma seisukohta väljendada. Tõendamiskoormuse ümberpööramine („aukohtu hinnangul ei tähenda menetlusse võtmine alati seda, et esitatud hagiavaldus on perspektiivikas ja hageja suhtes positiivselt lahenev”), ei ole õige. Mis puudutab riigilõivu suurust, siis ka selles küsimuses on mitu alternatiivi. Kaebaja määras hagihinna, lähtudes kliendile kõige soodsamast alternatiivist. Tegemist ei ole asjatundmatu valikuga. Hagis on olemas põhjendus, miks tuleb lugeda hagihinnaks 3500 eurot. Eraõiguses on palju alternatiivseid võimalusi. Määrata distsiplinaarkaristused selle eest, et advokaat eelistas ühte (kliendile rahaliselt kasulikumat) alternatiivi teisele – ei ole õige. 3.2. Kaebajate päringutele vastamata jätmine Aukohtu arvates on asjaolud tõendatud sellega, et kaebaja ei ole kaebaja vastavasisulistele väidetele vastu vaielnud. Tegemist on jällegi ümberpööratud tõendamiskoormusega, milleks alust antud juhul ei esine. Aukohus pidi antud asjaolu enne otsuse tegemist arutama. Tegelikult hoidis advokaat klienti asjast kursis sellises mahus nagu oli poolte vahel varem välja kujunenud ja millega oli klient väga rahul. Aukohus märgib ka seda, et kui advokaat helistas kliendile, kuid ei saanud ühendust, pidi advokaat tegema veel pingutusi. Kui aukohus oleks antud asjaolu kaebajaga arutanud, siis advokaadil oleks võimalik selgitada, et kliendilepingule kohaldatakse ka VÕS § 23 lg 1 p-des 2 ja 4 sätestatut, st tuleb arvestada poolte vahel väljakujunenud praktikat ja mõistlikkuse põhimõtet. Enne teise advokaadi sekkumist tegid advokaat ja klient koostööd ja klient oli sellega rahul, tänas, ei ole kunagi rahulolematust väljendanud. Kaebaja teadis eelnevalt väljakujunenud pooltevahelise praktika põhjal, et kui klient on välismaal ja telefon on välja lülitatud, siis ei saa ta ei e-posti, SMS ega telefonikõnesid, kuid võtab ise advokaadiga ühendust siis, kui saab. Kliendile pidi tulema üritatud kõne teavitus ja infosoovi korral pidi klient ise helistama. Väärib rõhutamist, et selles osas ei ole klient varem kunagi rahulolematust väljendanud ja oli alati rahul ja tänulik. Esimene etteheide tuli juba uue advokaadi poolt koostatud kaebuses. Seega pooltevahelise väljakujunenud praktika kohaselt tegi kaebaja piisavalt pingutusi kliendi informeerimiseks ja karistuse määramine selle eest, et advokaat ei teinud lisapingutusi olukorras, kui kliendi telefon ei vasta, ei ole õige. Mis puudutab aruande väljastamisest keeldumist kuni klient aitab tuvastada tema isikut, siis advokaat täitis kõrgendatud hoolsuskohustuse. Ei ole õige selle eest karistada. Advokaadil on kutsesaladuse kohustus. Kaebajal tekkis kahtlus kirjade saatja isikusamasuses, kuna suhtluse stiil ja viis ja kasutatavad väljendid erinesid oluliselt sellest millised need olid eelneva koostöö jooksul. Samuti tuli meelde kliendipoolne mainimine, et tema, sõites välismaale, jätab vahel oma ID-kaardi ema juurde. Ka tuli meelde, et kliendil on kohtuvaidlus oma õega ja õde ka käib ema juures. Isikusamasuse kahtluse hajutamiseks oli kliendile korduvalt pakutud helistada advokaadile või tulla vastuvõtule. Advokaat proovis ka ise kliendiga telefoni teel ühendust saada, kuid klient advokaadi kõnedele ei vastanud. Et pakutud täiendav meede ei olnud kliendi jaoks koormav, kuid klient sellest kõrvale hoidis, kahtlus sõnumite saatja isikusamasuses süvenes. Advokaat teavitas klienti, et isikusamasuse väljaselgitamiseni aruannet ei väljastata. 8 3.3. Aruandluskohustuse rikkumine Aruandluskohustuse rikkumist tuletas aukohus sellest, et kaebaja palus anda 4 päeva. Aukohus märkis otsuses: „advokaadil puudub teostatud töödest täpne ülevaade ja advokaat ei ole pidanud arvestust, milliseid tööd on ta kliendi poolt ettemaksuna tasutud 2000 euro eest teostanud, sellega on advokaat toime pannud distsiplinaarsüüteo”. Kaebaja ei ole aukohtuga nõus. Palve anda 4 päeva ei olnud tingitud sellest, et advokaat midagi rikub, vaid sellest, et advokaadibüroos on kõrged kvaliteedinõuded ja enne mistahes dokumendi väljasaatmist tuleb seda üle vaadata, tööaeg oli lõppemas ja oli vaja lõpetada tööd kassatsioonkaebusega. Järgmiseks päevaks (reede) ja nädalavahetuseks olid juba plaanid tehtud, seega palus kaebaja võimaldada esitada aruanne esmaspäeval. Kohtud annavad tavaliselt vähemalt 10 päeva kui nõuavad dokumendi esitamist. Kaebaja esitas aruande siiski kohe samal päeval, mis näitab, et kaebajal olid kõik advokaaditööd reguleerivad normid täidetud ja aukohtu etteheide on ebaõige. Samuti näeb aukohus rikkumist selles, et aruandes on väidetavalt kajastatud kõik tööd kliendi jaoks, mitte ainult konkreetse kliendilepinguga seotud. Selle juures aukohus ei pannud tähele kaebaja selgitust, et kliendileping laieneb ka muudele töödele, sh töödele, mida tehti enne kliendilepingu sõlmimist. Kliendilepingu p 7 kohaselt tasustatakse ka advokaadi töö, mis seisneb aruandluse koostamises. Seega vastab aruanne kliendilepingule. 3.4. Politseisse avalduse esitamata jätmine Kaebaja jaoks on uudne, et advokaat peab teavitama identiteedivarguse kahtlusest politseid, saamata eelnevalt AdvS § 45 lg 2 järgset ja

§ 14lg 21 viimases lauses sätestatud kliendi kirjalikku nõusolekut. Adv

S-st advokatuuri õigusaktidest ja eetikakoolitustel räägitust jäi kaebajale meelde hoopis vastupidine: advokaat ei tohi kliendi nõusolekuta kliendisuhet paljastada.

viidatud sätte kohaselt otsustab menetluse alustamise klient. Seega ka selle aukohtu etteheitega kaebaja ei nõustu. 3.5. Kollegiaalsuse põhimõtte rikkumine Esiteks, ei saa kaebaja nõustuda, et ei käitunud kolleegi suhtes austavalt. Et suhtlus R. S.’iga toimus ainult e-kirja teel, siis on kerge veenduda, et see suhtlus oli väga lugupidav. Selguse huvides märgib kaebaja, et AdvS § 45 lg-d 1 ja 2 kehtivad ka kliendiasja arutamisel teise büroo advokaadiga, seega kliendiasja arutamine on võimalik ainult peale kliendilt kirjaliku nõusoleku saamist. Aukohus heidab kaebajale ette, et kaebaja täidab advokaadile kehtestatud nõudeid. Kaebaja ei ole aukohtuga selles osas nõus. Mis puudutab usaldust, siis kaebajal tekkis tõepoolest sisemine kahtlus, kas kolleegi väited vastavad tõele, kuid ei mingit usaldamatust kaebaja ei ole kolleegile väljendanud. Seega aukohtu etteheited pole õiged. Sisemine kahtlus tekkis järgmisel põhjusel: kolleeg väitis, et R. H. on tema klient, samuti et kolleeg konsulteeris selle kliendi asjast vanemate kolleegidega ning kirja stiil ja sisu oli liiga järsk - oli kohe selge, et selle koostamisel ei osalenud kolleegi patroon vandeadvokaat R. L. Patroneerimise juhendist saab kaebaja aru, et kolleeg R. S. ja tema patroon on üks kliendiasjaga tegelev meeskond ja mõlemad kolleegid peavad osalema nii kliendiasja, kui ka kolleeg R. S.’i asjaajamisstiili arutamisel, st ka kirjavahetuses peavad osalema mõlemad. Aukohtu etteheide, et R. S. suhtluse stiiliga seotud tähelepanekud olid saadetud ka tema patroonile, on alusetu. Partoneerimise juhendist tulenevalt puudub R. S. võimalus osaleda sellises arutelus patrooni teadmata. Seda enam, et kaebaja eesmärgiks oli ka hea kolleeg R. L. patroneerimisel abistamine. Et kaebajal on R. L. ammune tutvus ja head suhted, aga R. S. ei ole kaebaja isiklikult tuttav, siis 9 loomulikult tekkis soov helistada sellele meeskonna liikmele, kes on tuttav. Sellisest vestlusest selguski, et H. nimelist klienti R. L. bürool ei ole, seega R. S. kinnitus, justkui H. on tema klient, ei vasta tõele. Samuti selgus, et patroon ega keegi teine nende büroost ei tea H. asjast midagi. Seega ei vastanud tõele, et kolleeg S. arutas H. asja vanemate kolleegidega. Vaatamata kahtluse kinnitamisele ei avaldanud kaebaja mingit usaldamatust valeinfot teatanud kolleegile. Aukohtu vastav etteheide on alusetu. Mis puudutab kolleegidevahelise lahkheli lahendamist kokkuleppel, siis kaebaja tegi telefoni teel R. L. ettepaneku kõikidel kokku saada ja lahendada küsimus kokkuleppel, vastava kõne lindistus on aukohtule esitatud. R. L. helistas tagasi ja teatas, et kolleeg S. ei ole huvitaud. Seega ei saa kaebajale ette heita soovimatust lahendada kolleegidevahelised lahkhelid kokkuleppel. 3.6. Ebaproportsionaalne karistus Noomituse määramine ei ole õige, sest palju raskemate minetuste puhul aukohus advokaadile karistust pole määranud (nt äripäeva 14.12.2018 artikkel „Advokatuuri aukohus viibutas kolleegile näppu” (https://www.aripaev.ee/uudised/2018/12/14/advokatuuri-aukohusviibutaskolleegilenappu). Rikkumised, milledes kaebajat süüdistatakse, on oluliselt kergemad, kui viidatud artiklis. Seejuures puudusid kaebajal varasemad distsiplinaarkaristused. EA aastaraamatus on märgitud, et 2020 arutas aukohus 136 kaebust 150 advokaadi tegevuse peale, 88 korral otsustas aukohus menetlust mitte algatada, millest 20 korral juhtis aukohus advokaadi tähelepanu tema tegevuses esinenud minetustele, 27 korral lõpetati menetlus advokaati karistamata, juhtides 6 korral advokaadi tähelepanu tema tegevuses esinenud minetustele, kolmel korral otsustati advokaati karistada noomitusega ning viiel korral rahatrahviga. Kas rikkumised, milledes kaebajat süüdistatakse, kuuluvad tõepoolest kõige raskemate hulka, et nende eest tuli määrata karistus? 3.7. Rahaline kohustus. Kaebajalt ei küsitud arvamust ka rahalise kohustuse määramise osas - seega polnud võimalust esitada seisukoht selle kohta. Kaebaja ei ole nõus sellega, et talle määrati koos noomitusega ka rahaline kohustus. Seda eelkõige järgmistel põhjustel:

1. a)väidetavad rikkumised leidsid aset ja aukohtu menetlus sai alustatud enne seda kui rahalise kohustuse määramist võimaldavad otsused olid tehtud. Kuigi menetlusele kohaldatakse toimingu sooritamisel kehtivaid reegleid, ei ole õigusriigi põhimõtetega kooskõlas mängureelite isiku kahjuks muutmine mängu ajal. Selle vältimiseks kasutatakse vacatio legis perioodi, mida antud juhul tehtud ei ole;
2. b)on väga küsitav, kas kõnealune rahaline kohustus on põhiseaduspärane. Kaebaja hinnangul on AdvS § 9 p 9 liiga üldine ja sellest ei selgu volituste eesmärki, sisu ja eriti ulatust, samuti rahalise kohustuse suuruse arvestamise aluseid (vt RKPJKo nr 3-4-1-22-03, p 19 ja nr 3-4-1-6-08, p 41). Omandipõhiõigusesse sekkumisel peaks volitusnorm sätestama tasude ja hüvitiste ülemmäärad ja nende määramise olukorrad ja maksimaalsed ja minimaalsed sagedused. Põhiseadusvastase normi alusel kehtestatud ja selle alusel kehtestatud tasud ja hüvitised on samuti põhiseadusvastased (vt RKPJKo 3-4-1-10-02 p-s 24). Kõnealune tasu on diskrimineeriv ja ei taga võrdset kohtlemist. Samadele tingimustele peab vastama ka volitusnormi kehtestatud tasu ja hüvitist ette nägev kord. Kui advokatuuri aukohus tuvastab distsiplinaarsüüteo ja määrab karistuse, määrab ta ka menetluskulu hüvitise. Kui aga pika ja advokaati kurnava menetluse tulemusena selgub, et advokaadi käitumises ei ole distsiplinaarsüüteo koosseisu, siis temale menetluskulude hüvitist ette nähtud ei ole. 10 4. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited. 4.1. Distsiplinaarsüüteo tuvastamine Etteheide, et kaebaja on koostanud ja maakohtule esitanud puuduliku hagi, oli välja toodud juba R. H. ja L. H. 17.02.2021 kaebuses. Viidatud pöördumise lk 8 teises lõigus on märgitud: „28.09.2020 hagi (3 lehel) oli koostatud 2000 euro eest puudulikult. Selle perspektiivid olid kasinad“. Advokaadile edastati kaebus ja paluti esitada selles toodud etteheidetele kirjalik seisukoht. Advokaat esitas enda kirjalikud selgitused koos lisadega. Enda selgitustes käsitles kaebaja muuhulgas ka puuduliku hagi esitamise etteheidet, märkides selgituste neljandas lõigus: „Hagiavalduse esimene versioon (mida esitasid R. H. ja L. H. aukohtule) sai esitatud 28.09.2020. Varasem kinnistusregistri praktika oli selline, et hüpoteegi kustutamiseks piisas hüpoteegipidaja elektroonilisest avaldusest. Esialgses hagis palusingi hüpoteegipidaja ja kaaskoormatud kinnistu tahteavalduste asendamist kohtulahendiga. Peale hagi esitamist ilmus Riigikohtu 04.11.2020 lahend asjas 2-19-18271, mille kohaselt peab hüpoteegi kustutamiseks lisaks elektroonilisele kandeavaldusele esitama ka materiaalõiguslikud notariaalsed avaldus ja nõusolek. Kooskõlas sellega oli esialgne hagi muudetud (vt lisatud fail) ja muudetuna menetlusse võetud. Ma helistasin 9.11.2020 R. H. teda sellest informeerimiseks, kuid tema telefon oli välja lülitatud (vt lisatud fail). Hagi menetlusse võtmisel saatsin kliendile kohtumääruse.“ Seega kasutas kaebaja võimalust esitada antud etteheite osas kirjalikud selgitused. Pärast advokaadi kirjaliku selgitustega tutvumist, kuulati advokaat ära ka 03.06.2021 toimunud aukohtu istungil. Viidatud istungil küsis aukohus nende asjaolude kohta, mis aukohtu hinnangul vajasid täpsustamist. Seejuures küsiti kaebajalt, mis on tema poolt klientide nimel kohtusse esitatud hagiavaldusest saanud. Advokaat selgitas, et hagiavaldus on kliendi (või kellegi teise poolt kliendi nimel) tagasi võetud. Lisaks selgitas ta hagiavalduse esitamise ja tagasivõtmise asjaolusid (helisalvestises algusega alates 15:35). Samas küsiti istungil ärakuulamise lõpus advokaadilt kahel korral (helisalvestises 18:55 ja 23:03), kas ta soovib veel midagi lisada. Advokaat kinnitas, et ei soovi midagi rohkem lisada. Eelnevast tulenevalt on tõendatud, et vastustaja on järginud aukohtumenetluse läbiviimisel kehtivaid reegleid ja advokaadile anti võimalus anda aukohtule selgitusi, mis on kooskõlas AdvS § 17 lg-ga 2, EA kodukorra § 55 lg-ga 1 ja HMS § 40 lg-ga 1. Aukohus on vaidlusaluses otsuses selgitanud, et tugineb puuduliku hagiavalduse etteheite tuvastamisel eelkõige Harju Maakohtu määrustele. Aukohus on selgitanud: „Kohus on 22.10.2020 kohtumäärusega jätnud advokaadi poolt koostatud hagi puuduste tõttu käiguta. Kohtumääruse kohaselt oli vajalik esiteks täiendava riigilõivu tasumine 700 euro ulatuses, kuna advokaat oli arvestanud hagihinda valesti. Teiseks märkis kohus, et hagiavalduses sõnastatud haginõude resolutsioon ei vasta kehtivatele nõuetele, kuna see ei ole esitatud selgelt ja selliselt esitatud nõuet ei oleks hagi rahuldamisel võimalik täita. Advokaat esitas kohtusse tuvastusnõude, kuid kohtu hinnangul oleks advokaat pidanud kliendi nimel esitama kohustusnõude. Kohus soovitas hagejal kaaluda nõude muutmist ja määras selleks sama tähtaja, mis muude puuduste kõrvaldamiseks. /.../ 17.02.2021 kohtumäärusega jättis kohus hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kohus märkis, et olles tutvunud kostja II seisukoha ja hageja taotlusega, leiab kohus, et hagi on esitatud kujul perspektiivitu ning sellega ei saa hageja seadusega kaitstud õigusi ja huve kaitsta. Viidatud määrusega jäeti menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda“. Seega ei olnud kaebaja poolt kliendi nimel kohtusse esitatud hagi 11 mistahes viisil kliendile soodsam, kuna klient pidi tasuma täiendavalt riigilõivu summas 700 eurot ning lisaks jäeti kaebaja kliendi kanda ka menetlusosaliste menetluskulud. Kaebaja väitega, et hagihinna ja suuruse määramisel on mitu alternatiivi, vastustaja ei nõustu ning see ei ole vastustaja hinnangul ka asjakohane. Riigilõivu suuruse määramisel kehtivad kindlad reeglid ning asjaolu, et advokaat neid ebaõigesti tõlgendab, ei tähendab teise alternatiivi olemasolu, vaid näitab advokaadi asjatundmatust. Ka antud asjas ei aktsepteerinud kohus advokaadi alternatiivset seisukohta, vaid kohustas hagejat (kaebaja klienti) tasuma riigilõivu puuduolev osa 10 päeva jooksul. Vastustaja peab oluliseks ka rõhutada, et kaebaja keeldus kliendile (või kliendi poolt määratud teisele advokaadile) selgitamast, kuidas tema valitud alternatiivse lahendusega on kliendi soovitud tulemust võimalik saavutada. Kuigi klient oli advokaadile tasunud 2000 euro suuruse ettemaksu hagimenetluses esindamiseks, oli kaebaja nõus juba tehtud töö kohta selgitusi andma pärast seda, kui klient tasub täiendava ettemaksu 1 tunni ulatuses. Etteheide, et advokaat edastas kliendile hagimenetlusega seotud informatsiooni üksnes pärast kliendi poolt vastavate päringute saamist ega ole tutvustanud kohtusse esitatud dokumente enne nende esitamist, oli kaebaja 17.02.2021 pöördumises. Klient viitas sellele etteheitele pöördumises korduvalt. Selle etteheite suhtes on advokaat 22.02.2021 esitatud kirjalikes selgituses märkinud: „Ei vasta tõele ka kaebuse autori väide justkui soovivin ma midagi kliendilt varjata. Kogu oluline informatsioon oli kliendile edastatud. Detailsema info edastamiseks helistasin kliendile (ei vastatud kõnele). Kliendil oli alati võimalik tutvuda ka nende e-toimiku dokumentidega, mis ei vajanud kättesaamise kinnitamist“. Seega andis aukohus kaebajale võimalus selle etteheite osas vastuväited esitada ning kaebaja seda ka kasutas. Samuti oleks kaebajal olnud võimalik selle kohta täiendavaid selgitusi anda 03.06.2021 suulisel ärakuulamisel, kui aukohus küsis, kas advokaat soovib veel midagi täiendada. Kaebaja ei soovinud. Eelnevast tulenevalt ei ole vastustaja rikkunud kohustust anda menetlusosalisele arvamuse ja vastuväidete esitamise võimalus. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et klient ehk aukohtusse pöörduja oli rahul poolte vahel välja kujunenud suhtluskorra ja selle sagedusega. Olukorras, kus kaebaja esitab kaebuse ja heidab advokaadi mittesuhtlemist ette, ei saa kuidagi asuda seisukohale, et klient on suhtlemisega väga rahul. Samuti on ebaõige kaebaja seisukoht, et aukohus on alusetult lähtunud ümberpööratud tõendamiskohustusest.

§ 14

lg 4 sätestab selgelt advokaadi kohustuse klienti regulaarselt teavitada ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastata kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles.

kommentaarides on viidatu sätte kohta märgitud, et aukohus on kliendiga suhtlemist käsitlenud arvukates lahendites. Vaidluse korral on advokaat kohustatud tõendama, et ta täitis kommenteeritavas lõikes sätestatud kohustust. Seejuures on viidatud aukohtu 2008 ja 2015 otsustele. Lisaks on

kommentaarides eraldi välja toodud, et kindlasti tuleb klienti viivitamatult teavitada, kui õigusabi osutamise käigus selgub, et kliendi poolt soovitut ei ole võimalik saavutada. Seega ei ole tegemist alusetult ümber pööratud tõendamiskoormusega, vaid aukohtmenetluse praktikaga, mis on kehtinud juba 2008. aastast. Käesolevas asjas ei ole advokaat kaebaja etteheiteid ümber lükanud. Lisaks ei ole kaebaja ka ise kordagi (sh halduskohtule esitatud kaebuses) väitnud, et ta oleks kliendile regulaarselt infot edastanud, mistõttu ei ole vaidlust selles, et advokaat on viidatud kohustust rikkunud. Kaebaja üksnes leiab, et distsiplinaarsüütegu ei esinenud, kuna ta ei pidanud regulaarset info edastamist vajalikuks väidetavalt kliendiga varem kokku lepitud suhtluskorrast lähtudes. Vastustaja 12 hinnangul ei vabasta see aga kaebajat

§ 14

lg-s 4 sätestatud kohustuse täitmisest, sest kliendiga regulaarsest suhtlemisest hoidumine võib olla kliendi huvidega vastuolus. Aukohus tuvastas

§ 14

lg 4 rikkumise ka seeläbi, et advokaat ei edastanud kliendile, vaatamata kliendi korduvatele taotlustele, tööde aruannet ja informatsiooni, millele on kulutatud kliendi pool tasutud ettemaks summas 2000 eurot. Asjas ei ole vaidlust selles, et advokaat seda ei edastanud. Advokaat kinnitas 03.06.2021 ärakuulamisel, et ei ole aruannet esitanud, kuid on valmis seda kohe tegema, kui on saanud kinnituse, et aruande saamise taotluse on esitanud just klient. Ta selgitas, et pole ka pärast digitaalselt allkirjastatud taotluse saamist veendunud, et aruannet küsib klient, mitte keegi kolmas isik. Seetõttu keeldus advokaat AdvS § 45 lg-le 1 viidates tööde aruande väljastamisest. Aukohus asus otsuses seisukohale, et kui klient on lisaks korduvatele taasesitamist võimaldavas vormis saadetud kaebustele edastanud ka digitaalselt allkirjastatud taotluse, puudub advokaadil alus keelduda kirjaliku tööde aruande esitamisest. Aukohus nõustus kaebajatega, et nad ei ole kohustatud advokaadiga suhtlema muul viisil kui kirjalikult, kui kaebajad kahtlevad, kas advokaat lähtub kliendi huvidest. Kaebuses on väidetud, et kaebaja keeldus vaatamata digitaalselt allkirjastatud taotlusele kliendile tööde aruande väljastamisest, sest täitis kõrgendatud hoolsuskohustust, mistõttu ei olnud aukohtul õigust advokaati selle eest karistada. Kaebaja viitab halduskohtule esitatud kaebuses nii EA juhatuse poolt 14.12.2010 kinnitatud „Elektrooniliste vahendite ja interneti kasutamise juhendi“ p-le 6.

1. kui ka andmete vastutava töötleja kohustusele Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 2016/679 art 12 p-le
2. Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu, lisaks ei ole advokaadi aukohtumenetluses ja käesolevas haldusmenetluses antud selgitused omavahel kooskõlas. Viidatud õigusaktidele kaebaja aukohtumenetluse raames ei tuginenud, samuti ei nähtu aukohtule esitatud materjali põhjal, et advokaat oleks neid asjaolusid kliendile selgitanud. Suulisel ärakuulamisel paluti kaebajal selgitada, miks ta digiallkirjastatud taotlust ei aktsepteeri ning siis selgitas kaebaja üksnes seda, et temale teadaolevalt oli klient taotluse esitamise ja ka aukohtule kaebuse esitamise ajal Eestist eemal. Kaebaja tõi näite, et olukord on tema hinnangul sarnane petukõnega, kus proovitakse saavutada juurdepääs isiku pangakonto andmetele või kasutatakse ära isiku ID-kaarti teise isiku nime laenu võtmiseks. Advokaadilt uuriti, miks ta arvab, et aruande küsimuse osas teda taotluse esitaja isikus petta proovitakse ning miks ta, juhul kui tal on tõsised kahtlused, et kliendi identiteeti on kuritarvitatud, politsei poole ei ole pöördunud. Advokaat selgitas, et tegemist võib olla kõlvatu konkurentsiga, aga politseisse ta ei ole pöördunud, sest ei soovi kolleegile pahandusi. Samas halduskohtule esitatud kaebuses kirjeldab kaebaja, et tal oli kahtlus, et andmeid kasutab ära aukohtusse pöördunud R. H. õde, kes oli advokaadi poolt kohtusse esitatud tsiviilasjas üheks kostjaks. Seega on aukohtule ja halduskohtule esitatud põhjendused erinevad. Vastustaja selgitab, et viidatud elektrooniliste vahendite ja interneti kasutamise juhendis puudub p 6.1.1, kuid selline punkt on viidatud juhendi lisas nr
3. Viidatud punkt tõesti sätestab, et advokaat peab veenduma elektrooniliste vahendite kaudu kontakteeruva kliendi või muu isiku isikusamasuses. Samas on juhendis selgitatud, et juhul kui digiallkiri puudub ja muude elektrooniliste vahenditega ei saa kahtlusi kõrvaldada, on vajalik suhtlus telefoni või vahetu kohtumise näol. Vaidlusalusel juhul oli klient esitanud kaebajale digiallkirjastatud pöördumise, seega puudus põhjendatud kahtlus isikusamasuse suhtes. Juhul kui kaebajal siiski olid halduskohtule esitatud kaebuses kirjeldatud kahtlused, oleks ta pidanud neid ka kliendile selgitama ja laskma kliendil siis otsustada, kas ta jätkuvalt keeldub telefoni teel suhtlemisest. Samas antud juhul nõudis kaebaja kliendilt asja arutamiseks ettemaksu ning ei selgitanud, miks 13 ta ei ole kaebaja isikusamasuses kindel. Advokaadi suhtlemisviis ja kliendi jälitama asumine oli aukohtu hinnangul klienti solvav ja heade kommetega vastuolus. Kaebaja on ebaõigesti tõlgendanud aukohtu otsust seoses aruande esitamise kohustusega. Aukohus on otsuses selgitanud, et aeg, mida advokaat vajas aruande esitamiseks, viitab, et aruannet ei olnud peetud tööde teostamise ajal. Seega seisnes aukohtu poolt advokaadile etteheidetud kohustuse rikkumine selles, et advokaat ei olnud jooksvalt täitnud aruande pidamise kohustust, mitte selles, et advokaat ei esitanud aruannet aukohtu poolt nõutud ajal. Kaebaja 03.06.2021 suuliselt antud selgitus, et ta ei ole valmis kohe aruannet esitama, oli üksnes tõend aruandepidamise kohustuste rikkumise kohta. Viidatud tõendit arvestati kogumis koos asjaoluga, et 03.06.2021 aukohtu poolt esitatud nõue ei olnud ootamatu nõudega, sest klient oli samasisulise nõude advokaadile esitanud juba sama 2021 veebruaris ning aukohus viidanud selle esitamise vajadusele 01.04.2021 protokollis. Seega oli kaebajale vähemalt pärast aukohtu 01.04.2021 istungi protokollilise määruse kättesaamist teada, et tal peab olema olemas tööde aruanne, millest nähtub, kuhu on kulutatud kliendi poolt ettemaksuna tasutud 2000 eurot. Nagu aukohus otsuses viitas, tuleneb see kliendi materjalide hoidmise juhendist, mille § 3 lg 6 sätestab advokaadile kohustuse säilitada, sarnaselt kliendi andmetega, ka kliendilepingud, kliendile esitatud arved ning aruanded advokaadi töö kohta. Seetõttu oleks advokaadil pidanud olema tööde aruanne ka juhul, kui klient ei oleks seda küsinud. Aukohtule edastatud aruanne näitab aga, et advokaat koostas tööde aruande alles pärast aukohtult 03.06.2021 ärakuulamisel saadud suulist korraldust. Kaebaja valesti tõlgendanud vaidlusalust aukohtu otsust, kui asus seisukohale, et aukohus on teda karistanud politseisse avalduse esitamata jätmise eest. Kaebaja soovis, et aukohus tuvastaks klientidele kuuluvate telefoninumbrid ja isikute viibimiskohad ajal, kui allkirjastati tööde aruande esitamise taotlus ja aukohtule esitatud pöördumine (st kaebaja palus aukohtul tuvastada, kas R. ja L. H. viibisid dokumentide allkirjastamise ajal Eestis ning kui jah, siis millise tugijaama piirkonnas). Kaebaja oli sarnaseid taotluseid proovinud ka ise esitada, kuid ei olnud saanud vastuseid. Aukohus selgitas, miks need taotlused on põhjendamatud. Lisaks asus aukohus seisukohale, et selliste taotluste esitamisel ei ole advokaat käitunud klientide suhtes ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutseeetika nõuetega. Seega tuvastas aukohus advokaadi tegevuses kliendi suhtes lugupidamatu käitumise, mitte ei karistanud advokaati selle eest, et ta ei esitanud politseile avaldust. Aukohus üksnes selgitas, et kui advokaadil oli päriselt tõsine kahtlus, et tema kliendi suhtes on toime pandud kliendi huvisid kahjustav kuritegu (identiteedi vargus), oleks advokaat pidanud sellest politseile teatama. Ebaõige on ka kaebuses toodud seisukoht, justkui heidaks aukohus kaebajale ette advokaadile kehtestatud nõuete, sh AdvS § 45 sätestatud konfidentsiaalsuskohustuse järgimist. Aukohus heidab advokaadile ette

§ 24lg-te 1 ja 2 rikkumist, mitte Adv

S § 45 lg 1 ja 2 järgimist. Vastustaja selgitab, et

nõuetele mittevastavat suhtlust kolleegiga heideti kaebajale ette juba aukohtusse pöördunud isikute 17.02.2021 pöördumises. Seega oli aukohtul kohustus viidatud etteheidet käsitleda. Lähtudes asjas esitatud materjalist, sh kaebaja enda poolt esitatud kolleegi patrooni vandeadvokaat R. L. peetud telefonivestluste helisalvestistest, nõustus aukohus etteheitega, et kaebaja käitumine ei olnud kollegiaalne ehk ei rajanenud vastastikkusel austusel ja usaldusel. Aukohus märkis, et klientidel on õigus küsida enda asjas teist arvamust teisest advokaadibüroost ning seda ei tohiks automaatselt tõlgendada kui kõlvatut konkurentsi. Kaebaja aga vastavasisulised etteheited tegi. Aukohtule esitatud materjalist ei nähtunud, et kaebaja oleks proovinud tekkinud lahkheli lahendada otse kolleegiga 14 suheldes. Materjali kohaselt asus kaebaja suhtlema kolleegi patrooniga. Kaebaja ka ise viitab, et proovis kokkulepet saavutada kolleegi patrooniga, mitte aga kolleegiga otse suheldes. Vastustaja leiab, et aukohus tegi põhjendatud ja kaalutletud otsuse, kui asus seisukohale, et kaebaja käitumine ei olnud kooskõlas

§ 24lg-ga 1.

Nagu kaebaja ise viitab, et kogu suhtlus vandeadvokaat R. S. (aukohtu menetluse ajal, oli R. S. veel vandeadvokaadi abi) oli kirjalik. Samas ei nähtu aukohtule esitatud materjalist, et kaebaja suhtlusstiil oleks heatahtlik või koostööaldis. Vastupidi – materjalist nähtub, et advokaat asus koheselt seisukohale, et tegemist on alusetu pöördumisega ning keeldus suhtlusest (st nõudis suhtluse eest kliendilt ettemaksu). Vastustaja märgib muuhulgas, et aukohtule esitatud kõnesalvestistest ei ole kuulda, et kaebaja oleks R. L. teavitanud kõnede salvestamisest. Ka sellises tegevus võib esineda

§ 24lg 1 rikkumine.

4.2 Karistuse ebaproportsionaalsus Kaebaja poolt viidatud aukohtumenetluse asjaolud ei ole võrreldavad kaebaja juhtumiga. Aukohus peab igat juhtumit käsitlema eraldi ning tegema kaalutletud otsuse lähtudes konkreetsetest asjaoludest. Aukohus tuvastas advokaadi tegevuses, kuue erineva kutse-eetika sätte rikkumise ja asus seisukohale, et advokaat väärib toimepandud rikkumiste eest karistust. AdvS § 19 lg 2 sätestab, millised karistused võib aukohus distsiplinaarkaristusena määrata. Aukohus arvestas, et kaebaja suhtes puuduvad varasemad karistused ja pidas teole vastavaks karistuseks noomitust. Tegemist on kõige kergema karistusega, mida AdvS § 19 lg-st 2 tulenevalt määrata saab. Seega on kaebajale määratud karistus proportsionaalne. 4.3 Aukohtu menetluskulud EA kodukorra § 59 lg-st 2 sätestab: „Advokaadile distsiplinaarkaristuse määramisel maksab advokaat advokatuurile üldkogu poolt kehtestatud suuruses menetluskulude hüvitise.“ EA korralisel üldkogul 09.03.2021 kuni 15.03.2021 (protokoll kinnitatud 19.03.2021) otsustati otsuse eelnõu nr 6 osas kinnitada advokaadile distsiplinaarkaristuse määramisel aukohtu menetluskulude hüvitise suuruseks üks Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuutasu alammäär. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määrus nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ §-le 1 on kehtiv kuutasu alammäära täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Eelnevast tulenevalt on advokaat kohustatud EA-le tasuma aukohtu menetluskulude hüvitis summas 548 eurot. Seega tugineb menetluskulude hüvitamise kohustus kehtival regulatsioonil. Siiski peab vastustaja oluliseks veel selgitada, et praktikas on keeruline arvestada välja iga distsiplinaarmenetluse kulu ja selles süüdimõistetud isiku osa järelevalvele tehtavatest üldistest kulutustest, sest menetluste maht ja keerukus on erinev, ei ole menetluskulude hüvitise suurus otseses seoses konkreetse distsiplinaarasja tegeliku maksumusega, vaid üldkogu kindlaks määratud summa, mille ulatuses peab distsiplinaarkorras süüdimõistetud isik tekkinud kulud osaliselt hüvitama. Hüvitise summa kindaksmääramisel on arvestatud aukohtu tegevuse kulu (2021 eelarves 61 490 eurot) ja keskmiselt määratud karistuste arvu, millest tulenevalt katab menetluskulude hüvitise kehtestamine kulud vaid osaliselt (ligikaudu 1/10 ulatuses). Aukohtu tegevuse kulu sisaldab kohtus esindamise kulu, tööjõukulu ja aukohtu liikmete tasu. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 15

1. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel. 5.1 Eesti Advokatuuri aukohtu 08.07.2021 otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Otsus on piisavalt motiveeritud, kohus nõustub selle põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (vt HKMS § 165 lg 2). Täiendavalt märgib kohus vastuseks kaebusele järgmist: 5.2 Ebaõige on kaebaja väide, et talle ei antud aukohtumenetluses võimalust esitada enda seisukohti. Asjas kogutud materjalidest nähtub, et kaebajal oli võimalus anda nii kirjalikke kui ka suulisi selgitusi ning ta kasutas neid võimalusi. Esmalt käsitleb kohus kaebaja ärakuulamist seoses puuduliku hagi esitamise etteheitega. Etteheide, et kaebaja on koostanud ja Harju Maakohtule esitanud puuduliku hagi, oli välja toodud juba advokatuuri poole pöördunud R. H. ja L. H. 17.02.2021 esitatud kaebuses. Viidatud pöördumise lk 8 teises lõigus on märgitud: „28.09.2020 hagi (3 lehel) oli koostatud 2000 euro eest puudulikult. Selle perspektiivid olid kasinad“. Advokaadile edastati R. ja L. H. pöördumine 18.02.2021 ning paluti esitada pöördumisele ja selles toodud etteheidetele kirjalik seisukoht hiljemalt 03.03.
2. Advokaat esitas enda kirjalikud selgitused koos lisadega 22.02.
3. Enda selgitustes käsitles kaebaja muuhulgas ka puuduliku hagi esitamise etteheidet, märkides selgituste neljandas lõigus: „Hagiavalduse esimene versioon (mida esitasid R. H. ja L. H. aukohtule) sai esitatud 28.09.
4. Varasem kinnistusregistri praktika oli selline, et hüpoteegi kustutamiseks piisas hüpoteegipidaja elektroonilisest avaldusest. Esialgses hagis palusingi hüpoteegipidaja ja kaaskoormatud kinnistu tahteavalduste asendamist kohtulahendiga. Peale hagi esitamist ilmus Riigikohtu 04.11.2020 lahend asjas 2-19-18271, mille kohaselt peab hüpoteegi kustutamiseks lisaks elektroonilisele kandeavaldusele esitama ka materiaalõiguslikud notariaalsed avaldus ja nõusolek. Kooskõlas sellega oli esialgne hagi muudetud (vt lisatud fail) ja muudetuna menetlusse võetud. Ma helistasin 09.11.2020 R. H. teda sellest informeerimiseks, kuid tema telefon oli välja lülitatud (vt lisatud fail). Hagi menetlusse võtmisel saatsin kliendile kohtumääruse.“ Seega kasutas kaebaja võimalust esitada antud etteheite osas kirjalikud selgitused. Pärast advokaadi kirjalik selgitustega tutvumist, kuulati advokaat aukohtu poolt ka ära 03.06.2021 toimunud istungil. Viidatud istungil küsis aukohus nende asjaolude kohta, mis aukohtu hinnangul vajasid täpsustamist. Ärakuulamise lõpus küsiti advokaadilt kahel korral, kas ta soovib veel midagi lisada. Advokaat kinnitas, et ei soovi midagi rohkem lisada. Järgnevalt käsitleb kohus kaebaja ärakuulamist seoses kliendipoolsetele päringutele vastamata jätmise ja menetlusdokumentide edastamata jätmise etteheitega. Etteheide, et advokaat edastas kliendile hagimenetlusega seotud informatsiooni üksnes pärast kliendi poolt vastavate päringute saamist ega ole tutvustanud kohtusse esitatud dokumente enne nende esitamist, oli kaebaja 17.02.2021 pöördumises. Klient viitas sellele etteheitele pöördumises korduvalt. Selle etteheite suhtes on advokaat 22.02.2021 esitatud kirjalikes selgituses märkinud: „Ei vasta tõele ka kaebuse autori väide justkui soovin ma midagi kliendilt varjata. Kogu oluline informatsioon oli kliendile edastatud. Detailsema info edastamiseks helistasin kliendile (ei vastatud kõnele). Kliendil oli alati võimalik tutvuda ka nende e-toimiku dokumentidega, mis ei vajanud kättesaamise kinnitamist.“ Seega andis aukohus kaebajale võimalus selle etteheite osas vastuväited esitada ning kaebaja seda ka kasutas. Samuti oleks kaebajal olnud võimalik selle 16 kohta täiendavaid selgitusi anda 03.06.2021 suulisel ärakuulamisel, kui aukohus küsis, kas advokaat soovib veel midagi täiendada. Kaebaja ei soovinud. Seega ei ole vastustaja rikkunud HMS § 40 lg-s 1 sätestatud kohustust anda menetlusosalisele arvamuse ja vastuväidete esitamise võimalus. Puutuvalt kaevatava otsusega kaebajale määratud kohustusse tasuda vastustajale aukohtu menetluskulude hüvitis, märgib kohus, et ta ei nõustu kaebajaga, et ka selles küsimuses tulnuks viimane eelnevalt ära kuulata. Advokaadile karistuse määramisel aukohtu menetluskulude hüvitise maksmise kohustus tuleneb EA kodukorra § 59 lg-st 2 (vt ka käesoleva otsuse p 5.8). 5.3 Kaevatavast otsusest nähtuvalt on aukohus tuginenud puuduliku hagiavalduse küsimuses Harju Maakohtu määrustele. Aukohus on selgitanud: „Kohus on 22.10.2020 kohtumäärusega jätnud advokaadi poolt koostatud hagi puuduste tõttu käiguta. Kohtumääruse kohaselt oli vajalik esiteks täiendava riigilõivu tasumine 700 euro ulatuses, kuna advokaat oli arvestanud hagihinda valesti. Teiseks märkis kohus, et hagiavalduses sõnastatud haginõude resolutsioon ei vasta kehtivatele nõuetele, kuna see ei ole esitatud selgelt ja selliselt esitatud nõuet ei oleks hagi rahuldamisel võimalik täita. Advokaat esitas kohtusse tuvastusnõude, kuid kohtu hinnangul oleks advokaat pidanud kliendi nimel esitama kohustusnõude. Kohus soovitas hagejal kaaluda nõude muutmist ja määras selleks sama tähtaja, mis muude puuduste kõrvaldamiseks. /.../ 17.02.2021 kohtumäärusega jättis kohus hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kohus märkis, et olles tutvunud kostja II seisukoha ja hageja taotlusega, leiab kohus, et hagi on esitatud kujul perspektiivitu ning sellega ei saa hageja seadusega kaitstud õigusi ja huve kaitsta. Viidatud määrusega jäeti menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda“. Seega ei olnud kaebaja poolt kliendi nimel kohtusse esitatud hagi mistahes viisil kliendile soodsam, kuna klient pidi tasuma täiendavalt riigilõivu summas 700 eurot ning lisaks jäeti kaebaja kliendi kanda ka menetlusosaliste menetluskulud. Kaebaja väide, et hagihinna ja suuruse määramisel on mitu alternatiivi pole kohtu hinnangul asjakohane. Kohus nõustub vastustajaga, et riigilõivu suuruse määramisel kehtivad kindlad reeglid ja asjaolu, et advokaat neid ebaõigesti tõlgendab, ei tähendab teise alternatiivi olemasolu, vaid näitab advokaadi asjatundmatust. Ka antud asjas ei aktsepteerinud maakohus kaebaja alternatiivset seisukohta, vaid kohustas hagejat (kaebaja klienti) tasuma riigilõivu puuduolev osa 10 päeva jooksul. 5.4 Ebaõige on kaebaja väide, et kaebaja klient oli rahul poolte vahel välja kujunenud suhtluskorra ja selle sagedusega. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus klient esitab kaebuse ja heidab advokaadile mittesuhtlemist ette, siis ei saa kuidagi asuda seisukohale, et klient on suhtlemisega rahul. EA

§ 14

lg 4 sätestab selgelt advokaadi kohustuse klienti regulaarselt teavitada ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastata kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles. Vaidluse korral on advokaat kohustatud tõendama, et ta täitis nimetatud lõikes sätestatud kohustust (vt Eesti Advokatuuri eetikakoodeks. Kommenteeritud väljaanne, Juura, 2018, lk 156). Kindlasti tuleb klienti viivitamatult teavitada, kui õigusabi osutamise käigus selgub, et kliendi poolt soovitut ei ole võimalik saavutada (vt samas, lk 157). Kohus nõustub vastustajaga, et ühenduse võtmist (kui positiivset asjaolu) peab tõendama just isik, kes sellele tugineb. Käesolevas asjas ei ole advokaat kliendi etteheiteid ümber lükanud. Ka ei ole kaebaja kordagi väitnud, et ta oleks kliendile regulaarselt infot edastanud. Seega on vastustaja 17 õigesti leidnud, et kaebaja on EA

§ 14lg-s 4 sätestatud kohustust rikkunud.

Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja on

§ 14

lg-s 4 sätestatud kohustust rikkunud ka seeläbi, et ta ei edastanud kliendile, vaatamata kliendi korduvatele taotlustele, tööde aruannet ja informatsiooni, millele on kulutatud kliendi pool tasutud ettemaks summas 2000 eurot. Puudub vaidlus, et kaebaja seda ei teinud. Kaebaja kinnitas 03.06.2021 ärakuulamisel, et ei ole aruannet esitanud, kuid on valmis seda kohe tegema, kui on saanud kinnituse, et aruande saamise taotluse on esitanud just klient. Kaebaja selgitas aukohtumenetluse käigus, et pole ka pärast digitaalselt allkirjastatud taotluse saamist veendunud, et aruannet küsib klient, mitte keegi kolmas isik, mistõttu keeldus AdvS § 45 lg-le 1 viidates tööde aruande väljastamisest. Vastustaja on õigesti leidnud, et kui klient on lisaks korduvatele taasesitamist võimaldavas vormis saadetud kaebustele edastanud ka digitaalselt allkirjastatud taotluse, puudub advokaadil alus keelduda kirjaliku tööde aruande esitamisest. Kaebaja käsitlusega temapoolse kõrgendatud hoolsuskohustuse täitmisest kohus ei nõustu. Kuna kaebaja klient oli talle esitanud digiallkirjastatud pöördumise, puudus põhjendatud kahtlus isikusamasuse suhtes. Kaebaja viidatud EA juhatuse poolt 14.12.2010 kinnitatud elektrooniliste vahendite ja interneti kasutamise juhendi lisa p 6.1.2 selgitabki, et isikusamasuse kontrollimine on lihtsam digitaalallkirja kasutamise korral (dtl 36). 5.5 Kaebaja leiab ekslikult, et aukohus on teda karistanud ka selle eest, et ta ei esitanud aruannet viivitamatult pärast aukohtu poolt vastava nõude saamist. Aukohtu etteheide kaebajale seisnes otsusest nähtuvalt selles, et kaebaja ei olnud jooksvalt täitnud aruande pidamise kohustust. Aukohus on otsuses selgitanud, et aeg, mida kaebaja vajas aruande esitamiseks, viitab sellele, et aruannet ei olnud peetud tööde teostamise ajal. Vastustaja seletuse kohaselt oli kaebaja 03.06.2021 suuliselt antud selgitus, et ta ei ole valmis kohe aruannet esitama, oli üksnes tõend aruandepidamise kohustuste rikkumise kohta, mida arvestati kogumis asjaoluga, et 03.06.2021 aukohtu poolt esitatud nõue ei olnud kaebajale ootamatu, vaid tema klient oli samasisulise nõude esitanud juba sama 2021 veebruaris ning aukohus oli viidanud selle esitamise vajadusele 01.04.2021 protokollis. Seega oli kaebajale hiljemalt pärast aukohtu 01.04.2021 istungi protokollilise määruse kättesaamist teada, et tal peab olema olemas tööde aruanne, millest nähtub, kuhu on kulutatud kliendi poolt ettemaksuna tasutud 2000 eurot. Aukohtule edastatud aruanne näitab aga, et kaebaja koostas tööde aruande alles pärast aukohtult 03.06.2021 saadud suulist korraldust. 5.6 Kaebaja leiab ekslikult, et aukohus on teda karistanud selle eest, et ta ei esitanud politseile avaldust. Aukohtu otsusest nähtub, et kaebaja soovis, et aukohus tuvastaks klientidele kuuluvate telefoninumbrid ja isikute viibimiskohad ajal, kui allkirjastati tööde aruande esitamise taotlus ja aukohtule esitatud pöördumine. Aukohus selgitas otsuses, et selliste taotluste esitamisel ei ole advokaat käitunud klientide suhtes ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Seega tuvastas aukohus advokaadi tegevuses kliendi suhtes lugupidamatu käitumise, mitte ei karistanud advokaati selle eest, et ta ei esitanud politseile avaldust. 5.7 Kaebaja leiab ekslikult, et talle on ette heidetud AdvS § 45 sätestatud konfidentsiaalsuskohustuse järgimist. Aukohus heidab advokaadile ette Eesti Advokatuuri

§ 24

lg-te 1 ja 2 rikkumist.

nõuetele 18 mittevastavat suhtlust kolleegiga heideti kaebajale ette juba aukohtusse pöördunud isikute 17.02.2021 pöördumises. Seega oli aukohtul kohustus viidatud etteheidet käsitleda. Vastustaja on selgitanud, et ta nõustus etteheitega lähtudes mh kaebaja enda poolt esitatud kolleegi patrooni vandeadvokaat R. L. peetud telefonivestluste helisalvestistest. Aukohus on õigesti märkinud, et klientidel on õigus küsida enda asjas teist arvamust teisest advokaadibüroost ning seda ei tohiks automaatselt tõlgendada kui kõlvatut konkurentsi. Kaebaja aga vastavasisulised etteheited tegi. Aukohtule esitatud materjalist ei nähtunud, et kaebaja oleks proovinud tekkinud lahkheli lahendada otse kolleegiga suheldes. Puudub vaidlus, et kaebaja asus kaebaja suhtlema kolleegi patrooniga. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja seisukoht, et patrooni poole pöördumine patroneeritava asemel on

§-le 24 vastav suhtlus, on ebaõige. EA

§ 24mõttes tuleb pidada kolleegiks ka vandeadvokaadi abisid.

5.8 Kohtu hinnangul pole alust pidada kaebaja karistust ebaproportsionaalseks. Vastustaja on selgitanud, et arvestades asjaolu, et kaebajal puuduvad varasemad karistused, pidas ta kuue erineva kutse-eetikanormi rikkumise eest vastavaks karistuseks noomitust, mis on leebeim võimalik advokatuuri liikmele määratav karistus (vt AdvS § 19 lg 2). Kohus ei nõustu kaebajaga, et talle määrati koos noomitusega ka rahaline karistus. Kaebajale määratud 584 euro tasumise kohustus pole karistus, vaid EA kodukorra § 59 lg 2 ettenähtud aukohtu menetluskulude hüvitis, kompenseerimaks osa kuludest, mida advokatuur kannab seoses advokatuuri liikmete ja Eestis tegutsevate välisriigi advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle järelevalve tegemisega. Nimetatud hüvitis on kehtestatud AdvS § 9 p 9 alusel, mis näeb ette üldkogu võimaluse kehtestada muude tasude maksmise ja kulude hüvitamise tingimused ja korra ning tasu suuruse. Kõnealuse regulatsiooni põhiseaduspärasuses kohus ei kahtle. Ekslik on kaebaja seisukoht, et hüvitis on diskrimineeriv ega taga võrdset kohtlemist. Kaebaja viide olukorrale, kus aukohus advokaadi käitumises distsiplinaarsüütegu ei tuvasta, pole käesoleval juhul asjakohane. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et tal puudus võimalus vaidlusaluse kuluga arvestada. Aukohtumenetluskulude hüvitise maksmise kohustus kehtestati enne aukohtumenetluse algust (19.01.2021), seejuures oli ka kaebajal advokatuuri liikmena võimalus otsustusprotsessis osaleda. 6. Menetluskulude väljamõistmist pole taotletud. Seega jäävad kummagi poole menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys 19