RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis 5-23

) § 114 lõike 3 alusel. Kaebaja oli saanud politseiteenistuses olles 50-aastaseks ja tema politseiteenistuse staaž oli Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) kinnitusel avalduse esitamise aja seisuga 37 aastat 4 kuud ja 27 päeva.

1. SKA jättis
2. detsembri
3. a otsusega nr E05069-1 (otsus) kaebaja väljateenitud aastate pensioni määramise avalduse rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt. Kaebaja taotles väljateenitud aastate pensioni politseiametnikuna, kes oli teenistuses piirivalveametnikuna
4. juulil 2007 jõustunud piirivalveteenistuse seaduse (PVTS) alusel.

§ 114

lõike 3 alusel tekib 50aastaselt õigus pensionile politseiametnikul, kui ta oli

-i jõustumisel (s.o 1. jaanuaril 2010) PVTS-i alusel piirivalveteenistuses, vahetult

-i jõustumisel nimetati ametikohale politseiametnikuna ja

1. a
2. juuliks oli tal vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12 aastat ja kuus kuud. Kaebaja täitis kaks esimest tingimust, kuid täitmata oli kolmas tingimus:
3. juuli 2007 seisuga ei olnud kaebaja piirivalveteenistuses ja sellest tulenevalt ei olnud tal ka seisuga
4. juuli 2007 piirivalveteenistuse staaži. Kaebaja asus piirivalveteenistusse
5. augustil 2008 ning sellest ajast arvestatakse tema piirivalveteenistuse staaži. Enne piirivalveteenistusse asumist oli kaebaja politseiteenistuses
6. septembrist 1990 kuni
7. veebruarini 1991 ja
8. märtsist 1991 kuni
9. oktoobrini
10. PVTS § 42 lõike 2 järgi on need politseiteenistuse perioodid arvestatud siiski 5-23-25 piirivalveteenistuse staaži hulka, kuna järgnes teenistus piirivalveametniku ametikohal. Kokkuvõttes ei ole kaebaja osas kohaldatav

§ 114lõige 3.

Tema suhtes tuleb kohaldada

§ 114

lõiget 1, mille kohaselt tekib õigus väljateenitud aastate pensionile 55-aastaselt.

1. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse SKA otsuse tühistamiseks ning SKA kohustamiseks vaadata avaldus uuesti läbi.
2. Tallinna Halduskohus jättis
3. mai
4. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja oli politseiametnik
5. märtsist 1991 kuni
6. oktoobrini 2007 ja piirivalveametnik
7. augustist 2008 kuni
8. detsembrini
9. Kaebaja oli alates
10. jaanuarist 2010 taas politseiametnik ning ametis ka pensioniavalduse esitamise ajal. Kaebaja puhul on seega täitmata

§ 114lõike 3 punktis 3 sätestatud eeldus, kuna tal ei olnud 1.

juuli 2007 seisuga piirivalveteenistuse staaži. PVTS § 86 lõikes 1 sätestatud eelduste täidetuse korral tekkis piirivalveametnikul 50-aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile. Kaebajal ei olnud PVTS-i kehtivuse ajal PVTS § 86 lõike 1 alusel pensioniõiguse tekkimise eeldused täidetud. Asjaolust, et PVTS-i alusel väljateenitud aastate pensioni õiguse tekkimisel loeti politseiteenistuse staaž piirivalveteenistuse staaži hulka, ei järeldu, et kaebajal on õigus saada

§ 114

lõike 3 alusel väljateenitud aastate pensioni.

§ 114lõike 3 punkt 3 on põhiseaduspärane säte.

Kaebaja viidatud gruppe ei ole meelevaldselt erinevalt koheldud. Diskrimineeriv pole see, et seadusandja eelistas ühe riigiorgani ametnikke teise riigiorgani ametnikele. Riigikogul on ametipensionide määramisel avar otsustusruum. Soodustuse kehtestamisel on paratamatu, et selle kehtivusaja algus on erinev. Õiguspärase ootuse põhimõtet pole rikutud, kuna kaebajale ei tekitatud

1. juuli 2007 seisuga ootust saada pensionile 50-aastaselt. Sellel ajal oli kaebaja politseiteenistuses, mitte piirivalveteenistuses.
2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
3. märtsi
4. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu ja Sotsiaalkindlustusameti otsused ning kohustas Sotsiaalkindlustusametit kaebaja avaldust uuesti läbi vaatama. Kohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ning jättis otsuse tegemisel kohaldamata

§ 114

lõike 3 punkti 3 osas, milles see ei võimaldanud politseiteenistuses oleval inimesel minna väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt olukorras, kus politseiametnik oli politseiteenistuse seaduse (PolTS) alusel

1. juuliks 2007 omandanud vähemalt 20 aastat politseiteenistuse staaži, ta asus pärast
2. juulit 2007, kuid enne
3. jaanuari 2010 piirivalveteenistusse ning jätkas pärast Politseiameti ja Piirivalveameti ühendamist alates
4. jaanuarist 2010 kuni 50-aastaseks saamiseni politseiametnikuna politseiteenistuses. TALLINNA RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6.

§ 114lõige 3 välistab kaebajale väljateenitud aastate pensioni määramise.

Selle sätte põhiseaduspärasusest sõltub, kas kaebajal on õigus väljateenitud aastate pensionile piirvanuse 50 aastat täitumisel ja kas vastustaja oli kohustatud kaebaja taotluse rahuldama.

1. Kaebajal pole veel tekkinud varalist õigust politseiametniku väljateenitud aastate pensionile, kuna seaduses sätestatud kõik tingimused ametipensioni saamiseks pole täidetud. Seega pole põhjendatud lugeda politseiametniku väljateenitud aastate pensioni seaduse alusel tekkinud varaliseks õiguseks, mille kaitse tuleks lugeda hõlmatuks Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega.
2. Samuti pole rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebaja lahkus politseiteenistusest piirivalveteenistusse
3. augustil
4. Sellel ajal kehtis PVTS § 50 lõige 1, mille kohaselt oli väljateenitud aastate pensioni piirvanus 55 aastat. Seadusandja pole kaebajale lubanud, et kui ta lahkub politseiteenistusest enne seda, kui tal täitub piirvanus 50 aastat, säilib tal õigus ka teises teenistuses minna väljateenitud aastate pensionile 50 aasta vanuselt varem kehtinud normide alusel.
5. Kaebaja kuulub gruppi (esimene grupp), kes: 1) asus politseiteenistusse ajal, millal kehtis norm, mille kohaselt oli isikul õigus nõutud staaži täitumisel minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile; 2) oli olnud PolTS-i alusel politseiteenistuses vähemalt 20 aastat; 2

-i jõustumist jätkas

-i alusel politseiteenistuses.

1. Võrdlusgruppi (teine grupp) kuuluvad isikud, kes: 1) asusid piirivalveteenistusse enne
2. juulit 2007; 2) olid
3. juuliks 2007 täitnud 20-aastase piirivalveteenistuse staaži ning 3) jätkasid pärast ametite liitmist ehk
4. jaanuari 2010 politseiteenistuses.
5. Esimest ja teist gruppi ühendab asjaolu, et mõlemale grupile oli seadusandaja võimaldanud teenistusse asumisel minna väljateenitud aastate pensionile piirvanuse 50 aastat täitumisel, kui nad olid omandanud teenistusstaaži 20 aastat. Gruppe ühendab ka asjaolu, et nad olid
6. juuliks 2007 omandanud staaži 20 aastat. Samuti ühendab gruppe see, et nad olid piirvanuse 50 aastat täitumisel politseiteenistuses. Gruppe eristavaks asjaoluks on see, et esimene grupp asus piirivalveteenistusse pärast
7. juulit
8. Esimest gruppi on seega võimalik teise grupiga võrrelda.
9. Seadusandja säilitas teisele grupile pärast ametite liitmist õiguse väljateenitud aastate pensionile jätkuvalt 50-aastaselt. Kuigi võrdlusgrupp oli 20 aastat staaži omandanud piirivalveteenistuses, võisid nad piirvanuse omandada ka politseiteenistuses. Seega ei pidanud seadusandja piirivalve- ja politseiteenistuse töö iseloomu – riigi sisemise julgeoleku tagamist – sedavõrd erinevaks, välistamaks ametite liitmisel staažide ühtlustamine ja piirvanuse 50 aastat täitmine teises teenistuses. Pärast ametite liitmist, kui piirivalveteenistusest sai politseiteenistus, lubati endistel piirivalveteenistujatel piirvanus 50 aastat omandada politseiteenistuses. Seadusandja ei võimaldanud aga esimesele grupile omandada piirvanust 50 aastat politseiteenistuses, kuigi isik oli politseiteenistuse esimesel perioodil täitnud 20 aasta staažinõude ja pärast ametite liitmist oli edaspidi tegemist politseiteenistusega. Kuna esimesel grupil pole õigust piirvanust 50 aastat täita

-i kehtivuse ajal, koheldakse esimest gruppi teisest grupist ebasoodsamalt. Seega on tegemist võrdsuspõhiõiguse riivega.

1. Seaduseelnõude seletuskirjadest pole välja loetav, miks esimesele grupile ei loodud teise grupiga sarnast õigust. Esimene grupp võis jääda seadusandja tähelepanu alt välja juhuslikult, sest sellesse kuuluvate isikute arv ei pruugi olla suur.
2. Esimese grupi halvemat kohtlemist ei saa õigustada sellega, et otsustati kaitsta teise grupi õiguspärast ootust minna väljateenitud aastate pensionile pärast ametite liitmist piirvanuse saabumisel politseiteenistuses. Selle argumendiga saab õigustada seda, miks tuli teisele grupile säilitada

-i jõustumisel omaaegne õigus väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt. Nii politseiametnikud kui ka piirivalveametnikud täitsid sisemise rahu ja julgeoleku tagamise ülesandeid ja ei erine üksteisest sisuliselt.

1. Eelduslikult ei ole tegemist riigile suure kuluga, kui kaebaja grupil on õigus minna väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt. SKA-le teadaolevalt pole tegemist tavapäraste juhtumitega. Riigi raha sääst ei saa olla seega eelduslikult väga ulatuslik.
2. Küsimus, kas esimene võrdlusgrupp saab pikaaegse teenistuse korral minna väljateenitud aastate pensionile viis aastat varem, ei ole väheoluline. Kaebaja oli politseiteenistuse 20-aastase staaži välja teeninud enne piirivalveteenistusse asumist. Kaebaja politseiteenistus jääb ajajärku, kui politseitöö oli riigis toimunud suurtest muutustest tingitud sündmuste tõttu eelduslikult raske ning tasu selle eest väike. Selle kompensatsiooniks võis olla väljateenitud aastate pension.
3. Arvestades riive intensiivsust ja riigi raha säästliku kasutamise eesmärgi saavutamise ulatust, ei esine esimese grupi erinevaks kohtlemiseks mõistlikku põhjust. Kaebaja võrdsuspõhiõigust on ebaproportsionaalselt riivatud. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu
4. Riigikogu nimel arvamust avaldanud õiguskomisjon on seisukohal, et

§ 114lõike 3 punkt 3 on põhiseadusega kooskõlas.

Sätte eesmärk on tagada piirivalveametniku ametipensioni säilimine nendele isikutele, kes olid juba enne 1. juulit 2007 kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) alusel 3

§ 114

lõige 3 neile isikutele õiguse 50-aastaselt (55 aasta asemel) väljateenitud aastate pensionile juhul, kui kõik § 114 lõikes 3 sätestatud tingimused on täidetud. Kaebaja nende isikute hulka ei kuulu. Seadusandja ei ole soovinud luua uusi gruppe, kellele laieneb väljateenitud aastate pension

§ 114lõike 3 alusel 50-aastaselt.

Sellele vastupidiselt on Riigikogu kaotanud ametipensionid politseiteenistusse alates

1. aasta
2. jaanuarist astuvatele isikutele. Õiguskantsler
3. Õiguskantsler on seisukohal, et

§ 114

lõike 3 punkt 3 ja

§ 117

lõike 1 punkt 1 on vaidluse all olevas osas vastuolus PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. Ainus takistus, miks kohtuasja algatanud inimesele ei määrata 50-aastaselt pensioni, seisneb selles, et ta ei olnud

1. juuli 2007 seisuga piirivalveteenistuses ega asunud
2. jaanuari 2010 seisuga PPA-s politseiametnikuna teenistusse vahetult politseiteenistusest, vaid piirivalveteenistusest.
3. Arvestades, et kaebaja õigus võrdsele kohtlemisele tugineb muu hulgas sellele, et pensioniõigused on säilitatud kõikidele kuni
4. detsembrini (k.a) 2009 politseiteenistuses olnud inimestele, kes jätkasid
5. jaanuari 2010 seisuga teenistust PPA-s politseiametnikena, võib asjassepuutuvaks pidada ka

§ 117lõike 1 punkti 1.

See säte takistab kohtuasja algatanud inimesel saada pensioni 50-aastaselt, kuna ta oli vahetult enne piirivalveteenistuse ja politseiteenistuse liitmist ja PPA-sse asumist olnud piirivalveteenistuses, mitte aga politseiteenistuses. 21.

§ 114

lõike 3 eesmärk on õiguspärase ootuse austamine nende inimeste suhtes, kellel on vähemalt 20 aastat piirivalveteenistuse staaži ning kellel oli õigus 50-aastaselt pensioni saada juba PVTS § 86 lõike 1 alusel. Need on inimesed, kelle pensioniõigusi reguleeris enne PVTS-i kehtestamist KVTS. Ülejäänud piirivalveteenistuses olnud inimestel oli õigus pensioni saada 55-aastaselt PVTS § 50 lõike 1 alusel.

§ 117lõige 1 on seevastu kantud eesmärgist kaitsta nende inimeste õiguspärast ootust, kellel oleks Pol

TS § 211 lõike 1 kehtima jäämisel olnud õigus saada pensioni 50-aastaselt. Seejuures ei pea

§ 117

lõike 1 punkti 3 järgi olema inimesel selleks ajaks 20-aastane politseiteenistuse staažinõue täidetud. Nii tekib 50-aastaselt pensioni saamise õigus ka sellel politseiametnikul, kes oli

-i jõustumisel politseiteenistuses, kuid kelle staažinõue täitub alles tulevikus. 22.

§ 114

lõikega 3 ja

§ 117

lõikega 1 sooviti säilitada 50-aastaselt pensioni saamise õigus neile inimestele, kes vahetult pärast piirivalveteenistuse ja politseiteenistuse liitmist jätkasid teenistust PPA-s. Ka kaebaja jätkas

-i alusel teenistust PPA-s vahetult pärast piirivalveteenistuse ja politseiteenistuse liitmist. Asjas on määravaks saanud see, et kõnealune inimene ei olnud

1. juuli 2007 seisuga piirivalveteenistuses ning ta ei asunud
2. jaanuari 2010 seisuga piirivalveteenistuse ja politseiteenistuse liitmisel PPA politseiametnikuna teenistusse vahetult politseiteenistusest, vaid piirivalveteenistusest. Puudub mõistlik ja asjakohane põhjus, miks peaks nende asjaolude tõttu kohtlema pensioniõiguste säilitamisel tuntavalt halvemini inimest, kes on PolTS-i alusel omandanud vähemalt 20 aastat politseiteenistuse staaži, teeninud piirivalves ning vahetult pärast kahe teenistuse ühendamist jätkanud teenistust PPA-s politseiametnikuna. 50-aastaselt saavad pensioni ka politseiametnikud, kes olid

-i jõustumisel politseiteenistuses, kuid kellel oli selleks ajaks politseiteenistuse staaži nt vaid mõned aastad.

1. Samuti puudub mõistlik põhjus, miks peaks
2. juuli 2007 seisuga 20 aastat piirivalveteenistuses olnud inimese õiguspärast ootust kaitsma rohkem kui varem sama pikalt politseiteenistuses olnud, ent mõned aastad enne piirivalveteenistuse ja politseiteenistuse liitmist Piirivalveametisse siirdunud ja

-i jõustumisel vahetult PPA-s teenistust jätkanud isiku õigust saada 50-aastaselt pensioni. Piirivalveteenistuse ja politseiteenistuse liitmisel sooviti teenistust vahetult jätkavatele inimestele säilitada need pensioniõigused, mis olid varem sätestatud PolTS-is ja PVTS-is. Seda tehes jäi seadusandjal kahe silma vahele, et teenistuste vahel toimus liikumist: osa politseiametnikest olid siirdunud piirivalveteenistusse ja vastupidi. 24. Tõsi, kaebaja ei lahkunud politseiteenistusest vahetult piirivalveteenistusse. Ka pidi ta politseiteenistusest lahkumisel arvestama, et sellel on mõju tema pensioniõigustele, sh sellega, et 4

§ 117

lõikega 1 anti õigus saada pensioni 50-aastaselt, luges vaid fakt, et inimene oli politsei- ja piirivalveteenistuse liitmisel asunud PPA teenistusse politseiametnikuna vahetult pärast ühendameti loomist, mitte see, kas ta varem oli olnud katkematult politseiteenistuses. Justiitsminister 25. Justiitsminister on seisukohal, et

§ 114lõike 3 punkt 3 on vaidlusaluses osas põhiseadusega kooskõlas.

Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust, et pensionile mineku tingimused jäävad sellisteks, nagu need olid siis, kui ta teenistusse asus.

1. juulil 2007 kehtestatud PVTS-i kohaselt kehtis politseiteenistuse staaži arvestamine piirivalveteenistuse staaži hulka vaid isikutele, kes olid seaduse jõustumise ajal piirivalveteenistuses. Kaebaja ei olnud
2. juulil 2007 piirivalveteenistuses, vaid oli sel ajal politseiametnik ning asus piirivalveametnikuna teenistusse hiljem. Seega ei saanud kaebaja eeldada, et staaži arvestamise säte talle kohaldub. PVTS § 50 nägi üldsättena kaebaja piirivalveteenistusse asumise ajal ette, et piirivalveametnikel on 55-aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile. 26.

-i jõustumisel säilitati varasemad pensioniõiguse tekkimise põhimõtted

§ 114

lõikes 3 ja ei soovitud luua juurde isikute gruppe, kellel tekiks õigus väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt. Teisalt ei soovitud ka rikkuda politseinike õiguspärast ootust, kui nende pensionile jäämise aeg oleks võrdsustatud piirivalvurite omaga ehk tõstetud 55 eluaastani. Seega reformi tegemisel hoiduti politseiametnike pensioniea tõstmisest ja samas riigi raha kasutamise säästlikkust silmas pidades on mõistetav riigi otsus reformi käigus mitte suurendada 50-aastaselt pensionile minevate isikute ringi.

1. Muudatuste tegemine pensionisüsteemis nõuab seatavate tingimuste osas nii ajaliste kui sisuliste piiride tõmbamist ja võib osa pensionisaajaid mõjutada negatiivselt, tuues kaasa ebavõrdse kohtlemise. Võrdsuspõhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Võrdselt tuleb kohelda üksnes võrreldavaid isikugruppe.
2. Kui võrrelda

§ 114

lõikes 3 ja § 117 lõikes 1 nimetatud politseiametnikke, kellele on nähtud ette väljateenitud aastate pensionile jäämine 50-aastaselt, siis ühel grupil (kes olid

-i jõustumise ajal piirivalveteenistuses), on täiendav tingimus ehk isikul pidi olema

1. aasta
2. juuliks vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12 aastat ja kuus kuud. Samas on need grupid erinevad selle poolest, et ühes grupis olevad isikud on olnud (järjest) politseiteenistuses, teine grupp liikus politseija piirivalveteenistuse vahel. Tegemist ei ole võrreldavate isikugruppidega. Riigikogul on ametipensionide süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. Sotsiaalministeerium
3. Sotsiaalministeerium on seisukohal, et vaidlusalune säte on põhiseaduspärane. Piirivalve- ja politseiteenistus olid kaebaja teenistuskoha vahetamise ajal erinevates seadustes reguleeritud erinevad teenistused, kus erinev oli ka pensionile saamise aeg. Tegemist ei ole võrreldavate gruppidega. Kaebajal on kehtiva seaduse alusel 50-aastaselt pensionile minemiseks oluline tingimus täitmata – ta ei olnud
4. juulil 2007 piirivalveteenistuses, vaid politseiteenistuses. Olles politseiteenistuses üleminekuregulatsiooni loomise ajal, ei saanud tal tekkida ootust, et talle kohalduks teise teenistuse regulatsioon. Eripensionid on riigi loodud soodustus mingile isikute grupile ning seadusandjal on nende üle otsustamisel avar kaalutlusruum. Võrreldavad saavad olla vaid tollal piirivalves teeninud isikud piirivalves teeninud isikutega, mitte piirivalves teeninud isikud politseis teeninud isikutega. Siseminister
5. Siseminister leiab, et

§ 114lõike 3 punkt 3 on põhiseaduspärane.

Esineb mõistlik põhjus, miks ringkonnakohtu võrreldud gruppe on erinevalt koheldud. PVTS sätestas 50-aastase pensioniea vaid neile piirivalveametnikele, kes olid 1. juulil 2007 piirivalveteenistuses ja kes olid selleks ajaks välja teeninud vähemalt 20-aastase piirivalveteenistuse staaži (PVTS § 86 lõige 1). Selle erisuse 5

-i kehtestamisel oli eesmärk mh elanikkonna üldist vananemist arvestades säilitada senine olukord ja mitte luua juurde isikute gruppe, kellel tekiks õigus väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt. PolTS-i ja PVTS-i kehtima jäämise korral oleks kaebaja suhtes kohaldunud samuti 55-aastane pensioniiga ja tema õiguslik olukord ei oleks olnud teistsugune. Teenistusstaažist sõltuvate hüvede säilimise sidumine konkreetsel ajal (nt uue seaduse jõustumisel) vastavas teenistuses olekuga on seadusandja tavapärane praktika, mida kasutati ka nt avaliku teenistuse seaduse jõustamisel. Eripensioniõiguse andmine ei ole riigi põhiseadusest tulenev kohustus, sest soodsamaid pensionitingimusi ei anta põhiseadusega nõutud miinimumi ehk sotsiaalsete põhiõiguste tagamiseks. Tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mille kujundamisel on Riigikogul väga avar otsustusruum. Kuigi kaebajal ei ole õigust minna pensionile 50-aastaselt, jääb ta eripensioni subjektiks, kellel tekib pensioniõigus 55-aastaselt. SKA

1. SKA leiab, et tema pädevusse kuulub kehtiva seaduse rakendamine, aga mitte arvamuse avaldamine selle põhiseaduspärasuse kohta. XX
2. Kaebaja leiab, et vaidlusalust sätet on võimalik tõlgendada põhiseadusega kooskõlas selliselt, et ka pärast kaebaja piirivalveteenistusse asumist, mil kogu tema staaž muutus piirivalveteenistuse staažiks, saab hinnata, kas
3. juuli 2007 seisuga oli tal 20 aastat piirivalveteenistuse staaži täis. Kui Riigikohus asub seisukohale, et sätet ei ole võimalik kaebaja kirjeldatud viisil tõlgendada, rikub see säte kaebaja põhiseadusest tulenevat võrdsuspõhiõigust. Teenistuskoha vahetamise ajaks oli kaebajal enam kui 20 aastat teenistusstaaži täis ning politseiteenistuse staaž on võrdväärne piirivalveteenistuse staažiga. Sellega tekkis kaebajal õiguspärane ootus 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile minna ka piirivalveteenistusse asudes. Kui kaebaja oleks samal ajal asunud piirivalveteenistusest politseiteenistusse, oleks tal praegu võimalik 50-aastaselt eripensioni saada. Kui kaebaja oleks 1,5 aastat varem või 1,5 aastat hiljem teenistuskohta vahetanud, oleks tal samuti võimalik 50-aastaselt eripensioni saada. Seega koheldakse pensioni saamise võimaluse osas ebasoodsamalt vaid kitsal ajavahemikul politseiteenistusest piirivalveteenistusse liikunud isikuid. Sellisesse isikute rühma kuulub teadaolevalt ainult kaebaja, kellel Piirivalveamet palus ise ja oma vajadustest lähtuvalt teha teenistuskoha vahetus just sellel ajal. Piirivalveamet on varem jaatanud kaebaja õigust 50-aastaselt pensionile jääda ja kaebaja usaldas sellekohaseid kinnitusi. Teenistuskoha vahetamise ajaks oli teada, et politsei- ja piirivalveteenistused liidetakse ja teenistustingimused võrdsustatakse. Ei ole lubatav, et kaebaja peab riigi eksliku või pahatahtliku tegutsemise tõttu veel viis aastat PPA teenistuses olema. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE
4. Politsei ja piirivalve seaduse § 114 lõike 3 punkt 3 sätestab: „

§ 114lõike 3 alusel.

Ringkonnakohus leidis, et kehtivat

§ 114

lõiget 3 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et sellest tuleneks kaebajale õigus minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile. Samas oleks

§ 114

lõike 3 põhiseaduspärasuse korral tulenenud kaebaja nimetatud õigus just sellest sättest. Ringkonnakohus kontrollis ka, kas kaebajal ei tekkinud õigust minna (

§ 114

lõikes 3 märgituga samadel tingimustel) 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile

§ 117

lõike 1 alusel, ning leidis, et sellise õiguse tekkimise välistas asjaolu, et kaebaja ei olnud

-i jõustumise hetkel politseiteenistuses PolTS-i mõttes. 37. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et ringkonnakohus oleks tõlgendanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatades

-i norme valesti, ning lähtub järgnevas sellest, et vaidlustatud normist ega ühestki muust politseiametnikule väljateenitud aastate pensioni saamiseks õigust andvast

-i normist ei tulenenud kaebajale õigust minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile.

§ 114

lõige 3 on asjassepuutuv norm, sest muust alusest tuleneva pensioniõiguse puudumisel sõltub selle normi põhiseaduspärasusest, kas kaebajal tekkis 50-aastaseks saamisel õigus minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile. 38. Õiguskantsler on leidnud, et asjassepuutuva sättena võib käesolevas asjas käsitada lisaks

§ 114

lõikele 3 ka

§ 117

lõiget 1, sest kaebajal oli ka viimati nimetatud sätte järgi täitmata üksnes üks 50-aastaselt väljateenitud aastate pensioni saamise tingimus. Kolleegium ei pea põhjendatuks kontrolli laiendamist sellele sättele. Nagu eespool öeldud, kontrollis ringkonnakohus põhikohtuasjas küll selle sätte kohaldatavust kaebaja suhtes, kuid jättis normi kohaldamata. Kaebaja ei taotlenud selle sätte alusel endale pensioni määramist ning kohtuasjas ei vaieldud selle üle, et kaebaja ei täitnud selles

§ 117

lõikes 1 sätestatud pensioni saamise tingimusi (ei olnud

-i jõustumise hetkel politseiteenistuses PolTS-i mõttes). Seetõttu puudub vajadus tunnistada säte asjassepuutuvaks üksnes seetõttu, et kaebajal oleks teatud tingimustel võinud tekkida pensioniõigus ka mõne muu normi alusel, kuigi ta normis sätestatud tingimusi põhikohtuasja asjaoludel ei täida. II

1. PS § 12 lõikega 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus nr 5-19-42/13, punkt 47).
4. Ringkonnakohus võrdles põhikohtuasjas kaebajat ja muud temaga samas olukorras olevat isikut (võrdlusgrupp 1) ning isikut, kellel tekkis

§ 114lõike 3 alusel õigus minna väljateenitud aastate 7

§ 114

lõike 3 kohaselt tekib õigus väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt politseiametnikul: 1) kes oli

-i jõustumisel PVTS-i alusel piirivalveteenistuses; 2) kes on vahetult

-i jõustumisel nimetatud ametikohale politseiametnikuna ja 3) kellel oli

1. aasta
2. juuliks vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12 aastat ja kuus kuud.
3. Kaebaja oli vahetult enne

-i jõustumist, s.o enne 1. jaanuari 2010, piirivalveteenistuses ja nimetati

-i jõustumisel politseiametniku ametikohale, samuti oli ta saanud politseiteenistuses olles 50-aastaseks. 43. Erinevalt võrdlusgruppi kuuluvatest isikutest ei täitnud kaebaja aga

§ 114lõike 3 punktis 3 nimetatud tingimust: ta ei olnud enne 1.

juulit 2007 piirivalveteenistuses ning tal puudus selleks hetkeks piirivalveteenistuse staaž. Ent kui kaebaja oleks olnud enne 1. juulit 2007 piirivalveteenistuses, oleks tema varasem pikaajaline politseiteenistuse staaž arvatud PVTS § 42 lõike 2 punkti 4 alusel piirivalveteenistuse staaži hulka ja staažinõue oleks olnud täidetud. Seega on erinevat kohtlemist määravaks tunnuseks, mille tõttu kaebaja ei vastanud

§ 114

lõike 3 alusel pensioniõiguse tekkimise tingimustele, üksnes asjaolu, et kaebaja ei olnud enne

1. juulit 2007 piirivalveteenistuses.
2. Tingimus, et 50-aastaselt piirivalveametniku väljateenitud aastate pensionile mineku õigus tekib üksnes isikul, kellel oli enne
3. juulit 2007, s.o enne PVTS-i jõustumist, välja teenitud vähemalt 20 aasta pikkune piirivalveteenistuse staaž, kehtestati esimest korda enne

-i kehtinud PVTS § 86 lõikega

1. Seevastu sellistel isikutel nagu kaebaja, kes asusid piirivalveteenistusse pärast
2. juulit 2007, oli PVTS § 50 lõike 1 kohaselt õigus minna väljateenitud aastate pensionile 55-aastaselt.
3. PVTS-i eelnõu seletuskirjas (seletuskiri eelnõu 1046 SE juurde, X Riigikogu, lk 39) on PVTS § 86 lõike 1 kehtestamise põhjendusena märgitud: „Piirivalveametnikel, kes on piirivalveteenistuses PVTS jõustumise ajal, on õiguspärane ootus saada eriteenistusest tulenevat pensioni senistel tingimustel. PVTS § 50 lg 1 kehtestab seni piirivalveteenistust reguleerinud KVTS-ga võrreldes viis aastat kõrgema vanusepiiri, millest alates tekib isikul õigus saada väljateenitud aastate pensioni. Seetõttu sätestab § 86 lg 1 seaduse jõustumise ajal teenistuses olevatele piirivalveametnikele õiguse saada PVTS sätestatud väljateenitud aastate pensioni KVTS § 196 lg 1 sätestatud vanusepiiri (50 aastat) täitumisel.“ Seega oli seadusandja eesmärgiks PVTS § 86 lõike 1 sätestamisel kaitsta piirivalveametniku väljateenitud aastate pensionile mineku ea tõstmise korral nende isikute õiguspärast ootust minna pensionile 50-aastaselt, kes olid olnud piirivalveteenistuses pikka aega enne PVTS-i kehtestamist ja kellele seadusandja oli nende teenistuse ajal kehtinud regulatsiooni alusel lubanud, et neil on võimailik minna pensionile 50-aastaselt. 46.

-i eelnõu seletuskirja (seletuskiri eelnõu 343 SE juurde, XI Riigikogu, lk 31) kohaselt seati

-i kehtestamisel eesmärgiks säilitada politsei- ja piirivalveametnikele enne

-i jõustumist muude seadustega ette nähtud pensioniõigused ja mitte laiendada eripensioni saamise õigusega isikute ringi. Sellele vastavalt säilitati

-i jõustumisel PVTS §-des 50 ja 86 sätestatud pensioniõigused piirivalveteenistuses olnud isikutele samas ulatuses, sh sama vanusepiiri järgides,

§ 114lõigetega 1 ja 3.

1. Põhikohtuasjas kohtute tuvastatud asjaoludel asus kaebaja piirivalveteenistusse
2. augustil 2008, mil piirivalveteenistuses juba kehtis PVTS § 50 lõike 1 kohaselt üldine väljateenitud aastate pensionile mineku iga 55 aastat. Kaebaja ei ole teeninud piirivalveteenistuses ühtegi päeva enne
3. juulit 2007, s.o ajal, mil väljateenitud aastate pensionile mineku üldine iga piirivalveteenistuses oli 8

§ 114

lõike 3 punkti 3 eesmärk oli kaitsta üksnes pikka aega enne eripensioniea tõstmist piirivalveteenistuses olnud isiku ootust, et tema väljateenitud aastate pensionile mineku tingimusi sõnamurdlikult ei muudeta. Selle sätte seisukohast oli oluline üksnes see, kas kaebajal oli tekkinud enne

-i jõustumist piirivalveteenistuses oleku tõttu õiguspärane ootus, millega seadusandja pidi arvestama. Määravat tähtsust ei ole küsimusel, kas piirivalveteenistusel ja politseiteenistusel olid sarnased eesmärgid sisemise rahu ja turvalisuse tagamisel. Politsei- ja piirivalveteenistus olid piirivalve eripensioniea tõstmise ajal (s.o 1. juulil 2007) erinevad ja erinevate seadustega reguleeritud avaliku teenistuse liigid. Kaebaja varasem pikaajaline politseiteenistus ei saanud tekitada teenistuskoha vahetuse aega arvestades talle õiguslikku kaitset vajavaid ootusi sellest aspektist, mis vanuses on tal võimalik minna väljateenitud aastate pensionile piirivalveteenistusest. Samuti ei võrdsusta kaebaja olukorda pikka aega piirivalveteenistuses olnud isikute olukorraga asjaolu, et kui kaebaja oleks jäänud politseiteenistusse, oleks tal võinud olla või tekkida õiguspärane ootus politseiametniku väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt PolTS § 211 lõike 1 või

§ 117

lõike 1 mõttes, mida seadusandja oleks pidanud politseiteenistust sätestavate õigusaktide muutmisel arvestama. Ka politsei- ja piirivalveteenistuse

1. jaanuaril 2010 toimunud ühendamisest ja teenistustingimuste ühtlustamisest ei saa tuletada nõuet, et seadusandja oleks pidanud kõik loodava PPA ametnikud pensioniea osas võrdsustama.
2. Kokkuvõttes oli kaebaja olukord võrdlusgrupist erinev. Kuigi ka kõnealuseid isikugruppe on võimalik võrrelda, tuleb arvestada, et mida erinevamad on võrreldavad grupid sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsus asjas nr 3-4-1-52-13, punkt 47; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
5. mai
6. a otsus asjas nr 3-4-1-1-15, punkt 61).
7. Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
8. detsembri
9. a otsus nr 5-19-42/13, punkt 56).
10. Ühtlasi tuleb arvestada, et ametniku (sh politsei- ja piirivalveametniku) väljateenitud aastate pension kui ametipension on seadusandja teatud ametite kandjatele pakutav lisahüve, mistõttu põhiõigust ametipensioni saada isikul ei ole (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
11. oktoobri
12. a otsus asjas nr 3-4-1-21-15, punkt 35). Riigikohus on varem leidnud, et kuna Riigikogul on ametipensionide süsteemi kujundamisel avaram otsustusruum kui selliste sotsiaalsete tagatiste andmisel, mida põhiseadus nõuab, on võrdsuspõhiõiguse rikkumisega ametipensionide süsteemi muutmisel tegemist ainult sellise ebavõrdse kohtlemise korral, mis on ilmselgelt asjakohatu (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
13. mai
14. a otsus asjas nr 3-4-1-1-15, punktid 57 ja 58).
15. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võrreldavate gruppide erinevale kohtlemisele käesoleval juhul mõistlikku põhjust ning see võib olla juhuslik. Kaebaja ja temaga sarnases olukorras olevate isikute erinevat kohtlemist ei saa ringkonnakohtu hinnangul õigustada teise võrreldava grupi õiguspärase ootuse kaitsmise vajadusega.
16. Kolleegium nõustub, et vajadus arvestada ühte gruppi kuuluvate isikute õiguspärase ootusega ei saa iseenesest olla teise grupi erineva kohtlemise põhjuseks. Samas tuleb isikute erineva kohtlemise 9

-i jõustamisel mitte luua võrreldes nende isikutega, kellele oli 50-aastaselt pensionile saamise lubadus juba antud, juurde uusi gruppe, kellel tekiks pensionile mineku õigus 50-aastaselt.

1. Süsteemis muudatuste tegemisel pidi seadusandja sätestama tähtaja, millest alates uut pensioniiga kohaldatakse. Samuti pidi ta otsustama, mis juhtub varem teenistuses olnud isikutega. Seadusandja pidi looma tasakaalu ühelt poolt eripensioniea tõstmise eesmärkide ja teiselt poolt seni ametis olnud isikutel eeldatavalt tekkinud õiguspärase ootusega arvestamise vajaduse vahel. Isikute puhul, kellel ei olnud seadusandja hinnangul õiguspärast ootust senise pensioniea säilimisele, oli seadusandja pensioniea tõstmise eesmärkide saavutamisel vabam.
2. Kui seadusandja ei saaks sotsiaaltagatiste süsteemi reformida selliselt, et kohtleb teatud gruppe erinevalt ajas ehk selle hetke alusel, mil reform jõustub, ei saaks seadusandja pensionisüsteemi kui pika ajalise ulatusega sotsiaaltagatiste süsteemi üldse reformida, kuna isik võiks alati nõuda eelmise süsteemi või selle soodsamate üksikosade kohaldamist võrdsusõiguse alusel. Seadusandjal on võimalik seostada erinevat kohtlemist määravaid tingimusi kuupäeva seisuga.
3. Seadusandja otsustas siduda piirivalveteenistusest 50-aastaselt eripensionile pääsemise õiguse vähemalt 20 aasta pikkuse piirivalveteenistuses olemisega pensioniea tõusu ette nägeva seaduse jõustumise ajal, s.o
4. juulil
5. Ülejäänud piirivalveteenistuses olevatele või hiljem piirivalveteenistusse astunud isikutele, sh kaebajale, sätestas seadusandja väljateenitud aastate pensioni eana 55 aastat, sest nende isikute puhul ei kaalunud muud põhjused pensioniea tõstmisega taotletavaid eesmärke üles.
6. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et küsimus, millal isikul tekib õigus minna pensionile, ei ole väheoluline. Samas pole käesolevas asjas tähtsusetu ka isiku enda võimalus kujundada oma sotsiaalseid tagatisi teenistusalaste valikutega. Pärast enam kui 20 aasta pikkuse teenistusstaaži täitumist lahkus kaebaja ise politseiteenistusest ja asus piirivalveteenistusse, kus seadusest tulenev üldine väljateenitud aastate pensionile mineku iga oli selleks ajaks 55 aastat. Kui kaebaja ei oleks politseiteenistusest lahkunud või oleks sinna naasnud hiljemalt
7. detsembril 2009, oleks tal võinud tekkida õigus minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile

§ 117lõike 1 alusel.

Õiguslik olukord ei olnud ülemäära keeruline. Seetõttu pidi kaebaja kolleegiumi hinnangul teenistuskoha vahetamise ajal aru saama, milline on selle tähendus tema pensioniõiguse seisukohast. Kaebaja ei saanud eeldada, et talle Piirivalveameti väidetavalt antud selgitused või kinnitused tagavad talle igal juhul ja tegelikku õiguslikku olukorda arvestamata õiguse minna 50-aastaselt väljateenitud aastate pensionile. Samuti ei saanud kaebajal olla politseiteenistusest lahkumisel 14. oktoobril 2007 või piirivalveteenistusse asumisel 1. augustil 2008 kindlust, et politsei- ja piirivalveteenistus tulevikus liidetakse, ega ka teadmist selle kohta, kas või millisel määral teenistustingimused ühtlustatakse. Politsei- ja piirivalveteenistuse ühendanud

-i võttis Riigikogu vastu

1. mail 2009 ja see jõustus
2. jaanuaril
3. 10

§ 114lõike 1 alusel.

Seega võib eeldada, et kaebaja ei jää väljateenitud aastate pensionist ilma, kuigi pensioniõigus tekib

§ 114lõikega 3 võrreldes viis aastat hiljem.

61. Arvestades muuhulgas seadusandja avarat otsustusruumi ametipensionide süsteemi kujundamisel (vt eespool punkt 52), ei olnud võrreldavate gruppide erinev kohtlemine käesolevas asjas ilmselgelt asjakohatu ega puudunud sellel ka mõistlik ja asjakohane põhjus. Seetõttu ei ole PS § 12 lõikest 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust rikutud ja kolleegium jätab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lõike 1 punktile 6 tuginedes Tallinna Ringkonnakohtu taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 11