← Eesti

2-22-115985/40

Obsah (8)§ 367§ 177§ 438§ 646§ 656§ 641§ 658§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Gea Lepik, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 18.05.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-1159

§ 367

). Võlgnevuse sissenõudmisega seonduva kahju hüvitamise nõude rahuldamisel viitas maakohus VÕS § 113¹ lg-tele 1 ja § 113² lg-le 1. Hageja on esitanud enda nõuet tõendavad kirjad, e-kirja ja teatised. Kostjalt tuleb välja mõista sissenõudmiskulud 20 eurot hageja kasuks.

162 lg 1 alusel jäid menetluskulud kostja kanda. Maakohus määras hageja hüvitatavate menetluskulude suuruseks 1350 eurot ja mõistis need välja kostjalt hageja kasuks.

§ 177

lg 4 kohaselt märkis kohus hageja taotluse alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus

  1. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust ja jätnud tähelepanuta järgmised olulised kostja väited. Enne 29.03.2021 laenulepingu sõlmimist ei järginud laenuandja tarbija teavitamise kohustust ega kontrollinud kostja maksevõimekust. Laenulepingu sõlmimisel reklaamiti apellandile toodet 0% intressiga ja laenuandja ei ole saatnud kostjale ühtegi e-kirja, sõnumit ega kirja. Kohus jättis lahendamata viivise vähendamise taotluse. Kohtuotsuse p-d 19 ja 24 on vastuolulised kostja teavitamise ja nõude loovutamise osas. Maakohtu tuvastatu kohaselt on laenuandja laenulepingu üles öelnud peale seda, kui lepingust tulenevad nõuded olid loovutatud hagejale. Erinevalt maakohtu ilma tõenditele viitamiseta tuvastatust leiab kostja, et laenulepingus puudus kokkulepe intressimäära kohta ja laenuandja ei ole talle saatnud teateid. Hageja on küll esitanud kohtule kirjad, kuid ei ole esitanud tõendeid kirjade edastamise kohta kostjale. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud lepingu ülesütlemise 02.07.2021, kuigi tõenditest tulenevalt öeldi see üles 08.04.
  2. Kostja on kogu menetluse jooksul väitnud, et laenuandja ei kontrollinud tema maksevõimet. Maakohus on selles osas jaganud valesti tõendamiskoormuse. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Osundatud sätte lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist krediidiandja. Maakohus jättis kohaldamata VÕS §-des 404 ja 408 sätestatu. Nimetatud normidest tulenevalt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud käsitletava normi lõigus 2 loetletud teave. Tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-des 404 või 405 sätestatud andmetest. Praeguses asjas ei ole kohtule esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud kostja avaldust kohustuste võtmiseks. Laenulepingus puuduvad vähemalt järgmised andmed: krediidi liik; kasutusse võetav krediidisumma või krediidi ülempiir; põhisumma, intressi ja mis tahes 4

(7)muude tasude summa (edaspidi tagasimakse), tagasimaksete arv ja sagedus; kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma; intressimäär aasta kohta ja selle kohaldamise tingimused; krediidi kulukuse määr aasta kohta. Laenuleping on tühine ja sellest ei tulene kostjale kohustusi. Tarbijakrediidilepingu tühisus on õiguse kohaldamine

§ 438

lg 1 järgi, mis on kohtu kohustus ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Laenulepingu järgi ei ole tegelikult laenuandja väljamakseid teinud (sellega refinantseeriti kostja varasemad kohustused laenuandja ees, mh 16.11.2020 laenulepingust nr 2856365004 ja 19.11.2020 laenulepingust nr 2297649600). Osundatud asjaolud nähtuvad kostja pangakonto väljavõttest. Seega ei pea kostja tagastama laenuandjale raha, vaid võlausaldajal (mitte hagejal) on õigus nõuda varasemalt sõlmitud laenulepingute täitmist. Kui laenuleping ei ole tühine, pole laenu tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks, sest 08.04.2022 dateeritud ülesütlemisavaldus ei ole edastatud kostjale. Kuna laenulepingus puudub kokkulepe põhisumma, intressimäära ja muude tasude, tagasimaksete arvu ja sageduse kohta, ei olnud 08.04.2022 ülesütlemisavalduses märgitud materiaalsed eeldused laenulepingu ülesütlemiseks täidetud. Tõenditest nähtub, et lepingu ülesütlemise hoiatus on dateeritud 02.07.2021 ja ülesütlemisavaldus on dateeritud 08.04.2022, seega ebamõistliku aja möödudes lepingu rikkumisest. Seega tuleb krediidiandjal anda uuesti tarbijale vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos ülesütlemise hoiatusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. 26. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

§ 646alusel üksnes kaebuse põhjal.

Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata

§ 656

lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Ringkonnakohus võib

§ 646

alusel otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 1).

Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea

§ 646

kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (

§ 641

lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).

§ 656

lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Menetletavas asjas on maakohus jätnud otsuses olulised asjaolud tuvastamata ning rikkunud selgitamis- ja otsuse põhjendamiskohustust.

§ 656

lg 1 p 5 ja § 656 lg 2 teise lause tähenduses saab käsitada rikkumisena mh ka olukorda, kui esimese astme kohus ei ole võtnud seisukohta asjas tähtsate asjaolude kohta (Riigikohtu 17.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-14, p 17). 5

(7)
  1. Hageja esitas kostja vastu laenulepingust tuleneva võla nõude. Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. 6.
  2. Kostja viitas vastuväidetes oma majanduslikele raskustele ja laenuandja hea usu põhimõtte vastasele käitumisele. Hageja, vastates kostja vastusele, ei ole laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõttest juhindumist väitnud või selgitanud, mida täpsemalt kostjale laenu andes kontrolliti. Maakohus möönis, et laenuandja pidanuks analüüsima, kas kostja oli krediidivõimeline. Samas rahuldas maakohus hagi täies ulatuses, märkides, et kostja ei esitanud oma väite tõendamiseks ühtegi tõendit ega viidanud ühelegi konkreetsele laenuandja tegematajätmisele. 6.
  3. Ringkonnakohus märgib, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (EKo C 679/18, p-d 20-23). Selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet või seda sisustama. Maakohus ei ole juhtinud hageja tähelepanu sellele, et hagejal on kohustus välja tuua asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused, ning neid asjaolusid tõendada. Maakohus ei ole otsuses hinnanud, kas laenuandja on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused. Maakohus on jätnud välja selgitamata, millise teabe laenuandja enne lepingu sõlmimist omandas, s.o kas laenuandja küsis infot kostja igakuise netosissetuleku, konto väljavõtte ja igakuiste kohustuste suuruse jms kohta. Seega ei täitnud maakohus eelmenetluse ülesandeid, st jättis täitmata selgitamiskohustuse ja ei kontrollinud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Samuti rikkus maakohus otsuse põhjendamiskohustust. 6.
  4. VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
  5. Esmakordselt apellatsioonimenetluses on apellant toonud välja asjaolu, et laen anti varasemate kohustuste refinantseerimiseks. Maakohtul tuleb kontrollida ka seda, kas vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ei eksinud laenuandja VÕS § 113 lg-s 6 toodud keelu vastu, mille kohaselt ei ole lubatud nõuda viivist intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral, ja sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Viivise võimalikku arvutamist intressilt peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest (RKTKo 15.01.2014, nr 3-2-1-170-13, p 16; RKTKo 06.02.2013, nr 3-2-1-184-12, p 31).VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keelu rikkumist ja selle võimalikke tagajärgi on Riigikohus põhjalikumalt lahanud oma 03.06.2015 otsuse nr 3-2-1-175-14 p-des 16 ja
  7. Maakohtu rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, kuivõrd maakohus on lisaks põhjendamiskohustuse rikkumisele rikkunud oluliselt ka selgitamiskohustust. Eeltoodud põhjendustel tuleb maakohtu otsus tühistada ja tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks 6
(7)läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada hagejale tema tõendamiskoormist, anda tähtaeg tõendite esitamiseks ning hinnata, kas hageja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagejal tuleb selgitada oma nõude kujunemist ja esitada selle kohta täpsed arvestused. Maakohtul on kohustus arvestada kostja vastuväidetega nõudele ja hinnata hageja nõude põhjendatust asjas esitatud tõenditest lähtuvalt. Kuivõrd ringkonnakohus saadab asja tagasi maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis, on kostjal võimalik esitada maakohtule ka muud praeguses apellatsioonkaebuses esitatud väited ja vastavad tõendid (mh ringkonnakohtule esitatud konto väljavõte). Kuna ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei oleks maakohtule siduvad (

§ 658

lg 2), ei anna ringkonnakohus hinnangut kostja apellatsioonkaebuse väidetele, mis seonduvad asjaolude tuvastamisega. 9. Menetluskulude jaotuse otsustab

§ 173lg 3 teise lause järgi esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.