Obsah (10)

§ 20§ 19§ 10§ 73§ 5§ 71§ 18§ 75§ 81§ 21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 27. veebruar 2023 Kriminaalasja number 1-21-380 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Kriminaalasi Jüri Zirk

) märgitud eesmärki ning rikkusid eripüügiloal märgitud kala müümise keeldu. Seetõttu puudus neil püügiõigus. Oma tegevusega põhjustasid nad keskkonnale olulise kahju, s.o rohkem kui 4000 euro väärtuses. 1.

1. Muu hulgas heidetakse Ain Järvaltile ette Võrtsjärvel eripüügiloas nr 10-1/19/14 kirjeldamata püügivahendi kasutamist. Süüdistuses on märgitud, et Ain Järvalt asetas
2. mail 2019 Võrtsjärvele püügivahendi, mis koosnes kahest omavahel ühendatud osaliselt rivimõrra tunnustega püünisest. Sellega püüdis ta kala kuni
3. juunini 2019, mil inspektorid selle järvest eemaldasid. Kuna püügivahendit polnud eripüügiloal kirjeldatud, rikkus Ain Järvalt

§ 20

lg-t 1, mille kohaselt annab eripüügiks õiguse eripüügiluba selles määratud tingimustel ja vahenditega. Püügivahendil oli mõrrasuude kõrguseks kuni 0,61 m, mis tähendab, et mõrd oli kalapüügieeskirjaga rivimõrrale lubatust kõrgem. Samuti ei vastanud püügivahend ühelegi teisele

-s loetletud ega kalapüügieeskirjas kirjeldatud püügivahendile. Samuti ei vastanud selle püügivahendi silmasuurus kalapüügieeskirjas märgitule. Seetõttu toimus seegi püük ilma nõutava püügiõiguseta.

1. Eesti Vabariik esitas Keskkonnainspektsiooni (alates
2. jaanuarist 2021 Keskkonnaamet) kaudu Jüri Zirki ja Ain Järvalti vastu tsiviilhagi, nõudes süüdistatavatelt keskkonnale tekitatud kahju hüvitamist. Hagiavalduses on märgitud, et süüdistatavad tekitasid ebaseadusliku kalapüügiga (solidaarselt) keskkonnale kahju summas 18 415 eurot. Lisaks tekitas Ain Järvalt veel eraldi keskkonnale kahju summas 321 eurot. 2 II. MAAKOHTU OTSUS
3. Tartu Maakohus mõistis Jüri Zirki ja Ain Järvalti
4. detsembri
5. a otsusega õigeks ning jättis tsiviilhagi läbi vaatamata. Muu hulgas mõistis kohus Eesti Vabariigilt süüdistatavate kasuks välja nende õigusabikulud. Kohtuotsuses esitatud põhjendused olid lühidalt järgmised.
6. Ain Järvalt on Eesti Maaülikooli (EMÜ) hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli teadlane, kelle tööülesannete hulka kuulub Võrtsjärve kalavarude suhtes teadusuuringute läbiviimine. Süüdistuses nimetatud perioodil oli Jüri Zirk samuti EMÜ hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli töötaja – ta oli Võrtsjärve ääres asuvas Limnoloogiajaamas laevakapten, kelle tööülesannete hulka kuulus muu hulgas kala püüdmine ja lihtsamate teadusuuringute tegemine. Alates
7. maist 2018 on Jüri Zirk ka kutseline kalur.
8. EMÜ-le olid väljastatud eripüügiload nr 8/2018 ja 10-1/19/
9. Mõlema eripüügiloa alusel oli lubatud püüda kõiki kalaliike ja veeselgrootuid (välja arvatud jõevähk) ning püütav kogus on piiramata. Lisatingimuste kohaselt on lubatud püük keeluajal ja -kohas ning alamõõdulise kala kaaspüük. Lisatingimused keelavad kalade müügi.
10. Lisaks eripüügilubadele oli Jüri Zirkile alates
11. maist 2018 kutselise kalapüügi registri andmetel väljastatud kaluri kalapüügilubasid, millest osade kehtivusaeg kattus süüdistuses etteheidetud kuriteo toimepanemise perioodiga. Asjakohased kaluri kalapüügiload olid välja antud järgmiselt. Luba nr VI180079 kehtivusajaga
12. maist kuni
13. detsembrini 2018, loa omanik oli Jüri Zirk ning loal märgitud kaluriteks olid Jüri Zirk, J.V. , Ja.Z. ja J.K. . Püügipiirkonnaks Võrtsjärv ja püügivahenditeks 2 ääre/avaveemõrda. Luba nr VI190036 kehtivusajaga
14. märtsist kuni
15. detsembrini
16. Püügipiirkonnaks Võrtsjärv ja püügivahenditeks 3 ääre/avaveemõrda.
17. Süüdistuse kohaselt teostasid süüdistatavad kalapüüki isikliku kasu saamise eesmärgil, jättes täitmata eripüügi eesmärki ja lubadel tingimusena märgitud keeldu püütud kala müüa. Kala püüdes rikkusid nad

§ 19

lg-t 1, mis sätestab eripüügi eesmärgi, § 20 lg-t 1, mille kohaselt eripüügiks annab õiguse eripüügiluba selles määratud tingimustel ja vahenditega ja § 5 lg-t 1, mille kohaselt võib kala püüda kalapüügiõiguse alusel. Kalu müües rikkusid nad

§ 10

lg 8 p 1, 2 ja 3, mille kohaselt on keelatud müüa kala, mis on püütud keelatud ajal, on alamõõduline või mille päritolu ei suudeta tõendada. Sellise tegevusega põhjustasid nad

§ 73lg 1 p 7 ja 8 ning lg 3 kohaselt keskkonnale olulise kahju.

Süüdistuse kontseptsiooni kohaselt teostasid nad (sisuliselt) kutselist kalapüüki, mistõttu tuleb

§ 73lg 6 kohaselt isendi kohta ette nähtud kahju hüvitise määr korrutada viiega.

1. Süüdistuse sisuline väide seisneb selles, et süüdistatavad läksid eripüügiluba omades järvele kala püüdma ja müüsid püütud kalad maha, kuigi loa lisatingimused kala müüa ei lubanud. Ain Järvalti ja Jüri Zirki põhieesmärk oli juba algusest peale kalad maha müüa ning teaduse tegemine oli vaid kõrvaleesmärk. Seega tuleb esmalt vastata küsimusele, kas sellistele asjaoludele KarS § 361 alusel karistatava teo kirjeldus üldse vastata saab.
2. KarS § 361 on pealkirjastatud „Loodusliku loomastiku kahjustamine“. Looduslikku loomastikku saab kahjustada tegevus, millega viiakse isend loodusest välja. Kuna kalade järvest välja püüdmise aluseks olid eripüügiload, oli nende loodusest välja viimine ja surmamine iseenesest lubatav tegevus. Lisatingimus (ehk keeld püütud kalu müüa) on samuti loa tingimus ja seda on võimalik rikkuda. Samas ei ole müügi puhul enam tegemist rikkumisega, mis oleks toime pandud loodusliku loomastiku suhtes – järvest välja püütud kalad ei ole enam selle osa. 3 Niisugusele käsitlusele leiab tuge ka

§-st 73, kus on ära toodud kala- ja veetaimevaru kahjustavate tegevuste loetelu. See sisaldab kahte liiki tegevusi: kalade loodusest eemaldamist ja nende käitlemist juhul, kui on otsesed viited kalade loodusest eemaldamise aluse puudumisele (alamõõduline kala, tõendamata päritoluga kala).

1. Eeltoodu pinnalt järeldub, et kuna kalade loodusest eemaldamiseks olid väljastatud load, ei tekkinud kalade väljapüüdmisega looduslikule loomastikule kahju. Süüdistuse alusasjaoludel ei ole tegu KarS § 361 lg 1 alusel karistatav.
2. Kuivõrd eelnevale käsitlusele võib olla vastuväiteid, käsitles esimese astme kohus ka süüdistuse väiteid. Kokkuvõtlikult seisneb süüdistuse konstruktsioon selles, et teaduse tegemine oli Ain Järvaltile ja Jüri Zirkile vaid kõrvaleesmärk. Kuna nende peaeesmärk oli kalu müüa, on sisuliselt tegemist kutselise kalapüügiga, mille jaoks neil luba ei olnud.
3. Iseenesest on eripüügi puhul püügi eesmärk oluline, kuna

§ 19

lg 1 nimetab eesmärgid, mil eripüük on üldse lubatud.

§ 20

lg 4 kohaselt on üheks eripüügiloa põhjendatuks lugemise tingimuseks selle vastavus eripüügi eesmärgile. Kui kalade püügi ainus eesmärk oleks olnud nende müümine, võiksid süüdistuse väited õiged olla.

1. Analüüsides kogutud tõendeid ja tunnistajate ütlusi, pole süüdistatavatele
2. aastal läbiviidud projekti raames teaduspüügist saadud kalade uurimise metoodika osas võimalik etteheiteid teha. Mitte keegi tunnistajatest ei ütle, et Ain Järvalti või Jüri Zirki tööle oleks sel perioodil tehtud mingeid märkusi või ettekirjutusi.
3. aastal läbiviidud projekti aruanne sai koostatud ja esitatud. Detsembris püütud kalu on mõõdetud ja kaalutud ning saadud andmeid on analüüsitud. Selline teguviis on teadustöö eesmärgist lähtuv ning osaks keskkonnauuringute läbiviimisest

§ 19lg 1 p 1 mõttes.

2. aastal läbiviidud projektis analüüsiti ka kohade toitumist (kuigi eesmärgina see kirjas ei olnud) ning projekti vastutav täitja tunnistas, et temale toitumisanalüüsi osas esitatud andmetes esines puudujääke. Samas tunnistas P.B. , et muus osas olid vajalikud andmed olemas. Seega tegid süüdistatavad sellelgi aastal vajalikke toiminguid, mille andmed olid teadustöö mõttes olulised. Kalu mõõdeti ja kaaluti ning osad kalad lõigati lahti ja määrati nende toitumist, kudemist, sugu. Asjaolu, et Ain Järvalti ja Jüri Zirki teadustöös esines teatavaid puudusi, ei tähenda automaatselt, et nad ei teinud üldse teadustööd või ei tegutsenud teadustöö eesmärgil. Valdavalt kõik selles tunnistajad ja asjatundjad on loetlenud teadustöö osadena ka kalade mõõtmist ja kaalumist – seega on need tegevused osaks teaduse tegemisest kalavarude uurimisel. Ülejäänud toimingud, nagu kala toitumise või vanuse määramine, sõltuvad peamiselt projekti lähteülesandest ning projekti vastutava täitja korraldustest. Selge on see, et mingi hulga kalu pidid teadlased analüüse tehes ka lahti lõikama, lähteülesandest tulenevalt näiteks haugid ja P.B. e sõnul ka osa kohadest.
3. Praegusel juhul on tõendatud, et teaduspüügist saadud kalad kajastati teaduspüügivihikus, püügiga kogutud andmed edastati teadusprojekti eest vastutavale isikule, järvele mindi just teaduspüügi loa alusel ning üldjuhul teavitati sellest nõuetekohaselt ka keskkonnainfot. Osa kaladest omas ka uuringute läbi viimisele viitavaid tunnuseid. Eelkirjeldatu osutab, et kalu püüti teadusuuringute läbiviimise eesmärgil. Seega ei jätnud süüdistatavad täitmata

§ 19lg-s 1 sätestatud eripüügi eesmärki.

Kalad püüti eripüügiloa alusel ja eripüügiloal nimetatud püügivahendeid kasutades (välja arvatud

1. mai kuni
2. juuni
3. a episood Ain Järvalti osas, mida esimese astme kohus analüüsis eraldi). Niisiis oli 4 süüdistatavatel kalapüügiõigus

§ 5lg 1, lg 2 p 4 ja § 20 lg 1 alusel olemas.

Pole võimalik tuvastada süüdistuses ette heidetud

§ 19lg 1, 20 lg 1 ja § 5 lg 1 rikkumisi.

16. Ka kõrvaleesmärk on eesmärk, mis täidab maksvusele pääsenud kohtupraktika kohaselt koosseisu. Kui süüdistaja hinnangul oli teaduse tegemine kasvõi kõrvaleesmärgina olemas, ei ole võimalik asuda seisukohale, et kalu ei püütud eripüügiõigusega. Eripüügiõigus annab loa nii keelatud ajal püügiks kui ka alamõõduliste kalade püügiks (

§ 19lg 4).

1. Süüdistuse kohaselt seisneb Jüri Zirki ja Ain Järvalti tegevuse ebaõigussisu eripüügiloaga püütud kalade müümises. Väide teadusmetoodika eiramisest tugineb samuti sellel asjaolul – kuna eesmärk oli kalu müüa, tegutsesid nad selliselt, et kalu oleks rohkem. KarS § 361 koosseisuliseks tunnuseks on oluline kahju, mis KarS § 12¹ lg 1 kohaselt on 4000 eurot. Kuna see on leitud tehtega, mille üheks osaks on müüdud kalade arv, tuleb tuvastada, mitme kala müümine on tõendatud.
2. Kohus tuvastas, et süüdistatavad müüsid
3. aasta kevadperioodil, s.o
4. märtsist 2019 kuni
5. juunini 2019 eripüügiloa nr 10-1/19/14 alusel püütud kaladest 196 koha, 3 haugi ja 4,316 kg angerjat. 19.

§ 73

lg 1 p-st 1 tulenevalt loetakse kalavarule kahju tekitamiseks kala püüdmist ilma nõutava püügiõiguseta.

§ 73

lg 3 kohaselt kala- ja veetaimevarule tekitatud kahju hüvitamise määrad on kehtestatud Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrusega nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ (edaspidi määrus nr 67). Määruse § 2 lg 1 sätestab, et kalavarudele tekitatud kahju suurus arvutatakse vastavalt isendite arvule, kui isendite arvu on võimalik määrata, või vastavalt kaalule kilogrammides, kui isendite arvu ei ole võimalik või mõistlik määrata. Eelnimetatud määruse lisas 1 on sätestatud kahju hüvitamise määrad isendi kohta järgmiselt: angerjas 30 eurot kilogramm, haug 7 eurot isend ning koha 10 eurot isend. Kuivõrd angerjate kohta ei ole kogust teada, tuleb vaadata nende kaalu.
3. Juhul, kui nende kalade püük oleks käsitatav loodusliku loomastiku kahjustamisena, oleks kahjuhüvitis kohade eest 1960 eurot (196 tk x 10 eurot), haugide eest 21 eurot (3 tk x 7 eurot) ning angerjate eest 129,48 eurot (4,316 kg x 30 eurot). Kokku oleks kahjuhüvitis seega 2110,48 eurot. Süüdistuses leitakse aga, et kuivõrd loata püük (nagu ka keelatud ajal püük, alamõõdulise kala püük ja käitlemine ning nõuetele mittevastavate püügivahenditega kalapüük) loetakse

§ 71

lg 1 ja EÜ määruse nr 1005/2008 artiklite 42 lg 1(

1. a)ja 3 lg 1 (a), (c), (
2. e)ja (
3. i)järgi kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks, on käesoleval juhul vastavalt

§ 73

lg-le 6 kahju hüvitamise määr sama sätte lõike 3 alusel määratud viiekordne määr. Seega oleks tekitatud kahju kokku 10 552,40 eurot (2110,48 x 5).

1. Müüdud kaladest saab siiski vaid 8 koha ja 1,092 kg angerja kohta öelda, et nendega teadust ei tehtud, mistõttu ei püüdnud süüdistatavad neid eripüügiloal märgitud eesmärgist tulenevalt. Tegu on
2. aprillil 2019 püütud kohadega ning
3. mail 2019 püütud angerjatega, mille kohta puuduvad igasugused andmed teaduspüügivihikust või Exceli tabelis. Seega süüdistavad ei mõõtnud ega kaalunud kalu, mis tähendab, et nad ei tuginenud nendele ka uuringu läbiviimisel ja aruande koostamisel. Kuna

§ 19

lg 1 p 1 kohaselt teostatakse eripüüki keskkonnauuringute eesmärgil ja konkreetse 8 kohakala ja 1,092 kg angerjaga nimetatud uuringuid ei tehtud, ei ole neid kalu püüdes teostatud eripüüki. Seega on püük toimunud kalapüügiõiguseta

§ 5lg 1 ja 2 mõttes.

5 22. Lähtudes määruse nr 67 lisast 1 on kahjuhüvitis kohade eest 80 eurot (8 tk x 10 eurot) ning angerjate eest 32,76 eurot (1,092 kg x 30 eurot). Kokku on kahjuhüvitis 112,76 eurot. Et siin on tõepoolest tegu loata püügiga, kvalifitseerub see

§ 71

lg 1 järgi kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks, mistõttu tuleb tulenevalt

§ 73lg-st 6 tekitatud kahju korrutada viiekordse määraga.

Sellest tulenevalt on püügiõiguseta kalapüügiga tekitatud kahju kokku summas 563,80 eurot (112,76 x 5). 23. Ülejäänud süüdistatavate poolt müüdud kalade, s.o 188 koha, 3 haugi ja 3,224 kg angerja osas oli tehtud eripüügiloal sätestatud eesmärgist tulenevaid uuringuid ja analüüse – ka kalade mõõtmine ja kaalumine teadustöö tegemine. Kui nende kalade osas oli vähemalt kõrvaleesmärgiks teadustöö ehk keskkonnauuringute tegemine, tuleb kalad lugeda püütuks eripüügiõiguse alusel (

§ 5lg 2 p 4, § 19 lg 1 p 1 ja § 20 lg 1 mõttes).

Nende kalade puhul pole tegu ühegi

§ 73

lg 1 punktides 1-9 sätestatud rikkumisega, mis tähendab, et nende püügiga pole kalavarudele kahju tekitatud. See on ka loogiline, kuna teaduse tegemise eesmärgil püütud kalad olid niikuinii hukule määratud ning asjaolu, kas neid hiljem müüdi või mitte, ei tekita keskkonnale ja kalavarudele kahju.

1. Kuivõrd KarS § 361 lg-s 1 sätestatud rikkumisega on tegemist vaid juhul, kui sellega on tekitatud oluline kahju keskkonnale, ei ole käesoleval juhul kuriteokoosseis täidetud.
2. Esialgse süüdistuse kohaselt pani Jüri Zirk koos Ain Järvaltiga
3. detsembril 2018 Võrtsjärvele Limnoloogiajaama muuli lähedusse eripüügiloa nr 8/2018 alusel püügile nakkevõrgud, millega nad püüdsid sama kuu jooksul isikliku kasu saamise eesmärgil 500 kg koha. Hiljem leidis prokurör, et püük tuleb lugeda tõendatuks väiksemas mahus, s.o 381,13 kilogrammi ehk 184 kala osas. Püütud kohad müüsid süüdistatavad
4. a detsembris R.V. ile ja E.S. le. Keskkonnaamet pole
5. aasta detsembri osas hagiavaldust looduskeskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks esitanud. E.S. on sarnaselt R.V. ile prokuröri nägemuses isik, kes tegeleb kalade edasimüümisega. R.V. möönab küll Jüri Zirkilt kala ostmist
6. a kevadel, kuid
7. aasta detsembri kohta ta sellist väidet ei esita. E.S. d kohtus tunnistajana üle ei kuulatud. Erinevalt
8. aasta kohta esitatud süüdistusest ei ole
9. aasta detsembri puhul välja toodud konkreetseid püügil käimise kuupäevi koos sel päeval püütud kalakogustega, mille müümist süüdistatavatele ette heidetakse. Süüdistuses heidetakse neile ette kõigi eripüügiloa alusel püütud kohakalade, s.o 184 kala müüki R.V. ile ja E.S. le.
10. Kuigi on tõendatud, et R.V. Jüri Zirkilt kohakala ostis, ei mäleta ta konkreetset aega, millal ostud aset leidsid.
11. aasta detsembri kohta seda R.V. ilt konkreetselt küsitud ei ole. Samuti ei mäleta ta, et oleks
12. detsembris Jüri Zirkilt tasuta kala saanud. Üldisema küsimuse peale, kas R.V. on talvisel püügil saadud kala Jüri Zirkilt ostnud, vastas R.V. , et ei mäleta ning võis osta ja võis mitte osta. E.S. d menetluses üle kuulatud ei ole. Seega nähtub, et kuigi jälitustegevuses on viide sellele, et tõenäoliselt detsembris müüdi E.S. le kala, ei ole võimalik selle kogust kindlaks määrata. Arvestades nende isikute hulka, kes kinnitavad end olevat detsembris 2018 tasuta kala saanud, saab müüdud kalade kogus olla pigem tagasihoidlik. Pole tõendatud, et süüdistatavad oleksid detsembris 2018 eripüügiloa alusel püütud kala R.V. ile müünud. E.S. le müümise osas leidub küll viiteid, kuid koguse kindaks tegemine võimalik ei ole.
13. Prokuratuur esitas kohtule
14. oktoobri
15. a sideettevõtjalt andmete nõudmise loa, millega ringkonnaprokurör lubas KrMS § 90¹ lg 2 ja 215 lg 1 alusel Lõuna prefektuuri Viljandi politseijaoskonna menetlusgrupil KarS § 361 lg 1 tunnustel kriminaalasja menetlemiseks nõuda sideettevõtjalt elektroonilise side seaduse § 111¹ lg 2 loetletud andmed 10 erineva 6 telefoninumbri suhtes. Määruse põhjendustest tulenevalt kuulusid need numbrid Jüri Zirkile, Ain Järvaltile, E.S. le, J.V. ale, J.K. le, R.V. ile, T.K. ile, T.K. ile, J.P. le. Loa põhjenduste kohaselt on kõnede eristust vaja, et tuvastada nende isikute seotust kuriteosündmusega, kontrollida nende liikumist ja suhtlust Jüri Zirkiga ning saada ka muud kuriteosündmuse tõendamiseks vajalikku informatsiooni. Selle loaga kaasnes aga ulatuslik põhiõiguste riive: ligemale 10 kuu vältel koguti 9 inimese kohta ööpäevaringseid andmeid viisil, mis võimaldab saada väga ulatuslikku teavet nende eraelu kohta. Niivõrd pika ajavahemiku kohta sideandmete nõudmine ei ole proportsionaalne.
16. Ka
17. detsembri
18. a luba ei saa selles tähenduses lugeda nõuetele vastavaks. Loa põhjenduste kohaselt detsembrikuus kala püüdes võis ta suhelda ka kokkuostjatega. Tuvastamaks, kellega Jüri Zirk püügile vahetult eelneval ja järgneval ajal suhtles, oli vajalik tema telefoninumbri eristus. Menetlejal oli võimalik järvele mineku andmete põhjal kindlaks teha järvele mineku aeg ja määratleda vajalik vahetult eelnev ja järgnev aeg. Andmeid küsiti aga 11 ööpäeva kohta. Seega tuleb nende lubade alusel saadud andmed lugeda lubamatuks tõendiks.
19. Isegi juhul, kui sideandmeid saaks lugeda lubatavaks tõendiks, ei tooks see kaasa teistsugust lahendust.
20. aasta detsembris suhtles E.S. Jüri Zirkiga 3 korda ja R.V. iga 2 korda. See ei tõendaks ei eraldivõetuna ega kogumis teiste tõenditega, et Jüri Zirk neile kala müüs.
21. Ain Järvaltit süüdistatakse eraldi veel selles, et ta asetas
22. mail 2019 Võrtsjärvele eripüügiloas nr 10-1/19/14 kirjeldamata püügivahendi, mis koosnes kahest omavahel ühendatud ning KPE § 7 lg 3 p 3 kirjelduse järgi osaliselt rivimõrra tunnustega püünisest. Sellega püüdis ta kala kuni
23. juunini 2019, mil inspektorid selle järvest eemaldasid. Kuna kasutatud püügivahendit ei olnud eripüügiloal nr 10-1/19/14 kirjeldatud, rikkus Ain Järvalt

§ 20

lg-t 1, mille kohaselt annab eripüügiks õiguse eripüügiluba selles määratud tingimustel ja vahendiga. Eripüügiloas kirjeldamata püügivahendiga kala püüdes tekitas ta keskkonnale kahju summas 321 eurot (eluvõimetute kalade osas) ning 2100 euro osas jäi kahju inspektorite sekkumise tõttu tekkimata. 31. Juhul, kui lugeda selle püügivahendiga püüdmine kutseliseks kalapüügiks, ei ole KarS § 361 lg 1 objektiivne teokoosseis täidetud – süüdistuses märgitud kahju ei ületa olulise kahju (4000 eurot) määra. Nimelt on tegemist eraldiseisva episoodiga, mitte Jüri Zirkile ja Ain Järvaltile koos etteheitetud kuriteo jätkuna. Oluline on seegi, et kuna Ain Järvalt teostas selle püügivahendiga püüki teaduse eesmärgil, on tegemist eripüügiga, mistõttu oli selle kasutamine lubatud. Eripüügil võib lubada kõigi püügivahendite, sh KPE-s kirjeldamata või isegi keelatud vahendite kasutamist, püüki keelatud ajal, keelatud kohas või isegi keelatud liikide suhtes (

§ 18lg 4).

1. Kuigi süüdistatavate käitumises pole tuvastatud asjaoludel võimalik sedastada kuriteo tunnuseid, ei too see iseenesest kaasa nende automaatset õigeksmõistmist. Nimelt sätestab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 274 lg 1, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 ette nähtud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna menetlusseadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused. 7
2. Jüri Zirki ja Ain Järvalti poolt ühiselt toimepandud tegu võib vastata

§ 75

lg-s 2 sätestatud väärteo tunnustele, mille kohaselt on ette nähtud karistus kalapüügi eest loata või loa nõudeid rikkudes. Kalade püük, millega teadust ei tehtud, kvalifitseerub loata püügi alla ning kalade püük, millega teadust tehti, kuid rikuti loal olevat keeldu kalu müüa, kvalifitseerub loa nõuete rikkumise alla. 34. Ain Järvalti poolt üksinda toimepandud teo puhul võib olla samuti tegu väärteoga. Nimelt sätestab

§ 81

lg 1 kalapüügiseaduses ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata püügivahendiga, keelatud vahendiga või püügivahendite kohta esitatud muude nõuete rikkumise eest vastutuse väärteokorras. Kuivõrd Ain Järvalti poolt püügile asetatud püügivahend ei vasta KPE-s paika pandud nõuetele ega eripüügiloal sätestatule, võib tegu vastata eelnimetatud väärteokoosseisu tunnustele.

1. Teisalt pole ka väärteomenetluse alustamine enam võimalik, kuna väärteod on aegunud – nendest on möödunud kolm aastat. Seetõttu pole Ain Järvalti ja Jüri Zirki suhtes võimalik kriminaalmenetlust KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada ning nad õigeks mõista. Eesti Vabariigi poolt Keskkonnainspektsiooni (Keskkonnaameti) kaudu esitatud tsiviilagi jääb läbi vaatamata.
2. Lisaks eeltoodule lahendas esimese astme kohus ka küsimuse, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.
3. Ain Järvaltile õigusabi osutanud vandeadvokaadi abi Sven Lass esitas taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 16 876,80 eurot, sh käibemaks. Taotluste ja arvete kohaselt osutas ta süüdistatavale õigusabi kokku 117,2 tunni ulatuses tunnihinnaga 144 eurot, sh käibemaks. Õigusteenuse tunnihind on põhjendatud. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulus kaitsjal kriminaaltoimikuga tutvumisele 16 tundi, süüdistusaktiga tutvumisele ja selle analüüsimisele 2,5 tundi ning kaitseakti koostamisele (9 lehekülge) 6,8 tundi. Kliendiga nõupidamistele kulus 1,4 tundi, kliendiga Keskkonnainspektsioonis ülekuulamisel käimisele 1 tund, ning kohtueelses menetluses prokuratuurile taotluste koostamisele ja esitamisele 4,5 tundi. Kohtuistungiteks ettevalmistamisele kulus kokku 12,3 tundi (sh kaitsekõne kirjalike seisukohtade koostamine). Ülejäänud aeg kulus kohtuistungitel osalemisele. Kaitsjatele esitati prokuratuuri poolt tutvumiseks kolm köidet, mis kokku on umbes 740 lehekülge. Kohtu hinnangul on tegu küll sisutiheda ja analüüsi vajava kriminaalasjaga ning kaitsjatel on õigus ja kohustus süüdistuse konstruktsioon ja materjalid läbi analüüsida, kuid ühel hetkel tuleb mõistlikkuse piir ette. 16-tunnine ajakulu kolme köitega tutvumiseks ei ole põhjendatud. Kaitsetegevus on juba oma olemuselt selline, et alati saaks veel rohkem teha ja veel põhjalikumalt ette valmistuda, kuid KrMS § 175 lg 1 näeb ette kaitsjatasu hüvitamise vaid mõistlikus suuruses. Seega tuleb leida kesktee selle vahel, millised toimingud olid minimaalselt vajalikud ning milliseid toimingud olid küll igati kaitsealuse huvides tehtud, kuid mitte ilmtingimata põhjendatud ja vajalikud. Lähtuda tuleb ka sellest, milliseid kaitsja argumente saatis kohtus edu.
4. Kriminaalasjas toimusid kohtuistungid kokku mahus 82 tundi ja 10 minutit – seega selles ulatuses on kaitsjatasu põhjendatud. Ülejäänud tegevuste eest, s.o erinevate ettevalmistavate tegevuste ning kohtueelses menetluses õigusabi osutamise eest on põhjendatud välja mõista kaitsjatasu kokku 30 tunni ulatuses. Seega, arvestades eeltoodud asjaolusid ning Ain Järvaltile esitatud süüdistuse mahtu (2 episoodi), on valitud kaitsjale makstud tasu suurus põhjendatud ja vajalik kokku 112 tunni ja 10 minuti ulatuses, s.o 30 tunni ulatuses n-ö ettevalmistavate tegevuste eest ning 82 tundi ja 10 minutit kohtuistungitel osalemise eest. 8
5. Seega on Ain Järvalti kaitsja taotlus menetluskulude hüvitamiseks on osaliselt põhjendatud ja tuleb rahuldada 112,12 ulatuses. Kokku moodustab kaitsja õigusabikulu koos käibemaksuga 16 152,48 eurot (112,17 tundi x 144 eurot). See summa tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 alusel riigilt Ain Järvalti kasuks välja mõista.
6. Jüri Zirkile osutas õigusabi valitud kaitsja jurist Armand Mark, kes on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 28 317,60 eurot, sh käibemaks. Kaitsja esitas menetluskulude nimekirja, millest nähtub osutatud õigusabi sisu, ajakulu, tunnihind ja maksumus. Taotlusele on lisatud ka Jüri Zirkile koostatud arve ning selle arve tasumist summas 14 000 eurot kinnitavad dokumendid.
7. Taotluse kohaselt on kaitsja Jüri Zirkile osutanud õigusabi kokku 196,65 tunni ulatuses tunnihinnaga 144 eurot, sh käibemaks. See tunnihind on põhjendatud. Taotluse kohaselt on kriminaalasja toimikutega tutvumisele ja nende arutamisele süüdistatavaga kulunud 16 tundi. Süüdistusaktiga tutvumisele, analüüsile ning konsultatsioonile Jüri Zirkiga on kulunud 3 tundi. Kaitseakti (14 lk) koostamisele koos lisade hankimisega on kulunud 16 tundi. Prokuratuuris jälitustoiminguga saadud kõnede osalisele ärakuulamisele on kulunud 6 tundi. Istungiteks ettevalmistumisele on kulunud 19,95 tundi ning kohtuistungitel osalemisele on kulunud 78,6 tundi. Kaitsja on märkinud, et enne kohtuistungi toimumist igakordselt istungiks ette valmistumata ei ole istungist osavõtt mõistlikult võimalik. Lisaks eeltoodule on 45 tundi kulunud tõendite võrdleva analüüsi tegemisele ja selle pinnalt kohtuvaidluse kõne (45 lehekülge) koostamisele. Tsiviilhagi analüüsimise ja selle osas seisukoha koostamisele kulus veel 3 tundi. Lõpetuseks kulus 2 tundi ka menetluskulude nimekirja koostamisele.
8. Selline ajakulu kaitseakti ning kohtuvaidluse kõne koostamisele ei ole põhjendatud. Kaitseakt ja kohtukõne on küll pikemad ja põhjalikuma analüüsiga, kui Ain Järvalti kaitsja poolt esitatu, kuid vastavalt 16 tunnine ning 45 tunnine ajakulu on käesolevas kriminaalasjas ilmselgelt liigne. Lisaks tuleb märkida, et kui Ain Järvalti kaitsjal on kulunud kohtuistungiteks ettevalmistamisele ja kaitsekõne koostamiseks kokku 12,3 tundi, siis Jüri Zirgi kaitsjal kokku 67,95 tundi (sh 45 h kaitsekõnele ja 3 h eraldi tsiviilhagi osas seisukoha võtmisele). Kuna tegu on samasisulise süüdistusega, ei ole selline erinevus õigusabile kulunud tundide arvus põhjendatav. Seda enam, et Ain Järvaltile on süüdistus esitatud kahes episoodis ning Jüri Zirkile vaid ühes episoodis. Kuigi tegu on keskmisest keerukama ning analüüsi eeldava õigusvaidlusega, ei ole siiski põhjendatud ega vajalik 45 tunni kulutamine kohtuvaidluse kõne koostamisele või 19,95 tundi kohtuistungiteks ettevalmistumisele. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et võrreldes Ain Järvaltiga on Jüri Zirkile esitatud süüdistus vaid ühes episoodis, saab põhjendatuks ja vajalikuks lugeda õigusabi osutamise Jüri Zirkile 107 tunni ja 10 minuti ulatuses, s.o 25 tunni ulatuses nö ettevalmistavate tegevuste eest ning 82 tundi ja 10 minuti ulatuses kohtuistungitel osalemise eest.
9. Seega on Jüri Zirki kaitsja Armand Marki taotlus menetluskulude hüvitamiseks on osaliselt põhjendatud ning tuleb rahuldada 107,12 tunni ulatuses. Kokku moodustab kaitsja õigusabikulu koos käibemaksuga 15 425,28 eurot (107,12 tundi x 144 eurot), mis tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 alusel mõista välja riigilt Jüri Zirki kasuks. III. APELLATSIOONID JA MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
10. Tartu Maakohtu
11. detsembri
12. a otsuse peale esitasid apellatsioonid prokuratuur ja Keskkonnaamet. Prokuratuur taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, 9 millega tunnistataks Jüri Zirk ja Ain Järvalt süüdi KarS § 361 lg 1 järgi. Prokuröri hinnangul tuleb Jüri Zirki karistada 10 kuu pikkuse vangistusega ning Ain Järvaltit 1 aasta ja 4 kuu pikkuse vangistusega, millest mõlemad jäetaks täitmisele pööramata tingimusel, et Jüri Zirk ei pane kaheaastase katseaja jooksul ning Ain Järvalt kahe ja poole aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu. Nii prokuratuur kui Keskkonnaamet paluvad ringkonnakohtul rahuldada Eesti Vabariigi poolt (Keskkonnaameti kaudu) esitatud tsiviilhagi ning mõista Jüri Zirkilt ja Ain Järvaltilt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks välja nende poolt keskkonnale tekitatud kahju summas 18 391 eurot. Apellatsioonides esitatid põhiseisukohad on kokkuvõetult järgmised. Prokuratuuri apellatsioonis esitatud seisukohad
13. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust. Eripüüki saab läbi viia ainult

§ 19

lõikes 1 viidatud eesmärkidel tegutsedes.

§ 20

lg 1 kohaselt annab eripüügiks õiguse eripüügiluba selles määratud tingimustel ja vahendiga. Süüdistatavatele väljastatud eripüügilubadel nr 8/2018 ja nr 10-1/19/14 oli sätestatud tingimusena see, et eripüügil püütud kala kasutatakse vaid loale märgitud eesmärgil. Samuti oli nendele märgitud tingimusena kirjas, et püütud kala müük on keelatud.

§ 5

lg-test 1-3 nähtub üheselt, et kala püüda võib kalapüügiõiguse alusel ning vastava õiguse tekkimise alused ja kord on kirjas kalapüügiseaduses.

§ 19

määratleb eripüügi teostamise võimalikud eesmärgid ning § 20 lg 1 järgi annab eripüügiks õiguse eripüügiluba selles märgitud tingimustel ja vahenditega. Seega ei anna eripüügiluba õigust püügitegevuseks ühelgi muul eripüügiloal märgitust erineval eesmärgil. Süüdistatavad teostasid kalapüüki omakasuliselt kala turustamise eesmärgil, järgimata

§-s 19 lg 1 märgitud eripüügi eesmärki ning eirates püügile minnes teadvalt eripüügiloas märgitud tingimusi. Seetõttu puudus süüdistatavatel süüdistuses märgitud aegadel eripüügiõigus. Kuna nad kasutasid kutselise kalapüügi vahendeid ning nende püügi eesmärk polnud mitte teadustöö, vaid isikliku kasu saamine, on tegemist kutselise kalapüügiga. Kuna neil puudus püügitegevuseks kutselise kalapüügi luba, oli tegemist loata kalapüügiga. 46. Vastavalt

§-le 73 toob kalavarule kahju tekkimise kaasa ka kalade käitlemise nõuete rikkumine ning seda sõltumata sellest, millisel alusel kala oma looduslikust keskkonnast eemaldati.

1. Asjaolu, et Jüri Zirkil ja Ain Järvaltil oli juba püügile minnes soov kalu turustada, on käesolevas kriminaalasjas tõendatud. Kinnitust on leidnud seegi, et Jüri Zirki ja Ain Järvalti poolt läbiviidud kalapüügi eesmärgiks polnud mitte teaduse edendamine ega keskkonnauuringud, vaid soov saada isiklikku varalist kasu. Ehkki suurema osa süüdistatavate poolt püütud kalade osas leidis püük küll spetsiaalses päevikus fikseerimist, pole see käsitletav eesmärgipärase teadustegevusena, vaid süüdistatavate pingutusega täita minimaalsed nõuded, säilitamaks võimalus püügitegevusega jätkata.
2. Jüri Zirki ja Ain Järvalti omakasulist püügieesmärki näitab püügivahendite asukoha valik.
3. detsembri
4. a jälitustoimingu protokollis fikseeritud kõnedest nähtuvalt eelistasid nad püügivahendite asukohta valides võimalikult suurt saagikust, mis oli oluliseks arvestatavaks teguriks kogu perioodi vältel. Seejuures ei oma tähtsust vaidlustatud kohtuotsuses märgitud asjaolu, et menetluses on jäänud fikseerimata, millistele koordinaatidele nad püügivahendid asetasid. Jälitustoimingu protokollis fikseeritud kõnedest nähtub, et püüdsid valida suurema saagikusega püügikohtasid.
5. Niisamuti kirjeldavad jälitustoimingu protokollis fikseeritud kõned seda, et teadusandmete kogumine oli süüdistatavate poolt kõigest kõrvaliseks ja teisejärguliseks 10 tegevuseks. Seda tehti suvalistest ning ka vajadusel tagantjärele saadud andmetest, sest osa kalu oli mõõtmise ajaks juba ära realiseeritud.
6. Nõustuda ei saa ka kohtu seisukohaga, mille kohaselt järgisid süüdistatavad neilt eeldatavat teadustöö metoodikat. Asjaolu, et nõuetekohane teadustöö eeldas rohkemat, kui kalade pikkuse ja kaalu määramine, on kinnitanud eranditult kõik Võrtsjärvel teadustööd läbi viinud teadlased. Limnoloogiajaamaga seotud teadlased on kinnitanud vajadust uurida kalade vanust, sugu ja ka toitumist, viimast eriti röövkalade puhul, milleks on ka näiteks koha. Kui kogutud tõenditest nähtub, et süüdistatavad on uurinud väheväärtusliku röövkala – haugi puhul tema toitumist, lõigates kala lõhki, siis näiteks koha puhul, mis on oluliselt hinnatum ja edukamalt turustatav kala, seda ei tehtud.
7. Eripüügiloal nr 10-1/19/14 märgitud püügi eesmärgiks oleva teadustöö „Võrtsjärve kalavarude seisund ja angerjamajandamiskava täitmise analüüs 2019“ aluseks oli Keskkonnaministeeriumi ja Eesti Maaülikooli vahel sõlmitud töövõtuleping nr 4-1/19/74 ning eeskätt selle lisa nr 1 Lähteülesanne. See oli dokumendiks, millega määratleti täpsem tehtava teadustöö eesmärk
8. aasta kohta. Lähteülesande punktides 1.1 on märgitud, et üheks töö eesmärgiks oli anda Võrtsjärve kalaliikide (angerjas, haug, koha, latikas, ahven ja tint) varude seisundi hinnang
9. aasta kohta. Tuua välja nende kalaliikide varu seisundit enim mõjutavad tegurid antud perioodil. Ülesande punkti 1.2 järgi tuleb anda hetkeolukorra ülevaade ning keskpikk (3-5 aastat) prognoos. Punkti 2.1.
10. kohaselt tuleb tööndusliku võrgupüügi saagikuse ja saagi pikkuselise ja vanuselise koosseisu hindamiseks viia läbi teatud võrgupüüke. Varasemalt, eelmisel aastal on teadustöö lähteülesanne olnud täpselt samasugune.
11. Nii A.T. se, P.T. ja ka T.K. sõnul on kalavarudele hinnangu ja keskpika prognoosi andmiseks vajalik uurida kalu põhjalikumalt, selleks tuli uurida ka röövkalade, sealhulgas haugi ja koha, toitumist, lisaks tuli määrata kala vanus ja sugu. Spetsialistide hinnangul ei ole koha vanust muul moel võimalik määrata, kui neid katki lõigates.
12. Väga oluline tõend konkreetses teadustöös kasutatava metoodika kohta on kahtlemata
13. aasta eripüügiloa väljaandmise aluseks olnud Võrtsjärve teadustöö „Võrtsjärve kalavarude seisund ja Eesti angerjamajandamiskava täitmise analüüs“ kohta 2020 aastal valminud aruanne. Selle aruande metoodika kirjelduses on märgitud, et koha ja haugi vanuse määramiseks kasutatakse erinevaid luulisi struktuure: koha vanus määratakse lõpuskaanelt, haugi vanus määratakse sõlgluult. Aruandes on sõnaselgelt mainitud, et uuriti ka koha toiduobjekte. Seejuures on näha, et välja on toodud koha toidubaasi liigiline jaotumine protsentuaalselt kõigi (traalpüük, mõrra-ja võrgupüük) Võrtsjärve katsepüükide alusel. Seega tuli määrata koha toiduobjektid sõltumata püügiviisist. Kriminaalasjas kogutud tõenditest on selge, et süüdistatavad selliseid andmeid koha ega haugi vanuse ega ka koha toitumise kohta ei edastanud. Selleks tulnuks kohakala kindlasti katki lõigata, mistõttu ei oleks see olnud enam turustatav. Küll aga on selge, et vajalikke andmeid röövkalade toitumise jm kohta esitas projekti tarbeks A.E. , kes on metoodikat kohtus selgitanud ja vastavate andmete teadlastele edastamist kinnitanud. Arvestades, et mainitud aruandes märgitu haakub täielikult kohtus ütlusi andnud spetsialistidest tunnistajate ja asjatundjate ütlustega, on selge, et Võrtsjärvel läbiviidav teadustöö eeldas vähemalt röövkalade puhul oluliselt rohkemat uuringut kui kalade pikkuse ja kaalu mõõtmine. Uuritud tõenditest nähtuvalt süüdistatavad küll mõõtsid ja kaalusid püütud kalu, kuid ei lahanud ega lõikunud neid, välja arvatud hauge, kelle toitumist vaadati ja fikseeriti. Mõned püütud kaladest jäid aga üldse mõõtmata. 11
14. Puudub vajadus hinnata, kui palju kalu turustati. Süüdistatavad tekitasid kalavarudele kahju eelkõige püügiõiguseta kutselise kalapüügiga, kuna püüki ei teostatud eripüügiloas sätestatud tingimustel ja eripüügi eesmärkidel. Seega tuleb seega kalavarudele tekitatud kahju arvestada kogu püütud kalade arvult vastavalt süüdistuses kirjeldatud kahju arvutamise korrale.
15. Ehkki esimese astme kohus on
16. aasta esimeses pooles toimunud kuue püügikorra puhul tuvastanud, et süüdistatavate poolt püütud kalade hulk või kogus oli väiksem, kui süüdistuses märgitud, ei saa sellega nõustuda. Nimelt on kohus selles osas võtnud arvesse Jüri Zirki kohtus antud ütlusi. Kuna süüdistatava ütlustes olid vastuolud kohtueelses menetluses räägituga, tuleb need jätta arvestamata.
17. Kogutud tõenditest nähtub üheselt, et teaduspüügist saadud kala turustati ka juba
18. aasta detsembrikuus ning seda süüdistatavate omavahelisel kokkuleppel ja mõlema süüdistatava huvides.
19. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega selle kohta, et prokuratuuri load sideettevõtjalt andmete saamiseks olid ebaseaduslikud ning mõlema loa puhul sooviti andmeid pikema perioodi jooksul, kui tegelikult oleks vajalik olnud. Lubades sisaldus ka piisav põhjendus toimingu teostamise vajaduse kohta. Keskkonnaameti apellatsioonis esitatud seisukohad
20. Sarnaselt prokuratuuriga, leiab ka Keskkonnaamet, et isikliku kasu eesmärgil kala püüdes, teostasid Ain Järvalt ja Jüri Zirk loata kalapüüki – eripüügiluba neile selleks õigust ei andnud. Kalade käitlemisega olulise kahju tekitamine on aga käsitletav KarS § 361 sätestatud muude kasutamise nõuete rikkumisena. Seda seepärast, et kalapüügiseaduse kohaselt loetakse teatud juhtudel ka ainuüksi kalade käitlemist kalavarule kahju tekitatavaks ja sealt edasi tegevuseks, mis on olulise kahju puhul karistatav kuriteona. Seda käsitlust toetab ka KarS § 361 toodud normi sõnastus, mille kohaselt koosseisulise teona on karistatav nii püügitegevus kui ka kala kasutamise nõuete rikkumine. Ka karistusseadustikku kommenteeritud väljaande kohaselt hõlmavad käesolevas koosseisus sätestatud kalapüüginõuded ka püügijärgseid nõudeid. Seega saab kala kasutamise nõuete rikkumisena käsitleda kalade käitlemise nõuete rikkumist, mis toob endaga kaasa kalapüügiseaduse mõistes kalavarule kahju tekkimise.
21. Süüdistatavad on eripüügiloa alusel püügile pandud püügivahenditest saadud kalu müünud ning saanud sellest isiklikku kasu. Nende kalade puhul on nad teostanud püügiõigust omamata kalapüüki, millega tekkis keskkonnale kahju hagiavalduses märgitud ulatuses. Ain Järvalti kaitsja vandeadvokaadi abi Sven Lassi määruskaebus
22. Vandeadvokaat Sven Lass vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega mõisteti õigusabikulude hüvitamiseks Ain Järvalti kasuks välja 16 152,48 eurot. Kaitsja palub Eesti Vabariigilt Ain Järvalti kasuks välja mõista kaitsjale makstud tasu summas 16 876,80 eurot. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu otsusest ei nähtu, miks kaitsja toimingud erinevate ettevalmistavate tegevuste ning kohtueelses menetluses õigusabi osutamise eest põhjendamatuks loeti. Efektiivse, igakülgse ja kvaliteetse kaitseõiguse esmane eeldus on kogu kriminaalasja materjalide sisuline analüüsimine ja läbitöötamine. Seetõttu tuleb lugeda kogu ajakulu põhjendatuks ning selle eest makstud raha Ain Järvaltile hüvitada. 12 Menetlus ringkonnakohtus
23. Tartu Ringkonnakohtu
24. detsembri
25. a määrusega võeti apellatsioonid ja määruskaebus menetlusse ning otsustati, et kriminaalasi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti võimalus esitada kuni
26. jaanuarini 2023 kirjalikke seisukohti, taandusi ja taotlusi.
28. jaanuaril 2023 esitasid süüdistatavate kaitsjad ringkonnakohtule enda kirjalikud seisukohad, milles palusid jätta maakohtu otsus muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.
30. veebruaril 2023 esitas Ain Järvalti kaitsja vandeadvokaadi abi Sven Lass ringkonnakohtule taotluse, milles palub apellatsioonimenetluse kulud riigilt Ain Järvalti kasuks välja mõista. IV. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
31. Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud apellatsioonid, määruskaebuse ja tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et Tartu Maakohtu
32. detsembri
33. a otsuse tühistamiseks ja kaebuste rahuldamiseks alust ei ole. Sissejuhatavalt märgib kohtukolleegium, et ei tuvastanud esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel vigu, mis kinnitaksid kaebajate väiteid kohtuliku uurimise ühekülgsusest või puudulikkusest ja mis enda koostoimes või ka eraldivõetult viiksid maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav, otsusest nähtub, millised asjaolud loeti tõendatuks ning missugustele tõenditele ja miks seejuures tugineti. Seetõttu ei asu ringkonnakohus maakohtu seisukohti teistkordselt üle kordama, vaid keskendub üksnes apellatsioonides esitatud väidetele vastamisele.
34. Vaidlust ei ole selles, et Ain Järvalt ja Jüri Zirk püüdsid süüdistuses märgitud ajaperioodil, st
35. detsembrist 2018 kuni
36. detsembrini 2018 ning
37. veebruarist 2019 kuni
38. juunini 2019, Võrtsjärvel kala. Selleks kasutasid nad eripüügilube nr 8/2018 ja 10-1/19/14, mis olid väljastatud EMÜ-le teaduse tegemiseks. Prokuratuur heidab Ain Järvaltile ja Jüri Zirkile ette eripüügiloa enda huvides ära kasutamist: süüdistusversiooni kohaselt püüdsid nad kala selleks, et need tulu teenimise eesmärgil maha müüa. Ehkki süüdistatavad ise selgitavad, et püütud kala müümine polnud nende eesmärk, tuvastas maakohus siiski, et vähemalt osa eripüügiloa alusel püütud kaladest müüsid nad maha. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu poolt tuvastatuga selleski, et süüdistatavate teadustegevuses esines kohati äärmist lohakust ning tõsiseid puudujääke. Seega on apellatsioonimenetluse keskseks küsimuseks see, kas eripüügilubadel märgitud lisatingimuste rikkumine – ennekõike püütud kalade müümine – ning teadustööst kõrvale kaldumine, võtsid süüdistatavatelt ära õiguse kala püüda.
39. Esmajoones tuleb selgitada järgmist. Ekslik on prokuratuuri ja Keskkonnaameti seisukoht, justkui võiks eripüügiloal märgitud müügikeelu rikkumine olla käsitletav KarS §-s 361 sätestatud „muul viisil kasutamise nõuete rikkumisena“. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb muuviisilist kasutamise nõuete rikkumist näha tegevusena, mis pole suunatud otseselt looduses elavate elusolendite kinnipüüdmisele või haavamisele, vaid nende ebasoodsale mõjutamisele. Loodusliku loomastiku muul viisil kasutamise nõuete rikkumine tuleks kõne alla sootuks teistsuguses olukorras, näiteks veekogu põhjas olevate jõevähkide elupaikade tahtliku hävitamise või siseveekogusse mürgiste ainete paiskamise korral. Midagi sellist Ain Järvalt ja Jüri Zirk teinud ei ole – nende tegevus seisnes kala püüdmises ning formaalselt oli neil selle 13 tarbeks olemas ka eripüügiluba. Ringkonnakohtu hinnangul toimis maakohus veatult, kui leidis, et looduslikku loomastikku saab kahjustada üksnes tegevusega, millega viiakse isend loodusest välja. Niisugune arusaam on ka igati loogiline, kuna kalastamise puhul saab kahju tekkida üksnes selle püüdmisega, st alates püügivahendi vette asetamisest kuni püütud kala veest välja võtmiseni, mitte aga hiljem, kui kalapüük on faktiliselt juba lõppenud. Oleks kummastav, kui kahju tekkimise kohana tuleks käsitleda veekogu asemel kohta, kus need maha müüdi, näiteks turuplatsi. Niisiis annab üksnes püügiõiguse olemasolu puudumine menetletaval juhul aluse süüdistatavale ette heita loodusliku loomastiku kahjustamisega keskkonnale kahju tekitamist.
40. Hoolimata formaalse eripüügiloa olemasolust, puudus apellantide hinnangul süüdistatavatel siiski kala püüdmiseks õigus: nende arvates on eripüügiõiguse alusel kala püüdmisega tegemist vaid juhul, kui kalu püütakse loal märgitud eesmärgil, rikkumata loal märgitud tingimusi. Tõepoolest,

§ 20

lg 1 sätestab, et eripüügiks annab õiguse eripüügiluba selles määratud tingimustel ja vahendiga. Nii

1. aastal kehtinud eripüügiloale nr 8/2018 ning
2. veebruarist 2019 kehtinud eripüügiloale nr 10-1/19/14 olid kantud samad tingimused: püütud kala kasutamine oli lubatud üksnes projekti täitmiseks ning selle müük oli keelatud. Muu hulgas kohustati loa kasutajat vahetult enne püügile minekut informeerima sellest Keskkonnainspektsiooni.
3. Tõenditest joonistub välja pilt, kus süüdistatavate käitumine orienteerus aja jooksul üha enam kala püüdmisele ja selle müümisele, mitte aga teaduse tegemisele. Maakohus tuvastas õigesti, et
4. aasta kevadperioodil müüsid süüdistatavad eripüügiloa nr 10-1/19/14 alusel püütud kaladest maha 196 koha, 3 haugi ja 4,316 kg angerjat. Ja kuigi pole teada, millises koguses süüdistatavad
5. aastal püütud kalu maha müüsid, nähtub Ain Järvalti ja Jüri Zirki vahel
6. märtsil 2019 kell 18.25 toimunud telefonivestlusest, et kauplemine eripüügiloa alusel püütud kalaga käis juba sellelgi aastal – süüdistatavad müüsid kala E.S. le (kd 3, tl 80-81).
7. Prokuratuuri hinnangul võttis maakohus
8. aastal müüdud kalade koguse tuvastamisel alusetult arvesse Jüri Zirki kohtus antud ütlusi. Prokuröri arvates tuleb tema ütlused tõendikogumist välja jätta, kuna need on ebausaldusväärsed. Niisuguse seisukohta siiski edu ei saada. On küll tõsi, et Jüri Zirki kohtueelse menetluse käigus antud ütluste ning kohtuistungil räägitu vahel esinevad olulised vastuolud. Samas andis ta neile ebakõladele selgitused – ta oli uurijate poolt mõjutatud ja soovis sõlmida kokkulepet, et pääseda kohtumenetlusest. Kuna esimese astme kohus niisugust põhjendust ka aktsepteeris ja pidas Jüri Zirki kohtus antud ütlusi usaldusväärseteks – sellega nõustub ka ringkonnakohus – , kuuluvad need tõendikogumi hulka. Seega toimis maakohus õigesti, kui tugines
9. aastal müüdud kalade tuvastamisel muu hulgas ka nendele.
10. Veel vaidleb prokuratuur vastu maakohtu järeldusele, mille kohaselt olid prokuratuuri load sideettevõtjalt andmete saamiseks ebaseaduslikud, leides, et lubades sisaldus piisav põhjendus toimingu teostamise vajaduse kohta. Prokuratuuriga võib nõustuda, et load olid iseenesest põhjendatud – vaja oli kontrollida, kellega Jüri Zirk pärast kalapüüki suhtleb ning tuvastada, kas ja kellele ta eripüügiloa alusel püütud kalu müüs. Samas peab ringkonnakohus nii
11. oktoobri
12. a kui ka
13. detsembri
14. a sideettevõtjatelt andmete nõudmise loa kestvusperioode liialt pikkadeks ja ulatuslikeks. Esimese loa alusel koguti andmeid järjest 9 kuud ja 23 päeva, teise loa alusel aga 11 päeva. Selle asemel, et informatsiooni koguda üksnes kalapüügile lähedastel aegadel (enne ja pärast seda), toimus andmete kogumine katkematult, riivates ebaproportsionaalsel määral 9 inimese eraelu puutumatust. Seepärast talitas maakohus õigesti, kui luges sideettevõtjalt saadud andmed lubamatuteks tõenditeks. 14
15. Siiski ilmestavad silmnähtavaid kõrvalekaldeid teadustööst süüdistatavate telefonikõned. Nii on prokuratuur osutanud asjakohaselt mitmes telefonivestluses kõlanud fragmentidele. Esmalt on näha, kuidas süüdistatavad tunnevad huvi, milline kalapüügikoht tõotab suuremat saaki (nt
16. veebruaril
17. a telefonikõne).
18. mail 2019 soovis A.S. Jüri Zirkilt angerjat saada, mille peale vastas Jüri Zirk talle telefonis, et paneb linaski mõrrad Pähksaare juurde, kus saab teadusmõrdadega keelu ajal püüda – sealt polnud ta enda sõnul väiksemat sorti kunagi püüdnud. Kuuldes Andrus Sepalt, et seal on paar saagikamat kohta, tõdes ta, et tahaks sellist kohta tabada, kus angerjat ka liigub. (kd 3, tl 113-14)
19. mail 2019 teatas K.K. Ain Järvaltile, et saadab talle koordinaadid, kuhu mõrd paigutada (kd 3, tl 114). Kuigi mitmed kohtuistungitel ütlusi andnud isikud – asjatundjad H.T. ja A.T. ne ning tunnistaja P.B. – ütlesid, et aastate jooksul on otstarbekas säilitada kalapüügi asukohti, et teadusandmeid saaks omavahel võrrelda, nähtub, et süüdistatavate jaoks polnud säärase põhimõtte järgimine esmatähtis. On küll mõistetav, et sõltuvalt ilmaoludest või teiste kalurite paiknemisest järvel, tuli aeg-ajalt kalapüügikohta korrigeerida, kinnitab telefonivestlustes kõneletu siiski, et kalapüügi asukoha dikteeris muu hulgas ka püügikoha potentsiaalne saagikus.
20. Kohtukolleegiumi arvates seisnes aga kõige olulisem hooletus teaduse tegemisel kalade käitlemises – tõendite seas esineb viiteid seikadele, kus süüdistatavad jätsid kalade uurimise sootuks läbi viimata ning tuletasid andmed mälu järgi. Nii teatas Jüri Zirk
21. märtsi õhtul 2019 Ain Järvaltile, et tal jäi viimane sats mõõtmata ja kaalumata, mille peale tegi Ain Järvalt ettepaneku panna kirja umbes nii palju, mitu tükki seal oli. (kd 3, tl 83) Tõenäoliselt adusid süüdistatavad oma lohakust ka ise.
22. aprillil 2019 ütles Jüri Zirk Ain Järvaltile: „Tekib küsimus, kes neid vaatab, kes neid analüüse teeb,“ mille peale vastas Ain Järvalt: „Ei, ma nüüd mõtlesin, et peab tõsisemalt tegelema.“ Jüri Zirk tunnistas selle peale: „Ain, ma lihtsalt üksi ei saa kõige sellega hakkama.“ (kd 3, tl 90-91) Tähelepanu väärib seegi, et kalu uuriti (ennekõike mõõdeti ja kaaluti) ka üksteise juures, selmet analüüse limnoloogiajaama laboris läbi viia.
23. Prokuratuur heidab süüdistatavatele ette sedagi, et viimased hoidusid kallihinnalisemate kalade lahti lõikamisest, säästes neid müügiks. On õige, et kalavarudele hinnangu andmiseks on otstarbekas lisaks kaalumisele ja mõõtmisele uurida ka püütud röövkalade toitumist ning teha kindlaks nende sugu ja vanus. Sugugi kõikide kalade puhul süüdistatavad nõnda siiski ei talitanud, väites, et nad juhindusid oma tegevuses teadusprojekti suunistest. Maakohus tuvastaski, et
24. aastal läbiviidud teadusprojekti eesmärgiks polnud kohakalade toitumise uurimine. Seega ei saa sellel aastal süüdistatavatele kalade lahti lõikamata jätmist ette heita. Kuigi P.B. e sõnul esines
25. a projekti osas toitumisanalüüsi andmetes puudujääke, olid muus osas vajalikud andmed olemas (kd 4, tl 22). Seega ei saa seda süüdistatavatele omistada enama kui tööalase lohakusena.
26. Prokuröri hinnangul seisnes süüdistatavate tegevus üksnes teaduslike miinimumnõuete täitmises, et säilitada eripüügiluba. Kohtukolleegium nõustub siinkohal maakohtuga, et eelkirjeldatud puudused ei välista siiski varianti, et süüdistatavad tegutsesid teadustöö eesmärgil. Esimese astme kohus tuvastas, et mitmed tunnistajad olid saanud süüdistatavatelt lahti lõigatud kala – nii väitsid näiteks A.O. , J.P. , A.E. , K.K., .P. , R.L. , T.K. . Veelgi enam – tunnistaja R.K. on näinud pealt, kuidas Ain Järvalt kalu uuris. Ehkki süüdistatavate tegevus võis püütud kalade analüüsimisel jääda kasinaks, ei lükka uuritud tõendid siiski ümber asjaolu, et neil oli olemas teadustöö tegemise eesmärk.
27. Kohtukolleegiumi arusaamist mööda ei võtnud ka süüdistatavate kasvav hasart rohkem kalu püüda ja neid tuttavatele maha müüa süüdistatavatelt neile eripüügiloaga antud õigust kala püüda – formaalselt oli see õigus neil olemas. Ehkki eripüügiloa tingimuste rikkumine on 15 taunimisväärne ning vähendab usaldust teadusliku kalapüügi vastu, muudab püügiloa kehtetuks (võtab püügiõiguse ära) siiski vaid eripüügiloa kehtivuse lõppemine. Ringkonnakohtu hinnangul tulebki selliselt talitada, kui ilmneb, et keegi üritab eripüügiluba oma huvides ja selle tingimusi rikkudes ära kasutada.

§ 21

lg 2 p 1 võimaldab eripüügiloa kehtetuks tunnistada, kui loa omanik või loale kantud püüdja rikub loa tingimusi. Selliselt toimides on võimalik võtta rikkujalt võimalus eripüügiluba ekspluateerida.

1. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha Ain Järvalti kaitsja vandeadvokaadi abi Sven Lassi määruskaebuse osas.
2. Ain Järvalti kaitsja taotleb kaitsealuse kasuks kogu menetluskulu (summas 16 876,80 eurot) riigilt välja mõistmist. Kaitsja osutab, et tema ajakulu oli tervikuna põhjendatud: tegemist on suuremahulise asjaga, mistõttu tuli tõenditega tutvuda põhjalikult. Ebaõige on esimese astme kohtu väide, et kaitsja oleks pidanud tutvuma toimikuga pelgalt enda kaitsealust puudutavas osas. Kohtukolleegium kaitsja taotlust ei rahulda, leides, et maakohtu poolt põhjendatuks loetud ajakulu oli piisav Ain Järvaltile kriminaalmenetluses vajaliku kaitse tagamiseks. 30 tundi oli kaitsja jaoks piisav aeg erinevate ettevalmistatavate tegevuste – näiteks kriminaaltoimikuga tutvumise, kliendiga nõupidamise, temaga ülekuulamisel osalemise ning menetlusdokumentide koostamise – teostamiseks. Niisamuti luges esimese astme kohus põhjendatuks kohtuistungil osalemistega seonduva ajakulu. On küll aktsepteeritav, et kaitsja tutvub ka kaassüüdistatavaga seotud kuriteoepisoodiga (näiteks kasvõi nõude suuruse hindamiseks), kuid samas ei eelda see nii suurt tähelepanu, kui esindatavat puudutav osa. Seetõttu toimis maakohus korrektselt, kui luges kaitsja ajakulu põhjendatuks taotletust viie tunni võrra väiksemas mahus.
3. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jääb Tartu Maakohtu
4. detsembri
5. a otsus muutmata ning apellatsioonid ja määruskaebus rahuldamata.
6. Kuna ringkonnakohus jätab Ain Järvalti kaitsja määruskaebuse rahuldamata, jääb selle esitamisega seonduv kulu süüdistatav Ain Järvalti kanda.
7. Süüdistatava Jüri Zirki kaitsja jurist Armand Mark esitas ringkonnakohtule taotluse välja mõista Eesti Vabariigilt Jüri Zirki kasuks teise astme kohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu. Turu Õigusbüroo OÜ
8. jaanuari
9. a arve nr 01/01 kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonimenetluses õigusliku analüüsi ja kirjaliku seisukoha koostamiseks 7 tundi, mille eest soovib ta tasu 840 eurot, millele lisandub käibemaks 168 eurot. Pangakonto väljavõtte kohaselt on Jüri Zirk selle arve ka tasunud. Kohtukolleegiumi hinnangul on tasutaotlus põhjendatud vaid osaliselt. Tuleb arvestada, et kaitsja jaoks oli kriminaalasi maakohtu menetlusest saadik tuttav, niisamuti ka prokuratuuri ja Keskkonnaameti positsioon antud kriminaalasjas. Seetõttu loeb ringkonnakohus kaitsjatasu põhjendatuks kuue tunni ulatuses – summas 864 eurot, sh käibemaks 144 eurot. Kuna apellatsiooni esitas prokuratuur, tuleb see summa KrMS § 185 lg 2 alusel riigilt Jüri Zirki kasuks välja mõista.
10. Sven Lassi tasutaotluse apellatsioonimenetlusega seotud õigusabikulude hüvitamiseks jätab kohtukolleegium läbi vaatamata. Ringkonnakohus andis oma
11. detsembri
12. a määruses menetlusosalistele aega kuni
13. jaanuarini 2023 esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ja taotlusi. Kirjaliku menetluse puhul tuleb taotlus esitada kohtumenetluse pooltele taotluste ja kirjalike seisukohtade esitamiseks määratud tähtpäevaks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. mai
15. a otsus nr 4-19-1809/48, p-d 29–31). Kuna Sven Lass esitas õigusabikulude hüvitamise taotluse alles
16. veebruaril 2023, laskis ta taotluse esitamise tähtaja mööda. 16 (allkirjastatud digitaalselt) 17