Obsah (12)

§ 657§ 651§ 652§ 5§ 231§ 654§ 162§ 163§ 171§ 175§ 177§ 445

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Liis Arrak, Helina Luksepp Otsuse tegemise aeg ja koht 19.05.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-17576 Kohtuas

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja viivise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta maakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas tuleb

§ 657

lg 1 p 2¹ alusel jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks kaasomandi lõpetamise viisi osas ja kaasomandi jagamiseks maakohtu määratust erineval viisil. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse kulud ja määrab need rahaliselt kindlaks. 8. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse kaasomandi lõpetamise viisi ja menetluskulude jaotuse osas. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust kaasomandi jagamise viisi valiku ja menetluskulude jaotuse osas. Seejuures võtab ringkonnakohus

§ 652

lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.

1. Ringkonnakohtu võimalused maakohtust erineva otsuse tegemiseks kaasomandi jagamise viisi osas on piiratud. Maakohtu valik kaasomandis oleva asja jagamiseks ühise omandi lõpetamisel on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus ei peaks üldjuhul sekkuma. Diskretsiooniõiguse kasutamine ei või aga viia ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni, st diskretsiooniõigus ei ole piiramatu ning kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem (vt RKTKo 10.04.2019, 2-17-11516, p 29 ja 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 22). Seega tuleb ringkonnakohtul hageja apellatsioonkaebuse lahendamisel kontrollida, kas maakohus on ületanud kaasomandi jagamise viisi valikul diskretsiooniõiguse 4 2-21-17576 piire, otsustades sellise viisi kasuks, mis on hagejale või mõlemale kaasomanikule ebamõistlikult koormav või muudel põhjustel ebaõiglane.
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on kaasomandi jagamise viisi osas põhjendatud ja selle muutmiseks ei ole alust. Hageja palus jagada kinnisasja reaalosadeks, kostja palus müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel. Maakohus jagas kaasomandi kostja taotletud viisil, müües kinnisasja avalikul enampakkumisel. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus põhjendatult, et sobivaim kaasomandi jagamise viis on kinnisasja müük avalikul enampakkumisel, mistõttu hageja hagi tuleb jätta rahuldamata ja kostja vastuhagi tuleb selle viisi osas rahuldada, kuid ringkonnakohus osaliselt muudab ja täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
3. Maakohus ei pidanud kinnisasja reaalosadeks jagamist sobivaks kaasomandi jagamise viisiks neljal põhjusel. Esiteks leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud, et kinnistu jagamine reaalosadeks on maakorralduslikult lubatav. Teiseks ei saa pooled omavahel läbi ja kinnisasja reaalosadeks jagamise korral jääksid pooled endiselt naabriteks. Kolmandaks põhjustaks hageja taotletud viisil kinnisasja jagamine kostjale kinnisasjale vajaliku juurdepääsu rajamise kulud. Neljandaks leidis maakohus, et kinnisasja jagamine reaalosadeks põhjustaks kostjale kohustuse maksta hagejale asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 järgi hüvitist, mille tasumisega ei olnud kostja nõus.
4. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, nagu ei oleks hageja tõendanud, et kinnisasja reaalosadeks jagamine on maakorralduslikult lubatav. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. 12.
5. Kohus peab kinnisasja reaalosadeks jagamise viisi kaaludes iseenesest silmas pidama, et kinnisasja tegelik jagamine oleks maakorralduslikke jm nõudeid arvestades kohtuotsuse alusel reaalselt võimalik. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 36 lg 1 järgi esitatakse kinnistusosakonnale riigi maakatastri pidaja väljastatud kinnistu plaani koopia või skeem, kui see on vajalik kande mõistmiseks. Maakatastriseaduse § 16 lg 1 (maakohtu otsuses on ekslikult viidatud lg-le 2 – ringkonnakohtu märkus) kohaselt taotleb kinnisasja omanik või seaduses sätestatud isik katastriüksuse moodustamiseks katastrimõõdistamise tingimusi. Katastripidaja väljastatud tingimuste alusel tellib kinnisasja omanik maamõõtjalt katastrimõõdistamise. Maamõõtja esitab katastrimõõdistamise andmed katastripidajale elektrooniliselt. KRS § 36 lg 1 kohast plaani või skeemi ei ole kohtumenetluses esitatud, kuid see iseenesest ei välista kohtu võimalust lõpetada kaasomand kinnisasja reaalosadeks jagamisega. Nõuetele vastava plaani või skeemi koostamine võib toimuda ka pärast kohtumenetlust. 12.
6. Riigikohus on kaasomandis oleva kinnisasja jagamise kohta selgitanud, et selle kohta tehtav kohtuotsus saab asendada vaid teise kaasomaniku nõusolekut KRS § 34¹ lg 7 järgi. Kui kohus on otsuse kaasomandi jagamise ja selle viisi kohta teinud, peavad pooled läbima vastava menetluse kinnistu jagamiseks, esitades kinnistamiseks pädevale asutusele kinnistamisavalduse ja muud kinnistamiseks nõutavad dokumendid. Kinnistamisavalduse läbivaatamisel selgitab kinnistamiseks pädev isik, kas on esitatud nõutavad dokumendid ja kas kinnistamine on võimalik (vt RKTKo 25.10.2005, 3-2-1-104-05, p 7). Eelnev kehtib ka juhul, kui kinnisasja kaasomand lõpetatakse kohtuotsusega kinnisasja reaalosadeks jagamise teel. Ka sel juhul saab tehtav kohtuotsus üksnes asendada kinnisasja jagamisele vastu vaielnud kaasomaniku tahteavaldust kinnistu jagamiseks kaasomanike vahel. Kohtuotsus üksi ei oleks aga kinnisasja jagamise aluseks, vaid selle tegemise järgselt peaksid pooled läbima haldusmenetluse kinnisasja jagamiseks. Seega võivad küll pärast kohtuotsuse tegemist haldusmenetluses ilmneda takistused kinnisasja reaalosadeks jagamisel, kuid asjaolu, et kaasomandi lõpetamise ja jagamise otsuse tegemise ajal ei ole mõni kinnisasja jagamiseks 5 2-21-17576 vajalik dokument nõuetele vastaval kujul koostatud, ei välista õiguslikult kohtu võimalust otsustada nimetatud kaasomandi jagamise viisi kasuks. Pooltel on võimalik koostada nõuetele vastavad dokumendid ka pärast kohtumenetlust ja enne kinnistamisavalduse esitamist. 12.
7. Hageja esitas maakohtu menetluses kohaliku omavalitsuse nõusoleku kinnisasja jagamiseks koos selle juurde kuuluva plaaniga. Väljavõte Viimsi Vallavalitsuse planeerimiskomisjoni 30.09.2021 koosoleku protokollist koos kinnisasja jagamise plaaniga oli Lahe Kinnisvara Hindamine OÜ eksperthinnangu nr 1221-21 lisaks (tl 28–28 pöördel). Kui (kaas)omanik on koostanud plaani ja kohalik omavalitsus leiab, et selliselt on võimalik kinnisasi jagada, siis on see kohtulahendi alusel kinnisasja jagamiseks piisav. Maakorralduse läbiviimine linna või valla territooriumil kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse (maakorraldusseaduse § 3 lg 1). Kostja ei ole esitanud täpsemaid vastuväiteid, miks ei ole kinnisasja jagamine reaalosadeks hageja soovitud viisil maakorralduslikult võimalik. Kaasomandi lõpetamise hagi lahendatakse hagimenetluses ja järgitakse selle menetlusliigi reegleid. Hagimenetlus on olemuselt võistlev menetlus (

§ 5

lg 1) ja kohus kontrollib tõendite põhjal poole väiteid ulatuses, milles vastaspool on neile vastu vaielnud (

§ 231lg-d 2 ja 4).

Kuna kostja ei toonud esile, et maakorralduslikult ei ole kinnisasja võimalik hageja taotletud viisil jagada, ning hageja tõendas, et Viimsi Vallavalitsus andis kinnisasja reaalosadeks jagamiseks nõusoleku, ei olnud maakohtul alust jätta kaasomandit hageja taotletud viisil lõpetamata põhjusel, et hageja ei ole esitanud piisavalt tõendeid kinnisasja reaalosadeks jagamise maakorraldusliku lubatavuse kohta.

1. Maakohtu otsusest tuleb välja jätta põhjendus, mille kohaselt põhjustaks hageja taotletud viisil kinnisasja jagamine kostjale kulusid kinnisasjale juurde- või läbipääsu rajamiseks. Iseenesest tuleb kohtul arvestada kinnisasja reaalosadeks jagades mh seda, et jagamise tulemusena tekkivatele kinnisasjadele oleks tagatud juurdepääs, kuid see, millised kulud võivad kaasomanikule temale jääva kinnisasja kasutamisel edaspidi tekkida, ei ole kaasomandi jagamise viisi üle otsustamisel oluline. Juurdepääsuga seonduv võib mõjutada reaalosade väärtust ning võib olla oluline hüvitise määramisel AÕS § 77 lg 3 järgi.
2. Arvestades, et kostja ei soovinud kinnisasja endale saada (tl 73, p 2.4), kostjale tekkida võiva hüvitise maksmise kohustust ja poolte omavahelisi suhteid leiab ringkonnakohus siiski, et kinnisasja reaalosadeks jagamine ei ole põhjendatud ega sobiv viis kaasomandi lõpetamiseks. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga. 14.
3. Riigikohus on selgitanud, et kohus saab lõpetada kaasomandi selle jätmisega ühele kaasomanikule üksnes juhul, kui kaasomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teisele kaasomanikule nende osa rahas välja maksma (vt RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-39-17, p 13 teine lõik). Samuti on Riigikohus leidnud, et vähemasti üldjuhul ei ole põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olev ese ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega. See oleks vastuolus kaasomandi lõpetamise põhimõtetega, tekitades sundomandamise raha eest eseme suhtes, mida isik endale ei soovi (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 23 esimene ja teine lõik). Kirjeldatud põhimõtted on asjakohased ka asja jagamisel reaalosadeks, kui selle tulemusel saab kaasomanik kinnisasja ainuomanikuks vastu tahtmist ja võimalikud on hilisemad hüvitisnõuded, kui reaalosade väärtus ei vasta kaasomanikele kuuluvate mõtteliste osade väärtusele. 14.
4. Ringkonnakohus leiab, et kohus saab lõpetada kaasomandi kinnisasja reaalosadeks jagamise teel eelkõige juhul, kui mõlemad kaasomanikud soovivad oma omandit säilitada. 6 2-21-17576 Omandiga ei seondu mitte üksnes õigused, vaid ka kohustused, mistõttu ei saa kinnisasja jätta poolele vastu tema tahtmist. 14.
5. Hageja taotles kinnisasja jagamist selliselt, et kostjale jääva reaalosa väärtus on suurem kui kostjale kuuluva mõttelise osa väärtus (tl 2 pöördel, p 6). Kostja on aga väljendanud, et tal ei ole valmisolekut ega võimekust tasuda hagejale vajadusel hüvitist (tl 42, p 2.5, tl 96 pöördel– 97, p-d 2.17 ja 2.18 ja tl 153 pöördel–154, p 2.19). AÕS § 77 lg 3 järgne hüvitise võimalik hilisem määramine ei tohi põhjustada olukorda, kus alles hiljem selgub mõnele omanikule, et ta peab maksma saadu eest hüvitise, mis ei ole talle jõukohane. Kinnisasja jagamise puhul ei ole moodustatavate maaüksuste täpsed suurused teada, mis võib mõjutada hinnangut jagamisel tekkivate asjade väärtusele. Kuigi hageja ei ole siinses asjas esitanud AÕS § 77 lg 3 alusel hüvitise määramise nõuet ja on kinnitanud, et ta ei esita hüvitise nõuet, ei välista hea usu põhimõte (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 1 ja AÕS § 72 lg 5 teine lause) hagejal hiljem siiski esitada hüvitisnõuet asjaoludel, mis ei olnud siinse menetluse ajal teada.
6. Maakohus arvestas kaasomandi lõpetamisel jagamise viisi otsustamisel põhjendatult poolte omavahelisi suhteid. Kinnisasja jagamine reaalosadeks ei ole mõistlik, kui poolte suhted on halvad. Selles osas ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi (

§ 654lg 6).

Kuigi hageja on apellatsioonkaebuses leidnud, et poolte halvad suhted ei ole piisav põhjus kaasomandi jagamiseks asja avalikul enampakkumisel müümise teel, ei olnud see ainus kaalutlus, miks maakohus leidis, et kaasomand tuleb jagada osundatud viisil.

1. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega, et praeguses asjas on mõistlik lõpetada kaasomand kinnisasja avalikul enampakkumisel müümise teel. Kinnisasja müümise korral avalikul enampakkumisel saavad mõlemad kaasomanikud enda omandiosa suurusele vastava õiglase hinna ning soovi korral on hagejal võimalik kinnisasi tervikuna omandada. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist. 16.
2. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, nagu oleks kinnisasja avalikul enampakkumisel müümise eelduseks see, et kostja soovib oma kaasomandi eest saada võimalikult suurt hinda ja et kostja oleks pidanud tõendama, et asja avalikul enampakkumisel müües saab selle eest parema hinna. Ehkki hageja on õigesti viidanud, et asja müümine avalikul enampakkumisel on õigustatud eelkõige siis, kui kõik kaasomanikud soovivad kaasomandit lõpetada, keegi neist ei ole huvitatud ainuomanikuks saamisest ning kaasomandi osa eest soovitakse võimalikult suur hinda, ei tähenda see seda, et kaasomandi jagamine selle avalikul enampakkumisel müümisega oleks muudel juhtudel välistatud, kui see on vastavalt asjaoludele kõige mõistlikum viis kaasomandi lõpetamiseks. Kaasomandi jagamisel kinnisasja avalikul enampakkumisel müümise teel jääb hagejale võimalus valida, kas ta loobub oma omandist turuhinnale vastava hüvitise eest või omandab ise kaasomandi eseme tervikuna. Soovi korral on kummalgi kaasomanikul võimalik enampakkumisel osaleda, et saada kinnisasja kui terviku omanikuks. 16.
3. Maakohus ei ole määranud kohtuotsuses kindlaks avaliku enampakkumise tingimusi, sest pooled ei ole seda taotlenud. Pooled saavad nõuda kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi täitmist, sh avaliku enampakkumise korraldamist, täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud korras kohtutäituri vahendusel, kes saab korraldada avaliku enampakkumise TMS-s sätestatud korda arvestades (TMS § 78 jj ja § 150 jj) (vt RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 36.1 ja seal viidatud kohtupraktika). TMS-i sätteid, mh vabatahtliku täitmise tähtaja, hindamise, müügi korra, omandi ülemineku ja tulemi jaotamise kohta, tuleb aga kohaldada kaasomandi lõpetamise kohtulahendi eripära arvestades (vt samas, p 36.2). Kuna enampakkumise korraldamisega seonduv on seaduses reguleeritud, ei ole põhjendatud 7 2-21-17576 hageja etteheide, nagu oleks maakohus pidanud pooltele selgitama, et pooled saavad täiendavalt taotleda täitmise korra kindlaksmääramist. 16.
4. Arvestades, et kaasomandi lõpetamise korral eseme avalikul enampakkumisel müügi teel ei ole tegemist tavapärase täitemenetlusega, mis on suunatud sissenõudja nõude rahuldamisele, ning mõlemad pooled saavad olla täitemenetluses üheaegselt sissenõudjaks (vt eespool viidatud RKTKo 3-2-1-14-17, p 36.3), on pooltel võimalik avaliku enampakkumise käigu osas kaasa rääkida. Täitmisteate teisele kaasomanikule kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada varaeseme müük poolte kokkuleppel ka täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 64¹, § 74 lg 1, § 119 lg 1 ja § 120 lg 1). Täitemenetluse siseselt on kõigi kaasomanike nõusolekul võimalik müüa ese ka kohtutäituri kontrolli all, st eraõiguslikult (TMS §-d 102 ja 157; vt eelviidatud RKTKo 3-2-1-14-17, p 36.6). 16.
5. Kaasomandi lõpetamise viisi üle otsustamisel ei omanud tähtsust, et kolmas isik (hageja abikaasa W) on tasunud kinnisasja omandamisega seotud kulusid. AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist ning kui pooled ei saavuta kokkulepet kaasomandi jagamise viisi suhtes, otsustab selle AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kohus. Poolte esile toodud kaasomandi jagamise viiside seast konkreetsel juhul kõige mõistlikuma ja kaasomanikke kõige vähem koormava viisi valimine kohtu poolt ei ole käsitatav hageja õiguste rikkumisena. Kaasomandi lõpetamisel asja avalikul enampakkumisel müümise teel saab kaasomanik oma osa väärtusele vastava hüvitise ning tal on soovi korral võimalik asi ka endal omandada. Kaasomandi olemusest tulenevalt peab kaasomanik arvestama võimalusega, et ka teine kaasomanik võib soovida kaasomandi lõpetamist, millega kaasneb vajadus kaasomand jagada mõnel muul AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisil, kui asja jagamine reaalosadeks. 16.
6. Kuna hageja ei taotlenud maakohtus kinnisasja müümist kaasomanikevahelisel enampakkumisel, ei ole põhjendatud hageja seisukoht, et eelistada tulnuks seda kaasomandi lõpetamise viisi.
7. Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohtul alust rahuldada apellatsioonkaebust kaasomandi jagamise viisi osas.
8. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kuigi hageja on oma nõudes tarbetult viidanud sellele, millise suurusega võivad kinnisasja jagamise tulemusena tekkivad kinnisasjad olla (tl 51, p 3) ning hageja ei ole piisavalt täpselt määratlenud, milliseid kostja tahtevaldusi on vaja kohtuotsusega asendada, ei mõjutanud see sisuliselt asja lahendamise tulemust maakohtus. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, ei ole vajadust hagejal oma nõudeid täpsustada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis menetluskulud põhjendamatult hageja kanda. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega maakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus tuleb menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja menetluskuludelt välja mõistetud viivise osas rahuldada. 19.
10. Maakohus juhindus menetluskulude jaotamisel ebaõigesti

§ 162

lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praeguses asjas on nii hageja hagis kui ka kostja vastuhagis taotlenud kaasomandi lõpetamist. Riigikohus on kaasomandi lõpetamise asjades menetluskulude jaotamise kohta selgitanud, et kaasomand 8 2-21-17576 lõpetatakse eelduslikult mõlema poole huvides ja menetluskulude jagamisel ei saa lähtuda sellest, et kohus lõpetas kaasomandi ühe poole soovitud viisil. Riigikohus on seetõttu leidnud, et põhjendatud ja õiglane on jätta menetluskulud

§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda (vt RKTKo 27.09.2010, 3-2-1-70-10, p 14).

19.2. Praegusel juhul ei ole põhjendatud jätta menetluskulusid hageja kanda üksnes seetõttu, et kohus pidas kaasomandi jagamist põhjendatuks kostja esile toodud viisil, mitte viisil, mida taotles hageja. Kuna kaasomandi jagamiseks esitasid hagi mõlemad pooled, on kaasomandi jagamine eelduslikult mõlema poole huvides. Eelnevat arvestades tuleb maakohtu menetluskulud jätta

§ 163lg 1 järgi poolte endi kanda.

19.

1. Kuna maakohtu menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei ole vaja nende rahalist suurust kindlaks määrata.
2. Ringkonnakohtu menetluskulude jaotamisel lähtub ringkonnakohus

§ 171lg 1 ja § 163 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest.

Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse maakohtu menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja viivise osas ning jäetakse vaidluse sisulist lahendamist puudutavas osas rahuldamata, mistõttu selle rahuldamise ulatus on ringkonnakohtu hinnangul ca 5%. Seega tuleb poolte ringkonnakohtus kantud menetluskuludest jätta 5% hageja kanda ja 95% kostja kanda.

1. Põhjendatud ei ole hageja taotlus jätta kõik menetluskulud kostja kanda seetõttu, et pooled ei saavutanud kompromissi. Kompromissi sõlmimise üle on pooled vabad otsustama ja selle sõlmimata jätmist ei saa kostjale ette heita. Kinnistu jagamise asjaolude väljaselgitamisega seonduv ei oma menetluskulude jaotamisel tähtsust. Samuti ei ole põhjendatud kostja samasisuline taotlus jätta kõik menetluskulud hageja kanda. See, kas kinnisasja jagamine hageja taotletud viisil on võimalik, on sisulise vaidluse küsimus, millest lähtudes ei saa menetluskulusid jaotada. See, kas hageja väited ja tõendid menetluses on olnud õiguslikult asjakohased, on aga menetluskulude hindamise, mitte jaotuse küsimus.
2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

23. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks riigilõiv 420 eurot ja lepingulise esindaja kulud 780 eurot (sh käibemaks). Nimekirjade kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 6 tundi 30 minutit, sh apellatsioonkaebuse ettevalmistamine ja kohtuistungil osalemine. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu on ringkonnakohtu hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (sh käibemaks), mis ei ületa juristi keskmist tasumäära. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale 780 eurot (6 tundi 30 minutit × 120 eurot/tund) ja riigilõiv 420 eurot, kokku 1200 eurot. Sellest 5% ehk 60 eurot jääb kostja kanda. Hageja ei taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist (

§ 177lg 4).

24. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1759,99 eurot (sh käibemaks). Nimekirjade kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 9 tundi 10 minutit, sh maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumine, apellatsioonkaebuse vastuse ettevalmistamine, kompromissiettepanekute ettevalmistamine, suhtlus kliendiga, 9 2-21-17576 kohtuistungiks ettevalmistamine ja sellel osalemine, kohtuistungi protokolliga tutvumine ja menetluskulude nimekirja ettevalmistamine. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu on ringkonnakohtu hinnangul ka kostja esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 192 eurot (sh käibemaks), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 1759,99 eurot (9 tundi 10 minutit × 192 eurot/tund). Sellest 95% ehk 1671,99 eurot jääb hageja kanda. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal

§ 177

lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. 25. Kuna hagejal ja kostjal on vastastikused kohustused menetluskulude tasumisel, teeb ringkonnakohus määruse resolutsioonis nende menetluskulude nõuete kohta vastavalt

§ 445lg 1 teisele lausele tasaarvestuse.

Tasaarvestuse tulemusena tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 1611,99 eurot (= 1671,99 – 60). (allkirjastatud digitaalselt) 10