) § 43 lg 4) ning advokaat ei ole kohustatud kontrollima kliendi poolt temale usaldatud teabe õigsust (eetikakoodeksi § 14 lg 5). Advokaat ei vastuta temale kliendi poolt esitatud andmete tõelevastavuse eest. Advokaat selgitas, et taotlused on esitatud kliendi nimel ja huvides ning kliendilt saadud andmete alusel. Aukohtul puudub alus selles kahelda. Aukohus ei saa lisaks asuda kohtu asemel lahendama tsiviilasja ja sellega seotud menetluslikke küsimusi. Kui kaebaja leiab, et teine menetlusosaline on esitanud asjakohatuid või lubamatuid tõendeid, saab ta esitada need seisukohad vaidlusaluses tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 238). Kui menetlusosalisel on vastuväited seose teise menetlusosalise esitatud avalduse või kaebuse seadusega lubatavuse küsimuses, tuleb need vastuväited esitada vastavalt TsMS § 330 lg-le 2. 3. X esitas Tallinna Halduskohtule 29.11.2022 kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 31.10.2022 otsuse tühistamiseks. Vaidlustatud otsus on materiaalselt ja formaalselt õigusvastane. Kuna kaebaja etteheited viitasid distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemisele, tuli asja menetleda aukohtumenetluses (
Aukohus saaks jätta menetluse algatamata vaid sel juhul, kui kaebuse pinnalt on võimalik ilma tõendeid uurimata täielikult veenduda, et distsiplinaarsüüteo tunnused puuduvad. Kui aga esineb vajadus hinnata tõendeid, saab seda teha üksnes asja sisulise arutamise käigus. Vastasel korral kanduks sisuline aukohtumenetlus üle menetluse algatamise etappi, mis toimub kirja panemata suvaõiguse alusel. Kaebuse faktiliste asjaolude põhjal esines alus aukohtumenetluse algatamiseks, sest need viitasid eetikakoodeksi § 4 lg 1, hea menetlustava („Kohtumenetluse parima praktika edendamise suunised“), TsMS § 200 lg 1 või ka eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumisele. Aukohtu otsuses puuduvad konkreetsed ja kontrollitavad viited tõenditele, mille alusel tuvastati, et advokaat tegutses kliendi juhise alusel ja kuidas advokaat palus selgitada, missuguse elukoha juurde klient jääb. Vaidlust ei saa olla, et advokaat raiskas ressurssi, vastates dokumendile, mida poleks üldse pidanud käsitlema, sest kohus küsis konkreetselt seisukohta menetlusse võetud hagiavalduse suhtes. Advokaadi asjatundmatuse tõttu pidi kohus temalt selgitusi küsima veel ka 25.10.2022 eelistungil. Aukohus teostas puudulikult kaalutlusõigust ja rikkus uurimiskohustust, kuna eeldas üksnes advokaadi väidete õigsust. Aukohus ei võtnud arvesse, et advokaat oli sama klienti esindades teises tsiviilasjas kohtule väitnud, et tema klient elab alaliselt Pärnumaal (sh juba ligi 20 aastat) ja menetlusdokumentides märgitud Tallinn ei ole kliendi alaline elukoht. Seega pidanuks 2
Vaidlustatud otsus on formaalselt õigusvastane, sest aukohus ei ole rikkumiste rohkusele üldse tähelepanu pööranud ega seda põhjendustes analüüsinud (sh koosmõjus varasema kaebusega). Aukohtu otsuse põhjendused üldsõnalised ja puudulikud ning pole selgitatud, kuidas seonduvad viidatud sätted aukohtumenetluse algatamata jätmisega. Viide eetikakoodeksi § 14 lg-le 5 ei ole asjakohane, sest kaebaja ei ole väitnud, et klient oleks advokaadile esitanud valeandmeid. 4. Tallinna Halduskohus tagastas 30.11.2022 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.
lg 1 sisustamisel tuleb lähtuda ka HKMS § 44 lg-st 1, millest tulenevalt saab isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Vaidlustatud otsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohtupraktika kohaselt ei ole aukohtumenetluse eesmärk kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri sisese kontrolliga oma liikmete tegevuse üle. Aukohtumenetluse algatamist taotlenud isik saaks aukohtumenetluse algatamata jätmise otsuse halduskohtus vaidlustada vaid siis, kui tema õigusi rikub see otsus ise, mitte otsuses käsitletud advokaadi tegevus. Kui isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada
lg-s 1 sätestatud taotlus ja aukohus on selle läbi vaadanud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid järgides, siis on huvitatud isik oma õiguse realiseerinud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2021 määrus nr 3-20-2226; 11.09.2014 määrus nr 3-14-51432). Praegusel juhul on aukohus kaebaja taotluse läbi vaadanud ja selles sisaldunud väiteid käsitlenud. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldustega või peab aukohtu põhjendusi ebapiisavaks, ei anna kaebeõigust aukohtu otsuse vaidlustamiseks. Aukohtu kohustus käsitleda isiku taotluses sisalduvaid väiteid ei tähenda seejuures, et aukohus peaks tingimata asuma eraldi põhjendama iga taotluses esitatud argumendiga mittenõustumist või kajastama otsuses üksikasjalikult igale tõendile antud hinnangut. Kaebeõigust andev menetlusviga esineb, kui aukohus on jätnud mõne avalduses sisalduvate etteheidete esemeks oleva advokaadi teo (või tegevusetuse) sootuks käsitlemata. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on aukohus käsitlenud kõiki kaebuses esile toodud advokaadi tegevusi tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX. Aukohus on võtnud temale esitatud materjalide pinnalt seisukoha, et advokaadi tegevuses ei ilmne distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Õige ei ole seisukoht, et aukohus võib jätta distsiplinaarmenetluse algatamata üksnes juhul, kui distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumine on selge ilma igasuguse mõistliku kahtluseta.
lg 1 annab aukohtule menetluse algatamise otsustamisel ulatusliku kaalutlusõiguse, mille teostamisel tuleb sisuliselt hinnata, kas esitatud asjaoludel on distsiplinaarsüüteo tuvastamine aukohtumenetluse raames tõenäoline. Kui aukohus leiab, et see nii ei ole, võib ta asuda seisukohale, et menetlust ei algatata ja advokaadi tegevust täpsemalt uurima ei asuta. Praegusel juhul on aukohus leidnud, et advokaadi tegevuses ei ilmne distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Seega on kaebaja realiseerinud temale
lg 1 järgi subjektiivne õigus, et aukohus menetleb tema pöördumist läbipaistvas ja ausas menetluses hea halduse tava kohaselt. Kohtupraktikas on seni leitud, et kui nõude perspektiivikuse üle otsustamine eeldab tõendite hindamist, ei saa kaebust jätta menetlemata ja kohus peab tegema sisulise kohtuotsuse. Halduskohtu määrusest ei selgu, kuidas erineb praegune vaidlus kohtutes sisuliselt lahendatud sarnastest asjadest. Kohus on oluliselt rikkunud kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse kohustust. Halduskohtu põhjendustel saanuks kaebuse jätta rahuldamata, kuid mitte menetlusse võtmata. Perspektiivituse tõttu tuleks kaebuse tagastamine kõne alla üksnes HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel (nt Riigikohtu 07.12.2020 määrus nr 3-19-2448, p 10). 6. Eesti Advokatuur palub 03.01.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja on saanud realiseerida
lg-st 1 tuleneva õiguse, kuna aukohus on kaalutlusõigust õiguspäraselt teostades tema kaebuse läbi vaadanud. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda aukohtumenetluse algatamist või advokaadi karistamist. Seda toetab ka senine kohtupraktika, millele halduskohus on viidanud. Praktikas on korduvalt leitud, et aukohtul on ainupädevus otsustada, kas advokaati distsiplinaarkorras karistada või mitte ning kas advokaadi tegevuses on tuvastatavad distsiplinaarsüüteo asjaolud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-16-1148, p-d 8–9). Aukohtu kaalutlusotsust saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi see otsus rikub, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2014 määrus nr 3-13-1365, p 15). Kuna aukohus on täitnud kaebaja
lg-st 1 tulenevale õigusele vastava kohustuse, siis ei riku vaidlustatud otsus kaebaja subjektiivseid õigusi (HKMS § 44 lg 1) ja halduskohus on kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel õigesti tagastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et
lg-s 1 sätestatud õigus taotleda aukohtumenetluse algatamist ja
lg-s 1 sätestatud õigus esitada halduskohtule kaebus aukohtu otsuse (sh aukohtumenetluse algatamata jätmise otsuse) peale ei ole nähtud ette huvitatud isiku materiaalsete õiguste kaitseks, vaid huvitatud isik saab halduskohtus kaitsta üksnes oma menetluslikku õigust sellele, et aukohus vaatab tema taotluse läbi menetlusreegleid järgides (nt Riigikohtu 01.07.2022 otsus nr 3-20-1214, p 10). Halduskohtumenetluse esemeks saab seega olla advokatuuri tegevus taotluse lahendamisel, mitte advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda muu hulgas selles, et aukohus on jätnud menetluse algatamata selliselt, et ei ole üldse hinnanud huvitatud isiku väiteid; on asja sisuliselt lahendanud, kuid on jätnud osa huvitatud isiku väiteid käsitlemata; aukohus ei ole järginud otsuse tegemisel muid menetlusreegleid, nt kui otsuse on teinud ebaseaduslik koosseis, huvitatud isik on jäetud ära kuulamata vms. Kohus kontrollib, kas isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada taotlus ning kas aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlusja vorminõuetele läbi vaadanud. Aukohtul on otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Huvitatud isik ei saa nõuda advokaadi karistamist. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid 4
p 2) ning kohus saab järelevalve teostamisse sekkuda üksnes siis, kui tegemist on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega. 9. Kaebaja on pidanud aukohtu poolseks menetlusnormide rikkumiseks ka seda, et aukohus võttis juba aukohtumenetluse algatamise otsustamise etapis seisukoha, et advokaadi tegevuses tsiviilasja nr X-XX-XXXXX menetluses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Kaebaja leiab, et kui aukohtul esineb vajadus hinnata tõendeid, siis tuleb aukohtumenetlus igal juhul algatada ja arutada kaebust sisuliselt. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.
lg 2 kohaselt tuleks aukohtul distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemisel aukohtumenetlus algatada, kuid selle üle, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused, on pädev otsustama aukohus, mitte huvitatud isik. Kaebaja näib sisuliselt soovivat laiendada aukohtumenetluse algatamise etapile kaebuse halduskohtu menetlusse võtmisele rakenduvaid põhimõtteid, kuid õigusaktidest ei saa sellist paralleeli tuletada. Seda juba ainuüksi põhjusel, et aukohtumenetlus ei ole nähtud ette huvitatud isiku materiaalsete õiguste kaitseks (sellest aspektist erineb advokatuuri järelevalve oma liikmete üle tavapärasest riiklikust järelevalvest, mis on sageli nähtud ette mh kolmandate isikute subjektiivsete õiguste kaitseks). Samuti ei saa nõustuda kaebaja hinnanguga, et kui menetluse algatamise etappi ei ole õigusaktides täpsemalt reguleeritud, toimub see järelikult suvaõiguse alusel. Haldusorgani tegevus on alati seotud seadusega. Kui menetlustoimingu vormi ja muid haldusmenetluse üksikasju ei ole seaduses või määruses sätestatud, määrab need haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1), lähtudes haldusmenetluse üldpõhimõtetest (HMS §-d 3–7). 10. Praegusel juhul on aukohus enne aukohtumenetluse algatamata jätmist küsinud kaebuse väidete kohta seletuse advokaadilt, kelle tegevuse peale oli kaebus esitatud, ning hinnanud kõiki kaebaja väiteid. Menetlusveaks ei saa pidada seda, et aukohus tegi kaebajast erineva järelduse selle kohta, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte. Aukohus on selgitanud, et advokaati ei või samastada tema kliendiga (sh omistada kliendi võimalikku pahatahtlikku käitumist advokaadile) ja advokaat võib usaldada temale kliendi poolt antavat 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.