Obsah (7)

§ 110§ 88§ 195§ 116§ 104§ 196§ 114

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-20-16942 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2022, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangu

§ 110

lg 1 alusel kinni põhjusel, et hageja poolt vahendatud potentsiaalsete klientide kätte olid jäänud väärtuslikud demokohvrid. Hageja kui läbirääkimiste vahendaja vastutas demokohvrite tagastamise eest. Kostja selgitas hagejale, et võlgnetav 6750 USD kantakse üle demokohvrite tagastamise korral ja hageja oli selle tingimusega nõus. Kohvrid tagastati kostjale 2021.a alguses. Hageja tegutses mingil määral demokohvrite tagastamise nimel ja sellest tulenevalt kandis kostja hagejale 19.10.2020 üle 6750 USD.

1. Kostja ei ole 07.02.2020 kokkulepet rikkunud. Juhul, kui kohus leiab, et kostja oli mingi summa tasumisega viivituses, siis kokkulepet ei saanud üles öelda ilma täiendavat tähtaega andmata. Pooled leppisid kokku, et kokkuleppe lõpetamise korral ei ole pooltel teineteise vastu nõudeid. Seega, kui kokkulepe on lõppenud, ei ole hagejal selle alusel enam nõudeid kostja vastu. 3 Maakohtu otsus ja põhjendused
2. Harju Maakohtu 15.11.2021 otsusega jättis kohus hagi rahuldamata.
3. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis loetakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: - - - hageja ja kostja allkirjastasid 07.02.2020 kokkuleppe (dokumendi kuupäev 04.12.2019), mille kohaselt kostja tunnistas, et seisuga 01.12.2019 võlgnes ta hagejale kokku 284 872 USD (tl 7-7a). hageja esitas kostjale 19.10.2020 erakorralise ülesütlemise avalduse 07.02.2020 allkirjastatud võla tagastamise kokkuleppe ülesütlemiseks, millega hageja ütles kokkuleppe üles 19.10.2020 (tl 8-9a; 115); enne ülesütlemisavalduse esitamist 19.10.2020 oli kostjal hagejale tasumata 6750 USD (tl 89, 91, 96, 98); kostja tasus hagejale 19.10.2020 pangaülekandega 6750 USD (tl 136).
4. 31.08.2021 toimunud kohtuistungil on hageja märkinud, et peale hagi kohtusse esitamist on kostja tasunud hagejale 18 379 USD. Hageja arvates tuleks see summa esimeses järjekorras maha arvestada viivistest, kuna poolte vahel puudub teistsugune kokkulepe. TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt hagi muutmiseks ei peeta muu hulgas hageja põhinõude vähendamist.

§ 88reguleerib täitmist erinevate kohustuste katteks.

Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Hageja intressi ja viivisenõue kokku on 4588,63 USD (intress 2969,39 + viivis 1619,24). Kui tasutud summast 18 379 USD maha arvestada 4588,63 USD, siis tuleb põhinõudest maha arvestada 13 790,37 USD. Seega jääb hageja põhinõude suuruseks 247 372 – 13 790,37 = 260 531,63 USD. 11. 07.02.2020 kokkuleppe kohaselt võlgneb kostja hagejale alates 01.12.2019: 1) maksmata palk ja kulud – 220 370 USD; 2) tasumata laen ja intress:

1. a)56 640 USD põhisumma;
2. b)7862 USD intress;
3. c)64 502 USD kogusumma;
4. d)intress jätkab kogunemist kogusummalt 6% aastas kuni võlg on tasutud; 3) kogu hagejale võlgnetav võlg – 284 872 USD. Kokkuleppe punktis 4 on märgitud, et mõlemad osapooled nõustuvad, et praegune tööleping kostja ja hageja vahel on lõppenud 25.11.2019 ja rohkem palka juurde ei kogune (tl 7-7a). Kokkuleppe punkti 6 kohaselt on leping kehtiv 5 aastat ning lõppeb 04.12.2024. Pärast lepingu lõpetamist osapooltel ei ole nõudeid üksteise vastu. Kokkuleppe teisel lehel punktis 1 on kirjas, et ettevõte tagastab hagejale võla iga kuu 1500 USD. Kokkuleppe teisel lehel punktis 2 on muu hulgas kirjas, et hagejale makstakse: 1) 5000 USD mitte hiljem kui 01.03.2020; 2) 3000 USD mitte hiljem kui mais 2020 (tl 7-7a). 12. Kostja 01.07.2021 vastusest ja esitatud kontoväljavõttest (tl 88) nähtub, et kostja on perioodil 2019. a detsembrist kuni hageja poolt kokkuleppe ülesütlemiseni, s.o enne 19.10.2020 jätnud hagejale tasumata kokku 6750 USD. Kohtu hinnangul on kostja 4 kontoväljavõttega ning kostja enda selgitustega tõendatud, et kostja rikkus kokkuleppe kohaselt hagejale tasu maksmise kohustust (tl 83-87). Kostja on enda seisukohas märkinud, et tal oli

§ 110

lg 1 kohaselt õigus keelduda oma kohustuse täitmisest seoses sellega, et hageja ei tagastanud kostjale õigeaegselt demokohvreid (tl 83-86). Kohus selle seisukohaga ei nõustu, sest 07.02.2020 kokkuleppe kohaselt ei ole kostja poolt hagejale tasu maksmise kohustuse täitmine mingil viisil seotud hageja poolt demokohvrite tagastamisega. Sellist kokkuleppe täitmise eeldust pole käesolevas asjas tõendatud. 13. 07.02.2020 allkirjastatud kokkulepet saab pidada kestvuslepinguks

§ 195

lg 3 tähenduses, sest tegemist on püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepinguga. Puudub vaidlus, et hageja ei määranud kostjale mõistlikku tähtaega rikkumise lõpetamiseks. Tuvastamaks, kas on täidetud ülesütlemisavalduse materiaalsed eeldused, peab kohus kindlaks tegema, kas esinevad

§ 116lg 2 p-des 2-4 sätestatud alused täiendava tähtaja määramata jätmiseks.

1. Kohtu hinnangul on leidnud kinnitust (ka kostja ise on seda möönnud), et kostjal olid teatud majanduslikud raskused enda kohustuste täitmisel hageja ees
2. aastal, kuid kostja siiski ajavahemikul
3. a detsembrist kuni
4. a oktoobrini teatud perioodilisusega enda kohustusi täitis (tl 83-87, 112-115). Tunnistaja Liina Käämer, kes on kostja pearaamatupidaja, on andnud ütlusi selle kohta, et kostja ei tasunud hagejale alati õigeaegselt, sest kostjal ei olnud piisavalt finantsi (tl 185-187). Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kostja oleks täielikult kaotanud huvi lepingu täitmise vastu. Seda kinnitab ka asjaolu, et koheselt peale erakorralise ülesütlemisavalduse saamist tasus kostja hagejale kogu võlgnevuse summas 6750 USD (tl 136). Samuti ei ole hageja kohtu ette toonud asjaolusid, mis tõendaksid kostjapoolset tahtlust või rasket hooletust

§ 104kohaselt.

Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kostja käitumine oleks lubanud hagejal eeldada, et kostja ei täida kohustusi ka edaspidi. Kostja tasus enda võlgnevuse koheselt, kui hageja edastas talle ülesütlemisavalduse. 15. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et ei esine aluseid

§ 196

lg 2 nimetatud täiendava tähtaja määramata jätmiseks

§ 116lg 2 p-des 2-4 alusel.

Seega puuduvad 07.02.2020 kokkuleppe erakorraliseks ülesütlemiseks materiaalsed eeldused.

1. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 162 lg 4 kohaselt. Kuigi hageja ei ole esitanud töölepingulist nõuet, siis tõenditest nähtub, et hageja ja kostja on vähemalt varasemalt olnud töölepingulistes suhetes. Seda kinnitavad töötegemisega seotud kokkulepped
2. a märtsis ja aprillis (tl 67) ning samuti ka 07.02.2020 kokkulepe (tl 77a). Kokkuleppe punktis 4 (esimesel leheküljel) on märgitud, et mõlemad osapooled nõustuvad, et praegune tööleping hageja ja kostja vahel on lõpetatud 25.11.2019 (tl 7-7a). Töövaidluste lahendamisel tuleb töötajat käsitada töösuhte nõrgema poolena (Riigikohtu 27.02.2012 otsus asjas nr 3-2-1-143-11). Kuigi käesolevas asjas ei ole tegemist töölepingulise vaidlusega, leiab kohus siiski, et hageja näol on tegemist kostja (vähemalt endise) töötajaga ning kostja kui tööandja menetluskulude väljamõistmine hagejalt oleks äärmiselt ebaõiglane, mistõttu jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. 5 Apellatsioonkaebus
3. Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja hageja menetluskulud tema enda kanda. Tühistatud osas palub hageja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada täies ulatuses ja jätta kõik kohtumenetluse kulud kostja kanda.
4. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus õigesti tuvastanud, et kostja rikkus poolte vahel sõlmitud 07.02.2020 kokkulepet. Samas on kohus asunud ebaõigesti seisukohale, et vaatamata kostjapoolsetele lepingurikkumistele ei olnud täidetud 07.02.2020 kokkuleppe ülesütlemise materiaalsed eeldused. Hageja on seisukohal, et kui kohus tuvastas lepingu rikkumise, siis ei olnud antud juhul tegemist olukorraga, kus kohus oleks saanud jätta hagi rahuldamata. Maakohus ei ole põhjendanud, mille alusel on kohus järeldanud, et puudub vaidlus selles, et hageja ei määranud kostjale mõistlikku tähtaega rikkumise lõpetamiseks. Hageja on sellele seisukohale läbivalt vastu vaielnud. Hageja oli juba
5. a augustis üritanud läbi inkassofirma võlgnevust kostjalt kätte saada. Seega oli kostjal juba enne 19.10.2020 ülesütlemisavalduse kättesaamist võimalus enda kohustus hageja ees täita.
6. Isegi kui nõustuda, et hageja ei ole andnud kostjale täiendavat tähtaega, siis on maakohus vääralt asunud seisukohale, et tegemist ei olnud olulise rikkumisega

§ 116lg 2 mõttes.

Kohus on ebaõigesti leidnud, et

§ 116lg 2 p-s 2 on peetud silmas võlgniku ehk kostja huvi täitmise vastu.

Sätte mõtteks on tegelikult võlausaldaja ehk hageja huvi olemasolu täitmise vastu. Kohus kohaldas selles osas seadust ebaõigesti ja sellest johtuvalt on kohus teinud ebaõiged järeldused, mis tõid kaasa ebaõige otsuse tegemise. Antud juhul kaotas hageja huvi vaidluse all oleva kokkuleppe täitmise vastu ja soovis kogu võlgnetavat summat tagasi, sest ülesütlemisele eelnenud poole aasta jooksul jättis kostja regulaarselt enda 07.02.2020 kokkuleppest tulenevad kohustused täitmata. Hageja on seisukohal, et kostja rikkus enda kohustusi tahtlikult või vähemalt raske hooletuse tõttu – kostja oli teadlik enda võlgnevusest hageja ees, kuid keeldus tahtlikult enda kohustuste täitmisest. Väär on maakohtu seisukoht, et hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis tõendaksid kostjapoolset tahtlust või rasket hooletust

§ 104kohaselt.

Kostja kohustuste rikkumine andis hagejale, st võlausaldajale ka mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ehk kostja ei täida enda kohustusi ka edaspidi (

§ 196

lg 2 viitega

§ 116lg 2 p 4).

Vastuapellatsioonkaebus

1. Kostja esitas maakohtu otsusele vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotus osas, milles kohus jättis kostja menetluskulud tema enda kanda. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kostja menetluskulud hageja kanda.
2. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud diskretsioonireegleid menetluskulude jaotuse osas. Kohus on õigesti välja toonud, et tegemist ei ole töövaidlusega ja seetõttu olid tähelepanu alt väljas küsimused sellest, kas hageja ja kostja vahel oli kunagi 6 olnud töösuhe või töövõtusuhe või mingi muu tsiviilõiguslik suhe. Kohus ei selgitanud kordagi pooltele, et kostja ja hageja kunagise õigussuhte kvalifikatsioon võiks omada tähtsust menetluskulude jaotamisel ega võimaldanud pooltele vastavas küsimuses seisukohtasid avaldada. Endise töötaja staatus (kui see olekski tuvastatav) ei anna seaduse järgi alust pidada temalt menetluskulude väljamõistmist endise tööandja kasuks äärmiselt ebaõiglaseks. Äärmiselt ebaõiglaseks saab menetluskulude väljamõistmist pidada mitte automaatselt poolte staatuse, vaid kaasuse erandlike asjaolude tõttu. Kohus ei ole selgitanud, milles seisneb äärmine ebaõiglus, milleni viiks kostja menetluskulude panek hageja kanda. Vastused kaebustele
3. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
4. Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus jättis kostja menetluskulud tema enda kanda. Kostja menetluskulud maakohtus tuleb jätta hageja kanda. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2 ja p 21). Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kostja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse.
6. Hageja palus hagis kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 274 372 USD, intressi 19.10.2020 seisuga 2696,39 USD, viivise 17.11.2020 seisuga 1619,24 USD ning edasiulatuva viivise põhivõlgnevuselt seadusjärgses määras. 31.08.2021 istungil avaldas hageja, et pärast hagi esitamist on kostja tasunud hagejale 18 379 USD. See summa tuleks esimeses järjekorras arvata maha viivistest. Maakohus märkis otsuses, et hageja intressi ja viivisenõue kokku on 4588,63 USD (intress 2969,39 + viivis 1619,24). Kui tasutud summast 18 379 USD maha arvestada 4588,63 USD, siis tuleb põhinõudest maha arvestada 13 790,37 USD. Seega jääb hageja põhinõude suuruseks maakohtu otsuse kohaselt 260 531,63 USD. Ringkonnakohtu 07.11.2022 istungil selgitas hageja, et tema põhinõue on 255 993 USD (274 372-18 379). Muus osas (intressi ja viivise osas) jäid hageja väitel nõuded samaks. Kolleegium märgib, et hageja on maakohtu istungil ja ringkonnakohtu istungil asunud erinevale seisukohale, millisest nõudest tuleks makstud 18 379 USD maha arvata. Arvestades, et hageja on juba maakohtu menetluses määranud, millise võlgnevuse katteks tasutud summad arvestada, siis peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda hageja poolt maakohtus määratust. Samuti ei ole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud seda, et kostja poolt tasutud summad on maakohus arvestanud esmajärjekorras intressi ja 17.11.2020 seisuga viivise katteks ja ülejäänud osas põhivõla katteks. Küll aga on maakohus teinud selles osas arvutusvea. Hageja intressinõue oli 2696,39 USD ja 7 viivisenõue 17.11.2020 seisuga 1619,24 USD, seega kokku 4315,63 USD. Arvestades nimetatud summa maha summast 18 379 USD, jääb summaks 14 063,37 USD. Arvestades põhivõlast 274 372 USD maha omakorda 14 063,37 USD, jääb põhinõude suuruseks 260 308,63 USD. Sellele lisandub seadusjärgse viivisenõue alates 18.11.
7. Eeltoodust tulenevalt moodustab apellatsioonkaebuse hind põhivõlast 260 308,63 USD, millele lisandub seadusjärgne viivis ühe aasta eest, s.o 20 824,69 USD, kokku 281 133,32 USD. Hagiavalduse esitamise seisuga oli 1 EUR = 1,1882 USD. Seega on apellatsioonkaebuse hinnaks 236 604,38 eurot. Kuigi kostja on teinud hagejale ülekandeid ka pärast maakohtu otsust, siis hageja rohkem oma nõuet ei vähendanud.
8. Hageja esitas 19.10.2020 kostjale ülesütlemisavalduse, millega ütles 07.02.2020 sõlmitud kokkuleppe üles alates 19.10.
9. Hageja põhjendas ülesütlemisavaldust sellega, et kostja ei ole täitnud 07.02.2020 kokkuleppest tulenevat raha maksmise kohustust nõuetekohaselt.
10. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et 19.10.2020 ülesütlemisavalduse esitamise seisuga võlgnes kostja hagejale 6750 USD. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal ei olnud

§ 110

lg-st 1 tulenevat õigust makseid kinni pidada seoses demokohvrite tagastamise küsimusega. Poolte vahelise sõnumivahetuse pinnalt (I kd tl 90, 97) ei saa järeldada, et hageja oleks võtnud endale kostja ees kohustuse korraldada demokohvrite tagastamist. 28.

§ 196

lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Vastavalt

§ 196

lg-le 2, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. 29. Hageja leiab, et ta ei pidanud kostjale andma täiendavat tähtaega, kuna lepingu ülesütlemiseks on täidetud

§ 116

lg 2 punktides 2-4 sätestatud tingimused.

§ 196

lg 2 teise lause kohaselt ei ole nimetatud juhtudel täiendava tähtaja määramine vajalik.

§ 116

lg 2 punktide 2-4 järgi on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu (p 2); kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu (p 3); kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi (p 4). 30. Õige on hageja väide, et maakohus on

§ 116

lg 2 p 2 tõlgendamisel leidnud ebaõigesti, et selles peetakse silmas võlgniku huvi täitmise vastu.

§ 116lg 2 p-s 2 on peetud silmas võlausaldaja huvi lepingu täitmise vastu.

Kolleegiumi hinnangul ei ole

§ 116lg 2 p 2 8 tingimus käesoleval juhul täidetud.

Nimetatud sättes peetakse silmas kohustust, mille rikkumine on nii oluline, et selle rikkumise puhul ei ole võlausaldajal enam täitmise vastu huvi. Käesoleval juhul on tegemist rahaliste maksete tegemisega ning puudub alus väita, et maksete tegemisega viivitamise tõttu on hagejal kadunud huvi raha saada. 31. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole täidetud ka

§ 116

lg 2 p 3 tingimus, mille kohaselt peab kohustust olema rikutud tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Poolte vahelisest sõnumivahetusest (I kd tl 90, 97) tuleneb, et kostja arvas (kuigi ebaõigesti), et tal on õigus makseid kinni pidada kuni hageja korraldab demokohvrite tagastamise. Lisaks tuleneb tunnistaja Liina Käämeri ütlustest, et hagejale ei makstud õigeaegselt finantside ebapiisavuse tõttu. Eeltoodust tulenevalt ei saa kolleegiumi hinnangul väita, et kostja kohustuse rikkumine toimus tahtlikult või raske hooletuse tõttu. 32.

§ 116

lg 2 p 4 järgi on olulise lepingurikkumisega tegemist juhul, kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka see tingimus täidetud. Hageja tuletas kostjale võlgnevust meelde 29.09.2020 e-kirjas ning kostja tasus võlgnevuse 19.10.

1. Kolleegiumi hinnangul ei olnud pärast võlgnevuse meeldetuletust kostja makseviivitus selline, mis andnuks ülesütlemise ajaks hagejale aluse eeldada, et kostja ei tasu makseid ka edaspidi.
2. Hageja on samuti seisukohal, et kuigi ta ei pidanud andma täiendavat tähtaega, oli ta selle siiski kostjale andnud. Kolleegiumi hinnangul on ebaõige maakohtu seisukoht, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ei andnud kostjale kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega. Hageja on maakohtu menetluses tuginenud sellele, et ta andis kostjale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja. Kostja on sellele vastu vaielnud.
3. Hageja selgitab, et ta on juba Aurelius Inkasso OÜ kaudu andnud kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Ringkonnakohus märgib, et kostja 01.10.2020 e-kirjast hagejale järeldub, et Aurelius Inkasso OÜ on pöördunud nõudega kostja poole (I kd tl 91, 98), kuid Aurelius Inkasso OÜ nõudekirja ennast esitatud ei ole. Kostja 01.10.2020 e-kirjast hagejale ei selgu, millal ning millise nõudega Aurelius Inkasso OÜ kostja poole pöördus. Üksnes kostja 01.10.2020 e-kirja pinnalt ei ole võimalik järeldada, et Aurelius Inkasso OÜ on andnud kostjale lepingu ülesütlemise aluseks olnud võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja.
4. 29.09.2020 e-kirjas on hageja kirjutanud kostjale, et kostja võlgneb talle endiselt 6750 USD (I kd tl 89, 96).

§ 114

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Riigikohus on 01.04.2009 otsuses tsiviilasjas 3-2-1-18-09 p-s 14 märkinud, et üldjuhul oleks hea usu põhimõttega kooskõlas see, kui müüja taganeb müügilepingust alles pärast seda, kui ostja ei ole asja eest tasunud müüja antud täiendava tähtaja jooksul või mõistliku aja jooksul pärast meeldetuletust. Ringkonnakohtu hinnangul 9 saab

§ 114

lg 1 teisest lausest tulenevalt hageja 29.09.2020 e-kirja käsitleda kohustuse täitmise nõudmisena, milles on võlausaldaja poolt täiendav tähtaeg määramata. Kostja tasus hagejale 6750 USD 19.10.2020 (I kd tl 136). Ringkonnakohtu hinnangul tasus kostja hagejale 6750 USD mõistliku tähtaja jooksul

§ 114

lg 1 teise lause mõttes, mistõttu ei saanud hageja 07.02.2020 kokkulepet üles öelda põhjendusel, et kostja on jätnud kohustuse täitmata selle täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul.

1. Ülaltoodust tulenevalt ei ole hageja ülesütlemisavaldus kehtiv. Hageja tugines rahalises nõudes sellele, et tal on ülesütlemisest tulenevalt õigus nõuda kogu 07.02.2020 kokkuleppest tulenevat võlgnevust. Arvestades, et ülesütlemine ei ole kehtiv, siis jättis maakohus põhjendatult hageja rahalise nõude rahuldamata. Ülesütlemise kehtetuse tõttu puudub vajadus ka analüüsida, millist konkreetset summat oleks hagejal õigus ülesütlemise tulemusel nõuda.
2. Kolleegium leiab, et vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Hageja hagi jäi rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 4 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on 26.01.2011 määruses tsiviilasjas 3-2-1-142-10 p-s 10 selgitanud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et poolte vahel oli töösuhe, ei anna alust jätta menetluskulusid poolte endi kanda. Käesolevas asjas ei ole asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et kostja menetluskulude hageja kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane. Seega tuleb maakohtu menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
3. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse, siis tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 10