← Eesti

2-20-5005/79

Obsah (11)§ 654§ 423§ 268§ 267§ 169§ 175§ 171§ 174§ 177§ 190§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Maris Kuurberg Otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2023. a, Tallinn Kohtuasja number

) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 17. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti materiaalõigust kohaldades ja menetlusnorme rikkumata jätnud hageja nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega selles osas ning tulenevalt

§ 654lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

Hageja alternatiivse alusetult saadu tagastamise nõude on samuti maakohus õigesti jätnud rahuldamata, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks selles osas muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus esitab muudetud põhjendused, vastates ühtlasi apellatsioonkaebuse väidetele. 18. Maakohus jättis põhjendatult sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata, kuna täitemenetlus on lõppenud hagi esitamise järgselt, mistõttu ei saa seda enam lubamatuks tunnistada. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus täitemenetlus on pärast sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist lõpetatud, ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga taotletavat eesmärki enam võimalik saavutada. Selline hagi on õiguslikult perspektiivitu 5 2-20-5005 ja kohtul on õigus juhul, kui hageja tunnistab täitemenetluse lõppemist, jätta see hagi

§ 423

lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata, kuigi asjaolu, mis tingib hagi õigusliku perspektiivituse, on tekkinud pärast hagi esitamist. Hagi võib eelnimetatud sätte järgi jätta läbi vaatamata nii juhul, kui õiguskaitsevajadust ei olnud juba hagi esitamise ajal, kui ka siis, kui õiguskaitsevajadus langeb ära menetluse kestel (vt Riigikohtu 15.06.2022 määrust tsiviilasjas nr 2-20-9975, p 11). Seega pole kolleegiumi arvates vajalik apellatsioonkaebuse väiteid sundtäitmise osas enam käsitleda.

  1. Pooled ei vaidle, et nad sõlmisid sõiduki Volvo S60 ostu-müügilepingu, mille eest hageja pidi tasuma osamaksetena. Hageja väidetest ja asjas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oleks vahemikus 06.04.-17.04.2020 pidanud kostja hagejale sõiduki Volvo S60 omandi üle andma, kuid jättes selle tegemata, rikkus hageja väitel kostja lepingut. Vaidlust ei ole, et hagejal oli sõiduki valdus alates järelmaksuga müügilepingu sõlmimisest ja tegemist oli omandireservatsiooniga müügilepinguga. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti leidnud, et kostja ei ole müügilepingut rikkunud. Maakohus on viidanud sellele, et tegemist oli omandireservatsiooniga müügilepinguga, kuid lähtus ebaõigesti sellest, et ostja (hageja) pidi müüjalt (kostjalt) nõudma müügieseme omandiõiguse üleandmist. VÕS § 233 lg 1 kohaselt juhul kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). Kahtluse korral, millist tüüpi omandireservatsiooni kokkuleppega on tegemist, kehtib VÕS § 233 lg-s 1 sätestatud reegel, mille kohaselt eeldatakse, et omand müüdud asjale läheb ostjale ostuhinna täielikult tasumisel üle automaatselt (Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne II, p 3.1, lk 147-148). Kostja on oma kirjalikus seisukohas tsiviilasjas nr 2-18-110037 kinnitanud oma nõusolekut anda sõiduki omand peale kõigi nõuete rahuldamist üle hagejale (II kd tl 69-72) ning kostja on käesolevas asjas tuginenud sellele, et ta ei ole keeldunud hagejale sõiduki omandi üle andmisest. Pooled ei ole esile toonud, et omandi üleandmiseks oleks olnud vajalik sõlmida täiendav kokkulepe, samuti ei nähtu kirjalikust laenulepingust (II kd tl 84), et tagatiseks antud sõiduauto Volvo S60 omandi üleandmise osas oleks poolte vahel mingeid erikokkuleppeid. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu hinnangul lähtuda eeldusest, et sõiduki omand läks kostjalt hagejale üle automaatselt ostuhinna tasumise järgselt. Pooled ei vaidle, et ostuhind oli hageja poolt kostjale tasutud hiljemalt 06.04.2020, s.o täitemenetluse lõpetamise aja seisuga. Seega läks sõiduauto Volvo S60 omand hagejale üle 06.04.2020, mille tõttu hageja väited lepingu rikkumisest kostja poolt on põhjendamatud. Kuna kostja pole lepingut rikkunud, ei esinenud ka hagejal alust lepingust taganemiseks. Seega pole ringkonnakohtu hinnangul oluline hinnata, kas ja millal hageja nõudis kostjalt omandi üleandmist. See, et registris ei olnud omanikuvahetust enne 17.04.2020 alustatud, ei tähenda, et omand poleks hagejale üle läinud. Hageja on sellest ringkonnakohtu arvates ka ise nii aru saanud, kuna lepingust taganemise väide pole takistanud tal sõiduki edasi võõrandamist.
  2. Ebaõige on hageja apellatsioonkaebuses esitatu, et kostja hagile ei vastanud. Vastus on kostja poolt esitatud 03.03.2021 (I kd tl 170-173). Ehkki see esitati hilinenult, on see siiski käsitletav kostja vastusena hagile.
  3. Maakohus jättis põhjendatult hageja taotlused poolte vande all ülekuulamiseks rahuldamata. Kostja ei olnud hageja vande all ülekuulamisega nõus (

§ 268

) ja kostjat oleks saanud vande all üle kuulata, kui puuduksid muud tõendid asjaolu tõendamiseks (

§ 267), et kostja ei reageerinud hageja nõudmisetele sõiduki omand üle anda.

Maakohus leidis, et seda asjaolu on võimalik muude tõenditega tõendada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, lisades, et käesolevas asjas polnud ka oluline tõendada asjaolu, et kostja ei reageerinud hageja nõudmistele sõiduki omand üle anda, kuna omandiõigus läks hagejale üle ostuhinna tasumise järgselt. 6 2-20-5005 22. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti. See, et maakohus oleks pidanud menetluskulud teisiti jaotama, kuna kostja hilines vastusega hagile, ei tähenda, et kõik kulud tulnuks kostja kanda jätta.

§ 169

lg kohaselt saab jätta ainult konkreetse menetlustoimingu tegemise tähtaja möödalaskmisest tingitud kulud hilinemise põhjustanud menetlusosalise kanda. Tsiviilasjas hageja poolt esitatust ei selgu, millised olid hageja täiendavad kulud kostja hilinemisest tulenevalt. 23. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga ka menetluskulude ülemäärases ulatuses välja mõistmises kostja kasuks. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2160 eurot. Kostjale osutati õigusabi 18 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot. Hageja ei ole selgitanud, miks peaksid kulud väiksemad olema. Dokumentide koostamiseks ja õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise aluseks ei saa olla üksnes teise menetlusosalise arvamus, et nendeks toiminguteks kulub vähem aega (vt nt Riigikohtu 26.10.2011 määrust tsiviilasjas nr 32-1-88-11, p 12).

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 27.05.2020 määrust tsiviilasjas nr 2-187550, p 11 ja selles viidatud praktika). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kostjale osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 24. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

25.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja esitas 25.01.2023 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 360 eurot (käibemaksu ei lisandu). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi 4 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 80 eurot (käibemaksuta). 26. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud apellatsioonkaebusega tutvumine, seisukoha kujundamine ning vastuse koostamine apellatsioonkaebusele on põhjendatud ning nende ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti põhjendatud ja vajalik. Samuti on kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr 80 eurot (käibemaksuta) kolleegiumi hinnangul

§ 175

lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud arvestades käesoleva asja vähest keerukust ja väikest mahtu.

  1. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 360 eurot (käibemaksu ei lisandu).
  2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 29. Ringkonnakohus jätkas 11.05.2022 määrusega hagejale menetlusabi andmist ja võimaldas hagejal apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu 770 eurot tasuda kümne 7 2-20-5005 kuu jooksul 77 euro suuruste osamaksetena. Hagejal on praeguseks tasumata veel kokku 77 eurot. Ringkonnakohus leiab, et

§ 190

lg 5 ja § 179 lg 1 järgi tuleb tasumata riigilõiv hagejalt välja mõista riigi tuludesse. Vastavalt

§ 179

lg-le 9 menetluskulude riigituludesse tasumise nõudega viivitamise korral peab tasuma kohustatud isik viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.