← Eesti

5-23-31/18

Obsah (14)§ 3§ 65§ 87§ 86§ 62§ 12§ 71§ 75§ 103§ 74§ 69§ 66§ 104§ 61

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised ja menetlusse kaasatud isikud Asja läbivaat

JKS) §-st 16 tulenev kaebeõigus sellise Riigikogu otsuse vaidlustamiseks, millega lõpetatakse Riigikogu istungil protseduuriliste küsimuste esitamine. Riigikogu liikmetel on õigus tõhusalt teostada oma mandaati. Mandaati teostatakse Riigikogus RKKTS-is ettenähtud menetlusreeglite kohaselt. RKKTS § 74 lõige 2 annab Riigikogu liikmele õiguse esitada istungi juhatajale küsimusi istungi läbiviimise reeglite kohta ehk õiguse esitada protseduurilisi küsimusi. See aitab Riigikogu liikmel mõista Riigikogu töös kehtivat korda ja tõhustada mandaadi teostamist. Riigikogu otsus, millega piiratakse Riigikogu liikmete õigust esitada protseduurilisi küsimusi, pärsib õigust mandaati tõhusalt teostada ja rikub kaebajate õigusi

JKS § 16 mõttes.

  1. RKKTS ei anna Riigikogu istungi juhatajale õigust panna hääletusele ettepanek lõpetada protseduuriliste küsimuste esitamine. Sellist õigust ei saa tuletada muuhulgas RKKTS §-st
  2. RKKTS § 72 lõige 1 peab sõnaselgelt silmas päevakorraküsimusi, mille arutamisel esitatud küsimuse lõpetamist võib istungi juhataja nõuda. RKKTS § 72 lõige 2 annab võimaluse otsustada hääletamise teel vaid sõnavõttude lõpetamine. 16.

JKS §-st 16 tuleneb kaebajatele õigus ka niisuguse Riigikogu otsuse vaidlustamiseks, millega lõpetatakse eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Vaidlustatav otsus puudutab parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi keskseid, põhiseadusega kaitstud osi, s.o õigust esitada eelnõusid ning õigust esitada arupärimisi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi asjas nr 5-21-32/8 tehtud otsuse punktis 35 on leitud, et sellise kaaluga küsimuses on Riigikogu liikmel

JKS §-st 16 tulenev õigus algatada sisesuhtest tulenev vaidlus Riigikohtus. Õigus esitada eelnõusid on kaebajate hinnangul tuletatav Eesti Vabariigi põhiseaduse (

) §-st 65, sõnaselgelt on see kirjas RKKTS § 90 lõike 1 punktis 1. Õigus esitada arupärimisi on sõnaselgelt sätestatud

§-s 74 ja täpsustatud RKKTS §-des 139–141. Riigikogu otsus, millega lõpetatakse eelnõude ja arupärimiste esitamine, piirab nende õiguste teostamist, sest võtab Riigikogu liikmetelt alates otsuse vastuvõtmisest täielikult võimaluse eelnõude ja arupärimiste esitamiseks ja rikub kaebajate õigusi

JKS § 16 mõttes.

  1. Riigikogu otsused, millega lõpetati Riigikogu
  2. ja
  3. mai
  4. a istungitel eelnõude ja arupärimiste üleandmine, on õigusvastased, kuna põhiseadusest ega seadusest ei tulene volitust nende õiguste piiramiseks.

§ 3

lõikest 1 tulenev legaliteedi põhimõte kohaldub igasuguse riigivõimu tegevuse, sealhulgas Riigikogu tegevuse suhtes. Seetõttu peab Riigikogu tegevus, sh mistahes sisuga 3

(9)5-23-31 otsuste vastuvõtmine, rajanema seaduslikule alusele ja olema kooskõlas seadusest tuleneva volitusega. Eelnõude ja arupärimiste esitamise piiramiseks vajalikku seaduslikku alust ei saa tuletada RKKTS § 13 lõike 2 punktist 18, mis annab Riigikogu juhatusele volituse otsustada seadusega reguleerimata protseduuriküsimused. Riigikogu liikme mandaadi keskseid, põhiseadusega kaitstud osi piiravad otsused ei saa juba olemuselt olla protseduurilised. Vaidlustatud otsused ei ole protseduurilised ka toimelt, kuna ei puuduta arupärimiste ja eelnõude esitamise korda ja viisi, vaid on sisult materiaalõiguslikud ja õigustlõpetavad. Samuti ei saa olulisuse põhimõttest tulenevalt anda kesksete õiguste piiramiseks Riigikogu juhatusele või RKKTS § 16 lõike 4 alusel Riigikogu liikmete enamusele üldvolitust. Kesksete õiguste piiramise alused ja ulatus peavad olema seaduses täpselt sätestatud. Riigikogul on enesekorralduspõhimõttest tulenevalt õigus neid õiguslikke aluseid ise kujundada, kehtestades reeglid RKKTS-is vastavalt

§-le

  2. Vaidlustatavate Riigikogu otsuste tühistamisel on mõju ka teiste
  3. mail 2023 ja hilisematel Riigikogu istungitel vastuvõetud otsuste õiguspärasusele. Vaidlustatud otsuste tühistamisel peaks kaebajate hinnangul Riigikogu töö jätkuma kohast, kus see oli
  4. mail 2023, s.o päevakorra kinnitamise menetlemise ajal. Sel juhul saaksid kaebajad teostada oma mandaatist tulenevaid õigusi seaduse järgi ja Riigikogu saaks tekkinud ummikseisu lahendada õiguspäraselt, eelkõige kompromissi leidmise teel. Seejuures on ummikseisu lahendamine kompromissiga parlamentaarse demokraatia parim väljendus, sest arvestab parlamendi enamuse tahte kõrval ka vähemuse soove.
  5. M. Helme kaebuse põhjendused kaebeõiguse ning vaidlustatud Riigikogu otsuse õigusvastasuse kohta langevad kokku 38 Riigikogu liikme kaebuses esitatud seisukohtadega. RIIGIKOGU ARVAMUS
  6. Kaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna kaebajatel puudub kaebeõigus. Riigikohtul ei ole pädevust lahendada kaebusi Riigikogu töökorralduslike otsuste peale, sh parlamendienamuse ja -vähemuse vahelisi vaidlusi.

JKS § 16 alusel on vaidlustatavad Riigikogu sisulised otsused, s.o Riigikogu otsused

§ 65punkti 1 mõttes.

Kui Riigikohus siiski vaatab kaebuse sisuliselt läbi, tuleb kaebus jätta rahuldamata. Riigikogu liikmete õigus esitada protseduurilisi küsimusi päevakorra kohta on piiratav RKKTS § 72 lõike 2 alusel, kui see on vajalik, et jätkata Riigikogu sisulist tööd. Samuti oli Riigikogu töö tagamise eesmärgil vajalik piirata ajaliselt Riigikogu liikmete õigust anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Opositsioon on praegu eelnõusid ja arupärimisi esitanud selleks, et takistada Riigikogu istungi läbiviimist ja halvata parlamendi töö. RKKTS ei määra kindlaks eelnõude ja arupärimiste esitamiseks ette nähtud aega, mistõttu sai Riigikogu juhatus seda küsimust otsustada RKKTS § 13 lõike 2 punkti 18 alusel. Kuna juhatus ei leidnud konsensust, otsustas küsimuse täiskogu.

  1. M. Helme kaebus tuleks jätta kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Kaebuses ei ole põhjendatud, kuidas on rikutud konkreetselt kaebaja õigusi. M. Helme andis Riigikogu
  2. mai
  3. a istungil eelnõusid ja arupärimisi üle kahel korral. Ühe korraga esitatavate eelnõude ja arupärimiste hulk ei ole piiratud. Seetõttu kaebaja õigusi ei riivatud. Kui aga Riigikohus peaks M. Helme kaebuse läbi vaatama, tuleb see jätta rahuldamata. VABARIIGI VALITSUSE ARVAMUS
  4. Riigikogu liikmete massiliselt esitatud arupärimised ning eelnõude menetlemise takistamine mõjutavad Vabariigi Valitsuse tööd. Riigikogu istungitel esitati väga lühikese ajaga 345 arupärimist, millele vastamiseks on ette nähtud 20 istungipäeva. Arupärimiste esitamise ja nendele vastamisega ei tohi halvata täitevvõimu tööd ning kui arupärimisõigust kasutatakse muul eesmärgil kui täitevvõimu kontroll, s.t obstruktsiooniks, siis ei ole selline tegevus põhiseadusega kooskõlas. Valitsuse tegevuse sihiliku takistamisega sekkuvad Riigikogu liikmed valitsuse põhiseaduslikku õigusesse täita oma ülesandeid.
  5. Valitsusele on

§ 87punktiga 4 tagatud õigus esitada Riigikogule seaduseelnõusid.

Seaduseelnõude kaudu saab valitsus teostada täidesaatvat võimu, milleks teda kohustab

§ 86. Riigikogu 8.–10.

mai

  1. a istungitel ei olnud valitsuse esindajal võimalik eelnõusid Riigikogu menetlusse üle anda, see võimalus tekkis alles
  2. mail
  3. Opositsioon on soovinud saavutada 4

(9)5-23-31 kontrolli selle üle, milliseid eelnõusid täitevvõim tohib Riigikogule esitada ja milliseid mitte, sekkudes sellega

§ 87

punktis 4 sätestatud Vabariigi Valitsuse õigusesse eelnõusid Riigikogule esitada. Samuti piirab nii eelnõude üleandmise kui ka Riigikogu päevakorra kinnitamise takistamine Riigikogu õigust ja kohustust seaduseelnõusid menetleda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Asjas vaieldakse selle üle, kas Riigikogu võis lõpetada protseduuriliste küsimuste esitamise täiskogu töönädala päevakorra kinnitamise kohta
  2. mai
  3. a istungil ning eelnõude ja arupärimiste üleandmise 15.,
  4. ja
  5. mai
  6. a istungitel. Kolleegium teeb kõigepealt kindlaks, kas Riigikogu liikmetel on selles vaidluses kaebeõigus (I). Seejärel hindab kolleegium vaidlustatud otsuste õiguspärasust (II). I 25.

JKS § 16 sätestab, et isik, kes leiab, et Riigikogu otsusega on rikutud tema õigusi, võib esitada Riigikohtule taotluse tühistada Riigikogu otsus. Riigikogu leiab oma arvamuses, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna tegemist on kaebusega opositsiooni õiguste kaitseks parlamendienamuse vastu, mitte Riigikogu liikme staatusest tulenevate õiguste kaitseks. Riigikogu leiab samuti, et

JKS § 16 alusel on vaidlustatavad Riigikogu sisulised otsused, s.o Riigikogu otsused

§ 65

punkti 1 mõttes.

JKS § 16 alusel kaevatavatel otsustel peab Riigikogu arvates olema välistoime, mis aga vaidlustatud otsustel puudub. 26. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et

JKS §-s 16 tuleb kaitstavate õigustena põhiliselt mõista üksikisiku õigusi riigi vastu välisõigussuhtes, ennekõike põhiõigusi, samas kui

JKS § 17 sätestab kinnise loeteluna juhud, mil Riigikogu liige võib vaidlustada Riigikogu juhatuse otsuse siseõigussuhtes (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. detsembri 2021. a otsus nr 5-21-32/8, punkt 31). Kolleegium möönis siiski, et

JKS § 16 tagab teatavatel juhtudel kohtuliku kaitse ka sisesuhtes, kui Riigikogu täiskogu väidetavalt rikub Riigikogu liikme õigusi (viimasena viidatud otsus, punkt 32). Seejuures rõhutas kolleegium, et

JKS § 16 ei taga kaebeõigust mis tahes RKKTS-iga sätestatud Riigikogu liikme õiguste kaitseks, vaid juhul, kui vaidlustatav Riigikogu otsus väidetavalt rikub parlamentaarse demokraatia ja Riigikogu liikme mandaadi keskseid, põhiseadusega kaitstud osi (samas, punkt 34). Seega peab Riigikohus selgitama, kas Riigikogu liikme õigus esitada protseduurilisi küsimusi ning õigus anda üle eelnõusid ja arupärimisi on Riigikogu liikme mandaadi (

§ 62) kesksed, põhiseadusega kaitstud osad.

27. Põhiseadus kaitseb nii Riigikogu liikme mandaadi omamist kui ka selle teostamist. Riigikohus on leidnud, et põhiseadusest tulenevalt on Riigikogu liikmel oma mandaadi teostamiseks õigus osaleda Riigikogu töös teiste Riigikogu liikmetega võrdsetel tingimustel (

§ 62

koostoimes

§ 12lõikega 1, vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2.

mai 2005. a otsus asjas nr 3-41-3-05, punktid 14, 16 ja 17), õigus moodustada ja kuuluda fraktsiooni (

§ 71lõige 2, vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2.

mai 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-3-05), õigus nõuda vahenditut arutelu Riigikogu istungil (

§-d 65 ja 62, vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 5-21-32/8, punkt 35) ning õigus saada piisavat, tema sõltumatust ja mandaadi kasutamise vabadust tagavat tasu (

§ 75, vt Riigikohtu üldkogu 23.

veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-18-08, punkt 29). Mandaadi teostamisega seostuvad vaieldamatult veel ka näiteks õigus algatada seadusi (

§ 103

lõike 1 punkt 1), õigus esitada arupärimisi (

§ 74

) ning sõna- ja hääletamisõigus Riigikogus ja selle organites (

§ 62). 28.

Kaebajad on vaidlustanud Riigikogu

  1. mai
  2. a otsused protseduuriliste küsimuste lõpetamise kohta. Riigikogu
  3. mai
  4. a istungi stenogrammist nähtub, et Riigikogu võttis vastu ainult ühe otsuse lõpetada päevakorra kinnitamise kohta protseduuriliste küsimuste esitamine.
  5. Riigikogu liikme õigust esitada küsimusi istungi läbiviimise korra kohta põhiseadus ei nimeta. Küll aga tuleneb põhiseadusest, et Riigikogu ülesannete täitmise kord, sealhulgas Riigikogu liikmete õigused Riigikogu ülesannete täitmisest osavõtmisel, tuleb reguleerida Riigikogu kodukorra seaduses 5

(9)5-23-31 ja Riigikogu töökorra seaduses (

§ 69, § 70, § 71 lõige 3, § 72 lõige 2, § 104 lõige 1 ja lõike 2 punkt 6).

30. Riigikogu liikme õigus esitada küsimusi istungi läbiviimise korra kohta on sätestatud RKKTS § 74 lõikes 2: „Kui Riigikogu liige soovib saada selgitust istungi läbiviimise reeglite kohta, võib ta esitada istungi juhatajale küsimuse.“ Riigikogu istung on Riigikogu täiskogu põhiseaduses ettenähtud töövorm (vt nt

§ 66, § 72 lõige 1).

Parlamendi kui erinevaid poliitilisi seisukohti esindavatest liikmetest koosneva kollegiaalorgani pädevuse tõhusaks teostamiseks on menetlusreeglid iseäranis tähtsad. Riigikohus nõustub kaebajatega selles, et mida paremini saab Riigikogu liige aru istungi läbiviimise reeglitest, seda tõhusamalt on tal võimalik oma mandaati teostada, praegusel juhul Riigikogu istungil toimuvatest aruteludest osa võtta. Vaatamata sellele ei ole Riigikogu liikmete võimalus esitada küsimusi istungi läbiviimise korra kohta tuletatav ei parlamentaarse demokraatia põhimõttest ega Riigikogu liikme põhiseaduslikku seisundit reguleerivatest sätetest, mistõttu ei kuulu see parlamentaarse demokraatia ega Riigikogu liikme mandaadi põhiseadusega kaitstavate osade hulka. 31. Õigust esitada istungi juhatajale küsimusi istungi läbiviimise korra kohta tuleb käsitada Riigikogu liikme istungist osavõttu toetava protseduurilise võimalusena. See, kuidas tagada Riigikogu liikmete informeeritus istungi läbiviimise reeglitest, on enesekorraldusõiguse raames Riigikogu enda otsustada. Riigikohus on varem märkinud, et Riigikogu enesekorraldusõigus tuleneb

§ 65

punktist 16 koosmõjus võimude lahususe põhimõttega ning tähendab, et parlament peab talle põhiseadusega otsesõnu antud pädevuse teostamise korraldamisel olema autonoomne ning tal on üldjuhul õigus ise kindlaks määrata oma pädevuse teostamise sisemine organisatsioon ja kord; enesekorraldusõigus annab seadusandjale tema enda tegevust puudutavates küsimustes suhteliselt suure otsustusvabaduse (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-3-05, punkt 42). Enesekorraldusõigusega kaasneb Riigikogu ulatuslik hindamis- ja otsustusruum Riigikogu töö korralduslikes ja menetluslikes küsimustes (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus nr 5-21-32/8, punkt 40).
  5. Kolleegium ei näe, kuidas Riigikogu otsus lõpetada
  6. mail 2023 päevakorra kinnitamise kohta protseduuriliste küsimuste esitamine sekkub Riigikogu liikme mandaadi teostamisse. Kaebajate väide, et reeglite parem tundmine tagab mandaadi tõhusama teostamise, on liiga üldine. Seetõttu ei ole kaebus selles osas lubatav ning tuleb jätta läbi vaatamata.
  7. 38 Riigikogu liiget on vaidlustanud ka Riigikogu
  8. ja
  9. mai
  10. a otsused ning Riigikogu liige M. Helme Riigikogu
  11. mai
  12. a otsuse, millega lõpetati nendel istungitel eelnõude ja arupärimiste üleandmine.
  13. Riigikogu liikme õiguse algatada seaduseid sätestab

§ 103

lõike 1 punkt 1 ning Riigikogu liikme õiguse esitada arupärimisi

§ 74

. Riigikogu liikme õigus esitada Riigikogu otsuse eelnõu on tuletatav

§ 65punktist 1.

35.

§ 103

lõike 1 punktis 1 tagatud seadusandliku initsiatiivi õigus hõlmab Riigikogu liikme võimalust esitada eelnõuna vormistatud regulatsiooniettepanek Riigikogule ning õigust nõuda selle Riigikogu menetlusse võtmist ja arutamist Riigikogu kodukorra seaduses (

§ 104lõige 1) ette nähtud korras.

Seaduse algatamise õigus ei ole piiramatu. Riigikogu võib ette näha eelnõu esitamise ja menetlusse võtmise korra ning kehtestada eelnõu vormistuse suhtes nõuded, mis võimaldavad Riigikogul eelnõu tõhusalt arutada. Põhimõtteliselt sama kehtib ka Riigikogu otsuse eelnõu kohta. 36.

§ 74sätestab Riigikogu liikme arupärimisõiguse.

Ka arupärimisõigus ei ole piiramatu. Sarnaselt seadusandlikule initsiatiivile võib Riigikogu sätestada põhiseaduses ettenähtud Riigikogu kodukorra seaduses ja Riigikogu töökorra seaduses muu hulgas arupärimise esitamise ja sellele vastamise korra (

§ 69ja § 104 lõike 1 punkt 6).

37. Käesolevas asjas vaidlustavad kaebajad Riigikogu otsuseid, millega piirati eelnõude ja arupärimiste üleandmist Riigikogu kolmel istungil. Üldiselt on eelnõude ja arupärimiste üleandmise kord sätestatud RKKTS-is. RKKTS § 91 sätestab, et eelnõu antakse istungisaali kõnetoolist üle Riigikogu istungi juhatajale enne päevakorras olevate küsimuste arutamist ning eelnõu üleandja võib seejuures esineda eelnõu kuni kaheminutise tutvustusega. Erandid sellest üldkorrast, mis on ette 6

(9)5-23-31 nähtud sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3, ei ole käesoleval juhul asjakohased. Arupärimise kohta sätestab RKKTS § 139 lõige 3, et see tuleb esitada istungi juhatajale avalikult Riigikogu istungi algul. Neist sätetest tuleneb, et eelnõusid ja arupärimisi ei saa Riigikogu liikmed esitada mis tahes ajal, vaid üksnes Riigikogu istungil (nii korralisel, erakorralise istungjärgu raames peetaval kui ka täiendaval istungil).
  1. Riigikogu leiab oma arvamuses 38 Riigikogu liikme kaebuse kohta, et istungitel eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks eraldatud aja piiramine on Riigikogu sisene töökorralduslik küsimus ning kaetud Riigikogu enesekorraldusõigusega. Riigikogu liikme M. Helme kaebuse kohta esitatud arvamuses on Riigikogu seisukohal, et kaebajal ei ole kaebeõigust, kuna ta on Riigikogu
  2. mai
  3. a istungil saanud eelnõusid ja arupärimisi üle anda ning kaebuses ei ole põhjendatud, kuidas konkreetselt on rikutud kaebaja õigusi.
  4. Kolleegium nõustub Riigikogu seisukohaga, et eelnõude ja arupärimiste üleandmise korra kehtestamine on hõlmatud Riigikogu enesekorraldusõigusega. Samas aga on eelnõude ja arupärimiste üleandmine seotud tihedalt põhiseaduses sätestatud seaduse algatamise õiguse ning arupärimisõiguse teostamisega. Eelnõu või arupärimise üleandmine on eelduseks nende edasisele käsitlemisele. Kuna eelnõu ja arupärimist saab seaduse kohaselt üle anda üksnes Riigikogu istungil, riivab eelnõu või arupärimise üleandmiseks istungil antava aja piiramine Riigikogu liikmete

§ 103

lõike 1 punktist 1,

§-st 74 ning

§ 65punktist 1 tulenevaid, käesoleva otsuse punktides 34–36 nimetatud õiguseid.

  1. Kolleegiumi arvates ei välista asjaolu, et Riigikogu liige on samal istungil juba kasutanud võimalust anda üle eelnõu või arupärimine, tema seadusandliku initsiatiivi õiguse ja arupärimisõiguse riivet, kui Riigikogu oma otsusega piirab üleandmise aega. Riigikogu on praktikas aktsepteerinud seda, et Riigikogu liikmed käivad eelnõusid või arupärimisi kõnetoolist üle andmas rohkem kui üks kord. Samuti on Riigikogu liikmel seadusega ettenähtud raamides põhimõtteliselt õigus ise otsustada, millal ta soovib oma eelnõu või arupärimist üle anda.
  2. Kaebused on seega lubatavad osas, milles vaidlustatakse Riigikogu otsuseid lõpetada Riigikogu 15.,
  3. ja
  4. mai
  5. a istungitel eelnõude ja arupärimiste üleandmine. II
  6. Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas Riigikogu 15.,
  7. ja
  8. mai
  9. a otsused, millega lõpetati nendel kuupäevadel peetud istungitel eelnõude ja arupärimiste üleandmine, rikkusid, nagu väidavad kaebajad, Riigikogu liikmete põhiseadusest tulenevaid õigusi algatada seaduseid ja otsuseid ning esitada arupärimisi.
  10. Nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 37, tuleb selleks, et eelnõu võetaks arutamisele ning arupärimine edastataks vastamiseks adressaadile, see Riigikogu istungil juhatajale üle anda. Eelnõud tuleb RKKTS § 91 lõike 1 kohaselt anda üle „enne päevakorras olevate küsimuste arutamist“ ning eelnõu üleandja võib seejuures esineda eelnõu kuni kaheminutise tutvustusega. Arupärimised tuleb RKKTS § 139 lõike 3 järgi esitada „Riigikogu istungi algul“ ning arupärimise tutvustamist RKKTS ette ei näe. Vaatamata asjasse puutuvate sätete sõnastuslikule erinevusele on Riigikogu praktikas eelnõude ja arupärimiste üleandmist käsitletud ühtemoodi: üleandmine toimub istungi alguses enne päevakorraküsimuste juurde asumist ning mõlemal juhul võimaldatakse üleandjale kaks minutit oma algatuse tutvustamiseks.
  11. Vaidlust ei ole selles, et RKKTS ei sätesta, kui palju aega eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks istungi alguses ette näha tuleb. Tavaolukorras ei ole see põhjustanud vaidlusi ega konflikte – aega eraldatakse nii palju kui vaja, et kõik soovijad saaksid eelnõud ja arupärimised üle anda. Olukorras, kus üks osa Riigikogu liikmetest annab eelnõusid ja arupärimisi üle sellisel hulgal, et see takistab Riigikogu asumast päevakorras olevate asjade arutamisele, tekib küsimus, kas ja kui, siis millistel tingimustel saab üleandmise aega ühel istungil piirata.
  12. Kaebajate väitel puudub RKKTS-is alus eelnõude ja arupärimiste üleandmise lõpetamiseks. Riigikogu juhatuse kui Riigikogu tööd korraldava organi kaks liiget ja Riigikogu täiskogu on tõlgendanud RKKTS § 13 lõike 2 punkti 18 nii, et see võimaldab RKKTS-i või muu seadusega 7

(9)5-23-31 reguleerimata protseduuriküsimusena muu hulgas käsitada eelnõude ja arupärimiste üleandmise aega konkreetsetel istungitel ning seda aega teatavatel juhtudel piirata.
  1. RKKTS-is ei ole võimalik kõiki Riigikogu istungite läbiviimisel kerkivaid küsimusi ammendavalt reguleerida ja nii näeb nimetatud säte ette võimaluse täita ilmnenud lünki, arvestades kodukorra mõtet ja eesmärki. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et RKKTS § 13 lõike 2 punktist 18 tuleneb õiguslik alus reguleerida eelnõude ja arupärimiste üleandmise korda kui protseduuriküsimust.
  2. Järgnevalt on kolleegiumil tarvis võtta seisukoht küsimuses, kas eelnõude ja arupärimiste üleandmise lõpetamisega Riigikogu 15.,
  3. ja
  4. mai
  5. a istungitel rikuti Riigikogu liikmete õigust algatada seadusi ja otsuseid ning esitada arupärimisi.
  6. Riigikogu ametis oleva koosseisu volituste ajal on Riigikogu liikmetel olnud võimalus kõigil istungitel eelnõusid ja arupärimisi üle anda. Seejuures kulus Riigikogu täiskogu
  7. töönädala (8.–
  8. mai 2023) ning
  9. ja
  10. mail 2023 toimunud täiendava istungi aeg muu hulgas eelnõude ja arupärimiste üleandmisele, nii et Riigikogu ei saanud arutada päevakorda kavandatud küsimusi. Riigikogu märgib oma arvamuses, et 8.–
  11. mail 2023 kestsid Riigikogu istungid kokku 65 tundi, ning tõi näiteks, et aasta tagasi ehk
  12. a maikuus kulus 12 istungil arupärimiste ja eelnõude esitamisele kokku vaid 32 minutit. Vabariigi Valitsus osutab oma arvamuses, et lühikesel perioodil esitasid Riigikogu liikmed 345 arupärimist, millele vastamiseks kuluks valitsuse hinnangul 345–1035 tundi.
  13. Eelneva põhjal ei ole võimalik väita, et Riigikogu liikmetel ei oleks seni peetud istungitel olnud piisavalt aega, et oma eelnõusid ja arupärimisi üle anda. Ehkki Riigikogu 15.,
  14. ja
  15. mai
  16. a istungitel piirati eelnõude ja arupärimiste üleandmise aega, õigustavad sellist piiramist teised põhiseadusest tulenevad väärtused ja teiste põhiseaduslike institutsioonide pädevused.
  17. Riigikohus on varem leidnud, et Riigikogu liikmete õiguste piiramise üheks legitiimseks eesmärgiks on parlamendi tõhus toimimine (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  18. mai
  19. a otsus asjas nr 3-4-1-3-05, punkt 25). Riigikogu töö peab olema korraldatud nii, et Riigikogu saaks täita kõiki oma põhiseadusest tulenevaid ülesandeid. Selleks on RKKTS-is ette nähtud mitmeid ajalisi ja muid piiranguid. Ehkki seaduseelnõude esitamine on seotud Riigikogu seadusandliku funktsiooniga ning oluline selle funktsiooni täitmiseks, peab Riigikogu neid eelnõusid ka arutama, kujundama nende suhtes seisukoha ning otsustama nende vastuvõtmise või tagasilükkamise üle. Arupärimiste esitamine kujutab endast parlamentaarse kontrolli teostamist. Arupärimiste vahendusel teostub ennekõike valitsuse poliitiline vastutus Riigikogu ees. Ent üksi arupärimiste esitamisega parlamendi kontrollifunktsioon ei realiseeru, vaid arupärimistele tuleb Riigikogu istungil vastata ning selleks näeb põhiseadus ette konkreetse tähtaja. Riigikogu töökorraldus peab tagama, et Riigikogu liikmed saaksid vastuse

§ 74lõikes 2 ettenähtud tähtaja jooksul.

Kolleegium leiab, et kuna muu hulgas eelnõude ja arupärimiste üleandmisega kujunes Riigikogus olukord, kus kogu töönädala ja ühe täiendava istungi jooksul ei jõutud päevakorda kavandatud küsimuste arutamiseni, olid Riigikogu juhatuse liikmete ja täiskogu võetud meetmed Riigikogu töövõime tagamiseks õigustatud. 51. Kõnealuseid piiranguid õigustab ka Vabariigi Valitsuse võime täita oma põhiseaduslikku funktsiooni. Riigi sise- ja välispoliitika elluviimiseks on valitsusel

§ 86

punktist 4 ja

§ 103lõike 1 punktist 4 tulenev õigus esitada Riigikogule seaduseelnõusid.

Valitsus on juhtinud tähelepanu ka sellele, et suur hulk esitatud arupärimisi ja kohustus neile põhiseaduses ettenähtud aja jooksul vastata takistab märkimisväärselt täitevvõimu tööd. Arupärimine on küll oluline parlamentaarse kontrolli instrument, ent selle esitamise põhiseaduslik õigus ei tohi kujuneda arupärimise adressaatide põhiseaduslike ülesannete takistamiseks. Põhiseadus eeldab põhiseaduslike institutsioonide üksteist respekteerivat koostööd riigielu küsimuste lahendamisel. 52. See, et protseduuriliste küsimuste esitamise ning eelnõude ja arupärimiste üleandmise tõttu ei jõudnud Riigikogu terve töönädala ja sellele lisaks peetud täiendava istungi jooksul päevakorda kavandatud küsimuste arutamiseni, viitab obstruktsioonile. Sellele osutavad ka Riigikogu ja valitsus oma arvamustes. Kolleegium on seisukohal, et obstruktsiooni kui poliitilise võitluse ja parlamenditöö vahendit, millega parlamendivähemus takistab parlamendienamuse ja selle toetatava valitsuse tahte 8

(9)5-23-31 elluviimist, teostades nii oma poliitilist tahet, tuleb Riigikogu tegevuses teatavas ulatuses taluda. Obstruktsiooni abil ei või aga halvata Riigikogu tööd sellisel määral, et seadusandja osutub võimetuks täitma oma põhiseaduslikke ülesandeid. See oleks parlamendivähemuse õiguste kuritarvitamine. Riigikogu vähemus saab Riigikogu tööd ajutiselt takistada, aga mitte lõputult tõkestada. Kui lubada piiramatut obstruktsiooni, võiks ka väike rühm Riigikogu liikmeid muuta Riigikogu töövõimetuks. Arvestades Riigikogu keskset kohta Eesti põhiseaduslikus riigikorralduses, võib Riigikogu pikaajaline töövõimetus halvata põhiseadusliku korra toimimise. 53. Kolleegium on seda meelt, et konfliktid parlamendi töös tuleb lahendada eelkõige Riigikogul endal. Riigikogu töövõime tagamine on kõigi Riigikogu liikmete kohustus. Selleks kohustab neid ametivanne (

§ 61lõige 2).

Kolleegium rõhutab, et ka parlamendienamus ja valitsus peavad oma tahte elluviimisel arvestama parlamentaarse otsustusprotsessi põhiseaduslike nõuetega. Iseäranis peavad olema tagatud Riigikogu liikmete võrdsed võimalused aruteludes osaleda, menetluse avalikkus ja läbipaistvus ning piisav aeg eelnõude põhjalikuks arutamiseks ning seisukohtade kujundamiseks Riigikogus, et langetada informeeritud otsused. Riigikohus on varem märkinud, et eelnõu sidumine usaldusküsimusega on lubatav, kui seda kasutatakse parlamendi ja valitsuse suhetes tekkiva ummikseisu lahendamiseks, kuid selle liiga sage kasutamine võib viia parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamisele (Riigikohtu üldkogu 20. oktoobri 2020. a otsus asjas nr 520-3/43, punktid 39.3 ja 39.5). Seega viivad parlamendi tasalülitamisele nii piiramatu obstruktsioon kui ka eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega. Mõlemad on lõppastmes ohuks põhiseadusliku korra toimimisele. 54. Eelnevast tulenevalt ei ole Riigikogu 15., 16. ja 22. mai 2023. a otsustega lõpetada eelnõude ja arupärimiste üleandmine kaebajate õigusi rikutud. 55. Tuginedes

JKS § 201 lõikele 2 ja § 24 lõike 1 punktile 2, jätab kolleegium läbi vaatamata Riigikogu liikmete kaebuse Riigikogu

  1. mai
  2. a otsuse peale lõpetada protseduuriliste küsimuste esitamine päevakorra kinnitamise kohta ning rahuldamata Riigikogu liikmete kaebuse Riigikogu
  3. ja
  4. mai
  5. a otsuste peale lõpetada eelnõude ja arupärimiste üleandmine ja Riigikogu liikme M. Helme kaebuse
  6. mai
  7. a otsuse peale lõpetada eelnõude ja arupärimiste üleandmine. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.