KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-6949

) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 (koosmõjus

§-ga 659) alusel tühistada osas, millega maakohus rahuldas avalduse ja tuvastas 3

§ 651

lg 1 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Määruskaebuse sisust tulenevalt ei vaidlusta puudutatud isik maakohtu määruse resolutsiooni p 1 (tsiviilasjade liitmata jätmine). Samuti ei ole selline otsustus määruskaebe korras vaidlustatav (

§ 374koosmõjus § 477 lg-ga 1 ja § 660 lg-ga 1).

1. Määruskaebemenetluses on vaidlus jätkuvalt selle üle, kas volinike volitused lõppesid
2. augustil 2020 või pikenesid volitused KrtS § 723 alusel. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et volinikud, kes võtsid
3. oktoobril 2020 otsused vastu, olid valitud
4. augusti
5. a üldkoosolekul. Korteriühistu põhikirja p-st 4.13 tulenevalt valitakse volinikud ühistu liikmete seast kolmeks aastaks.
6. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et volinike volitused ei pikenenud KrtS § 723 lg 3 alusel, mistõttu volinike volitused lõppesid
7. augustil
8. Ringkonnakohus nõustub selles osas vaidlustatud määruse põhjendustega ja

§ 654

lg 6 alusel (koosmõjus

§-ga 659) ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Kolleegium ei nõustu korteriühistu seisukohaga, mille kohaselt oli KrtS § 723 lg 3 eesmärgiks kõikide korteriühistu organite volituste pikenemine. Sätte sõnastuse kohaselt pikenesid üksnes juhatuse liikme ja valitseja volitused. Juhatuse ja valitseja volituste pikendamise eesmärgiks oli vältida olukorda, kus korteriühistu jääks ilma seadusliku esindajata. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tegemist ei ole seaduse lüngaga ja alus analoogia kohaldamiseks TsÜS § 4 alusel puudub.

1. Küll aga eksis maakohus, kui tuvastas korteriühistu volinike
2. oktoobri
3. a hääletusprotokolliga vastu võetud otsuste tühisuse põhjusel, et volinike volitused olid otsuste tegemise hetkel lõppenud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning seetõttu rahuldanud ka ebaõigesti avalduse volinike otsuste tühisuse tuvastamise nõudes.
4. Maakohus on vaidlustatud määruses viidanud üksnes KrtS § 29 lg-le 1, mis sätestab, et kui korteriomanike üldkoosoleku kokkukutsumisel on oluliselt rikutud seaduse, korteriomanike kokkuleppe või põhikirja nõudeid, ei ole koosolek õigustatud otsuseid vastu võtma, välja arvatud juhul, kui koosolekul osalevad või on esindatud kõik korteriomanikud. Sellisel koosolekul tehtud otsused on tühised, kui korteriomanikud, kelle suhtes kokkukutsumise korda rikuti, otsust heaks ei kiida. Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses asjas tuvastatud asjaoludel tegemist olukorraga, kus oleks rikutud koosoleku kokkukutsumise korda.
5. Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsuste näol on tegemist mitteotsustega, millest ei teki õiguslikke tagajärgi. Olukorras, kus isikute volinikuks olemise volitused lõppesid, lõppes ka isikute õigus põhikirjajärgseid otsuseid volinikena vastu võtta. Sellisel juhul ei olnud
6. oktoobri
7. a otsuste tegemisel osalenud isikud enam korteriühistu volinikud, vaid korteriühistu liikmed. Kohtupraktikas on peetud olukorraks, kus otsust vastu võetud ei ole, näiteks juhtumit, kui aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või nõukogu otsust nõukogu liikmed (vt Riigikohtu
8. juuni
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5514, p 21). Praegusel juhul on tegemist sarnase olukorraga, sest
10. oktoobri
11. a volinike koosolekul võtsid otsused vastu koosolekul osalenud korteriühistu liikmed, mitte aga korteriühistu volinikud. Riigikohus on asunud seisukohale, et otsust, millel ei ole toimet, ei pea korteriomanik vaidlustama, sest ta ei pea seda täitma. See ei tähenda siiski, et korteriomanikul ei ole sellise otsuse vaidlustamise õigust. Otsuse vaidlustamine võib olla lubatav õigusselguse ja 4

§ 477lg 5).

Samuti ei ole kohus seotud menetlusosaliste õiguslike väidetega (

§ 436

lg 7 ja § 438 lg 1 esimene lause koostoimes

§ 463lg-ga 2).

Ringkonnakohus andis

1. detsembri
2. a kirjas menetlusosalistele võimaluse avaldada arvamust n-ö mitteotsusega seotud õigusliku käsitluse kohta. Samas kirjas küsis ringkonnakohus avaldaja huvi kohta tuvastada, et otsustel puudub õiguslik toime. Ühtlasi selgitas ringkonnakohus, et kuivõrd tuvastamise vastu peab nõude esitajal olema

§ 368

lg 1 koostoimes § 477 lg-ga 1 järgi õiguslik huvi, siis tuleb avaldajal sellisel juhul ka põhistada, milles seisneb tema õigustatud huvi. 14.

1. Avaldaja on
2. detsembri
3. a vastuses selgitanud, et maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-21-142722, milles korteriühistu nõuab avaldajalt 25 eurost võlgnevust, mis põhineb vaidlustatud volinike otsusel. Kolleegium saab avaldaja vastusest aru nii, et avaldajal on ühtlasi soov tuvastada, et
4. oktoobri
5. a volinike hääletusprotokolliga vastu võetud otsustel puudub õiguslik toime. Seega on avaldaja oma esialgset nõuet pärast ringkonnakohtu selgitusi täpsustanud. Riigikohus on varasemalt leidnud, et menetlusökonoomia põhimõttest (

§ 2

) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt Riigikohtu

1. septembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-110080/42, p 12). Kolleegium peab täpsustatud nõude menetlemist võimalikuks. 14.
3. Kuigi volinike poolt vastu võetud otsustel puudub õiguslik toime, on kolleegiumi hinnangul avaldaja tuvastushuvi põhjendatud vaid otsuse 5 osas, s.o „kinnitada
4. a ühekordne maks 25 eurot“. Avaldaja on selgitanud, et viidatud otsuse alusel on korteriühistu esitanud avaldaja vastu nõude. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on korteriühistu tsiviilasjas nr 2-21-142722 esitanud avalduse, paludes avaldajalt põhinõudena muuhulgas välja mõista 25 eurot. Avalduse kohaselt põhineb nõue vaidlusalusel volinike otsusel ning maakohus on selle menetluse praeguse menetluse tõttu peatanud. 14.
5. Ülejäänud volinike otsuste osas ei ole avaldaja tuvastushuvi esile toonud. Tuvastushuvi esinemiseks ei ole piisav asjaolu, et otsus on hääletamise teel vastu võetud. Seetõttu ei kuulu muus, s.o otsuste 1–4, osas avaldus rahuldamisele. Küll aga ei muuda selles osas avalduse rahuldamata jätmine asjaolu, et ka otsustel 1–4 puudub õiguslik toime ehk nendest mitteotsustest ei teki õiguslikke tagajärgi.
6. Korteriühistu on
7. jaanuari
8. a kirjas selgitanud, et
9. jaanuaril 2023 toimub korteriühistu kordusüldkoosolek. Viidatud üldkoosoleku päevakorra p 2 otsuse projekti kohaselt on kavas heaks kiita
10. oktoobri
11. a volinike otsus
12. a majanduskava kehtestamise kohta (korteriühistu avaldatu kohaselt „kehtestada
13. a ekspluatatsioonikulude tasu 18 eurot/kuu/boks ning selle kohaldamine alates
14. jaanuarist 2021; kehtestada
15. a ühekordne remondimaks 25 eurot/boks ning selle kohaldamine alates
16. jaanuarist 2021“). Korteriühistu leiab, et
17. jaanuari
18. a üldkoosoleku otsus muudab pädevuseta volinike poolt
19. oktoobril 2020 vastuvõetud otsused kehtivaks. Kolleegium korteriühistu seisukohaga ei nõustu. Juriidilise isiku organi otsus kujuneb organi liikmete erinevate tahteavalduste kogumist, mis on suunatud mingi kindla õigusliku tagajärje saavutamisele. Hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel on TsÜS § 33 lg 1 järgi tahteavaldus ja hääle andmisele kohaldatakse tehingu kohta sätestatut. Selliselt on juriidilise isiku organi otsus mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes (vt Riigikohtu
20. märtsi
21. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-10, p 12). Esindusõiguseta tehtud mitmepoolset tehingut on TsÜS § 129 lg 1 kohaselt võimalik heaks 5

§ 173

lg-tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks määruskaebemenetluse kulude jaotuse. 17. Tegemist on hagita menetluse asjaga.

§ 172

lg 1 esimese lause üldpõhimõtte järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse.

§ 172

lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades põhjendatud juhtudel jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, eeldusel et hagita menetluses osaleb mitu isikut. Menetluskulude jaotamisel

§ 172lg 1 teise lause alusel on lähtekohaks õigluse põhimõte (vt Riigikohtu 11.

märtsi

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 29). Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu
2. juuni
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Avaldaja esitas nõude kõigi
4. oktoobril 2021 volinike poolt vastuvõetud otsuste vaidlustamiseks. Ringkonnakohus tuvastas ühe otsuse osas selle õigusliku toime puudumise. Seega rahuldas ringkonnakohus avaldaja avalduse ühe otsuse osas ning nelja otsuse osas jättis rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on jagada menetluskulud proportsionaalselt avalduse rahuldamise ulatusega. Seega tuleb maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta 80% ulatuses avaldaja kanda ja 20% ulatuses puudutatud isiku kanda.
5. Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra, kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määrust menetluskulude jaotuse osas (vt Riigikohtu
6. mai
7. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-15916/87, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab

§ 177lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus pärast määruse jõustumist.

Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu asjaolule, et avaldajat ei ole menetluses esindanud lepinguline esindaja

§ 218lg 1 mõttes.

Seejuures kuuluvad

§ 175

lg 1 kohaselt hüvitamisele vaid kulud lepingulisele esindajale, mitte advokaadikulud või õigusabikulud üldiselt. Seetõttu kuuluvad menetluskulud viidatud sätte alusel hüvitamisele vaid juhul, kui lepinguline esindaja on menetluses osalenud. Hüvitatavad ei ole menetlusväliselt kantud õigusabikulud, mh eelkõige kohtueelsete läbirääkimiste või õigusliku analüüsi läbiviimisel kantud kulud (vt Kõve, V ja Velbri, E. K.

§ 175, komm 3.3.1.1 – Kõve, V jt.

(koost). Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2017). 19. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 21.06.2023 määrusega 6