1-23-3759/11

(2320150008)Kohtunik Janika Kallin Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. mai
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X’i (isikukood XXXXXXXXXXX) lepinguline esindaja vandeadvokaat Janar Urres, kaebus RESOLUTSIOON Jätta ringkonnakohtule esitatud kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri
3. mai
4. a määrus muutmata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 21.02.2023 registreeriti PPA Põhja prefektuuris X lepingulise esindaja vandeadvokaat Janar Urrese kuriteokaebus. Kaebuse esitaja palus alustada kriminaalmenetlust Y suhtes, sest too on toime pannud KarS § 319 lg 1 ja KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.
6. 02.03.2023 teatisega jättis menetleja kriminaalmenetluse nr 23230150008 kooskõlas KrMS § 199 lg 1 p 1 alustamata.
7. 13.03.2023 registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris X lepingulise esindaja vandeadvokaadi J. Urrese kaebus. Kaebuse esitaja palus tühistada Põhja prefektuuri 02.03.2023 teatis ning saata asi Põhja prefektuurile kriminaalmenetluse alustamiseks.
8. 04.04.2023 määrusega jättis Põhja Ringkonnaprokuratuur vandeadvokaadi J. Urrese kaebuse rahuldamata. X lepingulise esindaja 1

(5)7.

1. Eelnevad menetlejad on esitanud tõendatusele ebamõistlikult ranged nõuded. Küllaldased tõendid kriminaalmenetluse alustamiseks ning Y-le süüdistuse esitamiseks on juba praegu olemas. Kriminaalasja alustamisel on võimalik koguda täiendavaid tõendeid, mida on kirjeldatud Riigiprokuratuurile esitatud kaebuse p-des 14-
2. Määruse tegemisel jättis Riigiprokuratuur avaldaja väited tähelepanuta ning hindamata. Kaebaja palub kohtul minetus kõrvaldada. 7.
3. Kaebaja on seisukohal, et Riigiprokuratuur tuvastas 21.10.2022 määruses põhjendatud kahtluse, et Y andis teadlikult valeütlusi. 7.
4. Y valeväited on kaebaja arvates kontrollitavad IP aadressi logide väljavõtetega. Tunnistajana tuleks üle kuulata Q, kes saab anda ütlusi, miks Y sellise e-kirja saatis ning selgitada, kas nendevaheline kirjavahetus piirdus kohtule esitatud e-kirjadega ning millist e-posti aadressi kasutati. Täiendavalt tuleks üle kuulata Y, kellele peaks esitama kaebuses märgitud küsimused. Klient on veendunud, et Y pole võimeline küsimustele adekvaatselt vastama ning sestap tunnistab ta valekaebuse esitamise üles. 7.
5. Kaebuse esitaja arvates väärib lisaks tähelepanu kriminaalasi nr 23231700389, mille raames alustati KarS § 320 tunnustel kriminaalmenetlust Y vanemate W ja F suhtes. Vanemate teod ei ole küll ülekantavad lapsele, kuid seos väärib kontrollimist, sest see võib toetada tõendikogumit Y kriminaalasjas. 7.
7. juunil
8. a esitas lepinguline esindaja ringkonnakohtule taotluse koos lisadega, milles palub välja mõista Eesti Vabariigilt X kasuks kokku menetluskulud summas 832 eurot, esindaja tunnitasu 160 eurot käibemaksuta ning kanda hüvitis Advokaadibüroo EMERALDLEGAL OÜ arveldusarvele nr EE
9. Taotluse kohaselt on lepingulisel esindajal kulunud alustamata jäetud kriminaalmenetluses teostatud õigusteenusele kokku 4 h 20 min, mis tunnitasu suurust arvestades on kokku 832 eurot (koos käibemaksuga). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10. Ringkonnakohus ei näe, et Riigiprokuratuuri 15.05.
11. a määrus tuleks tühistada, sest kriminaalmenetluse alustamata jätmisel jõuti põhjendatult järeldusele, et menetluseks alust KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses pole.
12. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisalduvad väited kattuvad varasematele menetlejatele esitatud argumentidega, mida on eelnevate otsustuste tegemisel analüüsitud ja arvestatud. Kohtule esitatud kaebuses pole välja toodud uusi asjaolusid, mis tingiks varem väljendatud seisukohtade ümberhindamise.
13. Y esitas kuriteokaebuse ja selle tõttu sai X kriminaalmenetluse nr 21230100091 raames kahtlustuse KarS § 206 lg 1 ja 137 lg 1 järgi. Kriminaalmenetlus lõpetati X käitumises kuriteotunnuste puudumise tõttu. Ringkonnakohus jagab Riigiprokuratuuri seisukohta, et menetluse alustamine ja hilisem lõpetamine ei tähenda automaatselt seda, et menetlus oli tingitud teadvalt esitatud valest kuriteokaebusest ning kannatanu andis teadvalt valeütlusi. Kaebuse esitaja märkus, et Riigiprokuratuur tuvastas 21.10.2022 määruses Y suhtes põhjendatud kuriteokahtluse, ei pea paika. Riigiprokuratuur märkis viidatud lahendis üksnes seda, et menetluse käigus kogutud tõendid viitasid võimalusele, et vaidlusalune kasutajakonto võis kuuluda X-le ning sel põhjusel oli tal voli see kustutada. Konto lõi ja domeeni uusmeedia.ee eest tasus X, ta teadis loojana kasutajakonto XXX parooli ja aitas naisel kontot vajadusel hallata. Riigiprokuratuur märkis, et 3

(5)kogutud tõendite põhjal pidi Y möönma, et X pääses kontole ligi ja sai tutvuda e-kirjade sisuga ning kannatanu pidi olukorda aktsepteerima, sest ta ei teinud midagi selle muutmiseks (nt ei vahetanud parooli). Eeltoodu tõttu järeldas prokuratuur, et alust X edasiseks kahtlustamiseks KarS §-de 206 lg 1 ja 137 lg 1 pole. Määruse p-des 3.3 ja 3.4.2 viitas Riigiprokuratuur, et kannatanu ja kahtlustatava ütluste vastuolulisuse tõttu on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga ja asjaolusid, mis võimaldaksid eelistada kas ühe või teise isiku versiooni, tuvastatud ei ole.

1. Ringkonnakohus tutvus kriminaalmenetluse nr 21230100091 raames kogutud tõendusteabega. Y kannatanuna antud ütluste (15.04.2021, 20.04.2022) kohaselt kuulus tema hinnangul kasutajakonto ainult talle, kuigi domeeni uusmeedia.ee eest tasus X. X lõi korraga kasutajakontod OOO ja XXX. Sel põhjusel võis X teada konto parooli ja seega ka kontole ligi pääseda. Y kinnitas, et omavahel lepiti kokku, et XXX on tema ainukasutuses – X-l oli teine konto, mis oli mehe oma. Kooselu ajal võis X XXX kontol käia siis, kui ta vajas seoses kontoga abi. Muul ajal ei olnud mehel õigust kontole minna ja e-kirju lugeda. X seevastu rääkis menetlejale, et konto XXX loodi ühiseks kasutamiseks lapsega seotud küsimustes. Y võis kontot kasutada ka isiklikuks otstarbeks, kuid see loodi muul eesmärgil. Domeen uusmeedia.ee kuulub talle ja järelikult kuuluvad sellega seotud kasutajakontod talle. Konto XXX jättis ta peale lahkuminekut esmalt alles, et sinna laekuks vajalik info ning tal oleks võimalik Y-ga suhelda - muul moel ei olnud see enam võimalik. X selgitas, et ta tühjendas korduvalt postkasti ja nägi seda tehes kirjade sisu. Sel hetkel Y juures ei seisnud. Y teadis, et tal on kontole ligipääs. Ta kustutas konto siis, kui see minetas oma eesmärgi.
2. Ringkonnakohus nendib, et mõlemal isikul on oma ja kindel arusaam konto loomise eesmärgist, kuuluvusest, kasutamise õigusest, sellele laekunud andmetega tutvumisest jne. Võimalus selgitada aastaid hiljem kokkuleppe täpset sisu olukorras, kus sellega oli seotud ainult kaks inimest, on äärmiselt kesine. Hetkel pole ei ühele ega teisele alust ette heita, et nad mõistsid kokkulepet erinevalt või mäletavad seda teisiti, kui teine. Kindlaid pidepunkte, mis võimaldaks väita, et Y teadis tegelikult, et asjaolud ei ole nii nagu ta kirjeldab, pole. Kuigi kaebuse esitaja leiab, et kahtlustuste äralangemise ja kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu peaks eelistama õiget ehk kliendi versiooni, juhib Ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et iseenesest on jätkuvalt sama kaaluga kannatanu nägemus. Y sõnad, et tema nimega kasutajakonto loodi ainult talle kasutamiseks, on tegelikult loogilised ja eluliselt usutavad. Y versioon – endine elukaaslane jälgis tema elektronposti kontot ning kasutas seda isetahtsi – ei jäänud lõpetatud kriminaalmenetluses paljasõnaliseks. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et juhul, kui ei õnnestu ühe või teise sõnade toetuseks midagi koguda, pole põhjust kindlalt öelda, et üks räägib tõtt ja teine valetab. Y ütluste pinnalt saab järeldada, et ta mäletas asjaolusid nii nagu ta kuriteokaebuses ja hiljem menetlejale antud ütlustes kirjeldas. Fakt, et kuriteo toimepanemine X poolt ei leidnud hiljem piisavalt kinnitust, ei muuda automaatselt kaebust karistusseadustiku mõttes valekaebuseks ning isiku ütlusi valeütlusteks.
3. Puutuvalt kaebuse esitaja etteheitesse, et Riigiprokuratuur ei võtnud seisukohta, milliseid menetlustoiminguid võiks lisaks teha, mis tõendeid koguda ning mida Y-lt täiendavalt küsida, märgib ringkonnakohus järgmist. Riigiprokuratuur on määruses viidanud, et kriminaalmenetlust alustatakse vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg-1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud…. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Kaebajale on selgitatud, et viited inimese teos kuriteotunnuste esinemise kohta peavad sisalduma kuriteokaebuses. Viimaste puudumise korral ei 4

(5)alustata kriminaalmenetlust selleks, et menetluslike vahenditega neid leida. Kohustus tuua välja tegemata menetlustoimingud ja kogumata tõendid on esindajal eeskätt siis, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud. Käsiloleval juhul sellise olukorraga tegemist pole.

1. Viide Y vanemate suhtes alustatud kriminaalasjale on kohatu. Kliendi nimel kaebuse esitanud esindaja möönab seda kaebuses isegi, et Y vanemate tegusid ei saa üle kanda lapsele ehk Y-le.
2. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on kooskõlas seadusega, mistõttu puuduvad alused seadusliku Riigiprokuratuuri otsustuse tühistamiseks. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
3. mai
4. a määruse muutmata ja ringkonnakohtule esitatud kaebuse rahuldamata.
5. Kuivõrd ringkonnakohus jätab X lepingulise esindaja kaebuse rahuldamata, puudub alus menetluskulude välja mõistmiseks riigilt kannatanu kasuks ja menetluskulud jäävad KrMS § 187 lg-st 2 tulenevalt selle isiku kanda, kelle huvides on kaebus esitatud, s.o X. /allkirjastatud digitaalselt/ 5