lg 1 järgi Lühimenetluses Prokurör Katrin Tron Süüdistatav Arnold Vigolainen Ik: 35003060266, xxxx kodanik, xxxx, xxxx, elukoht: xxxx. Tõkend: ei ole kohaldatud, kahtlustatavana kinni peetud 21.11.2022 kuni 22.11.2022. Varasem karistatus: kehtivaid karistusi ei ole. Kaitsja Advokaat Toomas Pilt RESOLUTSIOON 1. Arnold Vigolainen süüdi tunnistada
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendada Arnold Vigolainenile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 4 (neli) kuud. 3.
lg 1 alusel arvata eelvangistus, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 21.11.2022 kuni 22.11.2022, s.o 2 (kaks) päeva karistusaja hulka, lugedes ära kandmata karistuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva. 4.
lg 1 ja 3 alusel jätta mõistetud ja ära kandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 3 kuud ja 28 päeva Arnold Vigolaineni suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et Arnold Vigolainen temale määratud 1 (üks) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 5.
p 1 kohaselt arvestada Arnold Vigolainenile määratud 1 aastase katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 08.05.
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo – s.o mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis. Kohtuistungil süüdistatav Arnold Vigolainen selgitas, et süüdistus on talle arusaadav, tunnistab end süüdi ning jääb lühimenetluse juurde enda ülekuulamist taotlemata. 2 Kaitsja leidis, et Arnold Vigolainen on end eeluurimisel süüdi tunnistanud, kahetsenud, tunnistas ka täna süüdi. Selgitas kus kinni peeti. Kinnipidamise koht tuleneb tunnistaja ütlustest, see on süüdistatava kodupaik. Süüdistus on põhjendatud. 2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise, kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt.
näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb
inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval alkoholijoobe olemasolu. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et Arnold Vigolainen juhtis 21.11.2022 kella 12.02 paiku Harjumaal, Rae vallas, Patika külas, Jüri-Vaida 3 km-l suunaga Vaida poole mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx, olles joobeseisundis (alkoholijoove, tõendusliku alkomeetri lugem - alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus 1,25 mg/l laiendmääramatusega ± 0,12 mg/l), lõplik mõõtetulemus väljahingatavas õhtus mitte vähem kui 1,13 mg/l. Tunnistaja A. L. ütluste (tl 12-13) kohaselt täites 21.11.2022 tööülesandeid Ap3686 koosseisus koos patrullpolitseinik I. A. Harjumaal, Rae vallas, Jüri-Vaida 3 km suunaga Vaida poole, märkas ebakindla sõidustiiliga sõiduautot xxxx reg. märgiga xxxx. Andis sõidukile peatumis märguande siniste-punaste vilkuritega, mille peale sõiduk jäi seisma kell 12.02. Tunnistaja liikus sõiduki juhikoha poolse ukse juurde, sõidukis viibis üks isik, kelleks osutus Arnold Vigolainen, sõidukis oli tunda alkoholilõhna, isiku kõne oli ebaselge ja reaktsioon oli häiritud. Indikaatorvahendiga kontrollides puhus isik esmaseks näiduks 1,30 mg/l, tõenduslikku alkomeetri lõplikuks mõõtetulemuseks 1,13 mg/l. Süüdistatava Arnold Vigolaineni 22.11.2022 kahtlustavana antud ütluste (tl 18-19) kohaselt tunnistab ta oma süüd, et juhtis mootorsõidukit xxxx reg. märgiga xxxx olles alkoholijoobes. Süüdistatav selgitas, et oli 21.11.2022 kodus ja jõi valget viina, mingi hetk mõtles, et käib poes ja ostab viina juurde. Pood asub Jüris ja sinna on umbes 3 km. Jõudis poes ära käia, sõitis koju tagasi kui umbes 1 km enne koju jõudmist märkas, et talle sõitis vastu politseipatrull. Jätkas teed, jõudis koju ja auto ära parkida, kui märkas, et talle oli vilkuritega politseipatrull järgi sõitnud. Arvab, et keegi koputas tema peale, sest kohe kui politsei tema auto reg. märki nägi, sõitsid talle järgi. Politseinikud kutsusid ta oma bussi, kus puhus kahte erinevasse alkomeetrisse, millede tulemused talle meelde ei jäänud. Kahetseb tehtut ja lubab, et enam kunagi alkoholi ei tarvita. Eeltoodud tõendikogum tõendab, s.h ka süüdistatava Arnold Vigolaineni ütlused tõendavad, et sõiduk, mille juhikohal Arnold Vigolainen istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis Arnold Vigolainen mootorsõidukit. Edasi juhib kohus tähelepanu kriminaalasja materjalides nähtuvale, mille kohaselt tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt (tl 8-9) kasutati xxxx 21.11.2022.a kella 12.17 kuni 12.21 ajal Arnold Vigolaineni seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 9510 EE nr ARMD-0144 (taatlustunnistuse nr TTRC-22/00090). Tõendusliku alkomeetri näidud olid esimesel juhul 1,29 ja teisel juhul 1,25 alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatus ±0,12 mg/l, seega lõpptulemus 1,13 mg/l. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja I. A., kasutades taadeldud mõõtevahendit (tl 10), järgides seejuures mõõtemetoodikat. 3 Arnold Vigolainen rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Antud juhul oli süüdistatava ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 1,13 mg/l, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt Arnold Vigolainen rikkus liiklusseaduse §s 69 lg 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Arnold Vigolainenile
järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ülekuulamise protokollist nähtub, et Arnold Vigolainen oli vägagi teadlik sellest, et ta oli alkoholi tarbinud, kuid sellest hoolimata otsustas autoga sõitma minna, kuivõrd oli kodus olnud alkoholi ära tarvitanud ja tahtis alkoholi juurde osta (tl 18-19). Sellest järeldab kohus, et Arnold Vigolaineni käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena, kuivõrd süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teadis, et see ka saabub. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Arnold Vigolainen pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o
3. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest näeb seadus karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kuivõrd süüteokoosseisu sanktsiooni puhul on tegemist alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 20, 22) nähtub, et süüdistatavat ei ole karistusregistrisse kantud. Andkeetandmete kohaselt on süüdistatav pensionär ning teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku kohta ja elatustaseme kohta (tl 16) nähtub, et süüdistatava aasta tulu kogu 2021. aasta jooksul oli 6241 eurot. Seega oli isiku keskmiseks päevasissetulekuks pärast mahaarvamiste lahutamist 12,40 eurot. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt väljamõistetavate menetluskulude näol. Süüdistatava selgituste kohaselt on tema sissetulekuks pension suurusjärgus 650 eurot. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Süüdistatav pole osutanud ka ühelegi muule aspektile, millest võiks kohus järeldada mõne muu legaalse ja maksustatava sissetuleku olemasolu või selle saamist. Seega olukorras, kus süüdistataval on minimaalse sissetuleku puhul kriminaalmenetlusega kaasnevad suured kulud, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse 4 konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,13 mg. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on keskmine, kuivõrd LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud joobeseisundi alammäära on ületatud oluliselt. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine joobeseisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb süüdistatava süüd hinnata suuruselt keskmiseks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kahetsust avaldas süüdistatav ka kohtuistungil. Kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Järgnevalt arvestatakse võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Sellise võimaluse arvestamine eeldab süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, s.o süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning teatud juhtudel ka süüdlase käitumist pärast süüteo toimepanemist. Kuivõrd süüdistatava süü on keskmine ning süüdistataval ei ole ka kehtivaid karistusi, mis muidu annaks aluse keskmisest rangema karistusega kinnistada süüdlases arusaama keelunormi jätkuvast kehtivusest, leiab kohus, et süüdistatavale võib varasemate karistuste puudumise ja kergendava asjaolu olemasolu tõttu karistuse mõista siiski oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistatavat ei ole pika elu jooksul karistusregistrisse kantud, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist. Arvestades aga seda, et süüdistataval on minimaalne sissetulek pensioni näol ning kriminaalmenetlusega kaasnevad menetluskulud, siis vangistust kandes jääks süüdistatav sootuks sissetulekuta ning temal lasuvate rahaliste kohustuste täitmine muutuks võimatuks ja muudaks süüdistatava majandusliku olukorra raskeks. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatavale mõistetava vangistuse võib jätta süüdistatava suhtes kohaldamata ja täies ulatuses täitmisele pööramata ning kohus loodab, et määratav 5 katseaeg juhatab süüdistatavat õiguskuulekusele ja süüdistatavale inkrimineeritud kuritegu jääb süüdistataval ainukeseks õigusvastaseks käitumiseks. Kuivõrd süüdistatavat ei ole karistusregistrisse kantud ja süüdistatavat süüdistatakse vaid ühe kuriteo toimepanemises, leiab kohus, et süüdistatavat ei pea allutama käitumiskontrollile ja kriminaalhooldaja järelevalve alla ning süüdistatava suhtes võib kohaldada
sätteid, millede kohaselt on ainukeseks karistuse täitmisele pööramata jätmise tingimuseks uue tahtliku süüteo toimepanemisest hoidumine. 4. MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest ja määratud kaitsjale makstud tasu. Sundraha puhul on tegemist üldise kuluga, mille süüdistatavalt väljamõistmise eesmärgiks on see, et menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kandis seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on kompensatoorne eesmärk. Ka kaitsjale makstud tasude puhul on tegemist kuludega, mis on menetluskuluks ja mis oli vajalik, mistõttu tuleb ka kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu jätta süüdistatava kanda. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetava summa tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Süüdistatavale inkrimineeritud süüteo toimepanemine on olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik ning see valitud käitumisviis seadis ohtu kõik liiklejad, kes tema teele sattusid. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda välja mõistetavate menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et põhjendatud ja välja mõistetavate menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb välja mõistetavas osas täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetava menetluskulu summa suurust ja süüdistatava suhteliselt tagasihoidlikku ja vaid pensionist koosnevat sissetulekut, esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetavad menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Märt Toming kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.