) § 123 lg 2 p 2 mõttes oluliste hankelepingu tingimuste muutmisega. Kohila vald selgitas, et tagatised puuduvad inimliku eksituse tõttu. Täitmisaja tagatist ei ole enam võimalik nõuda, kuid töövõtja esitas nõuetekohase garantiiaja 2
p 3 ja § 123 lg 2 p 1, sest täitmisaja tagatise nõude kehtestamata jätmise korral võinuks potentsiaalsete pakkujate ring olla laiem ning hanke tulemused teistsugused. Hankija poolt kohustuste eiramise tulemusena on tekkinud kahju, kuid selle suurust ei ole võimalik hinnata. Ühendmääruse § 227 lg 2 järgi kohaldatakse rikkumisele finantskorrektsiooni määra 25%. Kohila vald oli määranud riigihanke nr 206153 alusdokumentides alltöövõtjate kontrollimise tingimused, mille järgi oli esimese ringi alltöövõtjate kõrvaldamise aluseks mh
Toetuse saaja on jätnud hankelepingu täitmise käigus 24.04.2020 lisandunud alltöövõtja Saveka Torutööd OÜ puhul
Hankija kontrollis kõrvaldamise aluste esinemist 08.12.2020 tagantjärele ning tuvastas, et Maksu- ja Tolliameti andmetel oli Saveka Torutööd OÜ-l 24.04.2020 seisuga maksuvõlg 12 744,14 eurot. Seega ei teinud hankija Saveka Torutööd OÜ puhul
lg-te 5 ja 7 alusel kõrvaldamise aluste kontrolli ning jättis kõrvaldamata allhankija, kellel on maksuvõlg
Toetuse saaja selgitas, et alltöövõtjaid on kontrollitud ning Saveka Torutööd OÜ-l tekkis käibemaksuvõlg üksnes parandusdeklaratsioonide esitamise tõttu, mis oli tingitud arvete hilisemast parandamisest. Maksuvõlg likvideeriti 28.04.2020 ehk kohe parandamise järgselt. Toetuse saaja selgitused ei anna alust finantskorrektsioonist loobumiseks. Täiendava kontrolli tulemusena veendus RTK, et alltöövõtjal oli 21.–28.04.2020 maksuvõlg ning see ei tekkinud käibedeklaratsiooni hilisemast parandamisest. Hankija ei oleks tohtinud lubada selle alltöövõtja kasutamist lepingu täitmisel ja oleks pidanud nõudma alltöövõtja asendamist
Rikutud on
lg-d 5 ja 7, mis kokkuvõtvalt mõjutavad ausat konkurentsi turul, sest töövõtja sai eelise, kasutades alltöövõtjat, kes tegelikult ei tohiks maksude tasumata jätmise tõttu
-i järgi alltöövõttu pakkuda. Sellest tulenevalt on rikutud ka
Menetlusreegli rikkumise olulisust ja raskust arvestades on mõistlik rakendada vähendamise määra 5%. Kuna rikkumine mõjutas reaalselt hanke tulemusi, ei saa kohaldada madalamat kui 5% finantskorrektsiooni määra. Kui hankija oleks korrektselt lähtunud
lg 1 p-s 4 sätestatust ja kõrvaldanud hankemenetlusest maksuvõlaga allhankija, siis oleks allhankijaks tõenäoliselt osutunud hoopis teine ettevõte, kellel maksuvõlg puudus. Kuna riigihankes nr 206153 on tuvastatud kaks rikkumist, millest ühe osas on põhjendatud kohaldada 25% korrektsiooni määra ja teise osas 5% korrektsiooni määra, siis rakendatakse hanke puhul tervikuna finantskorrektsiooni määra 25% (vt ühendmääruse § 21 lg 3).
lg 1 p 1 kohaselt lubatav (st vähetähtis) muudatus, kuna tagatiste väärtus on kuni 12% hankelepingu maksumusest ja hankelepingu üldine olemus ei muutunud. Vastustaja seisukoht, et isegi, kui muudatus mahub 15% sisse, ei tohi see olla
lg 1 p 7 tähenduses oluline, on
-ga vastuolus (vt ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.02.2014 direktiivi 2014/24/EL art 72 p 2). Tegemist ei olnud olulise muudatusega
Hankes osales enamik Eesti tee-ehituse ettevõtjatest ning tagatist ei tulnud esitada pakkumuste esitamise seisuga. Ehituse töövõtulepingute üldtingimuste (ETÜ 2013) p-s 6 sätestatud tagatiste suurused on ühed laiemalt levinud ehituslepingutes kasutatavad tingimused, mistõttu ei saanud tagatiste esitamise nõue olla pakkujatele piirav. Samuti ei muutunud poolte lepinguliste kohustuste vahekord, sest töövõtja täitis hankelepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt ja garantiiaja tagatis on praeguseks esitatud. Isegi kui kaebaja on hankelepingut rikkunud, siis on finantskorrektsiooni määramisel lähtutud valest õiguslikust alusest (st ühendmääruse § 227 asemel tulnuks lähtuda sama määruse §-st 228, mis võimaldab kaalutlusõigust). Kohaldatud korrektsioonimäär on liiga kõrge ning vastustaja jättis tähelepanuta, et muudatusel on selge rahaline väärtus, mis on praegustel asjaoludel 0. Tagatiste kontrollimata jätmisega ei saa seega kaasneda suuremat finantskorrektsiooni kui 5% või kui lähtuda täitmisaja tagatise esialgsest suurusest, ei saa finantskorrektsioon olla suurem kui tagatiste suurus. Vastustajal oli finantskorrektsiooni määra osas kaalutlusõigus (vt Euroopa Komisjoni 14.05.2019 otsusega nr C
Kuna alltöövõtja tasus maksuvõla 29.04.2020, siis ei pidanud kaebaja nõudma alltöövõtja asendamist. Kaebaja ei oleks võinud alltöövõtjat hankelepingu täitmisest kõrvaldada ilma heastamise võimaluse andmiseta. Seega ei oleks vastustaja poolt nõutud tegevus midagi muutnud ja seda ei ole alust ette heita. Rikkumise eest kohaldatud 5% finantskorrektsiooni määr on liiga kõrge, sest rikkumisel puudus mõju hankemenetluse tulemusele. Alltöövõtja lisati hankelepingu täitmisesse 24.04.2020 ja kuna maksuvõlg tasuti 3 tööpäeva jooksul, siis ei olnud kaebajal alust nõuda alltöövõtja asendamist. Maksimaalne finantskorrektsiooni määr oleks 2%. Vaidlustatud otsus ei vasta põhjendamise nõuetele ja puudusi ei kõrvaldatud ka vaideotsuses. Otsusest ei nähtu finantskorrektsiooni suuruse kujunemine. Rikutud on ka ärakuulamisõigust, sest kaebaja vastuväidetele ei ole sisuliselt vastatud. Käsitletud ei ole mh kaebaja vastuväiteid
lg 2 p 2 kohaldamisele ega põhjendatud seda, miks ei ole hankelepingu (väidetav) muudatus
lg 1 järgi lubatav, vaid selle asemel asendati viide
lg 2 p-le 2 hoopis viitega
7. Riigi Tugiteenuste Keskus palus vastuses jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses toodud seisukohtade juurde. Hankelepingu muutmine on lubatud ainult erandina
-s sätestatud korras. Vaidlust ei ole, et hankelepingu eset ei muudetud ning selle põhikohustus on täidetud ja kõrvalkohustuse muudetud väärus ei ületa lubatud määra. Ent isegi kui muudatus mahub 15% sisse, ei tohi see olla
lg 1 p 7 tähenduses oluline (vt
Hankija ei küsinud pakkujalt täitmisaja tagatist enne lepingu sõlmimist ja garantiiaja tagatist lepingus sätestatud ajaks. Seega muutis hankija hankelepingu tingimusi pakkujale soodsamaks võrreldes sellega, mis hankes välja kuulutati (
Lubamatu hankelepingu muutmine tingis ka
p-des 1 ja 2 sätestatud põhimõtete rikkumise.
lg 2 p-d 1 ja 2 välistavad hankelepingu muudatuse lubatavuse
Riigihangete rikkumiste korral ei ole üldjuhul võimalik konkreetset kahjusummat arvutada, sest tegemist on potentsiaalse ja teoreetilise (kaudse) kahjuga. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013 määruse (EL) nr 1303/2013 art 85 lg 2 p-i b kohaselt tuleb finantskorrektsioon teha, kui esineb põhjendatud oht, et rikkumisel on olemas finantsmõju (vt ka Euroopa Kohtu 13.03.2008 otsus liidetud kohtuasjades C-383/06–C-385/06). Ühendmääruses on ära toodud rikkumised, mille puhul on Euroopa Komisjoni hinnangul põhjendatud ohu olemasolu tõestatud ja finantskorrektsiooni tegemisel täiendavaid kaalutlusi läbi viima ei pea. Finantskorrektsiooni tegemisel ei tulnud lähtuda ühendmääruse §-st 228. Ühendmääruses 09.10.2020 jõustunud muudatused tulenesid Euroopa Komisjoni 14.05.2019 otsusest nr C
Vaidlust ei ole, et alltöövõtjal oli 21.– 28.04.2020 maksuvõlg, mis ei tekkinud käibedeklaratsiooni andmete hilisemast parandamisest. Kaebaja kontrollis
Arusaamatu on väide, et kuna maksuvõlg tasuti 29.04.2020, siis ei pidanud kaebaja nõudma tema asendamist. Oluline on see, et hankija on kohustatud hankemenetluses järgima enda kehtestatud reegleid, sh kontrollima kõrvaldamise aluste esinemist ja nende ilmnemisel käituma vastavalt. Etteheidetav rikkumine on see, et hankija ei teinud pakkuja Saveka Torutööd OÜ puhul
lg-tes 5 ja 7 sätestatud kontrolli ja jättis maksuvõla esinemisel alltöövõtja kõrvaldamata. Vastustaja mittenõustumine kaebaja vastuväidetega ei tähenda ärakuulamis- või põhjendamiskohustuse rikkumist.
-i mõttes on tegemist alati, kui hankelepingu mõni tingimus saab esialgsest erineva sisu või lisandub hankelepingusse tingimusi, mida seal varem ei olnud, samuti siis, kui hankelepingu mõni esialgne tingimus kaob. Kuna kaebaja ei nõudnud töövõtjalt hankelepingu täitmisel tagatiste esitamist, ongi hankelepingut muudetud selle täitmise kaudu.
lg 1 sätestab olukorrad, millal saab pidada hankelepingu muutmist lubatavaks, ning
Vaidlustatud otsuses on küll viidatud nii
lg 2 p-le 1 kui ka p-le 2, kuid vastustajaga tuleb nõustuda, et tagatiste olemasolu õigeaegne kontrollimata jätmine ja nende nõudmata jätmine on käsitatav
Vastustajal on ka õigus, et kui muudatus on
lg 2 tähenduses oluline, siis
Kaebaja on samas väitnud, et praegusel juhul kohaldus
Nimetatud säte võtab üle n-ö de minimis-reegli, mille kohaldamise üheks eeltingimuseks on, et muudatus, mille rahaline maksumus on küll väike, ei tohi mõjutada hankelepingu üldist olemust. Hankelepingu üldine olemus on määratlemata õigusmõiste. Direktiivi 2014/24/EL põhjenduste 107–111 järgi tuleks üldist olemust muutvaks nimetada muudatusi, mille puhul võib eeldada hüpoteetilist mõju esialgsele hankemenetluse tulemusele (nt oleks pakkujate ring olnud laiem) ning mille puhul tuleb direktiivist 2014/24/EL tulenevalt igal juhul korraldada uus hankemenetlus. Tagatiste nõudmata jätmine muudab hankelepingu üldist olemust, kuivõrd hankija oli näinud kohustuslikuna ette, et töövõtja peab tagatised esitama ning tegemist oli kohustusega, mille puhul võis eeldada ka mõju hankemenetluse tulemusele. Seejuures ei saa olla vaidlust, et kui kaebaja oleks lähtunud enda kehtestatud tingimustest ja kontrollinud tagatiste esitamist ning kui töövõtja oleks jätnud tagatise esitamata, siis ei oleks kaebaja edukaks tunnistatud pakkujaga hankelepingut sõlminud. Kuigi kaebaja on väitnud, et hankes osalesid pea kõik valdkonnas tegutsevad ettevõtjad, möönis ta kohtuistungil, et tagatiste nõudmata jätmisel võinuks pakkujate ring hüpoteetiliselt olla laiem. Samuti ei vaielnud kaebaja vastu vastustaja väitele, et tagatiste esitamine on siiski seotud rahalise kohustusega, mistõttu ei saa välistada mõju hankelepingu hinnale. Seega
lg 1 p 1 ei kohaldu ja hankelepingu muutmine oli
Sel põhjusel on asjakohatu väide, et kuna ETÜ 2013 p 6 kasutamine on ehituslepingutes tavapärane, siis ei saanud tagatiste esitamise nõue olla pakkujatele piirav. Praegusel juhul on küsimus selles, kas pakkujate ring oleks võinud olla laiem, kui kaebaja oleks jätnud lepingust tagatiste nõudmise välja. Hankelepingu lubamatu muutmine tõi õiguspäraselt kaasa finantskorrektsiooni otsuse tegemise. Küsimuse puhul, kas finantskorrektsiooni tegemisel tuli kohaldada ühendmääruse § 227 lg-t 2 või §-i 228, on oluline selgitada välja, kas muudatusel on olemas väärtus. Kui muudatusel on rahaline väärtus, siis kohaldub ühendmääruse § 227, muudel juhtudel aga ühendmääruse § 228. Tagatiste nõudmata jätmisel on rahaliselt hinnatav väärtus ja kaudselt möönab seda ka kaebaja, väites, et tagatiste nõudmata jätmine oli lubatav muudatus
Seega kuulus kohaldamisele ühendmääruse § 227. Muudatuse rahalist väärtust võib hinnata kolmel erineval viisil: 1) võrdub tagatiste väljastamise väärtusega; 2) võrdub tagatiste väärtusega; 3) ei saa välistada, et laiema pakkujate ringi korral oleks hankelepingu hind võinud olla madalam. Ühendmääruse § 227 ei jäta vastustajale kaalutlusõigust, vaid sätestab imperatiivselt, et finantskorrektsiooni määr on 25%. Euroopa Komisjoni 14.05.2019 otsusega nr C
Kaebaja väitis haldusmenetluses, et alltöövõtjat kontrolliti, kuid kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kaebaja oleks hankelepingu täitmisel täitnud
Kontrollikohustus täideti 08.12.2020 pärast rakendusüksuselt päringu saamist. Seetõttu rikkus kaebaja
-ist tulenevat kontrollikohustust. Samas ei ole ka vaidlust, et alltöövõtja kõrvaldas maksuvõla 29.04.2020. Pidades silmas, et alltöövõtja lisandus 24.04.2020 (reede) ja
lg-s 6 sätestatud 3-tööpäevane puuduste kõrvaldamise tähtaeg oleks kõige varem saabunud 29.04.2020, siis ei ole õige väita, et hankelepingu täitmises osales isik, kelle asendamist oleks kaebaja pidanud nõudma. Kuigi kaebaja rikkumist ei muuda olematuks asjaolu, et alltöövõtja kustutas maksuvõla ja tema kõrvaldamise alus langes sellega ära, ei nähtu, et vastustaja oleks sellega rikkumise hindamisel ning finantskorrektsiooni määramisel arvestanud. Vastustaja on põhjendanud ühendmääruse § 228 alusel 5% määra kohaldamist eeskätt sellega, et rikkumine tõi kaasa lubamatu alltöövõtja kasutamise. Kaalutlusõiguse teostamisel ei ole arvestatud, et isegi kui kaebaja oleks kontrollikohustuse täitnud, oleks alltöövõtja kasutamine olnud lubatav. Olukorras, kus õiguspärase käitumise korral oleks kaebaja pidanud siiski alltöövõtja kasutamist lubama, võiks riigihanke eeskirjade rikkumist pidada formaalseks ja finantskorrektsioon ei ole põhjendatud. Seega on vaidlustatud otsuse p 1.2 õigusvastane, kuid see ei too kaasa haldusakti tühistamist, sest ka p 1.2 välja jätmise korral tuleks kohaldada finantskorrektsiooni 25% määras (vt ühendmääruse § 21 lg 3) ja selles osas vastustajal kaalutlusõigus puudus. Vaidlustatud otsus on põhjendamispuudustega ja p 1.2 osas kaalutlusvigadega ning vastustajale võib ette heita ka ärakuulamisõiguse rikkumist, sest haldusorganil on kohustus menetlusosalise esitatut analüüsida ja vastuväidetega mittenõustumise korral oma seisukohta põhjendada, kuid seda ei ole vaidlustatud otsuses tehtud (nt pole vastustaja hinnanud, miks ei kohaldu
Samas on vaidlustatud otsuse resolutsioon õiguspärane ning haldusakti tühistamine ei ole seega põhjendatud (HMS § 58). Põhjendamispuudustega haldusakti ei ole alust tühistada, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks andma uuesti välja samasisulise haldusakti. Praegu ongi tegemist sellise olukorraga, mistõttu jäävad tühistamisnõuded rahuldamata (sh vaideotsuse osas, sest vaideotsust ei ole vaidlustatud vaide esemest eraldiseisvalt), kuid finantskorrektsiooni otsus tuleb menetlus- ja vormivigade tõttu tunnistada õigusvastaseks (nt Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12). Ehkki tühistamisnõuded jäävad rahuldamata, on vaidlustatud otsuse õigusvastasuse tuvastamise tõttu põhjendatud mõista kaebaja esindajakulu vastustajalt välja 50% ulatuses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. Kohila vald palub 11.03.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles tema kaebus jäeti rahuldamata, ja uue otsusega rahuldada tema kaebus täies ulatuses. Kaebaja jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde ja ei pea vajalikuks neid kõiki korrata. Halduskohus tegi otsuse p-des 20–24 õiged järeldused, kuid jättis tühistamiskaebuse ebaõigesti rahuldamata. Finantskorrektsiooni otsus ja vaideotsus on nii materiaalselt kui ka formaalselt õigusvastased ning tuleb tühistada. Hankelepingut ei ole muudetud, sest pooled ei ole avaldanud (otseselt ega kaudselt) tahet seda muuta. Tagatiste esitamise kohustus oli hankelepingu p-de 4.3.8 ja 7.1.1 kohaselt töövõtjal, kes jättis tagatised esitamata, rikkudes sellega hankelepinguga võetud kohustust. Kaebaja ei ole toimuvat vaikimisi aktsepteerinud ja seeläbi hankelepingut kaudse tahteavaldusega muutnud. Kaebaja selgitas juba haldusmenetluses, et paraku ei märgatud töövõtja rikkumist enne RTK poolset tähelepanu juhtimist. Seda, et töövõtja ei esitanud tagatisi (ning kaebaja unustas küsida), ei ole võimalik käsitada lepingu muutmisena. Kaebaja on teadlik, et hankelepingut saab muuta üksnes väga piiratud ulatuses. Samas eeldab ka
ÜS) § 68; hankelepingu p 12.1).
seab piirid üksnes muudatuste sisule, kuid sellest sättest ei tulene, et hankelepingut saab muuta ka tahteavaldusi tegemata (
Absurdne oleks olukord, kus lepingurikkumised tuleks lugeda hankelepingu muudatusteks. Selleks, et hankelepingu muutmine saaks avalduda reaalses täitmises, peaksid mõlemad pooled muudatust teadvustama ja aktsepteerima. Praegusel juhul on selge, et kaebaja ei ole avaldanud mingil viisil tahet või teinud teadlikku valikut jätta tagatised küsimata, vaid tegemist oli üksnes inimliku eksimusega, mis ei ole käsitatav kaudse tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 3 ja 4). Halduskohus on jätnud selle otsuse tegemisel täielikult arvestamata. Igal juhul ei muuda tagatiste nõudmata jätmine hankelepingu üldist olemust. Halduskohus on tuginenud direktiivi 2014/24/EL põhjenduse 107 esimesele lõigule, kuid jätnud tähelepanuta sama põhjenduse teise lõigu, mis täpsustab, et allapoole miinimumkünnist jäävate muudatuste tegemine peaks olema alati võimalik. Nimetatud põhimõte on sätestatud direktiivi art 72 lg-s 2 ning ka õiguskirjanduses on leitud, et
lg 1 p-des 1–6 toodud tingimustele vastavate koosseisude puhul ei pea muudatuse olulisust eraldi kaaluma ega hindama (vt ka
Halduskohus viitas ka direktiivi põhjendusele 109, kuid seda valikuliselt ja vääralt. Seisukoht, et iga muudatus, millega kaasneb nt hüpoteetiline võimalus, et pakkujate ring oleks olnud teine (st esineb
lg 2 p 1 kohaldamise alus), välistaks ka
lg 1 p-des 1–6 sätestatud aluse kohaldamise ning sisuliselt hankelepingute muutmise üldse, sest alati on võimalik konstrueerida olukord, mille pihul oleks üks või teine pakkuja oma pakkumuse esitanud või esitamata jätnud. Vastustaja on ka väidetavale
Halduskohus leidis, et kuivõrd muudatusel on rahaline väärtus, siis tuleb kohaldada ühendmääruse § 227, kuid jättis tähelepanuta, et sättes toodud alternatiivide kohaldamiseks on vaja teha kindlaks muudatuse võimalikult täpne rahaline väärtus. Kohus ei ole selgitanud, kuidas on praegusel juhul tuvastatud, kas muudatuse väärtus on üle või alla 50% hankelepingu maksumusest. Kui hankelepingu muudatuse rahalist väärtust ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, siis on kohaldatav ühendmääruse § 228, mis nõuab vastustajalt rikkumise asjaolude, ulatuse ja mõju kaalumist. Isegi kui ühendmääruse § 227 kohaldamiseks esines alus, pidanuks vastustaja hindama kõiki finantskorrektsiooni tegemisel tähtsust omavaid asjaolusid, sest vastustaja diskretsioon ei olnud vähendatud nullini, vaid tal oli õigus ja kohustus arvestada finantskorrektsiooni otsuse tegemisel kõiki olulisi asjaolusid. Halduskohus ei ole hinnanud, kas vastustaja on rakendanud proportsionaalset sanktsioonimäära, märkides üksnes napisõnaliselt, et Euroopa Komisjoni 14.05.2019 otsusega nr C
-i nõudeid, ei piisa sellest finantskorrektsiooni tegemiseks, vaid hinnata tuleb ka EL-i eelarvele kahju tekkimise tõenäosust. Vastustaja on kahju tekkimist sisuliselt eeldanud ja samast lähtus ka halduskohus. See ei ole õige, sest tõenäosuse hindamisel ei tule arvesse võtta üksnes seda, kas mõni pakkuja võis jätta pakkumuse esitamata, vaid hinnata tuleb ka selle võimalikku mõju riigihanke tulemusele (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2021 otsus nr 3-20-895, p-d 20–22). Halduskohus jättis põhjendamatult kõrvale kaebaja selgitused pakkumused esitanud ehitusettevõtjate arvu ja koosseisu kohta (st riigihankes nr 206153 esitati 8
-i mõttes on tegemist alati, kui hankelepingu mõni tingimus saab esialgsest erineva sisu või lisandub hankelepingusse tingimusi, mida seal varem ei olnud, samuti juhul, kui hankelepingu mõni esialgne tingimus kaob. Hankelepingu täitmine teistel tingimustel kui pakkumus tehti, on vastuolus ennekõike pakkujate võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetega (
A. Simovart. Hankelepingute lubatud ja keelatud muudatused uute riigihankedirektiivide ülevõtmise järel – Juridica 1/2016, p 2.2.a; vt ka Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-549/14, C-42/13, C-454/06, C-496/99). Tagatiste olemasolu õigeaegne kontrollimata ja nõudmata jätmine on käsitatav
lg 2 p-s 1 sätestatud olulise hankelepingu tingimuse muutmisena ning muudatuse alusena ei kohaldu ükski
Hankija hoolsuskohustust arvestades tuleb jätta kõrvale väide, et kaebaja sai tagatiste esitamata jätmisest teada alles siis, kui vastustaja seda kontrollis. Täitmisaja ja garantiiaja tagatiste nõudmata jätmisega muudeti sõlmitud hankelepingut ning hüpoteetiliselt võinuks võimalike riigihankes osalejate või vastavaks tunnistamisele kuuluvate pakkumuste hulk olla suurem, kui riigihanke alusdokumendid oleks seda tingimust sisaldanud. Näiteks oleksid saanud hankes osaleda ka sellised pakkujad, kellel panga või kindlustusseltsi garantii esitamise võimalust ei olnud või oleks see konkreetsel hetkel ajakriitiline või kulukas. Halduskohus leidis õigesti, et tagatiste nõudmata jätmisel ja seeläbi hankelepingu muutmisel oli olemas rahaliselt hinnatav väärtus, mistõttu kuulus kohaldamisele ühendmääruse § 227 lg 2 ja finantskorrektsioon on selles osas õiguspärane. Ühendmääruse § 227 ei jäta kaalutlusõigust finantskorrektsiooni määra suhtes, vaid sätestab imperatiivselt, et finantskorrektsioon on 25%. Ühendmääruse § 21 lg-s 1 sätestatud korrektsioonimäärade valiku- ja kaalutlusõigusele ei ole asjakohased, sest see kehtib ühendmääruse § 228 kohaldamisel. Vastasel korral puuduks sama määruse §-des 22–227 sätestatud imperatiivsetel finantskorrektsiooni määradel mõte. RTK on otsuse tegemisel seotud ühendmääruses sätestatuga. Isegi kui kohaldatav oleks ühendmääruse § 228, ei mõjutaks see korrektsiooni määra, sest lähtuda tuleks analoogiast ühendmääruse § 227 lg-ga 1, milles on korrektsioonimääraks 25%. Avatud hankemenetluses (eriti rahvusvahelist piirmäära ületavatel juhtudel) on ettevõtjate huvi hankes osalemise vastu eelduslikult suurem, mistõttu on suurem ka potentsiaalsete õiguste rikkumise tõenäosus. Ühendmääruse seletuskirja järgi tuleks ka
§-s 3 nimetatud üldpõhimõtete olulise riive korral eelduslikult rakendada finantskorrektsiooni 25% määras. Tagasinõude määrade ühendmääruses sätestamisel on juba kaalutud kohustuse eiramise võimalikku mõju, võttes §-dega 22–227 üle Euroopa Komisjoni 14.05.2019 otsusega nr C
A. Simovart, M. Parind. Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2019, lk 820–821, p-d 6–7) toodule, et hankelepingu muutmisega
-i tähenduses on tegemist alati, kui mõni lepingutingimus saab esialgsest erineva sisu või lisandub hankelepingusse uusi tingimusi, samuti kui mõni esialgne lepingutingimus kaob, kusjuures muudatuse olemasolu ja sisu võivad avalduda ka hankelepingu reaalses täitmises. Kuna kaebaja ei nõudnud töövõtjalt tagatiste esitamist, siis ongi vastustaja ja halduskohtu hinnangul lepingut täitmise käigus muudetud. Sisuliselt on hankelepingu muutmist seega järeldatud üksnes lepingu täitmist kajastavatest objektiivsetest asjaoludest. Ringkonnakohus ei pea seda põhjendatuks. 15. Kaebajaga tuleb nõustuda, et hankelepingu muutmine eeldas igal juhul mõlema poole tahteavaldust (sõltumata selle vormist) ning töövõtja poolsest lepingu rikkumisest (tagatised jäeti õigeaegselt esitamata) ega ka tellija poolsest
-st tulenevate kohustuste rikkumisest (tagatiste õigeaegne esitamine jäeti kontrollimata) ei saa järeldada lepingupoolte kokkulepet hankelepingu muutmiseks. Tuleb arvestada, et ka hankemenetluse tulemusel sõlmitud ehituse töövõtuleping on olemuselt tsiviilõiguslik leping, mille muutmisele kohaldatakse asjaomase lepinguliigi kohta sätestatut (vt
ÜS § 68). VÕS § 13 lg 1 näeb ette üldpõhimõtte, et lepingut saab muuta ainult kokkuleppeliselt (vt ka P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1–207). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2016, lk 81–82). Ehkki
lg 1 viitab „hankija“ õigusele muuta sõlmitud hankelepingut, ei saa
§-st 123 siiski tuletada, et hankelepingu muutmiseks ei peagi üldse esinema poolte kokkulepet, vaid piisab hankija ühepoolsest tegevusest (nt jäetakse reageerimata töövõtja poolsele rikkumisele).
lg-st 1 ega selle aluseks olnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.02.2014 direktiivi 2014/24/EL art 72 lg-st 1 ei järeldu sedagi, et nimetatud sätted loetlevad lepingumuudatused, mida hankjal on seaduse alusel õigus teha ühepoolselt. Eeltoodud tõlgendust toetavad ka kuni 31.08.2017 kehtinud
v.r § 69 lg-te 3 ja 4 sõnastus ning kehtiva
-i eelnõu (Riigikogu XIII koosseisu 450 SE) seletuskiri (lk 108–110). Euroopa Kohtu praktikast (nt 19.06.2008 otsus kohtuasjas C-454/06, Pressetext, p 34; 07.09.2016 otsus kohtuasjas C-549/14, Finn Frogne, p 30) ei nähtu samuti, et hankelepingu muutmiseks ei peagi olema saavutatud poolte kokkulepet või hankelepingu muutmiseks tuleks lugeda iga olukord, kus hankija on rikkunud kohustust rangelt järgida väljakuulutatud hanketingimusi kuni hankelepingu täitmise lõpuni (nt Euroopa Kohtu 29.04.2004 otsus kohtuasjas C-496/99 P, Succhi di Frutta, p 115; Riigikohtu 12.10.2011 otsus nr 3-3-1-31-11, p 16). 16. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab töövõtulepingu poolte käitumine pärast RTK poolse kontrolli alustamist (s.o garantiiaja tagatise hilisem nõudmine ja esitamine), et tellija ja töövõtja vahel puudus kokkulepe, et töövõtja ei peagi esitama 01.04.2020 lepingu p-s 7.1.1 ettenähtud tagatisi, mistõttu ei ole ka hankelepingut muudetud. Vastustaja ei ole viidanud ühelegi tõendile, millest saaks otseselt või kaudselt järeldada poolte tahet hankelepingut muuta. Muu hulgas ei ole tuvastatud poolte kokkulepet või praktikat, mille põhjal saaks TsÜS § 68 lg 4 järgi lugeda tahteavalduseks vaikimist või tegevusetust (vt ka VÕS § 20 lg 2). Igal juhul peab ka vaikimine või tegevusetus olema teadvustatud valik, mitte ebapiisavast hoolsusest tingitud eksimus (vrd nt Riigikohtu 08.10.2008 otsus nr 3-2-1-65-08, p-d 33–34; P. Vartul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2010, lk 223–224). 11
-i rikkumist, ei olnud siiski tegemist hankelepingu muutmisega. Seega lähtus RTK finantskorrektsiooni tegemisel ekslikult ühendmääruse § 227 lg-st 1 ja selles kaalumisvõimaluseta sätestatud 25% finantskorrektsiooni määrast, sest asjakohane võinuks olla vaid ühendmääruse § 228, mis näeb ette nii kaalutlusõiguse kui ka rikkumise raskust ja ulatust arvestava finantskorrektsiooni määra (vt ühendmääruse § 21 lg 1) rakendamise. Seega tuleb nii finantskorrektsiooni otsus kui ka selle kohta tehtud vaideotsus tühistada ning puudub vajadus analüüsida poolte ülejäänud väiteid.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.