← Eesti

1-22-3000/31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev

  1. aprill 2023 Kriminaalasja number 1-22-3000 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Istungisekretär Aune Puusepp Kriminaalasi Aivar Vaikla süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsus Apellant Aivar Vaikla kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Aivar Vaikla, isikukood 36902182739; elukoht: XXX: töövõimetupensionär Prokuratuur, esindaja Tartu ringkonnaprokurör Raul Heido Ringkonnaprokuratuuri kannatanu M.R. Asja läbivaatamise viis Suuline menetlus, kohtuistung
  4. märtsil 2023 Kohtuistungil osalesid Süüdistatav Aivar Vaikla Kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar Ringkonnaprokurör Raul Heido RESOLUTSIOON
  5. Jätta Tartu Maakohtu
  6. detsembri
  7. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  8. Määrata Advokaadibüroole Valge & Uiga Valga osakonna vandeadvokaat Kalju Kutsari poolt Aivar Vaiklale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 358,80 eurot, sealhulgas käibemaks 59,80 eurot. 1
  9. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu 358,80 eurot välja Aivar Vaiklalt Eesti Vabariigi kasuks.
  10. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsus kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I. Süüdistus
  11. Aivar Vaiklat süüdistatakse KarS § 113 lg 1 järgi selles, et tema ajavahemikus
  12. detsember 2020 kella 16-st kuni kiirabi saabumiseni
  13. detsember 2020 kella 15:58-ni Tartus XXX eramus lõi oma ema V.V. t tahtliku tapmise eesmärgil korduvalt tuvastamata esemega vastu pea- ja näopiirkonda, kaelapiirkonda, kehatüve, õlgu ja alajäsemeid ning ülajäsemeid. Sellega tekitas Aivar Vaikla V.V. le järgmised kehavigastused: ninaluude kinnised murrud; ämblikuvõrkkelmealused verevalumid otsmiku-, oimu- ja kuklasagaratel, paremal kiirusagaral; verevalumid kõõlustanul kogu ulatuses, koljulaeluude välispinnal, oimulihastes, paremal silmavalgel, ülahuule ja parema põse limaskestal, suulae ja alahuule limaskestal paremal, kaela pehmetes kudedes paremal, paremal kopsul, maksakapslil, mõlemapoolselt vahelihasel; pindmised põrutushaavad parema silma ülalaul, parema kõrva lähedal, parema labakäe sirutuspinnal; värsked nahaalused verevalumid juustega kaetud peanahal kuklapiirkonnas keskel ja vasakul, otsmikul vasakul, oimupiirkondades, silmade laugudel, ninal, ninahuulevoltides, põskedel, paremal kõrval ja kõrva taga, ülahuulel, alahuulel ja lõual paremal, kaela eespinnal ja külgpinnal paremal, rindkere ees- ja külgpindadel, seljal vasakul, ülakõhul, puusa külgpinnal vasakul, õlgadel, õlavarte sirutuspindadel, küünarliigeste välispindadel, parema küünarvarre sirutuspinnal, randmete ja labakäte sirutuspindadel, parema labakäe I-II sõrme sirutuspinnal, paremal reiel ja säärel, põlvedel; pea pehmete kudede väljendunud turse; peanahaalune verekogumik oimu- ja kiirupiirkonnas paremal; paremal III-XI roide kinnised nihketa murrud ja vasakul II-VIII roide kinnised nihkega murrud koos murde ümbritsevate lihastesiseste verevalumitega. V.V. suri
  14. detsembril 2020 kella 13-15 vahelisel ajal peksmise käigus saadud kehavigastustesse. V.V. surma põhjus oli pea kinnine tömp trauma koos ämblikuvõrkkelmealuste traumaatiliste verevalumitega, mille tüsistusena tekkis peaajuturse. II. Maakohtu otsus
  15. Maakohus tunnistas Aivar Vaikla
  16. detsembri 2022 otsusega süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 10 aastat 8 kuud vangistust. Aivar Vaiklalt mõisteti välja menetluskulud 3393,06 eurot, mille ositi tasumiseks anti aega üks aasta. 2
  17. Maakohus märkis esmalt, et kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et
  18. detsembril 2020 suri Tartus XXX süüdistatava ema V.V. ning et tema surma põhjuseks oli pea kinnine tömp trauma koos ämblikuvõrkkelmealuste traumaatiliste verevalumitega, mille tüsistusena tekkis peaajuturse. See on tõendatud asitõendi ja sündmuskoha vaatlusprotokollide, kiirabikaardi ning surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 20E-LÕS0031/400 toodud eksperdiarvamusega.
  20. detsembri 2020 asitõendi vaatlusprotokollist selgub, et
  21. detsembril 2020 kella 15.43 ajal helistas süüdistatav Aivar Vaikla häirekeskuse numbrile 112, öeldes, et tema ema V.V. on ära surnud – ei reageeri, hakkab juba külmaks minema, käsi on veel soe –, ning küsib, mida ta peab edasi tegema. Kiirabi jõudis sündmuskohale veerand tundi pärast Aivar Vaikla kõnet (kell 15.58). Tartus XXX avanes neile pilt voodi ja laua vahel põrandal selili maas lamavast isikust, V.V. st, kelle nägu ja keha oli kaetud verevalumitega. V.V. nina oli kergelt paremale viltu ja sellest oli tulnud verd. Tema huuled olid sinised ja nägu üleni turses. Kiirabi tegi kindlaks, et V.V. ei hinga. Tema jäsemed ja kõht olid jahedad, selg soe. Vasakul abaluu all oli tal koolnulaik, kuid koolnukangestus veel väljendunud ei olnud. Kell 16.25 tuvastas kiirabi V.V. surma, märkides surma põhjuste kohta, et need on ebaselged. Samasugune pilt avanes ka sündmuskohale kutsutud politseile.
  22. Kohtuarst-ekspert asus seisukohale, et kõik V.V. kehavigastused on iseloomulikud tömbile traumale ning võisid olla saadud ööpäeva jooksul enne surma. V.V. surm võis saabuda ligikaudu 1-3 tundi enne kiirabibrigaadi sündmuskohale jõudmist ning selle surma põhjuseks oli pea kinnine tömp trauma koos ämblikuvõrkkelmealuste traumaatiliste verevalumitega, mille tüsistusena tekkis peaajuturse (surnu kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 20E-LÕS0031/400, tl 4656).
  23. Süüdistatav Aivar Vaikla keeldus kohus ütlusi andmast. KrMS §-le 294 tuginedes avaldas kohus Aivar Vaikla kahtlustatavana antud ütlused, kus ta eitas oma ema tapmist väites, et leidis hommikul ema vigastatuna. Ema oli elutoas voodi ja laua vahel neljakäpukil maas, verine, silmad paistes ja „lõug kõver“. Ema palvel aitas Aivar Vaikla ta voodi peale, ema keelas kiirabi kutsumast, kuna kartis koroonat. Maakohus leidis, et Aivar Vaikla ütlused ema surma asjaolude kohta ei ole usaldusväärsed, kuna need ei ole järjepidevad, võrreldes nende selgitustega, mida Aivar Vaikla andis
  24. detsembril 2020 häirekeskusele ja sündmuskohale jõudnud kiirabile. Tema ütlused ema võimaliku kukkumise kohta ei haaku kiirabikaardi, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr 20E-LÕS0031/
  25. Samuti ei ole need eluliselt usutavad.
  26. Maakohus luges kohtueksperdi arvamuse ja ekspertiisiakti selgitamisel antud ütlustega tõendatuks, et V.V. peatrauma, mis tüsistus surma vahetult põhjustanud peaajuturseks, tekitati kätega, jalgadega või muude tömpide esemetega järjestikuse löömise ehk peksmise tagajärjel. Kohtule pole esitatud ühtki tõendit või isegi vihjet – seda isegi mitte Aivar Vaikla enda poolt – kolmandate isikute puutumuse kohta V.V. surmani viinud sündmustega. Peksjaks oli suure tõenäosusega Aivar Vaikla. Seda järeldust kinnitavad mitmed asjaolud. Nimelt kinnitas T.M. , kes oli V.V. tolleaegne naaber, et V.V. juures oli viimasel ajal väga vähe liikumist. Võõraid T.M. seal ei näinud, ainult poega, keda V.V. väga kartis, just viimasel ajal. Ka E.S. rääkis kohtus, et V.V. kartis oma poega meeletult ning eriti seda, et poeg ta maha lööb. E.S. sõnul arvas V.V. , et kui Aivar purjus on, siis tuleb ta V.V. le kallale. Seda et Aivar Vaiklal olid suured alkoholiprobleemid, tõendab Valga vallavalitsuse vastuskiri ning kinnitavad pea kõik kohtus üle kuulatud tunnistajad: E.N. , S.V. , SA.V. , E.S. , T.M. . Politsei leidis sündmuskohalt mitmeid viinapudeleid, nii tühje kui poolikuid. 3
  27. Asjaolu, et Aivar Vaikla ja V.V. vahel oli varem alkoholi pinnalt tekkinud konflikte, mis nõudsid politsei välja kutsumist, tõendavad kogumis Tartu Linnavalitsuse vastus nõudekirjale ja SA.V. ütlused ning nendega riimuv õiend kriminaalasjas nr
  28. E.S. ütlustega on tõendatud, et Aivar Vaikla kasutas V.V. suhtes füüsilist vägivalda. Suvel enne V.V. surma aset leidnud tüli tagajärgi nägi ja koges tunnistaja ka ise. Ta nägi, et V.V. l oli vasakul pool silma alt sinine ja valutas, V.V. jäi tema juurde ega julgenud kaks päeva koju minna. S.V. ütlused tõendavad, et Aivar Vaikla oli vaimselt vägivaldne ka tema ja tema ema suhtes ning ilmselt kasutas füüsilistki vägivalda. Karistusregistri väljatrükk näitab, et
  29. mail 2019 on Aivar Vaiklat teise inimese kehalise väärkohtlemise eest kohtu poolt kriminaalkorras karistatud.
  30. Maakohus leidis, et Aivar Vaikla riietel ja kehal vere ja löömise jälgede puudumine ei välista V.V. peksmise omistamist Aivar Vaiklale. V.V. le kehavigastuste tekitamisega ei kaasnenud olulises koguses verd. Tema surnukehal oli vaid kaks pindmist, s.o veritsemist võimaldavat haava, valdavalt olid tal nahaalused verevalumid ja roidemurrud. Verd oli tulnud ka V.V. ninast. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt leidus V.V. elukohas siin-seal põrandal, ustel ja jm esemetel küll verekahtlast määrdumist, samuti pesumasinasse pandud särgil ja tekikotil, kuid seda ei olnud palju. Järelikult ei pruukinudki vigastuste tekitaja ise verega määrduda. Kohtuarst-eksperdi arvamusest ilmneb, et V.V. kehavigastused võidi tekitada ööpäeva jooksul enne tema surma, mis võis saabuda ligikaudu 1-3 tundi enne kiirabibrigaadi sündmuskohale jõudmist. Järelikult jäi Aivar Vaiklal piisavalt aega, et verd endalt või oma riietelt maha pesta vm viisil puhastada. Ka löögijälgi ei pidanud Aivar Vaiklal tingimata olema. Kohtuarst-ekspert selgitas kohtus, et kannatanu oli surmahetkel 80-aastane ja seega oli tema keha hapram kui keskealise meesterahva rusikas, ning sellest tulenevalt ei pruukinud rusikale löömise tagajärjel vigastusi tekkida.
  31. Kaitsja väidet, et vigastused tekitati V.V. le väljaspool maja kolmandate isikute poolt, kohus tõepäraseks ei pidanud, sest see ei vasta sündmuskohal tuvastatud asjaoludele verekahtlane määrdumine oli siseruumides – toas, esikus, köögis kraanikausi juures, pesumasinas riietel, V.V. jalas olnud sokitaldadel. Järelikult maja sissekäigu juures väljas ja tuulekojas seda ei olnud. V.V. kasutuses olnud üleriietel, mütsil, kinnastel jne ei tuvastatud verekahtlast määrdumist. Ka V.V. kehavigastused – need, mis paiknesid eelkõige kehatüvel ning kätel – viitavad tubasele ründele, sest kui need oleks saadud väljas, siis oleks talvised riided löökide mõju vähendanud ning verevalumid ei joonistunuks nii teravakontuuriliselt välja. Ka süüdistatav Aivar Vaikla ei ole menetluse kestel kordagi väitnud, et V.V. võis oma vigastused saada väljaspool maja, vaid on rääkinud, et need tekkisid majas kukkumise tagajärjel.
  32. Kohus luges tõendatuks, et Aivar Vaikla peksis Tartus XXX eramus orienteeruvalt ööpäeva jooksul enne
  33. detsembrit 2020 kella 12-15 oma ema V.V. t tuvastamata esemega, ilmselt aga käte, rusikate ja/või jalgadega, vastu pea- ja näopiirkonda, kaelapiirkonda, kehatüve, õlgu ja alajäsemeid ning ülajäsemeid. V.V. t vastu pea- ja näopiirkonda korduvalt löömisega tekitas Aivar Vaikla talle muude kehavigastuste kõrval pea kinnise tömbi trauma koos ämblikuvõrkkelmealuste traumaatiliste verevalumitega. Selle vigastuse tüsistusena tekkis V.V. l peaajuturse ning ta suri
  34. detsembril 2020 umbes 12.46-15.46 vahelisel ajal. Aivar Vaikla tegu oli tagajärjega põhjuslikus seoses, sest teo mõttelisel eemaldamisel oleks jäänud saabumata ka tagajärg, s.o V.V. surm. Järelikult on Aivar Vaikla tegevusega täidetud KarS § 113 lg 1 objektiivne koosseis.
  35. Subjektiivse koosseisu osas leidis maakohus, et Aivar Vaikla lõi V.V. t otsese tahtlusega ja surma põhjustas ta kaudse tahtlusega. V.V. t valimatult pähe, rindkeresse ja kõhtu pekstes, 4 pidi Aivar Vaikla võimalikuks pidama mistahes tagajärge, sh V.V. surma. Veel enam – Aivar Vaikla lõi teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta enam ei osanud/tahtnud kontrollida, ja järelikult kiitis ta kõik need tagajärjed ka heaks. On tõenäoline, et V.V. ei surnud peksmise käigus ega koheselt pärast seda ning oli ilmselt pärast peksmist võimeline isegi kõndima – seda selgitas kohtuarst-ekspert ja sellele viitab ka verekahtlane määrdumine V.V. sokitaldadel. See näitab, et suure tõenäosusega lõpetas Aivar Vaikla peksmise enne V.V. surma saabumist. Aivar Vaikla ei saanud kergemeelselt loota V.V. surma kui tagajärje mittesaabumisele. Ta teadis, et ema on temast kehalt nõrgem 80-aastane naiserahvas, kelle puhul on üldteada, et nende luud ja keha üldiselt on hapram kui näiteks keskealistel inimestel. V.V. surnukeha oli kiirabi ja politsei saabudes silmnähtavate ja ilmselgete peksmise tunnustega – tema kehal olid selgelt välja joonistunud arvukad verevalumid, näo pehmed koed olid märkimisväärselt turses. Kahtlemata oli ema sellise välimusega kursis ka Aivar Vaikla. Oma ütlustes, mis ta andis kahtlustatavana politseis, märkis ta, et V.V. pea oli kole ja hirmus – kui tavaliselt oli ta kammitud ja ilus, siis sel päeval oli ta nägu täitsa verine ja silmad olid tal kas paistes või kinni, lõug oli kõver, tema käed ja nägu olid täitsa verised. Ilmselgelt aga ei kajastunud V.V. halb tervislik seisund üksnes tema välimuses, vaid ka käitumises jm taolises. Sellele vaatamata ei pidanud Aivar Vaikla vajalikuks kiirabi kutsuda. Seda tingimustes, kus ta oli emaga kahekesi ning viimane sõltus abi saamisel üksnes temast. Puuduvad tõendid, et ta oleks emale ka ise mingisugust abi osutanud.
  36. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
  37. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse, et Aivar Vaikla süü on keskmisest mõnevõrra suurem. Puuduvad täpsed andmed, mis motiveeris Aivar Vaiklat sedasi käituma, kuid samas ei ole ühtki viidet sellele, et vägivallateo kutsus esile V.V. endapoolne käitumine. V.V. ei surnud koheselt, tema suremisprotsess võttis aega ning tekitas V.V. le ilmselgelt piinu. Piinu ilmselt ei tekitanud ainult füüsiline valu, vaid ka hingeline – peksjaks oli tema enda poeg. Karistust kergendavaid asjaolusid pole, küll aga esineb Aivar Vaikla käitumises karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemine oma pereliikme suhtes (KarS § 58 p 4). Aivar Vaikla pani selle teo toime napilt üks kuu pärast eelmise, isikuvastase kuriteo eest tingimisi mõistetud karistuse ärakandmist. Aivar Vaiklale tuleb mõista vangistus, mis ulatub üle sanktsioonimäära keskmise, kohaseks karistuseks on 10 aastat 8 kuud vangistust. III. Apellatsioon
  38. Kaitsja palub tühistada Tartu Maakohtu
  39. detsembri
  40. a kohtuotsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega mõista Aivar Vaikla KarS § 113 lg 1 järgi õigeks. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud menetlusõigust ja eksinud tõendite hindamisel. Apellandi seisukohad on kokkuvõetult järgmised.
  41. Maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ning tõlgendanud kõik kõrvaldamata jäänud kahtlused süüdistatava kahjuks. Selle tulemusena on kaevatav lahend vastuoluline ning kohtu siseveendumuse kujunemist ei ole võimalik jälgida. Nii on vaidlustatud lahendi punktis 19 kohus leidnud, et suure tõenäosusega oli V.V. peksjaks süüdistatav Aivar Vaikla. Taolist tõdemust ei saa pidada kohtuotsuse nõuetekohaseks motiveerimiseks.
  42. Kohus on põhjalikult selgitanud, miks ei ole võimalik pidada Aivar Vaikla poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi usaldusväärseteks. Paraku ei tähenda süüdistatava ütlustega arvestamata jätmine automaatselt tema süü tõendatust. Maakohus on jätnud tähelepanuta selle, et Aivar Vaikla ei ole kunagi esitanud omapoolset versiooni selle kohta, mis tema emaga võis 5 juhtuda ning kust ja millisel viisil võis V.V. vigastused saada. Süüdistatav on kogu aeg kinnitanud, et ta ei tea, mis juhtus ning ta vaid oletab, et ema võis kukkuda. Mõningad vastuolud, mis esinevad häirekeskusele tehtud kõne ja kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütluste vahel, puudutavad eelkõige Aivar Vaikla enda tegevust
  43. ja
  44. detsembril
  45. Häirekeskusele tehtud kõne salvestusest nähtuvalt oli Aivar Vaikla häirekeskuse töötajaga rääkides endast väljas ja nõutu, mistõttu oleks raske eeldada, et ta pidanuks detailselt kirjeldama üksikasju, mis otseselt tema ema tervislikku seisundit ei puudutanud. Aivar Vaiklale esitati kahtlustus ning ta kuulati esmakordselt üle
  46. juunil 2021, s.o. peaaegu 6 kuud pärast V.V. surma. Võib pidada loomulikuks, et selle aja jooksul inimene unustab osa detaile ning ei suuda enam kõiki sündmusi kronoloogilises järjekorras meenutada.
  47. Apellandi hinnangul puuduvad käesolevas kriminaalasjas sellised kaudsed tõendid, mille põhjal oleks võimalik vaieldamatult tuvastada Aivar Vaikla süü. Tõepoolest nähtub tunnistajate ütlustest, et V.V. ja Aivar Vaikla vahel oli aeg-ajalt tülisid. Samas ei kinnita üksikute tülide esinemine veel seda, et Aivar Vaikla oleks võinud oma ema tappa. Tunnistajad (E.S. SA.V. , S.V. ) on kinnitanud, et kui Aivar Vaikla oli kaine, siis ta sai emaga hästi läbi. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et Aivar Vaikla oleks olnud 18.-
  48. detsembril 2020 alkoholijoobes. Kuigi maakohus on üsnagi põhjalikult käsitlenud Aivar Vaikla alkoholisõltuvust, ei kinnita süüdistatava varasemad alkoholist tingitud probleemid seda, kas ta oli politseiametnike sündmuskohale saabudes joobes või mitte. Sündmuskohal tema võimalikku alkoholijoovet ei kontrollitud, millest võib järeldada, et sellekohaseid kahtlusi politseinikel ei tekkinud. Maakohtu eeldus, et ilmselt tarvitas Aivar Vaikla alkoholi, sellest tekkis tüli V.V. ga ning joobnud süüdistatav ründas ja peksis kannatanut, ei põhine seega tõenditel, on oletuslik ning otseses vastuolus KrMS § 7 lg 3 sättega. Jääb ebaselgeks põhjus, miks Aivar Vaikla oleks pidanud oma ema peksma.
  49. Maakohus ei ole pidanud vajalikuks käsitleda tunnistaja SA.V. ütlusi, kes on kirjeldanud nii isa ja vanaema vahelisi suhteid, kui ka seda, mida ta nägi Tartusse vanaema elukohta jõudes. Tunnistaja hinnangul ei olnud Aivar Vaikla
  50. detsembril 2020 joobes ning kuigi ta oli endast väljas, suutis ta väljenduda ja käituda adekvaatselt. Tunnistaja ei märganud, et Aivar Vaikla kätel ja/või riietel oleks olnud verekahtlasi jälgi. Vaatamata kohtu äärmiselt tavapäratule ja eetiliselt kaheldavale küsitlemisstiilile (21.oktoobri 2022.a istungi protokolli lk 18-19) kinnitas tunnistaja, et ta ei usu, et vanaema surma põhjustas Aivar Vaikla. Kuigi tunnistaja arvamus süüdistatava süü või selle puudumise kohta ei ole tõend, millele kohtulahendit rajada, pidanuks maakohus SA.V. ütlusi siiski käsitlema ning arvestama nendega osas, mis puudutas nii kannatanu ja süüdistatava suhteid kui ka selles, mida tunnistaja
  51. detsembril 2020 sündmuskohal vahetult nägi ja koges.
  52. Maakohus on vaidlustatud lahendis käsitlenud hüpoteesi, mille kohaselt võis V.V. saada tal tuvastatud vigastused väljaspool maja, kus need võis põhjustada mõni kolmas isik. Apellandi hinnangul ei ole maakohtu järeldused asjakohased ning ei põhine kogutud tõenditel. Tõepoolest puuduvad andmed selle kohta, kas kannatanu üleriietel oli vere jälgi või kas selliseid jälgi leidus õues. Paraku on maakohus jätnud tähelepanuta, et kohtueelse menetluse käigus ei ole püütudki V.V. üleriideid vaadelda ega nende asukohta tuvastada, seda puudust ei ole enam võimalik kõrvaldada. Sündmuskoha vaatluse protokollist nähtub, et nimetatud menetlustoiminguga on alustatud elamu välisukse juurest ning maja lähiümbrust ei ole peetud vajalikuks vaadelda. Asjakohaseks ei saa pidada ka maakohtu seisukohta, et Aivar Vaikla ei ole andnud ütlusi selle kohta, et ema käis
  53. detsembril 2020 õhtul õues. Aivar Vaikla ei ole seda tõesti väitnud, kuid ta ei ole väitnud ka seda, et oli kogu aeg koos emaga ning nägi kõiki tema liikumisi. Seega ei saa välistada, et V.V. võis nimetatud ajal minna õue ning tema vigastused võis põhjustada 6 kolmas isik, keda ei ole kohtueelses menetluses püütudki välja selgitada.
  54. Kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et Aivar Vaiklal
  55. detsembril 2020 seljas olnud riietel või jalatsitel oleks avastatud kannatanu vere jälgi. Apellandile on arusaamatu maakohtu mõttekäik, et vigastuste tekitaja ei pruukinudki ise verega määrduda. Sündmuskoha vaatluse käigus on tuvastatud, et kannatanu lamas magamistoas diivanvoodi ja diivanilaua vahel selili asendis. Põrandal vedelevatel ajalehtedel ja ajakirjadel, põrandal ning nende kohal rippuval kardinal tuvastati verekahtlasi määrdumisi. Selliseid määrdumisi tuvastati ka koridori põrandal, koridoris paikneval madalal kapil, koridori seinal köögi uksest paremal, köögis kraanikausil ja pesukausil ning magamistoa ukse alaosal. Verekahtlasi määrdumisi oli maja erinevates ruumides, millest võib järeldada, et need sattusid sinna kas kannatanult või siis teda peksnud isikult. Kui eeldada, et verekahtlased määrdumised kandusid koridori ja köögi erinevatesse kohtadesse kannatanult, siis ei saa välistada, et V.V. võis saada vigastused väljaspool maja ning tuppa naastes puudutas seinu, kraanikaussi jms kohti. Kui verega määris erinevaid ruume aga süüdistatav, siis ei ole usutav, et selliseid määrdumisi ei oleks tuvastatud tema riietel või jalatsitel. Olukorda, kus Aivar Vaikla riideid ja jalatseid politseitöötajad ei vaadelnudki, ei saa tõlgendada süüdistatava kahjuks. Verekahtlasi jälgi ei tuvastatud Aivar Vaikla kasutuses olnud toast. IV. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil
  56. Tartu Ringkonnakohtus
  57. märtsil 2023 toimunud kohtuistungil jäi kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtade juurde, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja Aivar Vaikla õigeksmõistmist.
  58. Prokurör palub jätta Tartu Maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. Maakohus on tõendeid piisavalt analüüsinud ja kohtu seisukoha kujunemine selles, miks Aivar Vaikla on süüdi, on jälgitav. Kohtuotsuse kronoloogia järgi püstitas kohus esimeses osas hüpoteesi, et suure tõenäosusega on V.V. peksjaks Aivar Vaikla ja hiljem, punktis 28 on selgelt öelnud, et kohtul on kinnistunud kindel veendumus, et Aivar Vaikla on toime pannud temale süüdistuses etteheidetava teo.
  59. Prokuröri põhivastuväited apellatsioonile on järgmised. Põhiline vaidlus on selles, kas kuriteo on toime pannud Aivar Vaikla või tekitati kehavigastused kuskil väljas. Selline hüpotees tekkis alles kaitsekõne käigus maakohtus. Aivar Vaikla ei ole selles olnud järjepidev, et ta ei tea kus see võis juhtuda ja kes vigastused tekitas. Kiirabibrigaadile on Aivar Vaikla rääkinud, et ema oli kukkunud paari viimase päeva jooksul, ebakõlasid on teisigi. Toimikus on palju andmeid selle kohta, et Aivar Vaiklal olid väga suured alkoholiprobleemid. Nõustuda ei saa sellega, et maakohus ei käsitlenud SA.V. ütlusi, on viide protokolli lk-le toimikus. Kaitsja on SA.V. ütlusi hinnanud valikuliselt. Ei saa väita, et Aivar Vaikla oli täiesti kaine. SA.V. sõnul ütles isa alguses, et ei ole joonud, siis ütles, et võttis lahjat jala määrimise viina. Ei saa nõustuda sellega, et kohus pole piisavalt põhjendanud, et V.V. ei saanud vigastusi mujal kui siseruumides, seda on põhjalikult kirjeldatud otsuse p-s
  60. Nõustuda saab kaitsjaga, et kohtueelses menetluses ei ole uuritud Aivar Vaiklal seljas olnud riietel ja jalatsitel vere olemasolu, aga selle tõttu ei saa Aivar Vaiklat õigeks mõista. Kohtuarst selgitas, et valdavalt sisemiste vigastuste tõttu oli vere tõenäosus Aivar Vaikla riietel suhteliselt nullilähedane. V. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7
  61. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
  62. detsembri
  63. a otsuse tühistamiseks alust ei ole. Apellandi etteheited maakohtule menetlusnormide rikkumises on põhjendamatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ning nende alusel tehtud järeldustega. Apellatsioonis esitatu ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale Aivar Vaikla süüdimõistmises KarS § 113 lg 1 järgi. Tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 jätab ringkonnakohus seetõttu esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vastab apellatsioonis tõstatatud küsimustele.
  64. Käesolevas asjas pole vaidlust selles, et
  65. detsembril 2020 kell 15.43 helistas Aivar Vaikla Häirekeskuse numbrile 112 ja teatas, et tema ema V.V. on surnud. Kell 15.58 saabus sündmuskohale Tartus XXX kiirabibrigaad, kes leidis V.V. surnuna lebamas põrandal voodi ja laua vahel. Surma põhjusena tuvastas ekspert pea kinnise tömp trauma koos ämblikuvõrkkelmealuste traumaatiliste verevalumitega, mille tüsistusena tekkis peaajuturse.
  66. Apellatsiooni põhiväide on, et maakohus on eksinud tõendite hindamisel ja tõlgendanud kahtlused süüdistatava kahjuks, mis on toonud kaasa Aivar Vaikla alusetu süüdimõistmise.
  67. Esmalt leiab kaitsja, et süüdistatava ütlustega mittearvestamine ei tähenda tema süü tõendatust ja toob välja vastuolude põhjused - Häirekeskusesse helistades oli Aivar Vaikla endast väljas; kahtlustatavana ülekuulamine on toimunud 6 kuud pärast sündmust, mistõttu võis osa detaile unustada; see oli vaid oletus, et ema võis kukkuda.
  68. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud põhjendatult Aivar Vaikla ütlused tõendikogumist nende ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale ja on seda ammendavalt ka põhjendanud. Kuivõrd Aivar Vaikla ei soovinud kohtus ütlusi anda, olid tõendiks tema kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana antud ütlused, mida maakohus kõrvutas nende usaldusvääruse kontrollimiseks teiste tõenditega ja tõi välja neis esinevad vastuolud (otsuse pd 13, 16-8), mida ei ole põhjust siinkohal korrata.
  69. On ilmne, et Aivar Vaikla ei ole rääkinud V.V. surma põhjustamise asjaolude kohta tõtt. Kui mingeid vastuolusid süüdistatava enda ütlustes, selles millal ta ärkas ja milliseid toiminguid mis järjekorras tegi, on võimalik selgitada nii endast väljas oleku kui ka hilisema unustamisega, siis selle kohta, et tegelikult peksis ta V.V. t ise, ei ole Aivar Vaikla midagi rääkinud. Selle asemel on ta pakkunud versiooni, et V.V. võis kukkuda, mis aga on vastuolus teiste tõenditega. Kohtu kogemusele tuginedes saab öelda, et see on vägivaldse käitumisega isikute puhul enim levinud eneseõigustus. Ükski üle kuulatud V.V. t tundnud tunnistaja ei ole midagi rääkinud tema liikumisraskustest, tasakaaluhäiretest ega kukkumistest. Vastupidi - kõik on öelnud, et tal ei olnud liikumisega probleeme. Nii tunnistas S.V. , et kui ta käis vanaemal külas, liikus vanaema kõbusalt; SA.V. sõnul liikus vanaema hästi, kuid ei tahtnud koroona tõttu majast välja tulla; pikaaegse sõbranna E.S. sõnul ei olnud V.V. l liikumisega probleeme, käis iga nädal tema juures, koroona aja alguses kartis väljas käia. Naaber (üleaedne) T.M. tunnistas sama, ta nägi V.V. t aeg-ajalt ka väljas liikumas. See kattub samuti meditsiinidokumentidega. V.V. käis perearsti juures
  70. juulil 2020 (tl 62). Anamneesi järgi tuli arsti juurde kiirustades, ei jõudnud ukse taga istuda. Ta kurtis küll lihaste vähenemise üle kätel, kuid mitte seda, et liikumisega on raskusi. Perearsti otsuse järgi on lihaste kõhetumise osas tegemist ealiste muutustega.
  71. novembril 2020 on V.V. soovinud retsepti vaid seoses unehäiretega (tl 63). Ka ei leitud ekspertiisiakti andmetel V.V. surnukeha verest ja uriinist alkoholi, mis oleks võinud põhjustada muidu füüsiliselt hea tervisega eaka inimese kukkumist. Nende tõendite valguses on Aivar 8 Vaikla ütlused V.V. korduva kukkumise kohta, mis algas juba eelmistel päevadel, välja mõeldud selgitamaks temal hulgivigastuste olemasolu.
  72. Selle, et V.V. võis surma põhjustanud vigastused saada ise kukkudes, on välistanud ka surnu kohtuarstlik ekspertiis. Vigastuste tekkemehhanismiks on kas korduv löömine kõva tömbi piiratud pinnaga esemega või löögi tagajärjel kukkumine. Kohtuarst-ekspert Helen Riimus andis eksperdiarvamuse kohta ütlusi ka kohtuistungil, selgitades miks ei saa selliseid vigastusi ainult kukkudes, rõhutades, et oluline on vaadata üldpilti. Nimelt oli V.V. l palju erinevaid vigastusi, mis paiknesid hajusalt, sealhulgas ka tugevatele löökidele iseloomulikke vigastusi: s.o suu limaskestal, suulaes ulatuslikud verevalumid, peanaha all kogu alumise pinna ulatuses (vedel veri). Kaelale ei saa inimene kukkudes reeglina vigastusi. Kõhupiirkonnas olid ümarovaalse kujuga verevalumid lähestikku, mis on iseloomulikud rusikas käega löömisele (sõrmenukkide jäljed). Roidemurrud olid nii keha ees – kui tagaküljel. Sündmuskohal ei olnud sellist pinda, millele kõhuli kukkudes oleks tõenäoline saada sellisel hulgal roidemurde. Löögi või tõukamise tagajärjel selili kukkumisel võis saada roidemurrud, mis asetsevad seljal paralleelselt. Lisaks sellele tuvastas ekspert ka V.V. käte välispindadel enesekaitsele viitavaid vigastusi, mis tekivad siis, kui inimene tõstab käed löökide tõrjumiseks näo või ülakeha ette.
  73. Eksperdiarvamus, et V.V. võis vigastusi saada juba varem, ööpäeva jooksul enne surma, kattub tunnistaja E.S. ütlustega, kes juba päev varem ei saanud V.V. ga telefoni teel ühendust, kuigi helistas korduvalt ja arvas, et lauatelefon on välja tõmmatud. Järgmisel päeva hommikul sai ta ühenduse Aivar Vaiklaga, kes ütles, et V.V. l oli eelmisel õhtul halb hakanud, ta oli kell 5 rohtu võtnud (tunnistaja teadis, et tavaliselt võttis ta rohtu kell 9) ja magama läinud. Asjaolu, et V.V. ei olnud kättesaadav ja telefon ei töötanud, kinnitab, et juba päev varem oli temaga midagi juhtunud ja sellegi kohta ei rääkinud Aivar Vaikla tõtt.
  74. Maakohus on põhjalikult käsitlenud tõendeid, mis kinnitavad seda, et Aivar Vaiklal oli kalduvus tarvitada alkoholi ja ta oli kasutanud varem teiste isikute suhtes ka füüsilist vägivalda (E.S. sõnul samuti korra V.V. suhtes). Maakohus möönis, et Aivar Vaiklal oli erimeelsusi ja tülisid ka V.V. ga nii alkoholi liigtarvitamise kui ka varaliste suhete pinnalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik olemasolevate tõendite alusel öelda, mis vallandas sellel korral Aivar Vaikla vägivaldse käitumise. Küll aga on mitmeid tõendeid, mis kinnitavad, et Aivar Vaikla tarvitas traagiliste sündmusteni viinud perioodil alkoholi, kuigi ta seda ise eitab (ütleb, et
  75. detsembril alkoholi ei tarbinud, võttis enne emale kiirabi kutsumist paar pitsi). Nimelt on sündmuskoha vaatlusel leitud korterist mitu viinapudelit: toas, kus lebas surnukeha, on diivanilaual tühi 200 ml Laua Viina pudel (foto 9), tugitooli kõrval 500 ml Laua Viin, milles veerand pudelit vedelikku (foto 24), diivanvoodil koos ravimipurkidega 200 ml tühi Laua Viin (fotod 28-29). Nende pudelite asukoht kinnitab, et need ei saanud sellistesse kohtadesse jääda ammusest ajast päranduseks isast, nagu väidab Aivar Vaikla, vaid olid hiljutises kasutuses. Kuigi täpset aega ei ole võimalik välja selgitada, näitab see, et Aivar Vaikla oli hiljuti alkoholi tarvitanud, kuna V.V. seda ei teinud (tema surnukeha verest ja uriinist alkoholi ei leitud) ning võõraid seal alkoholi tarbimas ei käinud. E.S. ütluste kohaselt oli Aivar Vaikla talle helistanud
  76. detsembri õhtul ja tahtnud tulla tema juurde veini jooma. E.S. sai aru, et Aivar Vaikla „oli võtnud“, st alkoholi tarbinud. Ka siis kui Aivar Vaikla rääkis E.S. le, mis emaga oli juhtunud, ei olnud ta kaine, tunnistaja sõnul oli tal keel pehme. Need tõendid kogumis viitavad sellele, et Aivar Vaikla tarbis mitu järjestikust päeva alkoholi. Sellised mitmepäevased joomaperioodid oli tunnistajate S. ja SA.V. , samuti E.N. ütluste kohaselt Aivar Vaiklale omased.
  77. Apellandi etteheited selles, et maakohus ei ole käsitlenud SA.V. ütlusi, on ringkonnakohtu arvates alusetud. Nii on maakohus hinnanud neid, analüüsides vastuolusid Aivar Vaikla ütlustes 9 nii selles, mida süüdistatav rääkis V.V. surma asjaolude kui ka tema liikumise kohta, samuti Aivar Vaikla alkoholiprobleemide kohta. Küll aga ei ole maakohus tõepoolest vajalikuks pidanud käsitleda seda, mida SA.V. nägi sündmuskohale saabudes. See aga maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ei mõjuta.
  78. Kuivõrd surma põhjustas peaajukahjustus, mille kujunemiseks kulus eksperdi ütluste kohaselt aega ja Aivar Vaikla tegeles
  79. detsembri hommikul vigastatud V.V. ga päris pikalt kuni tema surma saabumiseni, on loogiline, et ta ei olnud selleks ajaks, kui sündmuskohale saabusid kiirabi ja politsei, enam väliselt tajutavate joobetunnustega ning käitus adekvaatselt. Seetõttu ei tekkinud vajadust ka tema joovet kontrollida. Kui kiirabi jõudis sündmuskohale kell 15.58 ja politsei alustas sündmuskoha vaatlust kell 17.40, siis SA.V. jõudis sinna veelgi hiljem, ajal kui politsei oli juba kohal ja Aivar Vaikla istus õues autos. SA.V. pidas vajalikuks Aivar Vaiklalt küsida, kas ta on joonud, mis viitab sellise kahtluse tekkimisele. Algul Aivar Vaikla eitas seda, kuid siis tunnistas, et oli paar pitsi võtnud lahjat jala määrimise viina. Seega ei saa SA.V. ütlustest teha järeldust, et Aivar Vaikla oli sellel ajal, kui V.V. le põhjustati kehavigastused, kaine. Vigastused tekitati V.V. le eksperdi arvamuse kohaselt ööpäeva jooksul enne surma saabumist, st ajavahemikus
  80. detsember kella 13-st kuni järgmise päeva kella 15ni (surm saabus 1-3 tundi enne kiirabi jõudmist sündmuskohale).
  81. Apellandi arvates kinnitavad SA.V. ütlused, mille kohaselt ta ei näinud Aivar Vaikla kätel ega riietel verd, samuti seda, et peksjaks ei olnud süüdistatav. Sellega ei saa taaskord nõustuda. Esiteks pesi Aivar Vaikla V.V. näo verest puhtaks, võttis temal särgi seljast, vahetas voodipesu, see tähendab, et ta pesi korduvalt ka enda käsi (verekahtlast määrdumist oli nii köögis oleval kraanikausi serval kui samas asetseval pesukausil). Seetõttu ei saanudki tema kätel selleks ajaks, kui sinna jõudsid kiirabi, politsei ja SA.V. , enam verd olla. Samuti selgitas ekspert, et kuna vanainimese keha on habras ja surnu oli veidi ülekaaluline, rasvapolstriga, ei pruukinud lööja rusikale tekkida ka vigastusi. Kahetsusväärselt ei ole Aivar Vaikla riietust ja jalatseid lähemalt uuritud, kuid see ei välista tema süüd. Maakohtuga saab nõustuda selles, et kuivõrd V.V. vigastustega ei kaasnenud rohket verejooksu, ei pruukinud verd Aivar Vaikla riietele sattudagi ning teiseks oli tal piisavalt aega ja võimalusi neid kas puhastada või vahetada. Magamistoas ja teistes ruumides leidub verekahtlast määrdumist mitmes kohas, kuid see on selgitatav sellega, et V.V. oli pärast peksmist võimeline ringi liikuma (seda kinnitab ka tema sokitaldadel leiduv veremäärdumine), tema ninast oli tulnud verd ja nii võis see sattuda põrandale, uksepiidale jt esemetele.
  82. Viimaseks peatub ringkonnakohus kaitsja väitel, et Viiva Vaikla võis vigastused saada väljaspool maja ja need tekitas talle keegi tundmatu, kelle isikut pole välja selgitatud. Maakohus on tuginenud sellele, et sündmuskoha vaatlusprotokoll tõendab verekahtlase määrdumise olemasolu vaid siseruumides. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et järelikult majast väljas midagi sellist ei olnud. Kuna V.V. l olid põhilised vigastused näol ja pea piirkonnas ning ninast jooksis verd, oleks sellest pidanud jääma mingeid jälgi ka tema liikumisteele. Sündmuskohal on fotografeeritud nii sissepääsu elamusse kui ka vaadet välisukselt tuulekotta ja koridori. Kui verd või sellele viitavat määrdumist oleks olnud trepil, välisuksel või tuulekojas, ei oleks see jäänud menetlejale märkamata ja see oleks fikseeritud ning kajastuks protokollis. Nimelt tuleb KrMS § 87 kohaselt protokolli kanda mh sündmuskoha olustiku kirjeldus, kuriteojälgede kirjeldus, avastatud objektid ja nende tunnused. Samuti saab maakohtuga nõustuda selles, et kui V.V. oleks naasnud selliste vigastustega õuest, ei jätaks keegi, keda võidakse peksmises kahtlustada, seda vaid enda teada. Aivar Vaikla käitumine sündmuskohal (kiirabi kutsumata jätmine, V.V. pesemine ja riiete vahetamine), tema poolt sugulastele ja tuttavatele samal päeval antud selgitused V.V. surma põhjuste kohta (kukkumine 10 oma kodus) kinnitavad samuti, et V.V. tegelikult korterist ei lahkunud. Sellist kahtlust ei tekkinud ka menetlejal sündmuskoha olustikku nähes, mistõttu ei hakatud uurima V.V. üleriideid. Puuduvad ka igasugused andmed selle kohta, et V.V. juures oleks 18-
  83. detsembril 2020 käinud kedagi peale Aivar Vaikla. Seega sai V.V. peksjaks olla ainult Aivar Vaikla.
  84. Eraldi võetuna võib iga tuvastatud asjaolu seada kahtluse alla. Kohus peab aga hindama tõendeid nende kogumis (KrMS § 61 lg 2). Seda ongi maakohus teinud. Kuigi maakohus on otsuse punktis 19 Aivar Vaikla ütluste usaldusväärsust käsitledes öelnud, et suure tõenäosusega oli V.V. peksjaks süüdistatav Aivar Vaikla ise, on maakohus järgnevalt tõendeid analüüsides jõudnud selgelt ja jälgitavalt veendumusele, et justnimelt Aivar Vaikla oli selleks isikuks, kes peksis V.V. t ja täitis nii KarS § 113 lg 1 objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu. Arvestades kõike eeltoodut kogumis ei jäänud ka ringkonnakohtu jaoks kõrvaldamata kahtlusi selles, et Aivar Vaikla peksis V.V. t süüdistuses märgitud ajal Tartus XXX elamus ja tekitas talle eksperdi poolt tuvastatud kehavigastused, sealhulgas ka surma põhjustanud ämblikuvõrkkelmealuse verevalumi, mille tüsistusena tekkis peaajuturse. Üksikutest kaudsetest tõenditest moodustub selline tõendite kogum, mis võimaldab seda tõsikindlalt öelda.
  85. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
  86. detsembri
  87. a otsus muutmata ning Aivar Vaikla kaitsja apellatsioon rahuldamata.
  88. Viimaseks võtab ringkonnakohus seisukoha menetluskulude põhjendatuse ja väljamõistmise osas. apellatsioonimenetluses tekkinud
  89. Aivar Vaikla kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 210 minutit, mille eest taotleb tasu 189 eurot. Kohtuistungil osalemise eest 02.03.2023 taotleb kaitsja tasu 30 minuti eest 36 eurot. Tasu sõidule kulutatud aja eest 90 km marsruudil Valga-Tartu on 20 eurot. Kokku 245 eurot, millele lisandub käibemaks 49 eurot. Sõidukulu kohtuistungile 180 km eest Valga-Tartu-Valga marsruudil on 54 eurot, millele lisandub käibemaks 10,80 eurot. Tasutaotlus on kokku 358,80 euro hüvitamiseks, sh käibemaks 59,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
  90. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS§ 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel süüdistatava kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.